3-2-1-94-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-94-09

Määruse kuupäev

Tartu, 15. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

E. E avaldus J.S. Glt M.S. E suhtes vanema õiguste

äravõtmiseks või J.S. G ja M.S. E suhtlemise korra

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-23300

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. E määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja E. E (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Tiina Mare Hiob

Puudutatud isik J.S. G (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

Puudutatud isik M.S. E (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

advokaat Helen-Lumelille Tomberg

Eestkosteasutus Tallinna Kesklinna Valitsus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. september 2009. a

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-23300 ja

teha uus määrus, millega rahuldada J.S. G esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus.

2. Lubada M.S. E lahkuda Eesti Vabariigist üksnes tema mõlema seadusliku esindaja, s.o E. E

ja J.S. G nõusolekul.

3. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

4. Tagastada E. E määruskaebuselt 13. aprillil 2009 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

5. Tagastada E. E 11. septembril 2009 saadetud kiri ja lisa (3 lehel).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. E (avaldaja) esitas 20. juunil 2007 Harju Maakohtule avalduse J.S. G (puudutatud isik)

menetlusosaliste ühise tütre M.S. E suhtes vanema õiguste äravõtmiseks, sest puudutatud isiku

käitumine kahjustab nii avaldajat kui ka last.

Menetluse kestel esitas avaldaja alternatiivse nõude juhuks, kui kohus ei rahulda avaldust vanema

õiguste äravõtmiseks, ja palus määrata kindlaks puudutatud isiku suhtlemiskorra lapsega.

2. Puudutatud isik vaidles vanema õiguste äravõtmisele vastu ja palus samuti määrata kindlaks

lapsega suhtlemise korra.

3. Lapse esindaja ja eestkosteasutuse esindaja leidsid, et vanema õiguste äravõtmine J.S. G ei ole

põhjendatud.

4. Harju Maakohus keelas esialgse õiguskaitse korras 28. juuni 2007. a määrusega läheneda

puudutatud isikul avaldajale äratundmiskauguseni, s.o lähemale kui 100 m ja määras, et

kohtumenetluse ajal võib puudutatud isik suhelda lapsega sotsiaaltöötaja vahendusel.

5. Harju Maakohus jättis 21. detsembri 2007. a määrusega avalduse puudutatud isikult vanema

õiguste äravõtmiseks rahuldamata ja määras kindlaks puudutatud isiku ja lapse suhtlemise korra.

Maakohtu määruse kohaselt sai puudutatud isik võimaluse kohtuda lapsega üle nädala esmaspäeviti

kell 16.00-18.00 sotsiaalhoolekande töötaja juuresolekul Tallinna Perekeskuse ruumides.

6. Nii avaldaja kui ka puudutatud isik esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse.

Puudutatud isik esitas apellatsioonimenetluse ajal, s.o 7. aprillil 2009 avalduse, milles palus

kohaldada esialgset õiguskaitset ja keelata avaldajal lapsega Eesti Vabariigist ilma puudutatud isiku

eelneva kirjaliku nõusolekuta lahkuda.

Puudutatud isikule teadaolevalt soovib avaldaja lapsega Eestist lahkuda, et puudutatud isik ei saaks

lapsega suhelda. Avaldaja selline tegevus rikuks puudutatud isiku ja lapse õigust suhelda ning

muudaks võimatuks või vähemalt raskendaks oluliselt käesolevas tsiviilasjas tehtava määruse

täitmist. Arvestades asjaolu, et avaldaja ei soovi üldse, et laps ja puudutatud isik kohtuksid, võib

avaldaja Eestist lahkumise korral osutuda keeruliseks ka lapse elukoha tuvastamine.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Ringkonnakohus rahuldas 8. aprilli 2009. a määrusega puudutatud isiku avalduse esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks ja keelas avaldajal koos lapsega Eesti Vabariigist puudutatud isiku eelneva

kirjaliku nõusolekuta lahkuda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamine

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 3 alusel põhjendatud.

Kui laps asub elama välisriiki, ei ole lapse ja temaga koos mitteelava vanema suhtlemine võimalik

samadel tingimustel, kui saaks toimuda suhtlemine samas riigis elava lapse ja vanema vahel. Hagi

tagamata jätmine raskendab tehtava võimaliku kohtumääruse täitmist või teeb selle võimatuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse

kohaldamise määruse tühistada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt piiras ringkonnakohus esialgset õiguskaitset kohaldades

põhjendamatult avaldaja isikuõigusi.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui kohaldas esialgset õiguskaitset avaldajat ja

eestkosteasutusi ära kuulamata. TsMS § 545 järgi tuleb enne lähenemiskeelu vm isikuõiguste kaitse

kohaldamist kuulata ära mh isik, kelle suhtes abinõu kohaldatakse.

Ringkonnakohus pidi asjas avalikku huvi arvestades välja selgitama kõigi menetluses osalevate

isikute seisukohad ja veenduma, et puudutatud isiku väited on põhistatud ja tõendatud, kuid rahuldas

taotluse puudutatud isiku paljasõnaliste põhistamata väidete alusel. Seda tehes piiras ringkonnakohus

põhjendamatult avaldaja isikuõigusi. Avaldaja ei ole kunagi kavatsenud Eestist lahkuda.

11. septembril 2009 edastas avaldaja Riigikohtule tõendina puudutatud isiku e-kirja kolmandale

isikule, millele olid manusena lisatud fotod menetlusosaliste lapsest.

9. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei piira ringkonnakohtu määrus avaldaja õigusi, sest tal on endiselt võimalik vabalt

liikuda ja reisida, kuhu ta soovib. Üksnes juhul, kui avaldaja soovib minna välisriiki koos lapsega, on

tal kohustus informeerida sellest enne lapse teist seaduslikku esindajat, s.o puudutatud isikut ja küsida

viimaselt kirjalik nõusolek.

Ringkonnakohus ei pidanud avaldajat ega eestkosteasutust ära kuulama, sest TsMS § 545 ei ole

praeguses asjas kohaldatav, kuna ringkonnakohus ei kohaldanud lähenemiskeeldu ega muud

isikuõiguse kaitse abinõu.

Esialgne õiguskaitse tuleb otsustada kiiresti, mistõttu menetlusosalistelt seisukohtade küsimine oleks

vastuolus esialgse õiguskaitse eesmärgiga. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks hagita

perekonnaasjades on hoida ära võimalik kahju tekkimine lapsele või vanemale. Kui esialgse

õiguskaitse kohaldamise avalduses esile toodud asjaolude realiseerumine, praegusel juhul lapse riigist

lahkumine, tooks kaasa olukorra, kus võimaliku kohtulahendi täitmine on raskendatud või võimatu

ja/või lapse või vanema õiguste rikkumise menetluse ajal, lasub kohtul kohustus esialgset õiguskaitset

kohaldada.

Avalduse rahuldamata jätmine raskendab või teeb võimatuks lapsega suhtlemist kindlaks määrava

kohtumääruse täitmise.

10. Eestkosteasutus arvas, et esialgset õiguskaitset ei ole vaja kohaldada, kui avaldaja võimaldab

lapsel puudutatud isikuga kohtuda ja suhelda.

11. Lapse esindaja toetas määruskaebust. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi. Iseenesest

on õige ringkonnakohtu järeldus, et lapse välismaale elama viimine takistab lahuselava vanema

suhtlemist lapsega, kuid lapse välismaale viimise keelamine ilma puudutatud isiku nõusolekuta piirab

ebamõistlikult lapse õigusi ja huvi veeta välismaal puhkust. Põhjendatud on keelata viia last Eesti

Vabariigist välja kauemaks kui kolmeks nädalaks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 695 alusel tühistada. Kuna menetlusõiguse normi rikkumise saab Riigikohus

kõrvaldada, tuleb asjas teha TsMS § 701 lg 3 alusel uus määrus.

13. Avaldaja arvates piiras ringkonnakohus põhjendamatult avaldaja isikuõigusi, kui kohaldas

esialgset õiguskaitset viisil, mis keelas avaldajal lapsega Eesti Vabariigist puudutatud isiku eelneva

kirjaliku nõusolekuta lahkuda. Kolleegiumi arvates on määruskaebuse väide osaliselt põhjendatud,

sest ringkonnakohtu määruse resolutsiooni sõnastusest saab järeldada, et osaliselt on piiratud ka

avaldaja liikumisvabadus, s.o koos lapsega liikumine. Teisalt ei taga ringkonnakohtu määruse

resolutsioon lapse huvide igakülgset kaitset, sest võimaldab lapsel lahkuda kohtumenetluse ajal

välisriiki koos kolmanda isikuga. Kolleegiumi arvates ei ole esialgne õiguskaitse sellisel kujul

piisavalt efektiivne ei lapse ega tema vanemate õiguste ja huvide kaitseks.

14. Ringkonnakohus juhindus esialgse õiguskaitse määramisel puudutatud isiku taotluse sõnastusest

ja leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 3 alusel

põhjendatud. Kolleegiumi arvates tugines ringkonnakohus esialgset õiguskaitset kohaldades osaliselt

väärale menetlusnormile.

Õige on see, et hagita perekonnaasjas saab kohus TsMS § 551 lg 1 järgi kohaldada avalduse alusel

või omal algatusel esialgse õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid. Õige on ka esialgse õiguskaitse

kohaldamisel lähtuda TsMS § 377 lg-st 1, mille järgi võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on

alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

Ekslik on aga pidada lahkumise keeldu tehingute ja toimingute tegemise keeluks TsMS § 378 lg 1

mõttes.

Kolleegiumi arvates ei ole vaidluses lapse üle vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist

lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis

raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lastekaitseseaduse § 28 kohaselt on ühest

või mõlemast vanemast lahutatud lapsel õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga

ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Samuti on lapsest lahus elaval

vanemal perekonnaseaduse (PKS) § 52 lg 1 järgi õigus lapsega suhelda. Ühtlasi raskendab lapse

välisriiki viimine lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks.

Seetõttu peab kolleegiumi arvates olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada

lapse välisriiki viimist, et säästa last ühest riigist teise viimise ning teisest riigist tagasi toomise eest

Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni

alusel.

15. Kolleegiumi arvates saab kohus lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida

hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3

p 1 mõttes.

PKS § 50 lg-tes 1-4 on sätestatud vanema õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada,

samuti kohustus kaitsta lapse seadusliku esindajana lapse õigusi ja huve. PKS § 49 järgi on vanematel

oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanema õigused ja kohustused on lapse mõlemal

vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures

(vt Riigikohtu 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 21). Siiski ei saa PKS §-s 49

sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest hoolimata tagada lahus elavale

vanemale samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos

elaval vanemal (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 32).

Kolleegiumi arvates on eeltoodu kohaselt lapse mõlemad vanemad ka vanemate lahuselu korral lapse

seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh

anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda

kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma

õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega

nõus.

16. Praeguses asjas ei soovinud puudutatud isik keelata lapsel igal juhul Eesti Vabariigist lahkuda,

vaid soovis üksnes tagada, et last ei viida kohtumenetluse ajal välisriiki ilma tema teadmata ja

nõusolekuta. Seega soovis puudutatud isik, et kohus tagaks talle kohtumenetluse ajaks esialgse

õiguskaitse korras õiguse teostada vanema õigusi ja last esindada lapse välisriiki viimise otsustamisel.

Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle

lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga. Kohus peab enne alaealist

puudutava esialgse õiguskaitse kohaldamist küsima TsMS § 551 lg 2 järgi tema elukohajärgse valla-

või linnavalitsuse arvamust, välja arvatud juhul, kui sellest tingitud viivitus kahjustaks alaealise

huvisid. Kui abinõu kohaldati valla- või linnavalitsuse seisukohta küsimata, tuleb seisukoht küsida

esimesel võimalusel. Lisaks tuleb TsMS § 384 lg 4 järgi enne esialgse õiguskaitse korras vanema

õiguste kindlaksmääramist ära kuulata vähemalt kümneaastane laps ja pädev valla- või linnavalitsus.

Kui see ei ole võimalik asja kiireloomulisuse tõttu, tuleb nad ära kuulata esimesel võimalusel pärast

seda.

Avaldaja arusaam, et kohus pidi enne esialgse õiguskaitse kohaldamist kuulama tingimata ära ka

tema, on ekslik. TsMS § 384 lg 1 järgi ei teatata hagi tagamise, sh esialgse õiguskaitse kohaldamise

avalduse läbivaatamisest teistele menetlusosalistele, kuid kohus võib teise menetlusosalise enne ära

kuulata, kui see on mõistlik, eelkõige kui avalduses taotletakse vaidlusaluse õigussuhte esialgset

reguleerimist. Seega on kohtu otsustada, kas ta peab vajalikuks teisi menetlusosalisi peale valla- või

linnavalitsuse ning asjast puudutatud vähemalt kümneaastase lapse ära kuulata. Kui kohus seda

vajalikuks ei pea, ei tule muid menetlusosalisi ära kuulata.

Avaldaja viide TsMS §-le 545 ei ole asjakohane, sest praeguses asjas ei ole esitatud avaldust

isikuõiguse kaitse abinõu kohaldamiseks TsMS § 545 ja võlaõigusseaduse § 1055 alusel.

17. Ülaltoodu kohaselt saab kohus praeguses asjas kohaldada esialgse õiguskaitse abinõuna lapse

huvide kaitseks vanema õiguste kindlaksmääramist lapse suhtes ning teha seda viisil, mis tagab, et

last ei viida ilma lahus elava vanema nõusolekuta kohtumenetluse ajal välisriiki.

18. Kolleegium juhib tähelepanu kohtu aktiivsele rollile hagita perekonnaasjade menetlemisel. Hagita

asjas selgitab kohus TsMS § 5 lg 3 järgi ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses

ei ole ette nähtud teisiti. Hagita asja võib kohus TsMS § 476 lg 1 järgi algatada ka omal algatusel.

Lisaks saab kohus hagita perekonnaasjas TsMS § 551 lg 1 järgi kohaldada omal algatusel ka esialgse

õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid. Samuti võib kohus TsMS § 384 lg 5 järgi lapse heaolu

ohustava asjaolu ilmnemisel vaidlusalust õigussuhet reguleerida omal algatusel. Seega peab kohus

olema hagita perekonnaasja lahendamisel ka ise aktiivne ning vajadusel kohaldama kohtumenetluse

ajaks esialgset õiguskaitset omal algatusel.

Eeltoodu kohaselt saab kolleegium lapse huvide kaitseks teha asjas ise uue otsuse esialgse õiguskaitse

tagamiseks. Kolleegium leiab, et lapse huvide tagamiseks on lapsest lahus elava vanema kahtluse

korral, et laps võib lahkuda välisriiki, põhjendatud nõuda esialgse õiguskaitse korras lapse välisriiki

viimise piiramist. Selleks tuleb lubada menetlusosaliste ühisel lapsel lahkuda Eesti Vabariigist üksnes

tema mõlema seadusliku esindaja, s.o avaldaja ja puudutatud isiku nõusolekul.

Kuna praeguses asjas on laps noorem kui kümneaastane, ei tule tema arvamust enne esialgse

õiguskaitse kohaldamist ära kuulata. Eestkosteasutus on avaldanud Riigikohtule oma seisukoha.

Seega ei esine menetluslikke takistusi uue määruse tegemiseks.

19. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb avaldajale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. Praeguses asjas on avaldaja eest kautsjoni tasunud kolmas isik Krista

E. Alates 1. jaanuarist 2009. a kehtivas TsMS § 149 lg-s 8 on sätestatud, et kautsjon tagastatakse

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta

kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon

tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb avaldajal kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule,

kellele ja millisele pangakontole kautsjon tagastada.

20. Avaldajale tuleb tagastada Riigikohtule tõendina esitatud dokument, sest TsMS § 695 ja § 688

lg 5 järgi Riigikohus tõendeid ei uuri, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Praeguses asjas leidis avaldaja, et

ringkonnakohus jättis avaldaja ja eestkosteasutuse ära kuulamata ega põhjendanud otsust. Neid

asjaolusid ega muid menetlusõiguse normi rikkumisi esitatud dokument ei tõenda. Seetõttu keeldub

Riigikohus tõendi vastuvõtmisest ja tagastab selle avaldajale.

Henn Jõks, Jaak Luik, Lea Laarmaa