3-2-1-83-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-83-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Valentin Vipre hagi Laur Metsala vastu 31 361 krooni suuruse

kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-11344

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valentin Vipre kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

31 361 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Valentin Vipre (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Kostja Laur Metsala (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-11344 ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid 25. märtsil 2009. a Valentin

Vipre kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valentin Vipre (hageja) esitas 26. märtsil 2007. a Harju Maakohtule hagi Laur Metsala (kostja)

vastu, milles palus kostjalt välja mõista tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 31 361 krooni.

Hagiavalduse kohaselt andis kostja 2006. aasta mais suuliselt sõlmitud üürilepingu alusel hagejale

üürile eluruumi (toa) Tallinnas Raudtee 93 asuvas elamus. Üürileping oli tähtajatu ja pooled leppisid

üürisummaks kokku 500 krooni kuus. Kokkuleppel kostjaga tõi hageja üüritud eluruumi oma mööbli

ja rõivad. Samuti tõi hageja elamu hoovi kaks sõiduautot ning pani kostja kuuri neli kanistrit,

valuveljed koos uute suverehvidega ning neli suverehvi. 2000. aasta juunis vahetas kostja hagejale

teatamata ära maja välisukse luku ja takistas hageja juurdepääsu üüritud eluruumile. Hageja ei

pääsenud ligi ka hoovis olevatele sõiduautodele. Kostja ei teatanud hagejale, et ta on üürilepingu

lõpetanud või soovib seda teha või et hageja peab oma asjad ära viima. Kostja takistas hageja

ligipääsu oma asjadele mitme nädala jooksul. Kui hageja pääses oma asjade juurde, selgus, et need

olid tõstetud aeda ja kaetud presendiga. Väärtuslikumad asjad olid kadunud ning mööbel jm oli

vihmast kahjustatud ja taastamiskõlbmatu. Hageja on teinud rikutud ja kadunud asjade nimekirja,

mille alusel palub kostjalt välja nõuda hüvitise tekitatud kahju eest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled toa kasutamise

kokkuleppe, mitte üürilepingu. Hageja rikkus kokkulepet algusest peale. Nii paigutas hageja kostja

hoovi ühe sõiduauto asemel kolm sõiduautot. 2006. aasta mai alguses teatas kostja hagejale, et tal

tuleb kümne päeva jooksul üüritud eluruumist ja hoovist lahkuda ning oma asjad ära viia. Selle

tähtaja möödudes vahetas kostja maja lukud. Hoovivärav ei olnud lukus. Vaatamata meeldetuletustele

ei tulnud hageja oma asjadele järele ning kostja pani hageja niiskustkartvad asjad autodesse ning

ladus ülejäänud asjad hoovi virna ning kattis presendiga. Kostja ei ole hageja asju rikkunud ega talt

midagi varastanud. Hageja peeglid purunesid, kui hageja võttis õues asuvast virnast asju. Sellega

piirneval ajal toimus ka majja sissemurdmine. Kahju tekkis hageja enda tegevuse tõttu. Kostja pidi

ootama neli kuud, et hageja oma asjad ära viiks.

3. Harju Maakohus jättis 25. veebruari 2008. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 2006. aasta mais tähtajatu üürilepingu, mille kohaselt võib

hageja kasutada kostja elamus ühte tuba nii kaua kui vaja. Samuti tuvastas maakohus, et üürileping

lõppes samal kuul (2006. aasta mais) poolte kokkuleppel. Üürilepingu lõppemisega lõppes ka hageja

õigus hoida oma asju kostja elamus ja selle hoovis. Pärast üürisuhte lõppemist ei olnud pooltel

kokkulepet hageja asjade hoidmise kohta. Eluruumi asudes oli hagejal alust arvata, et ta saab tuba

kasutada pikemat aega. Seega ei saanud kostja lepingu ootamatul lõppemisel arvata, et hagejal on

võimalik kohe oma arvukad asjad ära viia. Samas on tõendatud, et kostja ei nõudnudki asjade kohest

äraviimist, vaid andis selleks hagejale aega veel ka 20. juuni 2006. a kirjas ja vabastas alles siis oma

toa hageja asjadest.

Kostja ei vastuta ka kahju õigusvastase tekitamise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1

p 5 ja VÕS § 1050 järgi. Kostja õigusvastane süüline käitumine hageja omandi kahjustamisel ei ole

tõendatud. Kostjal oli tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 68 õigus vallata ja kasutada oma

omandit (elamut ja hoovi) ning teised isikud võisid seda piirata vaid seadusest tuleneval alusel.

Sellise alusel olemasolu ei ole hageja tõendanud. Hageja ei käitunud heas usus ega mõistlikult, kui

jättis kostja eluruumi ja hoovi kuni neljaks kuuks suure hulga oma asju (sh kolm sõiduautot). Hageja

ei saanud eeldada, et kostja on kohustatud taluma määramata aja jooksul tema asju ja neist tingitud

piiranguid enda omandi kasutamisel ja valdamisel. Kostja käitumisele ei saa midagi ette heita: ta

teatas kohe pärast üürisuhte lõppemist hagejale korduvalt, et ei kavatse tema asju taluda ning andis

võimaluse need ära viia. Tõendatud pole, et kostja oleks hageja asjade äraviimist takistanud, välja

arvatud sel ajal, kui asjad asusid toas. Kostja enda sõnade kohaselt ütles ta hagejale, et saab toas

olevad asjad kätte vaid tulles koos politseiga. Selline kostja seatud tingimus on arusaamatu, kuid

kuna asjas pole tõendatud, et hageja oleks soovinud sel ajal, kui asjad olid toas, neid ära viia

(vastupidi ! kui hageja tuli koos politseiga, oli kostja oma sõnul hagejale öelnud, et ta oma asjad ära

viiks), siis ei ole sellel asjaolul vaidluse lahendamisel tähtsust. Pooled ei vaidle selle üle, et ajal, mil

asjad olid juba toast välja viidud, käis hageja neid korduvalt vaatamas, kuid ei võtnud mitme kuu

jooksul midagi ette nende äraviimiseks. Kostjale ei saa ette heita ka asjade toast väljaviimist, sest

nagu ka hageja ise kinnitas, olid asjad kaetud presendiga või viidud autodesse. Seega suhtus kostja

hageja asjadesse mõistliku hoolega ja püüdis neid võimaluste kohaselt kaitsta ilmastikust tuleneva

ohu eest. Kostja väitis, et ta ei teadnud, et kattepresendis olid augud. Samas kui hageja need augud

avastas, ei võitnud ta midagi ette, et edasist kahju tekkimist vähendada. See, et hageja väidetavalt

otsis mitme kuu jooksul endale uut elukohta, ei tee kostjat hagejal tekkinud kahju eest vastutavaks.

Hagejal oli võimalus otsida oma asjadele hoiukoht ja need kohe või vähemalt mõistliku aja jooksul

pärast üürisuhte lõppemist ära viia.

Tõendatud pole hageja väide, et kostja lõhkus õues olnud asju (peeglid, autoklaas jm). Kostja

selgitustel polnud aiavärav kunagi suletud. Ka on Põhja Politseiprefektuuri kirjaga ja

kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega tõendatud, et 2006. aasta juulis toimus kostja elamus

vargus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 järgi tuleb oma õiguste teostamisel ja

kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kostjal ei olnud kohustust valvata hageja asju.

Samas, isegi juhul, kui oleks tuvastatud kostja kohustus hüvitada hagejale tekkinud kahju, ei oleks

tõendatud, et kahju tekkis hageja nõutud suuruses. AÕS § 65 kohaselt loetakse esemete väärtuseks

nende harilikku väärtust, milleks on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja ei esitanud ühtki

usaldusväärset tõendit hagetavate asjade väärtuse (ei soetamisaja väärtuse ega muu väärtuse) kohta.

Tunnistajate väidetel on osa kahjustada saanud asjadest hageja praeguses elukohas siiski kasutusel.

Hagejale tekkinud kahju suurust ei oleks võimalik üheselt tuvastada. Juhul kui oleks tuvastatud kostja

kohustus hüvitada hagejale tekkinud kahju, tulnuks kohaldada VÕS § 127 lg-t 6 ja VÕS § 139.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. veebruari 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei

pidanud vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus märkis, et pooltel ei olnud lepingulist suhet, millest oleks tulenenud hageja õigus

hoida oma asju kostja kinnistul. Maakohus kontrollis õigesti VÕS § 1043 alusel, kas hagejal on õigus

nõuda kahju hüvitamist. Selle sätte kohaselt peab teisele isikule kahju tekitanud isik kahju hüvitama,

kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Hageja

tugines oma nõudes VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, mille järgi on kahju tekitamine õigusvastane muu hulgas

eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.

Isiku omandi rikkumine on eeltoodud sättest tulenevalt juba iseenesest õigusvastane, kuid praegusel

juhul ei saa kostjale varalist vastutust panna. Sellest, et kostja paigutas osa hageja asju hoovi,

ladustades need pinnasele asetatud laudadele, ja kattis presendiga, võiks järeldada, et kostja käitus

VÕS § 104 lg 3 või lg 4 tähenduses hooletult. Asjas ei ole aga tõendatud, et selle tegevusega oleks

kostja tekitanud hagejale kahju. Hageja ei eita, et teadis tekkinud olukorrast, kuid ei võtnud oma

asjade võimaliku kahjustamise vältimiseks midagi ette. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei viinud

mitme kuu vältel oma asju kostja kinnistult ära. Maakohtul ei olnud seega alust hagi rahuldada.

Maakohtule esitatud tõendite põhjal ei saanud teha teistsugust järeldust. Maakohtus ülekuulatud

tunnistajate J. Vipre ja P. Järve ütlused ei tõenda asjade kadumist. Mõlemad tunnistajad andsid aga

ütlusi rikutud ning lõhutud asjade kohta. Tunnistajad ei teadnud öelda, millises olukorras olid

kahjustatud mööbliesemed enne nende paigutamist kostja hoovi. Samuti ei leidnud tõendamist, et

hageja sõiduautode lukud ja ühe sõiduauto esiklaasi oleks purustanud kostja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 1043, kui ei kontrollinud piisavalt kõiki

deliktilise vastutuse kohaldamise eeldusi. Nii jättis ringkonnakohus ebaõigesti tuvastamata põhjusliku

seose hageja kahju ja kostja käitumise vahel. Samuti ei ole asjas tõendatud õigusvastasust välistavate

asjaolude esinemist või süü puudumist.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei vastanud kõigile apellatsioonkaebuse väidetele.

Nii vaidlustas hageja apellatsioonkaebuses maakohtu järeldused selle kohta, et kahju suurus ei ole

tõendatud, kuid ringkonnakohus hageja sellekohastele väidetele ei vastanud.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu, leides, et kahju põhjustas hageja enda

raske hooletus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu

otsus tuleb kassatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu.

Maakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse

ammendavalt, ja TsMS § 348 lg 3 teist lauset ning TsMS § 351 lg-t 2, mis paneb kohtule kohustuse

tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate (asja

lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised

rikkumised TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi. Kuna ringkonnakohus jättis need rikkumised tähelepanuta ega

tühistanud maakohtu otsust, siis tühistab kolleegium TsMS § 692 lg 5 esimese lause järgi nii

ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

9. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega ei ole kohus seotud

hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne

tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

62-09, p 13, ja 10. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-08, p 11). See nõue kehtib ka

ringkonnakohtu kohta, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku

põhjendusega (vt ka Riigikohtu 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15).

10. Hageja tugines muu hulgas asjaolule, et kostja takistas maja ukseluku vahetamisega hageja

juurdepääsu ruumile, kus asusid hageja asjad, ning paigutas mõni nädal hiljem hageja asjad maja

hoovi. Toimiku materjalide kohaselt kostja tunnistas seda asjaolu. Kolleegium leiab, et kostja selline

tegevus on kvalifitseeritav hageja valduse omavolilise äravõtmisena AÕS § 40 lg 2 järgi. Viidatud

sätte kohaselt on omavoli seadusvastaselt valdaja nõusolekuta asja valduse rikkumine või valduse

äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. Omavoliliseks loetakse AÕS § 40 lg 2

tunnustel ka omaniku poolt oma asja äravõtmist ebaseadusliku valdaja valdusest (AÕS § 34 lg 1).

Ebaseadusliku valdaja valdusest on õigus asja ilma tema nõusolekuta ära võtta üksnes AÕS §-s 41

sätestatud omaabi rakendamise eelduste esinemise korral.

Kui hageja asjad asusid kostja elamus asuvas ruumis, siis kehtestas kostja elamusse sissepääsu

takistamisega (välisukse luku vahetamisega) samal ajal omavoliliselt valduse ka hageja asjadele.

Kostja seatud tingimus, et hageja võib ruumis asuvatele asjade järele tulla üksnes koos politseiga, ei

muuda omavolilist valdust olematuks. Omavoliline oli ka hageja asjade tema üüritud eluruumist

hoovi viimine ja seal ladustamine.

AÕS § 84 lg 2 sätestab kahju hüvitamise nõude erikoosseisu. Selle sätte järgi vastutab isik, kes on

saanud asja valduse omavoliga, asja ja selle päraldiste hävimise ning nende väärtuse vähenemise eest,

välja arvatud, kui hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka juhul, kui asi oleks olnud

hageja valduses. Seega peab kostja kui hageja asjade omavoliline valdaja kahju hüvitamise

kohustusest vabanemiseks tõendama, et hageja kahju oleks tekkinud ka siis, kui ta ei oleks hageja

asju omavoliliselt oma valdusse võtnud (ei oleks vahetanud maja ukselukku ja hiljem viinud hageja

asju maja hoovi). Seejuures ei ole AÕS § 84 lg 2 kohaldamise seisukohalt tähtsust, kas omavoli

tarvitanud isik oli kahju tekkimises süüdi, st kas ta oli omavoliliselt hõivatud asjade suhtes hoolas või

mitte. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama poolte esitatud tõendeid ning võtma

seisukoha AÕS § 84 lg 2 kohaldamise kohta, eelkõige andma kostjale võimaluse tõendada vastutusest

vabanemise eelduste esinemist.

11. Kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 10, ning 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06,

p 14). Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis

reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-

05, p 10, ning 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Ka AÕS § 84 lg 2 puhul

kohalduvad kõik VÕS 7. peatüki sätted, sh on võimalik vähendada ka väljamõistetavat kahjuhüvitist

VÕS § 139 lg 1 järgi, kui kahju põhjustati osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu

tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab.

VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks ei anna kolleegiumi arvates iseenesest alust see, et üürileping oli

lõppenud (nagu väitis kostja). Juhul kui üürnik ei tagasta üüritud asja pärast üürilepingu lõppemist,

on üürileandjal õigus nõuda asja tagasi enda valdusse kas VÕS § 334 lg 1 või AÕS § 80 alusel.

VÕS § 335 esimese lause järgi võib üürileandja viivitatud aja eest nõuda kahjuhüvitisena kas

üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul

tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste

tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle

tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist (VÕS § 335 teine lause).

12. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse

norme, kui jättis osale apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. TsMS § 654 lg 5 esimene lause

sätestab ringkonnakohtule kohustuse võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja

õiguslike väidete kohta. Sellist kohustust ei ole ringkonnakohtul TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt juhul,

kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, nõustudes selles esitatud põhjendustega. Kuivõrd

TsMS § 639 lg-st 1 tulenevalt on TsMS § 436 lg 7 ja TsMS § 438 lg 1 järgi ka ringkonnakohus

kohustatud kohaldama õiget seadust sõltumata poolte esitatud õiguslikest väidetest ja kuivõrd

TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega, siis

ei ole poolte õiguslikele väidetele vastamata jätmine selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis

tooks kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

Praegusel juhul leidis maakohus, et ei esine kahju hüvitamise nõude eeldusi, ning jättis selle tõttu

tuvastamata, kas ja kui suurt kahju kostja hagejale põhjustas. Kuna ringkonnakohus nõustus

maakohtu järeldustega, siis ei pidanud ta TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vastama nendele

apellatsioonkaebuse väidetele, mida oli hinnanud maakohus. Kas ja kui suurt kahju kostja hagejale

põhjustas, peab tuvastama maakohus asja uuel läbivaatamisel juhul, kui ta loeb tõendatuks kostja

vastutuse eeldused AÕS § 84 lg 2 järgi (vt käesoleva otsuse p 10).

13. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Praeguses asjas on hageja eest kautsjoni tasunud OÜ Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid.

TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Hageja

on teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada OÜ Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid

arvelduskontole.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu