3-3-1-63-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-63-09

Otsuse kuupäev

13. november 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Vjatšeslav Julini (Julin) kaebus Tartu Vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. märtsi 2009. a otsus haldusasjas nr 3-

08-1168

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. märtsi 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1168.

Jätta Tartu Halduskohtu 10. detsembri 2008. a otsuse haldusasjas nr 3-08-1168 resolutsioon

muutmata ning muuta Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Vjatšeslav Julin saadeti 28. novembril 2007 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse.

2. V. Julin esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks 28. novembril 2007

Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse toimetamisel käeraudade kasutamise ning mõista Tartu Vanglalt

välja kahju 2000 kr. V. Julin väidab, et käerauad paigaldati ilma põhjuseta. Ohjeldusmeetmeid

kohaldati ebaseaduslikult ja põhjendamatult, millega rikuti põhiseaduse § 18 lg-t 1 ning Euroopa

Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Auto salongis oli ebamugav, käerauad tekitasid kätele

valu ja Tartusse saabumisel olid käed tursunud halvast verevarustusest. Käerauad olid tugevasti

kinnitatud ja käed olid pidevalt selja taga. Käeraudades hoiti kaebajat kogu sõidu jooksul (kella

12.00-st 16.30-ni). Valvur põhjendas käeraudade kasutamist lihtsalt vajadusega. V. Julin ei käitunud

saatmisel agressiivselt ega palunud suitsu, kuna ta ei suitseta. Käeraudu ei pandud peale saatmise ajal

bussis, vaid juba enne bussi istumist. Käeraudu võib kasutada üksnes vangistusseaduse (VangS) § 69,

§ 70 ning vangla direktori või Justiitsministeeriumi käskkirja alustel. V. Julini põhjendatud huviks on

subjektiivsete õiguste ja vabaduste taastamine ning seaduse kaitse.

3. Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2008 määrusega haldusasjas nr 3-08-1168 tagastati V. Julini

kaebus HKMS § 11 lg 31 p 1 alusel osas, millega taotleti Tartu Vanglalt kahjuhüvitamist 2000 kr,

kuna V. Julin ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega

sätestatud korrast.

4. Tartu Halduskohus jättis 10. detsembri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1168 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus leidis, et kahjunõude esitamise kavatsust käsitatakse põhjendatud huvina

toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks.

Toimingu õiguslik alus tulenes VangS § 12 lg 1 p-dest 1 ja 3, § 69 lg-st 1, lg 2 p-st 5 ja lg 4 teisest

lausest, § 70 lg 1 teisest lausest ning justiitsministri 30. mai 2006. a määrusega nr 17 vastu võetud

"Vangla saatemeeskonna ülesannete ja töökorra" (töökord) § 13 lg-st 1, § 30 lg-st 1 ja § 34 p-dest 2

ja 3.

Kinnipeetavate saatmisel Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse oli kõrgeimaks kohalviibivaks

ametnikuks saatemeeskonna ülem, kes oli osundatud õiguslikul alusel volitatud vastava otsustuse

langetamiseks.

Käeraudade kasutamine oli ka sisuliselt õiguspärane. Tulenevalt VangS § 12 lg 1 p-dest 1 ja 3 pidi

vastustaja kinnipeetavate saatmisel tagama saadetavate eraldi hoidmise, kuna koos kaebajaga

toimetati samas autos nii kinnipeetavaid kui ka vahistatuid, samuti viibis meessoost kinnipeetavatega

samas saateautos üks naissoost kinnipeetav. Kuna vastustaja poolt kasutatavas saateautos ei olnud

tehnilisi võimalusi saadetavate eraldi hoidmiseks, pidi vastustaja kasutama teisi meetmeid, et tagada

saadetavate eraldi hoidmine ja turvalisus.

Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et osa saadetavatest käitus viisil, mis on käsitatav allumatusena

töökorra § 30 lg 1 tähenduses. Tulenevalt töökorra § 34 p-dest 2 ja 3 oli käeraudade kasutamine

õiguspärane. VangS § 70 lg 1 teise lause kohaselt ei anna kaebuse rahuldamiseks alust asjaolu, et

kaebaja ise ei käitunud allumatult, kuna vastustaja kohustuseks saatmisel oli muu hulgas kaebaja

enda julgeoleku tagamine. Samuti ei anna alust kaebuse rahuldamiseks asjaolu, et käeraudu kasutati

kogu saateülesande täitmise vältel. Vastustaja ei eiranud VangS § 70 lg-s 2 sätestatud 12-tunnilist

tähtaega, millest kauem ei tohi käeraudu kasutada.

5. V. Julin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada. Apellant väitis, et halduskohus rikkus põhiseaduse § 12 ning õiglase kohtupidamise

põhimõtet, kuna apellandi taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ignoreeriti.

Julgeoleku tagamiseks piisab, kui käerauad paigutatakse nii, et käed asuvad ees, aga mitte selja taga.

Kogu sõidu ajal tundis apellant kätes valu, sest käerauad olid pingul. Tõele ei vasta vastustaja

arvamus, et keegi tahtis saatmise käigus kellelegi kallale minna.

Vanglaametnikud eirasid VangS § 41 lg-s 1 sätestatud nõudeid ning rikkusid VangS § 12 lg-t 1. Koos

meessoost kinnipeetavatega oli autos üks naissoost kinnipeetav, eeluurimise all olevad ja süüdi

mõistetud isikud. Juba etapi planeerimisel oleks pidanud arvestama eraldi hoidmise põhimõtet. VangS

§ 69 rakendamine riivab intensiivselt isiku õigusi ja selleks peab olema seaduslik alus.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17. märtsi 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1168

apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu 10. detsembri 2008. a otsuse, rahuldas V. Julini

kaebuse ning tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla 28. novembri 2007. a toimingu. Ringkonnakohus

leidis, et apellant on põhjendatud huviks märkinud preventiivse huvi ja soovi esitada mittevaralise

kahju hüvitamise nõuet.

V. Julini saatmisel 28. novembril 2007 käeraudade kasutamine ei olnud õiguspärane, sest Tartu

Vangla ei ole tunnistaja ütlustega ega muul viisil ümber lükanud apellandi selgitusi 28. novembril

2007 saatmise käigus toimunu kohta. Ühtlasi ei ole tunnistaja ütlustega tõendamist leidnud vajadus

kasutada käeraudu ega ka erakorralise sündmuse toimumine.

Ohjeldusmeetmete kasutamisel piiratakse kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt, mistõttu on

tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Sellise iseloomuga meetme rakendamiseks peavad

esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses

proportsionaalsuse põhimõttega. Tartu Vangla esitatud tõenditest, sh tunnistaja ütlustest ei nähtu,

millega oli põhjendatud ja miks leiti, et on vältimatult vaja kõige rangema julgeolekuabinõu

kohaldamine kaebaja suhtes tema saatmisel ühest vanglast teise. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja enne

saatmise algust ega ka saateautos ei käitunud agressiivselt. Samuti ei ole asjas tuvastatud, et teised

saadetavad oleksid saatmisel üksteise või saatjate suhtes käitunud agressiivselt või ohtlikult või et

eelnevalt oleks kindlaks tehtud saadetavate kinnipeetavate või vahistatute poolt ründe või muu raske

õiguserikkumise toimepanemise kavatsus.

Tunnistaja ütluste kohaselt: "Käerauad olid ilmselt seetõttu, sest võis tekkida probleeme [---] kui on

näha, et tegemist on isikutega, kelle pärast võib tekkida probleeme, paneme alati käerauad peale. Tol

korral [---] keegi hakkas suitsu tahtma ja käerauad olid peal, seal olid vahistatud ja süüdimõistetud ja

ka üks naine koos. [---] Tihtipeale võivad nad kanda suitsu kas kusagil pükstes või mujal, nad

hakkavad lärmama ja nad on hakanud ka trelle lõhkuma. Käerauad pannakse peale selliste asjade

ennetamise pärast. Käerauad panime Tallinna Vanglas." Tartu Vangla esindaja on toimiku

materjalidest nähtuvalt 20. novembril 2008 toimunud halduskohtu istungil vastanud kaebaja

küsimusele järgnevalt: "Kaebaja ei küsinudki suitsu, see ei omagi tähtsust, tekkis selline üldine

sumin. Seal olid käerauad kõigil kinnipeetavatel." Eeltoodust ei nähtu õiguslikku alust apellandi

saatmisel käeraudade kasutamiseks, sest ei ole tõendatud, et apellant oleks olnud

põgenemiskalduvustega, saatmisel ohtlik teistele või iseendale või et oleks olnud andmeid tema poolt

kavatsetavast raskest õiguserikkumisest.

Eraldi hoidmise põhimõte ei õigusta kinnipeetava suhtes saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade

kasutamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on sätestatud VangS § 69 lg-s 1.

Kaebaja seletused ja tunnistaja ütlused ei kinnita töökorra § 30 lg-s 1 ja §-s 34 sätestatud erakorralise

sündmuse toimumist 28. novembri 2007. a saatmisel. Kohtutele ei ole esitatud dokumentaalseid

tõendeid selle kohta, et selline väidetav erakorraline sündmus oleks töökorra kohaselt fikseeritud.

Julgeoleku tagamine saatmisel on saavutatav ka relvastatud valve ning saatemeeskonna abil.

Kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine saatmisel ühest vanglast teise on

õigustatud üksnes juhul, kui esinevad VangS § 69 lg-st 1 tulenevad alused. Käeraudade kasutamine

kõigi saadetavate kinnipeetavate suhtes n-ö igaks juhuks ei ole kooskõlas VangS § 69 lg 1 ja § 70 lg 1

mõtte ega eesmärgiga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tartu Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu 17. märtsi 2009. a otsuse ning

jätta jõusse halduskohtu 10. detsembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-1168. Tartu Vangla väidab,

et V. Julin kasutas oma menetlusõigusi pahauskselt. Ringkonnakohus võttis 13. jaanuari 2009. a

määrusega V. Julini apellatsioonkaebuse menetlusse. Tartu Vangla sai 21. jaanuaril 2009

ringkonnakohtult kutse ilmuda vastustajana 25. veebruaril 2009 toimuvale kohtuistungile. V. Julin

esitas ringkonnakohtule 12. veebruaril 2009 avalduse apellatsioonkaebusest loobumiseks.

Ringkonnakohus tegi otsuse 17. märtsil 2009. Seetõttu rikkus ringkonnakohus oluliselt

menetlusnorme, kuna jättis Tartu Vanglale teatamata, et V. Julin esitas apellatsioonkaebusest

loobumise avaldusele loobumise avalduse. Kuna Tartu Vangla teadis, et V. Julin esitas

apellatsioonkaebusest loobumise avalduse, siis jäi Tartu Vangla heauskselt ootama, et kohus lõpetaks

haldusasja menetluse.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea tunnistaja ütlusi piisavaks olukorras, kus

halduskohus seda pidas. Ühtlasi ei ole arvestatud sellega, et tunnistaja andis ütlusi poolteist aastat

tagasi toimunud sündmuse kohta ning ta ei pidanud mäletama juhtumi kõiki üksikdetaile.

Tartu Vangla esitas halduskohtule saateplaani, milles oli fikseeritud 28. novembril 2007 saatmisel

erakorralise sündmuse toimumine ja saatemeeskonnale eelnevalt teadaolev informatsioon saadetavate

võimalike julgeolekuriskide kohta. Saateplaan oli tunnistatud juurdepääsupiiranguga teabeks,

mistõttu ei pidanud halduskohus võimalikuks seda tõendina kasutada ja tagastas selle ning tegi

ettepaneku asendada see teise tõendiga. Kuna ringkonnakohus ei teavitanud Tartu Vanglat sellest, et

V. Julin loobus apellatsioonkaebuse loobumisest, siis puudus võimalus esitada ringkonnakohtule

sama tõendit. Ringkonnakohus oleks pidanud tegema ettepaneku dokumentaalse tõendi esitamiseks.

Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 275 lg-st 1 saab saateplaanis sisalduvast teabest teha

väljavõtte, et seda tõendina kasutada. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et halduskohus

nimetatud tõendi tagasi lükkas.

Tartu Vangla möönab, et kinnipeetavate saatmisel käeraudade kasutamine on õigustatud siis, kui

esinevad VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alused. Ringkonnakohus ei ole arvestanud seda, et käeraudade

kasutamine ei ole kõige rangem meede ning et VangS § 69 eesmärk on eelkõige õiguserikkumise

ärahoidmine. Tegemist on ennetava abinõuga julgeoleku tagamiseks.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud olukorraga konkreetsel saatmisel ega mõistnud, et saatmisel ühest

vanglast teise ongi turvarisk kõige suurem. Samuti oli saateautoos naine, vahistatuid, süüdimõistetuid

ja alaealine, keda ei olnud võimalik üksteisest eraldada. Ühtlasi oli saadetavate hulgas negatiivselt

meelestatud kinnipeetavaid.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole arvestatud seda, et V. Julinit olid varem teised

kinnipeetavad rünnanud ning tema ümberpaigutamine toimus julgeolekukaalutlustel. Saateplaani

kohaselt oli saatemeeskonnale teada, et V. Julin on vanglaametnike suhtes negatiivselt meelestatud,

tekitanud endale tahtlikult kehavigastusi ja omanud vanglas keelatud esemeid. Tegemist on

kinnipeetavaga, kellel oli reeglite järgimisega raskusi ja käitumine ettearvamatu.

Kavatsus ei ole veel tegu, mistõttu ei ole seda võimalik kindlaks teha. Sõitvas bussis ei ole aega ega

võimalust läbi viia menetlust tuvastamaks ühe või teise kinnipeetava konkreetseid kavatsusi.

Etapeeritavad olid bussis ärritunud ja käitusid konfliktiohtlikult, mistõttu oli kõigi saadetavate suhtes

vaja kohaldada käeraudu.

8. V. Julin palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtus seisneb vaidlus selles, kas volitusnormi kohaselt oli käeraudade kasutamine

õiguspärane või mitte ning kas ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnormi.

Esmalt analüüsib Riigikohtu halduskolleegium volitusnormi, mis sätestab saatmisel

ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise õigusliku aluse (I). Seejärel peatub kolleegium ennetava

meetme rakendamise kaalutlusõiguse kohtulikul kontrollil (II) ning kaebaja väitel, et teda käeraudade

kohaldamisega piinati (III). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (IV).

I

10. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule ning täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks (VangS § 69 lg 1). Seega on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldalused

sätestatud VangS § 69 lg-s 1.

Mainitud säte asub vangistusseaduse teise peatüki kaheksandas jaos, milles on reguleeritud

julgeoleku tagamine vanglas. Kinnipeetava viibimine väljaspool vangla territooriumi on erand-, mitte

tavaolukord. Kolleegium leiab, et VangS § 69 lg 1 otstarbeks on eelkõige sätestada täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine vangla sees.

11. V. Julini saatmise ajal (28. novembril 2007) kehtinud VangS § 70 lg 1 teine lause sätestas

saatmisel ohjeldusmeetme rakendamise kohta järgmist: "Ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka

kinnipeetava saatmisel."

12. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et VangS § 70 lg 1 teise lause reguleerimisala on

teistsugune, kui VangS § 69 lg 1 reguleerimisala. Seetõttu on VangS § 70 lg 1 teine lause saatmisel

ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamiseks iseseisev alus VangS § 69 lg 1 kõrval. Kolleegium

märgib, et kuigi saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise õiguslik alus on sätestatud

VangS § 70 lg 1 teises lauses, ei ole siiski välistatud, et saatmise ajal võib tekkida olukord, millal on

vanglal põhjendatud vajadus täiendavate ohjeldusmeetmete kohaldamiseks VangS § 69 lg-s 1

nimetatud põhjustel.

13. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on analüüsinud seda, kas saatmise ajal tekkis erakorraline

sündmus töökorra § 30 lg 1 või saadetavate allumatus töökorra § 34 tähenduses. Kolleegium märgib,

et kuna saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise volitusnorm on sätestatud VangS § 70

lg 1 teises lauses, mille õiguspärasust hinnatakse ex ante vaatlusviisist lähtuvalt (vt käesoleva otsuse

p 16), siis puudub vajadus analüüsida seda, kas töökorra § 30 lg 1 ja § 34 koosseisud on täidetud või

mitte.

14. Kolleegium peab obiter dictum korras vajalikuks VangS § 70 lg 1 teise lause ehk volitusnormi

kohta märkida järgnevat. Erinevalt pädevusnormist on volitusnormi reguleerimisala kitsam.

Volitusnormiga luuakse materiaalõiguslik alus isiku põhiõiguste riivamiseks. Seetõttu, tulenevalt

seadusereservatsiooni nõudest, peab volitusnormi reguleerimisala olema täpselt määratletud ning

sellest peab nähtuma haldustegevuse sisu, ulatus ja maht. Käesoleval juhul on õigusnorm, mis

reguleerib ohjeldusmeetme kohaldamise korda, puudulik, kuna sellest ei nähtu, kuidas

ohjeldusmeedet tuleb kohaldada, selle rakendamist piiravaid tingimusi jms, mistõttu õigusriikliku

seadusereservatsiooni nõue ei pruugi olla tagatud.

II

15. VangS § 70 lg 1 teise lause kohaselt otsustatakse ohjeldusmeetme kohaldamine kaalutlusõiguse

alusel. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse

piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve.

16. Ringkonnakohus asus seisukohale, et V. Julini suhtes käeraudade kasutamine ei olnud

õiguspärane, kuna vangla ei ole tõendanud, et V. Julin oli põgenemiskalduvusega, saatmisel ohtlik

teistele või iseendale või et oli andmeid tema poolt kavatsetavast raskest õiguserikkumisest. Sellisele

seisukohale jõudmisel tugines ringkonnakohus asjaolule, et V. Julin ei käitunud enne saatmise

saateautosse paigutamist ja saateautos agressiivselt. Ühtlasi märgiti, et ei ole tuvastatud, et saatmise

käigus käitusid teised saadetavad üksteise või saatjate suhtes agressiivselt või ohtlikult või et

eelnevalt tehti kindlaks saadetavate, kinnipeetavate või vahistatute ründe või muu raske

õiguserikkumise toimepanemise kavatsus.

Kolleegium peab vajalikuks märkida saatmisel kohaldatava ohjeldusmeetme kasutamise kohta, et

tegemist on ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks, mis võib seisneda põgenemise

takistamises, kaassõitjate (vanglameeskonna, saadetavate) elule ja tervisele suunatud

julgeolekuriskide maandamises. Seega ei ole ennetava meetme eesmärgiks karistamine, vaid

õigushüvede kahjustuse vältimine. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud

prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve

kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve

kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava

meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid,

mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme

(praegusel juhul ohjeldusmeetme) õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta

arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist ehk seda, kas kinnipeetav käitus

saateautos agressiivselt ja ohtlikult või mitte. Seega tuleb jätta tähelepanuta, kuidas saadetavad

käitusid saatmise ajal. Tähtsust omavad ainult need tuvastatud asjaolud, mis esinesid siis, kui

ohjeldusmeetmena otsustati kohaldada käeraudu.

17. Kolleegium märgib, et kohus ei saa ohjeldusmeetme kohaldamise õiguspärasuse hindamisel

lähtuda otstarbekuse kriteeriumist, s.t, kas oli otstarbekas ohjeldusmeetmena käeraudu kohaldada või

mitte ning millist ohjeldusmeedet tuli kohaldada. Kohtu ülesanne on kontrollida, kas kaalumisviga

esines või mitte. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaalutlusõiguse kasutamisel oleks vangla

rikkunud diskretsiooni piire ja eesmärki, vaid selles, kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse

üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve.

Seetõttu leiab kolleegium, et saatmisel tuleb ohjeldusmeetme kohaldamisel ühelt poolt arvestada

sellega, et käeraudade kasutamisega piiratakse kinnipeetava füüsilist vabadust, kuna nii takistatakse

kinnipeetava liikumisvõimalusi ja kinnipeetav on sunnitud viibima kindlas kehaasendis. Teiselt poolt

on eesmärgiks ennetavalt vähendada saatmisel julgeolekuriske (põgenemisoht), ohtu kaassaadetavate

ja saatemeeskonna elule ja tervisele ning järgida ka eraldatuse põhimõtet. Kuna volitusnormi kohaselt

ei ole vangla tegevus suunatud tagajärgede likvideerimisele, vaid ennetamisele, siis ennetava meetme

kohaldamisel ei ole tarvis ära oodata, kuni kinnipeetav saatemeeskonna liiget või saatebussis viibivat

teist kinnipeetavat ründab või asub põgenema või paneb toime raske õiguserikkumise. Arvestada

tuleb, et saatebussis on võimalused julgeolekuriske maandada väiksemad kui vanglas (suletud

territoorium, erinevad eluosakonnad, kõrgendatud valve ja jälgimisvõimalused, erinevad

järelevalvetoimingud).

18. Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni (VangS § 70 lg 2). Vaidlust ei ole selles, et

ohjeldusmeetmena rakendati käeraudu vähem kui 12 tundi.

19. Kohtud on tuvastanud, et saateautos ei olnud võimalik kinnipeetavaid üksteisest eraldada,

saateautos viibisid erinevast soost isikud, kinnipeetavad ja vahistatud ning ka alaealine.

Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna kirjeldatud õigushüve on väga oluline ning

julgeolekuriskid ja põgenemisoht on tõenäoline, siis on ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine

sisuliselt ainuvõimalik meede.

III

20. V. Julin väidab, et käeraudade kasutamisega ohjeldusmeetmena rikuti põhiseaduse § 18 lg-t 1 ja

EIÕK art-t 3, kuna käeraudade kohaldamisega teda piinati, sest käeraudade kasutamine põhjustas

ebamugavust ja valu.

21. Põhiseaduse §-s 18 on sätestatud piinamise keeld. Ühtlasi tuleneb piinamise keeld EIÕK art-st 3.

Kuna piinamise legaaldefinitsiooni eraldi sätestatud ei ole, siis lähtub kolleegium Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast (vt näiteks EIK 28. juuni 1999. a kohtulahend nr 25803/94,

Selmouni vs. Prantsusmaa) nimetatud mõiste sisustamisel ja 20. novembril 1991. a Eesti suhtes

jõustunud ÜRO piinamisvastase konventsiooni art-s 1 sätestatud definitsioonist, mille kohaselt on

piinamine tegevus, millega inimesele tahtlikult tekitatakse tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või

kannatusi, et saada sellelt isikult või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo

eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse;

või et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida; või mis tahes

diskrimineerimisel rajaneval põhjusel, kui sellise valu või kannatuste tekitajaks on ametiisik või muu

isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või

vaikival nõusolekul. Eelmainitud artikli kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide

kohaldamisest tulenevat, sellistele sanktsioonidele omast või nendega juhuslikult kaasnevat valu või

kannatusi.

22. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on väärkohtlemisega EIÕK art 3 mõistes tegemist

siis, kui tegevus saavutab teatud minimaalse tugevusastme ning selle hindamisel tuleb arvestada

juhtumi kõiki asjaolusid, näiteks kohtlemise kestust, selle füüsilisi ja vaimseid mõjusid, ning teatud

juhtudel ka kannatanu sugu, vanust ja tervislikku seisundit (vt EIK 11. juuli 2007. a otsus

nr 54810/00, Jalloh vs. Saksamaa, p 67 ja seal viidatud kohtupraktika). Väärkohtlemise väide peab

tuginema asjakohastele tõenditele (eespool viidatud EIK kohtulahend Jalloh vs. Saksamaa, p 67).

Käeraudade või teiste ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole reeglina hõlmatud EIÕK art 3 kaitsealaga,

kui meedet kohaldati seaduslikul kinnipidamisel ja selle kohaldamisel kasutatud jõud ja avalik

eksponeerimine ei väljunud sellest piirist, mis oli meetme kohaldamiseks mõistlikult vajalik (vt EIK

6. septembri 2007. a kohtulahend nr 2570/04 Kucheruk vs. Ukraina, p 139 ja selles viidatud

kohtupraktika).

23. Kolleegium leidis käesoleva otsuse punktis 19, et ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine oli

kooskõlas volitusnormiga ja seetõttu õiguspärane. V. Julin väidab, et käerauad põhjustasid valu. Kuid

antud juhtumil puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et V. Julinile käeraudade kohaldamisega

kaasnesid selged ja meditsiiniliselt fikseeritud vigastused (verevalumid, tursed) vms tagajärjed. Kuna

puuduvad tõendid selle kohta, et käeraudade kohaldamine põhjustas verevalumeid, turseid vms

tagajärgi, siis ei ole tõendatud, et väärkohtlemine esines. Saatmisel käeraudade kohaldamise

eesmärgiks ei olnud saadetavale füüsiliste ega vaimsete kannatuste põhjustamine, vaid ennetavalt

hoida ära õigushüve kahjustus ning takistada põgenemist (vt käesoleva otsuse p-i 16). Ühtlasi märgib

kolleegium, et piinamise määratlusega ei ole hõlmatud seaduspärase ennetava meetme (praegusel

juhul käeraudade) kohaldamisel paratamatult kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või üleelamised.

Seetõttu ei ole käeraudade kohaldamisega rikutud põhiseaduse § 18 lg-t 1.

IV

24. Tartu Vangla väide, et kohus rikkus oluliselt menetlusnormi, jättes menetlusosalise teavitamata

sellest, et kaebaja oli esitanud loobumisavaldusest loobumise, on ekslik. Ringkonnakohus oli

määranud istungi aja, mida ei muudetud. Seega kehtis esialgu määratud istungi aeg, millest vangla oli

teadlik. Vangla esindaja istungile ei ilmunud.

25. Eeltoodu tõttu rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse ja tühistab ringkonnakohtu otsuse.

Kolleegium jätab muutmata halduskohtu otsuse resolutsiooni, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

26. Tartu Vangla menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad menetluskulud poolte endi

kanda. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 90 lg 2).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld