3-2-1-90-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-90-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Olev Elmi hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i vastu

152 203 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olev Elmi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

152 203 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Olev Elm (isikukood xxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Lembit Nirgi

Kostja Eesti Energia Kaevandused AS (registrikood xxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2009. a otsus ja Viru Maakohtu 29. veebruari

2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-121 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Olev Elmile kassatsioonkaebuselt 2. aprillil 2009. a tasutud kautsjon

1522 (üks tuhat viissada kakskümmend kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Evald Elm esitas 10. veebruaril 2004 Ida-Viru Maakohtule hagiavalduse AS-i EESTI PÕLEVKIVI

ja Põlevkivi Kaevandamise AS-i vastu 152 203 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Evald Elm

suri 16. augustil 2005, tema õigusjärglasena astus protsessi Olev Elm (edaspidi hageja). Põlevkivi

Kaevandamise AS ühendati 6. augustil 2008 AS-iga EESTI PÕLEVKIVI. AS-i EESTI PÕLEVKIVI

õigusjärglaseks on alates 15. juunist 2009 Eesti Energia Kaevandused AS (edaspidi kostja).

Hagiavalduse kohaselt on hageja Ida-Virumaal Mäetaguse vallas asuva Kivinõmme maaüksuse

omanik. Ajavahemikus 1997-1999 tehti Kohtla kaevanduses hageja kinnistu piirkonnas allmaa

mäetöid. Kuna põlevkivi kaevandamise tagajärjel tekkis hageja metsale kahju, pöördus hageja

Keskkonnainspektsiooni, et selgitada välja enda kinnistule tekitatud kahju suurus. 2. septembril 2003

teatas Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakond hagejale, et maapinna vajumise ja nihkumise

tagajärjel tekkinud langala tõttu on puude juurestik kahjustatud. Metsaseaduse (edaspidi MS) § 56

lg 3 p 2 järgi tekitatakse keskkonnale kahju, kui hävitatakse või kahjustatakse puid või põõsaid või

metsakultuuri või looduslikku uuendust nende mehaanilise vigastamise või kasvutingimuste

ebasoodsaks muutmisega, samuti kui kahjustatakse pinnast. Keskkonnakahju suuruse hindamise

ekspertiisi kohaselt on langalal tekitatud kahju keskkonnale ning seetõttu ka Kivinõmme

maaüksusele.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (VÕSRS) § 2

ning § 22 lg 1 järgi kohalduvad asjas enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 58 lg 1 ning tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg-d 1-3. Kostja pole võtnud tarvitusele enne

9. jaanuari 1999. a kehtinud MS § 9 lg 3 alusel kinnitatud "Metsakaitse eeskirja" p-s 10 ettenähtud

abinõusid, mis välistaksid puude vigastamise või kasvutingimuste halvenemise muudel põhjustel,

mistõttu on hageja metsale tekitatud kahju. Maapinna lõhenemise ja pinnase kahjustamise tõttu on

muutunud puidu kvaliteet. Veereþiimi rikkumisega on osa langalast soostunud ja sellel kasvavad

puud on kuivanud. Puud, mille juurdekasv on seiskunud, tuleb asendada istikutega. Hageja kahju

tuleneb osaliselt riknenud puidust, kahjustatud puude saamata jäänud juurdekasvust ning kulutustest

istikute ostmiseks ja metsa istutamiseks 2 ha suurusele alale.

Kostja on kasutanud vale kaevandamistehnoloogiat, mis pole säästnud maapinda vajumisest ja

lõhenemisest. "Metsakaitse eeskirja" p 24 järgi on eeskirja rikkumises süüdi olev isik kohustatud

hüvitama kogu tema tegevusest tuleneva kahju, mh nii puistute hukkumise kui ka nende juurdekasvu

vähenemise, kaitse- ja muude omaduste kahjustamise korral ja juhul, kui see on tuvastatud

metsapatoloogilise ekspertiisiga. 28. veebruari 2001. a eksperdiarvamusest puistu tervisliku seisundi

kohta nähtub, et hageja kinnistul esinevad järgmised kahjustused: langalade kahjustused grupiti,

maapinna lõhenemine tervikute kohalt, puude vajumine külili. Kokku on kahjustatud 2 ha metsa,

mille puidutagavara on 418 tm. Metsaspetsialist K. Tarumi hinnangul on hageja kahju saamata jäänud

juurdekasvust 128 603 krooni. Kulutusteks istikute ostmiseks ja metsa istutamiseks 2 ha suurusele

alale kulub 23 600 krooni. Kahele hektarile kulub männiistukuid 5000 tk/ha ja/või 3000 tk/ha

kuuseistikuid. Üks männiistik maksab 1,50 krooni ja kuuseistik 2,50 krooni, seega kulub kahele

hektarile istikute panekuks 15 000 krooni. Ühe istiku istutamine maksab 1 kroon, 8000 istiku

istutamise hind on seega 8000 krooni, istikute ühekordne hooldus maksab 400-600 kr/ha. Kokku on

kostja oma tegevusega tekitanud hageja metsale kahju 152 203 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ning leidis, et see on aegunud.

Kostja ei teinud väidetavaid tegusid ajal, mil kinnistu on hageja omandis. Hageja omandas kinnistu

11. juunil 1999. Sel ajal pidi hageja teadma, milline on kinnistu seisund, puude juurdekasvu

potentsiaal, võimalik saadav tulu kinnistult jne. Hagiavalduses näidatud õigusnormidest ei tulene

kohustust hüvitada õiguspäraste mäetöödega tekitatud kahju. Hageja ei ole näidanud kahju

hüvitamise õiguslikku alust. Samuti ei ole hageja kahju tekkimist tõendanud. Hinnangulise puidu

väärtuse vähenemine ei täida kahju hüvitamise eesmärki. Praegusel ajal ei ole võimalik objektiivselt

hinnata, kas ja millist kahju kaevandamine koos maapinna langemisega on puistutele tekitanud ja kui

palju võib omanikule sellega kahju tekkida. Tõendatud ei ole, et hageja saaks 15-65 aasta pärast

hagiavaldusele lisatud dokumentides toodud puidu koguse. Puidu kasvu aritmeetiline arvutamine ei

ole põhjendatud. Juurdekasvu adekvaatne määramine eeldaks pikemaajalisi vaatlusi ja arvesse tuleks

võtta võimalikke kasvu muutusi, mida ei ole tehtud. Tuleb arvestada, et aja jooksul võivad metsale

kahju tekitada kahjurid või loodusjõud. Samuti ei ole piisavalt tõendatud põhjuslik seos kostja

väidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel. Asjaolu, et langalal on halva tervisliku seisundiga puid,

ei näita, et kõigi puude halb tervislik seisund on põhjustatud kaevandamisest. Halb tervislik seisund

võib olla põhjustatud kahjuritest, valedest metsamajanduslikest võtetest ja loodusjõudude mõjudest.

3. Viru Maakohus jättis 29. veebruari 2008. a otsusega hagi rahuldamata, leides, et hageja nõue on

aegunud. Ühtlasi mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et ajavahemikus 1997-1999 tehti Kohtla

kaevanduses hageja kinnistu piirkonnas allmaa mäetöid. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja

tekitas väidetava kahju allmaatöödega.

Kuna kostja tegi allmaa kaevetöid maavara kasutuslubade alusel ning mäetööde plaan oli

kooskõlastatud Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga, tegi kostja mäetöid õiguspäraselt. Seega

kohaldub asjas 1. jaanuarist 1995 kuni 1. aprillini 2005 kehtinud maapõueseadus (MaaPS). Selle

seaduse § 56 lg 1 järgi on kaevandamisloa valdaja kohustatud täielikult hüvitama kõik maavara

kaevandamisega tekitatud kahjud, olenemata sellest, kas töid tehti kahjustatud maa-alal või selle

naabruses ning kas kahju tekkimist võis ette näha või mitte. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt aegub

hüvitise nõue ühe aasta jooksul arvates kahju tuvastamise päevast. Alates 1. aprillist 2005 kehtiva

MaaPS § 56 lg 1 kohaselt hüvitab kaevandamisloa omanik maavaravaru kaevandamisega tekitatud

kahju sõltumata oma süüst. Sama paragrahvi 3. lõike järgi peab kannatanu esitama kahju hüvitamise

nõude kolme aasta jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või pidi teada saama kahju tekitamisest.

Kuna kahju tekitati ajavahemikus 1997!1999, algas hagi aegumine VÕSRS § 9 lg 1 alusel

TsÜS § 116 järgi päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.

Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli üldine hagi aegumistähtaeg kümme aastat.

Asjas puudub kahju tuvastamise kohta eksperdiarvamus, mida mõlemad pooled aktsepteeriksid.

Seega ei ole alanud nõude esitamise tähtaeg MaaPS § 56 lg 3 tähenduses. Selle sätte mõttes tähendab

kahju tuvastamine kahju tekitamise (st maapinna languse tagajärjed, maapinna lõhenemine tervikute

kohalt, puude vajumine küljeli, puude juurte kahjustused) kindlakstegemist, s.o kahju avastamist,

mitte aga tekitatud kahju suuruse kindlakstegemist, nagu ekslikult väidab hageja. Hagi aegumine

algab päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.

Kahjunõudega saab kohtusse pöörduda vaatamata sellele, et kahjutasu suurus ei ole täpselt kindlaks

tehtud.

Hageja esitas 12. veebruaril 2001 kostjale ekspertiisi tegemise avalduse, et hinnata viimase

maaüksusele tekitatud kahju. Seega ilmnes väidetav kahju hageja metsamaale kõige hiljem nimetatud

kuupäeval. Asjaolu, et hageja sai alles 19. aprillil 2004 teada, et kaevetööd Kohtla kaevanduse

kaeveväljal on lõpetatud, ei mõjuta hagi aegumise tähtaja kulgu, kuna hagejal oli tema õiguste

rikkumine (kahju tekitamine) teada juba veebruaris 2001. Seega on hageja nõue aegunud.

Kuna hageja nõue oli hagi esitamise hetkeks maapõueseaduse varasema redaktsiooni järgi aegunud ja

uut redaktsiooni ei kehtestatud tagasiulatuvalt, ei ole hagejal nõude aegumise tõttu võimalik oma

nõuet maksma panna. Sellist aegumise kohaldamise käsitlust toetavad VÕSRS § 11 ja § 9 lg 1. Uusi

aegumistähtaegu ei saa kohaldada nõuetele, mis on uute aegumistähtaegade kehtestamise hetkeks

aegunud vana seaduse kohaselt.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada. Ühtlasi

palus hageja tunnistada MaaPS § 56 lg 3 põhiseaduse vastaseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. märtsi 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jättis

ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nõuab hageja kostjalt maavara kaevandamisega tekitatud kahju

hüvitamist. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine

aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud

aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kuna maapõueseaduses kui eriseaduses oli

sätestatud maavara kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudele lühendatud aegumistähtaeg,

siis tuli TsÜS § 113 lg 1 järgi kohaldada lühendatud aegumistähtaega. 1. aprillini 2005 kehtinud

MaaPS § 56 lg 1 kohaselt on kaevandamisloa valdaja kohustatud täielikult hüvitama kõik maavara

kaevandamisega tekitatud kahjud, olenemata sellest, kas töid tehti kahjustatud maa-alal või selle

naabruses ning kas kahju tekkimist võis ette näha või mitte. Sama paragrahvi 3. lõike järgi aegub

hüvitise nõue ühe aasta jooksul arvates kahju tuvastamise päevast.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et nõude aegumise tähtaeg hakkas kulgema 12. veebruarist 2001, s.o

ajast, mil hageja esitas kostjale ekspertiisi tegemise avalduse, et hinnata viimase maaüksusele

tekitatud kahju. Avalduse esitamine kinnitab, et hageja oli teadlik temale maavara kaevandamisega

kahju tekitamisest. Kuna hageja sai 12. veebruaril 2001 teadlikuks talle kahju tekitamisest, kuid esitas

nõude maakohtule alles 10. veebruaril 2004, on maakohus jätnud hagi õigesti rahuldamata aegumise

tõttu. Hageja nõue oleks aegunud ka juhul, kui aegumistähtaja alguseks lugeda 12. november 2002,

mil hageja esitas kostjale avalduse metsale tekitatud kahju hüvitamiseks. MaaPS § 56 lg-s 3 märgitud

termin "kahju tuvastamine" ei tähenda, et kindlaks oleks tehtud kahjutasu täpne suurus. Kahju

tuvastamine eeldab, et oleks kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju konkreetne suurus võib olla

vaidluse all.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli maavaravaru kaevandamiseks kaevandamisluba. Hageja väitel

tekitas kostja vaatamata kaevandamisloa olemasolule hagejale õigusvastaselt kahju, sest ei täitnud

kaevandamistehnoloogia nõudeid, mistõttu on maakohus ebaõigesti kohaldanud MaaPS § 56 lg-t 3

ning nõue ei ole aegunud. Nii kahju tekitamise ajal kehtinud kui ka alates 1. aprillist 2005 kehtivas

MaaPS §-s 56 on sätestatud maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamine sõltumata

sellest, kas kaevandamisloa omanik on maavara kaevandamisega tekitanud kahju õigusvastaselt või

õiguspäraselt, sh kas ta on süüdi kahju tekkimises või mitte. Seetõttu ei ole aegumise kohaldamiseks

oluline, kas kostja täitis kaevandamistehnoloogia nõudeid vms.

Asjas ei ole tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejale võlga tunnistanud. Samuti ei ole tõendeid, et

MaaPS § 56 lg-s 3 sätestatud nõude aegumise tähtaeg oleks peatunud või katkenud.

Hageja on esitanud taotluse tunnistada kahju tekitamise ajal kehtinud MaaPS § 56 lg 3 põhiseaduse

vastaseks. Taotluse kohaselt ei saa asjaolu, et isikule on tekitatud õiguspärase tegevuse tulemusel

kahju, olla aluseks aegumise tähtaja piiramisele. Kuna MaaPS § 56 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaega

tuleb kohaldada maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamisel sõltumata sellest, kas

kaevandamisloa omanik on maavara kaevandamisega tekitanud kahju õigusvastaselt või

õiguspäraselt, ei ole MaaPS § 56 lg 3 hageja nimetatud põhjusel põhiseaduse vastane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu ja

ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti MaaPS § 56, leides, et hagi on aegunud. Nimetatud

paragrahvi 3. lõikes ettenähtud kahju tuvastamist ei ole toimunud. Seda märkis oma otsuses ka

maakohus. Seega ei ole hagi aegumine MaaPS § 56 lg 3 järgi alanud või peatus 12. veebruaril 2001,

mil hageja esitas kostjale avalduse teha kahju hindamiseks ekspertiis.

Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-d 4 ja 5. Ringkonnakohus

on põhjendamatult jätnud tähelepanuta majandusministri 24. juuli 1997 määruse nr 28

"Allmaakaevandamisel maapinna ja ehitiste hoidmise korra kinnitamine" p-des 30 ja 32 sätestatu ega

põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja väidetega selle määruse kohaldamise vajalikkuse kohta.

Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud oma seisukohta, et kahju on tekitatud õiguspäraselt.

Ringkonnakohus on valesti samastanud kahju tuvastamise ja kahju avastamise. Pooled vaidlevad

kahju tekitamise üle, sest kostja väitel on metsa kasv pärast kaevamistöid paranenud. Hageja viidatud

majandusministri määruse p-des 30 ja 32 on täpsustatud kahjustuste tuvastatuks lugemise tingimusi,

mille kohaselt loetakse kahjustused tuvastatuks aktiga, mis koostatakse hiljemalt üks aasta pärast

objekti all tehtud mäetööde lõppu. Kahju tuvastamise hetkeks tuleb lugeda akti koostamist kõiki

osapooli rahuldava hindamiskomisjoni poolt. Ringkonnakohtul ei olnud alust eirata määruse

tõlgendust, mis täpsustas kahju tuvastamist kooskõlas MaaPS §-ga 56. Määrusele vastavat akti ei ole

kunagi koostatud. Kostja kaevandusluba lõppes 21. detsembril 2000, hageja esitas 12. veebruaril

2001 kostjale ekspertiisi tegemise avalduse. Kuna kahju ei ole tuvastatud (vastavat akti koostatud), ei

ole hagi aegumise tähtaeg MaaPS § 56 lg 3 mõttes alanud.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kostja arvates on kohtud õigesti leidnud, et hageja nõue on MaaPS § 56 lg 3 järgi aegunud. Oma

vastupidist seisukohta ei ole hageja selgelt põhistanud. Ringkonnakohus on menetlusnorme õigesti

kohaldanud. Selgitades, et MaaPS §-s 56 sätestatud aegumine algab kahju tekkimisest

teadasaamisest, mitte selle täpse suuruse kindlaksmääramisest, on kohus põhjendanud, miks ei

arvestata aegumise hindamisel kahju kindlaksmääramise sätteid. Aegumine ei hakka kulgema kahju

suuruse kindlaksmääramisest, vaid kahjust teadasaamisest ehk kahju tuvastamisest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Hageja nõuab kostjalt ajavahemikus 1997-1999 maavara kaevandamisega tekitatud kahju

hüvitamist. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

põhjendustega.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegi ajavahemikus 1997-1999 hageja kinnistu piirkonnas allmaa

mäetöid. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja tekitas väidetava kahju allmaatöödega. Enne

1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenevalt on hagi aegumise üldine tähtaeg kümme aastat,

v.a nõuded, mille kohta on seadusega ettenähtud lühendatud aegumistähtaeg või millele aegumist ei

kohaldata. 1. jaanuarist 1995 kuni 1. aprillini 2005 kehtinud MaaPS § 56 lg 3 kohaselt aegub maavara

kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue ühe aasta jooksul, arvates kahju tuvastamise

päevast. Eeltoodust on kohtud õigesti järeldanud, et asjas kohaldub MaaPS § 56 lg-s 3 sätestatud

üheaastane aegumistähtaeg.

11. TsMS § 442 lg 8 sätestab kohtu kohustuse märkida otsuses mh tuvastatud asjaoludest tehtud

järeldused, tõendid, millele need järeldused on rajatud, ning seadused, mida kohus kohaldas.

Ringkonnakohtu see kohustus tuleneb lisaks TsMS § 654 lg-st 4.

Maakohus on hageja nõude aegumistähtaja kulgemise alguse sidunud ajaga, mil hageja sai teada või

oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest (enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 116

esimene lause). Seejuures on maakohus jätnud tähelepanuta, et kehtinud TsÜS § 116 teise lause

kohaselt võib seaduses sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. MaaPS § 56 lg 3 järgi hakkab

kahjuhüvitise nõude aegumine kulgema kahju tuvastamise päevast. Seetõttu pidi maakohus aegumise

kohaldamiseks tegema kindlaks kahju tuvastamise aja MaaPS § 56 lg 3 tähenduses.

12. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud poolte õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust

ise. See nõue kehtib ka ringkonnakohtule, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud

apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (vt ka Riigikohtu 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-34-08, p 15).

Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et MaaPS § 56 lg 3 järgi kahju tuvastamine on kahju

tekitamise asjaolu kindlakstegemine ning see ei tähenda kahjutasu täpse suuruse kindlakstegemist.

Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta MaaPS § 76 lg 4 alusel kehtestatud ning väidetava

kahju tekkimise ajal kehtinud majandusministri 24. juuli 1997. a määruse nr 28, millega kinnitati

allmaakaevandamisel maapinna ja ehitiste hoidmise kord (edaspidi kord). Korra p 30 kohaselt

loetakse objektile tehtud kahjustused tuvastatuks aktiga, mis koostatakse hiljemalt üks aasta pärast

objekti all tehtud mäetööde lõppu. Akti koostab kõiki pooli rahuldav hindamiskomisjon ja selle alusel

korraldatakse kahjude hüvitamine. Kolleegium märgib, et korra p-s 30 selgitatakse kahju tuvastamist

MaaPS § 56 lg 3 tähenduses. Seetõttu ei olnud kohtutel alust jätta kõnealuse korraga arvestamata.

Kolleegiumi arvates tuleneb korrast, et kahju tuvastamiseks MaaPS § 56 lg 3 mõttes saab pidada

kahju kohta akti koostamist. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole asjas eksperdiarvamust kahju

tuvastamise kohta ning pooled ei vaidle selle üle, et kahju ei ole tuvastatud. Seejuures on maakohus

leidnud, et hageja nõude esitamise tähtaeg ei ole MaaPS § 56 lg 3 tähenduses alanudki.

13. Kuna ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumisi kõrvaldanud, tuleb mõlema astme kohtu otsused

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Arvestades otsuse p-des 11 ja 12 märgitut,

peab maakohus asja uuel läbivaatamisel lahendama asja sisuliselt.

14. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3 otsustab poolte kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmise asja lõplikult lahendav

kohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.

15. TsMS § 149 lg 4 alusel tagastatakse hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu