3-2-1-105-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-105-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Esmanet (pankrotis) hagi OÜ KELMOTER vastu

508 646 krooni 73 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-23825

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Esmanet (pankrotis) kassatsioon

Tsiviilasja hind Riigikohtus

508 646 krooni 73 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Esmanet (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx),

esindaja pankrotihaldur Karol Kampus

Kostja OÜ KELMOTER (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Martin Männik

Asja läbivaatamise kuupäev

28. september 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2009. a otsuse tsiviilasjas nr 2-05-23825

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata

2. Kassatsioonimenetluse kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Esmanet (pankrotis) esitas 29. detsembril 2005 Tallinna Linnakohtule hagiavalduse

OÜ KELMOTER vastu 508 646 krooni 73 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt algatas Tallinna Linnakohus 11. veebruaril 2003 hageja pankrotimenetluse

ning kuulutas 27. märtsil 2003 välja pankroti.

Hageja ja kostja sõlmisid 5. oktoobril 2001 mitteeluruumide rendilepingu (edaspidi üürileping)

tähtajaga kümme aastat. Üürilepinguga võttis hageja rendile Tallinnas Pärnu mnt 325 asuva hoone

esimesel ja keldrikorrusel asuvad ruumid eesmärgiga kasutada neid toitlustamiseks (toitlustusasutus

Hiiu Pubi). 2. jaanuaril 2003 sõlmitud kokkuleppe alusel lõpetati üürileping alates 5. jaanuarist 2003.

16. detsembril 2002 sõlmisid pooled ostu-müügilepingu (edaspidi müügileping), millega hageja müüs

kostjale lepingu lisas 1 loetletud asjad. Müügilepingu sisust ja olemusest tulenevalt on ettevõte läinud

üle hagejalt kostjale. 16. detsembril 2002 koostatud aktiga andis hageja kostjale üle kogu ettevõtte

vara valduse. Seega ei olnud hagejal võimalik oma majandustegevust sama ettevõttega jätkata.

Töötajatega sõlmitud töölepingud jätkusid, töölepingud 11 töötajaga lõpetati 5. jaanuaril 2003.

Seisuga 15. detsember 2002 oli hagejal võlausaldajatele täitmata kohustusi kokku 1 963 701 krooni

22 senti. Kui pankrotivõlgnikust õiguseellane on osa solidaarkohustusest täitnud, tekib õiguseellasel

tagasinõue õigusjärglase vastu, mis kuulub pankotivara hulka ning mille realiseerimisest saadud raha

tuleb võlausaldajatele välja maksta kinnitatud jaotusettepaneku alusel. Hagejal on tekkinud

tagasinõudeõigus kostja vastu. Ajavahemikul 16. detsember 2002 kuni 27. märts 2003 täitis hageja

1 279 900 krooni 11 sendi eest kohustusi, mis olid tekkinud enne ettevõtte üleminekut ning olid

ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või pidid muutuma sissenõutavaks viie aasta jooksul

pärast üleminekut. Sellest summast tuleb maha arvata samal ajavahemikul kostjale tasutud

248 286 krooni 65 senti ning raamatupidamisteenuse eest hageja tasutud 14 320 krooni. Kokku on

hageja kandnud solidaarkohustusi 1 017 293 krooni 46 senti, millest kostja kui solidaarvõlgniku osa

on 508 646 krooni 73 senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Müügilepingu alusel ei ole

majandusüksus kostjale üle läinud, hageja vastupidine väide on tõendamata. Kostja ei omandanud

terviklikku majandusüksust, sest lepinguga võõrandati üksnes osa hagejale kuuluvast inventarist,

mitte tervikvara. Hageja ei andnud lepinguga kostjale üle käibevara, töölepinguid ega hageja

kohustusi. Seega ei ole tegemist tervikliku majandusüksuse üleandmisega ning ettevõtte üleminekuga

võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 180!185 mõttes. Hageja majandustegevus ja selle lõppemine ei olnud

seotud kostjaga.

Hageja väited ühise aadressi ja kontaktandmete, kattuvate tegevusalade, ühise raamatupidaja ning

toitlustusasutuse nime kasutamise kohta ei ole asjas tähtsad, sest need ei ole ettevõtte ülemineku

eelduseks.

Ebaõige on hageja väide, et kostja jätkas hagejalt saadud varaga sama teenuse pakkumist. Kostja

sõlmis 6. jaanuaril 2003 samade ruumide kasutamiseks üürilepingu OÜ-ga EstMill, kes on praeguseni

Hiiu Pubis teenuse pakkujaks. Kostja ei ole kunagi selles restoranis toitlustusteenust pakkunud.

Üürilepingu p 1.1 kohaselt anti ruumid üürile sihtotstarbeliselt kasutamiseks vabaaja veetmise

kohana. Kostja eesmärgiks hagejaga müügilepingut sõlmides ei olnud omandatud varaga sama

teenust pakkuda, kostja tegeleb peamiselt oma kinnisvara väljaüürimisega.

3. Harju Maakohus jättis 31. märtsi 2008. a otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt välja

menetluskulu 25 432 krooni 34 senti kostja kasuks ning riigilõivu 28 000 krooni riigituludesse.

Maakohtu otsuse kohaselt ostis kostja hagejalt 16. detsembril 2002 vara hinnaga 1 003 000 krooni.

Lepinguga läks kostjale üle toitlustusettevõtte tavapärane vara (potid, pannid, taldrikud, klaasid,

noad, kahvlid jne). Muud vara, sh Saku Õlletehase AS-ga sõlmitud leping ega töötajatega sõlmitud

töölepingud, selle lepinguga kostjale üle ei läinud. See on tõendatud ka tunnistaja ütlustega. Hageja ei

ole esitanud tõendeid, mis tõendaks ettevõtte kui asjade ja õiguste omandi või valduse kostjale

tervikuna üleminekut. Eeltoodu eelduseks on osaühingu osanike otsus, mida kohtule esitatud ei ole.

Osanike koosoleku 16. jaanuari 2003. a protokollist nähtub, et hageja osanikud otsustasid välja

kuulutada pankroti, milleks vajalikud toimingud pidi tegema juhatuse liige E. Liiver, kes on

tsiviilasjas tunnistajaks ja kelle ütlustest selgus, et ta täitis juhatuse liikmena osanike otsust esitada

kohtusse pankrotiavaldus. Müügilepinguga ei antud ettevõtet ning sellega seotud õigusi ja kohustusi

üle VÕS § 182 lg 2 järgi. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, et kostjale oleksid üle läinud

hageja kohustused, sh töötajatega sõlmitud töölepingutest tulenevad kohustused. Hageja palgaleht

tõendab töötajatega töölepingute lõpetamist poolte kokkuleppel 5. jaanuaril 2003.

Asjaolu, et kostja asu- ja tegevuskoha aadressiks on Pärnu mnt 325, Tallinn ja et sellel aadressil

asuvaid ruume üüris kuni 5. jaanuarini 2003 hageja, ei tõenda, et kostja on hagejalt ettevõtte üle

võtnud ning vastutab seetõttu ka hageja kohustuste eest. Kostja majandusaasta aruandes näidatud

üheks põhitegevusalaks on kinnisvara rendile andmine. Asjaolu, et kostjale kuuluvates ruumides

asukohaga Pärnu mnt 325 asub toitlustusasutus nimega Hiiu Pubi, ei tõenda hageja kohustuste

üleminekut kostjale. Kostja sõlmis 6. jaanuaril 2003 samade ruumide üürilepingu OÜ-ga EstMill, kes

on praeguseni seal teenuse pakkujaks. Seega tegeleb kostja omandi üürimise, mitte toitlustusteenuse

osutamisega.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et lisaks müügilepingule lõpetati hageja

ja kostja kokkuleppel rendileping. Seega olid hageja ja kostja toimingud nende koostoimes suunatud

ettevõtte üleandmisele. Kohus on jätnud hindamata pankrotihaldurile antud juhatuse liikme seletuse,

et hageja tegevuse lõpetamisega jäi Saku Õlletehase mööbel kostja valdusesse, kes jätkas selle

kasutamist samadel tingimustel. Maakohus ei ole tähelepanu pööranud asjaolule, et töölepingute

üleminek on VÕS § 182 lg 2 kohaselt ettevõtte ülemineku tagajärg, mitte ettevõtte ülemineku

tingimus. Töölepingute üleandmata jätmisest ei saa järeldada, et ettevõte ei ole üle läinud. Töötajatel,

nagu ka teistel üleandja lepingupartneritel on ettevõtte üleminekule tuginedes õigus nõuda lepingutest

tulenevate kohustuste ülevõtmist. Ettevõtte ülemineku sisustamine üleandja osanike otsuste kaudu ei

tulene seadusest. Poolte tehingute tagajärjel sai hageja ettevõttest kostja ettevõte. Hagejalt saadud

vara edasiandmine ei välista ettevõtte üleminekut. Ettevõte võib olla uuesti üle antud koos kõigi

sellest tulenevate tagajärgedega. Kui hageja ei oleks kostjale ettevõtet üle andnud, ei oleks kostja

saanud seda omakorda kolmandale isikule üle anda. VÕS § 183 lg 1 sätestab, et enne ettevõtte

üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks, vastutab

üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelistes suhetes üleandjaga

on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. Kostja ei ole seda eeldust ümber lükanud. Kohtul ei olnud

alust mõista riigilõiv välja hagejalt.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. veebruari 2009. a otsusega maakohtu otsuse menetluskulude

jaotamise osas ja jättis riigilõivu hagejalt riigituludesse välja mõistmata. Ülejäänud osas jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus

kummagi poole enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võib VÕS § 180 lg 1 kohaselt ettevõtte üleandja omandajaga

sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Sama paragrahvi 2. lõike järgi

kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja

kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Seega koosneb ettevõtte üleminek õiguste loovutamisest

ja kohustuste ülevõtmisest. Ettevõtte tehingulise üleminekuga vahetub ettevõtte õiguste ja kohustuste

kandja, mistõttu on omandaja suhtes tegemist õigusjärglusega. Kuna ettevõtte üleandmine on sisult

tervikvara üleandmine, siis on see olemuselt universaalõigusjärgluse erijuhtum - üle läheb terviklik

üleandjale kuulunud õiguste ja kohustuste kogum, teatav tervikvara, mis on isiku muudest õigustest ja

kohustustest eristatav. Tekitamaks ettevõtte üleminekust tulenevaid tagajärgi ei piisa seega

müügilepingust, vaid poolte tahe pidi olema suunatud ettevõtte kui terviku üleandmisele. Asjas ei ole

tõendatud, et vaidlusaluse tehingu puhul oli tegemist ettevõtte koosseisu kuuluva tervikvara, s.o

ettevõtte üleminekuga. Maakohus tuvastas vaidluse lahendamiseks tähtsad asjaolud õigesti.

Ettevõtte üleminekuks on vaja, et ettevõtte majandamisega seotud asjade kõrval läheksid üle ka

õigused. VÕS § 182 lg 2 kohaselt lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga

omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused. Seega oli kohustuste ülemineku

eelduseks asjade kõrval ka õiguste üleminek. Tõendatud on, et hageja ei andnud õigusi vaidlusaluse

lepingu ega mõne teise lepinguga kostjale üle. Kostjale ei läinud üle käibevara 247 093 krooni

93 senti (sh raha kassas ja pangakontodel, nõuded jne) ega kohustused. Seetõttu ei ole müügileping

ettevõtte ning sellega seotud õiguste ja kohustuste ülemineku aluseks VÕS § 182 lg 2 järgi.

Hageja väide, et müügilepingu kõrge hind viitab, et lepingu esemeks oli ettevõtte tervikvara, ei ole

asjakohane. Kõrge hind kinnitab pigem asjaolu, et lepingus märgitud vara kõrval ei olnud poolte tahe

suunatud õiguste ja kohustuste võõrandamisele. Pealegi ei saanud sel juhul tehingu alusel vara eest

saadud 1 003 000 krooni kahjustada võlausaldajaid. See, et hageja lõpetas samal ajal kostjaga

ruumide üürilepingu ja AS-iga Saku Õlletehas mööbli kasutamise lepingu, ei kinnita hageja võlgade

üleminekut kostjale. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mida hinnates oleks saanud järeldada hageja

ettevõtte kui asjade ja õiguste omandi või valduse kostjale tervikuna üleminekut.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga selles, et asjaolu, et kostja ei jätkanud samades ruumides

toitlustusettevõtte pidamist, vaid andis ruumid uuesti üürile, ei tõenda iseenesest, et hageja ei andnud

ettevõtet üle. Seda ei tõenda ka töötajatega töölepingute lõpetamine, mis on ettevõtte ülemineku

tagajärjeks, mitte eelduseks. Samas ei ole õiged neist asjaoludest tehtud hageja järeldused.

Kuna maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 3 alusel jätta riigilõiv hagejalt

riigituludesse välja mõistmata. Kuna kostja esitas taotluse apellatsioonimenetluse õigusabikulude

hüvitamiseks ning ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse põhiosas rahuldamata ja esimese

astme kohtu otsuse lõppjäreldused muutmata, jättis ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda.

Esimese astme kohus mõistis kostja õigusabikulud hagejalt välja võimalikus maksimummääras,

mistõttu jättis ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja

maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei tulene seadusest ringkonnakohtu seisukoht, et müügilepingu alusel ei

läinud kostjale üle hageja ettevõte, kuna see leping hõlmab üksnes hageja asju, mitte aga hageja

õigusi ja kohustusi. Kohustuste üleminek ei ole ettevõtte ülemineku eeldus, vaid on VÕS § 182 lg 2

järgi selle tagajärg. Seega ei saa ettevõtte üleminekut sisustada kohustuste ülemineku kokkuleppe

olemasolu järgi. Ringkonnakohus ei ole otsuses selgitanud, milliste õiguste üle andmata jätmise tõttu

ei toimunud ettevõtte üleminekut. Samuti on ringkonnakohus valesti leidnud, et ettevõtte ülemineku

eelduseks on poolte tahe ettevõte kui tervik üle anda. Ettevõtte ülemineku hindamisel on oluline välja

selgitada, kas poolte tahteks oli majandustegevuse jätkamiseks oluline vara üle anda.

Lisaks leiab hageja, et ringkonnakohus ei ole hinnanud hageja väiteid ega tõendeid kogumis, millest

nähtub ettevõtte üleminek kostjale. Rendileping lõpetati poolte kokkuleppel ning kostja kasutusse jäi

kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel hageja kasutuses olnud mööbel. Seega olid poolte

toimingud suunatud ettevõtte üleandmisele.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palub kostja

jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et ringkonnakohus on VÕS § 180 õigesti kohaldanud

ning ei ole tõendeid hinnates menetlusnorme rikkunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 692 p 1 alusel muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepinguga, millega hageja müüs kostjale tavapärased

toitlustusettevõtte asjad (potid, pannid, taldrikud, klaasid, noad, kahvlid jne), andis hageja kooskõlas

VÕS §-ga 182 kostjale üle ettevõtte. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei andnud

müügilepinguga kostjale üle ettevõtet.

11. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustiku § 5 lg 1 kohaselt on ettevõte

majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest,

mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. Sama paragrahvi

2. lõike järgi kohaldatakse ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate

asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 180

lg 1 esimese lause järgi võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma

omandajale üle ettevõtte. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-le 1 on tehing

toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje

kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Selgitamaks, kas vaidlusaluse müügilepinguga andis hageja

kostjale üle ettevõtte, st kas kostja vastutab VÕS § 183 lg 1 alusel ka hageja kohustuste eest, tuligi

kohtutel anda hinnang müügilepingule.

Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 kohaselt ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist

teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvad asjad

antakse kooskõlas VÕS § 182 lg-ga 1 omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja

õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi.

Ettevõtte üleandja on kohustatud andma omandajale üle asjade valduse, registreerimisele kuuluva

vara puhul tagama ka kannete tegemise registrites. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste

üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud

kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate vastu, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole kohustuse või lepingu

üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

12. Eeltoodud sätete alusel on ringkonnakohus õigesti järeldanud, et ettevõtte ülemineku korral läheb

omandajale üle ettevõte kui tervik (vt Riigikohtu 16. veebruari 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-

00). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et ettevõtte üleminekuks ei piisanud praegusel

juhul asjade müügilepingust ja selle täitmisest, sest müügilepinguga ei ole praegusel juhul tõendatud

hageja ettevõtte kui terviku kõnealune asjade ja õiguste olulises osas üleminek kostjale.

Maakohus tegi kindlaks, et vaidlusaluse lepinguga andis hageja kostjale üle üksnes toitlustusettevõtte

tavapärased asjad (potid, pannid, taldrikud, klaasid, noad, kahvlid jne). Seega läksid kostjale

käsutustehinguga üle nende asjadega seotud õigused. Kolleegium leiab, et kuna ettevõtte ülemineku

eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda

ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. TsÜS § 6 lg-s 3

sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttese kuuluv õigus üle anda eraldi

käsutustehinguga. Praegusel juhul tuvastas maakohus, et hageja ei andnud kostjale üle õigusi, nt Saku

Õlletehase AS-iga sõlmitud lepingut. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et kostjale ei antud üle ka

käibevara ja nõudeid. Kuna kohtud on leidnud, et asjade müügilepingust ja selle täitmisest ei

piisanud, tuvastamaks, et ettevõtte kui tervik on hagejalt üle läinud kostjale, ei ole ka hageja

kohustused VÕS § 182 lg 2 alusel kostjale üle läinud. Seetõttu ei ole hagejal ka kostja vastu

tagasinõuet VÕS § 183 lg 1 teise lause järgi.

13. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et ringkonnakohus on tõendite hindamisel rikkunud

TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Kohtud on hageja esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja leidnud,

et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks ettevõtte üleminek kostjale.

14. Kuna kostja ei ole kooskõlas TsMSRS § 3 lg-ga 1 ning enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 60 lg-ga 3 esitanud Riigikohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, jäävad

kassatsioonimenetluses kantud kostja kohtukulud tema enda kanda.

15. Hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

riigituludesse.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu