3-1-1-102-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-102-09

Otsuse kuupäev

16. november 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Eduard Pavljutšenko süüdistuses KarS § 200 lg 2

p 7, § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3, § 414 lg 3 p 2 ja § 415 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-854

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eduard

Pavljutšenko

kaitsja

vandeadvokaat

Jelena

Benevolenskaja, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

4. november 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. veebruari 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2009.

a kohtuotsused Eduard Pavljutšenko karistamises KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 ning Svitlana

Zaitseva karistamises KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.

2. Mõista Eduard Pavljutšenkole KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 järgi karistuseks 2 aastat ja 10

kuud vangistust, jättes temale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ja lõpliku

ärakandmisele kuuluva karistuse muutmata.

3. Mõista Svitlana Zaitsevale KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuseks 2 aastat vangistust.

Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud karistus tingimisi kohaldamata, kui

Svitlana Zaitseva ei pane 3 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu.

4. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Benevolenskaja Advokaadibüroo kasuks välja 800

(kaheksasada) krooni Eduard Pavljutšenkole kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise

eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eduard Pavljutšenko anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 418 lg 2 p 1, § 420 lg 1, § 201 lg 2 p 2 - §

22 lg 3, § 414 lg 3 p 2 (alates 15. märtsist 2007 KarS § 414 lg 2 p 2), § 415 lg 1 ja § 200 lg 2 p 7 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

1.1 Karistusseadustiku § 418 lg 2 p 1 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et ta omandas

eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult ebaseaduslikult tulirelva Mauser kaliibriga 7,65 mm ja

70 padrunit kaliibriga 7,65 mm. Süüdistatav hoidis püstolit ja laskemoona ebaseaduslikult kuni 2006.

a detsembrini/2007. a jaanuarini Märjamaal XXXXXXX külas XXXXX X, andes need seejärel edasi

Vladimir Muravjovile. Samuti omandas E. Pavljutšenko 2007. a jaanuaris Tallinnas XXX X-XX

ebaseaduslikult V. Muravjovilt kasutamiskõlbliku tulirelva Mauser kaliibriga 7,65 mm ja 20 padrunit

kaliibriga 7,65 mm, hoides neid seejärel 15 päeva jooksul enda valduses. 2007. a veebruaris andis

süüdistatav Tallinnas XXX X-XX tulirelva ja padrunid V. Muravjovile.

1.2 Karistusseadustiku § 420 lg 1 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et ta omandas eeluurimisel

tuvastamata ajal, kohas ja isikult tsiviilkäibes keelatud tulirelva summuti püstolile Mauser kaliibriga

7,65 mm, hoides seda ebaseaduslikult kuni 2006. a detsembrini/2007. a jaanuarini Märjamaal

XXXXXXX külas XXXXX X ning andis seejärel summuti ebaseaduslikult edasi V. Muravjovile.

Samuti omandas E. Pavljutšenko 2007. a jaanuaris Tallinnas XXX X-XX V. Muravjovilt

ebaseaduslikult püstoli Mauser juurde kuuluva tsiviilkäibes keelatud summuti, hoidis seda luba

omamata 15 päeva jooksul ja andis seejärel 2007. a veebruaris ebaseaduslikult edasi V. Muravjovile.

1.3 Karistusseadustiku § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et tema, olles

teadlik, et Svitlana Zaitseva on OÜ A pandimaja töötaja ja tema valdusesse on ajutiselt usaldatud

võõras vallasvara, mis asub OÜ A pandimaja tööruumis, eelneval kokkuleppel S. Zaitsevaga, osutas

5. veebruaril 2007 kl 23 paiku viimase tahtlikule õigusvastasele teole - suures ulatuses valdusesse

usaldatud võrra vallasvara enda kasuks ebaseaduslikule pööramisele - füüsilist, ainelist ja vaimset

kaasabi.

1.4 Karistusseadustiku § 414 lg 3 p 2 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et ta soetas 2007. a

jaanuaris/veebruaris eeluurimisel tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses lõhkematerjali

(22 901 g trotüüli ja 911 g ammoniiti), toimetades selle Männiku piirkonnas Tallinnas asuvast metsast

aadressile XXX X-XX, kus seda 2007. a veebruarist kuni 12. märtsini 2007 hoidis, kasutades osa

lõhkematerjalist lõhkeseadeldise valmistamiseks.

1.5 Karistusseadustiku § 415 lg 1 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et 2007. a

jaanuaris/veebruaris valmistas ta Tallinnas XXX X-XX asuvas korteris koos V. Muravjoviga

ebaseaduslikult lõhkeseadeldise, mis sisaldas 756 g trotüüli ja 911 g ammoniiti, hoides seda 12.

märtsini 2007, mil lõhkeseadeldis läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Samuti omandas ta 2007. a

jaanuaris/veebruaris Tallinnas eeluurimisel tuvastamata isikult ebaseaduslikult lõhkematerjali

sisaldavaid tooteid, s.o kaks kasutamiskõlblikku detonaatorit, mida hoidis 12. märtsini 2007 Tallinnas

XXX X-XX asuvas korteris, mil need läbiotsimisel leiti ja ära võeti.

1.6 Karistusseadustiku § 200 lg 2 p 7 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et 8. märtsil 2007 kl

19.00 ajal Tallinnas XXXX X võttis ta grupis V. Muravjoviga R. A.-lt vägivalda kasutades ära koti,

milles olid kannatanu pangakaardid, võtmed ja rahakott 15 000 euro ning 51 500 krooniga. Seejuures

lõi V. Muravjov R. A.-d rusikaga näkku ja rebis kannatanult ära koti, misjärel tema ning E.

Pavljutšenko põgenesid sündmuskohalt viimase kasutuses olnud sõiduautoga.

2. Harju Maakohtu 4. veebruari 2009. a otsusega tunnistati E. Pavljutšenko süüdi "KarS § 414 lg 2 p

3" järgi ja teda karistati vangistusega 8 aastaks ning 6 kuuks. Samuti tunnistati E. Pavljutšenko süüdi

KarS § 415 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 8 aastaks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 200 lg

2 p 7 järgi ja teda karistati vangistusega 7 aastaks ning 8 kuuks. Lisaks tunnistati E. Pavljutšenko

süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega 4 aastaks ning 10 kuuks.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti

liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg ja loeti karistuse kandmise alguseks 12. märts 2007. Maakohus rahuldas R. A. tsiviilhagi

ja mõistis E. Pavljutšenkolt ning V. Muravjovilt solidaarselt välja 15 000 eurot ja 50 000 krooni.

Samuti rahuldati OÜ A tsiviilhagi ja mõisteti E. Pavljutšenkolt ning S. Zaitsevalt OÜ A kasuks välja

432 677 krooni. L. S.-i, K. P., M. O., G. K. ja K. Š. tsiviilhagid jäeti rahuldamata. Süüdistuses KarS §

418 lg 2 p 1 ja § 420 lg 1 järgi mõisteti E. Pavljutšenko õigeks. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi

veel V. Muravjov, S. Zaitseva ja Aleksandra Malõševa, kuid nende osas ei ole kohtuotsuseid

kassatsiooni korras vaidlustatud.

2.1 Maakohtu hinnangul ei ole E. Pavljutšenkole KarS § 418 lg 2 p 1 ja § 420 lg 1 järgi

süüksarvatavad kuriteod tõendatud, kuivõrd tema isikut ei sidunud Tallinnas XXX X-XX asuvast

korterist leitud tulerelva, summuti ja laskemoonaga ükski tõend. Pelgalt kaassüüdistatava V.

Muravjovi lakoonilistele ütlustele ei saa aga süüdimõistvat kohtuotsust rajada.

2.2 Karistusseadustiku § 414 lg 3 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on

tõendatud, et E. Pavljutšenko ja V. Muravjov soetasid suures koguses lõhkematerjali, valdasid seda

Tallinnas XXX X-XX asuvas korteris ja valmistasid koos lõhkeseadeldise. Süüdistusaktis kirjeldatud

tegude toimepanek on kindlaks tehtud läbiotsimisprotokolli, asitõendite vaatlusprotokolli,

ekspertiisiaktides sisalduvate ekspertide arvamuste ja V. Muravjovi ütlustega. Tõendite kogumist

tuleb kõrvale jätta DNA-ekspertiisi tulemina saadud eksperdi arvamus, sest tegemist pole

kontrollitava tõendiga. Läbiotsimisel leitud trotüüli ja ammoniidi kogus oli suur ning lõhkematerjali

käitlemiseks puudus süüdistatavatel luba. E. Pavljutšenko ja V. Muravjov panid KarS § 414 lg 3 p 2

ning § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod toime otsese tahtlusega.

2.3 E. Pavljutšenkole KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 järgi inkrimineeritud kuritegu on tõendatud

kannatanu esindajate P. K. ja E. K., süüdistatava S. Zaitseva ning tunnistaja A. H. ütluste ja

dokumentaalsete tõenditega. S. Zaitseva sõnade kohaselt tegi pandimajast asjade hõivamiseks

ettepaneku E. Pavljutšenko. Tõsiasjale, et kuriteo toimepanekus eelnevalt kokku lepiti, viitab ka see,

et S. Zaitseva ei kasutanud kaassüüdistatava hoonesse sisenemisel võimalust anda turvateenistusele

häiret. Usutav pole S. Zaitseva väide, mille kohaselt ei tundnud ta E. Pavljutšenkot ära. Seevastu E.

Pavljutšenko ütlused ei riimu teiste tõenditega. Pandimajas olnud esemed olid usaldatud S. Zaitseva

valdusesse ja teoplaani kohaselt pidi E. Pavljutšenko andma talle nende müügist laekunud raha. S.

Zaitseva pööras talle usaldatud võõrast vara suures ulatuses ebaseaduslikult enda kasuks. E.

Pavljutšenko on aga käsitatav kaasaaitajana, sest temale vara usaldatud ei olnud. Maakohtu hinnangul

seisnes kaasaaitamine füüsilises ja vaimses abis, sest süüdistatav töötas välja teoplaani ja tegi

võimalikuks selle realiseerimise.

2.4 Röövimise toimepanemist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kinnitavad kannatanu R. A. ja süüdistatava V.

Muravjovi üksikasjalikud ütlused, mis omavahel riimuvad. Ka andis V. Muravjov ütlusi olustikuga

seostamisel. Nende isikute väiteid kinnitavad lisaks tunnistaja V. K. ütlused, millest nähtuvalt viis ta

kannatanu süüdistuses märgitud päeva õhtul Pirital Masti tänavale, patsiendikaart, milles kirjeldati R.

A.-l esinenud vigastusi, äratundmiseks esitamise protokoll, mille kohaselt tundis kannatanu ründajas

ära V. Muravjovi ja jälitusprotokollis sisalduv teave. Tõendite kogum kinnitab, et ettepaneku

röövimiseks tegi E. Pavljutšenko, kes näitas kaassüüdistatavale, kus kannatanu töötab ja avaldas talle,

et R. A. kannab kaasas suuri rahasummasid. Kannatanu ja V. Muravjovi ütlustega on tõendatud seegi,

et sõiduk, millega sündmuskohalt põgeneti, oli E. Pavljutšenko kasutuses ning süüdistuses märgitud

ajal ootas autos kaassüüdistatavat just tema.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Pavljutšenko, kes vaidlustas otsuse

süüdimõistvas osas ja taotles õigeksmõistva otsuse tegemist. Samuti esitasid apellatsioonid Põhja

Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu, S. Zaitseva kaitsja vandeadvokaat Rein

Kiviloo ja V. Muravjov.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2009. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 4. veebruari 2009. a

otsus V. Muravjovile KarS § 418 lg 2 p 1, § 414 lg 3 p 2, § 415 lg 1, § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja § 347 lg 1

- § 22 lg 3 järgi mõistetud karistuste ning KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse, OÜ A

tsiviilhagi rahuldamise ja kriminaalmenetluse käigus äravõetud ning arestitud objektidega toimimise

osas. Uue otsusega mõisteti V. Muravjovile lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest vangistus 3

aastaks, arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 8 päeva ja loeti ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks 2 aastat, 11 kuud ning 22 päeva. Karistuse kandmise algust arvestati 1. veebruarist 2008.

Ringkonnakohus rahuldas OÜ A tsiviilhagi osaliselt ja mõistis E. Pavljutšenkolt ning S. Zaitsevalt

solidaarselt OÜ A kasuks välja 391 329 krooni. Maakohtu otsuse resolutiivosasse tehti täpsustused ja

asendati tähised "KarS § 414 lg 2 p 3" tähisega "KarS § 414 lg 3 p 2". Samuti täpsustati maakohtu

otsuse sissejuhatavat ja resolutiivosa S. Zaitseva eesnime õigsust puudutavas osas. Kriminaalasi

saadeti maakohtule uueks arutamiseks kriminaalmenetluses äravõetud sularaha ja arestitud

kinnisasjaga toimimist puudutavas osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Prokuröri ja V.

Muravjovi apellatsioonid rahuldati, S. Zaitseva kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt ja E.

Pavljutšenko apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad E. Pavljutšenko

süüdistuses olid järgmised.

4.1 Süüdistusaktis ega maakohtu otsuses pole S. Zaitsevale ette heidetud laenulepingu nr 1/2007

alusel P. T poolt OÜ-le A 27 500 krooni suuruse laenu tagamiseks panditud asjade omastamist ega E.

Pavljutšenkole nende asjade omastamisele kaasaaitamist. Seetõttu ei olnud märgitud summa

süüdistatavatelt väljamõistmine põhjendatud. Lisaks tekkis OÜ-l A pandilepingute tähtaja

möödumisel panditud esemetele omandiõigus, mille tõttu ei saanud kõnealuse vara puhul tsiviilhagi

esemeks olla lepingutasu ega intress. Seetõttu tuleb süüdistatavatelt solidaarselt välja mõista

kehtivate pandilepingute järgi laenude tagamiseks panditud asjade omastamisega tekitatud kahju 253

278 krooni ja õigusabikulud 30 380 krooni.

4.2 Apellatsioonis kordas E. Pavljutšenko väiteid, millised ta esitas juba maakohtus. Vaidlustatud

kohtuotsuses on süüdistatava kaitseversioon veenvalt kummutatud ja tõendamiseset silmas pidades

pole jäänud tuvastamata ühtegi faktilist asjaolu, mida ei oleks uuritud või tõendite kogumis hinnatud.

Paljasõnaline mittenõustumine maakohtu põhjendustega ei sea kahtluse alla kohtu järelduste õigsust.

E. Pavljutšenkole mõisteti karistused seaduses toodud sanktsioonide piires ja moodustati õigesti ka

lõplik liitkaristus.

4.3 Harju Maakohtu 10. mai 2007. a määrusega arestiti tsiviilhagi tagamiseks E. Pavljutšenkole

kuuluv

kinnisasi

asukohaga

Tallinn

XXXXX

XX-XX.

Samuti

on

kriminaaltoimikus

politseivaneminspektor Tatjana Klotško 15. novembri 2007. a määrus ja kviitung-orderid 9546 krooni

Põhja Politseiprefektuuri tagatiskontole kandmise ning 2000 euro Põhja Politseiprefektuuri

Rahandusbüroo kassasse üleandmise kohta. Maakohus ei ole otsuses võtnud seisukohta arestitud

kinnisasja ega sularaha suhtes. Eeltoodu on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena,

mis tingib kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise piiride laiendamise, alama astme kohtu otsuse

tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise maakohtule.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Pavljutšenko kaitsja vandeadvokaat

Jelena

Benevolenskaja,

kes

taotleb

ringkonnakohtu

otsuse

tühistamist

ja

süüdistatava

õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1 Kohtud rajasid süüdimõistvate otsuste järeldused V. Muravjovi ütlustele. Viimane oli aga

huvitatud E. Pavljutšenko süüdimõistmisest, kuna sellega kergenes tema olukord. Sellist järeldust

kinnitab ka V. Muravjovile ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistus. Samuti jäeti tähelepanuta

tunnistajate J. B., I. M.-i, E. N.-i ja A. G. ütlused, millest nähtuvalt ei kasutanud E. Pavljutšenko

Tallinnas XXX X-XX asuvat korterit. Korterit kasutas hoopis V. Muravjov ja ka läbiotsimisel leitud

lõhkeaine kuulus temale.

5.2 Röövimises ei ole E. Pavljutšenko süü tõendatud. Tunnistajate N. S.-i ja E. N.-i ütlused

kinnitavad, et süüdistatav ei olnud selle kuriteo toimepanemisega seotud. Nende isikute väited jättis

maakohus tähelepanuta, tuginedes vaid V. Muravjovi ütlustele.

5.3 Omastamisena käsitletava kuriteo toimepanemisest kuulis E. Pavljutšenko S. Zaitsevalt.

Süüdistatav ei tea, kes võis kõnealuse kuriteo toime panna. S. Zaitseva eksib, väites, et kuriteole

kaasaaitajaks oli just E. Pavljutšenko. V. Muravjovi ütlused on aga laimava iseloomuga.

Kokkuvõtlikult ei vasta kohtute järeldused kriminaalasja tehioludele, rajanedes vaieldavatel tõenditel.

6. Kassatsioonivastuses palub prokurör J. Kasesalu jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda

hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus

sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08 - RT III 2008, 14, 93, p

12.1). Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas põhistasid kohtud veenvalt ja

loogiliselt seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti ja näitasid tõendid, millele E.

Pavljutšenko süüdimõistmine rajaneb. Samuti esitas maakohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2

sätestatuga põhjendused, milliseid tõendeid ja miks ei saa usaldusväärseks pidada. Nende

järeldustega nõustus ka apellatsioonikohus. Kõiki kassaatori loetletud isikulisi tõendeid on kohtud

üksikasjalikult analüüsinud ja andnud neile kogumis teiste tõenditega hinnangu. Lähtudes eeltoodust

on kassatsioonis sisalduvad väited põhjendamatud ega anna alust vaidlustatud kohtuotsuste

tühistamiseks. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 alusel vajalikuks

ringkonnakohtu seisukohti korrata.

II

8. Tulenevalt KrMS § 352 lg-st 6 laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile

süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni

esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda

raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kolleegium leiab, et maa- ja

ringkonnakohtu otsused tuleb KrMS § 362 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise

tõttu E. Pavljutšenkole KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 ning S. Zaitsevale KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

mõistetud karistuste osas.

9. Maakohus karistas E. Pavljutšenkot KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 4 aastaks ja

10 kuuks ning S. Zaitsevat KarS § 201 lg 2 p 2 järgi vangistusega 3 aastaks. Süüdistusaktist nähtuvalt

panid E. Pavljutšenko ja S. Zaitseva vaadeldava kuriteo toime 5. veebruaril 2007. Kolleegium

märgib, et KarS § 5 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise

ajal kehtinud seaduse järgi. Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul

viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3). Kohtud jätsid

tähelepanuta, et alates 15. märtsist 2007 jõustus karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate

seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69), millega seadusandja raskendas KarS § 201 lg 2

sanktsiooni. Käesoleval ajal nähakse KarS § 201 lg 2 sanktsioonis ette rahaline karistus või vangistus

kuni 5 aastaks, kuid kuriteo toimepanemise ajal, s.o 5. veebruaril 2007, nägi sama paragrahvi

sanktsioon ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Karistades E. Pavljutšenkot ja S.

Zaitsevat karistusseaduse redaktsiooni järgi, mis jõustus pärast kuriteo toimepanemist ja milles

nähakse võrreldes varasema seadusega ette raskem sanktsiooni ülemmäär, raskendas maakohus

süüdistatavate olukorda. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonimenetluses seda rikkumist kõrvaldanud.

Kriminaalkolleegium saab KrMS § 361 p 7 alusel teha uue kohtuotsuse, millega mõistab E.

Pavljutšenkole ja S. Zaitsevale kergemad karistused.

10. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses sisalduvate põhistustega, milles käsitletakse E.

Pavljutšenkole ja S. Zaitsevale karistuse mõistmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, karistuse liiki

ja S. Zaitseva puhul võimalust süüdistatav karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada. Arvestades

maakohtu poolt tuvastatut ja juhindudes KarS § 56 lg-st 1 tuleb E. Pavljutšenkole KarS § 201 lg 2 p 2

- § 22 lg 3 järgi karistuseks mõista vangistus 2 aastaks ning 10 kuuks, jättes süüdistatavale KarS § 64

lg 1 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristuse 9 aastat vangistust ja ärakandmisele

kuuluva lõpliku karistuse muutmata. S. Zaitsevale tuleb karistuseks mõista 2 aastat vangistust, jättes

karistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui S. Zaitseva ei pane 3 aasta ja 6 kuu

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu

otsused muutmata ning rahuldab kassatsiooni osaliselt.

III

11. E. Pavljutšenko kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks

summas 800 krooni. Esitatud taotlus vastab justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 8 lg-s 1 kehtestatud tasumäärale ning tuleb rahuldada.

Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja

ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis

küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes

põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari

2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06 - RT III 2007, 6, 44, p 10.2). Juhindudes eeltoodust ja

KrMS § 186 lg-st 1 tuleb riigi õigusabi tasu jätta riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar