3-2-1-92-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-92-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Joks ja Ants Kull

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Stol-I hagi Aktsiaseltsi LIVIKO vastu

kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-434

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Stol-I kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5 690 029 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Stol-I (registrikood xxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaat Priit Lätt, vandeadvokaat Paul Varul ja

vandeadvokaat Vadim Filimonov

Kostja Aktsiaselts LIVIKO (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Toomas Taube

Asja läbivaatamise kuupäev

28. september 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-434 ning saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Rahuldada Aktsiaseltsi Stol-I kassatsioonkaebus.

Tagastada Aleksander Zubowiczile 13. mail 2009. a Aktsiaseltsi Stol-I kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 40 000 (nelikummend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Stol-I (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi LIVIKO (kostja) vastu

1 760 000 krooni saamiseks. 14. juunil 2005. a suurendas hageja hagihinda 16 483 942 kroonini.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kaubamärgi "Столичная водка + kuju" (ladina tähtedega

"Stolichnaya vodka + kuju") ainuõiguse kasutaja. Ajavahemikul 2. veebruarist 1993. a 26. aprillini

1995. a tekitas kostja kaubamärgiõiguse rikkumisega hagejale kahju, mis tuleb hüvitada sel ajal

kehtinud kaubamärgiseaduse (KaMS) § 36 lg 1 p 2 ning tsiviilkoodeksi (TsK) §-de 222 ja 448 alusel.

Hageja varaline kahju esimeste litsentsitasude mittelaekumisest 1993. ja 1994. aasta eest kokku on

1 760 000 krooni. Nn järgnevate litsentsitasude mittelaekumisest aastatel 1993!1995 on hagejale

tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) kokku 3 854 967 krooni. Hageja nõuab kostjalt ka intressi

summalt, mida ta ei saanud õiguste rikkumise tõttu tulutoovalt kasutada. Intressinõude suuruseks on

31. detsembri 2003. a seisuga 12 546 286 krooni, millest 4 452 607 krooni on intressivolg nn

esimeste litsentsitasude laekumata jaamisest ning 8 093 679 krooni on intressivolg nn järgnevate

litsentsitasude mittelaekumisest.

Asjas kohalduv KaMS § 17 lg 1 ning 1. mail 2004. a joustunud KaMS § 8 lg 2 kehtestavad

kaubamärgi õiguskaitse printsiibi, mille kohaselt registreeritud kaubamärgi suhtes hakkab õiguskaitse

toimima kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäevast. Kolmandatel isikutel, sealhulgas

kostjal ei olnud õigust kasutada kaubamärki "Stolichnaya" ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta

alates kaubamärgi registreerimise taotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast, s.o alates

2. veebruarist 1993. a. Kui kaubamärk hiljem registreeriti ja seeläbi õiguskaitse omandas, on varem

sõlmitud litsentsileping kehtiv. Kaubamärgiomanik ei ole vaidlustanud hageja õigusi, mis tulenevad

30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsilepingust nr 2.

Kaubamärgi "Столичная водка", "Pealinna viin", "Stolichnaya vodka" kasutamine ei olnud võimalik

ilma hageja nõusolekuta, sest hageja ja AOOT Rosvestalko ning hageja ja VAO Sojuzplodoimport

vahel sõlmitud litsentsilepingutega sai hageja ainuõigused. Kaubamärgi "Столичная" omanik loobus

hageja kasuks oma õigusest kasutada seda Eesti territooriumil ükskoik missugusel kujul (sh ladina

tähtedega "Stolichnaya vodka"). Kaubamärgi seadusliku kasutamise korral oleks kostja pidanud

maksma hagejale all-litsentsitasu. Kaubamärgi "Столичная" on aravahetamiseni sarnane

kaubamärgiga "Stolichnaya" ning ka kostja poolt Eesti turule toodetud markeeringuga "Pealinna"

viin.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ning

selle suurust. Hagejal ei olnud õigust saada kostjalt all-litsentsitasu.

Hageja registreeriti Eesti ettevõtteregistris 9. juunil 1993. a. Hageja ei saa nõuda all-litsentsitasu

ajavahemiku eest, millal hagejat ei eksisteerinud, s.o 2. veebruarist 1993. a 9. juunini 1993. a.

AOOT Rosvestalko ja hageja vahel 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsileping ei saanud anda hagejale

kaubamärgi "Столичная водка + kuju" litsentsiaari õigusi enne nimetatud kaubamärgi registreerimist

14. detsembril 1994. a.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kasutanud kaubamärgiga "Столичная водка + kuju" identset

või äravahetamiseni sarnast kaubamärki. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel ei ole

hageja arvestanud võimalikust sissetulekust maha kulutusi, mida ta pidanuks tegema sellise

sissetuleku saamiseks. Hagiavaldus ja lisatud tõendid ei tõenda kahju tekkimist ega selle suurust.

Kaubamärgi kohta oli kolmandatel isikutel võimalik saada informatsiooni alles pärast

registreerimisotsuse tegemist, kui kaubamärk avaldati (KaMS § 12 lg 8). Vaidlusalune kaubamärk

avaldati 2. mail 1994. a. Juhul kui enne 1. maid 2004. a kehtinud KaMS § 17 lg-st 1 tuleneb

kolmandatele isikutele tagasiulatuv kohustus, millest kolmandad isikud ei saanud olla teadlikud ja ei

pidanudki seda olema, palub kostja põhiseaduse (PS) § 152 alusel nimetatud materiaalõiguse normi

jätta kohaldamata, kuna see on vastuolus põhiseadusega.

Hagejal puudub nõudeõigus. KaMS § 36 lg 1 p 2 järgi võib kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamise nõude esitada kaubamärgivaldaja (kaubamärgiomanik), mitte litsentsiaat.

Litsentsiaat võib hagi esitada ainult juhul, kui kaubamärgivaldaja keeldub hagi esitamisest ja

litsentsileping ei keela hagi esitamise õiguse üleminekut litsentsiaadile (KaMS § 36 lg 2). Hageja ei

ole tõendanud, et kaubamärgivaldaja oleks keeldunud hagi esitamisest.

nõuet ei tule rahuldada ka vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Samuti on nõue

aegunud 1. juulil 2002. a joustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsUS) § 150 lg 3 järgi, mille

kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub igal juhul hiljemalt kümne aasta

moodumisel kahju pohjustanud teo tegemisest või sundmuse toimumisest.

3. Harju Maakohus jattis hagi 27. jaanuari 2006. a otsusega rahuldamata ning kohtukulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsilepingu järgi litsentsiaariks

AOOT Rosvestalko ja litsentsiaadiks hageja. Litsentsilepingu § 10 p 2C kohaselt litsentsilepingu

kehtivusaja lõppemisel, samuti litsentsilepingu kehtivusaja jooksul, välja arvatud kui litsentsileping

lõpetatakse pohjusel, mis on toodud litsentsilepingu § 14 p-s 2 sätestatud juhtudel, kui mõni kolmas

isik rikub mond õigust patentidele, mis on litsentsiaadi kasutusse antud litsentsilepingu järgi, esitavad

litsentsiaat ja litsentsiaar uheskoos hagi ja/või nõude isiku vastu, kes rikkus mond õigust patentidele,

mis on litsentsilepingu järgi litsentsiaadile antud, ning votavad koik vajalikud Eesti Vabariigi

õigusaktides ettenahtud meetmed, mis tagavad litsentsiaadile patentide kui lepingu eseme takistamatu

kasutamise. Enne 1. maid 2004. a kehtinud KaMS § 36 lg 2 järgi kaubamärgiomaniku keeldumisel

hagi esitamisest laheb selle esitamise õigus ule litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kasutanud kaubamärgiga "Столичная водка + kuju" identset

või äravahetamiseni sarnast kaubamärki. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel ei ole

hageja arvestanud võimalikust sissetulekust maha kulutusi, mida ta pidanuks tegema sellise

sissetuleku saamiseks. Hagiavaldus ja lisatud tõendid ei tõenda kahju tekkimist ega selle suurust.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning saata asi esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus jattis 24. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Uhtlasi moistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja

õigusabikulu 62 463 krooni 30 senti.

Ringkonnakohtu otsuse pohjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kaubamärgiomanik oleks

keeldunud hagi esitamisest või et hageja oleks teinud kaubamärgiomanikule ettepaneku ühise hagi

esitamiseks kostja vastu ja kaubamärgiomanik sellest keeldus.

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse tühistada

ning saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

9. Riigikohus rahuldas 30. mai 2007. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-44-07 kassatsioonkaebuse,

tühistas ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse materiaalõiguse normi vaara kohaldamise tõttu

ning saatis asja Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et kohtud on ekslikult tõlgendanud enne 1. maid 2004. a kehtinud KaMS § 36.

Oige ei ole kohtute seisukoht, et hageja pidi tõendama väidetava rikkumise aegse

kaubamärgiomaniku keeldumist hagi esitamisest. Kuni 1. maini 2004. a kehtinud KaMS § 36 lg 1

järgi võis kaubamärgivaldaja, kelle õigusi on rikutud, esitada tsiviilhagi kaubamärgiomaniku või

litsentsiaadi õigusi rikkuva tegevuse lõpetamiseks ja õigusrikkumisele eelnenud olukorra

taastamiseks ja/või kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud varalise ja moraalse kahju,

sh saamata jäänud tulu hüvitamiseks ja/või kaubamärgiomaniku või litsentsiaadi õiguste edasise

rikkumise valistamiseks votta meetmeid, korvaldades kaibest koik, millest tuleneb õiguse rikkumine.

Sama paragrahvi 2. loike kohaselt laheks kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest selle

esitamise õigus ule litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti. Kaubamärgiseadus ei

täpsustanud, millisel kaubamärgiomanikul (kas rikkumisaegsel või hagi esitamise aegsel) oli õigus

esitada hagi KaMS § 36 järgi. Kuni 1. maini 2004. a kehtinud KaMS § 22 lg 1 kohaselt võis

kaubamärgiomanik registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas koigi

või osa kaupade või teenuste suhtes. Kehtiva KaMS § 18 lg-te 1 ja 2 järgi võib kaubamärki

voorandada ja kaubamärk laheb ule kaubamärgiomaniku õigusjärglasele. Kuni 1. juulini 2002. a

kehtinud TsUS § 59 lg-te 1 ja 3 ning alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsUS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi

lahevad tsiviilõigused ja -kohustused õigusobjekti voorandamisel ule õigusjärglasele. Eeltoodust

tulenevalt leidis kolleegium, et hagi esitamise õigus on isikul, kes on hagi esitamise ajal kantud

registrisse kaubamärgi omanikuna. Seega tuleb tõendada tema keeldumist hagi esitamisest, mitte aga

rikkumisaegse kaubamärgiomaniku (AOOT Rosvestalko) keeldumist hagi esitamisest, nagu leidis

ringkonnakohus.

Kolleegium ei nõustunud kassatsioonkaebuse vaitega, et hageja on litsentsiaadina kaubamärgivaldaja

KaMS § 36 lg 1 tahenduses. Konealuse paragrahvi 2. loikest saab järeldada, et KaMS § 36 lg 1 mõte

oli reguleerida kaubamärgiomaniku õigust esitada hagi kaubamärgiõiguste kaitseks. Seega olid

KaMS §-s 36 kasutatud terminid "kaubamärgivaldaja" ning "kaubamärgiomanik" samatahenduslikud.

Litsentsiaat võis KaMS § 36 lg 2 järgi esitada hagi juhul, kui kaubamärgivaldaja, s.o

kaubamärgiomanik keeldus hagi esitamisest. Alates 1. maist 2004. a kehtiv KaMS § 57 lg 3 sätestab

litsentsisaaja õiguse esitada ainuõiguse kaitse hagi ainult kaubamärgiomaniku nõusolekul ja sama

paragrahvi kolmanda loike teise lause järgi võib litsentsisaaja pärast kaubamärgiomanikule teate

saatmist ainuõiguse rikkumise kohta hagi esitada ka kaubamärgiomaniku nõusolekuta, kui

kaubamärgiomanik ei ole moistliku aja jooksul ise hagi esitanud.

Kaubamärgiseadus ei sätestanud hagi esitamisest keeldumisele vorminõuet. Seega oli KaMS § 36 lg-

s 2 märgitud kaubamärgiomaniku keeldumine vormivaba ning seda saab TsMS § 229 järgi tõendada

mis tahes tõenditega. Kuna kaubamärgiomanik võis keelduda hagi esitamisest mis tahes vormis, on

keeldumisena kasitatav ka kaubamärgiomaniku tegevusetus, kui ta teadis kaubamärgiõiguste

rikkumisest. Samuti ei tulene kaubamärgiomaniku nõusolekule kohustuslikku vorminõuet

1. maist 2004. a kehtiva KaMS § 57 lg-st 3. Selle satte teise lause kohaselt võib litsentsisaaja pärast

kaubamärgiomanikule teate saatmist ainuõiguse rikkumise kohta hagi esitada ka kaubamärgiomaniku

nõusolekuta, kui kaubamärgiomanik ei ole moistliku aja jooksul ise hagi esitanud. Seega tuleb

tõendada omaniku teavitamist ja seda, et omanik pole moistliku aja jooksul hagi esitanud.

10. Harju Maakohus rahuldas 1. veebruari 2008. a otsusega hagi osaliselt ja moistis kostjalt välja

kahjuhüvitisena hageja kasuks 5 690 029 krooni ja kohtukulud 149 622 krooni 71 senti.

Maakohtu otsuse pohjenduste kohaselt järeldub hagi esitamise aegse kaubamärgiomaniku Spirits

International B.V. kirjast, et viimane oli teadlik hagi esitamisest, leidis, et hagi esitamine on hageja

kohustus, ja keeldus selle esitamisest.

Kuivõrd aeguda saab ainult nõudeõigus, hindas kohus, kas hagejal on õigus nõuda

kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemiku 2. veebruar 1993

kuni 26. aprill 1995 eest. Kaubamärgi registreeringu taotlus saabus registrile 2. veebruaril 1993 ja

kaubamärk kanti registrisse 14. detsembril 1994. Hageja kanti juriidilise isikuna registrisse 9. juunil

1993, hageja ja kaubamärgiomanik sõlmisid litsentsilepingu 30. juunil 1993 ja lepingu § 2 p 1

kohaselt andis litsentsiaar litsentsiaadi kasutusse ainulitsentsi koigi õiguste kasutamiseks ainuõiguse

tsooni suhtes - ainuterritooriumil 31. detsembril 1993, § 10 p C kohaselt võis litsentsiaat esitada hagi

koos litsentsiaariga. 10. veebruari 1995. a litsentsilepinguga kaotati ühishagi esitamise nõue. Hagejal

oli õigus esitada hagi, kuna kaubamärgiomanik keeldus hagi esitamisest (KaMS § 36 lg 2 mõttes).

Kuivõrd hageja sai teada tema õiguste rikkumisest veebruaris 1993. a, on nõue aegunud kostja

tegevuse osas, mis on toimunud varem kui 28. aprillil 1994 (otsuses ekslikult märgitud 1993).

Hagi rahuldamiseks KaMS § 36 lg 1 p 2 ja TsK § 448 alusel tuleb tuvastada kahju tekkimine, teo

õigusvastasus, pohjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel ning kahju tekitaja suu. Varaline kahju

nn esimeste litsentsitasude mittelaekumisest 1993. a ja 1994. a on hageja arvestuste kohaselt

1 760 000 krooni. Hageja tuginemine hageja ja kostja 26. aprilli 1995. a all-litsentsilepingule on

pohjendatud, kuna võimaldab hinnata hagejale tekkinud saamata jäänud tulu analoogses olukorras.

Litsentsilepingu p-ga 6.1 on tõendatud, et 26. aprillil 1995 sõlmisid pooled litsentsilepingu, esimese

litsentsitasu suuruseks oli 110 000 Saksa marka (880 000 krooni). Kuivõrd hageja nõue on kostja

tegevuse osas kuni 28. aprillini 1994 aegunud, on hageja nõude pohjendatud suuruseks

880 000 krooni.

Varalise kahju nõue nn järgnevate litsentsitasude mittelaekumisest ajavahemikul 2. veebruar 1993

kuni 26. aprill 1995 on 1993. a osas tervikuna aegunud. 1994. a turustas kostja Rimessi arvamuse

kohaselt 35 663 dekaliitrit kaubamärgiga "Stolichnaya" tahistatud viina. Litsentsitasu uhelt dekaliitrilt

oli 25,6 krooni. Kohus tugines saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel arhiivist välja nõutud

toodanguaruannetele ega arvestanud turustatud koguseid. nõude pohjendatud suuruseks on 1994. a

puhul 517 248 krooni. 1995. a toodangu aruannetega on tõendatud, et 1995. a toodeti viina

"Stolichnaya vodka" ainult kolmandas ja neljandas kvartalis. tõendist nahtub, et 1995. a jaanuarist

kuni 26. aprillini 1995 kostja hageja õigusi viina tootmisega ei rikkunud. Maakohus ei arvestanud

26. aprilli 1995. a litsentsilepingu p-st 6.6 tulenevat klauslit, kuna nimetatud punktis sätestati

võimalus teha kinnipidamisi teatud eelduste olemasolul, mille saabumine ei olnud kindel. Maakohus

leidis, et hageja nõude pohjendatud suuruseks on kokku 1 397 248 krooni.

Hageja saamata jäänud tuluks on ka raha, mida hageja ei saanud õiguste rikkumise tõttu pangas

hoiustada. Intressiarvutus ja kroonilaenude intressimaarad aastate loikes on toodud Rimessi lõplikus

hinnangus. Maakohus hindas nimetatu umber seetõttu, et hageja nõue on osaliselt aegunud ja osaliselt

vaiksem. Esimeste litsentsitasude volgnevuselt arvestatud intressi pohjendatud suurus on 2 891 760

krooni, järgnevate litsentsitasude laekumata summadelt arvestatud intressi pohjendatud suurus on

1 401 021 krooni. Kokku on hageja intressitasudelt seisuga kuni 31. detsember 2003 arvestatud

nõude pohjendatud suuruseks 4 292 781 krooni.

KaMS § 17 lg 1 kohaselt hakkab registreeritud kaubamärgi suhtes õiguskaitse toimima kaubamärgi

registreerimistaotluse esitamise kuupäevast. Tegemist on nn kaubamärgi õiguskaitse

prioriteediõigusega, mis annab kaubamärgi õiguskaitsele tagasiulatuva jou alates registreerimise

taotluse esitamise päevast. Nimetatud põhimõte tuleneb ka tööstusomandi kaitse Pariisi

konventsiooni art 4 lg-st 2. Seega ei olnud kolmandatel isikutel, sh kostjal õigust kasutada

kaubamärki "Stolichnaya vodka + kuju" kaubamärgiomaniku nõusolekuta alates kaubamärgi

registreerimise taotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast. Kostja taotlus jätta KaMS § 17 lg 1

kohaldamata, kuna kolmandatel isikutel ei olnud võimalik kaubamärgi registreerimise taotlustega

tutvuda, on pohjendamatu. "Stolichnaya vodka" sõnaline kaubamärk oli vaidlusalusel ajal Eestis

üldtuntud ja kostja kui oma majandustegevuses alkoholi tootmise ning turustamisega tegelev isik ei

saanud eeldada, et see kuulub temale. Kehtinud KaMS § 33 lg 3 p 1 kohaselt on kaubamärgivaldaja

ainuõigust rikutud, kui füüsiline või juriidiline isik kasutab kauba ja teenuse tahistamiseks

aravahetamiseni sarnast samaliigiliste kaupade või teenuste märgistamise tahist valdaja loata või

paneb toime muid valdaja ainuõigust kahjustavaid tegusid. KaMS § 5 lg 3 p-de 1-5 kohaselt oli

kaubamärgi kasutamine mh kauba või pakendi tahistamine kaubamärgiga, kaubamärgiga tahistatud

kaupade pakkumine muugiks, nende turustamine ja ladustamine muugi eesmärgil.

Kaubamärgiomanik esitas vaidlusaluse kombineeritud kaubamärgi "Stolichnaya vodka + kuju"

taotluse 2. veebruaril 1993 ja kaubamärk kanti registrisse 14. detsembril 1994. Kostja 1994. a

aastaaruanne, eriti Liviko siseturu esiviisiku tabel aastaaruande lk-l 9 ja piiritusjookide statistilised

graafikad lk-l 11 tõendavad, et kostja kasutas hageja kaubamärki nimetuste "Pealinna viin" ja

"Stolichnaya vodka" all. See, et kostja kasutas kaupa, mille tahiseks oli "Stolichnaya vodka",

ajavahemikul 31. marts 1993 kuni 26. aprill 1995, on tõendatud tolliameti vastusega ja ICC-

Counterfeiting Intelligence Bureau ning kostja kirjavahetusega. On ilmne, et tahis "Stolichnaya" on

aravahetamiseni sarnane registreeringu nr 14385 all registreeritud kaubamärgiga. Kostja rikkus

sõnaühenditega "Stolichnaya vodka" ja "Pealinna viin" toodete markeerimisel, nende ladustamisel ja

turustamisel hageja kui kaubamärgiomaniku õigust, kuna tegemist on aravahetamiseni sarnaste

tahistega, nendel sõnadel on tarbija jaoks uks ehk eksitav tahendus. Hageja kui kaubamärgi

litsentsiaat nimetatud tegevuseks kostjale luba ei olnud andnud.

Pohjusliku seose kohta leidis maakohus, et kui kostja ei oleks õigusvastaselt kaubamärki kasutanud,

ei oleks kaubamärgiomanikule ega hagejale kui kaubamärgi litsentsiaadile kahju tekkinud.

Kostjal tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta pole kahju tekitamises suudi (TsK § 448 lg 2).

Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et pooled leppisid kokku nõuetest loobumises, ei ole hageja kohtusse

pöördumine ja kahjunõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus. Asjaolu, et hiljemalt 30. juunil

1994 oli kostja teadlik registreeritud kaubamärgi omanikust, samuti et kostja esitas ka ise analoogse

etiketiga kaubamärgi registreerimise taotluse 7. aprillil 1993, on tõendatud tööstusomandi

apellatsioonikomisjoni otsusega (I kd, tlk 86-87). Kostja taotlus kaubamärgi "Pealinna viin + kuju"

registreerimiseks klassis 33 (viin) jaeti rahuldamata, otsus joustus 18. novembril 2004 (I kd, tlk 194-

202). Kostja pidi aru saama, et sarnase tahisega viina turule toomisel rikub ta kaubamärgi omaniku

õigusi.

11. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus

hagi osaliselt rahuldas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning moista

hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud.

12. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

13. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas hagi suuremas ulatuses kui 880 000 krooni, ning rahuldas hagi osaliselt,

arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud pohjendusi. Ringkonnakohus moistis kostjalt hageja

kasuks välja kahjuhüvitisena 880 000 krooni. Menetluskulud jattis ringkonnakohus poolte endi

kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada

aegumist puudutavas osas materiaalõiguse normide ebaoige kohaldamise ja protsessinormide

rikkumise tõttu ning apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

Hagejal kui litsentsiaadil on õigus kostja vastu nõuet esitada. Nimetatud asjaolu tuvastamisel on

maakohus oigesti lahtunud peamise tõendina kaubamärgiomaniku Spirits International B.V. kirjast,

millest järeldub, et hagi esitamise aegne kaubamärgiomanik oli teadlik hagi esitamisest ja leidis, et

hagi esitamine on hageja kohustus, ning keeldus ise selle esitamisest.

Asjaolu, et tegemist on lepinguvalise kahju hüvitamise nõudega, tahendab, et poolte 26. aprillil 1995

sõlmitud litsentsileping saab olla vaidluse lahendamisel orientiiriks üksnes kahjuhüvitise suuruse

kaudsel kindlaksmääramisel. sõlmitud lepingust ei saa lahtuda uhegi tähtaja arvutamisel ega esitatud

nõuete omavahelisel seostamisel. Seaduse mõttele vastab hageja lahtumine kahju olemasolu ja

suuruse pohjendamisel litsentsitasust, mida kostja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud

kaubamärgi kasutamise loa.

Hageja on esitanud kolm erinevat nõuet. Esimese, 28. aprillil 2004. a esitatud kahju hüvitamise nõude

olemasolu ja suuruse pohjendamisel on hageja viidanud 26. aprillil 1995 sõlmitud litsentsilepingus

sisalduvale kokkuleppele esimese litsentsitasu kohta, mille suurus oli 880 000 krooni aastas. Kandes

selle ule aastatele 1993 ja 1994, mil kostja tootis talle mittekuuluvat kaubamärki kandvat viina

litsentsi omamata, soovib hageja vaita, et talle on tekkinud kahju summas, mis vastab kahe aasta

esimese litsentsitasu suurusele. Hageja 14. juunil 2005 esitatud kaks teist lepinguvalise kahju

hüvitamise nõuet puudutavad kahjusid, millest esimese olemasolu ja suurust pohjendab hageja

26. aprillil 1995 sõlmitud litsentsilepingus oleva järgneva litsentsitasu kokkuleppega ning teist

vaitega, et kui kostja oleks hankinud kaubamärgi kasutamiseks loa, oleks hageja saanud aastate 1993

ja 1994 eest litsentsitasu ning võinuks sellelt lisaks teenida intressi. 14. juunil 2005 esitatud nõuded

on iseseisvad kahju hüvitamise nõuded ning asjaolu, et hageja kasutab ka nende olemasolu ja suuruse

kindlaksmääramisel orientiirina 26. aprilli 1995. a litsentsilepingut, ei anna alust esitatud nõudeid

seostada 28. aprillil 2004 esitatud kahju hüvitamise nõudega. Eelnevat silmas pidades ei nõustunud

ringkonnakohus maakohtu hinnangutega nõude aegumise kohta. Oige on maakohtu seisukoht, et

hageja nõue on aegunud osas, mis puudutab kostja tegevust enne 28. aprilli 1994. Kahjutekitava

tegevuse lõpuks loeb hageja litsentsilepingu sõlmimist 26. aprillil 1995. Ajavahemik 28. aprill 1994

kuni 26. aprill 1995 vastab peaaegu uhele aastale ja üksnes sel pohjusel võib pidada tõenaoliseks, et

hagejale tekkinud kahju suurus vastab samale summale, milles hilisemal litsentsilepingu sõlmimisel

esimese litsentsitasuna uhe aasta eest kokku lepiti. Eeltoodu pohjal on maakohus vaidlusalusel ajal

kehtinud KaMS § 36 lg 1 p-le 2 ja TsK §-le 448 tuginedes oigesti rahuldanud hageja poolt 28. aprillil

2004 esitatud nõude 880 000 krooni ulatuses.

Hageja 14. juunil 2005 esitatud kahju hüvitamise nõuded, mille arvutus tugineb järgnevale

litsentsitasule ja saamata jäänud intressile, tuleb jätta aegumise tõttu tervikuna rahuldamata. Kuna

hageja on esitanud nimetatud nõuded 14. juunil 2005, siis on need aegunud kostja võimaliku tegevuse

osas, mis toimus enne 14. juunit 1995. Kuna hageja nõue seondub kostja tegevusega, mis puudutab

ajavahemikku 1993. aastast 26. aprillini 1995, siis on hageja 14. juunil 2005 esitatud nõuded taies

ulatuses aegunud.

Ei ole pohjust jätta vaidluses kohaldamata KaMS § 17 lg-t 1. Maakohus on oma seisukohta

pohjendades oigesti tuginenud kaubamärgi õiguskaitse prioriteediõigusele, mis annab kaubamärgi

õiguskaitsele tagasiulatuva jou alates registreerimistaotluse esitamisest. põhiseadusevastasust sellises

seadusandja eesmärgis ringkonnakohus ei leidnud.

14. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ning jätta jousse maakohtu otsuse. Hageja

apellatsiooniastme kohtukulud 48 970 krooni palus hageja moista välja kostjalt ning

kassatsiooniastme kohtukulud jätta kostja kanda.

15. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

osaliselt rahuldati ning millega jaeti kostja menetluskulud hagejalt välja moistmata, ja saata asi selles

osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

16. Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsuse kostja poolt vaidlustatud osas muutmata.

17. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

18. Riigikohus rahuldas 17. detsembri 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-109-08 hageja ja kostja

kassatsioonkaebused osaliselt, tühistas ringkonnakohtu otsuse TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi vaara kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis

asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõude hilisem suurendamine ei ole lisandunud nõude

osas aegunud.

Ringkonnakohus ei ole hagi rahuldades lahtunud maakohtu tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludest.

Maakohus tuvastas, et 1995. a esimesel poolaastal kostja hageja õigusi ei rikkunud. Hageja maakohtu

otsust ei vaidlustanud. Ringkonnakohus ei kahelnud eelmärgitud faktilise asjaolu tõendatuses. Samas

leidis ringkonnakohus, et ajavahemik 28. aprill 1994 kuni 26. aprill 1995 vastab peaaegu uhele

aastale ja üksnes sel pohjusel võib pidada tõenaoliseks, et hagejale tekkinud kahju suurus vastab

samale summale, milles hilisemal litsentsilepingu sõlmimisel esimese litsentsitasuna uhe aasta eest

kokku lepiti.

Kui kaubamärk registreeritakse, siis saab kaubamärk tulenevalt varasema KaMS § 17 lg-st 1

õiguskaitse alates registreerimise taotluse esitamisest, seega tagasiulatuvalt. Varasema KaMS § 36

lg 1 p-st 2 ja lg-st 2 tulenevalt saab hageja nõuda kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu

pole oluline, millal tema kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes

joustus. Praegusel juhul on kohtud lugenud nõude aegunuks osas, mis puudutab aega

enne 28. aprilli 1994. Hageja kanti juriidilise isikuna Eesti ettevõtteregistrisse 9. juunil 1993. a.

Kaubamärgiseadusest ei tulene, et isik, kes esitas kaubamärgi registreerimiseks taotluse

Patendiametile, ei saanud sõlmida litsentsilepingut enne kaubamärgi registris registreerimist. Samuti

ei tulene enne 1. maid 2004. a kehtinud kaubamärgiseadusest, et litsentsileping hakkab kehtima

lepingu kohta kande tegemisest. Kuna kaubamärk "Stolichnaya" registreeriti, sai hageja varasema

KaMS § 17 lg-st 1 tulenevalt õigused kaubamärgi registreerimistaotluse saabumise kuupäevast alates

ehk 2. veebruarist 1993 tagasiulatuvalt.

Kuivõrd kohtud ei tuvastanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe nõudest loobumise kohta, ei ole

hageja kohtusse pöördumine ja kahjunõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus.

Maakohus on ebaoigesti samastanud kaubamärgi õiguskaitse alguse ja kaubamärgi prioriteedi.

Kaubamärgi prioriteet on reguleeritud varasema KaMS §-s 10, kaubamärgi kehtivus aga KaMS §-

s 17. Viited tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklile 4 on asjakohatud. Kaubamärgi

õiguskaitse tekib KaMS § 17 lg 1 kohaselt kaubamärgi registrisse kandmisel tagasiulatuvalt alates

registreerimistaotluse saabumise kuupäevast. See, et kohtud samastasid kaubamärgi õiguskaitse

alguse ja kaubamärgi prioriteedi ning viitasid ekslikult tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni

artiklile 4, ei annaks alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kostja väide, et varasema KaMS § 17 lg 1 on vastuolus põhiseadusega, ei ole pohjendatud. Kostja

väide nimetatud satte vastuolu kohta põhiseadusega on üldsõnaline, s.o viiteta põhiseaduse sattele.

Kostja ei ole pohjendanud, millist tema põhiseaduslikku õigust nimetatud sate rikub. Samas on kostja

juba 7. juunil 2004. a vastuses hagiavaldusele (I kd, tlk 80) markinud, et kaubamärgiregistri

väljavõttest nahtuvalt avaldati vaidlusalune kaubamärk 2. mail 1994. a. Hageja nõuab kostja poolt

kaubamärgi "Stolichnaya" kasutamise tõttu saamata jäänud tulu alates 28. aprillist 1994. a.

Hageja, nõudes saamata jäänud tuluna võimalikke intresse, mida ta oleks saanud, kui kostja poleks

kaubamärgist "Stolichnaya" tulenevaid õigusi rikkunud ning oleks all-litsentsitasusid maksnud, peab

asjas tõendama, et ta oleks võimalike all-litsentsitasudena saadud raha pangas hoiustanud ja hoiuselt

intressi teeninud. Hageja soovib aga saamata jäänud tuluna saada raha väidetava võimaliku

kasutamise eest Eesti Panga kroonilaenu intressi. Hageja tugineb seejuures Riigikohtu lahendile

tsiviilasjas nr III-2/1-36/94, kuid selles asjas mõeldi saamata jäänud tulu all võimalikku hoiuse

intressi (mitte laenuintressi), mida hageja oleks pangast saanud, kui kostja oleks kohustust taitnud.

Ringkonnakohtu lahend ja pohjendused

19. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. aprilli 2009. a otsusega Harju Maakohtu 1. veebruari

2008. a otsuse ning tegi uue otsuse, millega jattis hagi rahuldamata ning moistis hagejalt kostja

kasuks välja kohtukulu 415 750 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võib lugeda tuvastatuks, et kostja kasutas kaubamärki kuni

6. oktoobrini 1994. a. Vaidluse all on seega kaubamärgiõiguste rikkumine ajavahemikul 28. aprillist

kuni 6. oktoobrini 1994. a. Mingeid andmeid, millest võiks järeldada, et kostja tootis "Pealinna viina"

ka pärast 6. oktoobrit 1994. a, ei ole hageja esitanud. Et kaubamärk kanti registrisse 14. detsembril

1994. a, siis puudutab kogu vaidlusalune ajavahemik kaubamärgi registrisse kandmisele eelnenud

aega.

Maakohus on pohjendanud kostja kaitumise õigusvastasust muu hulgas kaubamärgi üldtuntusega,

kuid kuna vaitele kaubamärgi üldtuntusest ei olnud hageja oma nõude alusena tuginenud, siis rikkus

maakohus hagi aluseks olevaid asjaolusid laiendades TsMS § 4 lg-t 2 (hagimenetluses maaravad

pooled vaidluse eseme), § 5 lg-t 1 (hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lahtudes nõudest) ja § 439 (kohus ei või otsuses uletada nõude piire). Kuna hageja tugines hagi

alusena eespool kirjeldatud registreeritud kaubamärgi rikkumisele, siis tuleb vaidluse lahendamiseks

tuvastada, kas kostja on vaidlusalusel ajavahemikul vaidlusaluse registreeritud kaubamärgi

rikkumisega hagejale kahju tekitanud.

Kaubamärgiomanikule (või litsentsiaadile) ei saa registreeritud kaubamärgi õigusvastase

kasutamisega tekitada kahju enne, kui kaubamärk on registreeritud ehk omand kaubamärgile on

tekkinud. Enne omandi tekkimist ei saanud omandit rikkuda.

Varasema KaMS § 17 lg-s 1 sätestatu kohaselt kehtib õigus kaubamärgile registreerimistaotluse

saabumise kuupäevast kuni kümne aasta moodumiseni registrisse kandmise kuupäevast. Riigikohus

on samas asjas 17. detsembril 2008. a tehtud otsuses seda satet tõlgendades markinud, et kaubamärk

saab viidatud normist tulenevalt õiguskaitse alates registreerimise taotluse esitamisest, seega

tagasiulatuvalt, kui kaubamärk registreeritakse. Keskendumata viidatud normis märgitud õiguskaitse

sisule ja mahule, on Riigikohus siiski markinud, et kaubamärgi registreerimise taotluse saabumise

kuupäevast maaratakse kindlaks kaubamärgi prioriteet ning et alama astme kohtud on ekslikult

samastanud kaubamärgi õiguskaitse alguse ja kaubamärgi prioriteedi. Ringkonnakohus moistis seda

nii, et prioriteediõigus on taotlejal taotluse esitamisest alates üksnes tingimusel, et kaubamärk

registreeritakse, see ei tahenda aga, nagu annaks viidatud sate kaubamärgiomanikule aluse esitada

registreeritud kaubamärgi rikkumisele tuginedes tagasiulatuvalt kahju hüvitamise nõudeid aja eest,

mil taotletavat tahist ei olnud veel kaubamärgina registreeritud.

Sama tuleneb nii varasema KaMS § 34 lg-st 1, § 36 lg-st 1 kui ka tsiviilvastutuse üldaluseid kahju

tekitamise korral vaidlusalusel ajavahemikul reguleerinud TsK 41. peatuki satetest, mille kohaselt

kahju hüvitamise nõudeõigus eeldab kahjustaja õigusrikkumist ehk õigusvastast tegu. Selline tegu

peab aga õigusvastane olema teo toimepanemise ajal ega saa selleks muutuda tagantjärele. Kui

tõlgendada varasema KaMS § 17 lg-t 1 selliselt, nagu annaks see kaubamärgiomanikule kaubamärgi

registreerimisel õiguse nõuda kahju hüvitamist tagantjärele kaubamärgi registreerimisele eelnenud aja

eest, siis tahendaks see, et väidetava kahjustaja vastutuse tooks kaasa tegu, mis selle toimepanemise

ajal ei olnud õigusvastane, kuid muutus selleks tagasiulatuvalt. Lisaks oleks siis tegemist nn

"holjuva" õigusvastasusega, sest enne tahise kaubamärgina registreerimist ei ole teada, kas see

kaubamärgina registreeritakse (KaMS § 12 lg-d 4-7, § 13 lg 1, § 35). Siiski nahtub varasema KaMS-i

satteid koosmojus tõlgendades, et seadusandja ei ole sellist eesmarki taotlenud.

Varasema KaMS-i satted ei taga võimalust kaubamärgi registreerimise taotlusest teadasaamiseks ning

sellestki tuleneb, et seadusandja ei ole soovinud keelata taotletava tahise kasutamist, jaades

registreeritud kaubamärgist kaubamärgivaldajale tulenevate õiguste kaitsmise juurde. Seega ei saa

varasema KaMS § 17 lg-s 1 sätestatud õiguskaitses sisalduda kahju hüvitamise nõudeõigust väidetava

rikkumise eest, mis pandi toime kaubamärgi registreerimisele eelnenud ajal. Et eespool kirjeldatust

tulenevalt on vaidluse alla jäänud üksnes see, kas kostja on hagejale registreeritud kaubamärgist

tulenevate õiguste rikkumisega tekitanud kahju ajavahemikul 28. aprillist kuni 6. oktoobrini 1994. a,

seega enne kaubamärgi registrisse kandmist, siis ei saa hagi juba ainuuksi seetõttu rahuldada ja

kaebuse või vastuse ulejäänud väidetel ei ole tähtsust.

Hageja kahju vaidlusalusel ajavahemikul ei saa seisneda ka saamata jäänud all-litsentsitasudes, sest

ainuõigus registreeritud kaubamärgile tekib kaubamärgi registrisse kandmisest ja kasutada, sealhulgas

tasu eest, ei ole võimalik õigust, mida ei ole veel olemas.

MENETLUSOSALISTE POHJENDUSED

20. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ning võimaluse korral teha uus otsus või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohus on eiranud Riigikohtu samas asjas varem antud jühiseid, mis on oluline

menetlusnormi rikkumine.

Riigikohtu jühiseid eirates on ringkonnakohus tõlgendanud valesti ka materiaalõigust, oeldes, et

KaMS § 17 lg-s 1 sätestatu ei anna kaubamärgi registreerimise korral kaubamärgile õiguskaitset

tagasiulatuvalt arvates registreerimistaotluse esitamisest viisil, mis võimaldaks kaubamärgiomanikul

esitada kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ja kaubamärgi registreerimise vahelisel ajal

toimunud õiguste rikkumise korral kahju hüvitamise nõuet rikkuja vastu. KaMS § 17 lg-st 1 ja

Riigikohtu seisukohast on võimalik uheselt aru saada nii, et omandiõigus kaubamärgile tekib juhul,

kui kaubamärk registreeritakse, tagasiulatuvalt alates kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisest.

järelikult tekib ka omandi õiguslik kaitse alates kaubamärgi registreerimisest tagasiulatuvalt

registreerimistaotluse esitamise hetkest.

Oige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et maakohtu otsusega on kaubamärgiomaniku ja kostja

26. oktoobril 1994 toimunud nõupidamise protokollile tuginedes tuvastatud asjaolu, et kostja kasutas

hagejale kuulunud kaubamärki üksnes kuni 6. oktoobrini. Maakohus on protokolliga andnud

hinnangu vaid kostja tegevuse suulisusele. Protokolliga ei saa aga olla tuvastatud, et

kaubamärgiomaniku õigusi pärast protokollis naidatud aega ei rikutud. On selge, et 26. oktoobril

1994. a koostatud protokolli abil ei ole võimalik tuvastada pärast 26. oktoobrit 1994. a toimunud

rikkumist. Kostja rikkus kaubamärgiomaniku õigusi ka pärast 6. oktoobrit 1994. a, mistõttu on oige

esitada kahju hüvitamise nõue ajavahemikus 28. aprill 1994. a kuni 31. detsember 1994. a toimunud

rikkumise eest.

Kui Riigikohus peab võimalikuks vaidlusaluse asja ise lõplikult lahendada, jaab hageja kahjunõude

suurust puudutavas osas enda 23. martsil 2009. a Tallinna Ringkonnakohtule esitatud kirjalike

seisukohtade juurde.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi. Samuti leiab kassaator, et Eesti riik ei ole

taganud talle õigust tohusale menetlusele tema õiguste kaitseks. Kujunenud olukorras ning arvestades

Tallinna Ringkonnakohtu eksimusi palub hageja kassatsioonkaebuse rahuldamisel saata asi tagasi

mitte Tallinna Ringkonnakohtule, vaid Tartu Ringkonnakohtule juhul, kui Riigikohus ei pea ise

võimalikuks asja lõplikult lahendada.

21. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi vaara kohaldamise tõttu. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Asi tuleb

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

23. Enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 17 lg-s 1 sätestatu kohaselt kehtib õigus kaubamärgile

registreerimistaotluse saabumise kuupäevast kuni kümne aasta moodumiseni registrisse kandmise

kuupäevast. Riigikohus markis samas asjas (tsiviilasi nr 3-2-1-109-08) 17. detsembril 2008. a tehtud

otsuses, et kui kaubamärk registreeritakse, siis saab kaubamärk tulenevalt enne 1. maid 2004

kehtinud KaMS § 17 lg-st 1 õiguskaitse alates registreerimise taotluse esitamisest, seega

tagasiulatuvalt. Riigikohus on samas otsuses veel markinud, et maakohus on ekslikult samastanud

kaubamärgi õiguskaitse alguse ja kaubamärgi prioriteedi.

Ringkonnakohus moistis seda nii, et prioriteediõigus on taotlejal taotluse esitamisest alates üksnes

tingimusel, et kaubamärk registreeritakse, see ei tahenda aga, nagu annaks viidatud sate

kaubamärgiomanikule aluse esitada registreeritud kaubamärgi rikkumisele tuginedes tagasiulatuvalt

kahju hüvitamise nõudeid aja eest, mil taotletavat tahist ei olnud veel kaubamärgina registreeritud.

Ringkonnakohtu eelmärgitud järeldus on ekslik. Riigikohus juhtis üksnes tahelepanu, et kaubamärgi

prioriteet (varasema KaMS § 10) ja kaubamärgi õiguskaitse teke (varasema KaMS § 17 lg 1) ei ole

samastatavad. Riigikohus selgitas otsuses, et kaubamärgi prioriteet on reguleeritud varasema

KaMS §-s 10, kaubamärgi kehtivus aga KaMS §-s 17. KaMS § 10 lg 1 kohaselt maaratakse

kaubamärgi prioriteet kindlaks kaubamärgi registreerimise taotluse saabumise kuupäevast, st et

esimesena registreerimistaotluse esitanud isikul on eelisõigus kaubamärgi registreerimiseks vastaval

territooriumil. Kaubamärgi prioriteedi maarab kull tema registreerimise taotluse esitamise kuupäev,

kuid kaubamärgi õiguskaitse tekib tagasiulatuvalt registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes

sel juhul, kui kaubamärk kantakse registrisse. Kaubamärgi õiguskaitse tekib KaMS § 17 lg 1 kohaselt

kaubamärgi registrisse kandmisel tagasiulatuvalt alates registreerimistaotluse saabumise kuupäevast.

Sellest Riigikohtu seisukohast ei saa järeldada, et kahju hüvitamise nõude esitamine oleks registrisse

kantud kaubamärgi osas valistatud aja eest, mil kaubamärgi registreerimise taotlus oli esitatud, kuid

kaubamärk oli registrisse veel kandmata.

Tulenevalt varasema KaMS § 36 lg 1 p-st 2 võib kaubamärgivaldaja, kelle õigusi on rikutud, esitada

tsiviilhagi, mis sisaldab nõuet hüvitada kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud varaline ja

moraalne kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu. Kolleegium leiab, et kahju hüvitamise nõude saab

esitada ka aja eest, mil kaubamärgitaotlus oli esitatud, kuid kaubamärk ei olnud veel registrisse

kantud, kui kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on taidetud. Vaidlusalusel ajavahemikul

olid kahju tekitamise tsiviilvastutuse üldalused sätestatud TsK §-s 448, mida tuleb kohaldada ka

kaubamärgivaldaja õiguste rikkumise puhul kahju hüvitamise nõude esitamisel varasema KaMS § 36

lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas kahju hüvitamise nõude

rahuldamise eeldused on taidetud, muu hulgas hindama kostja suud.

24. Oige on hageja kassatsioonkaebuse väide, et 26. oktoobril 1994 koostatud protokolli abil ei ole

võimalik tuvastada pärast 26. oktoobrit 1994. a toimunud rikkumist.

25. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui

tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei

kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

Kuna praegusel juhul eeldab kahju hüvitamise nõude hindamine tõendite hindamist, ei saa Riigikohus

ise lõplikku otsust teha, mistõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Vastuseks

hageja väidetele tohusa menetluse kohta märgib kolleegium, et praegusel juhul pole alust saata asja

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kolleegium selgitab veel, et olukorras, kus hageja esitas nõude

ligi kumme aastat pärast kaubamärgi õiguste väidetavat rikkumist, on kohtutel kahjunõude aluseks

olevate asjaolude kindlakstegemine raskendatud.

26. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel järgida ka Riigikohtu poolt tsiviilasja nr 3-2-1-

109-08 lahendamisel antud jühiseid (vt kaesoleva otsuse p 18).

27. Kooskolas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja taitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja maaratakse võimalike väljamoistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lahtudes selle tülemusest.

28. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Alates 1. jäänuarist 2009 kehtiva TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud

kohtu maaruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel

muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb

avalduses või kaebuses markida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Hageja on

teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Aleksander Zubowiczi arvelduskontole.

Lea Laarmaa, Henn Joks, Ants Kull