3-2-1-87-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-87-09

Määruse kuupäev

Tartu, 15. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Sirje Pipra ja Vilma Rosti avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-4149

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tiina Vaagerti määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tiina Vaagert (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Viive Kaur

Kostjad Sirje Pipar (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Vilma Rost

(isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaadi vanemabi

Jürgen Valter

Asja läbivaatamise kuupäev

21. september 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-4149. Teha

uus määrus, millega:

1.1. Välja mõista Tiina Vaagertilt (isikukood xxxxxxxxxxx) Sirje Pipra kasuks menetluskulud

25 000 (kakskümmend viis tuhat) krooni.

1.2. Välja mõista Tiina Vaagertilt (isikukood xxxxxxxxxxx) Vilma Rosti kasuks menetluskulud

10 000 (kümme tuhat) krooni.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Tagastada Tiina Vaagertile määruskaebuselt 13. mail 2009 tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tiina Vaagert (hageja) esitas 31. jaanuaril 2007 Harju Maakohtule hagi Sirje Pipra (kostja I) vastu,

paludes kostjalt välja mõista alusetult saadud 160 000 krooni. Menetluse käigus esitas hageja hagi ka

Vilma Rosti (kostja II, edaspidi koos kostjaga I ka kostjad) vastu, paludes temalt solidaarselt

kostjaga I välja mõista alusetult saadud 50 000 krooni. Hageja palus kostjatelt välja mõista ka

viivitusintressi ja menetluskulud.

2. Harju Maakohus jättis 5. detsembri 2007. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostjate

kantud menetluskulud hageja kanda.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

4. Harju Maakohtu otsus jõustus Riigikohtu 9. juuni 2008. a määrusega, millega jäeti menetlusse

võtmata hageja kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse peale.

5. Kostjad esitasid 27. juunil 2008 Harju Maakohtule menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

avalduse. Avalduses on menetluskuludena näidatud kostja I õigusabi kuluna 43 200 krooni ja kostja II

õigusabi kuluna 25 200 krooni.

6. Harju Maakohus võttis avalduse menetlusse 7. oktoobril 2008. Avaldus koos lisadega toimetati

hagejale kätte 10. oktoobril 2008. Hageja esitas avaldusele 6. novembril 2008 vastuväite.

7. Harju Maakohtu kohtunikuabi tegi 12. märtsil 2009 määruse, millega rahuldas kostjate avalduse.

Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja 43 200 krooni menetluskulusid ja kostja II kasuks

25 000 krooni menetluskulusid. Maakohus määras, et hageja peab väljamõistetud summadelt tasuma

viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ettenähtud suuruses.

Määruse kohaselt tuleb kummagi kostja taotlus läbi vaadata eraldi ja seda lähtudes vastava kostja

vastu esitatud nõudest ja tema väidetavatest kuludest. Kumbki kostja kui iseseisev menetlusosaline

oli õigustatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 217 lg 1 kohaselt võtma endale esindaja,

kes oli kohustatud kaitsma esindatava huve sõltumata teise kostja esindamisest. Seega ei ole alust

vähendada hüvitamisele kuuluvat summat seetõttu, et kostjaid esindas sama esindaja ning et hagi alus

oli sarnane. Kohtud on menetlusosaliste esindajat aktsepteerinud.

Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 on kehtetuks

tunnistatud. Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 kohaselt on

tsiviilkohtumenetluses teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja ja nõustaja kulude

sissenõudmise piirmäär kuni 200 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna korral maksimaalselt

70 000 krooni. Kostja I esitatud taotlus 43 200 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmiseks on

vastavuses kehtestatud piirmääraga. Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 kohaselt

on tsiviilkohtumenetluses teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja ja nõustaja kulude

sissenõudmise piirmäär kuni 50 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna korral maksimaalselt

25 000 krooni. Kostja II esitatud taotlus 25 200 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmiseks ei ole

vastavuses kehtestatud piirmääraga, mistõttu tuleb välja mõista 25 000 krooni.

Õigusabikulud on tõendatud avaldusele lisatud töövõtulepingutega õigusteenuse osutamiseks ja

töövõtulepingu alusel tehtud tööde üleandmise aktidega.

Tsiviilasja on menetlenud lisaks Harju Maakohtule ka Tallinna Ringkonnakohus, samuti on seisukoha

võtnud Riigikohus. Kohtunikuabi nõustub kostjate seisukohaga, et kohtumenetlus oli seotud

keeruliste ja mitmeti tõlgendatavate õiguslike küsimustega, mis tingis ka kostjate vajaduse kanda

õigusabikulusid. Avalduse lisades on selgitatud esindaja tehtud toiminguid. Kohtunikuabi hinnangul

nõudis tsiviilasja sisu, arvestades kostjate esindaja osutatud õigusabi (kohtuistungiteks

ettevalmistamine, kohtus esindamine, taotluse esitamine protokolli parandamiseks, osalemine

apellatsioonkaebuse menetluses) suuremat ajakulu, kui hageja on vajalikuks pidanud. Lähtudes

eeltoodust, tuleb taotletud õigusabikulusid pidada põhjendatuks ja vajalikuks, kulud on vastavuses ka

Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kehtestatud piirmääraga.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2009 oli

2,50%.

8. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse hageja. Hageja palus määruse tühistada ja

mõista temalt õigusabikulud välja väiksemas määras ! kostja I kasuks mitte üle 40 500 krooni ja

kostja II kasuks mitte üle 15 500 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt esindas mõlemat kostjat sama

esindaja ning seetõttu pidanuks ka kulutused õigusabile olema oluliselt väiksemad. Peale selle

leitakse määruskaebuses, et kohtunikuabi on kohaldanud ebaõigesti Vabariigi Valitsuse 4. septembri

2008. a määrust nr 137. Kohtuotsus asjas jõustus 9. juunil 2008 ja seetõttu tulnuks kohaldada

Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrust nr 306, mis on hiljem küll kehtetuks tunnistatud.

Harju Maakohtu kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas selle TsMS § 663 lg 6

alusel Harju Maakohtule. Harju Maakohtu kohtunik jättis 16. aprillil 2009 määruskaebuse

rahuldamata ja saatis selle edasi Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. aprilli 2009. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus ei korranud TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus määruse seisukohaga, mille kohaselt on kumbki kostja kui iseseisev

menetlusosaline õigustatud TsMS § 217 lg 1 kohaselt võtma endale esindaja, kes oli kohustatud

kaitsma esindatava huve sõltumata teise kostja esindamisest. Seega ei ole alust vähendada

hüvitamisele kuuluvat summat seetõttu, et kostjaid esindas sama esindaja ning et hagi alus oli

sarnane. Kohtud on menetlusosaliste esindajat aktsepteerinud. Kostjad on ka vastuses

määruskaebusele märkinud, et menetlus venis pikale just hageja enda tegevuse tõttu, kuna

hagiavaldus oli väga lakooniline ja ebaselge, mistõttu oli kostjatel vaja teha oluliselt rohkem tööd

vastuste koostamisel ja istungite ettevalmistamisel. Seda ka apellatsioonimenetluses ja Riigikohtus.

Maakohus juhindus õigusabikulude kindlaksmääramisel õigesti Vabariigi Valitsuse 4. septembri

2008. a määrusest nr 137. TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise

ajal kehtiva seaduse järgi. Ühestki menetlusõiguse normist ei tulene, et õigusabikulud tuleks kindlaks

määrata kohtuotsuse jõustumise hetkel kehtivate õigusnormide alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse ja maakohtu

määruse tühistada ja teha uue määruse, millega määrata hagejalt väljamõistetavate menetluskulude

põhjendatud ja vajalik suurus, arvestades Vabariigi Valitsuse määrusega nr 306 kehtestatud

piirmäärasid.

Määruskaebuse kohaselt sai hageja hagi esitamisel ja menetluses arvestada nende võimalike

menetluskuludega, mis tulenesid hagi esitamise ja menetlemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse

15. detsembril 2005. a kehtestatud määrusest nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad". Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitati

nimetatud määruse kehtivusajal.

Ringkonnakohus on rikkunud ka TsMS § 175 lg-t 1, väljamõistetud õigusabikulude suurus ei ole

põhjendatud.

11. Kostjad leiavad vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695

ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asjas on võimalik

TsMS § 695 ja § 691 p 5 alusel teha uus määrus, millega mõista hagejalt kostja I kasuks välja

25 000 krooni menetluskulusid ja kostja II kasuks 10 000 krooni menetluskulusid.

13. Praeguses asjas tuleb kassatsioonimenetluses esmalt lahendada vaidlus selle üle, kas

menetluskulude kindlaksmääramisel saab aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a

määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise

piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306) kehtestatud piirmäärasid, mis kehtisid tsiviilasja menetluse

kestel ja menetluskulude avalduse esitamise ajal, mitte aga menetluskulude kindlaksmääramisel

12. märtsil 2009.

Küsimuse lahendamisest sõltub hagejalt väljamõistetavate menetluskulude suurus, sest alates

12. septembrist 2008 kehtivad kõrgemad piirmäärad, kui olid sätestatud määruses nr 306. Nimetatud

kuupäeval jõustus Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrus nr 137, millega kehtestati uued

lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad.

14. Riigikohus on 12. detsembri 2006. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06 analüüsinud muu hulgas

justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 ("Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja

kord") rakendamist. Tsitaadis on justiitsministri määrusele nr 2 viitamisel kasutatud sõna "kord".

Riigikohus leidis järgmist: "Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks

märkida veel järgmist. Eespool märgitu kohaselt on korda mitmel korral muudetud. Seejuures ei ole

aga reguleeritud muutmistega seonduvaid rakendamisküsimusi ehk seda, millist korra redaktsiooni

kohaldada, kui õigusabi on osutatud korra redaktsiooni alusel, mis õigusabi tasu taotluse esitamise

hetkeks on juba muutunud. Kolleegium leiab TsMS § 6 alusel, et taotluse esitamisel tuleb lähtuda

taotluse esitamise ajal kehtivast korra redaktsioonist. Siiski võib see tuua kaasa tagajärjed, mida

õigusabi saaja, kellele on õigusabi võimaldatud hüvitamiskohustusega (riigi õigusabi seaduse § 25) ei

pidanud ette nägema, st õigusabi saajal võivad tekkida suuremad kulutused, kui ta ette sai näha.

Seetõttu tuleb kohtutel riigi õigusabi saajalt tasu väljamõistmisel selle probleemiga arvestada.

Praegusel juhul ei ole teistmisavalduse esitajale pandud kohustust riigieelarvest väljamõistetavaid

õigusabi tasu ja kulusid riigile hüvitada."

15. Kolleegiumi arvates on praegusel juhul tegemist sarnase olukorraga. Kolleegium jääb viidatud

määruses esitatud seisukoha juurde, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb

arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Praegusel juhtumil said nii hageja kui ka

kostjad arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud Vabariigi

Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306. Lisaks märgib kolleegium, et kostjad soovivad

hüvitist nende toimingute eest, mis tehti määruse nr 306 kehtivusajal, mitte eespool viidatud määruse

nr 137 kehtivusajal. Samuti on õigusabikulud kantud määruse nr 306 kehtivusajal.

Määruse nr 306 § 1 lg 1 võimaldab kuni 160 000-kroonise tsiviilasja hinna korral teistelt

menetlusosalistelt esindaja kuludena sisse nõuda maksimaalselt 40 500 krooni ja kuni 50 000-

kroonise tsiviilasja hinna korral maksimaalselt 15 500 krooni.

16. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole põhjendatud kohaldada määruse nr 306

maksimummäärasid. Kohtud on küll TsMS § 175 lg 1 alusel arvestanud tsiviilasja olemusega, sh

menetluse venimisega hageja enda tegevuse tõttu, ning sellega, et õigusabi osutati kokku kolmes

kohtuastmes. Samas ei ole kohtud arvestanud sellega, et kostjate huvid on olnud kokkulangevad ning

nende esindaja koostatud dokumendid seetõttu samasisulised. Mõnel juhul on ühes dokumendis

kajastatud mõlema kostja seisukoht, vt nt tl 73 jj, 98 jj, 136 jj. See on menetlusökonoomiliselt õige,

kuid ei anna alust nõuda õigusabikulude hüvitamist mitmekordselt. Eelkõige kostjate huvide

kokkulangemine ja nende nimel samasisuliste dokumentide koostamine võimaldab kolleegiumil

lugeda vajalikeks ja põhjendatud kuludeks TsMS § 175 lg 1 tähenduses kostja I korral 25 000 krooni

ja kostja II korral 10 000 krooni. Seejuures arvestab kolleegium ka tsiviilasja keerukust ning seda, et

tl 195 ja tl 200 kohaselt on kostjate esindaja töötundide jaotamisel arvestanud, et ta oli korraga

mõlema kostja esindaja.

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud TsMS § 177 lg-t 2. Nimetatud lõike

kohaselt tuleb menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses

ainult menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel. Praegusel juhul ei ole

toimiku materjalide kohaselt avalduses ega muus dokumendis taotletud viivise väljamõistmist ning

seega ei saa hagejalt kostjate kasuks viivist välja mõista. TsMS § 177 lg 2 selline rikkumine on

menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 tähenduses ning seetõttu tühistab

kolleegium ringkonnakohtu määruse selles osas kaebusest olenemata.

18. Kolleegium märgib, et TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse

menetlemisel tekkinud kulusid.

19. Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks