3-2-1-106-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-106-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. november 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ Nartelsat (pankrotis) hagi AS-i Starman vastu

220 585 krooni 65 sendi põhivõla ja viiviste saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-2336

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Starman kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

220 585 krooni 65 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Nartelsat (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx),

esindaja pankrotihaldur vandeadvokaat Siim Roode

Kostja AS Starman (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Suik

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-2336 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2. juunil 2005 esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja pankrot välja kuulutatud Narva Linnakohtu

15. mai 2002. a otsusega. Hageja on 2001. a augustis-septembris neljal korral üle kandnud kostja

pangakontole raha - 8. augustil 2001. a 21 851 krooni, 8. augustil 2001. a 56 185 krooni 75 senti,

14. augustil 2001. a 42 548 krooni 50 senti ja 13. septembril 2001. a 100 000 krooni, kokku

220 585 krooni 65 senti. Kontrollides hageja majandustegevust ning raamatupidamisdokumente, sai

pankrotihaldurile selgeks, et raha on kostjale üle kantud alusetult. Tehinguid, mille alusel hageja

oleks pidanud kostjale need summad tasuma, ei ole ettevõtted teinud. Hageja palus tsiviilkoodeksi

(TsK) § 477 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel välja mõista kostjalt

põhivõlgnevus 220 585 krooni 65 senti ning viivis 120 495 krooni 59 senti ajavahemiku 1. juuli 2002

kuni 1. märts 2008 eest ja viivis alates 1. märts 2008 kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud

määras 11% aastas.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja andis 15. juunil 2001. a poolte sõlmitud ostu-müügilepingu

alusel kostjale üle hagejale kuulunud kaabeltelevisioonivõrgu ning kõik sellega seotud lepingud ja

kliendid ning seejärel läks kostjale üle õigus saada klientidelt lepingujärgset tasu

kaabeltelevisioonivõrguga seotud teenuste eest. Vaidlusalused ülekanded on ekslikult hagejale

laekunud kliendimaksed, mille hageja lepingust tulenevalt kostjale edasi kandis. Seda asjaolu

tõendavad ka maksekorraldustes tehtud viited aadressile Narva, Vahtra 3, kus asus hageja kassa ja kus

võeti vastu makseid klientidelt. Hagi alusetust kinnitab ka asjaolu, et hageja on kohtusse pöördunud

enam kui kolm aastat pärast ülekandeid.

3. Viru Maakohus rahuldas 8. jaanuari 2007. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

220 585 krooni. Maakohus leidis, et kuna kohtule pole esitatud tõendeid, et pooltel oleks olnud

kokkulepe vaidlusaluse summa ülekandmiseks, on kostja saanud selle summa tehinguga

kindlaksmääratud aluseta.

4. Viru Ringkonnakohus tühistas 26. oktoobri 2007. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole tuvastanud vara

alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks vajalikke tingimusi, milleks on: 1) ühel isikul

(kannatanul) kahju tekkimine vara vähenemise näol ja teisel isikul (omandajal) vara suurenemine

samas ulatuses; 2) põhjuslik seos ühel isikul (kannatanul) vara vähenemise ja teisel isikul (omandajal)

vara suurenemise vahel, s.o vara suurenemine teise isiku vara arvel; 3) vara omandamine omandaja

õigusvastase tegevuse või tegevusetuse abil, s.o ilma seaduse või tehinguta ettenähtud aluseta;

4) omandaja süü puudumine vara omandamise momendil.

5. Hageja esitas 26. novembril 2007 Riigikohtule kassatsioonkaebuse. 24. jaanuaril 2008 jättis

Riigikohus hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

6. Hageja esitas Viru Maakohtu 12. märtsi 2008. a istungil kohtule nõude seadusjärgse viivise

väljamõistmiseks kostjalt 1. juulist 2002 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja leidis samal kohtuistungil,

et ühe isiku vara vähenemine ja teise isiku vara suurenemine samas ulatuses ei ole tõendatud, samuti

ei ole tõendatud põhjuslik seos, kostja õigusvastane käitumine ja kostja süü. Veel leidis kostja, et

nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja palus viivist vähendada.

7. Viru Maakohus mõistis 31. märtsi 2008. a otsusega kostjalt välja 258 085 krooni 20 senti ja

ajavahemiku eest 1. märtsist 2008 kuni põhivõla täieliku tasumiseni 220 585 krooni 65 sendi

suuruselt põhivõlalt arvutatud viivise, mille määraks on 3% aastas. Menetluskulud jättis kohus kostja

kanda.

Otsuse kohaselt tuleb asjas kohaldada TsK § 477 lg-t 1. Kohus nõustus hageja väitega, et

220 585 krooni 65 sendi ülekandmisest hageja vara vähenes ja kostja vara suurenes sama summa

võrra. Raamatupidamise seaduse § 3 p 1 kohaselt on vara raamatupidamiskohustuslasele kuuluv

rahaliselt hinnatav asi või õigus. Pangakontolt ülekande tegemine teise isiku pangakontole põhjustab

pangakonto saldo ja pangakonto kasutaja vara vähenemise. Kontole raha lisamine suurendab konto

saldot ja seega suureneb ka konto kasutaja vara. Ilmne on põhjuslik seos vara vähenemise ja

suurenemise vahel.

Kostja väide, et osa kliente jätkas ka pärast kaabeltelevisioonivõrgu omandiõiguse ja kliendilepingute

kostjale üleandmist ekslikult maksete tegemist hagejale, ei ole veenvalt põhjendatud, sest

sellekohaseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Maksekorralduste koopiates tehtud viited aadressile ei

tõenda, missugustelt klientidelt ja millise summa eest on hageja teinud ülekandeid kostjale. Samuti ei

tõenda maksekorraldustes olev viide hageja kassa asukohale hageja võimalikku kohustust kostja

vastu. Kohustused tekivad tehingust või seadusest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et pooltel olnuks

kokkulepe või muu seaduslik alus hageja nõutud raha ülekandmiseks. Hageja on kostjale üle kandnud

220 585 krooni 65 senti ilma tehinguga kindlaksmääratud aluseta.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Kuna hageja on tõendanud

vaidlusaluse summa ülekandmise, tuleks kostjal vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 230 lg-te 1 ja 2 järgi ning tulenevalt ka Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjades nr 3-2-1-

137-07 ja 3-2-1-146-05 tõendada, et raha ülekandmiseks oli seaduslik alus. Kostja ei ole tõendanud,

et osa kliente oleks tasunud kaabeltelevisiooni teenuse eest hagejale (kostjal oleks pidanud see

summa jääma klientidelt laekumata). Samuti ei ole kostja nimetanud asjaolusid, milles seisnes hageja

raamatupidamise puudulikkus, ning ei ole ka esitanud selle kohta tõendeid. Kui kostja leiab, et

tõendamist vajavaid asjaolusid kinnitavad tõendid on hageja käes, oli kostjal õigus esitada kohtule

taotlus tõendite väljanõudmiseks hagejalt. Kostja sellist taotlust esitanud ei ole. Lisaks ei ole hagejal

võimalik tõendada negatiivset asjaolu ! seadusliku aluse puudumist.

Kostja kahtlus, et üks väike ettevõte kannab üle alusetult 220 000 krooni ilma õigusliku aluseta ja ei

pööra sellele tähelepanu enam kui kolme aasta vältel, ei ole põhjendatud. Narva Linnakohus kuulutas

15. mai 2002 otsusega välja hageja pankroti. 19. detsembrist 2003 on hageja pankrotihalduriks Siim

Roode, kes esitas 31. augustil 2004 kostjale kirjaliku järelpärimise vaidlusaluste ülekannete kohta.

Kostja sellele ei vastanud ja pankrotihaldur esitas 2. juunil 2005 hagiavalduse kohtule. Kuigi hageja

pankrotimenetlus on kulgenud aeglaselt, ei anna asjaolu, et alles 2003. aastal määratud pankrotihaldur

avastas alusetult üle kantud summad, põhjust väita, et hageja ei ole huvitunud õigusliku aluseta üle

kantud summadest. Pankrotihaldur selgitab välja võlausaldajate nõuded ja määrab kindlaks pankrotis

äriühingu varade koosseisu. Seetõttu on põhjendatud, et pankrotihaldur ei esitanud nõuet kostjale

kohe pärast pankroti väljakuulutamist. Kohus leidis, et hageja nõue kostja vastu on esitatud mõistliku

aja jooksul ning kostja väide, et hageja viivitas nõude esitamisega tahtlikult, ei ole põhjendatud.

Hageja on arvestanud viivist alates 1. juulist 2002, lähtudes VÕS §-s 94 sätestatud viivisemäärast, s.o

Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga

aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele VÕS § 113 kohaselt lisandub 7% aastas. Kostja taotles viivise

vähendamist. Kohus mõistis kostjalt välja viivise 37 499 krooni 55 senti. Samuti mõistis kohus

ajavahemiku eest 1. märtsist 2008 kuni põhivõla täieliku tasumiseni välja 220 585 krooni 65 sendi

suuruselt põhivõlalt arvutatud viivise, mille määraks on 3% aastas.

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist,

millega jätta hagi rahuldamata ja muuta vastavalt menetluskulude jaotust, mõistes välja hagejalt

kostja kasuks menetluskulud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 24. aprilli 2009. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti

menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 11 029 krooni ja riigituludesse 13 000 krooni riigilõivu. Muus

osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse

põhjendustega ega korranud neid oma otsuses kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.

Õige pole kostja väide, et maakohus ei järginud Viru Ringkonnakohtu juhiseid ega tuvastanud hagi

aluseks olevaid asjaolusid ning jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse poolte vahel. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu põhjendustega, et asjas on tõendatud hagejal vara vähenemine. Asjas ei ole

vaidlust selle üle, et hageja kandis oma arvelduskontolt kostjale üle nelja maksekorralduse alusel

kokku 220 585 krooni 65 senti. Õige ei ole kostja väide, et hageja ei ole tõendanud, et nende

maksekorraldustega raha ülekandmise tulemusena vähenes hageja vara. Ka juhul, kui eeldada, et

hageja omandas raha kolmandatelt isikutelt ekslikult, siis muutus ta raha omanikuks hetkest, kui raha

temale üle anti. Pooled ei vaidle selle üle, et 220 585 krooni 65 senti kanti hageja kontolt üle kostjale,

seega on maakohus õigesti tuvastanud kostjal vara suurenemise ja põhjusliku seose nende vahel.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väidetega, et maakohtu otsus on üllatuslik tõendamiskoormuse

jaotuse osas ning ettepanek esitada lisatõendeid tehti üksnes hagejale. Toimikust nähtub, et enne hagi

esitamist 31. augustil 2004 pöördus hageja pankrotihaldur kostja poole taotlusega saata ülekannete

aluseks olevate lepingute koopiad. Kostja sellele kirjale ei vastanud. Maakohtu istungil kinnitas

kostja esindaja kirja saamist. Maakohtus toimunud asja arutamisel ei soovinud pooled lisatõendeid

esitada. Hageja esitas kirjalikus vastuses toodud väidete tõendamiseks hageja ja kostja sõlmitud

kaabeltelevisioonivõrgu müügilepingu. Kostja taotles kostja seadusliku esindaja P. Kerni tunnistajana

vande all ülekuulamist, sest viimane oskaks anda selgitusi lepingu sõlmimise asjaolude kohta. Hageja

palus kostjat täpsustada tunnistaja ülekuulamise põhjust. Kostja selgitas, et tunnistaja teab kirjeldada

müügilepingu sõlmimise asjaolusid ja kinnitada, et lepingu sõlmimisega läks kostjale üle õigus saada

klientidelt lepingujärgset tasu. Hageja teatas kohtule, et kostja esitatud asjaoludel ei nõustu ta

tunnistaja ülekuulamisega, kuna hageja arvates ei ole see põhjendatud. Toimikust nähtub, et

maakohus ei kuulanud üle kummagi poole tunnistajat ja pooled asja läbivaatamisel enne Viru

Ringkonnakohtu lahendit ka uusi tõendeid esitada ei soovinud. Maakohus ei selgitanud pooltele

tõendamiskoormust ega teinud ettepanekut konkreetsete asjas tähtsate asjaolude tõendamiseks ühele

poolele. See ei ole otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohtu lahendist tulenevalt olid pooltele

teada need asjaolud, mida tuli tõendada. Pooltel oli hagi esitamisest peale vaidlus selle üle, kes

pooltest peab tõendama, et rahaülekannetel oli õiguslik alus. Maakohus jagas õigesti

tõendamiskoormuse. Hageja tõendas, et tema kandis kostjale üle raha ning sellega vähenes hageja

vara ja suurenes kostja vara. Hageja kinnitas, et temal ei ole ülekannete aluseks olevaid dokumente ja

hageja juhatuse liikmed ei suutnud ülekannete tegemist põhjendada. Ringkonnakohus leidis, et

sellises olukorras, kus kostja ei nõustu raha tagasi maksma, lasub temal tõendamiskoormus, et

ülekannetel oli õiguslik alus. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et ülekannetel ei olnud alust.

Kostja on jäänud põhjenduste juurde, et eelduslikult oli tegemist poolte sõlmitud müügilepinguga

kostjale üleläinud klientide ekslike maksetega hagejale, mis hageja edasi kostjale kandis. Kostja

eeltoodud väite tõendamine oleks piisav, et jätta hagi rahuldamata, kuid kostja ei ole oma väiteid

tõendanud. Seda ei tõendaks ka tunnistaja ülekuulamine. Kostja väitis, et hagejalt kostjale laekuma

pidanud maksete ülekandmist tõendab maksekorraldusel märgitud aadress, kus asus hageja kontor.

Hageja esitas vastuväite, et kõik kliendid läksid üle 15. juuni 2001. a lepinguga ja ülekannete

tegemise ajal ei olnud hagejal enam aadressil Vahtra 3 kassat, sest hagejal ei olnud enam kliente,

kellelt makseid vastu võtta. Ringkonnakohus märkis, et kui hageja tasutu oli kostja klientide maksed,

siis peaks kostja tõendama, milliste konkreetsete 15. juunil 2001. a sõlmitud lepinguga üleantud

klientide maksed on kostjale laekumata ja mil viisil luges kostja need tasutuks hageja ülekannete

alusel.

Ringkonnakohus leidis, et kostja etteheited maakohtule selle kohta, et kostjale ei antud võimalust

tõendeid esitada, on põhjendamatud. Asja arutati kohtus alates 2. juunist 2005 ning kostja ei soovinud

esitada tõendeid, mis oleksid tema väiteid kinnitanud, seega ei ole alust saata asja uueks

läbivaatamiseks põhjusel, et anda kostjale võimalus oma väiteid tõendada. Kostja ei ole

apellatsioonkaebuses esitanud taotlust lisatõendite esitamiseks.

Kostja väited, mille kohaselt hageja on nõude esitanud vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole

põhjendatud. Kui hageja juhatuse liikmed ei andnud pankrotihaldurile selgitusi ülekannete õigusliku

aluse kohta ja selle kohta ei ole ka dokumentaalseid tõendeid, siis oli hageja õigustatud hagi esitama.

Hageja pöördus enne hagi esitamist järelepärimisega selgituse saamiseks kostja poole, kuid kostja ei

vastanud sellele.

Õige on kostja seisukoht, et kohtukulude suhtes oleks maakohus pidanud kohaldama

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3, mille

kohaselt enne 1. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja

nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. 1. jaanuarini

2006 kehtinud TsMS § 64 lg 1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab

kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kuna hageja oli maakohtus

riigilõivu tasumisest vabastatud, siis tuleb hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 13 000 krooni

mõista kostjalt välja riigituludesse. Õigusabikulude katteks mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja

kasuks välja 11 029 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada

ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning muuta vastavalt menetluskulude jaotust. Kui

Riigikohus ei pea võimalikuks asjas uue otsuse tegemist, palub kostja saata asi uueks arutamiseks

Viru Maakohtule või Tartu Ringkonnakohtule.

Tartu Ringkonnakohus ei arvestanud Viru Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2007. a otsusest tulenevaid

kohustuslikke seisukohti. Tartu Ringkonnakohus ei tuvastanud vaidlustatud otsuses vara alusetust

omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks vajalikke tingimusi. Maakohus märkis paljasõnaliselt,

et kohus loeb kahju tekkimise tõendatuks sellega, et hageja vara vähenes. Maakohtu otsus oli

tõendamiskoormuse osas üllatuslik ning kohus jagas tõendamiskoormuse hageja ja kostja vahel

valesti. Viru Maakohtu 12. märtsi 2008. a istungil keeldus hageja lisatõendite esitamisest. Kohus aga

ei teinud kostjale ettepanekut esitada lisatõendeid. Maakohus leidis otsuses, et kostja ei ole nimetanud

ega tõendanud asjaolusid, milles seisnes hageja raamatupidamise puudulikkus. Kostja ei saa

vastutada hageja raamatupidamise puudulikkuse eest. Hageja raamatupidamise puudulikkus ei

vabasta hagejat hagi tõendamise kohustusest. Kui hageja pole täitnud oma kohustust

raamatupidamise korraldamisel ja hageja juhatuse liikmed ei suuda ülekannete tegemist põhjendada,

on hageja käitumine ilmses vastuolus hea usu põhimõttega ja sellisel juhul ei ole õigustatud

tõendamiskoormuse panemine kostjale. Hageja keeldus kostja seadusliku esindaja P. Kerni vande all

ülekuulamisest. Sellise käitumisega võttis hageja kostjalt võimaluse tsiviilasjas tõe tuvastamiseks ja

tõendite esitamiseks. Kostja on teinud kõik temast mõistlikult oleneva enda väidete tõendamiseks ja

esitanud kohtule enda valduses olnud tõendid vaidlusaluste ülekannete kohta. Ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kuna jättis arvestamata hageja käitumise vastuolu hea

usu põhimõttega ja kohaldamata sellega seotud õigusnormid. Hageja käitumine viitab asjaolule, et

hageja vara ei saanud väheneda, kuivõrd hageja ei ole nt kunagi pöördunud politseisse väidetavates

alusetutes rahaülekannetes süüdi olevate isikute vastu kriminaalasja algatamiseks. Hageja

pankrotihaldurid pole tuvastanud mingeid minetusi hageja juhtkonna tegevuses, kes vaidlusaluseid

rahaülekandeid tegi. Hageja käitumine on vastuoluline ja ta on oma õigusi kuritarvitanud. Kuna

hageja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega, siis pidanuks ringkonnakohus arvestama, et hea

usu põhimõtte jõud on kõrgem seadusest, tavast ja lepingust.

11. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja väited Viru Ringkonnakohtu 26. oktoobri

2007. a otsusest tulenevate kohustuslike seisukohtade arvestamata jätmise kohta on asjakohatud.

TsMS § 658 lg-s 2 on sätestatud selgesõnaliselt, et ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad on

asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud ainult tühistatud otsuse teinud kohtule. Viru Maakohtu otsus ei

ole tõendamiskoormuse osas ebaõige ega kostjale üllatuslik. Sellest, et kohus palus hagejal esitada

lisatõendeid, ei saanud kostja mõistlikult järeldada, et tõendamiskoormus lasub ainult hagejal. Lisaks

märgib hageja, et kogu menetluse käigus vaidlesid pooled tõendamiskoormuse jaotuse üle ja kostja

esitas kohtule ka tõendeid enda väidete tõendamiseks. Hagi rahuldamise aluseks ei ole mitte hageja

raamatupidamise arvestuses kirjete või algdokumentide puudumine, vaid kohtute tuvastatud asjaolu,

et vaidlusalused rahaülekanded tehti ilma seadusest või tehingust tuleneva aluseta. Arusaamatud on

kostja väited hageja käitumise hea usu põhimõttega vastuolu kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.

Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus

rahuldamata. Riigikohus järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud. TsK § 477 kohaldamise alused on kohtuotsuses seaduse nõuete kohaselt

tuvastatud ja kohtu järeldused põhjendatud.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tehtud ülekannetel kostja kontole oli õiguslik alus. Samuti

on kostja vaidlustanud kohtute seisukoha tõendamiskoormuse jagamise kohta.

Kohtud on leidnud, et kuna hageja on tõendanud vaidlusaluse rahasumma ülekandmise kostja

kontole, tulnuks kostjal omakorda tõendada, et raha ülekandmiseks oli seaduslik alus, st kas lepingust

või muust seaduslikust alusest tulenes hageja kohustus vaidlusalune rahasumma kostjale tasuda. Õige

on ringkonnakohtu seisukoht, et olukorras, kus kostja ei nõustu raha tagasi maksma, peab ta

tõendama, et ülekannetel oli õiguslik alus. Riigikohus on käsitlenud tõendamiskoormust sarnases

asjas ka oma 23. jaanuari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05. Eelnimetatud kohtuotsuse

punktis 27 Riigikohus leidis, et kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja

tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seetõttu pidi kostja tõendama, et on olemas

mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse

täitmisele. Seega on kohtud asjas õigesti jaganud tõendamiskoormuse ja kostja pidi tõendama, et tal

oli õigus saada vaidlusalune summa.

14. Kostja on kogu menetluse kestel jäänud põhjenduse juurde, et eelduslikult oli vaidlusaluse summa

näol tegemist poolte sõlmitud müügilepinguga kostjale üleläinud klientide ekslike maksetega

hagejale, mis hageja kandis edasi kostjale. Ringkonnakohtu otsuse järgi piisaks kostja eeltoodud väite

tõendatusest, et jätta hagi rahuldamata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga.

Ringkonnakohus märkis otsuses, et nimetatud asjaolu ei tõendaks ka tunnistaja ülekuulamine.

Kolleegiumi arvates pidas ringkonnakohus siin tunnistajana silmas äriühingu juhatuse liiget P. Kerni.

Samas leiab kolleegium, et sellise asjaolu tõendamiseks oleks piisanud siiski tunnistajate

ülekuulamisest. Näiteks saanuks kostja kolleegiumi arvates tõendada, et ülekannetel oli seaduslik

alus, kui ta oleks taotlenud tunnistajatena üle kuulata kas või mõned klientidest, kes oleksid

kinnitanud, et nad tarbisid kaabeltelevisiooni teenust edasi, kuid maksid ekslikult teenuse eest

hagejale. Üldise tõendamisreegli kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1).

Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole tõendanud oma väiteid, mis välistanuks

hagi rahuldamise.

15. Ekslik on kostja tõlgendus TsMS § 658 lg 2 kohta, mille kohaselt Viru Ringkonnakohtu

26. oktoobri 2007. a otsuses esitatud seisukohad on siduvad Tartu Ringkonnakohtule asja uuel

läbivaatamisel. TsMS § 658 lg-s 2 on sätestatud, et ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad on

asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud ainult tühistatud otsuse teinud kohtule, kuid mitte Viru

Maakohtu 31. märtsi 2008. a otsuse seaduslikkust kontrollinud Tartu Ringkonnakohtule.

16. Kolleegiumi arvates ei anna ka ülejäänud kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse

muutmiseks ning kuna kolleegium järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust, siis ei pea ta nende

käsitlemist otsuses vajalikuks.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostja tasutud kautsjon arvata TsMS § 149

lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik