3-3-1-60-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-60-09

Otsuse kuupäev

28. oktoober 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Gunbritt Elfrida Olssoni (Olsson) kaebus Harju maavanema

28. septembri 2007. a korralduse peale nr 1986-k ja 30. oktoobri

2007. a korralduse peale nr 2249-k ning Harju maavanema

menetluse jätkamiseks kohustamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-07-2481

Menetluse alus Riigikohtus

Gunbritt Elfrida Olssoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

24. september 2009

Kohtuistungil osalenud isikud

Gunbritt Elfrida Olssoni esindaja vandeadvokaat Edith Sassian

Harju maavanema esindaja Eino Tamm

RESOLUTSIOON

Jätta Gunbritt Elfrida Olssoni kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2009. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

25. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-2481, muutes nende põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK)

komisjoni 16. mai 1997. a otsusega nr 10902 loeti Paldiski linnas (end Pakri vald, Kloostre mõis)

Väike Pakri saarel asuv õigusvastaselt võõrandatud maaüksus Lutas-Aadus A-19, kinnistu nr 11729,

pindalaga 30,18 ha, omandireformi objektiks ning tunnistati õigustatud subjektiks Elfrida-Johanna

Nilsson terves ulatuses maa osas isa pärijana. E.-J. Nilsson suri 24. jaanuaril 1993.

23. oktoobril 2006 koostati notariaalne pärandi vastuvõtu avaldus, millega Gunbritt Elfrida Olsson

võttis pärandvarana vastu oma emale E.-J. Nilssonile kuulunud nõudeõiguse õigusvastaselt

võõrandatud maaüksusele Lutas-Aadus A-19. 31. oktoobril 2006 väljastas notar seadusjärgse

pärimisõiguse tunnistuse, millega tõestati, et kaebajale on üle läinud E.- J. Nilssoni nõudeõigus

õigusvastaselt võõrandatud maaüksusele Lutas-Aadus A-19 vastavalt Harju Maavalitsuse ÕVVTK

komisjoni 16. mai 1997. a otsusele nr 10902.

Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon muutis 30. novembri 2006. a otsusega nr 12353 16. mai

1997. a otsust nr 10902 ning luges omandireformi objektiks Paldiski linnas (end Pakri vald, Suur

Pakri saar) asuva maaüksuse Lutas-Aadus A-19, kinnistu nr 11729, pindalaga 30,18 ha. Sama

otsusega jäeti rahuldamata Elfrida-Johanna Nilssoni avaldus hoonete osas, kuna tegemist polnud

õigusvastaselt võõrandatud varaga ORAS § 6 lg 2 kohaselt. 19. detsembril 2006 parandati ja muudeti

30. oktoobril 2006 tõestatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistust seoses Harju Maavalitsuse

ÕVVTK komisjoni 30. novembri 2006. a otsuse muutmisega.

Paldiski Linnavalitsuse 5. juuli 2007. a korraldusega nr 306 lõpetati Paldiski linna

maakasutusõigus 31,13 ha maale ja maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 1 alusel tagastati endine

maaüksus Lutas-Aadus A-19 neljas lahusmaatükis võimalikult endistes piires E.-J. Nilssoni pärijale

G. E. Olssonile.

Harju maavanem alustas 28. septembri 2007. a korraldusega nr 1986-k riiklikku

järelevalvemenetlust Paldiski Linnavalitsuse 5. juuli 2007. a korralduse nr 306 seaduslikkuse üle ning

tegi 30. oktoobril 2007 korralduse nr 2249-k p-ga 2 Paldiski Linnavalitsusele ettepaneku

viia 5. juuli 2007. a korraldus nr 306 Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 85 ette nähtud tähtaja jooksul

vastavusse MaaRS § 192 lg-tega 1 ja 3. Maavanema korraldusest nr 2249-k nähtuvalt suri õigustatud

subjektiks tunnistatud E.-J. Nilsson 24. jaanuaril 1993. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

või kompenseerimise toimikus puuduvad materjalid selle kohta, et õigustatud subjekti surmast ning

tema pärijatest oleks teavitatud maakonnakomisjoni või Paldiski Vallavalitsust. Alles 20. septembril

2006 on G. E. Olsson volitanud advokaadibürood Edith Sassian & Ko tegelema Lutas-Aadus A-19

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjaajamisega. Pärimistunnistus maa tagastamise

nõudeõiguse pärimiseks on antud 31. oktoobril 2006 (muudetud ja täiendatud 19. detsembril 2006).

Maareformi seaduse muutmise seadusest (MaaRSMS) tulenevalt oli G. E. Olssonil õigus esitada

õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse

pärimise kohta hiljemalt 27. augustil 2006, kui ta oli esitanud notarile avalduse pärandi

vastuvõtmiseks enne 1. jaanuari 2004. Käesoleval juhul G. E. Olsson pärimisõiguse tunnistust maa

tagastamise nõudeõiguse osas seaduses sätestatud tähtajal Paldiski Linnavalitsusele ei esitanud.

Linnavalitsus oleks pidanud lõpetama maa tagastamise menetluse, sest arvestades MaaRS § 192 lg-

tes 1 ja 3 sätestatut, oli G. E. Olsson kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist.

2. Gunbritt Elfrida Olsson esitas 6. detsembril 2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles

Harju maavanema 28. septembri 2007. a korralduse nr 1986-k õigusvastasuse kindlakstegemist ja

30. oktoobri 2007. a korralduse nr 2249-k tühistamist või selle õigusvastasuse kindlakstegemist.

G. E. Olsson täiendas 27. augustil 2008 kaebust taotlusega kohustada maavanemat jätkama maa

tagastamise menetlust. Kaebaja leiab, et korraldus nr 1986-k on õigusvastane, kuna selles puudub

järelevalve algatamise faktiline põhjendus. Korraldus nr 2249-k on sisuliselt õigusvastane, sest

kaebaja pole maa tagastamise nõudeõigust kaotanud. Nõudeõiguse pärimistunnistus on

linnavalitsusele edastatud õigeaegselt. Kaebaja on jäetud maavanema järelevalvemenetluse

läbiviimisel ilma ärakuulamisõigusest, mis muu hulgas tõi kaasa järelevalvemenetluse ebaõigsuse.

G. E. Olssoni hinnangul on MaaRSMS § 12 (jõustunud 1. jaanuaril 2003), MaaRS § 192 lg 3 ja

MaaRSMS § 26 (vastu võetud 26. oktoobril 2005) osas, mis piirab ajaliselt pärimistunnistuse

esitamist kohalikule omavalitsusele ja sätestavad tagastamise menetluse lõpetamise, vastuolus

põhiseadusega (PS).

3. Harju maavanem vaidles kaebusele vastu, leides, et kaebajal puudub kaebeõigus maavanema

tegevuse vaidlustamiseks. Vastustaja tegevusega ei kaasnenud õigusvastast viivitust maa tagastamise

menetluses. Kaebusest nähtuvalt pöördus kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari

poole alles 2006. a sügisel, kuid pärimisõiguse tunnistus tulnuks esitada Paldiski Linnavalitsusele

hiljemalt 27. augustiks 2006.

4. Kaasatud isik Paldiski Linnavalitsus leidis, et kaebus on põhjendatud. Paldiski Linnavalitsuse

korraldus ei riku kellegi, sh riigi materiaalseid õigusi ja on õiguspärane.

5. Tallinna Halduskohus jättis 25. novembri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2481 kaebuse

rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgnevalt:

a) Harju maavanema 28. septembri 2007. a korraldus nr 1986-k ja 30. oktoobri 2007. a korraldus

nr 2249-k ei ole haldusaktid, sest ei tekita kellelegi õigusi ega kohustusi. Samuti pole tegemist

halduskohtus eraldi vaidlustatavate toimingutega. Maavanema ettepanekust kohalikule

omavalitsusele kerkinud vaidluste lahendamiseks on ette nähtud erikord: kohaliku omavalitsuse poolt

ettepanekuga nõustumise tulemusel antud haldusakti võib vaidlustada isik, kelle õigusi see rikub,

ning kohaliku omavalitsuse mittenõustumisel maavanema ettepanekuga võib maavanem pöörduda

protestiga halduskohtusse;

b) E.-J. Nilssoni pärand avanes 24. jaanuaril 1993 ja kaebaja võttis kogu pärandi vastu. Seega pidi ta

tulenevalt MaaRS § 192 lg-st 3 ja MaaRSMS §-st 26 esitama õigusvastaselt võõrandatud maa

asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse maa tagastamise nõudeõiguse

pärimise kohta hiljemalt 27. augustil 2006. Kaebaja esindaja selgituste kohaselt pöördus kaebaja maa

tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole alles 2006. a sügisel, sai notariaalse pärimisõiguse

tunnistuse 31. oktoobril 2006 ja edastas selle samal päeval Paldiski Linnavalitsusele. Pärimisõiguse

tunnistusest nähtuvalt on see koostatud 30. oktoobril 2006 ja edastatud notari poolt Paldiski

Linnavalitsusele 6. novembril 2006. Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse Paldiski Linnavalitsusele

edastamise hetkeks ei olnud linnavalitsus maa tagastamise menetlust lõpetanud, ei oma tähtsust;

c) kuna kaebaja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitanud õigusvastaselt võõrandatud maa

asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, on

ta MaaRSMS § 26 kohaselt kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari

1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 62 alusel on

maavanemal kohustus kontrollida maa tagastamise toimiku materjale ja maa tagastamise korralduse

vastavust õigusaktidele. Sama punkti kohaselt tagastatakse puuduste esinemisel materjal koos

puuduste kõrvaldamise ettekirjutusega valla- või linnavalitsusele. Seega ei olnud maa tagastamise

menetluse seiskumine maavanema järelevalve tõttu õigusvastane;

d) kohus ei nõustu kaebajaga, et MaaRSMS § 26 on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja ei ole väidet

põhjendanud.

6. Gunbritt Elfrida Olsson esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu

25. novembri 2008. a otsuse. Apellatsioonkaebust põhjendati järgnevalt:

a) kohtupraktikas ei ole välja kujunenud selget seisukohta, kas maavanema järelevalve dokumentide

näol on tegu haldusaktidega või toimingutega. Kaebaja leiab, et need on haldusaktid;

b) ORAS § 161 lg 1 ja MaaRS § 192 lg 2 sätestavad, et kui kohalik omavalitsus ei ole vara

tagastamise või kompenseerimise otsust teinud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse

väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni

16. mai 1997. a otsuses nr 10902 oli vara tagastamise objekt määratletud valesti. Nõudeõiguse

pärimise objekt määratleti õigesti komisjoni 30. novembri 2006. a otsusega nr 12353, mis on ka

pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks. Seega tuleb MaaRS § 192 lg-s 3 nimetatud tähtaega

arvestada 30. novembri 2006. a otsuse õigustatud isikule teatavaks tegemisest;

c) tulenevalt ORAS § 12 lg-st 7, Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määruse nr 161

"Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord" p-dest 23 ja 281 ning õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra p-dest 7.1, 19, 23-25, 49, 56 lg 5 on kohalik omavalitsus

kohustatud suhtlema õigusvastaselt võõrandatud vara taotlejaga, nõudma temalt kirjalikult toimingute

tegemist ja dokumentide esitamist ning enne vara tagastamise menetlemise lõpetamist kirjalikult

andma õigustatud subjektile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning teatama võimalikest tagajärgedest.

Kui kohalikul omavalitsusel tekib kahtlus, et vara taotleja on surnud, saab ta isiku surmast ja tema

pärijatest teada näiteks saatkonna kaudu. Kolmas isik antud asjas ei ole kordagi taotleja või tema

pärija poole pöördunud, mistõttu ei ole ta täitnud suhtlemiskohustust;

d) MaaRSMS § 26 ja MaaRS § 192 lg-t 3 tuleb kohaldada koosmõjus teiste omandireformi sätetega,

õiguse üldpõhimõtete ja hea haldustavaga. MaaRSMS § 26 olnuks kohaldatav, kui kohalik

omavalitsus oleks mõistliku aja jooksul ja nõuetekohaselt teavitanud õigustatud subjekti või tema

pärijat tema kohustustest, nende tähtaegadest ja kohustuste mittetäitmise tagajärgedest;

e) maavanem peab järelevalvet teostades arvestama isiku usalduse kaitsega;

f) kaebaja viitas nii kaebuses kui ka kohtuistungil, et MaaRSMS (jõustunud 1. jaanuaril 2003) § 12,

MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 (vastu võetud 26. oktoobril 2005) on vastuolus PS §-ga 32 osas,

mis piirab ajaliselt pärimistunnistuse esitamist kohalikule omavalitsusele.

7. Harju maavanem palus jätta G. E. Olssoni apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides jätkuvalt, et

kaebajal puudub kaebeõigus. Vastustaja ei nõustunud apellandi seisukohaga, et MaaRS § 192 lg-s 3

sätestatud tähtaega tuleb arvestada ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 30. novembri 2006. a otsuse

nr 12353 õigustatud subjektile teatavaks tegemisest. 30. novembri 2006. a otsusega tehti parandus

üksnes maaüksuse Lutas-Aadus A-19 asukoha osas, kuna ekslikult oli märgitud maaüksuse

asukohaks Väike-Pakri, mitte Suur-Pakri saar. Maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja kohaselt oli seadusandja sooviks MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 kehtestamisel

välistada olukorda, kus maareform jääb pikemaks ajaks venima seetõttu, et õigustatud subjektiks

tunnistatud isiku pärijad, kellel on olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute

teostamiseks, ei näita üles huvi tagastamise menetluse lõpetamise vastu. Sätted ei anna kohalikule

omavalitsusele kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlus lõpetada või mitte. Kaebaja väide, et

MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 on vastuolus PS §-ga 32, on alusetu. Riigikohus on märkinud, et

PS §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt

võõrandati teise riigi poolt.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. aprilli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2481

G. E. Olssoni apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgnevalt:

a) maavanema korralduste näol on tegemist menetlustoimingutega. Maavanema korraldustel ei ole

haldusevälistele isikutele vahetut õiguslikku mõju, need ei tekita, muuda ega lõpeta õigussuhteid.

Riigikohus on tunnustanud menetlustoimingute vaidlustamise õigust teatud juhtudel. Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra p-ga 62 tagatakse maavanema järelevalvefunktsiooni täitmine

kohaliku omavalitsuse tegevuse üle: kohalikud omavalitsused edastavad pärast tagastamiskorralduse

tegemist maa tagastamise toimiku maavanemale, kes kontrollib toimiku ja korralduse vastavust

õigusaktidele. Puuduste esinemisel tagastatakse materjal koos puuduste kõrvaldamise ettekirjutusega

kohalikule omavalitsusele. Kui materjal on koostatud nõuetekohaselt, edastab maavanem

katastritoimiku katastripidajale maaüksuse maakatastris registreerimiseks. Maavanema tegevusest

sõltus, kas kaebaja saab reaalselt talle Paldiski Linnavalitsuse 5. juuli 2007. a korraldusega nr 306

antud õigushüve või mitte, sest üksnes maavanema pädevuses oli katastritoimiku katastripidajale

edastamine. Maavanem ei teostanud järelikult kohaliku omavalitsuse haldusakti üle tavapärast

järelevalvet, vaid tema tegevusest sõltus haldusakti täitmine. Seega võib käesolevas haldusasjas

rakendada Riigikohtu poolt kohtuasjades nr 3-3-1-56-08 ja 3-3-1-62-08 esitatud seisukohta, mille

kohaselt toimingu vaidlustamine on võimalik, kui vaidlustatav tegevus venitaks õigusvastasuse korral

põhjendamatult menetluse lõpuleviimist;

b) vaidlust ei ole selles, et kaebaja rikkus alates 27. novembrist 2005 kehtiva MaaRS § 192 lg-s 3 ja

MaaRSMS §-s 26 sätestatud tähtaega. Asjakohane ei ole kaebaja seisukoht, et 9-kuulist tähtaega

tulnuks lugema hakata Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 30. novembri 2006. a otsusest.

Nimetatud otsusega parandati üksnes 16. mai 1997. a otsuses esinenud viga maaüksuse asukohaga

seonduvalt. Tegemist ei olnud muudatusega, mis oleks omandireformi objektiks lugenud täiesti uue

vara. Haldusasjades nr 3-06-1587 ja 3-07-1211 tehtud kohtuotsustes on ringkonnakohus leidnud, et

alates 27. novembrist 2005 kehtiva MaaRS § 192 lg-s 3 ja MaaRSMS §-s 26 sätestatud tähtajad ei ole

ennistatavad ning maareformi kohustatud subjektil ei ole maa tagastamise menetluse jätkamise osas

kaalutlusõigust. Ringkonnakohus jäi selle seisukoha juurde ja leidis, et tegemist ei ole

menetlustähtaegadega, mille üle võiks haldusorgan ise otsustada, vaid antud juhul on seadusandja ette

näinud nii tähtaja konkreetse toimingu tegemiseks kui ka selle mittejärgimise tagajärjed. Järelikult oli

järelevalvemenetluse alustamine ja ettepaneku tegemine kohalikule omavalitsusele vastustaja poolt

põhjendatud. Olukorras, kus pärimisõiguse tunnistus on jäänud tähtaegselt esitamata haldusorgani

süül (nt teavitamiskohustuse täitmata jätmine), on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta kahju

hüvitamise kaebusega;

c) kaebaja viitas MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 vastuolule PS § 32 lg-ga 4, mille kohaselt peab

pärimisõigus olema tagatud. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et vaidlusalune regulatsioon PS

§ 32 kaitsealasse ei kuulu. Kui vara on juba tunnistatud omandireformi objektiks, isik on õigustatud

oma vara tagasi saama, kuid vara tagastamine on välistatud üksnes pärimisõiguse teostamist

lühendava tähtaja seadmise tõttu, on võimalik kontrollida, kas sellise piirangu seadmine on

põhiseaduspärane. Põhiseadus ei välista pärimisõiguse teostamise tähtajalist piiramist.

Ringkonnakohus ei tea, kuidas toimus Rootsis kaebaja poolt pärast tema ema surma vara pärimine,

kuid lähtub eeldusest, et kaebaja võttis pärandvara vastu tervikuna, sh ka õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise nõude. Seega saab väita, et MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 piiravad kaebaja

õigust saada pärand enda omandisse. MaaRS § 192 lg 3 muudatuse eesmärk oli maareformi

lõpuleviimise kiirendamine ning arvestades, et 2005. aastaks oli maareform kestnud juba 14 aastat,

on tegemist legitiimse eesmärgiga. Ringkonnakohus möönis, et ei saa välistada pärimisõiguse

tunnistuse esitamisele seatud tähtajalise piirangu ebaproportsionaalsust olukordades, kus tunnistuse

esitamine ei ole võimalik objektiivsete takistuste tõttu (nt kohtuvaidlus pärijate vahel), kuid kohus

saab teostada üksnes konkreetset normikontrolli, seega tuleb kontrollida, kas ka käesolevas vaidluses

esineb selliseid asjaolusid.

Ringkonnakohtu hinnangul on piirang sobiv eesmärgi saavutamiseks - konkreetse tähtaja sätestamine

pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks aitab oluliselt kaasa maareformi menetluse kiirendamisele.

Piirang on antud juhul ka vajalik. Kuigi isiku õigusi piiraks vähem regulatsioon, mis ei oleks

imperatiivne ning võimaldaks kohalikul omavalitsusel tähtaega ennistada ja/või tagastamismenetluse

lõpetamise otsustamisel kaaluda, ei oleks selline abinõu sama efektiivne. Piirang on mõõdukas. Riigil

on oluline huvi, et maareform lõpeks ning maa omandi küsimustes saabuks õigusselgus. MaaRS

sätestab, et maareformi eesmärgiks on luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Olukorras,

kus omandireformi objektiks tunnistatud maade osas ei ole tagastamist otsustatud ca 10 aasta jooksul,

ei ole see eesmärk täidetud. Kuigi maa tagastamise menetluse lõpetamine riivab kaebaja õigusi, ei

pea ringkonnakohus seda riivet ebaproportsionaalseks. Pärand avanes 1993. aastal ja maa tunnistati

omandireformi objektiks 1997. aastal, kuid kaebaja pöördus kohaliku omavalitsuse poole

esmakordselt 2006. a sügisel. Kaebaja ei ole ise olnud piisavalt hoolikas ja selgitanud välja

pärandvara koosseisu.

9. Kohtunik Viive Ligi lisas ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-07-2481 eriarvamuse, milles

ta leiab, et kohtuotsuses antud MaaRS § 192 lg 3 tõlgendus viib ebaproportsionaalse tulemuseni nii

käesolevas kui ka paljudes teistes kohtutes arutusel olevates asjades. Eriarvamust põhjendati

järgnevalt:

a) kuni 27. novembrini 2005 kehtis regulatsioon, mille kohaselt kohaldati nõudeõiguse pärimisele

Eesti tsiviilseaduse sätteid ilma piiranguteta. Tol ajal kehtinud pärimisseaduse kohaselt tuli

pärimiseks pärand vastu võtta, milleks tuli pärimisseaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada notarile

avaldus, mille notar tõestab. Pärand loeti vastuvõetuks ka juhul, kui §-s 118 sätestatud tähtajal asuti

pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama. Notar võis anda pärandi vastuvõtmiseks

või sellest loobumiseks tähtaja ning pärima õigustatud isiku avalduse alusel seda mõjuvatel põhjustel

pikendada. Samuti võis nimetatud tähtaega ennistada kas notar või kohus. Pärimisseaduse § 118 lg 3

kohaselt ei saanud pärandit vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest oli möödunud

10 aastat. Selline pärimise korraldus oli juurdunud rahva arusaamadesse ning pärimisõiguse

realiseerimiseks seadusemuudatusega antud 9-kuune tähtaeg, mille pikendamine või ennistamine pole

võimalik, on sätte eesmärgi - maareformi lõpuleviimise kiirendamine - suhtes ebaproportsionaalselt

pärima õigustatud isikute õigusi piirav. Piirangut võib pidada sõnamurdlikuks, sest lühendati oluliselt

varem kehtinud pärandi vastuvõtmise tähtaega. Eriti paistab selle sätte rangelt siduvana võtmise

ebaõiglane toime silma juhtudel, mil kohalikule omavalitsusele olid teada pärima õigustatud isiku

andmed, kuid kohalik omavalitsus ei teavitanud isikut pärimistunnistuse esitamise tähtajast ja

esitamata jätmise tagajärgedest. Samuti võib pärimistunnistuse esitamine viibida vaidluste tõttu

pärijate vahel või muudel mõjuvatel põhjustel;

b) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56 lg 5 kohaselt teatab kohalik omavalitsus

menetlustoimingu tegemise tähtaja koos õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korras

sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Õigustatud subjektile tähtaja

teatavakstegemise kohustus tuleneb ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49

viimasest lausest. Kohus on selgitanud välja, et kaebaja aadress oli tagastamise toimikus olemas,

seega kohalikule omavalitsusele teada, ning haldusorgani õiguspärase käitumise korral oleks

puudused maa tagastamise lõpuleviimiseks olulistes dokumentides tõenäoliselt tähtaegselt

kõrvaldatud. Sellises olukorras ei realiseeru MaaRS § 192 lg 3 ega MaaRSMS § 26 mõte ja eesmärk;

c) seepärast tuleb MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 tõlgendada selliselt, et kohalikul

omavalitsusel on õigus mõjuvate põhjuste olemasolul pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg

ennistada. Reeglid tähtaegade ennistamiseks haldusmenetluses sätestab HMS § 34 ning HMS § 34

lg 5 kohaselt võib seaduses ette näha juhud, mil tähtaega ei saa ennistada. Isegi kui leida, et HMS ei

ole maareformi läbiviimisel kohaldatav, on tegemist haldusmenetluse üldpõhimõttega, millest on

mõistlik ka reformi läbiviimisel lähtuda. MaaRS ega MaaRSMS ei näe ette, et tähtaja ennistamine ei

ole lubatav, samas oli HMS 26. oktoobriks 2005 juba mõnda aega kehtinud ja seega selles seaduses

sätestatud põhimõtetega õigusloomes ilmselt arvestati;

d) antud asjas ennistas linnavalitsus pärimistunnistust vastu võttes ja menetlust jätkates vaikivalt

tähtaja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Gunbritt Elfrida Olsson esitas Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2009. a otsusele haldusasjas

nr 3-07-2481 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja

teha asjas uue otsuse, millega rahuldada G. E. Olssoni kaebus. Kassaator ei vaidlusta ringkonnakohtu

käsitlust kaebeõiguse lahendamisel. Nõustuda ei saa aga ringkonnakohtu seisukohaga, et puuduvad

andmed selle kohta, kas kaebaja võttis pärandi kuni 26. novembrini 2005 kehtinud MaaRS § 192 lg 3

kohaselt õigeaegselt vastu. Selle asjaolu üle ei ole kohtus vaidlust olnud. G. E. Olssoni hinnangul ei

olnud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 30. novembri 2006. a otsuses tegemist üksnes

maaüksuse asukohta puudutanud vea parandamisega. Kuni 30. novembrini 2006 ei olnud kindlaks

määratud õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis. MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 tõlgenduse

osas nõustub kassaator kohtunik Viive Ligi eriarvamuses esitatuga. Kohalik omavalitsus ei täitnud

teavitamiskohustust, mis on hea haldustava põhiprintsiip, ning seetõttu oli Paldiski Linnavalitsuse

poolt tähtaja ennistamine õiguspärane. Maavanema ettepanek oli õigusvastane, sest puudub kolmanda

isiku või avalik huvi, mida korralduse kehtetuks tunnistamisega kaitsta. Juhul kui kohus eeltooduga ei

nõustu, tuleb kaaluda MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 vastuolu Põhiseadusega.

Kassatsioonkaebuses juhib kassaator Riigikohtu tähelepanu asjaolule, et erinevad kohtud on teistes

haldusasjades tõlgendanud käesolevas asjas vaidluse all olevaid sätteid erinevalt.

11. Harju maavanem vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata.

12. Paldiski Linnavalitsus nõustub kassatsioonkaebusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

13. Kõigepealt kontrollib kolleegium Gunbritt Elfrida Olssoni kaebeõigust.

HKMS § 7 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või

toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.

MaaRS § 15 lg 3 sätestab, et maa tagastamise korraldamise üle teostab järelevalvet maavanem.

ORAS § 17 lg 9 kohaselt teostab järelevalvet vara tagastamise üle Vabariigi Valitsuse kehtestatud

korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses (VVS) sätestatud

abinõusid. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 62 1. lõigu alusel esitab valla- või

linnavalitsus maa tagastamise toimiku ja katastritoimiku koos riigi maakatastrile esitatava

katastriüksuse registreerimise avaldusega kümne päeva jooksul tagastamiskorralduse tegemise

päevast arvates maavanemale, kes kontrollib maa tagastamise toimiku materjali ja maa tagastamise

korralduse vastavust õigusaktidele. Puuduste esinemisel tagastatakse materjal koos puuduste

kõrvaldamise ettekirjutusega valla- või linnavalitsusele. VVS § 85 lg 4 sätestab, et kui maavanem

leiab, et kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta

põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, võib ta esitada kirjaliku

ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga

vastavusse. Kui volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku

saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on

keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras

protestiga halduskohtusse.

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusaluste korralduste näol on tegemist

menetlustoimingutega.

Arvestades ORAS § 17 lg-t 9, tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 62

tõlgendada koosmõjus VVS § 85 lg-ga 4. Nagu kolleegium on varasemalt leidnud eluruumide

erastamise seaduse osas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-61-08, p 12),

tuleb ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 62 nimetatud ettekirjutust mõista kui

VVS § 85 lg 4 järgset ettepanekut. VVS § 85 lg-st 4 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud

maavanema ettepanekut täitma. Seega puudub ettepanekul otsene mõju kassaatori õigustele,

ettepanek on suunatud kohalikule omavalitsusele. Lõppastmes otsustab oma korralduse kehtetuks

tunnistamise üle Paldiski Linnavalitsus, kelle vastavat otsust on kassaatoril võimalik vaidlustada.

15. Kaebuses on G. E. Olsson toonud välja, et maavanema korraldus nr 2249-k põhjustab maa

tagastamise menetluses olulise viivituse ning rikub seega kaebaja õigust tema avalduse menetlemisele

mõistliku aja jooksul. On tõsi, et Riigikohus on lubanud menetlustoimingute vaidlustamist olukorras,

kus menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p 21). Kolleegium on möönnud ka seda, et

viivitus haldusmenetluse läbiviimisel võib kujutada endast menetlusosalise subjektiivsete õiguste

iseseisvat rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas

nr 3-3-1-62-08, p 9). Menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist on siiski

võimalik üksnes erandjuhtudel. Kolleegium on seisukohal, et käesoleva asjaga analoogilistes asjades

võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on

võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda sedavõrd

veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab

kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei

saanud maavanema vaidlustatav tegevus käesolevas asjas põhjustada menetluses olulist viivitust, mis

võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

II

16. Kuigi kaebus jääb rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu, peab kolleegium vajalikuks

täiendavalt märkida järgmist.

17. MaaRS § 192 lg 3 sätestas 16. juulist 2000 kuni 26. novembrini 2005 kehtinud redaktsioonis, et

pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada

pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest. 16. juulil 2000

jõustunud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 2 sätestas kuni

1. jaanuarini 2003, et kui pärand on avanenud enne 16. juulit 2000, tuleb nõudeõigust pärima

õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise

koha notarile ühe aasta jooksul 16. juulist 2000 arvates. Alates 27. novembrist 2005 sätestab MaaRS

§ 192 lg 3, et üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa

asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise

kohta. Kui nõutavat tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise

menetlust ei alustata. 27. novembril 2005 jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse § 26

sätestab, et kui pärand on avanenud enne 27. novembrit 2005 ja nõudeõigust pärima õigustatud isik

või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule

omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama

üheksa kuu jooksul 27. novembrist 2005 arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja

jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.

18. Ringkonnakohus leidis, et need sätted ei võimalda kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust

tagastamismenetluse lõpetamise osas, samuti ei ole tähtaega võimalik pikendada ega ennistada.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26

sõnastusest tulenevalt ei anna need kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada

menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse

seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat

kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste

menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi

realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline,

lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on kolleegiumi jaoks veenev

normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on

vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on

seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et

MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.

Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb

tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise

kaebusega.

19. Kassaator tõstatab ka küsimuse MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 põhiseaduspärasusest.

Arvestades, et käesolev kaebus jääb rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu, ei kontrolli

Riigikohus vaidlusaluste normide põhiseaduspärasust. Kolleegium ei välista, et objektiivsete

takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate

väljaselgitamiseks) võib säte olla vastuolus põhiseadusega.

20. Arvestades HKMS § 92 lg-t 1, § 92 lg 7 teist lauset ja asjaolu, et vastustaja Harju maavanem ei

ole kohtult taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, jäävad menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse vastavalt

HKMS § 90 lg 2 teisele lausele riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann