3-3-1-61-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-61-09

Otsuse kuupäev

9. november 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Elmira Akopjani kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

12. juuni 2008. a tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise

otsuse nr 20081186 tühistamise ja tähtajalise elamisloa taotluse

uueks läbivaatamiseks kohustamise ja lahkumisettekirjutuse

sundtäitmise lõpetamise või peatamise nõuetes

ning

Diako-Daniel Ibrahimi kaebus Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 19. juuni 2008. a tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumise otsuse nr 20081205 tühistamise ja

tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise

nõuetes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-08-1247

Menetluse alus Riigikohtus

Elmira Akopjani ja Diako-Daniel Ibrahimi kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Elmira Akopjani kassatsioonkaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

28. novembri 2003. a ettekirjutuse nr 1003984977 sundtäitmise peatamise nõude osas.

Tühistada selles osas Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-1247

ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2009. a otsus samas haldusasjas. Teha selles osas uus

otsus, millega peatada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 28. novembri 2003. a ettekirjutuse

nr 1003984977 sundtäitmine üheks aastaks arvates käesoleva otsuse teatavakstegemise päevast.

Jätta Elmira Akopjani ja Diako-Daniel Ibrahimi kassatsioonkaebused rahuldamata osas, milles

kohtud lahendasid vaidluse Elmira Akopjanile ja Diako-Daniel Ibrahimile tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumise üle. Jätta Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2008. a otsuse haldusasjas

nr 3-08-1247 ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2009. a otsuse resolutsioon samas

haldusasjas selles osas muutmata, asendades kohtuotsuste motiivid käesoleva otsuse

motiividega.

Kautsjon Elmira Akopjani kassatsioonkaebuse pealt tagastada.

Kautsjon Diako-Daniel Ibrahimi kassatsioonkaebuse pealt arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

28. novembril 2003 tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) Elmira Akopjanile ettekirjutuse

nr 1003984977 Eestist lahkumiseks kuue päeva jooksul, ent mitte hiljem kui 4. detsembril 2003.

Ettekirjutuse kohaselt saabus E. Akopjan Eestisse 28. juulil 1994 viisa alusel ja jäi hiljem Eestisse

ebaseaduslikult. E. Akopjan vaidlustas lahkumisettekirjutuse, ent Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai

2005. a. otsusega jäeti jõusse Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2004. a. otsus, millega oli jäetud

E. Akopjani kaebus rahuldamata. Lahkumisettekirjutus on seniajani täitmata.

2. E. Akopjani ja tema Eestis tähtajalise elamisloa alusel viibiva elukaaslase Karwan Jamal Ibrahimi

laps Diako-Daniel Ibrahim sündis 6. novembril 2007.

3. KMA keeldus 12. juuni 2008. a otsusega nr 20081186 tähtajalise elamisloa andmisest

E. Akopjanile. Otsust põhjendati järgmiselt:

1) välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 1 p 5 järgi on üheks elamisloa andmise aluseks välisleping.

E. Akopjan märgib, et taotleb elamisluba Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artiklite 3 ja 8 alusel. E. Akopjan on Gruusia kodanik, kes viibib Eestis ebaseaduslikult alates

1994. a. E. Akopjani väide, et ta asus Eestisse elama 1990. a, ei vasta tõele, sest ta omas NSVL

välispassi, mis oli välja antud 20. juunil 1991 Tbilisis, Gruusias. Seega elas E. Akopjan nimetatud

ajal Gruusias ja tema taotlust välislepingu alusel ei saa pidada põhjendatuks, sest ta ei elanud Eestis

püsivalt pärast 1. juulit 1990. Seega pole E. Akopjani taotlus põhjendatud. Asjaolust, et ta elab

1994. aastast Eestis, ei tulene täiendavaid õigusi, sest ta viibib Eestis ilma seadusliku aluseta ja pole

kuni 2003. aastani üritanud seadustada Eestis viibimist. Esmakordselt taotles ta elamisluba pärast

seda, kui oli tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks;

2) VMS § 12 lg 4 p 1 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on elamisloa

taotlemisel esitanud valeandmeid. E. Akopjan on esitanud elamisloa taotlemisel valeandmeid,

varjates oma Gruusia kodakondsust. Elamisloa taotlemisel valeandmeid esitanud isikut tuleb VMS

§ 12 lg 6 ja § 12 lg 4 p 1 kohaselt lugeda ohuks Eesti riigi julgeolekule. Asjaolu, et E. Akopjan on

vabaabielus Eestis tähtajalise elamisloa alusel elava K. J. Ibrahimiga, kellega tal on laps D.-

D. Ibrahim, ei ole piisav E. Akopjanile tähtajalise elamisloa andmiseks, sest nii kooselu alustamise

kui lapse sünni ajal puudus E. Akopjanil alus Eestis viibimiseks ning E. Akopjanil ja tema perekonnal

on võimalik elada Gruusias. E. Akopjan on näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigis kehtiva

õiguskorra suhtes, viibides viisa kehtivusaja lõppemisest (14. detsember 1994) Eestis seadusliku

aluseta. Samuti ei täitnud ta 28. novembril 2003 tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks

vabatahtlikult.

4. KMA keeldus 19. juuni 2008. a otsusega nr 20081205 tähtajalise elamisloa andmisest D.-

D. Ibrahimile. Otsuse põhjendused olid järgmised:

1) D.-D. Ibrahimi vanemate viidatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja

laste õiguste konventsioon ei taga alaealisele õigust asuda elama teise riiki. Kuna D.-D. Ibrahimi isal

on tähtajaline elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKAS) alusel, siis

on tal võimalus taotleda oma lapsele tähtajalist elamisluba sama seaduse alusel. Samuti oleks

alaealisel võimalus taotleda elamisluba Eestis püsivalt ja seaduslikult elava vanema juurde VMS

§ 123 lg 1 p 1 alusel;

2) KMA võtab arvesse, et E. Akopjanil puudus D.-D. Ibrahimi sünni hetkel seaduslik alus Eestis

viibimiseks ja tema suhtes oli jõus lahkumisettekirjutus, mis on täitmata. E. Akopjan ja K. J. Ibrahim

pidid aktsepteerima sellega seonduvat vastutust ja võimalikke tagajärgi, milleks on Eestist lahkumine.

D.-D. Ibrahimil on võimalik koos emaga asuda elama Gruusiasse. Elamisloa andmisest keeldumisega

ei lahutata last tema emast. D.-D. Ibrahimi huvid on kaitstud tema ema hoole all.

5. KMA kohaldas 1. juuli 2008. a otsusega nr 1003984977 E. Akopjanile 28. novembril 2003 tehtud

lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks järelevalvemeetmed, kohustades teda elama

kindlaksmääratud elukohas ja ilmuma igal esmaspäeval KMA büroosse registreerimisele ja

ettekirjutuse täitmist tagavate asjaolude selgitamisele ning teavitada KMA-d elukohavahetusest või

elukohast pikemast eemalviibimisest.

6. E. Akopjan esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles KMA 12. juuni 2008. a otsuse

nr 20081186 tühistamist. 4. juulil 2008 esitatud kaebuses vaidlustab E. Akopjan tema suhtes

kohaldatavaid väljasaatmistoiminguid. D.-D. Ibrahim taotles halduskohtule esitatud kaebuses KMA

19. juuni 2008. a otsuse nr 20081205 tühistamist ning tema elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamist. Halduskohus liitis 8. juulil 2008 nimetatud kolm kaebust ühte menetlusse.

E. Akopjan väitis kaebuses, et ta on Eestis elanud peaaegu 18 aastat, saabudes siia 1990. aastal ja

lahkudes ajavahemikul 1990-1994 vaid uue Eesti Vabariigi viisa vormistamiseks. Eestis elavad kõik

tema sugulased, ta ise elab vabaabielus K. J. Ibrahimiga, kellel on Eestis elamisluba ja kellega on

kaebuse esitajal ühine laps. Nii kaebuse esitaja kui ka tema elukaaslane sooviksid ametlikult

abielluda, kuid seda soovi on senini takistanud täitmast kehtivate isikut tõendavate dokumentide

puudumine. Elamisloa saamise õiguse alusteks on ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste

rahvusvaheline pakt, EIÕK art-d 3, 8 ja 12, Genfi pagulasseisundi konventsioon ning VRKAS § 46

lõikele 1. Perekonna kaitse põhimõte on sätestatud ka EL nõukogu direktiivi 2004/83/ EÜ artiklis 23

ning direktiivis 2003/ 86/ EÜ. Kaebuse esitaja leidis, et vaidlusaluse otsuse tegemisel ei ole KMA

hinnanud eelnimetatud välislepingute kehtivust kaebuse esitaja suhtes.

Kaebaja perekond ei ähvarda riigi julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust või riigi majanduslikku

heaolu ega ohusta kaasinimeste õigusi ja vabadusi, mistõttu on nende perekonnaellu sekkumine

lubamatu vastavalt põhiseaduse (PS) §-le 26 ning EIÕK artiklile 8. Ei ole alust väita, et ema ja lapse

eraldamine toimub lapse huvides ning seetõttu rikuks E. Akopjanile Eesti elamisloa andmisest

keeldumine ja selle tagajärjeks olev väljasaatmine E. Akopjani lapse õigusi. Võttes arvesse kaebuse

esitaja perekondlikku olukorda (vanad haiged inimesed, teise elukoha puudumine), ei saa pidada teda

nii ohtlikuks Eesti julgeolekule, et see õigustab perekonnapõhiõiguste piiramist. Kaebuse esitajat

tuleb käsitada integreerunud välismaalasena, kes on Eestis elanud peaaegu 18 aastat ning kelle

väljasaatmine on seetõttu vastuolus EIÕK artiklis 3 sätestatuga.

E. Akopjan taotles 4. juulil 2008 halduskohtusse saabunud kaebuses väljasaatmise peatamist või

lõpetamist väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 alusel. Ühtlasi taotles

E. Akopjan peatada esialgse õiguskaitse korras kohtuotsuse jõustumiseni KMA 1. juuli 2008. a otsuse

nr 1003984977 kehtivus ja väljasaatmise sundtäitmine. Kaebust põhjendati olukorraga Gruusias ning

sellega, et tal on Eestis halva tervisega vanemad, samuti sellega, et lahkumisettekirjutuse

sundtäitmisel satub ta rasedana koos rinnalapsega Gruusiasse, kus pole kodu, tuluallikaid, sugulasi,

abi ja töötamise võimalusi.

D.-D. Ibrahimi kaebuses väideti, et tema suhtes tehtud otsus elamisloa andmisest keeldumise kohta

on ebaproportsionaalne, ebapiisavalt motiveeritud ning rikub tema õigusi. Kaebuse esitaja on

sündinud Eestis ja siin elavad kõik tema sugulased, tema isal on Eestis tähtajaline elamisluba.

Seetõttu oleks tal võimalik saada elamisluba VRKAS § 46 lg 1 alusel. KMA ei ole tähtajalise

elamisloa taotluse lahendamisel hinnanud välislepingute kehtivust kaebuse esitaja suhtes. Elamisloa

andmisest keeldumine rikub talle PS §-des 26 ja 27 ning EIÕK artiklis 8, lapse õiguste konventsiooni

artiklis 9, artikli 2 lõikes 1, artiklis 3, artikli 6 lõikes 2 ja artiklis 27 sätestatud õigust. Lapse

eraldamine isast ei ole lapse huvides, kuivõrd laps on isa ülalpidamisel ning tal ei ole elupaika teises

riigis. Samas ei saa isa ümber kolida välisriiki rahvusvahelise kaitse tõttu Eestis. KMA ei ole otsuse

langetamisel arvestanud üldist ebastabiilset olukorda Gruusias.

7. Tallinna Halduskohus keelas 8. juuli 2008. a määrusega HKMS § 121 lg 3 p 2 alusel

E. Akopjani Eestist väljasaatmise, piiramata seejuures E. Akopjanile tehtud lahkumisettekirjutuse

täitmise tagamise meetmete võtmist.

8. Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2008. a otsusega jäeti E. Akopjani ja D.-D. Ibrahimi

kaebused rahuldamata järgmistel põhjendustel:

1) väär on kaebuste esitajate seisukoht, et nimetatud rahvusvahelistest lepingutest ja ka põhiseaduse

viidatud sätetest tuleneb välismaalasele subjektiivne õigus saada igal juhul Eesti elamisluba.

Põhiseaduse ning rahvusvahelistes lepingutes sisalduvaid perekonna põhiõiguste kaitse norme tuleb

isikule elamisloa andmise üle otsustamisel arvestada;

2) kuna ei ole vaidlust selles, et E. Akopjan viibib Eestis ebaseaduslikult ja elab Eestis perekonnaelu

koos Eestis tähtajalise elamisloa alusel viibiva elukaaslase ning nende ühise lapsega, siis tuleb

sellises olukorras elamisloa taotluse lahendamisel kaaluda ühelt poolt riigi huvi riigi julgeoleku ja

avaliku korra tagamise vastu ning elamisloa taotleja isikut iseloomustavatest andmetest ning tema

varasemast käitumisest lähtuvaid mõjusid ja teiselt poolt isiku õigust perekonnaelu puutumatusele;

3) VMS § 12 lg 4 p 1 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on esitanud elamisloa

taotlemisel valeandmeid. E. Akopjan on elamisloa taotluses valeandmeid esitanud, varjates, et ta on

Gruusia kodanik. E. Akopjani kuulumist Gruusia kodakondsusesse tõendavad tema Nõukogude Liidu

välispassi kantud tempel ja Gruusia Suursaatkonna Eesti Vabariigis 28. mai 2008. a kiri KMA-le,

milles märgitakse, et E. Akopjan on Gruusia kodanik. Ühtegi tõendit ega põhistatud väidet, et ta on

Gruusia kodakondsusest loobunud, ei ole E. Akopjan elamisloa taotlemisel ega kohtumenetluses

esitanud. VMS § 12 lg 6 kohaselt käsitletakse elamisloa taotlemisel valeandmete esitamist ohuna

Eesti riigi julgeolekule. Selline käsitlus on igati mõistlik ja vajalik, kuna enda kohta Eesti

ametivõimudele valeandmeid esitava isiku puhul on igati põhjust kahelda tema tahtes ja suutlikkuses

Eesti õiguskorda austada ja edaspidi õiguskuulekalt käituda;

4) kaebuse esitaja ei ole millegagi ümber lükanud vastustaja väidet, et esmakordselt asus E. Akopjan

Eestis viibimist seadustama alles 2003. a pärast seda, kui KMA oli talle teinud ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks. E. Akopjan ei täitnud ka talle tehtud ettekirjutust. Sellise käitumisega on E. Akopjan

näidanud üles lugupidamatust Eesti õiguskorra vastu ning tema õiguste piiramine on põhjendatud;

5) isikute perekonnaelu puutumatusel oleks märksa suurem kaal olukorras, kus perekonnaelu või selle

elementide (kooselu alustamine, abiellumine, lapse sünd jne) tekkimisel oleks isikul seaduslik alus

Eestis viibimiseks. Olukorras, kus isik on Eestis ebaseaduslikult viibides otsustanud siin

perekonnaelu alustada, väärib tema perekonnaelu puutumatus märksa väiksemat kaitset;

6) asjassepuutuvad ei ole kaebuses toodud viited Genfi pagulasseisundi konventsioonile ja

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele. Nimelt ei ole E. Akopjan taotlenud Eestis

varjupaika ega elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel. Sellest

seadusest ei tulene elamisloa saamise õigust riigis ebaseaduslikult viibivale isikule, kes moodustab

selles riigis perekonna rahvusvahelise kaitse saanud isikuga. Samal põhjusel ei ole asjakohane

kaebuse esitaja viide Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise

õiguse kohta. Direktiiv puudutab olukordi, kus perekonda soovivad ühendada Euroopa Liidu

liikmesriigis seaduslikul alusel viibiv kolmanda riigi kodanik ja tema välismaal elav (või erandina

juba Euroopa Liidu liikmesriiki saabunud) perekonnaliige. Direktiivi eesmärk on kaitsta väljaspool

Euroopa Liidu liikmesriiki varem tekkinud perekondi ja võimaldada neile taasühinemine Euroopa

Liidu liikmesriigis, mitte aga kaitsta liikmesriigis ebaseaduslikult viibiva isiku õigust luua

liikmesriigi territooriumil perekond liikmesriigis viibiva kolmanda riigi kodanikuga. Samamoodi on

ka Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

eesmärk võimaldada pagulase staatuse saanud isikul võtta talle rahvusvahelise kaitse andnud riiki

kaasa oma perekond, mitte aga kaitsta tema ja juba riigis ebaseaduslikult viibiva isiku perekonnaelu;

7) lapse õiguste konventsioonist ei tulene lapsevanema õigust nõuda elamisloa saamist. E. Akopjanile

elamisloa andmisest keeldumine ei riku lapse õigusi, kuna E. Akopjanil on võimalik Eestist oma

kodakondsusriiki lahkuda koos lapsega. Asjaolu, et E. Akopjani majanduslik olukord oleks Eestis

tõenäoliselt parem kui Gruusias, ei saa olla määrava tähtsusega. Samuti ei ole E. Akopjanile

elamisloa andmisest keeldumise kontekstis põhjust rääkida lapse ja tema isa lahutamisest, kuna lapse

isal on samuti võimalik asuda elama Gruusiasse, taotledes seal vajadusel elamisluba elama asumiseks

koos oma lapsega;

8) pikaajaline ebaseaduslik riigis viibimine ei saa ühelgi juhul anda isikule täiendavat õigust saada

seaduslik viibimisalus. Pigem räägib see elamisloa andmise vastu, kuna isik on pikka aega

õiguskorda eirates riigis viibinud. E. Akopjani püsiv elamine Eestis alates 1990. a pole millegagi

tõendatud. Samas pole sellel ka tähtsust. Nimelt andis 12. juulil 1993 jõustunud VMS § 20 teatud

privileegid elamisloa saamisel üksnes isikutele, kes elasid enne 1990. aasta 1. juulit Eestis endise

Eesti NSV alalise sissekirjutuse alusel. Kaebuse esitaja ei ole sellisel alusel Eestis kunagi elanud;

9) on tõsi, et Gruusia teatud piirkondades on olukord ebastabiilne ning hiljuti toimunud sõjategevuse

uuesti puhkemist ei saa välistada. Samas ei hõlma sõjaline kriis kogu Gruusia territooriumi.

Vastustaja märkis kohtuistungil, et on välistatud isiku väljasaatmine riiki, kus tema elu võib ohtu

sattuda. Kättesaadavate andmete põhjal ei saa väita, et Gruusia on selline riik või et Gruusia võimud

ei suuda tagada oma kodanike turvalisust vähemalt kriisiga mittehõlmatud piirkondades;

10) E. Akopjani taotlus peatada või lõpetada väljasaatmismenetlus, on põhjendamatu. E. Akopjanile

on juba 23. novembril 2003 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebuse esitaja ei ole seda

täitnud. VSS § 17 lg 1 kohaselt saadetakse väljasaadetav riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase

kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul sellesse riiki. Vaid valikuvõimaluse

korral saab lähtuda väljasaadetava eelistusest. Käesoleval juhul ei ole teada ühtegi riiki peale Gruusia,

mis võiks olla vastuvõtvaks riigiks, mistõttu tuleb kaebuse esitaja välja saata Gruusiasse. VSS § 171

kohaselt on isiku väljasaatmine keelatud, kui see võib tema suhtes kaasa tuua EIÕK artiklis 3, ÜRO

piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja

karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise.

Pole alust arvata, et kaebuse esitajat ohustaks Gruusiasse asudes mõni eelpool loetletud tagajärgedest.

Hinnates kaebuse esitaja väiteid Gruusia ebastabiilse olukorra kohta, tuleb arvestada, et ettekirjutus

Eestist lahkumiseks tehti juba 2003. a ja see on täitmata üksnes kaebuse esitajast sõltuvatel põhjustel.

Õiguskuuleka käitumise korral oleks kaebuse esitaja pidanud juba viis aastat tagasi Gruusiasse

suunduma ning selles olukorras ei saa ta tugineda sellele, et vahepeal on olukord Gruusias muutunud

ebastabiilsemaks. Seega ei saa väita, et E. Akopjani väljasaatmine Gruusiasse on keelatud ja et

väljasaatmine tuleb jätta kohaldamata VSS § 14 lg 4 p 3 alusel;

11) kaebuse esitaja on väitnud, et tal elavad Eestis halva tervisega vanemad. Kuna KMA seisukohast

nähtuvalt elavad E. Akopjani vanemad Eestis ilma seadusliku aluseta, siis ei saa E. Akopjan

õigustada Eestisse jäämist vajadusega viibida koos oma vanematega. Asja materjalidest nähtub, et

Eestis elab seaduslikul alusel E. Akopjani õde, kes ilmselgelt saab vajaduse korral vanemaid vajalikul

määral abistada;

12) vastustaja on õigesti märkinud, et soovides elada koos isaga Eestis, on võimalik taotleda D.-

D. Ibrahimile elamisluba elama asumiseks Eestis seaduslikult elava vanema juurde VMS § 12 lg 1

p 3 alusel. Sellele võimalusele on KMA ka D.-D. Ibrahimi isa K. J. Ibrahimi tähelepanu sõnaselgelt

juhtinud 27. detsembri 2007. a kirjas. KMA soovitatud muudatust ei ole D.-D. Ibrahimi elamisloa

taotluses aga tehtud. Samuti oleks Eestis rahvusvahelise kaitse saanud K. J. Ibrahimil õigus taotleda

lapsele elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel, ent ka seda ei ole

tehtud. Seetõttu ei ole asjassepuutuvad ka D.-D. Ibrahimi kaebuses toodud viited Genfi

pagulasseisundi konventsioonile ning nimetatud seadusele;

13) KMA on põhjendatult seisukohal, et D.-D. Ibrahimile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine

ei ole vastuolus lapse huvidega, kuna sedavõrd väikese lapse huvides on kahtlemata jääda koos

emaga. D.-D. Ibrahimi ema E. Akopjanil aga puudub seaduslik alus Eestis viibida ja tal on kohustus

Eestist lahkuda. Seega tuleb nõustuda KMA seisukohaga, et lapse huvid on kõige paremini kaitstud,

kui laps lahkub koos emaga Gruusiasse. Võimalikuks alternatiiviks oleks jäämine Eestisse koos

isaga, ent ilma emata. See ei oleks kahtlemata aga lapse huvides. Mis puudutab lapse eraldamist isast,

siis see ei ole lapse huvides, ent käesoleval juhul oleks alternatiiviks lapse eraldamine emast, mis

ilmselgelt on niivõrd väikese lapse puhul veelgi enam teda kahjustav. Seejuures isa kohustus last

üleval pidada ei sõltu sellest, kas ta elab lapsega koos või mitte.

9. E. Akopjani ja D.-D. Ibrahimi apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ning

saata asi KMA-le uueks läbivaatamiseks.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu tõlgenduste ja seisukohtadega ning ei pidanud

vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud uusi vastuväiteid, mida halduskohus

pole käsitlenud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist:

1) valeandmete esitamine kaebaja poolt on tõendatud. Kaebajal oli Nõukogude Liidu välispass, milles

sisalduva templi kohaselt oli ta Gruusia kodanik. 2004. aastal toimunud kohtumenetluses, kus

vaidluse all oli kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus, kaebaja oma Gruusia kodakondsust ei eitanud.

Käesolevas haldus- ja halduskohtumenetluses tehtud viide Gruusia kodakondsusseaduse §-le 32 on

eksitav. Nimetatud normi kohaselt ei kaota isik kodakondsust automaatselt. Isiku saab Gruusia

kodakondsusest vabastada vaid riigi presidendi otsusega. Kaebajal ei olnud alust eeldada, et ta pole

enam Gruusia kodanik, kuna vastavasisulist otsust pole kaebajale teatavaks tehtud. Gruusia Vabariigi

Suursaatkonna Eesti Vabariigis andmetel on kaebaja jätkuvalt Gruusia kodanik;

2) kaebajal on kõrgem haridus, elamisloa taotluse kohaselt on ta jurist. Seega ei saanud Gruusia

kodakondsusseaduse ja selle § 32 regulatsioon jääda kaebajale arusaamatuks. Järelikult märkis

kaebaja elamisloa taotlusse, et tal puudub kodakondsus, vähemalt mööndes, et tegemist võib olla

tegelikkusele mittevastava informatsiooniga. Sellise käitumise eesmärk sai olla vaid

haldusmenetluses enda seadmine soodsamasse olukorda. VMS § 12 lg 6 käsitleb põhjendatult

valeandmete esitamist ohuna Eesti riigi julgeolekule. Põhjendatud ei saa olla elamisloa andmine

isikule, kes teadlikult püüab eksitada riiki, kus elamiseks ta luba taotleb;

3) halduskohus on otsuses käsitlenud kaebaja viiteid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsioonile, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile, põhiseadusele, Genfi pagulasseisundi

konventsioonile, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele, direktiivile

2003/86/EÜ. Ringkonnakohus vastavaid põhjendusi ei korda. Halduskohus on nõuetekohaselt

hinnanud ka elamisloa andmisest keeldumise otsuste proportsionaalsust;

4) halduskohtu hinnangul lähtus KMA elamisloa taotluse lahendamisel D.-D. Ibrahimi huvidest.

Ringkonnakohus nõustub, et esitatud taotlusest lähtuvalt on KMA taotluse lahendanud kõige

sobivamal viisil. Lapsele taotleti elamisluba VMS 12 lg 1 p 5, s.o välislepingu alusel. Vanemate poolt

viidatud alused (põhiseadus, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO

piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja

karistamisviiside vastane konventsioon, lapse õiguste konventsioon) ei ole asjakohased, kui

siseriiklikus õiguses on sobiv norm, mille alusel saab elamisluba taotleda. KMA selgitas

haldusmenetluses korduvalt, et K. J. Ibrahimil on õigus taotleda D.-D. Ibrahimile elamisluba

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel. Sellele vaatamata taotlust ei muudetud

ja sooviti D.-D. Ibrahimile elamisluba välislepingust tulenevalt. Ringkonnakohus selgitas, et kui

K. J. Ibrahim leiab, et tal ei ole võimalik koos perega Gruusiasse lahkuda, on tal jätkuvalt õigus

esitada välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusest tulenev taotlus. Kui KMA selle

rahuldab ja otsustab D.-D. Ibrahimile elamisloa anda, võib E. Akopjan esitada uue elamisloa taotluse;

5) ringkonnakohus juhtis kaebajate tähelepanu asjaolule, et vaidlustatud haldusaktid on antud 2008. a

juunis, s.o enne sündmusi Gruusias 2008. a augustis. Kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust selle

andmise ajal. Järelikult ei saa KMA 12. juuni 2008. a ja 19. juuni 2008. a otsuseid hinnata

2008. augustis toimunu valguses. Kui kaebajad leiavad, et olukord Gruusias on muutunud ning neil

on alus saada elamisluba humaansetel kaalutlustel või välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seadusele tuginedes, peavad nad esitama uue taotluse;

6) seoses väljasaatmistoimingutega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga ega hakka halduskohtu

põhjendusi kordama. Kaebaja suhtes on tehtud kehtiv ettekirjutus Eestist lahkuda. Asjaolud, mille

tõttu võib kohustus ilmuda iga nädal KMA-sse olla ebaproportsionaalne, on ilmunud pärast

järelevalvemeetmete kehtestamist. Toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud KMA poole

taotlusega muuta järelevalvemeetmeid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. E. Akopjan ja D.-D. Ibrahim paluvad kassatsioonkaebustes tühistada halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kassatsioonkaebusi põhjendatakse järgmiselt:

1) kassaatorid taotlesid elamisluba VMS § 12 lg 1 p 5 alusel, sest nende õigus elada Eestis tuleneb

välislepingutest. Nad taotlesid elamisluba EIÕK artiklite 3 ja 8, ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste

rahvusvahelise pakti artikli 23 alusel. Lisaks sellele selgitasid nad täiendavalt, et taotlesid elamisluba

ka 28. juuni 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsiooni ning Lapse õiguste konventsiooni alusel.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et kassaatorid selgitasid mitu korda KMA-le ja kohtule, et nad

esitasid taotlused ka 28. juuni 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja VRKAS § 46 lg 1

alusel kui rahvusvahelise kaitse saanud isiku perekonnaliikmed. K. J. Ibrahim on Eestis

kaitsestaatuses vastavalt VRKAS artiklile 37. Nad taotlesid elamisluba ka VRKAS artikli 46 alusel.

Väär on ringkonnakohtu väide, et lapse vanemate viidatud alused (põhiseadus, Euroopa inimõiguste

konventsioon, ÜRO konventsioonid) pole asjakohased, kui siseriiklikus õiguses on sobiv norm, mille

alusel saab taotleda elamisluba. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 1997. a määrusele

asjas nr 3-3-1-16-97, ei tulene välismaalase õigus elada Eestis üksnes välismaalaste seadusest, vaid

ka põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist;

2) kohus jättis arvestamata lapse huvid. D.-D. Ibrahimil puuduvad sotsiaalsed, kultuurilised ja

perekonnasuhted Gruusiaga. Lapsel on tihe side Eestiga, ta on isa ülalpidamisel, tal pole elupaika

teises riigis. Isa ei saa ümber kolida välisriiki, sest ta sai rahvusvahelise kaitse Eestis. Kohus kinnitas,

et D.-D. Ibrahimi huvid on kaitstud tema ema hoole all. Arvestamata jäeti, et ka isal on õigus ja

kohustus hoolitseda oma lapse eest, eriti olukorras, kus ka ema vajab hooldust ja abi. Hoolitsemine ei

tähenda vaid materiaalset abi, vaid ka igapäevast abi, suhtlemist ja kasvatamist;

3) kohus jättis arvestamata, et E. Akopjani oht riigi julgeolekule on alusetult üle hinnatud, oht on

pigem formaalne kui tõenäoline. Ebaõige on kohtu seisukoht, et E. Akopjan on elamisloa taotlemisel

esitanud valeandmeid. E. Akopjan on korduvalt pöördunud Gruusia võimude poole päringutega

Gruusia kodakondsusse kuulumise või mittekuulumise kohta ja pole saanud vastust. E. Akopjan on

leidnud, et teda tuleb lugeda kodakondsuseta isikuks, kuna ta kaotas Gruusia kodakondsuse Gruusia

kodakondsuse seaduse § 32 p B alusel. Elamisloa taotlusele lisatud selgituses selgitas E. Akopjan,

miks teda tuleb lugeda kodakondsuseta isikuks. Kassaator sai alles halduskohtus tutvuda

dokumentidega, millest Kodakondsus- ja Migratsiooniamet järeldas, et E. Akopjan on Gruusia

kodanik;

4) kohus jättis arvestamata olukorra Gruusias. Kohtu väide, et E. Akopjan ja D.-D. Ibrahim võivad

kolida kriisiga mittehõlmatud piirkondadesse, on alusetu. Olukorras, kus 200 000 inimest vajavad

abi, kodu ja toitu, ei saa riik tagada kassaatoritele turvalisust ja tööd;

5) väär on kohtu seisukoht, et kui isik otsustas Eestis ebaseaduslikult viibides alustada perekonnaelu,

siis väärib tema perekonnaelu puutumatus märksa väiksemat kaitset. Igaühel, sõltumata tema

viibimise alusest, on õigus perekonnaelu puutumatusele. Lubatava sekkumise määr ei sõltu viibimise

alusest, vaid sekkumise eesmärgist ja õigustusest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole esitanud

tõendeid, et E. Akopjani perekonnaellu sekkumine on demokraatlikus ühiskonnas vajalik;

6) kohus tõlgendas valesti direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta. Direktiivi

artikli 2 järgi on perekonna taasühinemine kaitstud olenemata sellest, kas peresuhted tekkisid enne

või pärast kõnealuse kolmanda riigi kodaniku sisenemist sellesse liikmesriiki;

7) väär on kohtu arvamus, et väljasaatmist ei saa lõpetada. Vastavalt VSS §-le 171 ei tohi välismaalast

välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või

inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud

tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Alustades väljasaatmistoiminguid E. Akopjani suhtes,

piiras KMA ebaproportsionaalselt tema EIÕK artiklites 3 ja 8 sätestatud õigusi.

12. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub kassatsioonkaebustele menetlusluba mitte anda,

menetlusloa andmisel aga jätta kassatsioonkaebused rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Praegusel juhul on ühte kohtumenetlusse liidetud kolm vaidlust (haldusasja): D.-D. Ibrahimi

kaebus talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse peale, tema ema E. Akopjani kaebus

E. Akopjanile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse peale ning E. Akopjani kaebus

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse peale, millega E. Akopjani suhtes kohaldati 28. novembril

2003 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks järelevalvemeetmed.

I

14. Kõigepealt lahendab kolleegium vaidlused seoses tähtajaliste elamislubade andmisest

keeldumisega. Kolleegium ei pea vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse kõiki argumente.

Olulisem on kirjeldada olemasolevaid õiguslikke regulatsioone ja viimastest tulenevaid õiguslikke

võimalusi.

15. VMS § 12 lg 1 loetleb tähtajalise elamisloa andmise alused. Tähtajalise elamisloa võib anda

välismaalasele töötamiseks (p 1), ettevõtluseks (p 11), õppimiseks õppeasutuses vastavalt

õppeasutuse taotlusele (p 2), elama asumiseks Eestis alaliselt elava lähedase sugulase juurde (p 3),

kelle püsiv legaalne sissetulek tagab tema äraelamise Eestis (p 4) ja kelle elamisloa taotlus põhineb

välislepingul (p 5). Kolleegium märgib, et tänu välismaalaste seaduse teistele sätetele ja

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on tähtajalise elamisloa andmise aluste ring

laiem kui nähtub VMS § 12 lg 1 p-st 3.

Kuna erinevatel alustel elamisloa andmiseks on sätestatud erinevad tingimused, siis sõltub elamisloa

taotlemise alusest taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Elamisloa andmise alusest sõltuvad

ka elamisloa lõppemise alused. Kolleegium ei saa välistada, et tähtajalise elamisloa andmise alusest

võivad sõltuda ka isiku õigusi puudutavad muud õigused, mida elamisloa taotlemisel silmas peeti.

16. Tähtajalise elamisloa taotleja peab märkima, millisel alusel ta elamisluba taotleb. Vabariigi

Valitsuse 26. novembri 2002. a määrusega nr 364 vastu võetud Tähtajalise elamisloa ja tööloa

taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra ja välismaalase Eestist

eemalviibimise registreerimise korra (Kord) § 64 p 2 järgi esitatakse tähtajalise elamisloa taotluses

peale muude nõutavate andmete ka tähtajalise elamisloa taotlemise põhjus (töötamiseks;

ettevõtluseks; õppimiseks õppeasutuses; elama asumiseks vanema, abikaasa, lapse, lapselapse või

eestkostja juurde; piisava legaalse sissetuleku olemasolul; välislepingu alusel).

17. Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse

teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele Korra järgi asuda ei saa. Kolleegium

on seisukohal, et tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa

taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes.

Küll aga lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil selgitamiskohustus. Korra § 7 lg 2, sätestab, et

kui taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui

taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, määrab Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja, selgitades, et kui puudusi ei

kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.

18. D.-D. Ibrahim on sündinud 2007. a Eestis. Taotluse D.-D. Ibrahimile elamisloa andmiseks esitas

tema isa, kes on Iraagi kodanik K. J. Ibrahim, kellel on 2005. aastast üheaastase kestusega

tähtajalised elamisload VRKAS § 37, § 38 lg 2 ja § 39 alusel kui isikul, kes on VRKAS § 4 lg 3 järgi

täiendava kaitse all. D.-D. Ibrahimi elamisloa taotlusele lisatud seletuse lõpus märgib K. J. Ibrahim:

"Usun, et Eesti riik vaatab läbi minu seletuskirja tähelepanelikult ja annab minu lapsele Eesti

tähtajaline elamisluba Välismaalaste seaduse § 12 lg 1 p 5 alusel" (tl 121).

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus 27. detsembri 2007. a kirjaga K. J. Ibrahimilt hiljemalt

27. jaanuariks 2008 informatsiooni, millise välislepingu alusel elamisluba taotletakse, ning hoiatas, et

muidu jääb taotlus läbi vaatamata.

Sama kirjaga teavitas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet K. J. Ibrahimi, et kui viimane soovib pojale

elamisluba, siis on võimalik vormistada taotlus ümber tähtajalise elamisloa taotluseks elama

asumiseks vanema (K. J. Ibrahimi) juurde. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjas märgiti, et

täpsemat informatsiooni tähtajalise elamisloa taotlusest lapse elama asumiseks vanema juurde leiab

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti koduleheküljelt www.mig.ee või lähimast Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti büroost (tl 123).

K. J. Ibrahim vastas 5. jaanuaril 2008: "Eeltoodust tulenevalt pöördun KMA poole palvega väljastada

minu lapsele tähtajaline elamisluba Välismaalase seaduse § 12 lg 1 p 5 alusel." Vastuses nimetas ta

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja lapse õiguste konventsiooni.

K. J. Ibrahim märkis vastuses ka VRKAS § 46 lg-t 1 (tl 124).

19. E. Akopjan teatas 23. oktoobri 2007. a selgituses elamisloa taotluse juurde: "Soovin esitada

elamisloa taotluse elama asumiseks oma elukaaslase juurde VS § 12 lg 1 p 5 aluse" (tl 75).

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus 29. jaanuari 2008. a kirjaga E. Akopjani teatada

24. veebruariks 2008, millise välislepingu alusel E. Akopjan taotleb elamisluba (tl 93). E. Akopjan

vastas 6. veebruaril 2008, et taotleb elamisluba Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni alusel (tl 94-95). 24. aprilli 2008. a kirjas teatas E. Akopjan Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile, et taotleb elamisluba Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni, ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ja Genfi pagulasseisundi

konventsiooni alusel. Vastuses nimetati ka VRKAS § 46 lg-t 1 (tl 97).

20. Eeltoodust saab järeldada, et K. J. Ibrahim on järjekindlalt seisukohal, et D.-D. Ibrahimi

tähtajalise elamisloa taotlus põhineb välislepingul, ja ka E. Akopjan on järjekindlalt seisukohal, et

E. Akopjani tähtajalise elamisloa taotlus põhineb välislepingul.

21. K. J. Ibrahim ja E. Akopjan on elamislubade taotlemisel ning kirjavahetuses Kodakondsus- ja

Migratsiooniametiga välislepinguna, millel elamisloa taotlus põhineb, nimetanud Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Kolleegium on seisukohal, et Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon pole välisleping VMS § 12 lg 1 p 5 tähenduses.

Selles sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Samasugusele

seisukohale on kolleegium asunud ka 18. juuni 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-09.

22. Elamislubade taotlemise menetluses on K. J. Ibrahim ja E. Akopjan taotluste aluseks olevate

välislepingutena nimetanud ka lapse õiguste konventsiooni, kodaniku ja poliitiliste õiguste

rahvusvahelist pakti ja 28. juuli 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsiooni. Kolleegium on

seisukohal, et ka need aktid, samuti 31. jaanuari 1967. a pagulasseisundi protokoll ei sätesta

elamisloa andmise aluseid ega ole välislepinguks VMS § 12 lg 1 p 5 mõttes.

23. See, kuidas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teavitas K. J. Ibrahimi vajadusest näidata leping,

millele tugineb D.-D. Ibrahimi elamisloa taotlus, pole kolleegiumi arvates eksitav ja on piisav. Nimelt

juhtis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet K. J. Ibrahimi tähelepanu ka võimalusele taotleda D.-

D. Ibrahimile elamisluba Eesti seaduse alusel ning näitas, kust saab täpsemat informatsiooni, et

esitada tähtajalise elamisloa taotlus lapse elama asumiseks vanema juurde. K. J. Ibrahim ei ole

kasutanud võimalust taotleda pojale elamisluba Eesti seaduse alusel.

24. Kuna D.-D. Ibrahimi nimetatud lepingud pole välislepinguteks VMS § 12 lg 1 p 5 mõttes ning

K. J. Ibrahim ei järginud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti soovitust ega taotletud D.-D. Ibrahimile

tähtajalist elamisluba Eesti seaduse alusel, siis ei saanudki Kodakondsus- ja Migratsiooniamet D.-

D. Ibrahimi taotluse suhtes teha teistsugust otsust kui tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine.

25. E. Akopjani teavitamine vajadusest ära näidata välisleping, mille alusel elamisluba taotletakse, on

aga kolleegiumi arvates eksitav ega ole kohane. Ülalnimetatud välislepingud ei saa olla elamisloa

andmise aluseks. On üldteada, et Eesti ja Gruusia vahel pole sõlmitud lepingut, mille alusel

E. Akopjanile saaks anda tähtajalise elamisloa. Sellises olukorras on kolleegiumi arvates kohatu

elamisloa taotleja tähelepanu juhtida sellele, et viimane peab ära näitama välislepingu, millel tema

elamisloa taotlus tugineb.

Ometi ei saa see olla E. Akopjani suhtes tehtud elamisloa andmisest keeldumise otsuse tühistamise

aluseks. Nimelt ei oleks ka juhul, kui E. Akopjan oleks taotlenud tähtajalist elamisluba Eesti seaduse

alusel, tema taotlust ilmselgelt saanud rahuldada (vt käesoleva otsuse punktid 26, 27, 28, 29, 31, 32,

ja 33).

26. E. Akopjan on elamislubade taotlemisel ja kohtumenetluses viidanud ka välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seadusele, nimetamata seda seadust elamisloa taotlemise aluseks.

E. Akopjani elukaaslaseks on Iraagi kodanik K. J. Ibrahim, kes viibib Eestis kui täiendava kaitse

saaja VRKAS § 4 lg 3 mõttes ja on 2005. aastast omanud üheaastase kestusega tähtajalist elamisluba

VRKAS § 37 ja § 38 lg 2 alusel. Tänaseks on K. J. Ibrahimi tähtajaline elamisluba Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 30. juuli 2009. a otsusega VRKAS § 38 lg 2 ja § 39 alusel pikendatud kuni

21. detsembrini 2010.

27. VRKAS § 46 sätestab välismaalase perekonnaliikmele elamisloa andmise.

VRKAS § 7 lg 2 mõttes on nii pagulase kui ka täiendava kaitse saaja perekonnaliikmeks tema

abikaasa (p 1), tema ja tema abikaasa vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps (p 2),

tema või tema abikaasa eestkostetav ja ülalpidamisel olev vallaline ja alaealine laps, sealhulgas

lapsendatud laps; jagatud eestkoste korral on vajalik eestkostet jagava poole nõusolek (p 3), tema või

tema abikaasa vallaline ja täisealine laps, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline

iseseisvalt toime tulema (p 4) ning tema või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem,

kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus (p 5). VRKAS § 7 lg 5

sätestab: "Käesolevas seaduses nimetatud perekonnaliikmeid käsitatakse perekonnana juhul, kui

perekond oli olemas päritoluriigis, sealhulgas kui abielu oli sõlmitud enne Eestisse saabumist."

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu (726 SE I) seletuskirjas märgitakse, et

vabaabielukaaslast ei loeta perekonnaliikmeks, "kuna Eesti õiguses ei ole abikaasa ja

vabaabielukaaslane võrdsustatud." Sama eelnõu seletuskirjas rõhutatakse, et on oluline, et perekond

oli olemas ja abielu oli sõlmitud juba päritoluriigis.

Seega väljendub VRKAS § 7 lg-tes 2 ja 5 seadusandja teadlik ja selge otsustus.

28. VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 antud pereliikme määratlus ei ole kolleegiumi arvates vastuolus

direktiiviga 2004/83/EÜ, mis puudutab pagulast või muul viisil rahvusvahelist kaitset vajavat isikut ja

tema perekonda. Direktiivi 2004/83/EÜ artikkel 2 määratleb pereliikmeid järgmiselt:

"h) pereliikmed - järgmised pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saaja perekonna liikmed,

kes viibivad varjupaigataotluse ajal seoses rahvusvahelise kaitse taotlusega samas liikmesriigis,

kuivõrd perekond oli juba olemas päritoluriigis:

- pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saaja abikaasa või temaga püsivas suhtes olev

vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õigusaktide või tava kohaselt koheldakse

vabaabielupaare välismaalasi käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega,

- esimeses taandes osutatud paari või pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saaja alaealised

lapsed, tingimusel et nad ei ole abielus ja on ülalpeetavad, sõltumata sellest, kas siseriikliku õiguse

tähenduses on nad sündinud registreeritud abielust või registreerimata abielust või on nad

lapsendatud; [---]"

Seega lähtub ka direktiiv 2004/83/EÜ sellest, et direktiivi kohaldamiseks peab perekond olemas

olema juba päritoluriigis ning seejuures on nõutav ka abielu. Vabaabielukaaslasele abikaasaga

võrdsete õiguste andmise jätab direktiiv liikmesriigi otsustada.

29. Kolleegium on seisukohal, et E. Akopjanil ei ole ilmselgelt võimalik saada tähtajalist elamisluba

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel, sest ta pole K. J. Ibrahimi

perekonnaliige selle seaduse § 7 lg-te 2 ja 5 mõttes. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole K. J. Ibrahim

ja E. Akopjan abielus ning nende kooselu algas Eestis.

30. K. J. Ibrahim on D.-D. Ibrahimi elamisloa taotlemisel nagu ka E. Akopjan endale elamisloa

taotlemisel viidanud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele, nimetamata seda

seadust elamisloa taotlemise alusena.

Kolleegium on seisukohal, et VRKAS § 7 lg 2 p-d 2 ja 3 ning lg 5 ei võimalda D.-D. Ibrahimil saada

tähtajalist elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel.

Kuid tulenevalt VMS § 123 lg-st 11 on D.-D. Ibrahimil võimalik saada tähtajaline elamisluba VMS

§ 123 lg 1 p 1 alusel (alaealise lapse elama asumiseks Eestis püsivalt elava vanema K. J. Ibrahimi

juurde), kui vastav taotlus esitatakse. Seda on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet K. J. Ibrahimile ka

selgitanud. Kolleegium on seisukohal, et D.-D. Ibrahimile tähtajalise elamisloa taotlemist nimetatud

alusel ei takista VMS § 1 lg 21, mille järgi rahvusvahelise kaitse saajate Eestis viibimise aluseid

reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus.

31. Ka E. Akopjani puhul ei saa viimati nimetatud säte takistada elamisloa taotlemist välismaalaste

seaduse alusel. Kolleegium arvab, et E. Akopjani puhul võiks tähtajalise elamisloa taotlemise aluseks

olla VMS § 121 (abikaasa juurde elama asumine). Samas saab tähtajalise elamisloa selle sätte alusel

anda tähtajalise elamisloa alusel Eestis elava välismaalase abikaasale. Nimelt kasutab VMS § 121

legaalterminina kasutatavaid mõisteid "abikaasa", "abielu", "abielu lõppemine". Järeldusele, et VMS

§-s 121 peetakse silmas abielu, mitte kooselu, viitab ka Korra § 20 lg 1 p 2, mille järgi tuleb

tähtajalise elamisloa taotlemisel Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks esitada abielu

sõlmimist tõendav dokument, kui abielu on sõlmitud väljaspool Eestit.

Kuna K. J. Ibrahim ja E. Akopjan ei ole abielus, siis puudus E. Akopjanil võimalus saada elamisluba

VMS § 121 alusel.

32. Kolleegium märgib, et perekonna taasühinemist käsitleva direktiivi 2003/86/EÜ artikkel 4.1

paneb liikmesriigile kohustuse lubada oma territooriumile siseneda ja seal elada perekonna

taasühinemist taotleva isiku abikaasal. Kolmanda riigi kodanikust vallalise elukaaslase suhtes sellist

kohustust direktiivi järgi pole. Direktiivi artikli 4.2 järgi võib liikmesriik seaduse või määrusega ka

sellisel isikul lubada oma territooriumile siseneda ja seal elada. Direktiivi preambuli lõige 4 näeb ette,

et perekonna taasühinemine peaks olema igal juhul võimalik perekonna tuumiku, st abikaasa ja

alaealiste laste puhul. Direktiivi preambuli lõige 5 näeb ette, et liikmesriigid peavad ise otsustama,

kas nad soovivad lubada perekonna taasühinemist vallalistele elukaaslastele.

33. Kolleegiumi arvates ei ole sõlmitud abielu nõue iseenesest ebaproportsionaalne.

Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest

isikutest (vabaabielupaarist) sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d)

ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust.

Perekonnaseadusest ja selle § 1121 lõike 1 alusel Vabariigi Valitsuse 17. mai 2004. a määrusega

nr 192 vastu võetud Perekonnaseisuasutusele perekonnaseisutoimingute tegemise või

perekonnaseisutunnistuse või tõendi väljaandmise või uue eesnime, perekonnanime või isikunime

andmise taotlemisel esitatavate andmete loetelust ei tulene, et abielu sõlmimiseks on vajalik Eestis

viibimise seadusliku aluse olemasolu. Asja materjalidest nähtub, et E. Akopjani puhul on abielu

sõlmimise ainsaks õiguslikuks takistuseks kehtiva isikut tõendava dokumendi puudumine ning

puuduvad E. Akopjanist sõltumatud takistused saada isikut tõendav Gruusia dokument.

34. Kolleegium märgib obiter dictum korras, et välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks

alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis

elamisloa alusel. Kolleegiumi arvates võib sellise aluse puudumine, vististi sagedamini lapsega

tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus, olla

vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõiguse ja seejuures ka EIÕK artikliga 8. Kui

tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest

keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada niisuguse regulatsiooni puudumise põhiseaduse

vastasust.

35. E. Akopjan väidab kassatsioonkaebuses, et kohus tõlgendas valesti direktiivi 2003/86/EÜ artiklit

2, mille järgi perekonna taasühinemine on kaitstud olenemata sellest, kas peresuhted tekkisid enne

või pärast kõnealuse kolmanda riigi kodaniku sisenemist sellesse riiki (vt käesoleva otsuse p 11

alap 6).

Kolleegium on seisukohal, et sellel, kas K. J. Ibrahimi ja E. Akopjani vabaabielulised peresuhted

tekkisid enne või pärast K. J. Ibrahimi sisenemist Eestisse, ei ole direktiivi kohaldamise seisukohalt

tähendust, sest tegemist pole abikaasadega direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4.1 mõttes. Seepärast puudub

kolleegiumil vajadus analüüsida kassatsioonkaebuse viimatinimetatud väidet.

36. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus E. Akopjani ja D.-D. Ibrahimi tähtajalise elamisloa

taotluste rahuldamise aluseks olev välisleping puudus, polnud Kodakondsus- ja Migratsiooniametil

vajadust põhjendada elamisloa andmisest keeldumist sellega, et E. Akopjan esitas elamisloa

taotlemisel valeandmeid ning et nii väikese lapse huvid on paremini kaitstud ema hoole all. Ometi

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet seda tegi. Nende kaalutluste paikapidavus või paikapidamatus ei

saa aga Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuseid kolleegiumi eelpool esitatud põhjenduste tõttu

käesolevas otsuses mõjutada. Sõltumata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsustes

esitatud kaalutlustest ei oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet kolleegiumi arvates saanud

rahuldada E. Akopjani ja D.-D. Ibrahimi tähtajalise elamisloa taotlusi.

37. Kolleegium märgib, et VMS § 12 lg 4 p 1 sätestab imperatiivselt, s.o selle sätte Riigi Teatajas

avaldatud sõnastuse järgi kaalutlusõigust andmata, et tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata

välismaalasele, kes on esitanud valeandmeid (sealhulgas oma varasema tegevuse kohta) viisa, elamis-

või tööloa taotlemisel või nende pikendamise taotlemisel ega omista tähendust valeandmete esitamise

süülisusele või muudele asjaoludele.

Samas on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 21. juuni 2004. a otsusega asjas nr 3-

4-1-9-04 tunnistanud VMS § 12 lg 4 p 1 ja § 12 lg 5 põhiseaduse vastaseks osas, mis ei näe pädevale

riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu.

Elektroonilises Riigi Teatajas VMS § 12 juures Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

kohtuotsus ei kajastu. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsuse avaldamismärge on

Elektroonilises Riigi Teatajas üksnes välismaalaste seadust muutvate ja täiendavate aktide üldises

loetelus. Riigikohtu halduskolleegium arvab, et sellises olukorras pole kerge leida seadusest kehtivaid

või kohaldamisele kuuluvaid sätteid.

38. D.-D. Ibrahimi ja E. Akopjani kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata osas, milles kohtud

lahendasid vaidluse neile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise peale.

II

39. E. Akopjan taotles 4. juulil 2008 Tallinna Halduskohtusse saabunud kaebuses "peatada esialgse

õiguskaitse korras ettekirjutuse 1003984977 täitmine". Silmas on peetud Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 1. juuli 2008. a otsust nr 1003984977, millega E. Akopjani suhtes kohaldati

28. novembril 2003 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks järelevalvemeetmeid,

kohustades teda elama kindlaksmääratud elukohas, ilmuma igal esmaspäeval Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti büroosse registreerimisele ja ettekirjutuse täitmist tagavate asjaolude selgitamisele

ning teavitada Kodakondsus- ja Migratsiooniametit elukohavahetusest või elukohast pikemast

eemalviibimisest.

Tallinna Halduskohus keelas 8. juuli 2008. a määrusega HKMS § 121 lg 3 p 2 alusel E. Akopjani

Eestist väljasaatmise, piiramata seejuures E. Akopjanile tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise

tagamise meetmete võtmist.

40. Samas on ringkonnakohus 4. juulil 2008 saabunud kaebust käsitlenud iseseisva kaebusena

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 1. juuli 2008. a otsus nr 1003984977 peale. Kolleegiumi arvates

4. juulil 2008 halduskohtusse saabunud kaebus sellist käsitlust ei võimalda, sest nimetatud

dokumendis pole esitatud nõuet tühistada see otsus ega väiteid tõestamaks selle otsuse õigusvastasust.

Kolleegium märgib, et kui käsitleda 4. juulil 2008 halduskohtusse saabunud menetlusdokumenti

kaebusena Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 1. juuli 2008. a otsust nr 1003984977 otsuse peale,

siis tuleks see kaebus jätta rahuldamata, sest 2003. a tehtud lahkumisettekirjutus on jõus ja täitmata

ning kohaldatud järelevalvemeetmed on ette nähtud VSS § 14 lg-s 2 ja pole lahkumisettekirjutuse

täitmise eesmärgi saavutamiseks ebaproportsionaalsed.

Seega jääb Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 1. juuli 2008. a otsus nr 1003984977 jõusse.

41. Kohtud on 4. juulil 2008 halduskohtusse saabunud E. Akopjani kaebust käsitlenud kaebusena,

millega soovitakse tühistada või peatada 2003. a E. Akopjanile tehtud lahkumisettekirjutuse

sundtäitmine. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole sellisele käsitlusele vastu vaielnud.

Nimetatud kaebuse põhjendustes on A. Akopjan esitanud väited: "Leian, et käesoleval juhul on

õigusvastane pöörata sundtäitmisele lahkumiskohustus minu suhtes, väljasaatmismenetlus tuleb

peatada või lõpetada. [---] Leian, et antud juhul tuleb peatada minu väljasaatmine Eestist."

E. Akopjan on viidanud nimetatud menetlusdokumendis VSS § 14 lg 4 p-le 3 ja lg 5 p-le 1 (tl 27).

VSS § 14 lg 4 loetleb juhtumid, mil väljasaatmist ei kohaldata. Selles sättes loetletud alustest

nähtuvalt tähendab väljasaatmise mittekohaldamine väljasaatmise lõppemist. VSS § 14 lg 4 p 3 näeb

ette, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on seaduse järgi keelatud.

VSS § 14 lg 5 p 1 järgi peatatakse väljasaatmine, kui kohus peatab lahkumisettekirjutuse

sundtäitmise. E. Akopjani 4. juulil 2008 halduskohtusse esitatud kaebus on kolleegiumi arvates

käsitatav taotlusena peatada VSS § 14 lg 5 p 1 lahkumisettekirjutuse sundtäitmine.

42. Tallinna Halduskohtusse 4. juulil 2008 saabunud kaebust on E. Akopjan põhistanud olukorraga

Gruusias ning sellega, et tal on Eestis halva tervisega vanemad (tl 27, 28).

Halduskohus on leidnud, et olukord Gruusias ei tingi väljasaatmismenetluse lõpetamist või peatamist

ning E. Akopjani vanemate eest, kes elavad Eestis ilma seadusliku aluseta, saab hoolitseda ka Eestis

seaduslikul alusel viibiv E. Akopjani õde (vt käesoleva otsuse p 7 alap-d 10 ja 11). Ringkonnakohus

nõustus halduskohtuga (vt käesoleva otsuse p 10 alap 5). Ka Riigikohtu halduskolleegium nõustub

kohtutega. E. Akopjani need väited ei anna alust peatada või lõpetada lahkumisettekirjutuse

sundtäitmist.

43. Samas on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates E. Akopjani puhul põhjus peatada

lahkumisettekirjutuse sundtäitmine VSS § 14 lg 5 p 1 alusel. Kolleegium märgib, et põhjus

lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamiseks võib tekkida ja sageli tekibki pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist, sealhulgas kohtuvaidluste ajal.

E. Akopjan väitis 4. juulil 2008 halduskohtusse saadetud kaebuses, et lahkumisettekirjutuse

sundtäitmisel satub ta rasedana koos rinnalapsega Gruusiasse, kus pole kodu, tuluallikaid, sugulasi,

abi ja töötamise võimalusi (tl 28). E. Akopjani nimetatud asjaolud ei ole väljasaatmise

mittekohaldamise (lõpetamise) aluseks VSS § 14 lg 4 mõttes. Küll aga esineb E. Akopjani puhul alus

kohaldada VSS § 14 lg 5 p 1. Kolleegium on seisukohal, et halduskohus pidanuks E. Akopjani neid

väiteid arvesse võttes peatama lahkumisettekirjutuse sundtäitmise.

Võttes arvesse E. Akopjani laste D.-D. Ibrahimi (sündinud 2007. a) ja M. Ibrahimi (sündinud 2009. a)

vanust ning ilmselgeid raskusi vahetada elukohariiki koos nii väikeste lastega, tuleb E. Akopjani

taotlus rahuldada ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 28. novembri 2003. a

lahkumisettekirjutuse sundtäitmine peatada üheks aastaks Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse

teatavakstegemise päevast arvates. E. Akopjani kassatsioonkaebus rahuldatakse osas, milles kohtud

jätsid rahuldamata tema taotluse peatada lahkumisettekirjutuse sundtäitmine. Halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsus tühistatakse selles osas.

III

44. Kolleegium peab vajalikuks juhtida kassaatorite tähelepanu sellele, et kui K. J. Ibrahim leiab, et

tal ei ole võimalik koos perega Gruusiasse lahkuda, on tal jätkuvalt õigus esitada VMS § 123 alusel

taotlus saamaks D.-D. Ibrahimile elamisluba. E. Akopjan võib endale tähtajalist elamisluba taotleda

VMS § 121 alusel. Kolleegium rõhutab, et VMS § 121 alusel tähtajalise elamisloa saamiseks on

vajalik olla abielus.

45. Ringkonnakohus on märkinud, et kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet rahuldab D.-D. Ibrahimi

taotluse ning otsustab D.-D. Ibrahimile elamisloa anda, siis võib E. Akopjan esitada uue elamisloa

taotluse. Kolleegium märgib, et E. Akopjanil on võimalik tähtajalise elamisloa taotlus esitada ka enne

D.-D. Ibrahimile elamisloa andmise taotluse rahuldamist. Ebaseaduslikult riigis viibiva välisriigi

kodaniku, kes on abielus riigis seaduslikult viibiva välisriigi kodanikuga, õigus perekonnaelule on

kolleegiumi arvates märksa tugevamalt kaitstud, kui tema alaealisel lapsel on tähtajaline elamisluba.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann