3-2-1-114-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-114-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. november 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ella Revotko hagi SOL Eesti OÜ vastu töövaidluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-

43368

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ella Revotko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

31 050 krooni 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ella Revotko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

Kostja SOL Eesti OÜ (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

5. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-43368.

2. Jätta jõusse Tartu Maakohtu 19. augusti 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-43368.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada. Lugeda Ella Revotko ja OÜ Kirgas vahel 1. septembril 2006 sõlmitud

tööleping lõppenuks töölepingu seaduse § 82 lg 1 alusel alates 7. augustist 2007.

3.2. Välja mõista SOL Eesti OÜ-lt Ella Revotko kasuks kahe kuu keskmise kuupalga suurune

hüvitis 31 050 (kolmkümmend üks tuhat viiskümmend) krooni 25 senti.

3.3. Menetluskulud jätta SOL Eesti OÜ kanda.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada Ella Revotkole 5. juunil 2009 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ella Revotko (hageja) esitas 9. augustil 2007. a Tartumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile

avalduse SOL Eesti OÜ (kostja) vastu. Hageja nõudis, et töövaidluskomisjon tunnustaks tema õigust

lõpetada tööleping alates 7. augustist 2007 töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel. Samuti nõudis

hageja kahe kuu keskmise kuupalga suurust hüvitist ning keskmist töötasu lõpparve väljamaksmisega

viivitamise eest.

2. Töövaidluskomisjon rahuldas 4. septembri 2007. a otsusega avalduse osaliselt, lugedes töölepingu

lõppenuks TLS § 82 alusel põhjusel, et hagejaga ei olnud vormistatud töölepingut, millest kontrollida

oma töötasu õigsust, ja pooltel ei olnud kokkulepet tööajanormi ja palgatingimuste muutmise kohta.

Samuti otsustas komisjon, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahe kuu keskmine töötasu

31 050 krooni 25 senti. Muus osas jättis komisjon avalduse rahuldamata.

3. Kostja esitas 15. oktoobril 2007 Tartu Maakohtule taotluse, et töövaidluskomisjonis rahuldatud

nõuete osas vaadataks töövaidlus läbi hagimenetluses. Kostja palus jätta hageja nõuded rahuldamata.

Kostja taotluse kohaselt on hageja sõlminud töölepingu OÜ-ga Kirgas 1. septembril 2006 ja lepingu

omakäeliselt allkirjastanud. Kostjale anti üle töötaja tööleping kahes eksemplaris ja töötajale

väljastati lepingueksemplar tema esimesel nõudmisel. Põhjusel, et kogu dokumentatsioon oli

lepingute üleandmise tõttu Tallinnas ja personalijuhataja oli puhkusel, võttis lepingueksemplari

üleandmine aega. Töötajaga ei ole sõlmitud lisalepinguid ning nende sõlmimiseks ei olnud ka alust,

kuivõrd töötaja töötas vaba graafiku alusel ning sai oma tööaega ise korraldada. Tööriiete osas

tunnistas kostja hageja nõuet osaliselt. Kuna kostja laos ei olnud hageja mõõtudele vastavaid ja kostja

eraldusmärkidega riideid, oli kostja sunnitud tellima nimetatud riided eritellimusena. Kostja sai

probleemist teada lepingute ülevõtmisel. Töötajale anti seniks ajutine tööriietus. Mati Pille ja Jüri

Revotko vahelise konflikti kohta leidis kostja, et kuna töölepingulises suhtes saab iga töötaja kaitsta

ainult enda rikutud õigusi, ei puutu nimetatud konflikt praegusel juhul asjasse. TLS § 82 alusel on

töötajal õigus tööleping lõpetada viiepäevase etteteatamistähtajaga juhul, kui põhjuseks on

tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste

oluline halvenemine §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või

töökorralduses. Pooled ei vaidle kokkulepitud töö ja makstud palga üle. Kostja väitel on iga objekti

kohta kirjeldus, kuidas ja mida hageja koristama peab. Kostja pole enda kohustusi rikkunud ning ei

ole alust lõpetada tööleping TLS § 82 alusel.

4. Hageja vastuse kohaselt sõlmis ta 1. septembril 2006 töölepingu OÜ-ga Kirgas. Hageja küll

kirjutas töölepingule alla, kuid ühte eksemplari endale ei saanud. OÜ Kirgas sõlmitud lepingud võttis

1. mail 2007 üle kostja TLS § 6 alusel. 2. augustil 2007 esitas hageja kostjale avalduse, milles nõudis

töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel ja kahe kuu keskmise töötasu hüvitamist põhjusel, et tal ei

olnud kirjalikku töölepingut kuni 26. juulini 2007 ning selle lisalepinguid ja vajalikke tööriideid,

samuti oli hagejal konflikt kostja teise töötaja Mati Pillega. Objekte ning nende eest makstavat tasu ei

fikseeritud üheski dokumendis (lisalepingud), mida hageja korduvalt nõudis.

5. Tartu Maakohus rahuldas 19. augusti 2008. a otsusega hagi, luges hageja ja OÜ Kirgas vahel

1. septembril 2006 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 2007) sõlmitud töölepingu lõppenuks

TLS § 82 lg 1 alusel alates 7. augustist 2007 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahe kuu

keskmise kuupalga suuruse hüvitise 31 050 krooni 25 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt asus hageja tööle 1. septembril 2006 sõlmitud töölepingu punkti 1 kohaselt

koristaja ametikohale ning punkti 11 järgi kohustus kostja talle maksma 3000 krooni suurust

kuupalka, millelt peetakse kinni seaduses sätestatud maksud. 28. veebruaril 2008. a toimunud

eelistungil väitis hageja, et ta küll kirjutas 1. septembril 2006 töölepingule alla, kuid ühte eksemplari

endale ei saanud. Samuti ei fikseeritud koristatavaid objekte ning nende koristamise eest makstavat

tasu üheski dokumendis (lisalepingud), mida hageja korduvalt nõudis. Maakohus leidis, et töölepingu

hagejale andmata jätmise puhul on tegemist tööandjapoolse kohustuse rikkumisega, mis oleks

pidanud selguma hiljemalt siis, kui kostja võttis lepingud üle. TLS § 62 lg 2 kohaselt vastutab senine

tööandja solidaarselt uue tööandjaga tööandja vahetumise ajal kehtivatest töölepingutest tulenevate

kohustuste eest, mis on tekkinud enne tööandja vahetumist ja mis muutuvad sissenõutavaks ühe aasta

jooksul pärast tööandja vahetumist.

Kui tööandja ja töötaja vahel on kokkulepped objektide koristamise ja selle eest saadava tasu kohta,

tuleb kokkulepped vormistada kirjalikult töölepingu muudatustena ning seejärel üks eksemplar anda

töötajale. Tööleping oli sõlmitud palgamääraga 3000 krooni ja tööajanormiga 4 tundi päevas ja

20 tundi nädalas. Kui töötaja töömaht suurenes, oleks tulnud see vormistada töölepingu muudatusena.

TLS § 59 lg 5 kohaselt võib töölepinguid muuta vaid poolte kokkuleppel, v.a TLS §-des 61-66

toodud juhtudel. Poolte ütluste kohaselt on pooled kooskõlastanud töötaja töö mahu suurenemise ning

kostja väitel olid sel ajal lepingud uuendamisel. TLS § 28 lg 2 kohaselt on tegelikult tööle lubamine

võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse

tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati.

Kui töötaja tööleasumisel ei ole tööandjal pakkuda tööriideid, tuleb need esimesel võimalusel

hankida. Tööriided ja -vahendid on tõhusa koristustöö üheks eelduseks ning nende puudumine

raskendab töö tegemist oluliselt. Kostja ütluste kohaselt on tööriided tellitud ning nüüd laost

kättesaadavad. Varrukatega särk, mille tööandja töötajale andis, pole veel tööriietus. Konflikt Mati

Pille ja Jüri Revotko vahel praegusel juhul asjasse ei puutu, kuivõrd töövaidluses kaitseb iga töötaja

iseenda õigusi.

Pooltel oli kehtiv tööleping ning kokku oli lepitud ka lepingu muutmises töömahu ja palgatingimuste

osas, mis jäid aga vaatamata töötaja korduvatele pöördumistele vormistamata. Erinevate objektide

eest lubatud tasud ja tegelikult makstud tasud erinesid. Hageja töötas töölepingus näidatust erineva

tööajareþiimiga. Olukord, kus tööandja ei suuda mitme kuu jooksul oma lepingulisi kohustusi täita,

on lubamatu. Kostja on tööandjana rikkunud lepingutingimusi ning seetõttu on põhjendatud lugeda

TLS § 82 lg 1 alusel tööleping lõppenuks alates 7. augustist 2007. Kostjal tuleb hagejale välja maksta

kahe kuu keskmine töötasu 31 050 krooni 25 senti.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning

teha uue otsuse, millega jätta hageja nõuded rahuldamata ja lugeda töötaja tööleping lõppenuks

TLS § 79 lg 1 alusel alates 7. augustist 2007. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

7. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 7. mai 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega

jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus luges hageja ja kostja

vahel 1. septembril 2006 sõlmitud töölepingu lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel alates

2. septembrist 2007.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt annab TLS § 82 lg 1 töötajale õiguse lõpetada tööleping omal

algatusel, kui tööandjapoolne lepingurikkumine on oluline. Maakohus on tuvastatud asjaolude põhjal

vääralt leidnud, et hagejal oli õiguslik alus nõuda kostjalt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 järgi.

Asja materjalidest nähtub, et hageja nõudis 2. augustil 2007 kostjale saadetud avalduses töölepingu

lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel põhjustel, et tal ei olnud kuni 26. juulini 2007 kirjalikku töölepingut,

aga samuti lisalepinguid, tööde kirjeldusi ja töögraafikuid ning ka töötamiseks vajalikke tööriideid.

Hageja märkis töölepingu lõpetamise põhjusena ka Jüri Revotko konflikti kostja teise töötaja Mati

Pillega.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja õiguseellane OÜ Kirgas olid 1. septembril 2006

sõlminud kirjaliku töölepingu, millest nähtuvalt oli hageja tööaeg 4 tundi päevas ja 20 tundi nädalas

ning tema kuupalgamäär 3000 krooni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et töölepingu üleminekul OÜ-lt

Kirgas kostjale hageja töömaht suurenes ning seetõttu maksis kostja hagejale ka algses lepingus

näidatust suuremat tasu (tlk 43-45 järgi brutotöötasu keskmiselt 15 525 krooni 12 senti kuus). Hageja

on asja läbivaatamisel kinnitanud, et kokkuleppel tööandjaga oli ta nõus rohkem tööd tegema ja selle

eest rohkem palka saama ning sellised kirjalikult vormistamata lepingutingimuste muudatused ei

olnud hageja jaoks halvemad seaduses sätestatust ega kehtetud TLS § 15 järgi. Seetõttu ei anna

üksnes asjaolu, et lepingumuudatusi (sh palgatingimuste osas) ei olnud tööandja vormistanud

TLS § 28 lg-st 1 ja palgaseaduse (PalS) § 3 lg-st 1 ja § 4 lg-st 2 tulenevalt kohe kirjalikult, alust

töötajal nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Hageja ei ole esitanud töövaidlust

lahendavale organile nõuet, et suulise kokkuleppega töölepingu muutmise kohta on tööandja tema

õigusi rikkunud (näiteks ei maksnud talle ettenähtud palka, ei kindlustanud teda tööga, ei lubanud

teda puhkusele vms), mis näitab, et suulise kokkuleppe kirjalikult vormistamata jätmine ei toonud

hagejale kaasa negatiivseid tagajärgi. Maakohus on alusetult üksnes hageja paljasõnaliste väidete

alusel tuvastanud, et hagejale erinevate objektide eest lubatud tasu ja tegelikult makstud tasu erinesid.

Hageja poolt faktilist töötamist kostja juures mitme kuu vältel (mai, juuni, juuli 2007) ja kostja

makstud töötasu vaidlustamata jätmist tuleb vaadelda kui poolte suulist kokkulepet töötingimuste (sh

palk) muutmiseks TLS § 28 lg 2 ja § 59 lg 5 kohaselt. Kuna hageja pole vaidlustanud kostja väidet, et

hageja töötas kostja juures nn vabagraafiku alusel (s.o hageja määras koristustööde tegemise aja ise),

samuti ei ole hageja väitnud, et talle ei olnud teada tema töökohustused ning tööpiirkond, siis ei

andnud hagejale alust nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 järgi ka see, et kostja jättis hagejale

esitamata puhastusteenindaja ametijuhendi ja tööajagraafiku.

Hageja ei saa nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel ka põhjusel, et kostja õiguseellane

OÜ Kirgas ei olnud andnud algselt sõlmitud töölepingust hagejale koopiat ja et kostja täitis hageja

5. juulil 2007 esitatud nõude töölepingu koopia väljastamiseks 26. juulil 2007. Töölepingu koopia

kohe väljastamata jätmine ei toonud kaasa töötaja õiguste rikkumist, sest hageja oli töölepingu ise

1. septembril 2006 allkirjastanud, ta oli allkirja vastu teadlik töölepingu üleminekust alates 1. maist

2007 kostjale (tlk 17) ning ka faktiliselt nõustunud kostja juures töösuhte jätkumisel töömahu

suurenemisega ning palgatingimuste muutumisega.

Põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et hagejale vajalike tööriiete kohe andmata jätmine oli

rikkumiseks, mis andis aluse hagejal nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 järgi. Hageja ei ole

vaidlustanud kostja väiteid, et töölepingute kostjale ülemineku aja seisuga ei olnud kostja laos hageja

mõõtudele vastavaid ja kostja eraldusmärkidega tööriideid ning seetõttu oli kostja sunnitud tellima

hagejale tööriietuse eritellimusena ning tellimuse täitmiseni andis kostja hagejale ajutise tööriietusena

varrukatega särgi. Kuivõrd vajaliku tööriietuse kohe andmata jätmine oli tingitud kostjast

mitteolenevatest põhjustest ning kostja oli hagejale siiski andnud ajutise tööriietuse, ei ole kostja

rikkunud lepingut oluliselt. Õige on maakohtu järeldus, et konflikt M. Pille ja J. Revotko vahel ei

puutu asjasse, kuna see ei puuduta hageja ja kostja vahelisi töösuhteid. Kuna kokkuvõttes on alust

tuvastada, et hageja viidatud kostja lepingurikkumistest on tõendatud vaid töölepingu muudatuste

kirjalikult vormistamata jätmine ja ettenähtud tööriietuse kohe andmata jätmine ning mõlemad

rikkumised on formaalset laadi, siis ei olnud töötaja nõue töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1

alusel põhjendatud.

Kuivõrd hageja jäi pärast 2. augustil 2007 kostjale töölepingu lõpetamise avalduse esitamist töölt ära

ning tema töölepingu lõpetamise nõue TLS § 82 alusel ei olnud põhjendatud, siis tuleb lugeda tema

tööleping lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel pärast kirjaliku avalduse esitamisest ühekuulise

etteteatamistähtaja möödumist, s.o arvates 2. septembrist 2007. Kuna hagejal ei ole alust nõuda

töölepingu lõpetamist töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 järgi, ei ole põhjendatud ka hageja nõue kostjalt

TLS § 82 lg 2 alusel hüvitise saamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebuse kohaselt, kui töötaja lõpetab töölepingu TLS § 82 alusel ja tööandja ei

aktsepteeri töölepingu lõpetamist, peab ta vaidlustama töölepingu lõpetamise töövaidlusorganis.

Kuna tööandja seda ei teinud, on töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 järgi jõus.

Tööandja peab esitama töötaja vastu ise (vastu)nõude ka olukorras, kus töötaja on pöördunud

töövaidlusorganisse TLS § 82 järgse hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus sellele hageja

vastuväitele ei vastanud.

Ringkonnakohus tuvastas, et tööandja rikkus töölepingut, kui jättis töölepingu muudatused kirjalikult

vormistamata ning ei võimaldanud töötajale ettenähtud tööriietust. Hageja oli õigustatud lõpetama

töölepingu TLS § 82 alusel. Ringkonnakohus ei arvestanud, et kostja jättis töölepingu töömahu ja

palgatingimuste osas vormistamata vaatamata hageja korduvatele pöördumistele (hageja nõue

5. juulil 2007). Võlaõigusseaduse §-st 114 ja § 116 lg-st 5 järeldub, et kui töötaja nõuab kohustuse

täitmist ja tööandja sellele ei reageeri, siis on tegemist olulise rikkumisega. Ringkonnakohus jättis

viidatud sätted kohaldamata. Arusaamatu on ringkonnakohtu põhjendus, et kuna töötaja ei ole

esitanud töövaidlusorganile nõuet, et suulise kokkuleppega töölepingu muutmise kohta on tööandja

tema õigusi rikkunud, siis see näitavat, et suulise kokkuleppe kirjalikult vormistamata jätmine ei

toonud töötajale kaasa negatiivseid tagajärgi. Töötaja on esitanud tööandjale nõude lõpetada

töölepingu tingimuste rikkumine. See on piisav eeldus, et esitada hiljem TLS § 82 järgi avaldus.

Töötaja kui töösuhtes nõrgem pool ei pea taluma olukorda, kus tema palga arvestamise alused

kehtivad vaid suuliselt ja töötaja saab oma palga kujunemisest teada alles igakuiste palgaarvestamise

lehtede järgi (selliselt saab tööandja lubada kõrgemat palka, kui hiljem välja makstakse, ning töötajal

ei ole tõendeid, tuvastamaks tagantjärele suuremat palgakokkulepet).

10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu tühistada ning TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

12. Enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 82 lg 1 kohaselt teatab töötaja nii määramata kui ka määratud

ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu

lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane

täitmine, töötingimuste oluline halvenemine §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või

muudatused tootmis- või töökorralduses.

Praegusel juhul vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal oli õigus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1

alusel.

Maakohus leidis, et kostja rikkus tööandjana töölepingu tingimusi, mistõttu on hageja poolt

töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 alusel põhjendatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei olnud

aga hagejal alust töölepingut lõpetada TLS § 82 lg 1 alusel. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on

oma otsuses vääralt kohaldanud TLS § 82 lg-t 1, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Õige

on ringkonnakohtu tõlgendus, et TLS § 82 lg-st 1 tulenevalt ei ole mitte igasugune tööandjapoolne

töölepingu tingimuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine aluseks töötaja algatusel

töölepingu lõpetamiseks. TLS § 82 lg 1 alusel on töölepingu lõpetamine põhjendatud vaid siis, kui

tööandja rikub lepingut oluliselt.

Väär on aga ringkonnakohtu seisukoht, et asjaolu, et tööandja ei olnud lepingumuudatusi

(sh palgatingimuste kohta) vormistanud TLS § 28 lg-st 1 ja enne 1. juulit 2009 kehtinud PalS §-st 3

tulenevalt kirjalikult, ei andnud töötajale alust nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel.

TLS § 28 lg 1 kohaselt sõlmitakse tööleping kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine

tööandjale. Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida

suuliselt. TLS § 26 lg 1 p-de 6 ja 7 kohaselt peavad töölepingus olema muu hulgas palgatingimused

ja tööajanorm. PalS § 3 lg 1 kohaselt käsitatakse palgatingimustena palgamäära, lisatasu ja

juurdemakset summana, mille hulka on arvutatud seaduse alusel kinnipidamisele kuuluvad maksud.

Palgatingimustena käsitatakse ka palga arvutamise viisi ning maksmise korda. Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt määratakse töötaja palgatingimused ja nende muudatused kindlaks töölepingus.

PalS § 4 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud palka korraldavate seaduste, valitsuse määruste,

kollektiivlepingu või töölepingu muutumisel muutma töötajate palgatingimusi hiljemalt ühe kuu

möödumisel, kohaldades neid õigusakti kehtima hakkamise päevast. TLS § 70 kohaselt vormistatakse

töölepingu tingimuste muutmine kirjalikult töölepingus. Muudatustele kirjutavad alla tööandja või

tema esindaja ja töötaja. Seega tuleb tööleping sõlmida kirjalikult ning palgatingimused on olulisteks

töölepingu tingimusteks (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08, p 11).

Kirjalikult tuleb vormistada ka töölepingu muudatused. Maakohus on tuvastanud, et vaatamata hageja

korduvatele pöördumistele vormistada töömahu ja palgatingimuste muudatused kirjalikult, jäid

muudatused vormistamata. Kolleegium leiab, et olukorras, kus hageja pöördus kostja poole, et

vormistada töölepingu muudatused (sh palgatingimuste ja töömahu muudatused) kirjalikult, kuid

sellele vaatamata jättis kostja töölepingu muudatused kirjalikult vormistamata, on kostja tööandjana

rikkunud oluliselt oma kohustusi. Seega on õige maakohtu järeldus, et hagejal oli praegusel juhul

õigus tööleping TLS § 82 lg 1 alusel lõpetada.

TLS § 82 lg 2 esimese lause kohaselt maksab tööandja määramata ajaks sõlmitud töölepingu

lõpetamisel § 82 lg 1 alusel töötajale hüvitisena tema kahe kuu keskmise palga. Kuna praegusel juhul

oli hageja õigustatud lõpetama töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel, on põhjendatud kostjalt hageja

kasuks hüvitisena hageja kahe kuu keskmise palga väljamõistmine.

13. Õige on maakohtu seisukoht, et kui töötaja tööleasumisel ei ole tööandjal pakkuda tööriideid,

tuleb need esimesel võimalusel hankida. Tööriietuse puudumine ei saanud aga praegusel juhul olla

hageja poolt töölepingu lõpetamise aluseks.

14. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati,

tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline

nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja

menetlenud esimese astme kohtule.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale

tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Tambet Tampuu