3-3-1-54-09 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-

1-54-09

1. Ma ei nõustu kohtukoosseisu enamuse seisukohaga. Minu arvates on kohtukoosseisu enamus

kohtuotsuse tegemisel väljunud seaduse tõlgendamise piiridest. Arvan, et kohtukoosseisu enamus ei

tõlgendanud seadust, vaid omistas seaduse selgetele ja ühemõttelistele sätetele täiesti uue sisu, s.o lõi

uued õigusnormid. Kohtul selline pädevus puudub.

2. Arvan, et kehtiva õiguse järgi pole Heili-Mare Kubil, kes on last kasvatanud seadusega nõutud

vähemalt kaheksa-aastasest perioodist ühe osa kasuvanemana ja teise osa võõrasvanemana, õigust

RPKS § 10 lg 1 p-ga 3 ja § 28 lg 2 p-ga 12 võõrasvanemale ette nähtud soodustustele. Olen

seisukohal, et kehtiva õiguse järgi tulnuks Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti

kassatsioonkaebus rahuldada, ringkonnakohtu otsus tühistada ja jõusse jätta halduskohtu otsus.

3. Oma seisukohta põhjendan järgnevalt.

4. RPKS § 10 lg 1 p 3 sätestab: "(1) Õigus soodustingimustel vanaduspensionile on järgmistel

isikutel, kui neil on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž:

1) emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat

alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat last, - viis aastat enne

vanaduspensioniikka jõudmist;"

RPKS § 28 lg 2 p 12 sätestab: "(2) Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse samuti:

[---]

12) ühel vanematest või võõrasvanemal või eestkostjal või peres hooldajal kaks aastat iga lapse

kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat;"

Perekonnaseaduse § 68 lg-d 2 ja 3, andes võõrasvanema ja kasuvanema mõiste määratluse, eristavad

täiesti selgelt võõrasvanemat ja kasuvanemat. "Võõrasvanem on lapse vanemaga abielus olev isik,

kes ei ole selle lapse vanem." (§ 68 lg 2). "Kasuvanem on isik, kes last tegelikult kasvatab, kuid ei ole

selle lapse vanem ega võõrasvanem." (§ 68 lg 3).

5. RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 kasutavad seega selgelt määratletud õigusmõisteid. RPKS

§ 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 sõnastused on täiesti selged ja ühemõttelised. Nende sätete järgi

omavad õigust ülalnimetatud soodustustele üksnes isikud, kes on lapsevanemana, võõrasvanemana,

eestkostjana või hooldajana last kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Seaduses ei nimetata

soodustusele õigust omavate isikute hulgas isikuid, kes on last vähemalt kaheksa aastat kasvatanud

kasuvanemana. Sellega ongi seadus lahendanud küsimuse, kuidas toimida juhul, kui isik on

seadusega nõutud perioodi pikkusest last ühe osa kasvatanud kasuvanemana, teise osa

võõrasvanemana. Kasuvanemana ja võõrasvanemana lapse kasvatamise aja summeerimine oleks

võimalik vaid juhul, kui seadus expressis verbis sätestaks, et nimetatud soodustus laieneb ka

kasuvanemale.

6. Sellele, et RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 regulatsioon on taotluslik ning pelgalt seaduse

tõlgendamise teel kohtuasja H.-M. Kubi kasuks lahendada ei saa, viitab ka nimetatud sätete ning

varem kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja riiklike elatusrahade seaduse ning

perekonnaseaduse ja Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi asjakohaste sätete võrdlus, s.o seaduste

ajaloolis-süstemaatiline tõlgendamine.

6.1. Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud riiklike elatusrahade seaduse § 6 p-d 1 ja 2 sätestasid praegu

kehtiva RPKS § 10 lg 1 p-s 3 sätestatud soodustingimustel vanaduspensioniga analoogilise

vanaduspensioni naistele ja meestele, seega palju laiemale isikute ringile, kui seda teeb kehtiva RPKS

§ 10 lg 1 p 3. Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 9 lg 1 p-d 1

ja 2 kitsendasid isikute ringi, kellele riiklike elatusrahade seaduse § 6 p-d 1 ja 2 andsid õiguse

sellisele sooduspensionile. Paragrahvi 9 lg 1 p-dega 1 ja 2 anti õigus sooduspensionile emale, isale,

eestkostjale ja hooldajale. Võõrasvanemat selles sättes ei nimetatud. Kehtiv, s.o 1. jaanuarist 2002

jõustunud riikliku pensionikindlustuse seadus laiendas võrreldes 1. jaanuarini 2002 kehtinud

seadusega nende isikute ringi, kellel on õigus saada sellist soodustingimustel vanaduspensioni. RPKS

§ 10 lg 1 p 3 andis lisaks emale, isale, eestkostjale ja hooldajale õiguse soodustingimustel

vanaduspensionile ka võõrasvanemale. Kasuvanemat kumbki riikliku pensionikindlustuse seadus ei

nimetanud ja seega ka ei hõlmanud. Kasuvanemal oli soodustingimustel vanaduspensioni võimalik

saada üksnes riiklike elatusrahade seaduse alusel.

6.2. Riiklike elatusrahade seaduse § 27 lg 2 p 10 järgi arvati pensioniõigusliku staaži hulka ühele

vanematest või eestkostjale või hooldajale kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud

vähemalt kaheksa aastat. Sisult analoogiline oli 1. jaanuarini 2002 kehtinud riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 18 lg 2 p 11. Kumbki nendest seadustest ei nimetanud võõrasvanemat.

1. jaanuarist 2002 jõustunud, s.o kehtiva RPKS § 28 lg 2 p-ga 12 laiendati isikute ringi, kellele iga

vähemalt kaheksa aastat kasvatatud lapse kohta arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat.

Lisaks ühele vanematest, eestkostjale ja hooldajale nimetatakse selles sättes ka võõrasvanemat. Ükski

nimetatud seadustest kasuvanemat ei maini.

6.3. Siinkohal on oluline märkida, et kasuvanema mõistet hakkas kasutama 1. jaanuaril 1995

jõustunud perekonnaseadus. Enne seda kehtinud Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks, mis kehtis

riiklike elatusrahade seaduse vastuvõtmise ajal, tundis võõrasisa ja võõrasema (s.o võõrasvanema)

mõistet (§ 99). Koodeksi kommenteeritud väljaandes mõisteti võõrasvanemana võõraslapse

vanemaga abielus olevat isikut. Kasuvanema mõistet abielu- ja perekonnakoodeks ei kasutanud. Küll

aga kõneles koodeksi § 101 faktilistest kasvatajatest. Abielu- ja perekonnakoodeksi kommenteeritud

väljaandes mõisteti lapse faktilise kasvatajana ka lapse vanemaga faktiliselt koos elavat isikut, kes

pole lapse vanemaga abielus.

6.4. Vaevalt saab olla juhuslik, et pensioneerimist reguleerivates seadustes on järjekindlalt

ignoreeritud isikut, kes koos lapse vanemaga elades kasvatas last, olemata lapse kasvatamise ajal

abielus selle lapse vanemaga. Erandiks olid riiklike elatusrahade seaduse § 6 p-d 1 ja 2, mis tänu

sellele, et nendes sätetes kõneldi meestest ja naistest, hõlmasid ka nimetatud isikut. Pigem osutab

nimetatud isiku ignoreerimine seadustega valitud regulatsioonide taotluslikkusele.

7. Otsuse punktis 14 viitab kolleegium sellele, et sotsiaalsete hüvede andmine ei tohi rikkuda võrdse

kohtlemise põhimõtet. Punktis 16 räägib kolleegium sätete eesmärgist väärtustada laste kasvatamist,

aidata pensioni saamiseks vajaliku miinimumnõude (15 aastat) täitmist saavutada laste kasvatamise

tõttu mittetöötanud isikul või pikendada pensionistaaži, mõjutades seeläbi pensioni suurust. Otsuse

punktis 17 teeb kolleegium järelduse, et nimetatud eesmärke silmas pidades on RPKS § 10 lg 1 p 3

kui ka RPKS § 28 lg 2 p 12 põhiseaduspäraseks tõlgenduseks tõlgendus, mille kohaselt on nende

sätete kohaldamise eeldused täidetud ka siis, kui vähemalt osa minimaalselt nõutavast ajast kasvatati

last (lapsi) võõrasvanemana (lapse vanemaga abielus olles), kuid osa aega lapse vanemaga mitte

abielus olles, st kasuvanemana.

Mulle jääb arusaamatuks, kuidas aitab viide võrdse kohtlemise põhimõttele kaasa kolleegiumi valitud

tõlgendusele. Nimelt ei nähtu otsusest, kellega võrreldes koheldaks seaduse teistsuguse, s.o

grammatilise ja ajaloolis-süstemaatilise tõlgenduse korral ebavõrdselt isikut, kes on seadusega nõutud

vähemalt kaheksa-aastasest perioodist last ühe osa kasvatanud kasuvanemana ja teise osa

võõrasvanemana. Ma ei saa aru ka sellest, kuidas aitab arutelu sätete võimalikest eesmärkidest kaasa

järeldusele, et just kohtukoosseisu enamuse heakskiitu pälvinud seisukoht on põhiseaduspärane.

8. Arvan, et kolleegiumi enamuse poolt RPKS § 10 lg 1 p-le 3 ja § 28 lg 2 p-le 12 antud tõlgendus

kahjustab õigusselgust ja võib riikliku pensionikindlustuse seaduse rakenduspraktikas sünnitada

ebavõrdset kohtlemist. Nimelt isik, kes teab kolleegiumi enamuse poolt käesolevas asjas seadusele

antud tõlgendust, oskab lisada pensionitaotlusele dokumente, mille järgi ta saab pensioneerimisel

soodustuse. Isik, kes loeb selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud sätteid, milles kasutatakse

perekonnaseaduses ühemõtteliselt määratletud mõisteid, selliseid dokumente esitada ei oska ja

enesestmõistetavalt ka soodustust ei saa. Märgin, et praegusega analoogilisi olukordi on tõenäoliselt

palju. Nimelt arvan, et lapse kasvatamisele võõrasvanemana eelneb enamasti lapse kasvatamine

kasuvanemana.

Arvan, et kohus ei tohi luua olukorda, kus pensioni taotlemiseks ei piisa selgelt ja ühemõtteliselt

formuleeritud seadusega tutvumisest. Kardan, et selgete sätete tõlgendamise piiridest väljumine võib

kaasa tuua selle, et pensioni taotlemisel hakatakse igaks juhuks kasutama õigusabi.

9. Arvan, et õigusselgus olnuks tagatud ning võimaliku siinkirjeldatud ebavõrdse kohtlemise oht

tekitamata RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 grammatilise ja ajaloolis-süstemaatilise tõlgendamise

või nende sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamise korral. Ma ei ole aga veendunud, et RPKS § 10

lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 on põhiseaduse vastased. Samas, ka juhul, kui need sätted on

põhiseaduspärased, võib olla mõistlik ülalnimetatud soodustused seadusega laiendada

kasuvanematele. Märgin, et kasuvanema staatuses perekonnaseaduse § 68 lg 3 mõttes võib last

kasvatada mitte ainult lapse vanemaga koos elav ja viimasega abielus mitteolev isik, vaid ka näiteks

vanavanem, tädi, onu, õde, vend. Sageli see võib nii ka olla.

10. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmine olnuks

minu arvates võimalik üksnes juhul, kui Riigikohtu halduskolleegium oleks asja HKMS § 70 lg 11

alusel üle andnud Riigikohtu üldkogule ja viimane oleks põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse alusel tunnistanud RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 osaliselt põhiseaduse

vastaseks. Vaid sellisel juhtumil oleks Riigikohus saanud asuda seisukohale, et H.-M. Kubil on õigus

RPKS § 10 lg 1 p-s 3 ja § 28 lg 2 p-s 12 sätestatud soodustustele.