3-3-1-72-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-72-09

Määruse kuupäev

9. november 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Stanislav Grinevitši kaebus Vabariigi Valitsuse 9. juuli 2009. a

korralduse nr 289 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2009. a otsus ja Tallinna

Halduskohtu 24. juuli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-1549

Menetluse alus Riigikohtus

Stanislav Grinevitši kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu haldus- ja kriminaalkolleegiumi vahelisele erikogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas 2. aprillil 2009 rahvusvahelise

organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni

(edaspidi ÜRO konventsioon) ning Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusvastase konventsiooni

(edaspidi EN konventsioon) alusel Eesti Vabariigile kirjaliku taotluse Eesti Vabariigi kodaniku

Stanislav Grinevitši väljaandmiseks Ameerika Ühendriikidele.

Taotlusele lisatud süüdistusakti nr 09 Cr. 35 kohaselt süüdistatakse S. Grinevitšit Ameerika

Ühendriikides osalemises rahvusvahelises kaardipettusega tegelevas rühmituses alates 2004. a.

Rühmituse liikmed varastasid ohvrite mitmetes finantsasutustes asuvatelt tuhandetelt pangaarvetelt

deebetkaartide andmeid, sealhulgas pangast, mille peakontor asub New Yorgis. S. Grinevitš hankis

panga eraisikutest klientide pangaarvete varastatud andmeid, kodeeris need andmed pangaautomaadi

kaardi toorikule ja võttis selleks õigust omamata nende isikute pangaarvetelt raha, kasutades selleks

pangaautomaate, sealhulgas Eestis asuvaid pangaautomaate. S. Grinevitš saatis suurema osa rahast

kolmanda isiku kaudu väljaspool Eestit asuvale kaasvandenõulasele, kes oli teda pangaarvete

andmetega varustanud, eesmärgiga hankida uusi pangaarvete andmeid ja jätkata pangaautomaatide

kaudu raha varastamist.

S. Grinevitšit süüdistatakse järgmistes kuritegudes:

1) kuritegelik kokkulepe panna toime juurdepääsuseadmetega seonduv pettus (Ameerika

Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1029(b)(2));

2) kuritegelik kokkulepe panna toime pangapettus (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk

§ 1349);

3) kuritegelik kokkulepe rahapesuks (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1956(h)).

2. Harju Maakohus tunnistas 21. mai 2009. a määrusega asjas nr 1-09-4658 S. Grinevitši Ameerika

Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

3. Vabariigi Valitsus otsustas 9. juuli 2009. a korralduse nr 289 (edaspidi korraldus nr 289) p-ga 1

anda S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele välja õigusega süüdistada teda Ameerika Ühendriikides

kuritegelikus kokkuleppes panna toime:

juurdepääsuseadmetega seonduv pettus (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1029(b)(2));

pangapettus (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1349) ning

kuritegelikus kokkuleppes rahapesuks (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1956(h)).

S. Grinevitšit ei saa ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega

karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses luges

kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks (korralduse nr 289 p 2).

4. S. Grinevitš esitas 17. juulil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

korraldus nr 289. Kaebaja väitis, et korralduses nr 289 on rakendatud ebaõigeid materiaalõiguslikke

norme ja kõiki asjakohaseid norme ei ole kohaldatud. Eesti Vabariik ja Ameerika Ühendriigid

sõlmisid 8. novembril 1923 väljaandmislepingu (1923. a leping). Eesti Vabariigi valitsus ja Ameerika

Ühendriikide valitsus allkirjastasid 8. veebruaril 2006. a väljaandmislepingu, mis jõustus 7. aprillil

2009 (2009. a leping). Puudub kokkulepe ÜRO konventsiooni art 18 lg-te 9-29 kohaldamiseks. Seega

2009. a lepingu art 22 lg-st 3 tulenevalt peab antud juhul lisaks korralduses nr 289 toodud

õigusaktidele kohaldama ka 1923. a lepingut, mis sisaldab lisatingimusi väljaandmiseks.

Harju Maakohtu 21. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 1-09-4658 on puudustega, ebamäärane,

üldsõnaline ning olulises osas motiveerimata. Kohtumääruses puudub kaebajale süüks arvatavate

kuritegude kvalifikatsioon ning nende õigusliku lubatavuse kontroll. Kohtumääruse ebamäärasus ja

olulises osas motiveerimata jätmine ning kuriteokvalifikatsioonide õigusliku lubatavuse kontrolli

sisuline puudumine tekitas kaalutlusvigu edasistes menetlusetappides. Maakohtu 21. mai 2009. a

määruses puudub loetelu kuritegudest, mille suhtes luges kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

Seetõttu puudub kaebajal õiguskindlus, mis osas teda võib väljaandmise korral Ameerika

Ühendriikides karistada. Seega jätab Eesti Vabariik oma kodaniku ilma igasugusest kaitsest.

Süüdistusaktis tuvastatud asjaolude alusel puudub õiguslik alus kaebaja väljaandmiseks ÜRO

konventsiooni art 3 lg 1, art-te 5, 6 ning art 16 lg-te 1, 2, 4 ja 6 alusel. ÜRO konventsiooni art 2a järgi

on kuritegeliku ühendusega tegemist siis, kui on korraldatud ühendus, mis tegutseb kooskõlastatult,

koosneb vähemalt kolmest isikust ning need isikud panevad kooskõlastatult toime raske kuriteo

eesmärgiga saada rahalist või muud materiaalset kasu. Ka karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1

kohaselt tuleb kuritegeliku ühendusena käsitada kolmest või enamast isikust koosnevat ühendust.

Süüdistusaktist nr 09 Cr. 35 nähtub, et kahtlustatakse kaebaja seotust "CC-3" ja "CC-4"-ga, keda ei

ole tuvastatud ega vahi alla võetud. Tuvastamata on nende identiteedid, asukoht ning tegevuse ulatus

ehk tuvastamata on nende olemasolu. Täielikult on tuvastamata kuritegeliku organiseeritud ühenduse

olemasolu (kolm või enam isikut organiseeritud grupis). ÜRO konventsiooni art 16 kohaselt antakse

selle konventsiooni alusel välja organiseeritud kuritegelikke ühendusi ja isikuid, kes on toime pannud

kuriteo konventsiooni mõttes. Konventsiooni art 16 lg 1 grammatilise tõlgenduse järgi saab

konventsiooni alusel välja anda üksnes isikuid, kelle poolt kuriteo toimepanemine on tuvastatud.

Kaebajat süüdistatakse kuritegeliku ühenduse loomises isikutega, kelle identiteeti või olemasolu ei

ole suudetud tuvastada.

1923. a lepingu art 11 sätestab, et "kui aga redusolijat ainult süüdistatakse mingisuguses süüteos, siis

tuleb esitada nõuetaval kombel kinnitatud ärakiri vangistuskäsust selles riigis, kus süütegu korda

saadetud, ja tunnistusest, mille põhjal sarnane käsk välja antud, ühes muude tõendustega, mida

peetakse oluliseks selles asjas." Antud hetkel ei ole edastatud nimekirja tunnistajatest ja ärakirja

sellest, mis põhjusel selline vangistuskäsk on välja antud. Seega ei saa kaebajat ka 1923. a lepingu

sätete kohaselt Ameerika Ühendriikidele välja anda.

Kaebaja võeti vahi alla Eestis ning tema kriminaalasja uuriti Eestis teadmises, et kriminaalasja

menetlemine siin ka lõpetatakse ning teda karistatakse Eesti karistusõiguse alusel. Arusaamatuks

jääb, mis põhjusel soovib Eesti riik loobuda oma põhiseaduse §-st 13 tulenevast kohustusest enda

kodanikku kaitsta, rikkudes seeläbi põhiseaduse § 24 ja § 26. 1923. a lepingu art 8 kohaselt ei ole

kumbki lepinguosalistest kohustatud oma kodanikke välja andma. Väljaandmine on kaalutlusotsus.

Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, miks loobub Eesti Vabariik oma suveräänsest karistusvõimust

ning annab kaebaja välja Ameerika Ühendriikidele. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine on

kaalutlusviga, mistõttu vaidlustatud korraldus on materiaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada.

Kaalumata on järgmised asjaolud: käsitletud ei ole kohtumääruse puudusi seoses sellega, milliste

kuritegude suhtes peeti väljaandmist õiguslikult lubatavaks; ei selgu, kuidas kavatseb Eesti Vabariik

kaitsta kaebajat pärast Ameerika Ühendriikidele väljaandmist seoses asjaoluga, et õigusliku

lubatavuse määruses ei ole nimekirja karistamiseks lubatavatest kuritegudest; korralduses nr 289 pole

arvestatud, et Ameerika Ühendriikides süüdimõistmise korral karistatakse kaebajat kuni 57,5 aasta

pikkuse vangistusega ning Eesti Vabariigis ootaks kaebajat süüdimõistmise korral kuni 12 aasta

pikkune vangistus. Kaebaja väljaandmine Ameerika Ühendriikidele on ebaproportsionaalne, kuna

teda võib oodata ligi neli korda pikem vabadusekaotus kui Eesti Vabariigis. Läbiotsimise käigus

arestiti kaebaja elukohast ja pangalaekast tekkinud kahjude katteks ca 1,5 miljonit kr sularaha ja teisi

väärtuslikke esemeid. Tekitatud kahju suurus on süüdistusakti kohaselt umbes 92 000 USD. On

ilmne, et USA pangaasutuste tsiviilnõue kaebaja vastu rahuldatakse täies ulatuses.

5. Tallinna Halduskohus jättis 24. juuli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1549 S. Grinevitši

kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et esmalt tuleb tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. mai 2009. a määruse asjas nr 3-1-1-39-09 p-dest 16, 17 ja 19 käsitleda kaebaja väiteid õigusliku

lubatavuse kohta ning seejärel kontrollida, kas korralduses nr 289 esineb kaalumisviga.

Kaebaja väljaandmise otsustamise õiguslikuks aluseks olevad ÜRO ja EN konventsioonid on

kohaldatavad ka ilma kahepoolse väljaandmislepinguta ning Eesti Vabariigi ja Ameerika

Ühendriikide vaheliste väljaandmislepingute nimetamine vaidlustatud korralduses ei olnud vajalik.

Kaebaja arutlused ÜRO konventsiooni art 18 kohaldatavuse üle ei ole asjakohased, kuna praegusel

juhul on asjakohane art 16.

ÜRO konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 3 sätestab, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 5 alusel

deklareerib Eesti Vabariik, et ta käsitab ÜRO konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste

osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena. Kohus ei analüüsi neid väiteid, mis on seotud

kahepoolsete väljaandmislepingute nõuete väidetava täitmata jätmisega.

Halduskohus ei käsitle maakohtu määruse võimalikke puudusi, vaid üksnes kaebuses toodud sisulisi

vastuväiteid väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta.

Korralduses nr 289 on konkreetselt määratletud kuriteod, milles kaebaja välja antakse. Seega

maakohtu määruse võimalikud puudused, millistes kuritegudes saab kaebaja välja anda, ei ole viinud

Vabariigi Valitsust sisuliselt vale otsuseni.

ÜRO konventsiooni art 16 ja art 2a kohaselt tuleb ÜRO konventsiooni alusel isiku väljaandmiseks

muude teokoosseisu elementide kõrval tuvastada vähemalt kolmest isikust koosneva ühenduse

olemasolu. See vastab KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuritegelikku ühendusse kuulumise määratlusele.

Asjaolust, et süüdistusaktis ei ole teiste kuritegelikku gruppi kuulunud isikute identiteete avaldatud,

ei saa järeldada, et nende olemasolu ei ole tuvastatud. Süüdistusaktis on kaasvandenõulasi nimetatud

CC-1, CC-2, CC-3 ja CC-4. Väljaandmistaotlusele lisatud kirjalike põhjenduste punktist 8 nähtub, et

2008. a veebruaris ja märtsis vahistati kaks S. Grinevitši kaasvandenõulast New Yorgi linna

Brooklyni linnaosas kaardipettusega tegelevas rühmituses osalemise pärast. Nimetatud isikud on

teinud Ameerika Ühendriikide ametivõimudega koostööd ja andnud kaardipettuste toimepanemise

kohta informatsiooni. Kriminaaluurimise huvides ei ole seetõttu süüdistusaktis avaldatud vahistatud

isikute tegelikke identiteete, vaid neid on nimetatud varjunimedega. Selline põhjendus isikute

süüdistusaktis tuvastamata jätmiseks on aktsepteeritav. Seetõttu ei välista süüdistusaktis teiste isikute

identiteedi avaldamata jätmine kaebaja väljaandmist ÜRO konventsiooni art 16 alusel. Kaebaja poolt

teo toimepanemine, samuti tema süü tuvastatakse alles Ameerika Ühendriikides toimuvas

kriminaalmenetluses. Halduskohus ei saa süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude tõendatusele

hinnangut anda.

Kaebuses esitatud väited ei lükka ümber järeldust, et väljaandmine on õiguslikult lubatav.

Väljaandmise õiguslikku lubatavust ei ole vaja kontrollida elementide osas, mida kaebuses ei ole

selgesõnaliselt kahtluse alla seatud.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes toimus samade kuriteofaktide osas kohtueelne uurimine nii

Eesti Vabariigis kui ka Ameerika Ühendriikides. ÜRO ja EN konventsioonidest tuleneb riigi

õigusasutustele üldine kohustus teha koostööd eesmärgiga tagada, et tõsised kuriteod ei jääks

karistamata ning kedagi ei karistataks sama teo eest mitu korda (ÜRO konventsiooni art 1, EN

konventsiooni preambul). ÜRO konventsiooni art 16 lg-d 10 ja 16 ning EN konventsiooni art 24 lg 6

sätestavad aut dedere aut judicare printsiibi, mis annab liikmesriikidele kaalutlusõiguse otsustamaks,

kas anda oma kodanik välja või karistada teda ise. Kaalutlusõiguse teostamist eeldab ka

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 452 lg 1. Vaidlustatud korralduses on arvestatud asjaoluga,

et kannatanud, tunnistajad ja teised kahtlustatavad asuvad Ameerika Ühendriikides ning kõigi

nimetatud isikute Eesti Vabariiki toimetamine ei ole võimalik. Tegemist on mõistliku kaalutlusega

põhjendamaks, miks tuleks kriminaalmenetlust jätkata Ameerika Ühendriikides. Puudub alus

kahelda, et kaebajale võimaldatakse Ameerika Ühendriikides vähemalt sama õiglane kohtumenetlus

kui Eestis.

Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et tema kriminaalmenetlus toimuks Eesti Vabariigis ja

teda karistataks Eesti karistusõiguse alusel. Seega ei rikuta põhiseaduse § 24 lg-t 1.

Võib eeldada, et kaebaja väljaandmine Ameerika Ühendriikidele raskendab kaebaja ja tema vanemate

vahelist suhtlemist. See ei tähenda siiski, et korraldus nr 289 sekkub ebaproportsionaalselt kaebaja

perekonnaellu. Kaebaja väljaandmise poolt räägib avalik huvi, mis seisneb rahvusvahelises koostöös

võitluseks kuritegevusega. Väljaandmise instituut on vajalik selleks, et kuriteo toimepanemises

süüdistatav isik ei saaks enda kriminaalvastutusele võtmist välistada ainuüksi siirdumisega teise riiki.

Kaebaja vanemad ei ole veel pensioniealised ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et nende

materiaalne olukord ei võimaldaks neil oma poega Ameerika Ühendriikides külastada või et ilma

poja toetuseta satuksid nad Eestis raskesse majanduslikku olukorda. Puuduvad tõendid kaebaja

vanemate tervislike probleemide kohta. Kaebajal on võimalik taotleda enda ületoomist Eestisse

vangistuse jätkamiseks. Seega ei rikuta põhiseaduse § 26.

Vabariigi Valitsus ei pidanud korralduses nr 289 käsitlema kaebaja väidet, miks on maakohtu

määruses käsitlemata see, millistes kuritegudes peeti väljaandmist õiguslikult lubatavaks.

Puudub alus arvata, et kaebajale mõistetakse süüdimõistmise korral maksimaalne (kuni 57,5 a

pikkune) karistus. Karistuse määramisel on kohtul avar otsustamisruum. Tsiviilhagi rahuldamine

sõltub ennekõike selle tõendatusest, mille perspektiive halduskohus ei hinda. Ühtlasi ei ole kindel,

kas Ameerika Ühendriikide kohus mõistab kaebaja süüdi.

6. S. Grinevitš palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 24. juuli 2009. a otsus ja teha asjas

uus otsus, millega kaebus rahuldatakse ning tühistatakse korraldus nr 289. Apellant väitis, et

korraldus nr 289 on õigusvastane, sest selle andmisel ei ole kohaldatud kõiki asjaomaseid

õigusnorme. Kokkulepe ÜRO konventsiooni art 18 lg-te 9-29 kohaldamiseks puudub.

Väljaandmistaotlus esitati 2. aprillil 2009, mistõttu tuleb kohaldada 1923. a lepingut.

ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 paneb liikmesriigile kohustuse kohaldada välislepingut, kui

väljaandmisleping võimaldab taotluse saanud osalisriigil väljaandmisest keelduda. Kuna

süüdistusaktis puudub nimekiri tunnistajatest ning muud tõendused, siis ei saa 1923. a lepingu art-st

11 tulenevalt kaebajat Ameerika Ühendriikidele välja anda. Puudub tõendus selle kohta, et apellant

oleks üldse olnud seotud kuritegeliku organiseeritud ühendusega.

Maakohtu määruses puudub apellandile süüks arvatavate kuritegude kvalifikatsioon ning nende

õigusliku lubatavuse kontroll. Seega on apellant jäetud ilma põhiseaduse §-s 13 sätestatud riigi ja

seaduse kaitsest. Kuna maakohtu määruses puudub kuritegude loetelu, milles ei tohi apellanti välja

anda, siis võib see kahjustada apellandi huve pärast väljaandmist. Isikul puudub õiguskindlus, mis

osas teda võib väljaandmise korral Ameerika Ühendriikides karistada.

Tuvastamata on kolme või enama isikuga kuritegelik rühmitus ning ÜRO konventsiooni alusel ei ole

apellandi väljaandmine lubatav. Kuritegeliku organiseeritud ühenduse loomisena ei ole

kvalifitseeritav S. Grinevitši suhtlemine interaktiivse suhtlusprogrammi ICQ kaudu mingitel kindlaks

tegemata teemadel. Kui nimetatud vestluste sisu on tuvastatud ja neist ilmneb kuritegelik seos isikute

vahel, peaksid Ameerika Ühendriigid edastama vestluste sisu koos väljaandmise taotlusega, sest

tegemist on oluliste tõenditega.

Halduskohus rikkus uurimisprintsiipi, jättes väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimata muude

elementide osas, mida kaebuses selgesõnaliselt kahtluse alla ei seatud. Halduskohus ei ole piisavalt

kontrollinud kaalutlusõiguse teostamist, st kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire ja

eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

Ainult väga domineeriv avalik huvi saab erahuvi üles kaaluda. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks

on Ameerika Ühendriikide huvi õiguskorra ja isikute kaitseks suurem apellandi huvist, et

kriminaalmenetlus viiakse läbi Eesti Vabariigis. Kuna väljaandmise puhul on vajalik, et tegu oleks

karistatav nii taotluse esitanud kui ka taotluse saanud riigis, siis on kriminaalmenetluse välistamine

võimatu. Apellant võeti vahi alla Eestis ja ka tema kriminaalasja uuriti siin. Rikutud on apellandi

põhiõigust kohtualluvuse valikule ja õigust eraelu puutumatusele. Kohus ei ole käsitlenud apellandi

võimalusi saada väljaandmise korral Ameerika Ühendriikides õigusabi ja selle võimalikku kvaliteeti.

Samuti pole käsitletud, millised on need otstarbekuse kaalutlused, mille alusel peaks apellandi

Ameerika Ühendriikidele välja andma.

EN konventsiooni art 24 lg-st 5 tulenevalt tuleb kohaldada ka 1923. a lepingut, mille art 11 sätestab

väljaandmisele oluliselt karmimad tingimused. 1923. a lepingu kohaldamist ei saa piirata ka asjaolu,

et täidetud on KrMS §-s 442 sätestatud tingimused. Ka ÜRO konventsiooni art 16 sätestab, et kui

kahe riigi vaheline väljaandmisleping võimaldab osalisriigil väljaandmisest keelduda, tuleb seda

lepingut kohaldada.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. augusti 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1549

S. Grinevitši apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu 24. juuli 2009. a otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et apellandi väljaandmine on õiguslikult lubatav alljärgnevatel põhjustel.

Kuna Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas Eesti Vabariigile taotluse apellandi

väljaandmiseks 2. aprillil 2009, siis 2009. a leping kohaldamisele ei kuulu. ÜRO konventsiooni art 16

tulenevalt ei saa Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel 1923. a lepingu täiendavat kohaldamist

väljaandmisele pidada iseenesest konventsiooni mõttega kokkusobimatuks. Asjaolu, et konventsioon

ei eelda kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist, kui mõlemad pooled teatavad, et käsitavad

väljaandmiseks tehtava koostöö õigusliku alusena konventsiooni, ei saa järeldada, et konventsioon

kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist või olemasolevate lepingute kohaldamist piiraks.

Asjakohane ei ole viide, et konventsioonidest ei tulene riigile kohustust eelistada väljaandmise

menetluses võimalikku kahepoolset väljaandmislepingut, kui see on väljaantavale isikule

konventsioonist soodsam, sest see ei anna riigile õigust jätta olemasolev kahepoolne

väljaandmisleping kohaldamata, kui vastav kohustus tuleneb siseriiklikust õigusest.

ÜRO konventsiooni art 16 lg-st 7 tuleneb konventsiooni osalisriigile igal juhul vähemalt õiguslik alus

keelduda väljaandmisest, kui tema siseriiklik õigus või sõlmitud väljaandmisleping on

konventsioonist rangem ning näeb ette aluse väljaandmisest keeldumiseks. ÜRO konventsiooni art 16

lg-t 7 ei saa tõlgendada selliselt, et nimetatud säte iseenesest piirab kuriteos süüdistatava isiku

väljaandmist olukorras, kus on täidetud vähemalt üks sättes ettenähtud tingimus. Olukorras, kus Eesti

seadus näeb ette vajalikud piirangud, võimaldab ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 isiku konventsioonile

tuginedes välja anda sõltumata sellest, milline regulatsioon on sätestatud väljaandmislepingus.

Järelikult on ÜRO konventsiooni seisukohalt väljaandmise otsustamiseks viidatud õiguslikest alustest

lähtumine piisav.

Kuivõrd EN konventsiooni art 24 lg 5 ja ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 on samasisulised, tuleb ka

EN konventsiooni art 24 lg-t 5 tõlgendada sellega samal viisil. EN konventsiooni art 24 lg-ga 5 ei ole

vastuolus isiku väljaandmise otsustamine üksnes seaduse ja konventsiooni alusel ning kahepoolset

väljaandmislepingut täiendavalt kohaldamata.

Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei ole isiku väljaandmise vältimatuks eelduseks seatud

kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu. Kui väljaandmistaotluse esitanud riigiga on Eestil

kahepoolne väljaandmisleping sõlmitud, siis ei või Vabariigi Valitsus seda väljaandmise otsustamisel

ignoreerida. Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel sõlmitud väljaandmisleping on konventsioonide ja

kriminaalmenetluse seadustiku suhtes erinorm, mida tuleb täiendavalt kohaldada. Vabariigi Valitsusel

olnuks kohustus keelduda apellandi Ameerika Ühendriikidele väljaandmisest ka juhul, kui selle

välistab 1923. a leping.

Kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu annab konventsioonide osalisriigile õiguse kohaldada

konventsioonide sätteid üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole väljaandmislepinguga vastuolus, mitte aga

loobuda konventsioonide kohaldamisest ka ülejäänud osas.

Esitatud andmed on piisavad ka 1923. a lepingu art 11 lg 5 kohaselt. Selles sättes nimetatud

"vangistuskäsu aluseks oleva tunnistuse" ja "muude oluliseks peetavate tõenduste" all tuleb mõista

KrMS § 442 lg 2 p-s 1 nõutavaid andmeid väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo toimepanemise

aja ja koha ning muude tehiolude kohta, mis võimaldavad täitval riigil veenduda, et esitatud süüdistus

ei ole ilmselgelt alusetu või fabritseeritud ning kriminaalmenetluse läbiviimiseks on isiku

väljaandmine põhjendatud. See ei eelda tingimata asjas ütlusi andnud tunnistajate või teiste

süüdistatavate nimelist loetlemist, vaid põhjendatud juhtudel võivad teiste puudutatud isikute andmed

olla ka varjatud, kui selleks on oluline ja mõistlik põhjus. 1923. a leping ei näe ette täiendavaid

piiranguid isiku väljaandmisele võrreldes KrMS §-ga 442.

Vaidlustatud korralduse nr 289 õigusvastasust ei tingi ainuüksi asjaolu, et Vabariigi Valitsus ei

kohaldanud apellandi väljaandmise otsustamisel 1923. a lepingut, sest selle kohaldamata jätmine ei

mõjutanud asja otsustamist.

Apellandi etteheited maakohtu määrusele on ainetud ja kohus kontrollib üksnes sisulisi vastuväiteid

väljaandmise õiguslikule lubatavusele. Olukorras, kus väljaandmise õigusliku lubatavuse

kontrollimisel tehtud maakohtu määrus ei ole edasikaevatav (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-39-

09), peab väljaandmise õiguslik lubatavus olema halduskohtumenetluses kontrollitav igakülgselt, sest

vastasel korral puuduks menetlusalusel isikul nimetatud ulatuses väljaandmismenetluses üldse

kaebeõigus, mis oleks aga vastuolus põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohtutee

garantiiga. Halduskohtu pädevust väljaandmisotsuse põhjendatuse ja esitatud tõendite igakülgsel

hindamisel ei piira ka asjaolu, et väljaandmine on lahutamatult seotud kriminaalmenetlusega.

Apellandi organiseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumine on isiku väljaandmise otsustamiseks

süüdistusaktis piisavalt tõendatud.

Vaidlustatud korralduses ei esine kaalumisvigu alljärgnevatel põhjustel.

Halduskohus piirdus väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel põhjendatult üksnes kaebaja

väidete hindamisega olukorras, kus menetlusosaliste vahel polnud vaidlust ning ka kohtul endal ei

olnud põhjust arvata, et esineb mõni muu väljaandmist välistav asjaolu. Halduskohus ei ole

uurimispõhimõtet rikkunud.

Kriminaalmenetluse läbiviimine ühe kuritegeliku rühmituse liikmete suhtes ühes ja samas riigis

võimaldab asja tõhusamat menetlemist ja aitab tõde paremini välja selgitada. Kuna apellanti ja teisi

kuritegeliku rühmituse liikmeid kahtlustatakse raskete kuritegude küllaltki pikaajalises

toimepanemises, millega põhjustati olulist otsest varalist kahju väga suurele hulgale inimestele, siis

tuleb avalikku huvi sellise kuriteo arvatavate toimepanijate suhtes kriminaalmenetluse võimalikult

igakülgseks ja tõhusaks läbiviimiseks pidada väga tungivaks.

Tegemist ei ole menetlusaluse isiku üleviimisega seadusega määratud kohtualluvusest teise kohtu

alluvusse, mistõttu ei rikuta põhiseaduse § 24 lg-t 1. Põhiseaduse § 26 piiramist õigustav legitiimne

eesmärk on olemas, sest apellandi väljaandmine on väljaandmistaotluse ja sellele lisatud

dokumentide kohaselt vajalik nii avaliku korra ja teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks kui ka

kuriteo tõkestamiseks ning kurjategijate tabamiseks.

Apellandi vanemad ei ole pensioniealised, puuduvad andmed, et nende majanduslik olukord või

terviseseisund ei võimaldaks neil oma poega külastada Ameerika Ühendriikides või ilma poja

toetuseta satuks ohtu nende toimetulek Eestis. Õigeksmõistmise korral saab ta Eestisse naasta

viivitamata pärast kohtumenetluse lõppemist, süüdimõistmise puhul aga taotleda enda vangistuse

jätkamiseks ületoomist Eesti Vabariiki. Seega on eraelu puutumatuse riive proportsionaalne.

Apellant ei ole ringkonnakohtule esitanud mingeid konkreetseid põhjendusi, miks ta arvab, et

Ameerika Ühendriikides toimuvas kriminaalmenetluses ei oleks talle tagatud Eestis toimuva

menetlusega võrreldav professionaalne õigusabi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. S. Grinevitš palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 24. juuli 2009. a otsus ja

ringkonnakohtu 18. augusti 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-1549 ning saata asi uueks

läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kohaldada tuleb

nii ÜRO ja EN konventsioone kui ka 1923. a lepingut.

Vabariigi Valitsus esitas oma seisukohad ringkonnakohtule hilinemisega. Ringkonnakohus arvestas

otsuse koostamisel nimetatud seisukohaga. Ühtlasi jättis ringkonnakohus hilinemisega esitatud

seisukoha kassaatorile edastamata. Seega on kohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 229 lg-t 4, § 331 lg-t 1, § 659, § 642 lg-t 6.

Kohus ei ole hinnanud tõendeid objektiivselt ning igakülgselt, mis puutub kuritegeliku organiseeritud

ühenduse tuvastamise fakti. Lisaks on jäetud olulises osas põhjendamata kuritegeliku organiseeritud

ühenduse tuvastamise fakt esitatud tõendite ehk süüdistusakti pinnalt. Kuritegelik side, mis vastaks

kuritegeliku organiseeritud ühenduse tingimusele kassaatori ja CC-3 vahel on tuvastamata. Kui ei ole

tuvastatud kuritegeliku ühendusse kuulumine, siis ei saa kassaatorit ÜRO konventsiooni alusel välja

anda. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, hinnates süüdistusakti

tõendina ning tuvastades sellest lähtuvalt kuritegeliku organisatsiooni fakti. Kuna kohus ei

põhjendanud otsust, siis rikuti TsMS § 669 lg 1 p-i 5.

ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt ei saa süüdistatavat isikut

välja anda, kui on täidetud vähemalt üks väljaandmist keelav tingimus. Kui väljaandmist piirab kas

välisleping või seadus, siis on Vabariigi Valitsus kohustatud seda kohaldama tulenevalt põhiseaduse

§-st 13. Kohus kohaldas ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 vääralt.

Ringkonnakohus on jätnud alusetult kohaldamata 1923. a lepingu art 11 lg 5. Kuna kohus ei ole

tuvastanud kuritegeliku organisatsiooni fakti, mis on üheks eelduseks nii 1923. a lepingu kui ka ÜRO

konventsiooni alusel isiku väljaandmiseks, on nimetatud õigusnormide kohaldamine lubamatu, sest

õigusnormi eeldused on täitmata. Ringkonnakohus on seega ebaõigesti kohaldanud ÜRO

konventsiooni art 16 lg-id 1 ja 7, art-t 2a ning EN konventsiooni art 24 lg-t 5.

Kuna isiku väljaandmine riivab põhiõigusi, siis on ainuõige, kui Riigikohus vaataks üle väljaandmise

juhtumi, et tagada ühtne kohtupraktika.

9. Vabariigi Valitsus palub oma vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning haldus- ja

ringkonnakohtu otsused muutmata. Vabariigi Valitsus väidab, et korraldus nr 289 on antud kooskõlas

KrMS § 452 lg-ga 1, ÜRO konventsiooni art 3 lg-ga 2, art-tega 5 ja 6 ning art 16 lg-tega 1, 2, 4 ja 6

ning EN konventsiooni art-ga 8, art 24 lg 1 p-ga a ja lg-ga 4. Ühtlasi on täidetud 1923. a lepingu

nõuded ning puuduvad kassaatori väljaandmist välistavad asjaolud. Kaalutluste tulemusena järeldus,

et 1923. a lepingu kohaldamine ei muudaks asja otsustust. Kassaatori väljaandmise otsustamine

toimus ÜRO ja EN konventsioonide alusel.

Vabariigi Valitsuse vastus ringkonnakohtule esitati 30. juulil 2009. Vabariigi Valitsuse 12. augusti

2009. a täiendav vastus sisaldas ainult kokkuvõtlikku ülevaadet varasematest seisukohtadest. Kohus

ei ole menetlusnormi oluliselt rikkunud, kuna 12. augusti 2009. a vastus ei sisaldanud täiendavaid

argumente.

Kassaatori väljaandmine on süüdistusakti p 14 ja p 18 kohaselt piisavalt tõendatud. Seega on

ringkonnakohus tõendeid hinnanud objektiivselt ja igakülgselt ning otsus on põhjendatud.

ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 annab osalisriigile õigusliku aluse keelduda väljaandmisest, kui seda

nõuab siseriiklik õigus või väljaandmisleping, kuid nimetatud säte ei piira väljaandmist, kui üks

tingimus on täidetud. Praegusel juhul on ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 tingimused täidetud.

Ringkonnakohus ei ole eelmainitud õigusnormi kohaldamisel materiaalõigust rikkunud.

Rahvusvahelise kriminaalõigusalase koostöö kohaselt, kui kaks riiki viivad läbi kriminaalmenetluse

ühe isiku suhtes samade kuritegude toimepanemise kahtlustuses, siis lepitakse kokku, milline riik

lõpetab oma menetluse, vältimaks ne bis in idem põhimõtte rikkumist. Ameerika Ühendriigid ja Eesti

Vabariik pidasid selleteemalisi läbirääkimisi. Ühtlasi asuvad kannatanud, tunnistajad ja

kahtlustatavad Ameerika Ühendriikides. Ameerika Ühendriikide kriminaalmenetluses puudub

võimalus kriminaalmenetlus üle anda teistele riikidele. Tegemist on käimasoleva

kriminaalmenetlusega, kus alles toimub tõe tuvastamine ning süüküsimus on otsustamata.

Süüdistatava vahetu viibimisega kohtus tagatakse tema õigus osaleda tõendite uurimises ja

kaitseõigus.

Kuriteod, milles kassaatorit süüdistatakse, on rasked, riigipiire ületavad ning paljude kannatanutega.

Ühtlasi on kahjusummad suured.

Kui kassaatori materiaalsed võimalused ei luba tal palgata kaitsjat, siis on ka Ameerika Ühendriikides

võimalus riigi abile. Kassaator ei ole põhjendanud, miks Ameerika Ühendriikides toimuvas

kriminaalmenetluses ei tagata Eesti menetlusega võrreldav õigusabi, puudub õiglane kohtupidamine

ja ei respekteerita inimõigusi ja väärikust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Välisriigile isiku väljaandmise menetlus jaguneb eelmenetluseks Justiitsministeeriumis ja

Riigiprokuratuuris, väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks ja täitevvõimu

pädevusse kuuluvaks väljaandmise otsustamiseks (KrMS § 443). Välisriigile isiku väljaandmise

õigusliku lubatavuse kontrollimine allub Harju Maakohtule (KrMS § 446).

Seega toimub kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt isiku väljaandmise menetlus kolmes etapis,

milleks on eelmenetlus, õigusliku lubatavuse kohtulik kontroll ning täitevvõimu pädevusse kuuluv

väljaandmise otsustamine. Ühtlasi sätestab KrMS § 446 pädevusnormi, mille kohaselt õigusliku

lubatavuse kontrolli teostab maakohus.

11. Rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö hõlmab väljaandmist välisriigile, riikide

vastastikust abi kriminaalasjades, välisriigi kohtuotsuse täitmist, alustatud kriminaalmenetluse

ülevõtmist ja üleandmist, koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Eurojustiga ning loovutamist

Euroopa Liidu liikmesriigile (KrMS § 433 lg 1). Rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös

lähtutakse kriminaalmenetluse seadustiku 19. ptk sätetest, kui Eesti Vabariigi välislepingutes,

Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud

teisiti (KrMS § 433 lg 2).

Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 15. mai 2009. a määruses asjas nr 3-1-1-39-09 (p 18) järgmisele

seisukohale: "Tulenevalt KrMS § 433 lg-tes 1 ja 2 märgitust peavad kriminaalmenetlejad

väljaandmismenetluses lähtuma vaid KrMS XIX peatükis sisalduvatest pädevusnormidest (arvestades

rahvusvahelis-õiguslikke eriklausleid) ning kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides

sätestatust vaid niivõrd, kuivõrd see pole vastuolus KrMS XIX peatükis sätestatuga."

Kolleegium leiab, et maakohtus toimuv isiku väljaandmise õigusliku lubatavuse kontroll hõlmab ka

selle, kas konventsioonid ning kahepoolsed välislepingud (praegusel juhul ÜRO ja EN

konventsioonid ning 1923. a leping) lubavad isiku väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistada või

mitte, kuna konventsioonide ning kahepoolsete välislepingutega on reguleeritud, millistele

tingimustele väljaandmine peab vastama ja millistel juhtumitel tuleb isik välja anda.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 15. mai 2009. a määruses asjas nr 3-1-1-39-09 järgmisele

seisukohale:"[---] [I]siku välisriigile väljaandmismenetlus kui tervik koosneb kõigepealt

Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris toimetatavast eelmenetlusest, seejärel väljaandmise

õigusliku lubatavuse kontrollimisest üldkohtus, siis täitevvõimu pädevusse kuuluvast isiku

väljaandmise lõplikust otsustamisest ja lõpuks väljaandmisotsuse vaidlustamiseks esitatud kaebuste

lahendamisest halduskohtusüsteemi poolt. [---] Seega kujutab isikute välisriigile väljaandmine kui

tervik endast rahvusvahelis-õigusliku iseloomuga riiklikku tegevust, mitte aga kriminaalmenetlust.

Niisiis otsustatakse riiklikul tasandil kahe riigi suhete üldist konteksti ning väljaandmist taotleva riigi

demokraatlikkust arvestades, kas isik antakse välisriigile välja või mitte. Kuna kõnealuse riikliku

tegevuse õiguspärasust on Eestis pädevad kontrollima halduskohtud, siis ongi väljaandmise puhul

tagatud nii kohtukaebe- kui ka edasikaebeõigus halduskohtumenetluse vahendusel."

Selles haldusasjas on nii haldus- kui ka ringkonnakohus tuginenud Riigikohtu 15. mai 2009. a

määrusele asjas nr 3-1-1-39-09 (p-d 16, 17 ja 19) ja asunud seisukohale, et ka nemad on pädevad

kontrollima väljaandmise õiguslikku lubatavust olukorras, kus KrMS § 446 kohaselt kuulub selline

pädevus maakohtule. Maakohus on juba tunnistanud kassaatori Ameerika Ühendriikidele

väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Kassaatori väited puudutavad eelkõige ÜRO ja EN

konventsioonide ning 1923. a lepingu kohaldamist ning nende rikkumist. Seetõttu tuleks Riigikohtu

halduskolleegiumil kassatsioonkaebuse lahendamisel kontrollida, kas ÜRO ja EN konventsioonide

ning 1923. a lepingu kohaselt on kassaatori väljaandmine Ameerika Ühendriikidele õiguslikult

lubatav või mitte.

13. Halduskolleegium leiab, et kuna kriminaalkolleegiumi määruse p-dest 16, 17 ja 19 selgub, et ka

halduskohus on pädev õiguslikku lubatavust kontrollima, mille aga KrMS § 446 expressis verbis

välistab, siis on pädevusnormi (KrMS § 446) ja kohtupraktika vahel lahknevus. Seadusest tulenevalt

ei saa halduskohus teostada sisulist kontrolli maakohtu lahendi üle.

Eeltoodu tõttu on halduskolleegium seisukohal, et eelpool viidatud kriminaalkolleegiumi lahendist

tulenevalt tuleb välja selgitada, kas halduskohus omab pädevust õiguslikku lubatavust kontrollida või

mitte. Arvestades eelmainitud kaalutlusi, tuleb asi anda HKMS § 68 lg 1 alusel lahendamiseks

haldus- ja kriminaalkolleegiumi vahelisele erikogule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld