3-2-1-112-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-112-09

Määruse kuupäev

Tartu, 9. november 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

HansaMaakleri OÜ avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-

06-35297

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Oriost Invest määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja HansaMaakleri OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Sven Sillar

Kostja AS Oriost Invest (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-35297 osas,

millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 22. jaanuari 2009. a määrus mõista kostjalt hageja

kasuks välja õigusabikulud 580 000 krooni, ja Harju Maakohtu 22. jaanuari 2009. a määrus

osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 580 000 krooni ning saata asi

tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jätta määrused muutmata.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus AS-i Oriost Invest määruskaebuselt

4. juunil 2009 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. HansaMaakleri OÜ (edaspidi hageja) esitas 24. novembril 2006 hagi AS-i Oriost Invest (edaspidi

kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kostja kustutamiseks Maardus

Vana-Narva mnt 21a asuva kinnisasja omanikuna kinnistusregistrist ning hageja kandmiseks sama

kinnisasja omanikuna kinnistusregistrisse. Alternatiivselt palus hageja välja mõista kostjalt

lepingulise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju 7 250 000 krooni. Kuna kostja võõrandas kinnistu

kolmandale isikule, jäi hageja nõudeks üksnes kahju hüvitamise nõue.

2. Harju Maakohus jättis 15. juuni 2007. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31. oktoobri 2007. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

7 250 000 krooni ja jättis menetluskulud kostja kanda.

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 21. mai 2008. a otsusega, millega jäeti

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata.

5. Hageja esitas 6. juunil 2008 Harju Maakohtule menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

avalduse. Avalduses on menetluskuludena näidatud õigusabi kuluna 580 000 krooni ja riigilõivuna

263 500 krooni.

6. Harju Maakohus võttis avalduse menetlusse 29. augustil 2008. Avaldus koos lisadega toimetati

kostjale kätte 1. septembril 2008. Kostja esitas avalduse peale 1. oktoobril 2008 vastuväite.

7. Harju Maakohtu kohtunikuabi tegi 22. jaanuaril 2009 määruse, millega rahuldas hageja avalduse.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 843 500 krooni menetluskulusid. Maakohus määras, et

hageja peab väljamõistetud summadelt tasuma viivist VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses.

Määruse kohaselt on Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 järgi

tsiviilkohtumenetluses teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja ja nõustaja kulude

sissenõudmise piirmäär juhul, kui tsiviilasja hind on kuni 2 500 000 krooni, maksimaalselt

360 000 krooni. Kui tsiviilasja hind on üle 2 500 000 krooni, suureneb kulude väljamõistmise

piirmäär 2500 krooni võrra iga 50 000 krooni kohta. Seega, kui tsiviilasja hind on 7 250 000 krooni,

on maksimaalselt sissenõutav kulu 597 500 krooni. Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus

nr 306 on kehtetuks tunnistatud. Hageja taotlus õigusabikulude katteks 580 000 krooni saamiseks on

vastavuses kehtestatud piirmääraga.

Õigusabikulu väljamõistmiseks piisab, kui poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus,

mistõttu võib kuludokumendiks olla ka dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest

tasumise kohustus. Õigusabikulud on tõendatud avaldusele lisatud arvete, maksekorralduste ja

tööaruandega.

Tsiviilasjas nr 2-06-35297 on Harju Maakohtule esitatud hagiavaldus 24. novembril 2006. Nimetatud

tsiviilasja on menetletud lisaks Harju Maakohtule Tallinna Ringkonnakohtus ja Riigikohtus.

Mõlemale poolele andis õigusabi kaks advokaati. Kohtuvaidlus oli seotud keeruliste ja mitmeti

tõlgendatavate õiguslike küsimustega, mis tingis ka hageja õigusabikulude suuruse ja vajaduse mitme

esindaja järele.

8. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kostja. Kostja palus määruskaebuses

maakohtu kohtunikuabi määruse tühistada ja teha uue määruse, millega mõista kostjalt hageja kasuks

välja menetluskuluna üksnes riigilõiv 263 500 krooni.

Harju Maakohtu kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas selle TsMS § 663 lg 6

alusel Harju Maakohtu kohtunikule, kes jättis 4. märtsil 2009 määruskaebuse rahuldamata ja saatis

selle edasi Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. mai 2009. a määrusega maakohtu määruse osaliselt

menetluskuludelt viivise väljamõistmise osas.

Kostja ei ole vaidlustanud temalt hageja tasutud riigilõivu 263 500 krooni väljamõistmist. Järelikult

tuleb maakohtu määrus läbi vaadata ainult õigusabikulude väljamõistmise osas.

Ebaõige on kostja väide, et maakohus oleks pidanud menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuma

enne 12. septembrit 2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusest nr 306.

TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

Menetlustoiminguks, millega määratakse kindlaks menetluskulud, on maakohtu määruse tegemine ja

maakohus on õigesti kohaldanud sel ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a

määrust nr 137 lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise

piirmäärade kohta. Avalduse esitamise ajal kehtinud normi kohaldamine menetluskulude

kindlaksmääramisele oleks vastuolus TsMS §-ga 6.

Väljamõistetud õigusabikulude vähendamiseks ei anna alust kostja väide, et kulude suurus ei ole

mõistlik. Tegemist oli keeruka vaidlusega, kus mõlemat menetlusosalist on esindanud kaks

vandeadvokaati. Tsiviilasi on läbinud kolm kohtuastet; maakohus jättis oma otsusega hagi

rahuldamata, hageja apellatsioonkaebuse alusel ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas

hagi ning Riigikohus jättis ringkonnakohtu otsuse muutmata. Eeltoodu tõttu oli põhjendatud kahe

advokaadi kasutamine, mis tingis mõlema poole suured õigusabikulud.

Ekslik on kostja väide, et hageja oleks pidanud esitama tunniarvestuse õigusabi osutamise kohta.

Piisav on arvete, mille alusel tuli hagejal õigusabiteenuse eest tasuda, ja menetluskulude nimekirja

esitamine. Menetluskulude nimekiri sisaldub hageja taotluses menetluskulude kindlaksmääramiseks.

1. juuni 2008. a arve alusel tuli hagejal tasuda OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar 362 500 krooni,

millele lisandub käibemaks, ja 30. mai 2008. a arve alusel Advokaadibüroo Glimstedt Straus &

Partnerid OÜ-le 217 500 krooni, millele lisandub käibemaks. Esitatud on ka dokumendid

õigusabikulude tasumise kohta, millest nähtub, et hageja on kulutused kandnud. Tulenevalt esitatud

arvetest on hageja tasunud kokkulepitud protsendi rahuldatud nõuetest, mitte tunnitasu alusel.

Advokatuuriseaduse § 61 lg 1 p 3 kohaselt võib tasu määrata osana kliendi kasust, mida ta saab

õigusteenuse osutamise tõttu, ja lg 3 järgi võib kokkuleppel kliendiga seada tasu sõltuvusse

advokaadi töö tulemusest ja muudest asjaoludest. Seega ei ole tulemustasu kohaldamine

õigusabiteenuse osutamisel vastuolus seadusega. Samuti ei muuda see võimatuks hinnata osutatud

õigusabiteenuse vajalikkust ja mahtu. Maakohus peab määrust tehes hindama lisaks tegelikele

kuludele ka asja keerukust ja menetlemiseks kulunud aega ning lähtuma kehtestatud piirmääradest.

Ebaõige on kostja väide, et väljamõistetavat õigusabikulu tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada.

Hageja hagi oli põhjendatud ja kuna kostja oma kohustust ei täitnud, siis oli vaja esitada kohtusse

hagi. Kohtumenetlusega kaasnevad alati kulud, mis tuleb kanda kohtuvaidluse kaotanud poolel.

Menetlusosaline peab arvestama, et vaidluse kaotamisel tuleb tal teise poole kulud hüvitada. Kulude

hüvitamise ettenähtavuse tagab lisaks eeltoodule ka Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäär, mis

välistab võimaluse nõuda seal sätestatust suuremate õigusabikulude hüvitamist. Seega ei ole õige

väide, et õigusabikulud on tekkinud hagejast tulenevatest asjaoludest ja ei olnud ettenähtavad.

Vaidlust ei ole, et maakohtu väljamõistetud kulu on vastavuses Vabariigi Valitsuse 4. septembri

2008. a määrusega nr 137.

TsMS § 177 lg 2 järgi märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse

alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ei ole 6. juuni 2008. a taotluses

soovinud kostjalt viivise väljamõistmist. Seega on maakohus välja mõistnud viivise ebaõigesti ja

maakohtu määrus tuleb tühistada osaliselt viivise väljamõistmise osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas,

millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 843 500 krooni, ja teha uue määruse, millega

mõista kostjalt välja üksnes riigilõiv 263 500 krooni.

Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus analüüsinud menetluskulude põhjendatust ja

vajalikkust. Lähtutud on üksnes asja keerukusest ja piirmääradest. Ilma tegelikku kulude mahtu,

st õigusabi osutamiseks kulutatud töötunde näitamata ei ole kohtul kulude põhjendatust võimalik

hinnata.

Valesti on kohaldatud Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrust nr 137 õigusabikulude

väljamõistmisel. Kohtuotsus asjas jõustus 21. mail 2008, avaldus esitati 6. juunil 2008 ja seetõttu

tulnuks kohaldada Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrust nr 306, mis on hiljem küll

kehtetuks tunnistatud. Hagi esitamisel ja menetlemisel sai hageja arvestada varem kehtinud määruses

sätestatud piirmääradega.

Tulemustasu ei saa selle olemuse tõttu (lisatasu töö tulemuslikkuse eest) lugeda vajalikuks

menetluskuluks. Tulemustasu ei võimalda hinnata õigusabiteenuse vajalikkust ja mahtu. Seega tuleks

kostjalt välja mõista üksnes riigilõiv.

Teiselt menetluspoolelt kohtukulude väljamõistmise eesmärgiks on kahju hüvitamine

menetluspoolele, kelle kasuks kohus otsuse tegi ja kes on seetõttu kohtusse pöördumise tõttu pidanud

kandma kulusid. Kulude väljamõistmisel (kahju hüvitamisel) tuleb mh juhinduda VÕS-is sätestatud

kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. Teist menetlusosalist ei saa asetada olukorda, mil ta on

kohustatud hüvitama vastaspoole ja tema esindaja vahelise kokkuleppega kokku lepitud tasu, ainsa

piiranguga, et see ei ületaks hagi hinnalt arvestatavat piirmäära. Teisel menetlusosalisel ei ole sellisel

juhul võimalust kahju ette näha ja sellest tulenevalt kaaluda, kas ta soovib üldse menetlust jätkata või

mitte.

11. Hageja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohtu määrus tuleb

TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega jäeti muutmata maakohtu määrus mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud

580 000 krooni. Samuti tuleb tühistada maakohtu määrus osas, millega mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja õigusabikulud 580 000 krooni, ja saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb jätta määrused muutmata.

13. Praeguses asjas tuleb kassatsioonimenetluses esmalt lahendada vaidlus selle üle, kas

menetluskulude kindlaksmääramisel saab aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a

määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise

piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306) kehtestatud piirmäärasid, mis aga menetluskulude

kindlaksmääramisel 22. jaanuaril 2009 enam ei kehtinud, küll kehtisid tsiviilasja menetluse kestel ja

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal.

Küsimuse lahendamisest võib sõltuda kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suurus, sest alates

12. septembrist 2008 kehtivad kõrgemad piirmäärad, kui olid sätestatud määruses nr 306. Nimetatud

kuupäeval jõustus Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrus nr 137, millega kehtestati uued

lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad.

14. Kolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu 14. oktoobri 2009. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-87-

09. Nimetatud määruses jõudis Riigikohus järelduseni, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja

väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai isik algselt ette näha. Kolleegium

jääb selle seisukoha juurde. Praegusel juhtumil tähendab see seda, et kostja sai arvestada nende

menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri

2005. a määrusega nr 306. Lisaks märgib kolleegium, et hageja soovib hüvitist nende toimingute eest,

mis tehti määruse nr 306 kehtivusajal, mitte määruse nr 137 kehtivusajal. Samuti on õigusabikulud

kantud määruse nr 306 kehtivusajal (II kd, tl 50, 52, 55).

Määruse nr 306 § 1 lg 1 võimaldab kuni 2 500 000-kroonise tsiviilasja hinna korral teistelt

menetlusosalistelt esindaja kuludena sisse nõuda maksimaalselt 235 000 krooni. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt, kui tsiviilasja hind on üle 2 500 000 krooni, suureneb kulude väljamõistmise piirmäär

2500 krooni võrra iga 50 000 krooni kohta. Seega oleks kokkuvõttes praeguses asjas maksimaalselt

sissenõutav summa 472 500 krooni.

15. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et õigusabikulude väljamõistmisel (praegusel

juhul tulemustasu korral) tuleb hinnata ainult asja keerukust, menetlusele kulunud aega ja

piirmäärasid. Iseenesest on õige, et kokkulepe tulemustasu kohta on lubatav advokatuuriseaduse § 61

lg 3 kohaselt. See aga ei tähenda, et tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust

ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole aga

võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata.

Selleks on õigusabi osutajal vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning

tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista. TsMS § 174

lg 2 teise lause (enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt lisatakse menetluskulude

väljamõistmise avaldusele menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Kolleegiumi hinnangul tuleb TsMS § 175 lg 1 õigeks kohaldamiseks nimetatud lauset tõlgendada nii,

et õigusabikulude kohta tuleb esitada ka dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud

aeg ning tehtud toimingud. Kui menetlusdokument oli puudustega, tuli kohtul tsiviilkohtumenetluse

seadustiku mõtte kohaselt ka enne 1. jaanuari 2009 anda menetlusosalisele tähtaeg puuduste

kõrvaldamiseks. TsMS § 174 lg 5 (alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv redaktsioon) esimese lause

kohaselt võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või

kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

16. Eespool nimetatud põhjustel tuleb tühistada ringkonnakohtu määrus praeguse määruse p-s 12

nimetatud ulatuses. Võimaldamaks hagejal esitada kohtu antava tähtaja jooksul dokument õigusabi

osutamisele kulutatud aja kohta ja võimaldamaks alama astme kohtutel hinnata õigusabikulude

põhjendatust, tuleb tühistada ka Harju Maakohtu 22. jaanuari 2009. a määrus praeguse määruse p-

s 12 nimetatud ulatuses. Hageja esitatava dokumendi põhjal tuleb kohtul uuesti hinnata

õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Seejuures tuleb arvestada

eespool nimetatud Vabariigi Valitsuse määruses nr 306 kehtestatud maksimummääradega ja seda, et

kulude väljamõistmine maksimummääras on eelkõige kõrge tsiviilasja hinna korral õigustatud üksnes

erandlikel juhtudel.

17. Kolleegium peab vajalikuks juhtida alama astme kohtute tähelepanu järgnevale. TsMS § 175 lg 3

kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja

keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud lõikes pandud

kohtutele kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas

lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja

kasutamise vajaduse. Selleks on kohtutel mh õigus nõuda avaldajalt selgitust TsMS § 174 lg 5 alusel.

Heas usus toimiv menetlusosaline esitab sellekohased põhjendused menetluskulude

kindlaksmääramise avalduses omal algatusel. Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et

menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust.

Praeguses tsiviilasjas on hageja teine esindaja toimiku materjalide kohaselt teinud esimese

menetlustoimingu apellatsioonimenetluses, mitu kuud pärast apellatsioonkaebuse esitamist. Selleks

toiminguks on 16. oktoobril 2007 ringkonnakohtule esitatud (mõlemad esindajad ühiselt) kohtukõne

teesid (I kd, tl 180 jj). Iseenesest võib teise või lisaesindaja võtmine apellatsioonimenetluseks olla

tingitud sellest, et pool kaotas kohtuvaidluse maakohtus, kuid mitme esindaja õigusabikulude

väljamõistmiseks on oluline välja selgitada, kas tsiviilasi oli keerukas. Selleks on vaja kohtuasja

materjalidega tutvuda ning selgelt põhjendada, milles seisnes asja keerukus. Sama kehtib ka ühe

esindaja korral asja keerukuse hindamisel. Praegusel juhul on menetluskulude kindlaksmääramise

menetlusele eelnenud hagiasjas õiguslik küsimus asja materjalide kohaselt seisnenud eelkõige selles,

kas kostjal oli alust sõlmitud eellepingust taganeda, kas kostja pidi andma enne eellepingust

taganemist hagejale täitmiseks täiendava tähtaja VÕS § 114 järgi, kas kostja taganemine oli

kooskõlas hea usu põhimõttega ja kas hageja rikkus eellepinguga võetud kohustusi. Nimetatud

küsimustele vastamiseks pidid kohtud hindama ka poolte esitatud tõendeid faktiliste asjaolude kohta.

Ringkonnakohus on eelkõige tõendite hindamise alusel jõudnud järeldusele, et kostjal ei olnud alust

eellepingust taganeda ja ta on õigustamatu taganemisega tekitanud hagejale kahju. Riigikohus on

asjas tehtud lahendis mh täiendavalt selgitanud, et tegemist oli positiivse kahjuga, mitte

usalduskahjuga, ning kohaldanud kahju väljamõistmise alusnormidena VÕS § 115 ja § 135 lg-t 2.

Asjas ei ole olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või

seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks eelkõige

TsMS § 175 lg 3, aga osaliselt ka lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse

hindamisel. Samas tuleb arvestada sellega, et asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises,

eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur.

Kolleegium märgib, et apellatsioonkaebuses on hageja tuginenud maakohtus esitatud õiguslikele

seisukohtadele (tl 156-161). Seetõttu tuleb asja uuel läbivaatamisel mh analüüsida, kas teise esindaja

kaasamine enne ringkonnakohtu istungit tõi kaasa täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise, mille

alusel ringkonnakohus pidas võimalikuks hageja hagi rahuldada. Kolleegiumi hinnangul võib teise

esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt tulla kõne alla eelkõige siis, kui teisel esindajal on

teatud valdkonnas eriteadmised (nt patendiõiguses, kaubamärgiõiguses vms), mis on asjaolude või

tõendite hindamiseks vajalikud.

18. Kolleegium märgib, et menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel

kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Siiski on menetluskulude väljamõistmiseks

ette nähtud eraldi menetlus, mille põhimõtted on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja selle

alusel kehtestatud õigusaktides. Kuivõrd nimetatud õigusaktide alusel on võimalik menetluskulud

välja mõista ka tulemustasu korral, vt praeguse otsuse p-d 15-17, ei kohaldata võlaõigusseadust.

19. Kolleegium märgib, et TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse

menetlemisel tekkinud kulusid.

20. Kostja määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja eest OÜ Advokaadibüroo

Lillo & Lõhmus. Kostja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule

teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo

& Lõhmus.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa