3-2-1-88-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-88-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Kersti Hummeli hagi kohtutäitur Risto Sepa vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-56872

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kersti Hummeli kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

328 571 krooni 68 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kersti Hummel (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Leon Glikman

Kostja kohtutäitur Risto Sepp, esindaja vandeadvokaat Aldo

Kaljurand

Asja läbivaatamise kuupäev

14. september 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-56872 ning

saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Glikman & Partnerid Kersti Hummeli

kassatsioonkaebuselt 23. aprillil 2009. a tasutud kautsjon 3285 (kolm tuhat kakssada

kaheksakümmend viis) krooni 71 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kersti Hummel (hageja) esitas 29. augustil 2008 Harju Maakohtule hagi kohtutäitur Risto Sepa

(kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 027/2008/888 ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 11. juulil 2008 iseendale kui kohtutäiturile täitmisavalduse ja

täitedokumendid (täiteasjas nr 027/2007/1612 26. novembril 2007 tehtud kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsuse, 17. detsembri 2007. a täitekulu väljamõistmise otsuse ning 11. juuli 2008. a

täitekulu väljamõistmise otsuse) täitemenetluse alustamiseks. Kostja saatis hagejale täitmisteate,

mille hageja sai kätte 30. juulil 2008. Hageja leiab, et täitedokumentides märgitud nõuded ei kuulu

täitmisele ja et viidatud täitedokumente ei oleks tohtinud täitmisele võtta, sest ei ole üht

täitemenetluse alustamise eeldust - täitedokumenti. Kuivõrd kostja lõpetas täitemenetluse täiteasjas

nr 027/2007/1612, milles ta oli teinud ülalviidatud kulusid puudutavad otsused, ilma et oleks võtnud

seisukohta täitekulude küsimuses, tuleb seda käsitleda kostjapoolse täitekulude sissenõudmisest

loobumisena, mis lõpetab täitekulu nõuded. Kui aga vaidlusalused nõuded lõppenud ei ole, on kostja

kaotanud õiguse neid maksma panna. Kostja minetas õiguse hagejalt täitekulude tasumist nõuda, sest

lõpetas täiteasja nr 027/2007/1612, mille menetluses kulud tekkisid, ilma et oleks täitemenetluses

kulusid sisse nõudnud. Kõikide täitemenetluses nr 027/2007/1612 sissenõutavate nõuete osas

täitemenetluse lõpetamine on käsitatav nõuetest loobumisena. Hagejal tekkis täitemenetluse

nr 027/2007/1612 lõpetamisega õiguspärane ootus, et täitekulusid temalt enam sisse ei nõuta. Ta ei

ole täitekulude osas võlgnik, sest täitemenetluse lõpetamise korral sissenõudja avalduse alusel lasub

kohustus tasuda täitekulud sissenõudjal, mitte võlgnikul. 8. juuli 2008. a kohtumäärusega tsiviilasjas

nr 2-07-51949 kinnitatud kohtulik kokkulepe tühistas sisuliselt täitmise aluseks olnud täitedokumendi

(langesid ära notariaalsest lepingust tulenevad nõuded). Kuivõrd kostja võib nõuda täitekulude osas

ettemaksu ja täitemenetluse lõpetamisel nõude rahuldamiseta jääb ettemaks kostjale, tuleks hagi ka

seetõttu rahuldada. Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-07-51949 muu hulgas ka täitemenetluse lubamatuks

tunnistamise hagi ning viidatud kohtumenetlus lõppes kohtuliku kompromissiga, milles hageja ja

kostja leppisid kokku, et OÜ Optibalt esitab ise täitemenetluse lõpetamise avalduse. Kuivõrd

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-s 4 on nähtud ette, et täitemenetluse lubamatuks

tunnistamise hagi rahuldamise korral kannab täitekulud sissenõudja, siis on hageja saavutanud sama

olukorra, mis kaasneb täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise korral, sest menetlus

lõppes kompromissiga. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 23 lg-st 3 tuleneb, et kohtutäituri tasu ei saa

nõuda, kui ei täideta rahalist nõuet, mille täitmiseks täitemenetlus toimub. Ka sellest sättest tulenevalt

ei saa kostja temalt vaidlusaluseid kulusid nõuda. Ühes täitemenetluses tekkinud täitekulude

sissenõudmine teises täitemenetluses võib kaasa tuua olukorra, kus võlgnik peab tasuma rohkem

täitekulusid, sest viidatud olukorraga kaasneb ka teises täitemenetluses tekkinud täitekulude tasumise

kohustus. Hageja leidis, et kohus peaks TMS § 38 lg 1 jätma kohaldamata vastuolu tõttu

põhiseadusega.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt võib kohtutäitur nõuda täitekulude tasumist nii

samas kui ka erinevas täitemenetluses. See ei ole seaduse kohaselt välistatud. Kostja hinnangul ei saa

kohtutäitur täitekulude nõudest loobuda ning kostja ei ole minetanud täitekulude sissenõudmise

õigust. Õiguse algatada täitekulude sissenõudmiseks uus täitemenetlus annab TMS § 2 lg 1 p 16.

Kostja ei nõustunud hageja väitega, nagu oleks hageja varem esitanud TMS § 221 lg-le 1 tugineva

nõude.

4. Harju Maakohus jättis 1. detsembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt võiks hagi rahuldada TMS § 221 lg 1 alusel. Kuivõrd TMS eristab

kohtutäituri tegevuse või otsuse peale esitatavat kaebust ja täitemenetluse lubamatuks tunnistamise

hagi, siis praeguses hagimenetluses saab hageja tugineda üksnes nendele asjaoludele, mille kohaselt

võiksid täitmisele võetud nõuded olla lõppenud või nõuete maksmapanemine võiks olla

materiaalõiguslikel põhjustel välistatud. Hageja ei saa tugineda asjaoludele, mille vaidlustamiseks on

ette nähtud TMS §-s 218 sätestatud õiguste maksmapanemise kord, see tähendab asjaoludele, mille

kohaselt võttis kohtutäitur asja valesti menetlusse või tegi tasu otsuse vales suuruses vms. Eespool

toodust tulenevalt tuleb käesolevas menetluses kontrollida, kas kostjal on hageja vastu nõue, mida ta

täitemenetluses realiseerib, ning kas nõue on lõppenud või kas mingi realiseeritava nõude

maksmapanemine on mingil põhjusel välistatud.

Maakohus tuvastas järgmised vaidluses tähtsad: 1) kostja algatas hageja vastu täitemenetluse

nr 027/2008/888; 2) selles täitemenetluses realiseerib kostja täitemenetluses nr 027/2007/1612 tehtud

kolme täitekulu ja täituri tasu otsust (26. novembri 2007. a otsus, 17. detsembri 2007. a otsus ja

11. juuli 2008. a otsus); 3) kostja lõpetas 11. juulil 2008 täitemenetluse nr 027/2007/1612, s.o selle

täitemenetluse, milles täitekulu otsused tehti, ilma et oleks võtnud seisukohta viidatud kuluotsuste

kohta; 4) kostja algatas samas uue täitemenetluse nr 027/2008/888.

21. oktoobril 2008 toimunud kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et täitekulu tekkimise eelduseks

olevad otsused on teinud kohtutäitur ning neid otsuseid ei ole muudetud ega tühistatud. Hageja

esindaja kinnitas ka, et hageja ei vaidlusta täitekulu otsustes märgitud kulu suurusi, vaid kulu

kandmise kohustust.

Hageja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks väita, et kostja oleks vaidlusalustest

nõuetest loobunud. Sellist tahteavaldust ei ole kohtule esitatud. Hageja hinnangul tuleks kostja

loobumisena käsitada seda, et kostja täitemenetluse nr 027/2007/1612 lõpetas ja lõpetamise otsuses

midagi täitekulude kohta ei öelnud. Kohtu hinnangul ei saa ühe täitemenetluse lõpetamise otsus

tähendada seda, et kohtutäitur loobuks sellise otsuse tegemisega täitekulude sissenõudmisest. Selline

tõlgendus oleks liiga kaugele ulatuv. KTS § 21 lg 3 kohaselt on kohtutäituril keelatud sõlmida

kokkuleppeid, mis reguleeriksid kohtutäituri tasu kandmise kohustust seaduses sätestatust erinevalt.

Täitekulusid reguleerib TMS ja osaliselt ka KTS. TMS § 38 lg 2 järgi kannab täitekulud võlgnik.

TMS § 38 lg 2 kohaselt nõuab täitekulud võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel kohtutäitur, kes

otsuse tegi. Mitte ühestki seadusesättest ei tulene, et kohtutäitur peaks kulud sisse nõudma samas

täitemenetluses või et sel eesmärgil uue täitemenetluse algatamine oleks välistatud. Seda seisukohta

kinnitab ka TMS § 2 lg 1 p 16, milles on sätestatud, et täitekulu väljamõistmise otsus on eraldi

täitedokument. Täitekulude sissenõudmise õiguse kaotamine on sedavõrd oluline õiguslik tagajärg, et

see peaks selgesõnaliselt tulenema konkreetsest seadusesättest.

Hageja leiab, et ta ei ole täitekulude osas võlgnik, sest täitemenetluse lõpetamisel sissenõudja

avalduse alusel lasub täitekulude tasumise kohustus sissenõudjal ja mitte võlgnikul. Kohtu hinnangul

tulnuks võlgnikul sellise väite alusel oma õigusi kaitsta TMS §-des 217 ja 218 sätestatud alustel ja

korras ning mitte TMS § 221 lg-s 1 sätestatud hagi esitamisega. Maakohus ei nõustunud ka sisuliselt

hageja väitega. Täitemenetluse alustamise aluseks olevat täitedokumenti ei ole tühistatud. Hageja

sõlmis täitemenetluses nr 027/2007/1612 sissenõudjaks olnud isikuga kompromissilepingu, milles

reguleeriti täitmisele pööratud nõudeid. Pooled lahendasid kompromissi korras täitemenetluse väliselt

täitemenetluse algatamise aluseks olnud nõuded. See aga ei tähenda, et sissenõudjal ei oleks olnud

alust täitemenetlust algatada. See asjaolu, et täitemenetluse lõpetamise avalduse esitas sissenõudja, ei

ole praegusel juhul hagi rahuldamise aluseks. Määrav on see, miks avaldus esitati. Avaldus esitati

seetõttu, et hageja ja kõnealune sissenõudja sõlmisid kompromissilepingu. Täitekulud kannab sellisel

juhul võlgnik ning seadus ei anna alust teistsuguseks õiguslikuks tagajärjeks ka siis, kui võlgnik

täidab täitmisele pööratud kohustuse täitemenetluse väliselt või kui võlgnik saavutab täitmisele

pööratud nõude lõppemise mingi muu tehinguga, näiteks kompromissilepinguga.

Tsiviilasjas nr 2-07-51949 tehtud määrustest ei saa järeldada, et hageja oleks viidatud tsiviilasjas

esitanud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude või et kohus oleks tühistanud täitemenetluse

nr 027/2007/1612 aluseks olnud nõude. See asjaolu, et viidatud täiteasja algatamise aluseks olnud

vaidlus lahendati kohtuliku kompromissiga, ei tähenda, et kompromissil oleks TMS § 221 lg-s 1

sätestatud toime.

Kohtutäiturile seadusega antud õigus nõuda ettemaksu ei muuda TMS § 38 lg-s 1 sätestatud

põhimõtet, et täitekulud kannab võlgnik. Täitekulude ettemaksu nõudmise regulatsiooni eesmärk on

luua kindlus olukorras, kus hiljem võlgnikult täitekulude sissenõudmine tema maksevõimetuse tõttu

ei õnnestu. Asjaolu, et kohtutäitur ettemaksu ei nõudnud, ei võta iseenesest võlgnikult kohustust

kanda täitekulusid. Ettemaksu mittenõudmine kulude kandmise kohustust ei lõpeta. Viited TMS §-le

42 ei ole kohased, sest selles reguleeritakse tasutud täitekulude tagasinõudmist. Selle sätte

kohaldamisel on kaks eeldust: võlgnik on täitekulud juba tasunud ja täitedokument tühistatakse.

Praegusel juhul ei ole täidetud neist kumbagi - täitedokumenti ei ole tühistatud ja võlgnik ei ole

ettemaksu tasunud.

KTS § 23 lg 1 kohaselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks täitmisteate võlgnikule

kättetoimetamisest alates. KTS § 23 lg-st 3 ei tulene, et nõude osalise sissenõudmise korral

kohtutäituri tasu nõue lõpeks. KTS § 23 lg 3 eesmärgiks on reguleerida seda, kui palju võib

kohtutäitur täitmisel saadud rahast tasuna endale võtta ja kui palju peab ta andma edasi sissenõudjale

ja seda olukorras, kus võlgnikult saadud rahast kogu sissenõutava nõude ja kohtutäituri tasu

maksmiseks ei piisa. See aga ei tähenda, et juhul, kui võlgnikult ei õnnestu korraga kogu võlgnetavat

summat kätte saada, siis kohtutäitur ei võiks hiljem lisaraha saamiseks täitetoiminguid teha. KTS

§ 23 lg 3 ei välista kogu täitmisel oleva rahasumma sissenõudmist pikema aja jooksul. Praegusel

juhul oli mitu täitedokumenti: esiteks täitemenetluses nr 027/2007/1612 sissenõudja poolt täitmisele

pööratud nõue ning teiseks kolm täitekulude võlgnikult väljamõistmise otsust. Need kõik on

täitmisele pööratud nõuded ja KTS § 23 lg-s 3 ei ole välistatud mitte ühegi nõude maksmapanemist,

vaid on nähtud ette, et kui täitmisel on sissenõudja rahaline nõue ja kohtutäituri tasu nõue, siis ei saa

kohtutäitur mittetäieliku täitmise korral kogu raha endale võtta, vaid peab osa sissenõudjale andma.

Juhul kui täitmisel on või täitmisele on jäänud ainult kohtutäituri nõuded võlgniku vastu, siis

KTS § 23 lg 3 ei kohaldu. KTS § 23 lg-t 3 tuleb kohaldada koos sama paragrahvi lg-ga 1. KTS §-s 23

on reguleeritud üksnes kohtutäituri tasu, mis on üksnes üks osa täitemenetluse kuludest.

Maakohus leidis, et TMS § 38 lg 1 ei ole põhiseadusega (PS) vastuolus. Hageja ei ole esile toonud

asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et TMS § 38 lg 1 oleks PS-iga vastuolus. Selliseid

asjaolusid ei suutnud ka kohus tuvastada. TMS § 38 lg-s 1 sätestatud üldine lähtekoht, et täitekulud

kannab võlgnik, on õige ja põhjendatud ning selle põhimõtte põhiseaduspärasuses ei ole alust

kahelda. See, et täitemenetluse kulud kannab võlgnik ka siis, kui täitmisele pööratud nõue lõpeb

seetõttu, et võlgnik ja sissenõudja reguleerivad omavahelised õigussuhted kompromissiga, on ka igati

põhjendatud ning põhiseaduspärane, sest õigustatud on see, kui võlgnik kannab täitemenetluse kulud

siis, kui ta täidab nõuded kas täitemenetluses või täitemenetluse väliselt või kui võlgnik saavutab

täitemenetluse toimumise ajal nõude lõppemise kas tasaarvestuse, kompromissi või muul alusel.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

ja teha asjas uus otsus, millega tema hagi rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas

nr 027/2008/888 lubamatuks. Samuti palus hageja tunnistada TMS § 38 lg 1 PS-iga vastuolus olevaks

ja jätta see säte kohaldamata.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. märtsi 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 ei korranud neid. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võttis ringkonnakohus

kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd

puuduvad ei ole kahtlust faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuses või

piisavuses, mistõttu ei pidanud ringkonnakohus asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole õige hageja seisukoht, nagu oleks kohtutäituri nõue

täitekulude sissenõudmiseks tema kui täitemenetluses nr 027/2007/1612 võlgniku vastu lõppenud,

kuna kohtutäitur on vaidlusaluse nõudeõiguse minetanud. Asjaolude, et kohtutäitur lõpetas

täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel ega võtnud lõpetamise otsuses seisukohta täitekulude

kohta ega jätkanud nende kulude osas sama menetlust, alusel ei saa asuda seisukohale, nagu oleks ta

minetanud nõude maksmapaneku õiguse ja nagu oleks saanud hagejal tekkida õiguspärane ootus, et

täitekulude nõuet enam täitmisele ei pöörata.

Pooled ei vaidle selle üle, et täitemenetluses nr 027/2007/1612 oli kostja teinud kolm täitekulusid

puudutavat otsust, mis kõik menetluse lõpetamise seisuga kehtisid. Menetluse lõpetamisega

TMS § 48 p 1 alusel (sissenõudja avalduse alusel) ei muutunud menetluse kestel tehtud kostja

ametitoimingud tühiseks ega kehtetuks algusest peale. Seega kehtisid edasi ka täitekulude

väljamõistmise otsused ja kostja õigus saada tehtud toimingute eest tasu. TMS § 2 lg 1 p 16 järgi on

täitedokumentideks, millest tulenevaid nõudeid nimetatud seadustiku alusel täidetakse, muu hulgas

kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu ja täitekulude kohta. Sama seadustiku § 23 lg 1 teise lause

kohaselt teeb kohtutäitur täitemenetluse toiminguid sõltumata sissenõudja avaldusest, kui

täitedokumendiks on täituri tasu maksmise või täitekulu väljamõistmise otsus. Ühestki kehtivast

seaduse sättest ei tulene, et otsustest tulenevaid nõudeid saaks täita (sisse nõuda) vaid selles

täitemenetluses, milles on need otsused tehtud. Seega võis kostja, saanud sissenõudjalt avalduse

menetluse lõpetamiseks, avalduse rahuldada ja menetluse lõpetada, kuid täitekulusid puudutavate

otsuste täitmiseks algatada uue täitemenetluse.

Õige ei ole hageja seisukoht nagu saaks täitemenetluse nr 027/2007/1612 lõpetamise otsust pidada ka

täitekulude sissenõudmise lõpetamise otsuseks või alternatiivselt samast nõudest loobumise

tahteavalduseks. Sellist tahet on eitanud kostja otsuse tegijana ja selline tahe ei nähtu ka viidatud

dokumendist. Kostja otsusest nähtub, et selle tegemise aluseks oli sissenõudja avaldus, milles paluti

täitemenetlus lõpetada kohtuliku kompromissi sõlmimise tõttu. Sissenõudja ja võlgniku vahelise

kokkuleppe kinnitamise määrusest (tl 25-28) ja sissenõudja avaldusest kohtutäiturile (tl 44) nähtub, et

muu hulgas leppisid pooled kokku, et sissenõudja kohustus esitama kohtutäiturile täitemenetluse

lõpetamise avalduse. Sissenõudja ja võlgniku vahelised kokkulepped ei saanud aga mõjutada

kohtutäituri õigust nõuda menetluse eest tasu ja kulude hüvitamist seaduses ettenähtud ulatuses ja

alustel. Õige on hageja seisukoht, et TMS § 49 lg-s 2 on sätestatud täitemenetluse lõpetamise

tagajärjed sissenõudja suhtes. Asjakohane võib olla ka hageja seisukoht, et kui kohtutäitur on

lõpetanud menetluse täitekulude sissenõudmiseks, siis ei ole tal õigust samu kulusid uues

täitemenetluses sisse nõuda. Samas ei ole praeguses tsiviilasjas see seisukoht tähtis, kuna tõendatud ei

ole, et kostja oleks samade kulude sissenõudmise osas menetluse enne lõpetanud. Otsusega ja selle

aluseks olevate dokumentidega on tõendatud, et kostja lõpetas menetluse, mis toimus sissenõudja

täitedokumendi alusel, kuid mitte selle menetluse, mis toimus tema enda otsuste alusel. Hageja ei ole

ei menetluses ega kaebuses täpsustanud, millisest kohtutäituri tahteavaldusest tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 68 mõttes saab järeldada tahet lõpetada täitekulude sissenõudmine või loobuda

sissenõudmisest.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga selles, et täitemenetluses peab olema tagatud võlgniku huvide

arvestamine ja teda ei tohi koormata rohkem, kui see on nõude sissenõudmise huvides vajalik. Samas

ei riku viidatud põhimõtteid täitekulude sissenõudmine eraldi algatatud täitemenetluses pärast

sissenõudja nõude osas täitemenetluse lõpetamist, kui lõpetatud menetluses oli võlgnikul tekkinud

kohustus täitekulud hüvitada. Pooled ei vaidle selle üle, et täitemenetluses nr 027/2007/1612 oli

lõpetamise aja seisuga kolm kehtivat täituri otsust ja nimetatud menetluses neid ei vaidlustatud ega

tühistatud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja oli teinud esmase täitetoimingu. Seega ei saa olla

vaidlust, et kostjal oli tekkinud kooskõlas KTS §-dega 21 ja 22 õigus saada tasu ja vajalike kulutuste

eest hüvitist. KTS-s ega TMS-s ei ole sätestatud, et kohtutäituril ei ole õigust saada täitekulusid juhul,

kui sissenõudja esitab võlgnikuga sõlmitud kompromissi alusel kohtutäiturile menetluse lõpetamiseks

avalduse ja täitur selle alusel menetluse lõpetab. Ka ei ole nendes õigusaktides reguleeritud tekkinud

olukorda selliselt, et täitekulu hüvitamise kohustus oleks üle läinud sissenõudjale. Seega tuleb

kohaldada TMS § 38 lg-t 1, mille kohaselt kannab täitekulud võlgnik. KTS § 21 lg 2 järgi on

kohtutäituril keelatud sõlmida kokkuleppeid seaduses sätestatud tasumäärade ja tasu võtmise korra

muutmiseks. Võlgnik oleks saanud täitekulusid vältida, kui ta oleks sissenõudjaga enne

täitemenetluse nr 027/2007/1612 algatamist kompromissi sõlminud või sissenõudja nõude

rahuldanud, või osaliselt vältida, kui ta oleks nõude vabatahtlikult täitnud selleks kohtutäituri antud

tähtaja jooksul.

Kui sissenõudja esitab võlgnikuga pärast täitemenetluse algatamist sõlmitud kokkuleppe alusel

kohtutäiturile avalduse ja palub täitemenetlus lõpetada, ei ole täitedokument tühistatud, nagu on

sätestatud TMS § 42 teises lauses), vaid pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks.

Sellises olukorras oleks mõistlik, kui pooled lepiks kokku ka juba tekkinud täitekulude vastastikuses

hüvitamises, kuid kui nad seda ei tee, ei saa see mõjutada kohtutäituril juba tekkinud õigust saada

täitekulusid ja võlgnikul juba tekkinud kohustust täitekulud hüvitada. Kohaldada ei saa KTS § 23 lg-

t 3, kuna selles on reguleeritud olukorda, kui rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, kuid praeguses

vaidluses sundtäitmist sissenõudja ja võlgniku kokkuleppe tõttu ei toimunudki.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega, mille kohaselt TMS § 38 lg 1, milles on sätestatud

üldine seisukoht, et täitekulud kannab võlgnik, ei ole vastuolus ei PS §-ga 32 ega mõne muu PS-i

sättega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

tunnistada sundtäitmine lubamatuks või saata asi lahendamiseks ringkonnakohtule. Alternatiivselt

palub hageja jätta kohaldamata KTS § 23 lg 1 selle vastuolu tõttu põhiseadusega ja teha uue otsuse,

millega tunnistada sundtäitmine lubamatuks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus seadust valesti, kui asus seisukohale, et

KTS § 23 lg-s 3 sätestatud kohtutäituri põhitasu proportsionaalsuse nõue väljaspool täitemenetlust

täidetud nõude korral ei kehti. Tegelikult täitmist väljaspool täitemenetlust ei toimunud, sissenõudja

loobus kokkuleppel hagejaga kohtulikus kompromissis oma nõudest.

Olukorras, kus õigusaktides ei ole otsesõnu sätestatud kohtutäituril saada oleva põhitasu suurust, kui

rahalist nõuet üldse ei täideta, tulnuks analoogia alusel kohaldada KTS § 23 lg-t 3. Seega oleks

kohtutäituri tasu suurus protsentväärtuse võtmisel nullist null krooni.

KTS § 23 lg-s 1 esitatud mõiste "sissenõutavus" ei viita materiaalõiguslikule kategooriale, mis

õigustaks ringkonnakohtu seisukohta, et esimese täitetoimingu tegemisega muutub tasu nõue

sissenõutavaks ja jääbki sissenõutavaks, sõltumata menetluse edasisest käigust. KTS § 23 lg-s 1 on

kindlaks määratud see, millal kohtutäituril tekib menetlusõiguslikult eeldus põhitasu sissenõudmiseks

tulemist TMS § 56 lg 2 ja § 38 lg 2 järgi. KTS § 23 lg 1 otstarbeks ei saa olla kohtutäiturile täistasu

garanteerimine teise isiku arvel, sõltumata tegevusest täitemenetluses ja rollist võla sissenõudmisel.

Kogu tasusüsteem rajaneb proportsionaalse tasu põhimõttele, KTS § 23 lg 1 on kõikides kohtutäituri

seaduse redaktsioonides. Proportsionaalse tasu võtmise põhimõte on ka õiguslikult loogiline,

mitterahalise nõude korral on õigus tasu saada vaid siis, kui nõue täidetakse. Rahalise nõude korral

aga tuleb kohaldada KTS § 23 lg-t 3, tasu on kausaalne selle aluseks oleva toimingu eduka

lõpuleviimisega, mitte abstraktne õigus saada raha.

Kassatsioonkaebuses kohtutäituri põhitasu kohta esitatud argumendid kehtivad ka täitemenetluse

alustamise tasu ja kohtutäituri kantud kulude kohta. Kulude kohta kehtib eriregulatsioon, millega on

nõude täitmata jätmise korral kulude kandmise risk jaotatud sissenõudja ja kohtutäituri vahel, nagu

tuleneb KTS § 241 lg-st 3.

Kui Riigikohus peab õigeks kohtute tõlgendust KTS § 23 lg-te 1 ja 3 osas, palub kassaator tunnistada

KTS § 23 lg 1 vastuolus olevaks PS §-ga 12 ja § 32 lg-ga 2 ning jätta norm kohaldamata. KTS § 23

lg 1 on asjassepuutuv. Kui kohtutäituril tekib õigus saada tasu juba pärast esimese täitetoimingu

tegemist ning see säilib ka juhul, kui sundtäitmist tegelikult toimunud ei ole, on tegemist PS § 32 lg 2

ebaproportsionaalse riivega. Kohtutäituri põhitasu sissenõutavaks muutumine esimese täitetoimingu

tegemisel on sobiv abinõu kindlustamaks kohtutäiturile väärikat tasu vastutusrikka töö eest, kuid ei

ole vajalik. Samuti ei ole tegemist mõõduka abinõuga.

Lisaks omandiõigusele on rikutud ka PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhimõtet. Ebavõrdselt

koheldakse võlgnikke, kelle vastu on rahaline nõue, ja võlgnikke, kelle vastu on mitterahaline nõue.

Viimasel juhul muutub kohtutäituri põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisel.

Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamata jätmise tõttu ning asi tuleb saata

TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kolleegium analüüsib esmalt praeguse tsiviilvaidluse kontekstis kohtutäituri ametitegevuse

tasustamise aluseid kohtutäituri seaduse kohaselt. Kohtutäituri seaduse § 21 lg 1 kohaselt on

kohtutäituri ametitoiming tasuline. Kohtutäituri seaduse § 22 lg 1 esimese lause kohaselt koosneb

kohtutäituri tasu täitemenetluse alustamise tasust ja põhitasust. Sama lõike teise lause kohaselt

kehtestatakse kohtutäituri põhitasu määr kas rahalise nõude suurusest või täitetoimingu sisust

lähtudes või mõlemast lähtudes kindla summana. KTS §-s 2512 on sätestatud kohtutäituri põhitasu

määr sissenõude summa suurusest lähtudes. Kohtutäituri tasu konkreetse ametitoimingu tegemise eest

(täitetoimingu sisust lähtudes) on ette nähtud nt KTS §-des 2513-2517, ning §-des 2521-2523 (viimati

viidatud sätetes nimetatud lisatasuks). Seega kasutatakse kohtutäituri tasustamisel nn segasüsteemi,

mille kohaselt tasu ei koosne ainult iga konkreetse ametitoimingu tegemise eest saadavast tasust.

Kohtutäituri seaduse § 23 lg 1 esimese lause kohaselt muutub rahalise nõude täitmisel täitemenetluse

alustamise tasu ja põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. KTS § 21 lg 1

ning § 23 lg 1 esimese lause kohaselt tekib kohtutäituril õigus saada tasu neil juhtudel, mil

kohtutäiturile on esitatud täitmisavaldus ja ta on alustanud täitemenetlust, milles on kätte toimetatud

täitmisteade. Üldjuhul ei ole tasu saamise õiguse tekkimiseks vaja rohkem täitetoiminguid teha,

osaliselt on erandeid käsitletud allpool p-s 10.

Seega tekib kohtutäituril õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast

täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma kohtutäituri otsese tegevuseta, nt kui

võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale, samuti ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast

täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. TMS § 48 p-s 1 on antud

sissenõudjale õigus nõuda täitemenetluse lõpetamist, olenemata põhjustest. Kolleegium nõustub

kohtute seisukohaga, et ei KTS-is ega TMS-is ei ole sätestatud võlgniku võimalust mitte maksta

täitekulusid (sh kohtutäituri tasu) juhul, kui sissenõudja esitab võlgnikuga sõlmitud kompromissi

alusel kohtutäiturile menetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur selle alusel menetluse lõpetab.

10. Järgmisena lahendab kolleegium küsimuse, kas kohtutäituril on käesoleva otsuse p-s 9 kirjeldatud

juhul õigus saada kogu põhitasu.

Kolleegium ei jaga hageja arusaama, et KTS § 23 lg 3 kehtib ka siis, kui sundtäitmise käigus

kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet ei täideta. KTS § 23 lg 3 esimese lause kohaselt,

kui sundtäitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, võib kohtutäitur tasuna sisse nõuda

üksnes summa, mis on võrdeline sissenõutud nõudesummaga. Kolleegium leiab, et nimetatud sätet

saab kohaldada juhul, mil täitemenetluse tulemusena nõutakse sisse osa rahalisest nõudest. Vastasel

korral ei oleks KTS § 23 lg 3 kooskõlas kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega. Seetõttu

on ekslik hageja seisukoht, et olukorras, mil rahalist nõuet üldse ei täideta, tuleks analoogia alusel

kohaldada ainult lähedast õigussuhet reguleerivat KTS § 23 lg-t 3. Praegusel juhul on kohtud

tuvastanud, et täitemenetluse tulemusel rahalist nõuet sisse ei nõutud.

Samas leiab kolleegium, et KTS § 23 lg-t 3 on võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes

KTS § 23 lg-ga 2 (ja sama sisuga TMS § 25 lg-ga 2). KTS § 23 lg 2 kohaselt, kui täitedokument

täidetakse enne täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist, võib võlgnikult

nõuda kohtutäituri tasu, sealhulgas menetluse alustamise tasu, üksnes pooles ulatuses seaduses

ettenähtust. Nimetatud sätte eesmärk on motiveerida võlgnikku nõuet kiiresti täitma, kuna

kohtutäituri tasu vähendatakse juhtudel, mil kohtutäitur ei ole pidanud tegema muid täitetoimingud

peale täitmisteate kättetoimetamise. Täitmisteates antakse võlgnikule TMS § 24 lg 3 p 7 kohaselt

teada KTS § 23 lg-s 2 (TMS § 25 lg-s 2) sätestatud õigusest maksta tasu vähendatud ulatuses. Seega

sõltub kohtutäituri tasu ka täitetoimingute mahust.

Kolleegiumi arvates on kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse ja samas töömahu ning tasu

proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades KTS § 23 lg-te 2 ja 3 koostoimes kohaldamine

kooskõlas põhiseadusega. Tõlgendus kehtib nii juhul, mil sundtäitmisele esitatud rahaline nõue

rahuldatakse pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või

sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne

seda kas ainult ühe täitetoimingu (täitmisteate saatmine) või mitu täitetoimingut, kui ka juhul, mil

nõue rahuldatakse täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab avalduse vabatahtliku tasumise

tähtaja jooksul, mil kohtutäitur ei ole üldjuhul (erand nt TMS § 64 lg 2) teinud muid täitetoiminguid

peale täitmisteate saatmise. Kolleegium märgib selguse huvides, et tõlgendus ei kehti juhtudel, mil

sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse seetõttu, et nõude rahuldamine on toimunud

kohtutäituri vahendusel (nt vara arestimise ja müügi teel).

Kolleegium on seisukohal, et KTS § 23 lg 2 eesmärk on see, et võlgnikult ei tohi eespool nimetatud

juhtudel nõuda tasu üle 50% täismäärast, kuid see ei tähenda, et alati võib nõuda täpselt 50%. Sellise

tõlgendusega välditakse olukorda, mil kohtutäitur võib võlgnikult nõuda väga suure nõudesumma

korral kohtutäituri tasuna üle 300 000 või ka üle 400 000 krooni (vt KTS § 2512 lg-d 2 ja 3) üksnes

täitmisteate kättetoimetamise eest. Kolleegiumi hinnangul tuleb KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tõlgendada nii,

et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute

hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu

proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu

võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see

KTS § 23 lg 2 tähenduses seda, et mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud,

seda suuremat tasu (kuid seejuures mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda.

KTS § 23 lg-te 2 ja 3 selline tõlgendamine loob olukorra, mil kohtutäitur peab tegema tasu suuruse

kohta otsuse, mis sarnaneb kohtute tehtava nn diskretsiooniotsusega (vt nt Riigikohtu 14. juuni

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16 ja 20). Samas on võlgnikul võimalus kohtutäituri

otsus vaidlustada, vt selle kohta otsuse p 13.

Lisaks märgib kolleegium, et mõistlik on tõlgendada eespool nimetatud juhtudel KTS § 23 lg-d 2 ja 3

nii, et menetluse alustamise tasu on kohtutäituril õigus võlgnikult nõuda täismääras.

11. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebuse väite kohta, et KTS § 23 lg-s 1

esitatud mõiste "sissenõutavus" ei viita materiaalõiguslikule kategooriale, mis õigustaks

ringkonnakohtu seisukohta, et esimese täitetoimingu tegemisega muutub tasu nõue sissenõutavaks ja

jääbki sissenõutavaks, sõltumata menetluse edasisest käigust.

KTS § 23 lg 1 esimeses lauses kasutatud ja täitmisteate kättetoimetamisega seotud mõistet

"sissenõutavus" ei saa samastada võlaõigusseaduse § 82 lg-s 7 (ja TsÜS § 147 lg-s 2) kasutatud

sissenõutavuse mõistega. Arvestades juba KTS § 23 lg-ga 3 ei või kohtutäitur rahalise nõude

sundtäitmise korral kohe pärast täitmisteate kättetoimetamist nõuda võlgnikult kohtutäituri põhitasu

täies ulatuses tasumist, sest edasise täitemenetluse käigus võib selguda, et nõue suudetakse rahuldada

vaid osaliselt. Sel juhul oleks kohtutäituril õigus nõuda põhitasu üksnes KTS § 23 lg-s 3 sätestatud

suuruses. Üldjuhul tehakse kohtutäituri tasu otsus siiski täitemenetlust alustades, sest täitmisteates

tuleb võlgnikule näidata, milline on maksimaalne võimalik kohtutäituri tasu suurus ja milline on selle

(otsuse p-s 10 antud tõlgenduse kohaselt maksimaalne) 50%-line suurus, kui nõue täidetakse

vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. See ei muuda aga kohtutäituri tasu täitmisteate kättetoimetamise

hetkest veel sissenõutavaks. Täitmisteate kättetoimetamine annab kohtutäiturile põhimõttelise õiguse

saada lisatingimuste saabumisel kohtutäituri tasu, lähtudes kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse

põhimõttest.

Kolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu 10. juuni 2003. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-78-03, mille

p-s 14 leiti järgmist: "Kolleegium ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et täitedokumendi

vabatahtlikul täitmisel sundtäitmist ei toimu ning võlgnikul ei teki täituri tasu ja täitekulu maksmise

kohustust. Tulenevalt TMS §-dest 23 ja 24 algatatakse täitemenetlus sissenõudja avalduse ning sellele

lisatud täitedokumendi alusel võlgniku kohta täitetoimiku avamisega. Samas ei saa seda veel lugeda

täitetoimingu tegemiseks võlgniku suhtes. Esmaseks täitetoiminguks võlgniku suhtes on käesoleval

juhul kolleegiumi arvates täitekutse saatmine võlgnikule TMS §-s 291 sätestatud korras. Kohtutäituri

seaduse § 21 lg 1 järgi on kohtutäituri ametitoiming tasuline ning seadus ei sätesta, mitu

täitetoimingut peab tegema, et tekiks kohtutäituri tasu saamise õigus. Täituri õigus tasule (KTS § 21)

ja täitekulude hüvitamisele (TMS § 42) tekib esimese täitetoimingu tegemisega. Eelneva põhjal asub

kolleegium seisukohale, et kohtutäituril on õigus tasule ja kulude hüvitamisele pärast esimese

täitetoimingu tegemist, st pärast täitekutse võlgnikule üleandmist või selle üleantuks lugemist."

Samale järeldusele on jõutud veel Riigikohtu 2. veebruari 2005. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-157-

04 ja 7. juuni 2007. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-07. Kolleegium märgib ka seda, et Riigikohus

ei ole kahes esimesena mainitud lahendis kasutanud mõistet sissenõutavus, vaid on sisustanud tasu

õiguse tekkimise esimese täitetoimingu tegemisest üldpõhimõttena, lähtudes just ametitegevuse

tasulisuse põhimõttest. KTS § 23 lg-s 1 võeti sissenõutavuse mõiste kasutusele 1. jaanuarist 2006.

12. Eelneva tõttu tuleb selgitada, millal muutub rahalise nõude korral kohtutäituri tasu sissenõutavaks

VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Kolleegiumi arvates tuleb arvestada erinevaid võimalusi täitemenetluse

kulgemises. Kui võlgnik rahuldab nõude nt vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis muutub

kohtutäituri tasu maksimaalselt 50% ulatuses seaduses ettenähtud täismäärast sissenõutavaks nõude

rahuldamisest. Kui nt 100 000 krooni suurusest rahalisest nõudest õnnestub kohtutäituril sisse nõuda

35 000 krooni, tekib sissenõudmise hetkest õigus saada osalist tasu KTS § 23 lg 3 järgi. Rahalise

nõude rahuldamise korral täitemenetluse väliselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks ajast, mil

kohtutäitur saab nõude rahuldamisest teada. Kui sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise

avalduse, muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks avalduse kohtutäiturini jõudmisest. Kui mingil

põhjusel ei ole võimalik sissenõutavuse hetke määrata, muutub tasu sissenõutavaks hiljemalt rahalise

nõude rahuldamisele suunatud täitemenetluse lõpetamisega.

Kolleegium peab ekslikuks kassatsioonkaebuse järeldust, et kui KTS § 23 lg-s 1 ei ole reguleeritud

sissenõutavust materiaalõiguslikus mõttes, siis tuleb rahalise nõude korral lähtuda KTS § 23 lg-st 3.

Kohtutäituri tasustamine ametitegevuse tasulisusest lähtudes ei muutu sellest, et kohtutäituri tasu ei

muutu sissenõutavaks KTS § 23 lg 1 esimese lause kohaselt täitmisteate kättetoimetamisega

võlgnikule. Sissenõutavus saabub ajaliselt hiljem, sh ka neil juhtudel, mil nõue rahuldatakse

väljaspool täitemenetlust või sissenõudja esitab avalduse täitemenetluse lõpetamiseks muul põhjusel.

13. Kuivõrd asjas tuleb kohaldada KTS § 23 lg-d 2 ja 3 nende koostoimes, tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Praeguses tsiviilasjas ei

ole kohtud tuvastanud, kas ja milliseid täitetoiminguid tegi kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel

lõpetatud täiteasjas nr 027/2007/1612. Toimiku lehtedelt 22 ja 23 on näha, et kohtutäitur on

korraldanud kinnisvara hindamise ja avaldanud mitmeid kuulutusi erinevates väljaannetes. Võimalik,

et need on tehtud nimetatud täiteasjas, kuid Riigikohus TsMS § 688 kohaselt ise asjaolusid tuvastada

ei saa.

Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtul võimalik anda kohtutäituri tasu suurusele hinnang ka

praeguses pooleliolevas vaidluses. Selleks tuleb anda kohtutäiturile tähtaeg seisukoha andmiseks

tehtud täitetoimingute mahu ja hulga kohta ning sellest lähtuva tasu suuruse kohta ning hagejale

tähtaeg kohtutäituri seisukohale vastamiseks. Lähtuvalt esitatud seisukohtadest otsustab kohus, kas ja

millises ulatuses on lubatud kohtutäituri tasu otsuse sundtäitmine.

Kolleegium märgib lisaks, et kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks

nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi. Sellisel juhul on pigem tegemist materiaalõigusliku vaidlusega

TMS § 221 lg 1 tähenduses võlgniku ja kohtutäituri kui sissenõudja vahel.

14. Vastuseks hageja seisukohale, et täitekulude kohta kehtib eriregulatsioon, millega on jaotatud

nõude täitmata jätmise korral kulude kandmise risk KTS § 241 lg 3 järgi ainult sissenõudja ja

kohtutäituri vahel, märgib kolleegium järgmist.

Kõigepealt viitab kolleegium TMS § 37 lg-le 1, mille kohaselt on täitekuludeks kohtutäituri tasu ning

kohtutäituri ja sissenõudja või kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks

tehtud vajalikud kulutused. Seega koosnevad täitekulud TMS § 37 lg 1 kohaselt kahest

komponendist, kohtutäituri tasust ning täitekuludest nn kitsamas mõttes, nt dokumentide edastamise

kulud, enampakkumise korraldamise kulud jms. Käesolevas punktis käsitleb kolleegium täitekulusid

kitsamas mõttes.

TMS § 38 lg 1 kohaselt kannab täitekulud võlgnik. Erandina on TMS §-s 42 nähtud võlgnikule ette

õigus nõuda tasutud täitekulude tagastamist sissenõudjalt, kui sundtäitmise aluseks olev

täitedokument on tühistatud. Kolleegiumi arvates ei saa praegusel juhul TMS § 42 kohaldada, sest

selle sätte eesmärk on jätta täitekulud sissenõudja kanda neil juhtudel, mil täitedokument on võlgniku

initsiatiivil tühistatud. Samuti ei ole praegusel juhul alust kohaldada TMS § 221 lg-t 4, mille kohaselt

kannab sissenõudja täitekulud juhul, mil rahuldatakse võlgniku esitatud sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi. Kohtud on tuvastanud, et võlgnik ei ole nimetatud hagi esitanud, täitemenetlus

lõpetati tsiviilasjas nr 2-07-51949 sõlmitud kohtuliku kompromissi alusel.

Kolleegium leiab, et kui pärast täitemenetluse alustamist ja enne nõude rahuldamist väljaspool

täitemenetlust või sissenõudja avaldust täitemenetlus lõpetada on kohtutäitur kandnud täitekulusid,

tuleb võlgnikul need hüvitada.

KTS § 24 lg 1 annab kohtutäiturile õiguse nõuda sissenõudjalt enne täitemenetluse alustamist

ettemaksu seadusega sätestatud ulatuses. KTS § 241 lg 2 kohaselt tagastatakse ettemaks sissenõudjale

juhul, kui kohtutäituri tasu on võlgnikult täielikult sisse nõutud. KTS § 241 lg 3 kohaselt, kui

täitemenetlus tuleb lõpetada nõude rahuldamiseta, ei tagastata sissenõudjale kohtutäituri tasu

ettemaksu ning see jääb kohtutäiturile täitemenetluse kulude katteks. Kolleegiumi arvates ei muuda

ega asenda viimati nimetatud säte TMS-is sätestatud vajalike täitekulude hüvitamise korda.

Ettemaksu nõudmine ei ole kohtutäituri kohustus, vaid õigus. Kui ettemaksu nõutud ei ole, ei saa

kohaldada ka KTS § 241 lg-t 3. Kui kohtutäitur nõudis sissenõudjalt ettemaksu ning täitemenetlus

lõpetati nõude rahuldamiseta, ei välista KTS § 241 lg 3 võlgnikult TMS § 37 ja § 38 lg 1 alusel nende

vajalike täitekulude sissenõudmist, mis ületavad sissenõudja ettemaksu. Selline tõlgendus tagab

kohtutäiturile tehtud vajalike täitekulude hüvitamise ega too kaasa tagajärgi, mil seaduses madalate

määradena kehtestatud ettemaks (vt KTS § 2512) ei kata palju suuremaid täitekulusid. KTS § 241 lg-

s 3 on reguleeritud kohtutäituri ja sissenõudja vahel ettemaksu tasumisega tekkivat suhet.

Kolleegium märgib lisaks, et kui täitemenetlus piirdub ainult täitmisteate kättetoimetamisega, siis

katab täitekulud täitemenetluse alustamise tasu KTS § 2511 lg 1 kohaselt.

Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, kas sissenõudja tasus kohtutäiturile ettemaksu, kas toimiku

lehtedel 22 ja 23 nähtuvad täitekulud on tehtud sissenõudja avalduse alusel lõpetatud täiteasjas

nr 027/2007/1612, ega ka seda, kas nimetatud täitekulud olid vajalikud TMS § 37 mõttes. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb need asjaolud tuvastada, et otsustada täitekulude väljamõistmise võimalikkuse

üle, st kas ja millises ulatuses on kohtutäituri täitekulude otsuste sundtäitmine lubatud. Kolleegium

märgib, et kuigi üldjuhul tuleb kitsamas mõttes täitekulude vaidlustamiseks esitada kohtutäiturile

kaebus, mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, on praegu menetlusökonoomia põhimõttest

lähtuvalt otstarbekas lahendada esitatud hagi raames ka täitekulude vajalikkuse küsimus.

15. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele KTS § 23 lg 1 vastuolu kohta PS §-ga 12 ja § 32 lg-ga 2

märgib kolleegium järgmist. Kolleegium on andnud otsuse eelnevates punktides KTS § 23 lg-tele 2 ja

3 tõlgenduse, mille kohaselt sõltub kohtutäituri tasu ka tehtud täitetoimingute hulgast ja mahust.

Arvestades seda, et praeguses asjas ei ole alama astme kohtu seisukohta täitetoimingute hulga ja

mahu ning kohtutäituri tasu kohta, ei ole võimalik hinnata kohtutäituri seaduse asjakohaste normide

vastavust põhiseadusele. Kolleegium märgib, et tulenevalt otsuse p-des 11 ja 12 esitatud

seisukohtadest ei kohelda ebavõrdselt võlgnikke, kelle vastu on rahaline nõue, ja võlgnikke, kelle

vastu on mitterahaline nõue.

16. Menetluskulude jaotus jääb alama astme kohtute otsustada ja sõltub asja lahendamise tulemusest.

17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest

OÜ Advokaadibüroo Glikman & Partnerid. Hageja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva

TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise

korral tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Glikman & Partnerid.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks