3-2-1-103-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-103-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. november 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

A. K hagi K. K vastu ühisvara jagamiseks ja K. K vastuhagi

A. K vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-25147

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

25 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kätlin Hein

Kostja K. K (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

5. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-25147 ja

Pärnu Maakohtu 27. novembri 2008. a vaheotsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Eipre & Partnerid A. K kassatsioonkaebuselt 20. mail

2009. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. K esitas 9. juulil 2007 Pärnu Maakohtule hagiavalduse K. K vastu ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt lõppesid poolte abielusuhted 2006 jaanuaris. Poolte abielu on lahutatud Pärnu

Maakohtu 18. aprilli 2007. a otsusega. Pooled ei ole saavutanud ühisvara jagamise kokkulepet. Poolte

ühisvaraks on Raplas Xxxx x asuv kinnistu ning elamu sisustus, 1. septembril 2003 ja 23. märtsil

2005 elamu ehitamiseks võetud pangalaenu jääk 843 500 krooni, võlg muule äriühingule

16 875 krooni ja võlg füüsilisele isikule 3 600 000 krooni. Kokku on ühisvara väärtus

7 021 475 krooni, millest 4 460 375 krooni on kohustused.

Hageja lahusvaraks on Rapla maakonnas Rapla vallas Kodilas Xxxxx x-x asuv korteriomand. Hageja

tasus korteri eest 1996. aastal ning hiljem erastas selle juurde kuuluva maa. Korteriomand kanti

kinnistusraamatusse 10. märtsil 2006, s.o pärast poolte kooselu ja abielusuhete lõppemist. Seega on

ebaõige kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt on pooled korteriomandi ühisomanikud. Hageja palus

tuvastada kostja kohustuse anda nõusolek kande muutmiseks, s.o enda kustutamiseks

kinnistusregistriosast korteriomandi ühisomanikuna.

Hageja palus kogu vara ja kohustused jätta hagejale ja mõista kostjalt välja hüvitisena

949 637 krooni, s.o pool vara väärtust ületavate kohustuste eest, ning pärast abielu lõppemist hageja

kantud kostja elamiskulud 82 253 krooni, kokku 1 031 890 krooni.

2. Kostja ei nõustunud hagiga.

Hageja on Raplas asuvast elamust 2005. a kevadel ning 7. septembril 2006 viinud ära mitmeid

esemeid, mida ta ei ole hagiavalduses ühisvarana loetlenud. Pooled võtsid elamu ehitamiseks laenu

pangast, samuti oli neil sularaha. Hageja nimetatud muudelt isikutelt võetud laenud ei ole tõendatud.

Hageja ei ole varem kostjat teavitanud sellest, et ta on nendelt isikutelt perekonna huvides laenu

võtnud. Kui hageja on need laenud võtnud, olid need talle isiklikuks kasutamiseks ja kuuluvad hageja

lahusvara hulka. Kostja sai laenudest teada 2006. a sügisel, mil nägi kinnistusraamatus füüsilisest

isikust laenuandja kasuks seatud keelumärget.

Kodilas Xxxxx x-x asuv korteriomand on kostja lahusvara, sest korteri erastamiseks kasutati tema ja

tema ema tööaastaid.

3. Kostja esitas hageja vastu vastuhagi.

Vastuhagi kohaselt kuulub poolte ühisvara hulka veel järgmine hageja valduses ja kasutuses olev

vara: hageja osa nimiväärtusega 20 000 krooni OÜ-s AA-ProServ (hageja osa väärtus 10 018 krooni),

hageja kaks osa nimiväärtusega kokku 40 000 krooni OÜ-s Jääkaru & Ko (hageja osade väärtus

995 540 krooni), hageja osa nimiväärtusega 14 000 krooni OÜ-s Maa-Õhk Soojuspump (hageja osa

väärtus 26 889 krooni), hageja osa nimiväärtusega 35 000 krooni OÜ-s Rahest (hageja osa väärtus

1 500 000 krooni) ning sõiduk VW Transporter Doka registreerimisnumbriga 647 ALS.

Kostja palus jätta endale Raplas asuva kinnistu väärtusega 2 310 000 krooni ja pangalaenu jäägi

870 000 krooni. Hagejale palus kostja jätta hageja elamust ära viidud esemed koguväärtusega

1 006 915 krooni, elamus asuvad esemed koguväärtusega 223 600 krooni, äraviidud kummutisse

jäänud sularaha 5000 krooni ja kuldketi väärtusega 5000 krooni, sõiduauto Audi A2 väärtusega

90 000 krooni, sõiduki VW Transporter Doka väärtusega 20 000 krooni, äriühingute osad ja

omakapitali, mille väärtus on 31. detsembri 2005. a seisuga kokku 2 552 447 krooni. Kokku jääks

hagejale vara 3 649 362 krooni väärtuses.

4. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu.

Hageja ei ole Raplas asuvast elamust poolte ühisvara ära viinud, vaid viis kaasa üksnes endale

kuuluva lahusvara. Eraisikutelt laenude võtmine on tõendatud täitemenetluse dokumentidega,

notariaalselt kinnitatud kokkulepetega kohesele sundtäitmisele allumise kohta, milles hageja ja

laenuandjad kinnitavad võlga. Laenude võtmist perekonna huvides tõendab asjaolu, et kinnistu

väärtus on laenudest saadud ja elamu ehitamiseks kulutatud vahendite arvel suurenenud ca

3 475 000 krooni võrra. Laenudega ehitati Raplas asuvale kinnistule elamu, paigaldati

tehnosüsteemid ja sisustati elamu. Maja ehitamiseks ja sisustamiseks võeti laenu perekonna huvides.

Kinnistu väärtust ja sellele tehtud investeeringuid arvestades ei ole reaalne, et need oleksid kantud

üksnes pangalaenude arvel. Hageja osaühingute osad ei kuulu ühisvara hulka, sest need on

võõrandatud 2006. aastal võlgade katteks ühistes huvides võetud laenu tagastamiseks. Mõlemad

sõidukid on samuti võõrandatud täitemenetluse käigus võla katteks.

Kostja luges ühisvara hulka hageja lahusvara, mis on talle abielu ajal kingitud, ning nimetas esemeid,

mis on endiselt tema elukohas. Osa kostja nimetatud esemetest on kooselu ajal võõrandatud, mistõttu

ei saa neid lugeda ühisvara hulka. Hageja poolt elamust ära viidud ühisvara väärtus on kokku

maksimaalselt 219 075 krooni.

Raplas asuva kinnistu väärtus on 2 310 000 krooni, kinnistul asuva elamu sisustuse väärtus on

251 100 krooni ja Kodilas asuva korteriomandi väärtus on 150 000 krooni. Samuti kuuluvad

ühisvarasse elamu ehitamiseks võetud laenud. 9. mai 2008. a seisuga olid poolte rahalised kohustused

järgmised: tagastamata pangalaen 843 500 krooni, muule äriühingule tagastamata laen koos intresside

ja viivisega kokku 16 875 krooni ning füüsilisele isikule tagastamata laen koos intresside ja viivisega

kokku 3 600 000 krooni. Seega on pooltel perekonna huvides võetud tasumata kohustusi kokku

4 460 375 krooni, kohustused ületavad vara 1 749 275 krooni võrra.

5. Pärnu Maakohus tegi 27. novembril 2008 vaheotsuse ja tunnistas 12. jaanuari 2006. a seisuga

poolte ühisvaraks Raplas asuva kinnistu, Kodilas asuva korteriomandi, 1. septembril 2003 ja

23. märtsil 2005 poolte võetud pangalaenu tagastamata osa ja tasumata intressid, Rapla elamus asuva

kostja nimetatud ja oma lahusvaraks soovitud söögilaua, hageja nimetatud ja enda lahusvaraks

soovitud samas elamus asuva riidekapi ja kaks kummutit. Kohus tunnistas ühisvaraks ka järgmised

elamus asuvad esemed: nahast diivan ja kaks tugitooli, restaureeritud söögilaud, videomagnetofon,

videokaamera, madratsiga voodi, lapse voodi koos madratsiga, kolm komplekti laama villast alus- ja

pealistekke ning neli patja, kirjutuslauad ja toolid, laste diivanvoodid, kaks puhvetkappi, kaks

arvutikomplekti, peegliga kapp, suveniirid, nõud, klaasid ja vaagnad. Samuti tunnistas kohus

ühisvaraks autod VW Transporter ja Audi, hageja osad osaühingutes, elamust hageja ära viidud

kodusisustusesemed ja kodutehnika.

Maakohus ei arvanud ühisvara hulka hageja valdusse jäänud kostja nimetatud rahasummat

5000 krooni, kuldketti, Kodila korteris olnud võimendit koos kõlaritega, kostja nimetatud kahte

lauahõbeda ja kristallklaaside komplekti, hageja ja füüsiliste isikute laenulepingutest tulenevaid

kohustusi 4 109 375 krooni ja võlga äriühingule 16 875 krooni.

Maakohtu otsuse kohaselt on ühisvaraks peetavate esemete, varaliste õiguste ja kohustuste suurt

hulka arvestades otstarbekas esmalt määrata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1

kohaselt vaheotsusega kindlaks ühisvara koosseis, s.o määrata vara, mille jagamist on pooled

õigustatud nõudma. Pärast vaheotsuse jõustumist jätkub menetlus ühisvarasse kuuluvate esemete

väärtuse ja kummalegi poolele jääva vara kindlaksmääramiseks. Seejärel on pooltel võimalik esitada

tõendeid vanamööbli, maalide ja muude esemete hinna kohta, milles pooled ei ole teineteise

seisukohaga nõustunud.

Maakohus ei nõustunud kummagi poole seisukohaga Kodilas asuva korteriomandi lahusvarasse

kuulumise kohta. Korteriomand on poolte ühisvara olenemata sellest, kellelt saadud tööaastate eest

hageja korteri erastas. Tõendatud ei ole, et elamust ära viidud vanamööbel ja maalid kuuluvad hageja

lahusvara hulka ega see, et ära viidud mööbel, köögi- ja sanitaartehnika ning muud esemed müüdi

selleks, et tasuda äriühingule võlg elamus tehtud tööde eest. Samuti ei ole tõendatud kostja väide, et

elamus asuv mööbel on tema lahusvara, ega hageja väide, et elamus asuvad kööginõud, mis on hageja

valduses olev ühisvara. Tõendatud ei ole, et hageja viis kodust ära lauanõud ja võimendi koos

kõlaritega. Kostja ei ole täpsustanud, millisest elukohast hageja need esemed väidetavalt ära viis.

Kuna vaidlusaluste sõidukite ja äriühingute osade omanik oli 2006. aasta jaanuaris registrite järgi

hageja, tuleb need hilisematele müügitehingutele vaatamata lugeda ühisvaraks. Asja lahendamisel ei

ole oluline, et see vara on võõrandatud.

Tõendatud ei ole ka hageja väidetud laenukohustuse olemasolu. Tunnistajate väited, et nad andsid

hagejale laenu sularahas, ei ole usaldusväärsed. Kohtul ei ole alust kahelda, et pooltel oli kodus

suures koguses sularaha, kuid miski ei tõenda, et tegemist oli hageja väidetud laenudest saadud

rahaga. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei rääkinud nendest laenudest kostjale, kuigi muudest majaga

seotud tehingutest oli kostja sel ajal teadlik. Laenude võtmist ei tõenda ka hageja esitatud

laenulepingud, kirjavahetus ega vara enampakkumise aktid.

Ühisvara hulka ei saa kuuluda äriühingute omakapital ega muu vara ning poolte lapsele kuulunud

sularaha ja isiklikuks tarbimiseks mõeldud käekett.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, milles maakohus määras resolutsioonis osaühingute nimiväärtused, ja määrata uue otsusega

hagejale kuuluvate osade turuväärtus.

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt tegi maakohus pooltele

üllatuslikult vaheotsuse. TsMS § 449 lg-e 1 järgi on vaheotsust võimalik teha üksnes poole taotlusel

ja kohus ei saa omal algatusel vaheotsust teha. Kui pooled ei taotle kohtult vaheotsuse tegemist, peab

kohus lahendama asja tervikuna. Hageja taotles küll 19. märtsi 2008. a vastuses kostja vastuhagile

kohtult vaheotsuse tegemist, kuid kohus leidis 8. aprilli 2008. a kohtuistungil, et vaheotsuse tegemine

ei ole otstarbekas, kuna see venitab protsessi. Lisaks hindas maakohus hageja arvates tõendeid valesti

ja jättis osa tõendeid hindamata. Sellest tulenevalt on ühisvara koosseis valesti kindlaks määratud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus muutis 21. aprilli 2009. a otsusega maakohtu vaheotsust ühisvara

koosseisu osas. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tegi asjas põhjendatult vaheotsuse. Riigikohus on 17. märtsi

2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08 leidnud, et vaheotsuse ühisvara koosseisu

kindlaksmääramiseks võib teha juhul, kui ühisvara koosneb kunstiväärtustest ja kinnisasjadest, mille

hindamiseks on vajalik teha ekspertiis. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas

teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara

jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades

TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu

kindlaksmääramiseks. Arvestades, et käesolevas asjas kuulub poolte ühisvara hulka palju vanavara ja

antikvaarseid esemeid, mille väärtuse kindlakstegemine on keerukas ja selleks on vajalik määrata

ekspertiis, on menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes põhjendatud teha vaheotsus, et määrata

kindlaks ühisvara koosseis.

Õige on hageja väidetu, et maakohus ei teavitanud pooli 21. oktoobril 2008 toimunud kohtuistungil

vaheotsuse tegemisest. Kohtuistungi protokolli kohaselt on maakohus lõpetanud poolte vaidlused ja

lahkunud otsust tegema, olles enne teatanud otsuse teatavaks tegemise aja. TsMS § 449 lg 1 järgi on

vaheotsuse tegemine võimalik üksnes poole taotlusel. Hageja taotles 19. märtsi 2008. a vastuses

vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Maakohus jättis 8. aprilli 2008. a

istungil taotluse rahuldamata. Pärast seda on toimunud kaks kohtuistungit, kus vaheotsuse tegemist ei

ole arutatud.

Pooltele üllatuslikult vaheotsuse tegemine on küll menetlusnormi rikkumine, kuid rikkumist ei ole

alust pidada oluliseks, kuna rikkumise tagajärjel ei ole maakohus teinud ebaõiget otsust ega oluliselt

rikkunud poolte menetlusõigusi. Kuna hageja on menetluses taotlenud ühisvara koosseisu

kindlaksmääramiseks vaheotsuse tegemist, ei ole maakohus TsMS § 44 9 lg-t 1 rikkunud, kuigi tegi

vaheotsuse ilma poole taotluseta. Menetluse selguse huvides oleks kohus pidanud küll pooltele

selgitama, et kohus ei lahenda vaidlust sisuliselt, vaid teeb vaheotsuse, kuid menetlusökonoomiast

lähtudes on vaheotsuse tegemine käesolevas asjas põhjendatud.

Maakohus tuvastas õigesti, et veenvalt ei ole tõendatud ajaolu, et hageja sai füüsilistelt isikutelt laenu.

Väidetavalt anti hagejale mõlemad laenud sularahas. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks

sularahas 2 000 000 krooni laenamine ei ole usutav. Hageja ei ole selgitanud, milleks laene kasutati,

st milliseid töid tehti elamu juures laenu arvel või milliseid asju selle raha eest osteti. Paljasõnaline

väide, et laenatud raha kasutati elamu ehitamiseks, ei ole piisav, et saaks pidada usutavaks laenude

saamist ja kasutamist hageja väidetud eesmärgil. Õige on, et ainuüksi asjaolu, et üks abikaasadest ei

teadnud võetud kohustusest, ei anna alust arvata kohustus ühisvara hulgast välja, kuid maakohus ei

ole tuginenud üksnes sellele asjaolule, vaid arvestas seda koosmõjus teiste tõenditega.

Kontrollides apellatsioonkaebuste alusel maakohtu tuvastatud ühisvara koosseisu, leidis

ringkonnakohus järgmist. Maakohus on otsuse resolutsioonis valesti märkinud, et ühisvara hulka

kuulub OÜ-s Jääkaru & Ko kaks osa, millest kummagi nimiväärtus on 20 000 krooni. ÄS § 148 lg-

e 4 järgi kuulub igale osanikule osaühingus üks osa. Seega kuulus ühisvara hulka üks osa

nimiväärtusega 40 000 krooni. Samuti täpsustas ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni,

lisades ekslikult ärajäänud sõna ning kõrvaldades elamust äraviidud esemete loetelust korduse. Lisaks

märkis ringkonnakohus, et vaheotsuse selguse huvides ei ole vaja loetleda otsuse resolutsioonis asju,

mida kohus ei loe ühisvara hulka. Ringkonnakohus leidis, et ülejäänud osas on maakohtu otsus

põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub alama astme kohtute

otsused tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus TsMS § 449 lg-t 1 rikkudes leidnud, et maakohus

võis teha asjas vaheotsuse ka poole taotluseta. Hageja esitas vaheotsuse tegemise taotluse, kuid

maakohus jättis selle rahuldamata. Uut taotlust vaheotsuse tegemiseks ei esitanud kumbki pool. Kui

taotlus on jäetud rahuldamata, ei ole kohtul enam taotlust, mida uuesti kaaluda. Seega juhul, kui

kohus jättis hageja taotluse rahuldamata, tuli asja menetlust jätkata selliselt, nagu vaheotsuse

tegemise taotlust ei oleks esitatud. Maakohus tegi vaheotsuse pooltele üllatuslikult.

Ringkonnakohtu otsus on ka sisuliselt põhjendamata. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et

füüsilistelt isikutelt saadud laenude maksmise kohustus ei kuulu ühisvara hulka. Seejuures ei

põhjendanud ringkonnakohus, miks ta loeb kostja paljasõnalist väidet, et ta ei olnud laenudest teadlik

ning hageja ei olegi laene võtnud, usutavamaks kui hageja esitatud laenulepinguid, tunnistajate ütlusi

ja eksperdihinnangut. Kostja ei ole esitanud arvestatavat väidet selle kohta, milliste vahendite eest

tema arvates maja ehitati. Ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata perekonnaseaduse § 20 lg 2.

Asjas on tõendatud, et hageja sõlmitud laenulepingute alusel anti hagejale kokku üle 2,5 miljoni

krooni, mida kasutati poolte ühisvarasse kuuluva elamu ehitamiseks. Seega on tegemist perekonna

huvides võetud kohustusega.

10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada ning saata asi TsMS § 691 p 4 alusel uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

12. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas maakohus võis teha asjas vaheotsuse. Asja

materjalidest nähtuvalt palus hageja maakohtule 24. märtsil 2008 esitatud vastuhagi vastuses teha

kohtul vaheotsuse poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks (I kd, lk 221). 8. aprilli 2008. a

kohtuistungil, mis toimus mõlema poole osavõtul, jättis kohus hageja taotluse rahuldamata, märkides,

et see ei ole otstarbekas, kuna venitab protsessi (I kd, lk 272). Järgmine kohtuistung, millel pooled

osalesid, toimus 21. oktoobril 2008. Selle istungi protokollist ei nähtu, et pooled oleksid taotlenud

vaheotsuse tegemist (II kd, lk 110-117). 27. novembril 2008 tegi maakohus vaheotsuse, milles määras

kindlaks poolte ühisvara koosseisu. Ringkonnakohus leidis, et pooltele üllatuslikult vaheotsuse

tegemine ei ole menetlusõiguse normi oluline rikkumine, sest selle tagajärjel ei teinud maakohus

ebaõiget otsust ega rikkunud oluliselt poolte menetlusõigusi.

13. TsMS § 449 lg 1 kohaselt, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju

hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude

põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel

teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. 17. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-

10-08 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on võimalik

TsMS § 449 lg 1 alusel teha vaheotsus ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Eeltoodu kohaselt

saab kohus teha vaheotsuse üksnes poole taotlusel. TsMS § 449 lg 1 ei anna kohtule võimalust teha

vaheotsust omal algatusel.

Vaheotsuse tegemine poole taotluseta on kolleegiumi arvates menetlusõiguse normi oluliseks

rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi, sest see ei ole kooskõlas ka TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud

dispositiivsuspõhimõttega, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel.

Kolleegium selgitab, et kui maakohus jätab rahuldamata poole taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuid

leiab kohtumenetluse käigus, et vaheotsuse tegemine oleks TsMS § 449 lg-s 1 sätestatu kohaselt siiski

mõistlik, peab ta juhtima poolte tähelepanu vaheotsuse tegemise võimalusele ning selgitama, et

poolel on võimalus taotleda vaheotsuse tegemist.

14. Kolleegium juhib tähelepanu ka kohtute otsuste muudele puudustele. TsMS § 442 lg-s 8 on

sätestatud kohtu kohustus märkida otsuse põhjendavas osas mh tõendid, millele on kohtu järeldused

rajatud, ning põhjendada, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Samuti on sellest

sättest tulenevalt kohtul kohustus analüüsida otsuses kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei

arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu samad kohustused tulenevad TsMS § 654

lg-test 4 ja 5.

Põhjendamata on kohtute seisukoht, et hageja väidetud laenukohustused füüsilistele isikutele on

tõendamata. Maa- ega ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole hageja esitatud kirjalikud

tõendid (laenulepingud) usutavad.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga hindama

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, arvestades, et eelduslikult ei ole ühelgi tõendil

kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendiga arvestamata jätmist tuleb TsMS § 442 lg-s 8

sätestatu kohaselt põhjendada. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et hageja väidetud

laenukohustuste tuvastamisel tuleb mh hinnata, kas pangalaenust jätkus elamu ehitamiseks.

Riigikohtu varasema seisukoha järgi on perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oluline, et

kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine

abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 23).

15. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

16. Hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve