3-3-1-41-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-41-09

Otsuse kuupäev

20. november 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Indrek Koolmeister, Lea

Kivi, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit

Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Annela Külma (Külm) kaebus Lõuna Politseiprefektuuri 15. juuli

2008. a käskkirja nr 462p seadusevastaseks tunnistamiseks ja

hüvituse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14. novembri 2008. a ja Tartu Ringkonnakohtu

5. märtsi 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1604

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Annela Külma kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada politseiteenistuse seaduse § 49 lg-d 3 ja 4 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas,

milles nähakse ette, et 1948. aastal sündinud naine vabastatakse politseiteenistusest nooremalt

kui samal aastal sündinud mees.

Rahuldada Annela Külma kassatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 14. novembri

2008. a ja Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1604.

Teha uus otsus, millega rahuldada Annela Külma kaebus. Tunnistada seadusevastaseks Lõuna

Politseiprefektuuri 15. juuli 2008. a käskkiri nr 462p. Kohustada Lõuna Politseiprefektuuri

maksma Annela Külmale tema kuue kuu ametipalga.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Annela Külm (sünd 18. jaanuaril 1948) töötas Lõuna Politseiprefektuuri politseivaneminspektori

ametikohal (3. ametiaste). Lõuna Politseiprefektuuri 15. juuli 2008. a käskkirja nr 462p

resolutsiooni punktiga 1 vabastati A. Külm piirvanuse tõttu politseiteenistusest politseiteenistuse

seaduse (PolTS) § 49 alusel 19. juulist 2008.

Vastusena A. Külma 19. juuni 2008. a avaldusele, milles ta soovis jätkata teenistust politseis, teatas

politseipeadirektor 16. juuli 2008. a kirjaga, et Lõuna Politseiprefektuuri politseiametnike koosseis

ületab 24 ametikoha võrra ressursimudeli alusel ettenähtud koosseisu. Vakantseid politseiametnike

ametikohti on teistes politseiasutustes, eelkõige Põhja Politseiprefektuuris ja Ida Politseiprefektuuris.

Politseipeadirektor soovitas A. Külmal pöörduda nendesse prefektuuridesse.

2. A. Külm esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles 15. juuli 2008. a käskkirja

seadusevastaseks tunnistamist ja, kuna ta loobub teenistusse ennistamisest, avaliku teenistuse seaduse

(ATS) § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse väljamõistmist.

Halduskohtule esitatud kaebuses väitis A. Külm, et PolTS § 49 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-

ga 12, lubades mõistliku põhjenduseta kohelda piirvanuse ületanud isikut diskrimineerivalt võrreldes

piirvanust mitteületanud isikuga, aga lähtudes teenistusandja suvast ebavõrdselt ka piirvanuse

ületanud teise isikuga. Lähtudes Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-14-07, tulnuks PolTS § 49 jätta

vastuolu tõttu PS §-ga 12 kohaldamata.

A. Külm esitas 3. novembril 2008 halduskohtule täiendava seisukoha, milles väitis järgmist:

1) Politseiamet ei pea 16. juuli 2008. a vastuses A. Külma kirjale, milles A. Külm väljendas selget

soovi jätkata politseiteenistust, A. Külma vanust politseiteenistuse jätkamise takistuseks, kuid leiab,

et A. Külm tuleb vabastada, sest Lõuna Politseiprefektuuris on liiga palju ametnikke, ning teeb

A. Külmale ettepaneku asuda teenistusse mõnda teise prefektuuri. Seega olnuks 16. juulil 2008

koostatud vastusest tulenevalt A. Külmal võimalik jätkata teenistust politseis, sõltumata vanusest.

Kuna aga sooviti vähendada ametnike arvu Lõuna Politseiprefektuuris, siis vabastati A. Külm

teenistusest, tuues ettekäändeks vanuse;

2) kui asuda seisukohale, et A. Külm tuli teenistusest vabastada tulenevalt riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 7 lg-st 2, on tegu soolise ja vanuselise diskrimineerimisega:

1948. a sündinud naistel tuleb politseiteenistusest minna pensionile hiljemalt 60 aasta ja 6 kuu

vanuses, samal aastal sündinud meestele aga tuleb kohaldada RPKS § 7 lg-t 1 ja nemad võivad olla

teenistuses kuni 63-aastaseks saamiseni;

3) kuna A. Külm oli teatanud, et ta soovib teenistust jätkata, siis tulnuks teda kohelda võrdselt

meestega ja anda võimalus jääda RPKS § 7 lg 1 alusel teenistusse. A. Külma on soolis-vanuseliselt

diskrimineeritud. Puudub igasugune põhjendus, miks tuleb vanusegrupis 60,5 kuni 63

meesametnikku eelistada samasse vanusegruppi kuuluvale naisametnikule. Kirjeldatud ebavõrdne

kohtlemine on vastuolus PS §-ga 12 ja Riigikohtu otsuses asjas nr 3-4-1-14-07 esitatud

seisukohtadega.

3. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole PolTS § 49

põhiseadusega vastuolus ja piirvanuse ületanud isikuid diskrimineeriv, sest selles koheldakse võrdselt

RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnikke. Võrdse kohtlemise põhimõtte

rikkumiseks ei saa lugeda ka seda, et mees- ja naispolitseiametnikud vabastatakse teenistusest

vanaduspensioniea saabumisel erinevas vanuses. Meeste ja naiste võrdse kohtlemise järkjärguline

rakendamine pensioniea küsimuses ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega

sotsiaalkindlustussüsteemide kohta (direktiiv 79/7/EMÜ; direktiiv 2006/54/EÜ). Kaebajat tuleb

võrrelda temaga sarnases olukorras olevate naiskolleegidega, mitte meeskolleegidega. Politseiameti

16. juuli 2008. a kiri ei ole õiguslikke järelmeid loov haldusakt ja kohus jätab selle tähelepanuta.

4. Apellatsioonkaebuses palus A. Külm tühistada halduskohtu otsuse ja rahuldada kaebus ning teha

uus otsus, millega tunnistada vaidlustatud käskkiri ebaseaduslikuks ja mõista talle välja ATS § 135

lg-s 2 sätestatud hüvitus.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) PolTS § 49 lg-st 3 tuleneb koostoimes RPKS § 7 lg-ga 2 imperatiivne keeld jätkata kaebajaga

teenistussuhet. Kaebaja on sündinud 18. jaanuaril 1948. Tema pensioniiga ja politseiametnikuna

töötamise piirvanus saabus RPKS § 7 lg 2 järgi vanuses 60 a ja 6 kuud, seega 18. juulil 2008. Seetõttu

ei ole kaebust võimalik rahuldada põhjusel, et Politseiamet pidas 16. juuli 2008. a kirjas võimalikuks

jätkata kaebaja teenistussuhet Lõuna Politseiprefektuuri asemel Põhja Politseiprefektuuris. Ka siis,

kui haldusorgan üritas haldusakti andmisel kasutada seadusest mittetulenevat diskretsiooni, ei saa

kohus tühistada seadusest imperatiivselt tulenevat haldusakti;

2) kaebaja on pidanud PolTS § 49 lg-t 3 PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega

vastuolus olevaks. Halduskohtule esitatud kaebuses leidis kaebaja, et teda koheldakse erinevalt

isikutest, kes ei ole piirvanust ületanud. Apellatsioonkaebuses viidatakse sellele, et PolTS § 49 lg-s 3

koheldakse erinevalt mehi ja naisi, sest politseis töötamise lõplik piirvanus on seatud sõltuvusse

vanaduspensioniea saabumisest, mis meeste ja naiste puhul erineb. Ringkonnakohus andis hinnangu

küsimusele, kas praegusel juhul on tegemist võrdsuspõhiõiguse riivega (järgnevad alap-d 3 kuni 5),

ning seejärel küsimusele, kas riive on õigustatud (järgnevad alap-d 6 kuni 9).

3) vanusest lähtuva erineva kohtlemise puhul on tegemist üldise võrdsusõiguse riivega (PS § 12 lg 1

esimene lause). Seevastu soolisel alusel toimuva erineva kohtlemise puhul on tegemist PS § 12 lg 1

teises lauses sätestatud spetsiifilise diskrimineerimiskeelu riivega. Üldise võrdsuspõhiõiguse ja

diskrimineerimiskeelu kaitsealad on erinevad, kuid mõlemal juhul tuleb esmalt kindlaks määrata

võrreldavate isikute grupid ning seejärel selgitada, kas isikute gruppe koheldakse erinevalt;

4) halduskohtu märkus, et praegusel juhul koheldakse politseiteenistuse seaduses võrdselt kõiki

vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnikke, on õige, kuid asjakohatu. Kaebaja ei väida

vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnike ebavõrdset kohtlemist, vaid vanaduspensionikka

jõudnud politseiametnike ebavõrdset kohtlemist võrreldes nooremate politseiametnikega, samuti

seda, et meestel ja naistel saabub lõplik piirvanus erineval ajal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnike ja sinna mitte jõudnud politseiametnike grupid

võrreldamatud. Küsimus, kas nende erinev kohtlemine vanusest lähtuvalt on õigustatud, on riive

õigustamise probleem, mitte võrdlust ja riivet välistav asjaolu. Kuna PolTS § 49 lg-s 3 võimaldatakse

noorematel politseiametnikel erinevalt vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnikest

teenistussuhet jätkata, nähakse PolTS § 49 lg-s 3 ette õigusliku ebavõrdsus. Seega on praegusel juhul

üldist võrdsuspõhiõigust riivatud;

5) ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et kaebajat tuleb võrrelda temaga sarnases

olukorras olevate naiskolleegidega, mitte meeskolleegidega. Kaebaja ei ole väitnud

vanaduspensioniikka jõudnud naiskolleegide erinevat kohtlemist, vaid enda kui naise erinevat

kohtlemist võrreldes meeskolleegidega. Ainuüksi meeste ja naiste erinev pensioniiga ei muuda mees-

ja naispolitseinikke inimgruppidena võrreldamatuteks. Tegemist on ka soo alusel diskrimineerimise

keelu riivega. Seaduses koheldakse erinevalt piirvanusele lähenevaid mees- ja naispolitseinikke.

Erinev kohtlemine seisneb selles, et ühtedel võimaldab PolTS § 49 lg 3 koostoimes RPKS § 7 lg-

tega 1 ja 2 jääda politseiteenistusse kuni 63-aastaseks saamiseni, teistel, sh kaebajal, aga mitte. Erinev

erandlik piirvanus loob õigusliku ebavõrdsuse;

6) riive on õigustatud politsei ülesannete ja politseiametniku kohustuste olemusega, mis eeldavad

politseiametnikult suuremat vaimset ja füüsilist võimekust. Sellest lähtuv vahetegu ei ole

meelevaldne. Ületades esialgse piirvanuse (55 eluaastat), kuulub politseiametnik riskirühma, ehkki

konkreetsel juhul võivad tema isikuomadused veel kutsesobivusnõuetele vastata. Üldteada on, et

inimese tervis vananedes halveneb ning tema füüsiline jõud ja pingetaluvus nõrgenevad. Hea tervis,

füüsiline vorm ja pingetaluvus on aga vaieldamatult politseis olulised (vt ka nt PolTS § 8 lg 2).

Arvestades seda, et riik ei saa luua vananevate politseinike kõrvale pidevalt juurde uusi politseinike

ametikohti, on mõistetav, et PolTS §-s 49 püütakse politseiteenistuses vabastada ametikohad

noorematele isikutele. Õigesti märgivad vastustaja ja halduskohus, et vanuselisi piiranguid

leevendavad mitmesugused politseiametnikele ette nähtud lisatagatised. Seetõttu peab

ringkonnakohus vanuselist vahetegu politseiteenistuses proportsionaalseks ega näe praegusel juhul

üldise võrdsuspõhiõiguse õigusvastast riivet;

7) PS § 12 lg-s 2 sätestatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõttel ei ole seaduse reservatsiooni. Seega

saab meeste ja naiste ebavõrdse kohtlemise õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või muid

põhiseaduslikke väärtusi (vrd Riigikohtu üldkogu 19. aprilli 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p 24;

17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 28). Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. veebruari

1994. a otsuses asjas Burghartz vs. Šveits (p 27) rõhutati, et soo põhjal ebavõrdseks kohtlemiseks

peavad olema "eriti kaalukad põhjused". Seadusandjal ei ole diskrimineerimiskeelu riive puhul

sedavõrd ulatuslikku otsustusruumi kui üldise võrdsuspõhiõiguse riive puhul. Kohtulik kontroll peab

diskrimineerimiskeelu puhul olema intensiivsem ega saa piirduda vaid ilmselge meelevaldsuse

kontrolliga;

8) esmajoones tuleb selgitada, kas erinev vanaduspensioniiga õigustab vabastama politseiteenistusest

naisi enne mehi. Seejuures ei ole vajalik ega võimalik kontrollida RPKS § 7 lg 2 põhiseaduspärasust

ega vastavust Euroopa Liidu õigusele. Vaidlusalune riive ei tulene RPKS § 7 lg-t 2, vaid PolTS § 49

lg-st 3;

9) lähtumine pensionieast on iseenesest sobiv meede PolTS § 49 eesmärgi saavutamiseks, s.o

politseinike korpuse pidevaks noorendamiseks. Samas ei olnud seadusandjal piirvanuse ja pensioniea

sidumiseks vältimatut vajadust. Võimalik oleks ka kord, kus nii nais- kui meespolitseinikele kehtib

võrdne piirvanus. See võiks langeda kokku kas naiste või meeste vanaduspensionieaga või olla

kehtestatud nendest sõltumatult. Samas on vanaduspensionieast lähtumine mõistlik ja põhjendatud.

See tagab optimaalse kompromissi kahe vastandliku huvi vahel - politseiametniku huvi jätkata

teenistust ning riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid. Vanaduspensioniea saabudes

pöördub kaalukauss olulisel määral avaliku huvi kasuks, sest isikule tagatakse toimetulek

vanaduspensioni näol. Võrdne piirvanus, mis oleks nii meeste kui ka naiste puhul seotud meeste

vanaduspensioniea saabumisega, ei oleks avalikku huvi sedavõrd ulatuslikult kaitsnud. Avalik huvi

politsei tõhusa toimimise vastu on piisava kaaluga põhiseaduslik väärtus, mis võib õigustada piiratud

ulatuses meeste ja naiste erinevat kohtlemist. Seetõttu ei näe ringkonnakohus praegusel juhul ka

diskrimineerimiskeelu õigusvastast riivet.

6. A. Külm palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning teha uus

otsus, millega tunnistada seadusevastaseks vaidlustatud käskkiri ja ennistada ta teenistusse, samuti

mõista välja tasu sunnitult puudutud aja eest. Alternatiivselt taotleb kassaator ATS § 135 lg-s 2

sätestatud hüvituse väljamõistmist, kui Riigikohus ei pea ennistamist võimalikuks.

7. Riigikohtu halduskolleegium asus seisukohale, et haldusasja lahendamine eeldab

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist,

ning andis asja HKMS § 70 lg 11 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumi arvates

tuleks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses välja selgitada, kas PolTS § 49 lg 3 on osas,

milles koheldakse erinevalt 1948. a sündinud naist ja samal aastal sündinud meest, kooskõlas PS § 12

lg 1 teise lausega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassaator väidab järgmist:

1) apellatsioonkaebuses selgitas A. Külm, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SVÕS) § 6 lg 2 p-s 7

on sätestatud, et tööandja tegevus loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta lõpetab töösuhte või

soodustab selle lõppemist soolise kuuluvusega seotud põhjustel. SVÕS § 3 lg 2 kohaselt kasutatakse

terminit "töötaja" ka avaliku teenistuja kohta avaliku teenistuse seaduse tähenduses. Ringkonnakohus

pole väiteid soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete rikkumise kohta analüüsinud;

2) teenistussuhe kassaatoriga lõpetati tema soo tõttu. Seda möönab ka ringkonnakohus. Vaidlust pole

selles, et kui A. Külm olnuks meessoost, saanuks ta teenistust jätkata 63-aastaseks saamiseni. Kuna ta

on naissoost, siis vabastati ta teenistusest 60,5 aasta täitumisel. Vaidlust pole ka selles, et A. Külm

teavitas Politseiametit aegsasti soovist jätkata politseiteenistust;

3) teadaolevalt puudub Eesti õiguskorras muu analoogiline regulatsioon, mis võimaldaks mõne muu

kutseala või elukutse esindajat vabastada töölt või teenistusest selliselt, et naised vabastatakse varem

kui mehed. Vastupidi, töötajaid ja teenistujaid koheldakse soost sõltumatult võrdselt. Näiteks on

kohtute seaduse § 48 järgi kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär 67 aastat;

4) ringkonnakohus on märkinud, et PS § 12 lg-s 2 sätestatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõttel

pole seaduse reservatsiooni ja ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks saab arvestada vaid teisi

põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Ringkonnakohus viitab nii Riigikohtu lahenditele asjades

nr 3-4-1-1-05 ja 3-1-3-10-02 kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. veebruari 1994. a otsusele asjas

Burghartz vs. Šveits;

5) ringkonnakohtu arutluskäik, et just politseinike puhul on avalik huvi välja vahetada politseinike

korpuse vanemaid liikmeid niivõrd ülekaalukas, et see õigustab naissoost ametnike varasemat

vabastamist, pole põhjendatud ega veenev. Seejuures pole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta

arvab, et politsei toimiks oluliselt vähem tõhusalt, kui mehed ja naised vabastataks võrdses vanuses.

Sellist põhjendust pole ega saagi olla, vähemalt mitte määral, mis lubaks teha erandeid PS § 12 lg 1

kohaldamisel. Politseiteenistuse seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse seletuskirjadest ei

nähtu seadusandja selge tahe kohelda politseiametnikke teenistusest vabastamisel ebavõrdselt

soolisest kuuluvusest lähtudes. Pigem ei nähtud ette kahe seaduse koosmõjus kohaldamisel tekkivat

soolist ebavõrdsust;

6) vaieldav on kohtuotsuste seisukoht, et PolTS § 49 kohaldamisel tuli lähtuda RPKS § 7 lg-st 2.

Olukorras, kus A. Külm oli teatanud, et soovib teenistust jätkata, tulnuks talle anda võimalus jääda

RPKS § 7 lg 1 alusel teenistusse.

9. Üldkogule esitatud arvamuses jääb A. Külm kassatsioonkaebuse juurde.

10. Lõuna Politseiprefektuur on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

kassatsioonkaebust ei tule rahuldada. Lõuna Politseiprefektuur väidab lisaks apellatsioonkaebuse

vastuses esitatule järgmist:

1) kohtuotsust ei muuda seadusevastaseks see, et ringkonnakohus pole analüüsinud väiteid soolise

võrdõiguslikkuse seaduse kohta. Nimetatud seaduses sätestatakse sool põhineva ebavõrdse

kohtlemise keeld puhkudeks, mil selline kohtlemine põhineb tõepoolest ainuüksi sooga seotud

mitteobjektiivsetel põhjustel. A. Külma teenistussuhet ei lõpetatud tema soo tõttu, vaid seepärast, et

PolTS § 49 lg-s 4 on teenistusest vabastamine sätestatud imperatiivselt. Kuna Lõuna

Politseiprefektuur on täidesaatva riigivõimu asutus, siis pole tal õigust otsustada seaduse sätte

kohaldamise või kohaldamata jätmise üle;

2) soolise võrdõiguslikkuse seadus ei saa muuta seda, et tulenevalt PS §-st 11 on õigused ja

vabadused teatud tingimustel piiratavad;

3) asjakohased pole kassaatori väited, et politseiteenistuse seaduse regulatsioon, mille järgi naised

vabastatakse teenistusest varem kui mehed, ei oma Eesti õiguskorras analoogi, on erandlik ja ekslik.

Analoogiline regulatsioon on ka piirivalveteenistuse seaduse § 78 lg-tes 2 ja 3 ning

kaitseväeteenistuse seaduse § 112 lg-tes 1 ja 21;

4) kuna PolTS §-s 49 ei nähta ette, et vanaduspensionieana tuleb mõista RPKS § 7 lg 1 p-s 1

sätestatud vanust, siis tuleb eeldada, et seadusandja, tehes PolTS §-s 49 viite RPKS §-le 7, on

pidanud silmas lähtumist RPKS § 7 loogilisest ülesehitusest selliselt, et § 7 lg 1 on üldsäte ja lg 2

erisäte, mida tuleb kohaldada nende politseiametnike puhul, kes on lõike 2 kohaldamisalas;

5) A. Külm on kassatsioonkaebuses taotlust muutnud. HKMS § 19 lg 8 kohaselt võib kaebuses

esitatud taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate

taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni.

11. Lõuna Politseiprefektuur jääb üldkogule esitatud arvamuses kõigi varem esitatud seisukohtade

juurde. Politseiprefektuur väidab järgmist:

1) politseiteenistusest vanuse tõttu vabastamise kord on alates 15. juunist 1998, mil jõustus

politseiteenistuse seadus, olnud põhimõtteliselt ühesugune. Nii mees- kui ka naispolitseiametnike

ülemine piirvanus on seotud nende vanaduspensionieaga. Vanaduspensioniea järkjärguline tõstmine

ja seetõttu ka politseiametnike ülemise piirvanuse tõstmine on meeste ja naiste puhul toimunud

ühesuguste põhimõtete järgi. Praegune olukord, kus naispolitseiametnikel on loa olemasolul võimalus

politseiteenistuses olla vähem kui meespolitseiametnikel, on tingitud sellest, et meeste puhul

saavutati üldise vanaduspensioniea järkjärguliselt 63. eluaastani tõstmine varem;

2) nõustuda tuleb ringkonnakohtu põhjendustega PolTS § 49 kooskõlast PS § 12 lg 1 teise lausega.

Meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist õigustab avalik huvi politsei tõhusa toimimise vastu.

12. Politseiamet on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning jääb

haldus- ja ringkonnakohtule esitatud arvamuse juurde. Politseiamet väidab, et A. Külma suhtes

polnud võimalust ega kohustust kohaldada RPKS § 7 lg-t 1. Kohaldada tuleb RPKS § 7 lg-t 2.

13. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et PolTS § 49 lg 3 on vastuolus PS §-ga 12. PolTS

§-s 49 on sätestatud selgelt erinev iga politseiteenistusest vabastamiseks meespolitseinikele ja

naispolitseinikele. Seega koheldakse neid vanaduspensioniea järk-järgulise võrdsustamise ajal

erinevalt: 1948. a sündinud meespolitseinikel on võimalik valitud erialal töötada 2,5 aastat kauem kui

naispolitseinikel. Sellisele ebavõrdsele kohtlemisele kaalukat põhjendust ei ole. Õigustuseks ei saa

pidada Lõuna Politseiprefektuuri ja ringkonnakohtu väidet, et naispolitseinike varem pensionile

minek aitab teha teed nooremate politseiametnike värbamisele. Ka ei saa naispolitseinike varem

kohustuslikus korras pensionile mineku õigustusena vaadelda sotsiaaltagatisi. Naispolitseinikul peaks

olema võrdne õigus töötada valitud erialal sama kaua kui meespolitseinikul.

14. Riigikogu õiguskomisjon möönab, et PolTS § 49 lg-tes 3 ja 4 tehtud viide RPKS §-le 7 on

problemaatiline ja võib kohaldamisel osutuda liiga üldiseks. Samas tuleb vaadata, milline on PolTS

§ 49 eesmärk, ning tõlgendada normi koostoimes RPKS §-ga 7 selliselt, et oleks tagatud isiku õiguste

parem kaitse ja kooskõla PS § 12 lg 1 teise lausega. PolTS § 49 lg 3 eesmärki aitab paremini mõista

seadusandja tahe analoogilist regulatsiooni täpsustada 6. mail 2009 vastu võetud politsei ja piirivalve

seaduse §-s 96. Viimati nimetatud seaduse eelnõu (343 SE) seletuskirjas selgitatakse seaduse 5. ptk

9. jao kohta järgmist: "Jaos sätestatakse teenistusest vabastamise erisused võrreldes avaliku teenistuse

seadusega. Teenistusregulatsioonide väljatöötamisel oli kaalumisel nii erisusena vabastamine enne

üldise pensioniea saabumist kui ka avaliku teenistuse seaduses sätestatud korras. Argumendid on

ühelt poolt teenistuse erisused ja raskemad tingimused ja teiselt poolt võrdse kohtlemise printsiip -

ealine võrdsus. [---] § 100 lõige 3 annab Politsei- ja Piivalveameti peadirektorile õiguse pikendada

politseiametniku teenistusaega ühe aasta kaupa kuni pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud

vanaduspensioniea saabumiseni ning sellisel juhul vabastatakse politseiametnik teenistusest üldise

pensioniea saabumisel. Teenistusaja pikendamine toimub ühe aasta kaupa ametniku motiveeritud

taotluse alusel, eeldusel, et nii tema tervislik seisund kui ka kvalifikatsioon võimaldab tal teenistust

jätkata." Kuigi PolTS §-s 49 ja politsei ja piirivalve seaduse §-s 96 ei viidata RPKS § 7 lg 1 p-le 1, on

seadusandja tahe siiski kohelda mehi ja naisi võrdselt, seda ka erandina asutuse juhi loal teenistuse

pikendamisel. Ehkki PolTS § 49 lg-te 3 ja 4 viide RPKS §-le 7 pole kõige õnnestunum, oleksid

vastuolud tõlgendamise teel ületatavad.

15. Õiguskantsler on seisukohal, et PolTs § 49 lg 3 pole asjassepuutuv norm. Õiguskantsler

põhjendab oma seisukohta järgmiselt:

1) normi asjassepuutuvuse hindamiseks peab kõigepealt olema "oma kohtuasi". Selle

väljaselgitamiseks tuleb hinnata, kas halduskohtud on A. Külma kaebuse üldse õigesti menetlusse

võtnud. Üldjuhul peab kohus menetlema asja, kui kaebuse esitaja väidab oma õiguste rikkumist.

A. Külma õigus töötada politseiteenistuses PolTS § 49 lg-s 1 nimetatud vanusest kauem tulenes

Lõuna Politseiprefektuuri 17. detsembri 2004. a käskkirjast nr 1554p. Seda käskkirja ja PolTS § 49

lg 3 vastavust PS § 12 lg 1 p-le 1 A. Külm ei vaidlustanud. A. Külm vaidlustas 15. juuli 2008. a

käskkirja nr 462p, millega ta teenistusest vabastati, paludes tunnistada see seadusevastaseks ja mõista

talle välja ATS § 135 lg-s 2 nimetatud hüvitus. HKMS § 11 lg 1 p 3 järgi kontrollib kaebuse saanud

halduskohus, kas kaebuses on selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused,

ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku muuta kaebust. Kuna kaebuse tegelikuks

sisuks oli teenistuse jätkamise pikendamisest keeldumise õiguspärasuse vaidlustamine, siis pole

15. juuli 2008. a käskkiri asjassepuutuv. Pikendatud teenistustähtaja lõpp määrati 17. detsembri

2004. a käskkirjaga. Kuigi 15. juuli 2008. a käskkirja sisuks on teenistusest vabastamine, pole see

iseseisev ja eraldiseisev teenistusest vabastamise akt, vaid loogiline jätk 17. detsembri 2004. a

käskkirjaga antud soodustuse lõppemise (mitte lõpetamise) vormistamiseks seaduses ettenähtud

korras (ATS § 132). 15. juuli 2008. a käskkirja tühistamine ei aitaks kaasa ATS § 135 lg-s 2 sätestatud

hüvituse saamisele. Isiku õiguste tõhusamaks kaitseks pidanuks halduskohus A. Külmale selgitama,

et vaidlustada tuli soodustava haldusakti andmisest keeldumine (Lõuna Politseiprefektuuri 16. juuli

2008. a vastuskiri kui haldusakt);

2) kui kohus leiab, et "oma kohtuasi" on siiski olemas, tuleb arvestada muid asjassepuutuvuse

kriteeriumeid. PolTS § 49 lg-t 3 saab käsitada asjassepuutuva sättena põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause mõttes üksnes tingimusel, kui ilma selle

põhiseaduse vastaseks tunnistamiseta ei saaks RPKS § 7 sõnastust, sisu, mõtet ja eesmärki arvestades

pikendada A. Külma jätkamist politseiteenistuses kuni RPKS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud

vanaduspensionieani (nagu temaga samal aastal sündinud meespolitseinike puhul). PolTS § 49 lg-t 3

ja RPKS § 7 grammatiliselt tõlgendades ei nähtu, kas seadusandja pidas PolTS § 49 lg 3

kohaldamisel silmas RPKS § 7 lg 1 p-s 1 või lg-s 2 nimetatud vanust. RPKS § 7 lg-st 21 ega PolTS

§ 49 lg-st 3 ei nähtu, et seadusandja soovis kehtestada imperatiivselt, et 1948. a sündinud naiste

suhtes tuleb RPKS § 7 lg-s 2 sisalduvat soodustavat õigust rakendada kui keeldu jätkata

politseiteenistust. Seadusandja pole sõnaselgelt kehtestanud, et PolTS § 49 lg 3 kohaldamisel tuleb

rakendada kas ainult RPKS § 7 lg 1 p 1 või naisametnike puhul ka lõiget 2. Haldus- ja

ringkonnakohus ning Riigikohtu halduskolleegium pole veenvalt põhjendanud, miks nad leiavad, et

PolTS § 49 lg 3 rakendamisel tuleb naiste puhul lähtuda RPKS § 7 lg-st 2. Seetõttu tuleb PolTS § 49

lg 3 sisustamisel arvestada nii PS § 12 lg 1 esimeses lauses sisalduva üldise võrdse kohtlemise

nõudega kui ka teisest lausest tuleneva vanuselise diskrimineerimise keeluga. Näilise

õigusselgusetuse korral on PS § 12 lg 1 teise lause arvestamine nii haldusorgani kui ka kohtu

kohustus. Süstemaatilise tõlgendamise korral on nii PolTS § 49 lg-t 3 kui ka politsei ja piirivalve

seaduse § 96 lg-t 3 võimalik kohaldada sooliselt neutraalsel viisil.

16. Justiitsminister on seisukohal, et PolTS § 49 lg 3 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles koheldakse

erinevalt 1948. a sündinud naist ja samal aastal sündinud meest. Kuna naiste ja meeste

vanaduspensioniiga on tulenevalt RPKS §-st 7 aastani 2016 erinev, siis koheldakse PolTS § 49 lg-s 3

nais- ja meespolitseiametnikke politseiteenistusest vabastamisel erinevalt. Sellist ebavõrdset

kohtlemist ei saa põhjendada vajadusega vabastada eakamate politseiametnike ametikohad

noorematele, sest küsimus ei ole üldises vanusepiirangus kui sellises, vaid meeste ja naiste jaoks

erinevas vanusepiirangus. Kindlasti ei saa asuda seisukohale, et naiste füüsiline võimekus väheneb

kiiremini. Samuti ei saa eakamate naisametnike arvel põhjendada vajadust juurde võtta nooremaid

politseiametnikke. Pole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks ühel ja samal aastal sündinud mees- ja

naispolitseiametnikke kohtlema ebavõrdselt.

17. Siseminister on seisukohal, et PolTS § 49 lg-s 3 on vanaduspensionieana silmas peetud RPKS § 7

lg 1 p-s 1 nimetatud vanust, sest see on vanus, mis on ette nähtud üldise pensioniõigusliku

vanaduspensionieana sõltumata soost. Seadusandja eesmärk pidi olema kehtestada kord, mis loeks

sõltumatult politseiametnike soolisest kuuluvusest RPKS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud vanuse selleks

vanaduspensionieaks, mille saabumisel pole enam mingil juhul võimalik jätkata politseiteenistust.

ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED

18. PolTS §-s 49 on sätestatud:

"§ 49. Politseiteenistusest vabastamine piirvanuse tõttu

(1) Politseiametnike 1.-4. ametiastmesse kuuluvad politseiametnikud võivad olla politseiteenistuses

kuni 55-aastaseks saamiseni, 5.-10. ametiastmesse kuuluvad politseiametnikud kuni 60-aastaseks

saamiseni.

(2) Politseiametnik vabastatakse politseiteenistusest käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud

piirvanuse täitumisele järgneva kuu esimesel tööpäeval.

(3) Politseiametnik võib olla politseiteenistuses kuni riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7

sätestatud vanaduspensioniea saabumiseni Politseiameti või Kaitsepolitseiameti juhi loal.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud politseiametnik vabastatakse riikliku

pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniea saabumisel.

[RT I 2006, 21, 162 - jõust. 1.06.2006]"

19. RPKS §-s 7 on sätestatud:

"§ 7. Õigus vanaduspensionile

(1) Õigus vanaduspensionile on isikul:

1) kes on saanud 63-aastaseks ja

2) kellel on 15 aastat Eestis omandatud käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaži.

(2) Meeste ja naiste vanaduspensioniea järk-järguliseks võrdsustamiseks tekib õigus

vanaduspensionile enne käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud ea saabumist

1944.-1952. aastal sündinud naistel alljärgnevalt sätestatud vanuses:

Sünniaasta

Vanus

1944

58 a 6 kuud

1945

59 a

1946

59 a 6 kuud

1947

60 a

1948

60 a 6 kuud

1949

61 a

1950

61 a 6 kuud

1951

62 a

1952

62 a 6 kuud

(21) Vanaduspensionieana mõistetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 ja käesoleva paragrahvi

lõikes 2 sätestatud vanust, kui muus seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(3) Vanaduspension määratakse eluajaks.

[RT I 2006, 49, 370 - jõust. 20.11.2006]"

ÜLDKOGU SEISUKOHT

20. A. Külm on sündinud 18. jaanuaril 1948. Praegune kohtuvaidlus sai alguse sellest, et A. Külm

vaidlustas halduskohtus Lõuna Politseiprefektuuri 15. juuli 2008. a käskkirja, millega ta vabastati

piirvanuse täitumise tõttu politseivaneminspektori ametikohalt (3. ametiaste) politseiteenistusest.

Vabastamise ajal oli A. Külma vanuseks 60 aastat ja kuus kuud.

21. Riigikohtu halduskolleegium jõudis järeldusele, et A. Külma kaebust ei ole politseiteenistuse

seaduse alusel võimalik rahuldada. Halduskolleegium andis asja arutamise HKMS § 70 lg 11 alusel

Riigikohtu üldkogule, sest kolleegium kahtles, kas PolTS § 49 lg 3 on osas, milles koheldakse

erinevalt 1948. a sündinud naist ja samal aastal sündinud meest, kooskõlas põhiseaduse § 12 lg 1

teise lausega.

I

22. Õiguskantsler väidab, et kuna A. Külma kaebuse tegelikuks sisuks oli teenistuse jätkamise

pikendamisest keeldumise õiguspärasuse vaidlustamine, siis pole 15. juuli 2008. a käskkiri

asjassepuutuv. 15. juuli 2008. a käskkirja tühistamine ei aitaks kaasa ATS § 135 lg-s 2 sätestatud

hüvituse saamisele. Isiku õiguste tõhusamaks kaitseks pidanuks halduskohus A. Külmale selgitama,

et vaidlustada tuli soodustava haldusakti andmisest keeldumine, s.o Lõuna Politseiprefektuuri

16. juuli 2008. a vastuskiri kui haldusakt (vt käesoleva otsuse p 15 alap 1).

Seega tuleb üldkogul lahendada küsimus, kas halduskohus, ringkonnakohus ja Riigikohtu

halduskolleegium on lahendanud õiget asja, kas A. Külm sai vaidlustada Lõuna Politseiprefektuuri

15. juuli 2008. a käskkirja.

23. Üldkogu õiguskantsleri selle seisukohaga ei nõustu. A. Külmal polnud üldkogu arvates vajadust

vaidlustada Politseiameti 16. juuli 2008. a vastuskirja (õiguskantsleri arvamuses on ekslikult

märgitud Lõuna Politseiprefektuuri 16. juuli 2008. a vastuskiri). Politseiameti kirja koostamise ajaks

oli Lõuna Politseiprefektuur juba andnud käskkirja A. Külma vabastamise kohta. Õigusliku tagajärje

tõi Lõuna Politseiprefektuuri 15. juuli 2008. a käskkiri, millega A. Külm vabastati teenistusest, mitte

aga Politseiameti 16. juuli 2008. a vastuskiri.

24. Üldkogu märgib, et olukord poleks teistsugune ka siis, kui Politseiameti vastuskiri kui soodustava

haldusakti andmisest keeldumine olnuks varasem kui Lõuna Politseiprefektuuri teenistusest

vabastamise käskkiri. Avaliku teenistuse seadus võimaldab teenistusse ennistada või sama seaduse

§ 135 lg-s 2 nimetatud hüvituse välja mõista vaid juhul, kui isik vaidlustab teenistusest vabastamise

käskkirja ja halduskohus tunnistab viimase seadusevastaseks.

25. Nendel põhjendustel leiab üldkogu, et A. Külm on vaidlustanud õiget haldusakti.

II

26. Järgmisena tuleb seega lahendada küsimus, kas A. Külma asjas on alus põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse alustamiseks.

Alus A. Külma kohtuasjas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamiseks puuduks, kui

käskkiri, millega A. Külm vabastati teenistusest, poleks vabastamise õigusliku aluse puudumise või

aluse selgusetuse tõttu kohtulikult kontrollitav. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust ei

tuleks alustada ka siis, kui A. Külma teenistusest vabastamisel oleks rikutud kaalutlusõigust, kui säte,

mida A. Külma suhtes kohaldati, on põhiseaduspäraselt tõlgendatav või kui A. Külma kohtuasja

lahendus ei sõltuks kohaldatud sätete põhiseaduspärasusest. Nendel juhtudel tuleks kohtuasi

lahendada haldusasjana.

27. A. Külm vabastati politseiteenistusest piirvanuse täitumise tõttu Lõuna Politseiprefektuuri

15. juuli 2008. a käskkirja resolutsiooni punkti 1 järgi PolTS § 49 alusel. Käskkirja resolutsiooni

punktis 1 ei viidata PolTS § 49 ühelegi lõikele. Käskkirja preambulis viidatakse PolTS § 49 lg-tele 2

ja 3.

28. Politseiteenistusest piirvanuse tõttu vabastamine on sätestatud PolTS §-s 49. Nimetatud

paragrahvi lõige 1 lubab 1.-4. ametiastmesse kuuluvatel politseiametnikel olla politseiteenistuses kuni

55-aastaseks saamiseni, 5.-10. ametiastmesse kuuluvatel politseiametnikel aga 60-aastaseks

saamiseni. Lõikes 2 nähakse ette, et politseiametnik vabastatakse politseiteenistusest lõikes 1

märgitud piirvanuse täitumisele järgneva kuu esimesel tööpäeval. Lõikes 3 on sätestatud, et

politseiametnik võib olla politseiteenistuses kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniea

saabumiseni Politseiameti või Kaitsepolitseiameti juhi loal. Lõikes 4 on kehtestatud, et lõikes 3

nimetatud politseiametnik vabastatakse RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniea saabumisel. Seega

on teenistusest vabastamise aluseks PolTS § 49 lg 4.

29. Asjaolu, et vaidlustatud käskkirja resolutsiooni punktis 1 ei viidatud PolTS § 49 konkreetsele

lõikele, ei ole üldkogu arvates käskkirja seadusevastaseks tunnistamise aluseks. Käskkirja

seadusevastaseks tunnistamise aluseks pole ka see, et käskkirja preambulis viidatakse PolTS § 49 lg-

tele 2 ja 3 ning jäetakse viitamata vabastamise alust sätestavale lõikele 4. Käskkiri on üldkogu arvates

piisavalt selge, et olla kohtulikult kontrollitav. A. Külma vabastamise tegelikuks aluseks sai olla ja

oligi PolTS § 49 lg 4.

30. Üldkogu arvates tuleneb PolTS § 49 lg-test 3 ja 4 üheselt, et kui politseiametnik on jõudnud

RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka, siis tuleb ta ametist vabastada. Vanaduspensioniikka

jõudnud politseiametniku vabastamise üle otsustamiseks seadus kaalutlusruumi ei anna.

31. Seega tuleb lahendada küsimus, kas kohaldatud sätete põhiseaduspärane tõlgendamine on

võimalik. Põhiküsimuseks on, millist pensioniiga tuli A. Külma vabastamisel kohaldada, s.o kas

juhinduda tuli RPKS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud vanaduspensionieast või RPKS § 7 lg-s 2 sätestatud

vanaduspensionieast.

32. Õiguskantsler on seisukohal, et halduskohus, ringkonnakohus ja Riigikohtu halduskolleegium

pole veenvalt põhjendanud, miks nad leiavad, et PolTS § 49 lg 3 kohaldamisel tuleb naiste puhul

lähtuda RPKS § 7 lg-st 2. Õiguskantsler väidab, et näilise õigusselgusetuse korral on põhiseaduse

§ 12 lg 1 teise lause arvestamine nii haldusorgani kui ka kohtu kohustus, ning arvab, et süstemaatilise

tõlgendamise korral on PolTS § 49 lg-t 3 võimalik kohaldada sooliselt neutraalsel viisil (vt käesoleva

otsuse p 15 alap 2). Ka Riigikogu õiguskomisjon ja siseminister on seisukohal, et PolTS § 49 on

võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt (vt käesoleva otsuse p 14 ja p 17).

33. Üldkogu arvab alljärgnevatel põhjendustel, et PolTS § 49 ei ole võimalik põhiseaduspäraselt

tõlgendada.

34. RPKS § 7 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et õigus vanaduspensionile on isikul, kes on saanud 63-

aastaseks. Selline vanaduspensioniiga kehtis 2008. a ja kehtib ka praegu üksnes meestele. RPKS § 7

lg-s 2 on reguleeritud 1944-1952 sündinud naiste vanaduspensioniea võrdsustamist meeste

pensionieaga. Naistele on kuni pensioniigade võrdsustumiseni kehtestatud madalam pensioniga.

Naiste ja meeste vanaduspensioniiga võrdsustub 2016.

RPKS § 7 lg-s 21 mõistetakse vanaduspensionieana sama paragrahvi lõike 1 punktis 1 ja sama

paragrahvi lõikes 2 sätestatud vanust, kui muus seaduses ei ole sätestatud teisiti, seega kehtivat

vanaduspensioniiga, mis on meeste ja naiste jaoks erinev.

RPKS § 7 lg-test 1, 2 ja 21 järeldub ühemõtteliselt, et 2008. aastal oli 1948 sündinud naiste jaoks

kehtiv vanaduspensioniiga 60 aastat ja 6 kuud ning 1948. a sündinud meeste jaoks kehtiv

vanaduspensioniiga 63 aastat.

35. Üldkogu on seisukohal, et vanaduspensioniea all tuleb mõista seda vanaduspensioniiga, mis

parasjagu kehtib. Nii nagu pole võimalik kohaldada vanaduspensioniiga, mis enam ei kehti, ei saa

kohaldada ka vanaduspensioniiga, mis veel ei kehti. Kohaldada tuleb kehtivat õigust. Tõlgendamise

teel ei saa selgelt sõnastatud kehtivat õigust kõrvale jätta ja kohaldada selle asemel õigust, mis veel ei

kehti või mis on kehtivuse kaotanud. Vastupidine oleks võimalik vaid seaduses sätestatud selge

viitenormi olemasolu korral. PolTS §-s 49 puudub säte, mis viitaks, et nii meeste kui ka naiste puhul

peetakse silmas RPKS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud vanust. Seega ei saanud 2008. a naiste suhtes

kohaldada vanaduspensioniiga, mis naiste suhtes hakkab kehtima alles 2016. aastast.

36. Kuna meeste ja naiste pensioniiga oli A. Külma vabastamise ajal (ja on ka praegu) erinev, siis

tuligi ja tulebki kehtiva õiguse järgi mehed ja naised politseiteenistusest vabastada erinevas vanuses.

Meeste puhul tuli ja tuleb lähtuda RPKS § 7 lg 1 p-st 1 ja naiste puhul RPKS § 7 lg-st 2.

37. Järelikult tuligi A. Külm, kes on sündinud 18. jaanuaril 1948, kehtiva õiguse järgi

politseiteenistusest vabastada 19. juulist 2008.

38. Seda järeldust ei saa kõigutada ka A. Külma kassatsioonkaebuses esitatud väide, et

ringkonnakohus jättis analüüsimata tema väited soolise võrdõiguslikkuse seaduse rikkumise kohta.

Apellatsioonkaebuses on A. Külm väitnud, et tema vabastamisel rikuti soolise võrdõiguslikkuse

seadust.

Ringkonnakohus on tõepoolest jätnud apellatsioonkaebuse need väited tähelepanuta. See ei too aga

üldkogu arvates kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist ega vajadust Riigikohtus analüüsida seda,

kas A. Külma vabastamisel rikuti soolise võrdõiguslikkuse seadust. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse

kui lihtseaduse alusel pole võimalik politseiteenistuse seaduse imperatiivsete sätete alusel toimunud

politseiteenistusest vabastamist tunnistada õigusvastaseks. Lõuna Politseiprefektuur pidi lähtuma

kehtivast imperatiivse sisuga politseiteenistuse seadusest.

39. Eeltoodu põhjal on üldkogu seisukohal, et kehtiv õigus ei võimalda rahuldada A. Külma kaebust.

40. A. Külma kaebuse rahuldamine sõltub otseselt sellest, kas PolTS § 49 lg-d 3 ja 4 on

põhiseaduspärased või põhiseaduse vastased. Õiguslik kasu, mida A. Külm saaks PolTS § 49 lg-te 3

ja 4 põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistamisest, seisneks tema kaebuse rahuldamises,

teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamises ja talle ATS § 135 lg-s 2 sätestatud kuue kuu

ametipalga suuruse hüvituse maksmises (vt käesoleva otsuse punkt 54). Järelikult on PolTS § 49 lg-

d 3 ja 4 A. Külma asjas asjassepuutuvad sätted PSJKS § 3 lg 3 mõttes. Seepärast tuleb järgmisena

lahendada küsimus A. Külma suhtes kohaldatud sätete põhiseaduspärasusest.

III

41. A. Külma suhtes kohaldati PolTS § 49 lg-t 3 ja lg-t 4 koostoimes RPKS § 7 lg-ga 2.

42. A. Külm on esimese ja teise astme kohtus väitnud kahte erinevat diskrimineerimist: vanuselist ja

soolist. Kassatsioonkaebuses on A. Külm vaidlustanud vaid ringkonnakohtu järelduse, et rikutud ei

ole soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet. Üldkogu lähtub sellest, et A. Külm on nõus ringkonnakohtu

järeldusega et ealist diskrimineerimist asjas ei ole, ja kontrollib seda, kas A. Külma vabastamist

reguleeriv seadus on kooskõlas soolise diskrimineerimise keeluga.

43. Vaidlusalune olukord seisneb selles, et PolTS § 49 lg 4 alusel tuli PolTS § 49 lg-s 3 sätestatud

edasi töötamise keelu tõttu 1948. aastal sündinud naispolitseiametnik 2008. aastal politseiteenistusest

vabastada, kuid 1948. aastal sündinud meespolitseiametnikku vabastada ei tulnud. Seejuures tuli

mõlemad vabastada politseiteenistusest vanaduspensioniea saabumisel, mis RPKS § 7 lg 1 p 1 ja lg 2

järgi on naiste ja meeste jaoks erinev.

Sellise olukorra teke on seotud sellega, et RPKS § 7 lg-s 2 on kavandatud järkjärguline naiste ja

meeste vanaduspensioniea ühtlustamine selleks, et jõuda naiste ja meeste võrdsele kohtlemisele

vanaduspensioniea osas 2016. aastal.

44. Järk-järgult toimuva naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamise põhiseaduspärasust pole

üldkogul põhjust kahtluse alla seada. Seepärast ei pea üldkogu RPKS § 7 lg-t 2 asjassepuutuvaks

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes.

45. Üldkogu ei pea vajalikuks analüüsida ega sea kahtluse alla ka politseiametnike jaoks ametisoleku

piirvanuse kehtestamise põhiseaduspärasust. Piirvanuse kehtestamise põhiseaduspärasus pole

praeguse vaidluse esemeks. Üldkogu märgib, et mõne kategooria riigiametnike piirvanus võib olla

vajalik ja ka põhiseaduspärane, kui seadusega on sätestatud piisavad sotsiaalsed tagatised.

46. PolTS § 49 lg 4, mille alusel A. Külm politseiteenistusest vabastati, on kohaldatav üksnes koos

PolTS § 49 lg-ga 3. Nende sätete lahutamatu seos on ilmselge, sest PolTS § 49 lg-s 4 viidatakse sama

paragrahvi lõikele 3.

47. Järgides Riigikohtu praktikat põhiseaduslikkuse järelevalve asjades, kontrollib üldkogu üksnes

seda, kas PolTS § 49 lg-d 3 ja 4 on põhiseaduspärased osas, milles kohtlevad erinevalt 1948. a

sündinud naisi ja 1948. a sündinud mehi.

48. Ringkonnakohus asus seisukohale, et PolTS § 49 lg 3 ei ole sooliselt diskrimineeriv.

Ringkonnakohtu arvates on vanaduspensionieast lähtumine mõistlik ja põhjendatud. See tagab

optimaalselt kompromissi kahe vastandliku huvi vahel - politseiametniku huvi jätkata teenistust ning

riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikud. Vanaduspensioniea saabudes pöördub

kaalukauss olulisel määral avaliku huvi kasuks, sest isikule tagatakse toimetulek vanaduspensioni

näol. Võrdne piirvanus, mis oleks nii meeste kui ka naiste puhul seotud meeste vanaduspensioniea

saabumisega, ei oleks avalikku huvi sedavõrd ulatuslikult kaitsnud. Avalik huvi politsei tõhusa

toimimise vastu on piisava kaaluga põhiseaduslik väärtus, mis võib õigustada piiratud ulatuses

meeste ja naiste erinevat kohtlemist (vt käesoleva otsuse p 5 alap 11). Kassaator ringkonnakohtuga ei

nõustu (vt käesoleva otsuse p 8 alap 5 ja p 9).

Ringkonnakohtu arutluskäik ja põhjendused ei suuda veenda ka üldkogu.

49. Üldkogule jääb arusaamatuks, kuidas saab meeste ja naiste jaoks erinevast pensionieast lähtumine

tagada optimaalse kompromissi kahe vastandliku huvi vahel, milleks on politseiametniku huvi jätkata

teenistust ja riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid, ning kuidas poleks meeste ja

naiste jaoks võrdne piirvanus avalikku huvi sedavõrd ulatuslikult kaitsnud. Nimelt, kuna toimub

meeste ja naiste vanaduspensioniea järkjärguline ühtlustamine, siis on võimatu mõista, miks

ringkonnakohtu nähtud eesmärgi saavutamiseks oli 2008. aastal põhjendatud vabastada

politseiteenistusest 60 aasta ja 6 kuu vanused naised, jättes samas kuni 63-aastaseks saamiseni

politseiteenistusse 60 aasta ja 6 kuu vanuseks saanud mehed, ning miks on 2016. aastal põhjendatud

vabastada naised ja mehed politseiteenistusest võrdses vanuses, s.o 63-aastaselt.

50. Üldkogu arvates ei saa naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea

saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et

naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on

politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt,

erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks

pension. Naiste ja meeste politseiteenistuses oleku lõpliku piirvanuse erinevus toob lõppkokkuvõttes

sageli kaasa ka naistele ja meestele erineva suurusega politseiametniku pensioni määramise. Nimelt

on PolTS § 211 lg 1 järgi politseiametnikul vähemalt 20-aastase politseiteenistuse staaži korral

vanaduspensioni suuruseks 50% ametipalgast. Sama paragrahvi lõike 3 alusel suurendatakse

politseiametniku pensioni 2,5% võrra ametipalgast iga aasta eest, mille võrra politseiametniku

politseiteenistuse staaž ületab seda staaži, ja nende ametipension on maksimaalselt 75% ametipalgast.

51. Üldkogu ei näe mõistlikku põhjust, miks tuleb naispolitseiametnik teenistusest vabastada

nooremalt kui meespolitseiametnik, ja peab seepärast PolTS § 49 lg-d 3 ja 4 põhiseaduse vastasteks

osas, milles 1948. a sündinud naist koheldakse teisiti kui samal aastal sündinud meest, st nähakse

ette, et 1948. a sündinud naine vabastatakse politseiteenistusest nooremalt kui samal aastal sündinud

mees.

IV

52. Eeltoodu põhjal tunnistab üldkogu PolTS § 49 lg-d 3 ja 4 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks

osas, milles nähakse ette, et 1948. aastal sündinud naine vabastatakse politseiteenistusest nooremalt

kui samal aastal sündinud mees.

53. Üldkogu rahuldab A. Külma kassatsioonkaebuse ning tühistab ringkonnakohtu ja halduskohtu

otsuse.

54. Üldkogu teeb HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel uue otsuse.

Halduskohtule esitatud kaebuses taotles A. Külm Lõuna Politseiprefektuuri 15. juuli 2008. a

käskkirja seadusevastaseks tunnistamist ja ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse väljamõistmist, kuna

ta loobub teenistusse ennistamisest. Samasugune nõue oli esitatud ka apellatsioonkaebuses.

Kassatsioonkaebuses palub A. Külm tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning teha uus

otsus, millega tunnistada seadusevastaseks vaidlustatud käskkiri ja ennistada ta teenistusse, samuti

mõista välja tasu sunnitult puudutud aja eest. Alternatiivselt taotleb kassaator ATS § 135 lg-s 2

sätestatud hüvituse väljamõistmist, kui Riigikohus ei pea ennistamist võimalikuks.

HKMS § 19 lg 8 sätestab: "Kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja

muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite

esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui

kohus peab seda otstarbekaks." Seega ei ole kassatsiooniastmes võimalik asendada ATS § 135 lg-s 2

sätestatud hüvituse nõuet teenistusse ennistamise nõudega.

Kuna kaebuse nõude selline muutmine pole võimalik, siis tunnistab üldkogu Lõuna

Politseiprefektuuri vaidlustatud käskkirja seadusevastaseks ja kohustab Lõuna Politseiprefektuuri

maksma A. Külmale ATS § 135 lg 2 alusel tema kuue kuu ametipalga.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Indrek Koolmeister,

Lea Kivi, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa,

Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu