3-2-1-116-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-116-09

Määruse kuupäev

Tartu, 9. november 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Trevelle Arenduse AS-i (pankrotis) hagi AS-i Talot vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-

09-4017

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Trevelle Arenduse AS-i (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Trevelle Arenduse AS (pankrotis) (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kätlin Hein

Kostja AS Talot (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2009. a määrus

tsiviilasjas nr 2-09-4017 muutmata.

2. Menetluskulud jätta Trevelle Arenduse AS-i (pankrotis) kanda.

3. Määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Trevelle Arenduse AS (pankrotis) (edaspidi hageja) esitas 30. jaanuaril 2009 Harju Maakohtule

hagi AS-i Talot (edaspidi kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Pärnu Maakohus 28. novembril 2007 hageja avalduse alusel välja

hageja pankroti. 6. detsembril 2007 kuulutas Harju Maakohus kostja jt võlausaldajate avalduste alusel

uuesti välja hageja pankroti. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. veebruaril 2008 Harju Maakohtu

otsuse ning lõpetas tsiviilasja menetluse ja jättis Harju Maakohtu menetluses kantud menetluskulud

hageja kanda. Ringkonnakohtu määrus jõustus 5. mail 2008.

Kostja esitas 5. juunil 2008 Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. 17. juuli

2008. a määrusega mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 28 220 krooni ja

sellelt summalt alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

20. jaanuaril 2009 sai hageja pankrotihaldur teada, et kohtutäitur K. Põlts on alustanud kostja

avalduse alusel täitemenetlust menetluskulude ja viivise sissenõudmiseks ning arestinud võlgniku

vara. Kohtutäitur ei edastanud hageja pankrotihaldurile täitmisteadet. Haldur pöördus samal päeval

kohtutäituri poole taotlusega lõpetada täitemenetlus ja vabastada hageja arvelduskontod arestist.

Kohtutäitur jättis 22. jaanuaril 2009 taotluse rahuldamata, leides, et menetluskulud on

pankrotiseaduse (PankrS) § 148 lg 1 p 1 mõttes võlgniku massikohustused, mille sissenõudmiseks

võib PankrS § 149 lg 1 kohaselt algatada täitemenetluse.

Hageja leiab, et tsiviilasja menetluskulud ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses.

Pankrotivarast tehakse väljamakseid ja rahuldatakse võlausaldajate nõudeid pankrotiseaduses

sätestatud korras. Kostja oleks pidanud esitama menetluskulude nõudeavalduse hageja

pankrotimenetluses pankrotihaldurile.

Harju Maakohus jättis 3. veebruari 2009. a määrusega hagiavalduse käiguta kuna hageja nõue ei ole

üheselt selge, ja kohustas hagejat avaldust täpsustama. Muu hulgas palus kohus hagejal teatada, kas

tema avaldust võib käsitada kaebusena kohtutäituri otsuse peale täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 218 järgi ja menetleda hagita menetluses.

Hageja esitas 18. veebruaril 2009 hagiavalduse täpsustuse, milles jäi hagi ja selle põhjenduse juurde,

palus võtta hagiavalduse menetlusse ning tunnistada Harju Maakohtu 17. juuli 2008. a kohtumääruse

sundtäitmise lubamatuks.

2. Harju Maakohus keeldus 10. märtsi 2009. a määrusega hagiavaldust menetlusse võtmast.

Määruse kohaselt võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 järgi

hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud

õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole

seda eesmärki võimalik saavutada.

Vaatamata 3. veebruari 2009. a kohtumääruses sisalduvatele kohtu selgitustele, ei ole hageja esitanud

asjaolusid, mis täidaksid nende tuvastamise korral kohtumenetluses TMS § 221 lg-s 1 sätestatud

nõudenormi eeldused. TMS § 221 lg 1 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks

saab võlgnikul olla õigustatud huvi siis, kui tal on sissenõudjaga materiaalõiguslik vaidlus

sundtäitmisel oleva nõude üle. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise eesmärgiks on

tuvastada, et sundtäitmisele antud nõuet ei eksisteeri ning hagi võimalik rahuldamine kõrvaldataks

täitedokumendi sundtäidetavuse. Hageja ei ole märkinud, et sundtäitmisele võetud nõue oleks

rahuldatud, ajatatud, tasaarvestatud või et nõuet ei ole näiteks algusest peale tekkinud. Hageja ei ole

esitanud ühtegi vastuväidet täitedokumendist tuleneva nõude kohta, vaid on väitnud, et sundtäitmisele

antud nõuet ei saa täita kohtutäitur. Seega ei vaidlusta hageja täitedokumendis dokumenteeritud nõuet

materiaalõiguslikult. Hageja kaebab hagiavalduses kohtutäituri tegevuse peale täitemenetluse

alustamisel, mis on aga TMS §-s 217 sätestatud kaebuse eesmärk. Hageja ei nõustunud sellega, et

kohus käsitaks tema avaldust kaebusena kohtutäituri otsuse peale TMS § 218 järgi.

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt peab kohtutäitur täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi kohaselt

kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea

kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Küsimus, kas jõustunud kohtumääruse alusel tekkinud

nõue on massikohustus, on nõude hindamine, mida kohtutäitur ei pea kontrollima. Seega ei saa

praegusel juhul esitada kaebust kohtutäituri tegevuse peale. Tegemist on materiaalõigusliku

vaidlusega PankrS § 148 lg 1 p 1 tõlgendamise üle. Kostja pankrotiavalduse menetluses tekkinud

menetluskulud ei ole pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest

ja muudest toimingutest tekkinud kohustusteks. TMS § 51 lg-st 2 ning PankrS § 108 lg-st 1 ja §-

st 124 nähtub, et pankrotimenetluse ajal rahuldatakse võlgniku vastu esitatud nõuded

pankrotiseaduses sätestatud korras. Kuna kohtumäärust ei ole tulenevalt pankrotimenetluse eripärast

võimalik täita täitemenetluses, on hageja kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi. TMS § 221 lg-le 1 vastava hagi esitamise eesmärgiks võib olla mh tuvastada, et

nõuet ei saa mingil põhjusel sundtäita. Kostja nõude sundtäitmise lubamatus tuleneb PankrS § 55,

§ 108 lg 1, § 124, § 143 lg 1, § 149 lg 1 ning § 150 lg 1 koosmõjust. Kuivõrd tegemist ei ole

massikohustusega ning seadusandja on sundtäitmise võimaluse näinud ette üksnes massikohustuste

täitmiseks, tuleb järeldada, et kõigi muude nõuete puhul ei ole sundtäitmine pankrotivara suhtes

lubatud. Sundtäitmine kahjustaks hageja teiste võlausaldajate huve.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. mai 2009. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Määruse kohaselt ei vaidlustanud hageja täitedokumenti, sellest tulenevat nõuet ega asjaolu, et

täitedokument on jõustunud. Seega ei teki küsimust sellest, kas täitur pidi täitemenetluse alustamisel

hindama nõude põhjendatust või täitedokumendi jõustumist.

Kuna hageja arvates alustas kohtutäitur täitemenetluse põhjendamatult täitedokumendi alusel, mida ei

saa täita täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, vaidlustab hageja täitemenetluse alustamise

õigsust. Otsustamaks, kas täitemenetluse alustamiseks ettenähtud eeldused on täidetud, ei pea täitur

võtma seisukohta nõude materiaalõigusliku põhjendatuse kohta. Täitemenetluse alustamisel tuleb

täituril mh otsustada selle üle, kas täitedokument kuulub täitmisele täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras. Isikul, kes ei nõustu kohtutäituri tegevusega, sh täitemenetluse alustamisel, on

õigus esitada täituri tegevuse peale kaebus TMS § 217 lg 1 alusel.

TMS § 221 lg-s 1 on sätestatud lahtine loetelu alustest, millega võlgnik võib põhjendada sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi, mistõttu on võimalikud ka selles sättes nimetamata alused. Samas

peavad selle hagi aluseks olevad asjaolud olema võrreldavad viidatud sättes loetletud alustega. See, et

säte hõlmab faktilisi asjaolusid, mis muudavad sundtäitmise konkreetses asjas lubamatuks, nähtub ka

sama paragrahvi lg-st 2, milles on sätestatud hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi

tekkimise hetk kohtulahendi puhul. TMS § 221 lg-d 1 ja 2 ei võimalda esitada sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi põhjendusel, et teatud liiki asjade puhul ei ole täitemenetluse

seadustikus sätestatud täitmise kord kohaldatav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub alama astme kohtute

määrused tühistada ja saata asja menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule.

Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti TMS § 221, kui leidis, et hageja ei saa vaidlustada

menetluskulude sundtäitmist, vaid pidi esitama kaebuse TMS § 217 alusel. Kuna hageja nõude

eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle

jõustumise kõrvaldamine, on praegusel juhul kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi. Kohtutäitur ei saa maakohtu 17. juuli 2008. a määrust täita. Kuivõrd

tegemist ei ole massikohustusega ning sundtäitmine on võimalik üksnes massikohustuste täitmiseks,

ei ole praegusel juhul sundtäitmine pankrotivara suhtes lubatud. Kostja menetluskulude sundtäitmine

kahjustaks teiste võlausaldajate huve.

Hagi esitamise alused on võrreldavad TMS § 221 lg-s 1 sätestatud alustega, sest pankrotihaldur on

nõustunud sellega, et menetluskulude määrust tuleb täita. Samas on haldur seisukohal, et selline

määrus tuleb täita pankrotimenetluses pärast seda, kui pankrotivarasse on laekunud vajalikud

vahendid, ning silmas pidades pankrotiseaduse 9. peatükis sätestatut. Hagi esitamise alus on

võrreldav TMS § 221 lg-s 1 nimetatud nõude ajatamisega.

6. Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et TsMS § 695 ning TsMS § 691 p 1 järgi tuleb jätta määruskaebus rahuldamata

ja ringkonnakohtu määrus muutmata. TsMS § 689 lg 5 kohaselt järgib kolleegium ringkonnakohtu

määruse põhjendusi.

8. Hageja eksib, kui leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti TMS § 221. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi võib võlgnik TMS § 221 lg 1 kohaselt esitada eelkõige põhjusel, et nõue on

rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega

õigusjõudu. Selles sättes nimetatud vastuväited on sama paragrahvi 2. lõike järgi kohtulahendi puhul

lubatud üksnes siis, kui alus, millel vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi

jõustumist.

Praegusel juhul esitas võlgnik maakohtule hagi, milles vaidleb vastu täitedokumendi täitmise korrale.

Hageja arvates ei saa kohtumäärust, millega mõisteti pankrotivõlgnikult välja kostja menetluskulud,

täita täitemenetluses, vaid määrus tuleb täita pankrotimenetluses. Hageja ei vaidlusta

täitedokumendist tuleneva nõude täidetavust. Seetõttu on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hageja

kaebab täitemenetluse alustamise õigsuse peale.

Kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei ole võimalik hageja taotletud eesmärki

saavutada, on kohtud õigesti jätnud hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.

9. Kolleegium selgitab, et kui võlgnik ei nõustu kohtutäituri tegevusega täitemenetluse alustamisel,

on tal TMS § 217 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Sellise kaebuse

eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu

tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Seega puudutab kaebus eelkõige

kohtutäituri tegevust täitetoimingute tegemisel.

Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja

täitedokumendi alusel. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et täitemenetluse alustamisel peab

kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud

korras.

Võlgniku pankrotimenetluse kestel võib PankrS § 149 lg 1 esimese lause järgi üldkorras nõuda

massikohustuse täitmist. Seega tuleb kohtutäituril pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisel

kontrollida mh seda, kas täitedokument on tehtud PankrS § 148 lg-le 1 vastava massikohustuse kohta.

Selleks saab kohtutäitur kooskõlas täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibiga lähtuda

täitedokumendis märgitud andmetest selle kohta, kas võlgnik on pankrotis (PankrS § 38). Kui

kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei

nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse

printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel

siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse

peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist

on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse

toiminguid.

10. PankrS § 148 lg 1 p 1 järgi on massikohustuseks pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma

ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused. Selle sätte

alusel on massikohustuseks nt kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest

halduri poolt. Praegusel juhul on täitedokumendiks kohtumäärus, millega hagejalt kui

pankrotivõlgnikult mõisteti välja menetluskulud, mis tekkisid võlausaldajale kohtumenetluses, milles

kuulutati ekslikult teist korda välja hageja pankrot. Teise pankrotimenetluse kõrvaldamisest tekkinud

kohustused ei ole halduri muudest toimingutest tekkinud kohustusteks PankrS § 148 lg 1 p 1

tähenduses.

Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi,

on vastuolus pankrotiseaduse mõttega. PankrS § 2 järgi rahuldatakse võlausaldajate nõuded

pankrotimenetluse kaudu pankrotiseaduses ettenähtud korras. Väljaspool pankrotimenetlust

võlausaldaja nõude täitmine, mis ei ole massikohustus, kahjustab teiste võlausaldajate huve.

Kolleegium leiab, et kui võlgniku arvates alustas kohtutäitur täitemenetlust täitedokumendi alusel,

mis ei kuulu täitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, saab võlgnik esitada TMS § 217

lg 1 järgi kaebuse kohtutäituri tegevuse peale kümne päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja

sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

See tähtaeg on sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ennistatav tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras.

11. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 ja § 173 lg-ga 1 jäävad poolte menetluskulud hageja kanda.

12. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

riigituludesse.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik