3-1-2-3-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-3-09

Otsuse kuupäev

2. oktoober 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi R.T. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-08-3257

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.T. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

2. september 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta R.T. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürni avaldus Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a kohtuotsuse teistmiseks

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20. oktoobril 2008. a kuulutas Tartu Maakohus kohtuotsuse resolutiivosa, millega R.T. tunnistati süüdi KarS § 424 järgi.

Kohus teatas, et kohtuotsus on apellatsiooniõiguse kasutamisest teatamise järel tervikuna kättesaadav Tartu Maakohtu Jõgeva

kohtumaja kantseleis alates 10. novembrist 2008. a.

Maakohtu otsuse vaidlustas R.T. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn. Tartu Ringkonnakohus jättis 6. veebruari 2009. a otsusega

Tartu Maakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu 29. aprilli 2009. a määrusega jäeti T. Pürni kassatsioon menetlusse võtmata.

2. T. Pürn esitas 25. mail 2009. a R.T. kriminaalasjas teistmisavalduse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kõigepealt märgib kaitsja, et Tartu Maakohtu 20. oktoobril 2008. a kuulutatud resolutiivotsuse kohaselt karistati R.T. kümne

kuu pikkuse vangistusega, millest kolm kuud pöörati täitmisele ja seitse kuud jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Seevastu

motiveeritud lahendi kohaselt, mis oli kättesaadav kohtu kantselei kaudu alates 10. novembrist 2008. a, karistati R.T. kümne

kuu pikkuse vangistusega, millest täitmisele pöörati kaks ja tingimisi jäeti täitmisele pööramata kaheksa kuud vangistust.

Kaitsja arvates toob resolutiiv- ja motiveeritud otsuse vaheline ebakõla endaga kaasa olukorra, kus ei ole arusaadav, kumb

otsus on õige ning kuidagi ei ole põhjendatud, et täitmisele pööratakse süüdimõistetu jaoks raskem lahend. Kaitsja hinnangul

esineb eelnevast lähtuvalt teistmisalus KrMS § 366 p 5 mõttes.

4. Vastuses teistmisavaldusele taotleb Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Anneli Hinto jätta teistmisavaldus rahuldamata.

Prokurör märgib, et Tartu Maakohtu otsus kuulutati 20. oktoobril 2008 R.T. juuresolekul ja seega oli süüdistatav talle

mõistetud karistusest teadlik. Seetõttu ei ole kriminaalasjas ilmnenud ühtegi uut asjaolu ja teistmise aluseid ei esine. Prokuröri

meelest on asjas tekkinud arusaamatus lahendatav KrMS §-s 431 reguleeritud kohtuotsuse täitmise menetluses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. R.T. kaitsja leiab, et kohtuotsuse erinevate tekstide vahelist vastuolu tuleb lugeda teistmise aluseks KrMS § 366 p 5 mõttes.

Riigikohus sellega nõus ei ole. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes

faktiline asjaolu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-07 - RT III 2007, 46, 369, p 8).

Faktiliseks asjaoluks ei saa pidada erinevust kohtuotsuse kuulutamisel kuulutatud resolutiivosa ja tervikliku kohtuotsuse

resolutiivosa vahel. Seega tuleb avaldus teistmise aluse puudumise tõttu jätta rahuldamata.

6. Seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks ning kohtupraktika ühtlustamiseks selgitab kriminaalkolleegium aga järgmist.

6.1. Teistmisavalduse esitaja lähtub ekslikult arusaamast, nagu oleks kohtuotsuse kuulutamisel kuulutatud resolutiivosa ja

hiljem koostatud tervikliku kohtuotsuse näol tegu kahe erineva kohtuotsusega. Kohus võib vastavalt KrMS § 315 lg-le 4

kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa, millele tuleb lähtuvalt KrMS § 315 lg-st 8 vajadusel lisada põhiosa. Seega on

seadusandja kohtute töö hõlbustamiseks ja kohtuotsuste kvaliteedi tõstmiseks näinud ette võimaluse, et kohtuotsuse erinevate

osade vormistamisel võivad olla erinevad tähtajad. See aga ei tähenda, et ühes kriminaalasjas tehakse kaks kohtuotsust. Kuna

üks ja seesama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel

võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade

vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt. Seda põhjusel, et kohtunik teeb sisulise

otsustuse kõikide kriminaalasjas tähtsate faktiliste ja juriidiliste asjaolude kohta juba kohtuotsuse resolutiivosa vormistamisel,

vastates KrMS §-des 313 või 314 sisalduvatele küsimustele. Kui kohtumenetluse pooled seejärel teatavad, et nad soovivad

kasutada apellatsiooniõigust, tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 315 lg-st 8 koostada kohtuotsus tervikuna, s.t lisada eelnevalt juba

tehtud otsusele KrMS §-s 312 sätestatu.

6.2. Käesoleval juhul ei ole asjakohane avalduse esitaja viide in dubio pro reo põhimõttele. See printsiip tuleneb Põhiseaduse

§ 22 lg-st 2 ja ka KrMS § 7 lg-st 3 ning kujutab endast kohustust tõlgendada kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus

viimase kasuks. In dubio pro reo põhimõttele ei saa aga tugineda, tõlgendamaks süüdimõistetu kasuks otsuses esinevaid

vormistuslikke vigu.

6.3. Kriminaalkolleegium on varem mitmel korral selgitanud, et vastavalt KrMS §-le 431 lahendatakse kohtulahendi täitmisel

ilmnevad ebaselgused kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi lahendid kriminaal-asjades nr 3-1-2-2-07 - RT III 2007, 46, 369, p 11, nr 3-1-2-3-08 - RT III 2009, 1, 4, p

9 ja nr 3-1-1-29-08 - RT III 2008, 27, 179). Ka käesoleval juhul on ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade

kokku langema pidava teksti mittekattumise näol tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt

KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2008.

a kohtuotsuse peale esitatud teistmisavalduse rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi