3-2-2-5-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-2-5-09

Määruse kuupäev

Tartu, 7. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi Hillar Pesti vastu nõude täitmise

tagamise eesmärgil kinnistule hüpoteegi seadmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-

18649

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Endla Pesti teistmisavaldus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

125 079 krooni 78 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Endla Pesti (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Velmar Brett

Vastustaja Eesti Vabariik Viljandi Maavalitsuse kaudu

(registrikood xxxxxxxx)

Vastustaja Hillar Pesti (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

pankrotihaldur Vaido Paju

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Endla Pesti avaldus Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2008. a otsuse teistmiseks

tsiviilasjas nr 2-07-18649 rahuldamata.

2. Arvata riigituludesse teistmisavalduselt tasutud kautsjon 7051 (seitse tuhat viiskümmend

üks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik Viljandi Maavalitsuse kaudu (vastustaja I) esitas Hillar Pesti (vastustaja II) vastu

13. juunil 2007 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus seada maa erastamisel tekkinud võla

tagamiseks vastustajale II kuuluvale Viljandimaal Suure-Jaani vallas asuvale Kirsi kinnistule

(kinnistusregistriosa nr xxxxxx; edaspidi Kirsi kinnistu) enda kasuks lisatagatisena 1 057 608 krooni

suuruse hüpoteegi intressimääraga 5% aastas koos kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda

sundtäitmisele.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt müüs vastustaja I Viljandi maavanema 3. novembri 1998. a

korralduse alusel Viljandimaal Suure-Jaani vallas asuva Undi kinnistu (kinnistusregistriosa

nr xxxxxx; edaspidi Undi kinnistu) piiratud enampakkumisel järelmaksuga Kaljo Päevale ja Eesti

Vabariigi kasuks seati nimetatud kinnistule 1 156 500 krooni suurune hüpoteek. Kaljo Päeva

võõrandas 20. septembri 2000. a võla ülekandmise ja kinnistu ostu-müügi- ning asjaõiguslepingu

alusel Undi kinnistu ja kandis võla üle vastustajale II. Vastustaja II on vastustajale I võlgu ja

vastustaja II on vähendanud Undi kinnistu väärtust, mistõttu ei ole õnnestunud hüpoteegiga

koormatud Undi kinnistut täitemenetluses müüa. Maareformiseaduse (MRS) § 23 lg 5³ järgi on

hüpoteegipidajal õigus nõuda lisatagatist ja/või erastamise käigus tekkinud nõude täitmise tagamiseks

koormata hüpoteegiga kinnisasja, mis ei olnud erastamismenetluse objektiks. Ka asjaõigusseaduse

(AÕS) § 335 järgi on hüpoteegipidajal õigus nõuda kinnisasja väärtuse vähenemisel lisatagatist. Undi

kinnistu väärtus on eksperdi arvamuse kohaselt 70 000 krooni. Vastustaja II võlgnevus on kokku

126 542 krooni 9 senti.

2. Tartu Maakohus rahuldas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 413 alusel 28. jaanuari

2008. a tagaseljaotsusega hagi ja seadis MRS § 23 lg 5³ alusel hageja kasuks Kirsi kinnistule

lisatagatisena 1 057 608 krooni suuruse hüpoteegi intressimääraga 5% aastas ühes kinnisasja

igakordse omaniku kohustusega alluda sundtäitmisele. Maakohtu otsus jõustus 4. märtsil 2008 ja

hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 28. märtsil 2008.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. Avaldaja esitas 25. märtsil 2009 Riigikohtule teistmisavalduse, milles palus maakohtu

tagaseljaotsuse tühistada ja asja uuesti läbi vaadata.

Teistmisavalduse põhjenduste kohaselt on avaldaja vastustaja II abikaasa ning Kirsi kinnistu, millele

kohus lisatagatisena hüpoteegi seadis, on abikaasade ühisvara. Avaldaja ja vastustaja II abielu sõlmiti

3. augustil 1985 ja alates 1990. aastast elasid nad praegusel Kirsi kinnistul asuvas elamus. Elamu

erastati abikaasadele 1994. aastal ja elamualune maa kinnistati 1996. aastal. Kuigi abielu lahutatud ei

ole, lõppes kooselu 2000. aastal ja alates 2001. aastast ei ole vastustaja II Kirsi kinnistul asuvas

elamus elanud. Avaldaja elab seal koos abikaasade ühiste lastega ega tea vastustaja II tegelikku

elukohta.

Kuna maakohtule esitati hagi abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmiseks,

pidi maakohus kaasama kostjana menetlusse ka avaldaja kui kinnistu ühisomaniku, kelle õigusi ja

kohustusi maakohtu otsus puudutas, sest ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteegi seadmiseks on

vajalik mõlema ühisomaniku tahteavaldus. Avaldaja ei ole andnud hüpoteegi seadmiseks nõusolekut.

Kuna maakohus ei teatanud avaldajale menetlusest, mis puudutas ka tema õigusi, tuleb maakohtu

otsus TsMS § 702 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel teistmise korras uuesti läbi vaadata.

4. Vastustaja I vaidles teistmisavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

avaldaja kanda. Vastustaja II teistmisavaldusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks TsMS § 710

alusel ja see tuleb jätta rahuldamata.

6. Jõustunud kohtuotsuse teistmise alused on sätestatud TsMS §-s 702. TsMS § 702 lg 1 järgi võib

jõustunud kohtulahendi uute asjaolude ilmsikstulekul teistmise korras uuesti läbi vaadata

hagimenetluses poole, hagita menetluses menetlusosalise või muu isiku, kelle kohus oleks pidanud

asja lahendamisel kaasama, avalduse alusel. Üheks võimalikuks teistmise aluseks on TsMS § 702 lg 2

p 2 järgi asjaolu, et menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas

hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi

lahend tehti tema kohta. Seega saab teistmise korras uuesti läbi vaadata kohtulahendi, mis kehtib

menetlusosalise suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud (vt Riigikohtu

10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-08, p 9).

7. Avaldaja esitas teistmisavalduse maakohtu otsuse tühistamiseks asjas, kus hageja (praeguses asjas

vastustaja I) palus seada kostjale (praeguses asjas vastustaja II) kuuluvale Kirsi kinnistule

lisatagatisena hüpoteegi ja kanda hüpoteegi kinnistusraamatusse. Avaldaja arvates pidi maakohus

menetlusse kostjana kaasama ka avaldaja, sest hüpoteek seati kinnistule, mis kuulub abikaasade

ühisvara hulka. Kolleegiumi arvates ei ole avaldaja menetlusse kaasamata jätmine praeguses asjas

maakohtu otsuse teistmise aluseks, sest kohus ei pidanud igal juhul avaldajat menetlusse kaasama,

sest kinnistusraamatust ei nähtunud, et kinnistu, millele hüpoteek seati, on abikaasade ühisomandis.

8. Hüpoteegi seadmiseks tuleb AÕS § 326 järgi sõlmida üldjuhul notariaalselt tõestatud vormis

asjaõiguskokkulepe ja kanda hüpoteek kui piiratud asjaõigus AÕS § 62 järgi kinnistusraamatusse.

Kinnistusraamatu kanne tehakse AÕS § 62¹ lg 1 järgi kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavaldus

on ühepoolne avaldus, milles on väljendatud soov teha kanne kinnistusraamatusse.

Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34¹ lg 1 järgi on kande tegemiseks nõutav selle isiku nõusolek,

kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 p 3 kohaselt on asjaõiguse koormamisel puudutatud isikuks

asjaõiguse omaja, kelle õigus koormatakse. Eeltoodust tuleneb, et üldjuhul on kande tegemiseks, sh

hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Kuna

perekonnaseaduse (PKS) § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka

ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel.

Kolleegium on varem asunud siiski seisukohale, et ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva

kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise

abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus

vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik (vt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-164-05, p 11). Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu iseenesest

tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega

ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt.

9. Kolleegium kordab, et abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on

enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid

abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja

omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi

kinnistusraamatu kande parandamiseks (vt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

164-05, p 10).

PKS § 17 lg-s 5 on sätestatud, et kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna

on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna

kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel ning kui

kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldub ühise avalduse esitamisest, võib teine

abikaasa esitada hagi enda ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks.

Seega, kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks

abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest käesoleva

määruse p-s 8 märgitu järgi on hüpoteegi seadmiseks üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek.

Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka

kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne

kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui

hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna käesoleva määruse p-s 8 märgitu kohaselt

on hüpoteegikande tegemiseks vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud

kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku

nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-144-06, p 11).

10. Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et abikaasadel on endiselt õigus PKS § 18 järgi ka

ühisvara nii omavahelisel kokkuleppel kui ka kohtus jagada. Abikaasade ühisvara saab PKS § 18 lg 1

järgi jagada nii abielu kestel, abielu lahutamisel kui ka pärast seda.

Praeguses asjas on välja kuulutatud vastustaja II kui avaldaja abikaasa pankrot. Abikaasa

pankrotimenetluse korral on abikaasade õigust nõuda pankroti väljakuulutamise ajal abikaasadele

kuulunud ühisvara jagamist pankrotiseaduse sätetega piiratud ja ühisvara jagatakse pankrotiseaduses

sätestatud erisusi arvestades, sh pankrotiseaduse (PankrS) § 122 alusel (vt Riigikohtu 6. veebruari

2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-07, p 19 ja 24).

PankrS § 122 lg-te 4 ja 5 järgi võib võlgniku abikaasa esitada kuue kuu jooksul ajast, mil võlgniku

abikaasa ühisvara pankrotivarasse arvamisest teada sai või teada saama pidi, hagi ühisvara

jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast juhul, kui haldur on pankrotivarasse arvanud

vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Juhul kui haldur võõrandab vara või kui vara ei

ole säilinud, on võlgniku abikaasal PankrS § 123 lg 4 alusel õigus saada vara eest rahalist hüvitist

pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Kui haldur võõrandas selle vara, ehkki ta

teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib

õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt (vt Riigikohtu 6. veebruari 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-07, p 23).

11. Teistmisavalduse rahuldamata jätmise tõttu tuleb avaldaja tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause järgi arvata riigituludesse.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu