3-2-1-80-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-80-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Ain Vakrõõmu hagi Osaühingu AUTO RASIVERE vastu

müügilepingu alusel üleantud 115 000 krooni tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-

47949

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu AUTO RASIVERE kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

115 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ain Vakrõõm (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tõnu Meidra

Kostja Osaühing AUTO RASIVERE (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Lembit Nirgi

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-47949 ning saata

asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus.

3. Tagastada Osaühingule AUTO RASIVERE kassatsioonkaebuselt 1. aprillil 2009. a tasutud

kautsjon 1150 (üks tuhat ükssada viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ain Vakrõõm (hageja) esitas 16. novembril 2007 Viru Maakohtule hagi Osaühingu AUTO

RASIVERE (kostja) vastu müügilepingu alusel üleantud 115 000 krooni tagastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29. septembril 2006. a müügilepingu nr 1, mille

alusel hageja kohustus maksma kostjale sularahas 115 000 krooni ning kostja kohustus valmistama

hagejale maja Oslo 7, millel on poolteist korrust ja seinad 70 mm paksud. Hageja täitis oma

lepingujärgse kohustuse, tasudes 115 000 krooni, kuid lepingu esemeks olevat maja ei ole kostja

praeguseni tarninud. Hageja soovib lepingust taganeda võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 alusel,

sest lepingut ei ole täidetud ning kostja on mõista andnud, et seda ei täidetagi. Hageja 1. oktoobril

2007 saadetud kirja tuleb käsitada taganemisavaldusena VÕS § 188 lg 1 tähenduses. VÕS § 189 lg 1

kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki pool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu

tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja nõuab

lepingu alusel üleantu ehk 115 000 krooni tagastamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja väitel on hageja sõlminud Peep Uibuga Peeter Punga juuresolekul uue lepingu maja

valmistamiseks BALTIC WAY OÜ-s. Hageja on nõustunud, et maja valmistab ja annab üle BALTIC

WAY OÜ, samuti ta teadis, et raha saab maja tootja BALTIC WAY OÜ. Kolmepoolse lepingu

punkti 4 kohaselt kohustus klient maksma 115 000 krooni sularahas. Sularaha maksti P. Uibule, kes

edastas selle BALTIC WAY OÜ-le. Hageja ei ole kostja arvelduskontole raha tasunud, vaid see on

makstud P. Uibule, kes sõlmis hilisema lepingu, mille kohaselt valmistab maja BALTIC

WAY OÜ. Hageja on nõustunud, et kohustuse täitmine on üle läinud BALTIC WAY OÜ-le, kuna ta

on ka aknad-uksed sealt vastu võtnud. Hageja on jätnud välja toomata talle teadaolevad asjaolud,

mistõttu lepingu täitmise nõue kostja vastu on põhjendamatu. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas

isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub

senise võlgniku asemele. VÕS § 175 lg 7 kohaselt eeldatakse võlausaldaja nõusolekut kohustuse

ülevõtmiseks, kui võlausaldaja võtab kohustuse ülevõtjalt tingimusteta võlgnetava rahasumma või

muu võlgnetava teo.

3. Viru Maakohus rahuldas 14. mai 2008. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

müügilepingu alusel üleantud 115 000 krooni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on kostja VÕS §-st 116 tulenevalt oma lepingulise kohustuse täitmata

jätmisega oluliselt lepingut rikkunud ning seega esitas hageja kostjale lepingust taganemise avalduse

õigustatult (VÕS § 188 lg 2).

Esitatud tõenditega, sh tunnistaja P. Uibu ütlustega ei ole kostja tõendanud tehingu tühisust

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 ega § 89 alusel. Poolte 29. septembril 2006 sõlmitud

lepingu vormistamisel esinenud üksikud puudused ning arveldamine sularahas ei ole veel iseenesest

vastuolus heade kommete või avaliku korraga ega muuda tehtud tehingut tühiseks (TsÜS § 86).

Kostja ei ole tõendanud ka tehingu näilisust.

Tunnistaja P. Uibu kinnitusel oli lepingu järgi üleantud summa ning tehingu järgi ka maja hinnaks

lepingu tekstis sõnades välja kirjutatud summa 115 000 krooni, samuti kinnitas tunnistaja tehingu

toimumise kohana Tallinna linna, kus leping ka allkirjastati, ning seda, et tehingu pooleks olev isik oli

hageja. Tunnistaja kinnitas, et hageja soovitud tellimusest oli kostja juhtkond enne lepingu

vormistamist teadlik, samuti kinnitas tunnistaja hagejalt sularahas 115 000 krooni vastuvõtmist.

Maakohus nõustus hagejaga selles, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse §-st 5 ning § 6 lg-st 5 tulenevalt laienesid kohustused sularaha

tehingutest teatamiseks ettevõtluse korras tehinguid sooritavale kostjale (müüjale), mitte aga hagejale

kui ostjale. Nimetatud seaduse nõuete järgimata jätmine ei muuda tehtud tehingut olematuks ega

tühiseks ning olematuks ei muuda seda ka kostja raamatupidamises vastavate kannete puudumine.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et P. Uibul ei olnud TsÜS § 121 järgi õigust esindatava (kostja) nimel

tehingut teha. Kostjal üleantu tagastamise kohustuse olemasolu ei välista ka P. Uibu 20. märtsil 2007

kostjale antud seletuskirjas omaks võetud asjaolud, et ta tegutses juhtkonna teadmata ning jättis raha

kostjale üle andmata.

TsÜS § 116 lg 2 kohaselt, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja

või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud

sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või

kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. P. Uibuga sõlmitud töölepingu kohaselt oli P. Uibu kostja

juurde tööle võetud määramata ajaks tegevdirektorina. Tema töö sisuks oli tootmise juhtimine ja

korraldamine ning välissuhted. Tööleping P. Uibuga on lõpetatud 1. oktoobril 2006, seega pärast

vaidlusaluse müügilepingu sõlmimist. P. Uibu ütluste kohaselt oli müügitegevus üheks tema

töökohustuseks ning tal oli õigus allkirjastada lepinguid ja välja kirjutada arve-saatelehti. Kostja

kodulehelt Internetis nähtub, et kostja juhiks on P. Uibu ning tema andmed on avaldatud

freesprussmajade projekteerimise ja tootmise küsimustes kontakteerumiseks. Põhjendatud ei ole

kostja esindaja väited, et TsÜS § 116 ei kohaldu, kuna tegemist ei olnud kostja majandustegevuses

tehtud tavalise tehinguga. Tehingu teinud P. Uibu ütluste kohaselt oli tegemist tehinguga, mis oli

kostjal tavaliselt vajalik selliste kaupade (palkmaja) müümiseks, arve-saatelehe oleks ta ise

allkirjastanud maja üleandmisel hagejale.

Eelneva tõttu on leping kehtiv ning pooltele täitmiseks kohustuslik. Hageja on oma kohustused

täitnud ja lepingujärgse hinna palkmaja ostmisel tasunud. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi

kohaselt täitnud ega hagejale maja üle andnud (VÕS § 186 p 1). Kostja ei ole tõendanud oma väiteid,

et lepingujärgsed kohustused on lõppenud või et kolmas isik on kohustused üle võtnud. Kirjalikku

lepingut, millest nähtuks hageja ja kostja vahel 29. septembril 2006 sõlmitud müügilepingu

lõpetamine, ei ole esitatud. Samuti ei ole kohtule esitatud lepingut, millest VÕS § 175 lg-s 1 toodud

alustel nähtuks hageja kui võlausaldaja ja kolmanda isiku kui uue võlgniku vahel sõlmitud kokkulepe

kostja kohustuste ülevõtmise kohta. Tunnistaja P. Uibu ütlused, et kui ta esitas tellimuse BALTIC

WAY OÜ-le, oli hageja sõlminud tellitud maja kohta uue lepingu BALTIC WAY OÜ-ga, on

vastuolulised ega ole kooskõlas muude asjas esitatud tõenditega. BALTIC WAY OÜ-s oli maja

ostuhinnaks 97 000 krooni, tellimuse esitas ning nõutud hinna tasus väidetavalt tunnistaja ise ning

seda hagejalt saadud rahaga, kuigi raha ülekanne olevat tegelikult tehtud tunnistaja tuttavale kuuluva

firma kaudu (Mihkel X OÜ). Kostjaga sõlmitud lepingu lõpetamise kohta ütlusi andes väitis

tunnistaja, et ta tegi lepingule märkuse 115 000 krooni hagejale tagastamise kohta. Hageja eitab

kostjalt tellitud maja kohta teisele firmale uue tellimuse esitamist, samuti eitab raha tagastamist ning

maakohus leidis, et esitatud vastuoluliste tõenditega ei ole kostja oma väiteid tõendanud.

Maakohus nõustus hagejaga selles, et P. Uibu ja kliendi vahel sõlmitud lepingu p-s 8 sätestatu alusel

("Antud leping tühistab kõik eelnevalt sõlmitud lepingud vastava maja tellimuseks") ei ole tõendatud,

et tühistatud (või lõpetatud) oleks hageja ja kostja vahel 29. septembril 2006 sõlmitud leping või et

tegemist oleks just sama maja kohta esitatud tellimusega. Tunnistaja väidetud lepingu lõpetamise ajal

veebruaris 2007 oli tunnistaja P. Uibu töösuhe kostjaga tegelikult lõppenud ning seetõttu ei ole alust

ka eeldada, et ta tegi tehingu kostja nimel. Samuti ei nähtu, et P. Uibu ise oleks kostja kohustused üle

võtnud. Põhjendatud ei ole kostja väited, et VÕS § 175 lg 7 järgi tunnistas hageja teisest firmast uksi

ja aknaid vastu võttes kostja kohustuse üleminekut, kuna nimetatud säte on alates 27. detsembrist

2003 kehtetu. Kostja ei ole hageja vastu lepinguliste kohustuste olemasolu kogu menetluse kestel

tunnistanud, mistõttu ei ole ka arvestatavad kostja väited, et tunnistaja on lepingu lõpetamise heaks

kiitnud. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib hageja lepingust taganemise korral nõuda enda poolt lepingu

alusel üleantu tagastamist. Kuna hageja on kostjaga sõlmitud lepingu alusel üle andnud

115 000 krooni ning ei ole kostjalt üleantud raha eest ostetud kaupa saanud, siis tuleb lepingust

taganemisel üleantu hagejale tagastada.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 2. märtsi 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonkaebus

on esitatud tähtaegselt.

Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 186 p 4. VÕS § 186 p 4 kohaselt lõpeb võlasuhe võlasuhte

lõpetamise kokkuleppega. Tunnistaja P. Uibu ütlused ei tõenda seda, et pooled oleksid lõpetanud

29. septembri 2006. a lepingu kokkuleppega. P. Uibu ütluste kohaselt tegi ta hagejale 2007. a

veebruaris ettepaneku, et tellib hagejale maja BALTIC WAY OÜ-st, ning kirjutas 29. septembri

2006. a lepingule märkuse, et "leping on lõpetatud ja 115 000 krooni tagastatud". Hageja on eitanud

sellise kokkuleppe sõlmimist. Tema väitel sõlmis ta veebruaris 2007 küll P. Uibuga lepingu, kuid ta ei

ole sõlminud kostjaga kokkulepet 29. septembri 2006. a lepingu lõpetamise kohta. Veebruaris 2007 ei

olnud tunnistaja P. Uibu enam kostja töötaja ning ta ei saanud tegutseda kostja nimel ning juba see

asjaolu välistab, et hageja ja P. Uibu vaheline leping puudutaks kostja õigusi ja kohustusi. Kuna asjas

ei ole esitatud tõendina hageja ja P. Uibu vahel veebruaris 2007 sõlmitud lepingut, siis ei saa

ringkonnakohus seda ka hinnata. Maakohus on hinnanud viidatud lepingu punkti 8 selles sõnastuses,

nagu hageja on ise selle esitanud oma 9. mai 2007. a vastuses kostjale (toimiku lk 8), ning õigesti

leidnud, et punkt 8 ei tõenda seda, et oleks tühistatud (või lõpetatud) hageja ja kostja vahel

29. septembril 2006 sõlmitud leping. Hageja ja P. Uibu vahel sõlmitud lepingu pooleks ei olnud

kostja ning seetõttu ei saanud talle tekkida ka sellest lepingust õigusi ja kohustusi.

Alusetu on kostja väide, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 86 ja § 89. Maakohus on

õigesti leidnud, et P. Uibul oli volitus kostja esindajana lepingut sõlmida ning seetõttu ei ole

põhjendatud väide lepingu näilisuse kohta. P. Uibu hilisem käitumine (väidetavalt soov tellida maja

BALTIC WAY OÜ-st odavamalt) ei muuda hageja ja kostja vahel 29. septembril 2006 sõlmitud

lepingut näilikuks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega kostja väidete kohta, et tehing

on vastuolus heade kommetega.

Kostja viide TsÜS § 121 lg-le 2 on asjakohatu, sest P. Uibu ei olnud TsÜS § 121 lg 2 mõttes isikuks,

kes teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüs või teenuseid osutas.

Kohaldada tuleb TsÜS § 116 lg-t 2, nagu maakohus on ka õigesti leidnud. Maakohus on õigesti

hinnanud asjas olevaid tõendeid ning asunud seisukohale, et P. Uibu, sõlmides kostja nimel

29. septembril 2006 lepingu, oli kostja töötaja ja tegi tehingu kostja majandustegevuses.

Kostja väitel on ta TsÜS § 129 lg 1 alusel kiitnud hiljem heaks, et P. Uibu lõpetas veebruaris 2007

hagejaga lepingu. P. Uibu ei ole teinud tehingut veebruaris 2007 kostja nimel ja seetõttu ei saa kostja

seda ka heaks kiita.

Maakohus ei ole rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8 ning kostja

sellekohased väited on alusetud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja

maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme (VÕS § 186 p 4,

TsÜS § 86, § 89, § 121 ja § 129 lg-t 1) ning menetlusõiguse norme (TsMS § 654 lg-d 4 ja 5).

Maakohus on tuvastanud ebaõigesti kohustuse ülevõtmise ja lepingu kehtivuse asjaolud. Kohtud on

lähtunud vaid hageja seletusest ja 29. septembri 2006. a lepingust. Võlasuhe on lõppenud

kokkuleppega. Tunnistaja kinnitas, et ta lõpetas vana lepingu ja sõlmis uue. Kohtud jätsid

tähelepanuta TsÜS § 129 lg 1 mõtte, mille kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud

mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu

tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kostja võib temale sobiva tehingu igal ajal heaks kiita ja seda on

kostja teinud, kui ta sai teada, et leping sõlmiti ja hiljem ka lõpetati. TsÜS §-st 131 tulenevaid õigusi

ei olnud võimalik enam kasutada ning olukorras, kus P. Uibu oli töölt lahkunud ja tellimus üle antud,

oli heakskiit õigustatud. Hageja kinnitas, et tal oli lepinguline suhe ka P. Uibuga, tunnistaja ei

kinnitanud, et ta oleks saanud lisaks mõne teise tellimuse eest raha, vaid kinnitas, et hageja

nõusolekul kandis ta saadud raha BALTIC WAY OÜ-le ning et hageja sai BALTIC WAY OÜ-st kätte

uksed ja aknad. Järelikult on hageja nõustunud, et üks leping lõpetatakse ja sõlmitakse uus leping.

Hageja on väitnud, et ta loobus P. Uibuga sõlmitud lepingu p-s 8 eelmistest lepingutest

freesprussmaja tellimise kohta P. Uibult, kuid mitte oma õigusest nõuda teiste lepingute täitmist.

Asjaolu, et hageja oleks enne 12. veebruari 2007 sõlminud P. Uibuga mõne teise lepingu, ei leidnud

kinnitust, lepingu p-s 8 lõpetati just 29. septembril 2006. a kostja ja hageja vahel sõlmitud leping, mis

oli ainus leping, kus osaliseks oli P. Uibu. 12. veebruari 2007. a lepingu punkti 8 tuleb tõlgendada

lähtuvalt tunnistaja P. Uibu ütlustest ja kostja seletusest, mis on omavahel kooskõlas.

TsÜS § 121 lg 2 kohaselt loetakse isik volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud

selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. P. Uibul ei saanud olla kostja esindaja volitust

mis tahes tehingu tegemiseks. Tunnistajal oli ilmselt soov vahendada tehingut odavama hinnaga ja

seega ta tegelikult ei soovinud teha tehingut kostja nimel, mistõttu oli alust pidada tehingut näiliseks

(TsÜS § 89). Pole tavaline, kui tehakse sularahatehinguid väljaspool ettevõtte asukohta ilma kviitungi

ja käibemaksu arvestuseta ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse nõudeid

ületavas summas. Kui kohus ei nõustu lepingu lõpetamise ja uue lepingu sõlmimisega, siis on selge,

et kostja nimel sõlmitud leping oli vastuolus heade kommetega või näilik. Vastasel korral oleks Peep

Uibu kohe pärast 29. septembrit 2006 esitanud sõlmitud lepingu, tasunud saadud 115 000 krooni

viivitamatult kostja kassasse ja esitanud tööandjale ilma käibemaksuta sõlmitud müügilepingu.

Hagejal oli pahatahtlik kavatsus sõlmida leping ilma käibemaksuta. Hageja on rääkinud mitme maja

ostmise soovist. Hageja pole näidanud 29. septembri 2006. a lepingul mitte mingeid andmeid. Ka ei

soovinud ta tasuda raha ülekandega otse kostja arvelduskontole, vaid tasus 100 000 krooni ületava

summa sularahas isikule, kellega tegelikult oli saavutanud juba kokkuleppe temaga seotud firmalt

käibemaksuta maja ostmiseks. Hageja sai enda kätte lepingu, millele P. Uibu oli kirjutanud märkuse

lepingu lõpetamise kohta, kuid ta esitas kohtule ilma sellise märkuseta lepingu. Hageja on ise

osutanud kohtule esitatud vastuses uue lepingu sõlmimisele P. Uibuga. Kui tehingu pool teadis, et

esindaja kasutab volitust vastukäivalt oma kohustustele, siis ei kohaldata tema suhtes kaitset.

Ringkonnakohus ei oleks tohtinud jätta tähelepanuta P. Uibu ütlusi. Maakohus ei ole põhjendanud,

miks ta leiab, et tunnistaja P.Uibu ütlused on vastuolulised. Maakohus analüüsis tunnistaja ütlusi

pealiskaudselt, eelkõige peaks arvestama tunnistaja ütlusi lepingu lõpetamise kohta. Ringkonnakohus

rikkus TsMS § 652 lg 3 p 1.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega selle kohta, et 29. septembril 2006. a poolte vahel

sõlmitud leping ei olnud tühine. Pooled soovisid lepingu sõlmimisel müügilepingule iseloomulikke

tagajärgi. Asjaolu, et hageja soovis osta palkmaja käibemaksu tasumata, ei muuda poolte sõlmitud

lepingut näilikuks või heade kommetega vastuolus olevaks. Sellele, et poolte kokkulepe jätta töö eest

tasumisel maksmata käibemaks ei muuda poolte sõlmitud lepingut tühiseks, on viidanud Riigikohus

5. novembril 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08 tehtud otsuse p-s 15.

11. Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et veebruaris 2007 ei olnud tunnistaja P. Uibu enam kostja

töötaja ning ta ei saanud tegutseda kostja nimel ning juba see asjaolu välistab, et hageja ja P. Uibu

vaheline leping puudutaks kostja õigusi ja kohustusi. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Tulenevalt TsÜS § 129 lg-st 1 on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine,

välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.

Selleks, et esindusõiguseta isiku tehtud tehing kehtiks, peab isik, kelle nimel esindusõiguseta isik

tehingu tegi, selle heaks kiitma. Praegusel juhul väidabki kostja, et ta on hagejaga sõlmitud lepingu

lõpetamise heaks kiitnud.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas 2007. a veebruaris sõlmis P. Uibu

lepingu esindusõigust omamata ning kui sõlmis, kas siis kostja on selle lepingu heaks kiitnud.

12. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et kuna asjas ei ole esitatud tõendina hageja ja P. Uibu

vahel veebruaris 2007 sõlmitud lepingut, siis ei saa ringkonnakohus seda ka hinnata. Maakohus on

hinnanud viidatud lepingu punkti 8 selles sõnastuses, nagu hageja on ise selle esitanud oma 9. mai

2007. a vastuses kostjale, ning leidnud, et punkt 8 ei tõenda seda, et oleks tühistatud (või lõpetatud)

hageja ja kostja vahel 29. septembril 2006 sõlmitud leping. Maakohus on ka leidnud, et punkt 8 ei

tõenda seda, et tegemist oleks just sama maja kohta esitatud tellimusega. Ringkonnakohus on nende

maakohtu järeldustega nõustunud. Ei maakohtu ega ka ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millistele

tõenditele selline kohtute järeldus rajaneb. Sellega on rikutud TsMS §-st 436 tulenevat kohtuotsuse

põhjendamise kohustust. Kolleegium leiab, et sellise järelduse tegemiseks peaks kohtule olema

esitatud tõendeid, mis annaks aluse arvata, et maja tellimiseks oli sõlmitud ka teisi lepinguid.

13. 7. septembril 2009 laekus Riigikohtule kostja seletus, milles sisuliselt laiendatakse

kassatsioonkaebust. Kuna nimetatud dokument on esitatud pärast kassatsioonitähtaega, jätab

kolleegium selle seletuse tähelepanuta.

14. Asja uuel läbivaatamisel tuleb sõltuvalt asja lahendamise tulemusest otsustada ka menetluskulude

jaotus.

15. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks