3-1-1-83-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-83-09

Otsuse kuupäev

19. oktoober 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi M. S. süüdistuses KarS § 422 lg 2 ja § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2009. a otsus kriminaalasjas

nr 1-07-3684

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. S. kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2009

Istungil osalenud isikud

M. S. kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kristine Tamm

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2009. a ja Harju Maakohtu 15. detsembri 2008. a otsused

osaliselt, s.o

1.1. M. S. süüditunnistamises KarS § 424 järgi;

1.2. M. S. süüditunnistamises KarS § 422 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobe

seisundis;

1.3. M. S-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

2. Mõista M. S. KarS § 424 järgi õigeks.

3. Mõista M. S. KarS § 422 lg 2 järgi õigeks mootorsõiduki alkoholijoobe seisundis juhtimises, jättes M. S-le

KarS § 422 lg 2 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mõistetud lisakaristuse muutmata.

4. KarS § 68 lg 1 alusel arvata M. S-le KarS § 422 lg 2 alusel mõistetud seitsme aasta ja kuue kuu pikkuse

vangistuse hulka eelvangistusaeg kuus kuud ning lugeda M. S. ärakandmisele kuuluvaks karistuseks seitse

aastat vangistust alates karistuse kandmisele asumisest.

5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. S. anti kohtu alla süüdistatuna järgmiste kuritegude toimepanemises.

1.1 KarS § 424 järgi süüdistati M. S-i selles, et tema isikuna, keda oli HÕS § 96 lg 4 järgi karistatud mootorsõiduki juhtimise

eest alkoholijoobe seisundis:

1) juhtis 11. detsembril 2005. a kella 23.30 ajal X linnas X tänaval mootorsõidukit Volkswagen Golf, olles

alkoholijoobe seisundis;

2) juhtis 13. augustil 2006. a kella 21.29 paiku X maantee 47,6. kilomeetril Kalmaru küla ristmikul mootorsõidukit

Honda Civic, olles alkoholijoobe seisundis.

Sellega rikkus M. S. liiklusseaduse (LS) § 20 lg-te 3 ja 4 ning liikluseeskirja (LE) § 76 p-de 1 ja 3 nõudeid.

1.2 KarS § 422 lg 2 järgi süüdistati M. S. järgmise teo toimepanemises. 13. augustil 2006. a kella 21.29 paiku juhtis M. S. X

maantee 47,6. kilomeetril Kalmaru küla ristmikul sõiduautot Honda Civic. Mootorsõidukit juhtides eiras M. S. liiklusnõudeid

sellega, et ta:

1) oli alkoholijoobe seisundis, millega rikkus LS § 20 lg-te 3 ja 4 ning LE § 76 p-de 1 ja 3 nõudeid;

2) juhtis mootorsõidukit kiirusega suurusjärgus 212 km/h, ehkki sellel teelõigul oli suurim lubatud sõidukiirus 100

km/h. Sellega rikkus M. S. LE § 124 p 2 ja § 123 nõudeid;

3) juhtis mootorsõidukit, liikudes vastassuunavööndis sõidutee ääre lähedal, millega ta rikkus LE § 110 nõudeid.

Eeltoodud rikkumiste tagajärjel põrkus M. S. juhitud sõiduauto kokku peateele vasakpööret lõpetava sõiduautoga Chrysler

Vision. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkusid sõiduautos Chrysler Vision viibinud R. K., S. K. ja T. J. Sõiduautos Honda Civic

sai juhi kõrvalistuja K. K. eluohtlikke tervisekahjustusi.

2. Pärnu Maakohtu 15. detsembri 2008. a otsusega tunnistati M. S. süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati vangistusega 6

kuuks. Sama kohtuotsusega tunnistati M. Seger süüdi ka KarS § 422 lg 2 ja § 424 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg-st 1

juhindudes 7 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus M. S-le liitkaristuseks 7 aastat ja 6

kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha 6 kuud eelvangistust. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus

lisakaristusena M. S-lt 3 aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Kannatanute tsiviilhagid jättis kohus läbi vaatamata.

Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 On tõendatud, et M. S. juhtis 11. detsembril 2005. a Tartus Väike-Tähe tänaval mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis.

Lisaks M. S. süü omaksvõtule kinnitavad seda ka joobeseisundi tuvastamise protokoll, millest nähtub, et M. S-l tuvastati

kinnipidamisel indikaatorvahendit kasutades alkoholijoove 0,26 mg/l kohta, samuti joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise

akt, mille kohaselt tuvastati M. S-l vereanalüüsi ning kohapealse uurimise põhjal kerge alkoholijoove suurusjärgus 0,72

promilli. Ekspertiisiaktides kajastatud joobes ei ole põhjust kahelda, kuna ekspertiis tehti SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum, mis

oli Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud. Kohus osutas ka M. S. politseioperatsiooni käigus kinni pidanud

politseitöötaja kohtus antud ütlustele, mille kohaselt tuvastati kohapeal M. S. joove kahe erineva alkomeetriga, samuti olid

juhil ka välised alkoholijoobe tunnused (alkoholilõhn). Kuna juht kohapealse joobe tuvastamisega ei nõustunud, toimetati ta

haiglasse ekspertiisi. M. S. varasem karistus mootorsõiduki alkoholijoobe seisundis juhtimise eest oli 11. detsembri 2005. a

seisuga kustumata. Seetõttu on tema tegu kvalifitseeritav KarS § 424 järgi.

2.2 Analüüsides kriminaalasjas kogutud tõendeid, jõudis maakohus järeldusteni, et 13. augusti 2006. a liiklusõnnetuse

toimumise ajal mootorsõidukit juhtides oli M. S. alkoholijoobe seisundis, tema juhitud sõiduk liikus kiirusega 212 km/h ja asus

kokkupõrke hetkel vastassuunavööndis sõidutee vasaku ääre lähedal. Seejuures leidis kohus, et M. S. ei suunanud enda juhitud

sõidukit vastassuunavööndisse mitte vahetult enne kokkupõrget, s.o siis kui ristmikule ilmus teine sõiduk, vaid ta tegi seda

juba varem. Liiklustehnilise ekspertiisi arvamuse kohaselt kulunuks M. S. juhitud sõiduautol maksimaalsel lubatud

sõidukiirusel (100 km/h) liigeldes ristmikuni jõudmiseks selline ajavahemik, mille jooksul oleks teine sõiduk, s.o Chrysler

jõudnud pöörde lõpetada ja ristmiku vabastada. Ekspertide hinnangul ei oleks kokkupõrget toimunud ka Honda liikumisel

kiirusega 212 km/h, kui Honda oleks sõitnud oma suunavööndis. Alkoholijoobe tõttu oli pärsitud M. S. tegevus liiklusõnnetuse

vältimisel. Seega olid kokkupõrge ja sellest tingitud kolme inimese surm ning ühe inimese eluohtlikud tervisekahjustused

põhjuslikus seoses süüdistuses nimetatud liiklusnõuete rikkumistega.

2.3 Maakohus leidis, et kuna M. S. on end juba varem näidanud distsiplineerimatu liiklejana ja arvestades kuriteoga

põhjustatud tagajärje raskust, tuleb M. S-i karistada reaalse vangistusega. Pidades silmas karistust kergendavaid asjaolusid -

materiaalse kahju vabatahtlikku hüvitamist ja puhtsüdamlikku kahetsust -, samuti seda, et M. S. sai ka ise liiklusõnnetuse

tagajärjel kannatada, M. S. noorust ja varasemate kriminaalkaristuste puudumist, asus kohus seisukohale, et M. S-le tuleb

mõista karistus KarS § 422 lg 2 sanktsiooni keskmises määras, mitte aga ülemmääras.

2.4 Kohus leidis, et lähtudes kriminaalasja arutamise ökonoomiast ja vajadusest lahendada kriminaalasi mõistliku aja jooksul,

on otstarbekas jätta tsiviilhagid lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava kaitsja Rein Laid ja kannatanud Ü. K. ning Ra. K. Kaitsja

apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse osalist tühistamist ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Kannatanute

esindajate apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist M. S-le karistuse mõistmist ja tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist

puudutavas osas. Kannatanud palusid mõista M. S-le KarS § 422 lg 2 järgi karistuseks vangistus 12 aastaks ja rahuldada

tsiviilhagid.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2009. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega Ra. K. ja Ü. K. tsiviilhagid olid

jäetud läbi vaatamata, ja saadeti kriminaalasi tsiviilhagide osas maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Kohtukolleegium nõustus kaitsja seisukohaga, kuna SA Pärnu Haigla laboratoorium ei olnud 13. augusti 2006. a seisuga

Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt pädevaks hinnatud, ei ole M. S. joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt usaldusväärne

tõend. Samas leidis kohus, et selle akti tõendikogumist väljajätmine ei anna alust väita, et M. S. poolt 13. augustil 2006. a

sõiduki juhtimine alkoholijoobes on tõendamata. Ringkonnakohtu hinnangul on see asjaolu tõendatud teiste maakohtu otsuses

osutatud tõenditega. Maakohus on väga põhjalikult põhistanud oma järeldust, et M. S. rikkus LE § 110 nõudeid. Kaitsja,

esitades apellatsioonis maakohtu põhistustest vaid üksikuid, omavahel seostamata katkeid, märgib eksitavalt, nagu ei oleks

M. S. LE § 110 nõudeid rikkunud. Äärmise põhjalikkusega ja objektiivsetest tõenditest lähtudes on maakohus analüüsinud ka

Chrysleri juhi käitumist. Apellatsioonis ei ole esitatud maakohtu põhjendusi kummutavaid väiteid. Apellandi arusaam, et

Chrysleri juht eiras liikluseesõiguse märki 221 "Anna teed" ja LE § 159 nõudeid, on põhjendamatu ja paljasõnaline.

4.2 M. S-le on mõistetud karistus KarS § 56 sätteid järgides, kusjuures maakohtu otsusest tuleneb, et karistusmäära valik on

olnud tõsise vaagimisprotsessi tulemus, milleni kohus jõudis kindlate ja kontrollitavate asjaolude hindamise kaudu.

4.3 Maakohtul puudus õiguslik alus jätta kannatanute tsiviilhagid läbi vaatamata, mistõttu tuleb kohtuotsus selles osas

tühistada ja saata kohtuasi tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. S. kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata, ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja M. S-le

kergema karistuse mõistmist. Kassaatori põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1 Ringkonnakohtu otsus on ebapiisavalt põhjendatud ja kohtuotsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud

asjaoludele, mistõttu on kohtuotsuse tegemisel rikutud KrMS § 339 lg 1 p-dest 7 ja 8 tulenevaid nõudeid. Ringkonnakohus on

kaldunud kõrvale KrMS §-s 7 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks.

5.2 Kuna usaldusväärseid tõendeid M. S. joobe ja selle suuruse kohta ei ole, siis ei oleks kohtud M. S-le karistuse mõistmisel

tohtinud lähtuda sellest, et M. S. oli keskmises joobes. Ainuüksi tunnistajate ütluste põhjal ei ole võimalik lugeda tõendatuks,

et süüdistatav oli keskmises joobes või üldse mingisuguses joobes. Samuti ei ole tõendatud põhjuslik seos M. S. väidetava

joobeseisundi ja liiklusõnnetuse vahel.

5.3 Tuvastades, et M. S. juhitud sõiduauto ületas olulisel määral lubatud sõidukiirust, tuginesid kohtud tõenditele, mis on

oletuslikud ega näita, kui palju võis süüdistatav tegelikkuses kiirust ületada ning et just see liiklusnõuete rikkumine oli

liiklusõnnetuse põhjuseks.

5.4 Ei ole tõendatud, et M. S. rikkus LE § 110. Millegagi ei ole tõendatud maakohtu järeldus, et süüdistatava juhitud sõiduk ei

suundunud vastassuunavööndisse vahetult enne kokkupõrget, vaid tegi seda juba sirge alguses.

5.5 Kohtud ei ole M. S. käitumise hindamisel andnud objektiivset hinnangut Chrysleri juhi käitumisele ja võimalikule

liiklusnõuete rikkumisele. Kaitsja arvates on käesoleval juhul tegemist segasüüga ning M. S. süü hindamisel ja talle karistuse

mõistmisel tuleb sellega arvestada.

5.6 M. S-le karistuse mõistmisel kohaldasid kohtud vääralt KarS § 56 lg 1. Kassaator leiab, et kõiki asjaolusid arvesse võttes

on M. S-le võimalik mõista kergem karistus.

6. Kassatsioonivastuses palub Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristine Tamm jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi M. S. kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Lisaks leidis kaitsja, et

kuna 1. juulil 2009. a jõustunud liiklusseaduse uus redaktsioon dekriminaliseerib mootorsõiduki kerges alkoholijoobes

juhtimise, tuleb M. S. KarS § 424 järgi õigeks mõista nii 11. detsembri 2005. a kui ka 13. augusti 2006. a tegude osas.

Ülejäänud osas palus kaitsja kvalifitseerida M. S. 13. augustil 2006. a liiklusnõuete rikkumine ümber KarS § 423 lg 2 järgi ja

mõista talle kergem karistus.

Prokurör vaidles kassatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Samas asus prokurör seisukohale, et lähtudes 1. juulil

2009. a jõustunud liiklusseaduse muudatustest tuleb M. S. õigeks mõista osas, milles talle on süüks arvatud mootorsõiduki

joobes juhtimine 13. augustil 2006. Nimelt ei ole kriminaalasjas ühtegi tõendit, mille alusel oleks võimalik tuvastada, kas

alkoholi hulk M. S. veres või väljahingatavas õhus vastas LS § 20 lg-s 31 sätestatud määradele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ükski kassatsioonis esitatud väidetest ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei

anna. Sisuliselt taotletakse kassatsioonis Riigikohtult faktiliste asjaolude tuvastamist ja maa- ning ringkonnakohtu otsustes

kindlakstehtud asjaolude ümberlükkamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud

kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad

ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09 - RT III 2009, 28, 208, p-

d 15-16). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud käesolevas asjas tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

Maakohtu otsuses on põhjalikult põhistatud kõiki järeldusi, milleni kohus tõendeid hinnates jõudis. Kohtuotsuse põhistused on

veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Maakohtu seisukohtadega nõustus ka ringkonnakohus.

II

9. Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime

pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku

süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud

kuriteokoosseisule,

kui

ka

juhul,

mil

teo

karistatavus

on

ära

langenud

alles

hiljem

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-08 - RT III 2008, 38, 253, p 18). Seetõttu tuleb

kolleegiumil KrMS § 352 lg-st 6 juhindudes kontrollida, kas M. S-le etteheidetavad teod on jätkuvalt täies ulatuses

kriminaalkorras karistatavad.

10. 1. juulil 2009. a, s.o pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist käesolevas kriminaalasjas, kuid enne selle otsuse jõustumist,

hakkasid kehtima liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse (RT I 2008, 54,

304) § 1 punktid 3-7, 13, 17 ja 18, § 2 punktid 4 ja 5 ning § 3 (vt viidatud seaduse § 7 lg 3). Nende sätetega muudeti muu

hulgas nii KarS § 424 sõnastust kui ka joobeseisundi mõistet ja tunnuseid puudutavat õiguslikku regulatsiooni. KarS § 424

näeb alates 1. juulist 2009 ette vastutuse mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Seejuures ei ole enam

karistusõiguslikku tähendust isiku varasemal karistatusel mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. 1. juulil 2009. a

jõustunud liiklusseaduse redaktsiooni kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu

sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud

kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides (LS § 20 lg 3). Vastavalt LS § 20 lg 31 p-le 1 loetakse juht

alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas

õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Liiklusseaduse § 20 lg 31 p 2 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks ka

siis, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on

vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised

funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Seega on

alates 1. juulist 2009. a KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove

ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku

käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt

võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2009. a otsus asjas

nr 3-1-1-76-09 - RT III 2009, 41, 310, p-d 9-10).

11. Kohtute tuvastatu kohaselt oli M. S-l 11. detsembril 2005. a mootorsõidukit juhtides ühes grammis veres 0,72 milligrammi

alkoholi. Vere sellise alkoholisisalduse korral on alates 1. juulist 2009. a LS § 20 lg-st 31 tulenevalt võimalik lugeda juht

alkoholijoobes olevaks üksnes lisatingimusel, et väliselt on tajutavad juhi tugevasti häiritud või muutunud kehalised või

psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava

kindlusega. Erinevalt prokuröri poolt Riigikohtu istungil märgitust leiab kolleegium, et kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid,

mis võimaldaksid teha järeldust, nagu oleksid M. S. kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid

olnud 11. detsembril 2005. a mootorsõidukit juhtides sedavõrd tugevasti häiritud või muutunud, et M. S. poleks ilmselgelt

olnud võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Süüdistuse esitamise ja kohtuotsuste tegemise ajal kehtinud

materiaalõiguse kohaselt ei olnud nimetatud asjaolul M. S. teole karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt ka määravat

tähtsust. Vaatamata sellele tähendab M. S. kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides toimunud muutuste

mittetuvastatus seda, et kohtute kindlakstehtud kujul ei ole M. S. poolt 11. detsembril 2005. a toime pandud tegu alates

1. juulist 2009. a enam KarS § 424 järgi kuriteona karistatav, sest see ei vasta kõigile LS § 20 lg 31 punktis 1 või 2 sätestatud

joobeseisundi tunnustele. Järelikult tuleb M. S. KarS § 5 lg-st 2 lähtudes 11. detsembril 2005. a toimepandud teos KarS § 424

järgi õigeks mõista. Puudub alus saata kriminaalasi eelnimetatud osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, sest

kolleegiumi hinnangul ei oleks kriminaalasja uuel arutamisel võimalik koguda uusi tõendeid M. S. kehaliste ja psüühiliste

funktsioonide kohta 11. detsembril 2005. a. Siinkohal osutab kolleegium ka kohtute poolt usaldusväärseks tõendiks hinnatud

12. detsembri 2005. a joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktile (kriminaaltoimiku III kd, tl 8-9), mille kohaselt olid M. S.

kehalised ja psüühilised funktsioonid kas häireteta või üksnes kergelt häiritud.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil leidis prokurör, et seoses 1. juulil 2009. a jõustunud liiklusseaduse muudatustega

tuleb M. S. KarS § 422 lg 2 ja § 424 järgi õigeks mõista selles, et ta juhtis 13. augustil 2006. a kella 21.29 paiku X maantee

47,6. kilomeetril mootorsõidukit Honda Civic, olles alkoholijoobe seisundis. Seda põhjusel, et kriminaalasjas pole tõendeid,

mille alusel oleks võimalik kindlaks teha, kas alkoholi hulk M. S. veres või väljahingatavas õhus vastas LS § 20 lg 31 p-des 1

või 2 sätestatud alammääradele. Kolleegiumi hinnangul on prokurör sellega süüdistusest osaliselt loobunud, mis tulenevalt

KrMS § 14 lg-st 2, §-st 301 ja § 309 lg 2 viimasest alternatiivist tähendab seda, et M. S. tuleb osas, milles talle on KarS § 422

lg 2 ja § 424 järgi süüks arvatud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine 13. augustil 2006. a, õigeks mõista. Sõltumata sellest

peab kolleegium õiguspraktika suunamiseks vajalikuks selgitada järgmist.

13. Kohtud on ekslikult leidnud, nagu oleks mootorsõiduki tahtlik juhtimine joobeseisundis, millega ettevaatamatusest

tekitatakse inimesele raske tervisekahjustus või ühe või mitme inimese surm, kvalifitseeritav KarS §-des 422 ja 424 ette nähtud

kuritegude ideaalkogumina. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on käsitatav liiklusnõuete rikkumisena KarS § 422

mõttes. Juhul, kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises seisneva liiklusnõuete rikkumisega põhjustatakse ettevaatamatusest

inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, tuleb see kvalifitseerida üksnes KarS § 422 lg 1 või 2 järgi, mitte aga KarS § 422

lg 1 või 2 ja § 424 ideaalkogumina. Seda seetõttu, et kirjeldatud juhtumil on kogu joobes juhtimise teoebaõigus KarS § 422

lg 1 või 2 koosseisust hõlmatud ja KarS §-s 424 ette nähtud kuritegu neeldub KarS §-s 422 sätestatud kuriteos. Kui

mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus,

realiseerub KarS § 422 lg-s 1 või 2 ette nähtud koosseisulises tagajärjes see sama oht, mille tõrjumisele KarS §-s 424

sätestatud kuriteokoosseis on suunatud. Seega katab KarS § 422 lg 1 või 2 koosseis vaadeldaval juhul KarS § 424 koosseisu.

14. M. S. õigeksmõistmine KarS § 424 järgi esitatud süüdistuses ja KarS § 422 lg 2 järgi esitatud süüdistuse selles osas, mis

puudutab mootorsõiduki joobeseisundis juhtimist 13. augusti 2006. a liiklusõnnetuse põhjustamisel, samuti kassatsioonis

esitatud väited ei anna alust kergendada M. S-le KarS § 422 lg 2 järgi mõistetud karistust. KarS § 56 lg 1 esimese lause

kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Arvestades seda, kuivõrd ulatuslikult rikkus M. S. 13. augusti 2006. a

liiklusõnnetuse põhjustamisel kiirust ületades ja vastassuunavööndis liigeldes liiklusnõudeid, aga samuti selle rikkumise

tagajärjena kolme inimese surma ja ühele inimesele raskete tervisekahjustuste põhjustamist, on M. S. süü suurus piisav

õigustamaks talle kohtute poolt mõistetud 7 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust. Kohtud on karistuse mõistmisel lisaks M. S. süü

suurusele arvestanud nii õiguskorra kaitsmise huve kui ka M. S. karistust kergendavaid asjaolusid (KarS § 56 lg 1 ls 2).

Süüdimõistmise mahu mõningane vähenemine ei oma antud juhul sellist kaalu, et see eeldaks M. S-le uue karistuse mõistmist.

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning KarS § 5 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2009. a ja Harju Maakohtu 15. detsembri 2008. a otsused, tehes M. S. olukorda

raskendamata tühistatud osas ise uue otsuse.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe