3-2-1-91-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-91-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. oktoober 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Maanus Truumeele ja Argo Koppeli hagi FIE Rein Soomi

Saeveski vastu kohustuse täitmiseks ja leppetrahvi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-10916

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maanus Truumeele ja Argo Koppeli kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

100 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Maanus Truumeel (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Tamm

Hageja Argo Koppel (isikukood xxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Tamm

Kostja FIE Rein Soomi Saeveski (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-10916 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Argo Koppelile kassatsioonkaebuselt 9. aprillil 2009. a tasutud kautsjon 1000 (üks

tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maanus Truumeel (hageja I) ja Argo Koppel (hageja II) esitasid 22. märtsil 2007. a Pärnu

Maakohtule hagi FIE Rein Soomi Saeveski (kostja) vastu lepinguga võetud kohustuse täitmiseks ja

leppetrahvi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt müüs kostja 3. märtsil 2005. a hagejatele kinnistu Aia 74 jagamise tulemusena

tekkinud uue kinnistu Aia 74a. Lepingu p 5.6.2 kohaselt kohustus kostja müüjana lõpetama tema

omandisse jääval maaüksusel saeveski äritegevuse hiljemalt 15. mail 2005. a. Lepingu p 5.7 järgi on

hagejatel ostjatena õigus nõuda müüjalt kohustuste täitmisega viivitamisel leppetrahvi 500 krooni iga

viivitatud päeva eest. Hageja I pöördus pärast lepingu täitmiseks ettenähtud tähtpäeva möödumist

korduvalt kostja poole küsimusega, millal viimane täidab endale võetud kohustuse. Hagejatele oli

saeveski äritegevuse lõpetamine kinnistu omandamise üheks kõige olulisemaks tingimuseks.

Vaatamata hagejate korduvatele meeldetuletustele pole kostja endale võetud kohustust täitnud.

Hagejad palusid 5. detsembri 2006. a nõudeavalduses lõpetada lepingu rikkumine ja tasuda hiljemalt

15. jaanuaril 2007 pool võlgnetavast leppetrahvist ehk 142 250 krooni hageja I arvelduskontole ja

pool hageja II arvelduskontole. Kostja oma 28. detsembri 2006. a vastuses ei puudutanud esitatud

nõude põhjendatust, kuid juhtis tähelepanu sellele, et hagejate esindajal ei ole esindusõigust

tõendavat dokumenti. 5. jaanuaril 2007 esitasid hagejad uue nõudeavalduse ühes nõutud

dokumendiga. Sellele avaldusele saatis kostja vastuse ümbrikus, millele oli märgitud saatjana

OÜ Sõnni Mets. Vastuses märkis kostja, et vaidlusalusel kinnistul tegutseb kasutusvalduse lepingu

alusel OÜ Sõnni Mets ja tema füüsilisest isikust ettevõtjana saeveskis saagimise ega puidu

töötlemisega ei tegele. Veel märkis kostja järgmist: "FIE Rein Soom Saeveski on ärinimi ja kinnistu

omanik. Tootmise ja tehnoloogiaga ei ole tal midagi ühist rentiva ettevõtte tegevusega." Kostja on

OÜ Sõnni Mets ainuosanik. Seega on vale tema väide, et ta ei ole saeveskis toimuva tootmisega

seotud. Oma vastuses märkis kostja, et ühtegi ametlikku taotlust leppetrahvi tasumiseks ei ole temale

enne 5. jaanuaril 2007 saadetud nõudeavaldust tehtud. Samas ei eita kostja mitteametlikke korduvaid

pöördumisi. Hagejad leiavad, et kostjal ei olnud juba lepingut sõlmides mingit kavatsust saeveski

tegevust lõpetada. Lepingu rikkumise eest sissenõutav leppetrahv on praeguseks üle 250 000 krooni.

Hagejad soovivad eelkõige, et kostja täidaks lepingut, ja seepärast piirduvad leppetrahvi osalise

sissenõudmisega. Hagejad palusid kohustada kostjat lõpetama Kuressaares Aia 74 asuval kinnistul

äritegevus ning mõista kostjalt hagejate kasuks välja 100 000 krooni leppetrahvi. Menetluskulud

palusid hagejad jätta kostja kanda.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja pole kunagi andnud hagejatele saekaatri kohta lubadusi. Notar lisas p 5.6.2 lepingusse ostjate

palvel vahetult enne lepingule alla kirjutamist ja kuna müüja ei näinud selles tegelikku kohustust, ei

pidanud ta vajalikuks niigi pikaks läinud läbirääkimisi veelgi venitada. Kiirustamist tunnistab ka

ortograafiaviga punkti kõige olulisemas sõnas, sest kirjas on "seakaatri". Kostjale on arusaamatu,

mida mõeldakse väljendi "saeveski äritegevus" all, sest eesti keeles sellist sõnaühendit ei tunta. Kuna

lepingu punkti 5.6.2 mõte on ebaselge, siis ei ole kostjal võimalik seda täita. Ebaselge on ka hagi

resolutsioon, millega soovitakse kohustada kostjat lõpetama äritegevus temale kuuluval kinnistul.

Saekaatri evakuatsiooni või sulgemise nõudmine ei oleks kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse

põhimõtetega. Kostja ainus sissetulek tuleb tema omanduses olevast OÜ-st Sõnni Mets, mis tegutseb

Aia 74 kinnistul. OÜ Sõnni Mets palgal on kolm töötajat, kostjal ei ole teist krunti, kuhu üle viia

tootmine juhul, kui hagejad seda isegi nõuaksid. Uue samalaadse krundi ostmine koos vajalike

liitumistasude maksmisega, seadmete demonteerimine ja kolimine, uue saekaatri hoone ehitamine

jms vajalikud tegevused läheksid kordades kallimaks kui 3. märtsil 2005 tehingu alusel saadu

(500 000 krooni). Kuna hagejad tegelevad kostjalt ostetud krundil samuti tööstusliku tootmisega

(puidust akende ja uste, mööbli, treppide jms valmistamine), ei saa rääkida saekaatri tööga seotud üle

piiri ulatuvast kahjulikust mõjust. Hagejate nõue lõpetada Aia 74 krundil äritegevus on võimatu

tingimus.

Hagejate nõue lõpetada äritegevus on aegunud. Kostja viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg-tele 3

ja 5. Hagejad hakkasid nõudma ebakonkreetsete suuliste repliikidena leppetrahvi tasumist 2006. a

lõpukuudel. Ka esimene ja ainuke kirjalik kohtueelne nõudedokument, mille hagejate esindaja saatis

kostjale 5. jaanuaril 2007, sisaldab ainult nõuet tasuda lepingujärgne leppetrahv, mitte lõpetada

"saekaatri äritegevus". Äritegevuse lõpetamist nõutakse alles hagis. Nõue avanes juba 16. mail 2005,

mil lepingu teksti kohaselt pidi "saeveski äritegevus" olema lõpetatud. Seega esitati lepingu

punkti 5.6.2 täitmise nõue ligikaudu aasta ja kümme kuud pärast seda, kui hagejad oleksid pidanud

kohustuse rikkumisest teada saama. Nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ajaks

analoogses asjas võiks kostja arvates lugeda mõnda nädalat, äärmisel juhul paari kuud.

Ka hagejate nõue leppetrahvi väljamõistmiseks on alusetu ja aegunud. Nõue on esitatud aasta ja

kümme kuud pärast lepingu "rikkumise" avastamist. Isegi juhul, kui arvestada, et suuliselt esitati

nõue mõned kuud enne esimest kirjalikku nõuet, on ikkagi mõistlikku aega ületatud.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 24. aprilli 2008. a otsusega hagi ja kohustas kostjat lõpetama

Kuressaares Aia 74 asuval kinnistul äritegevus. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja hagejate

kasuks solidaarselt leppetrahvi 100 000 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus viitas VÕS §-dele 158 ja 159, samuti VÕS §-le 29. Maakohus tuvastas, et saeveski

tegevuse lõpetamine oli hagejatele oluliseks tingimuseks kinnistu osa ostmisel ning kostja ei täitnud

lepingut nõuetekohaselt. Hagejatele oli selge, et saeveski tegevuse olemasolu sellest tuleneva

territooriumi korrastamatusega kahjustab olulisel määral naaberkinnistul äritegevust. Kostja seletuse

kohaselt oli leping talle arusaadav ja ta võttis saeveski äritegevuse lõpetamise ning leppetrahvi

maksmise kohustuse endale sellepärast, et tal oli plaanis ka ülejäänud krunt 3-4 kuu vältel maha

müüa. Kuna ostjat aga ei leitud ning tekkis võimalus tootmist jätkata, ei täitnud ta endale võetud

kohustust lõpetada saeveski äritegevus.

Maakohus pidas ekslikuks kostja väidet, et hagejate nõue ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse

põhimõtetega. Kuivõrd kinnistu osa ostmiseks oli hagejate ainsaks ja oluliseks tingimuseks saekaatri

tegevuse lõpetamine, siis poleks müügitehingut selle kokkuleppe mittesaavutamisel üldse toimunud.

Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete rikkumist võib näha ainult kostja tegevuses oma kohustuse

täitmata jätmisel.

Hagejate kohustuse täitmise nõue ja leppetrahvi väljamõistmise nõue ei ole aegunud. Hageja II

kohtuistungil antud seletuse kohaselt, mida kostja ümber ei lükanud, rääkisid hagejad kostjaga

suuliselt esimest korda saeveski äritegevuse lõpetamisest 2005. a suvel ja siis lubas kostja viimased

tööd veel ära teha. Pärast seda räägiti sellest veel mõned korrad ja kostja andis lubadusi. 2006. a

kevadel oli hagejatele üheselt selge, et kostja oma lepingulist kohustust täita ei soovi. Isegi

leppetrahvile tuginemine ei aidanud. Täiendavatest tähtaegadest kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks

ei räägitud. Esimest korda pöördusid hagejad oma esindaja vahendusel kostja poole kirjaliku

meeldetuletusega täita lepingut ja tasuda leppetrahvi 5. detsembril 2006 ja teist korda 5. jaanuaril

2007. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, leides, et selles sisalduvatele

seisukohtadele tuginedes ei ole mõistlik aeg möödunud. Hagejad ei nõua kostjalt kogu lepingust

tuleneva leppetrahvi tasumist. Hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. märtsi 2009. a otsusega maakohtu otsuse materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

Ringkonnakohus leidis, et hagejad on lasknud mööda mõistliku aja oma nõuete maksmapanemiseks

ja seetõttu ei saa hagi rahuldada. Maakohtu vastupidine seisukoht ei põhine menetluses tuvastatud

asjaoludel ja seetõttu ei vasta maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 1

sätestatud nõudele. Leppetrahvi nõuet rahuldades ei ole maakohus selgitanud, millised vaidluse

aluseks olevad asjaolud annavad põhjust väita, et kõnealusel juhul ei ole mõistlik aeg leppetrahvi

nõudmise kavatsusest teadaandmiseks möödunud.

Hagejad on esitanud hagiavalduses lepingu p 5.6.2 sisust kaugemale ulatuva täitmisnõude, taotledes

kõnealusel maatükil kogu kostja äritegevuse lõpetamist. Maakohus ei ole hagejate täitmisnõude ja

lepingu p 5.6.2 sisu erinevusele tähelepanu pööranud ja on hagi esitatud kujul ekslikult rahuldanud.

Lepingu p 5.6.2 sisu ei võimalda hagi esitatud kujul täitmisnõude aluse puudumise tõttu rahuldada.

Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjust anda hagejatele võimalust ka oma nõuet täpsustada, kuna

hagejad on lasknud mööda VÕS § 108 lg-s 3 ettenähtud aja täitmisnõude maksmapanemiseks. Samuti

on hagejad jätnud mõistliku aja jooksul kostjale teatamata lepingu p-s 5.7 kokkulepitud leppetrahvi

nõudmise kavatsusest ja sellega ka lepptrahvi nõudmise õiguse VÕS § 159 lg 2 järgi kaotanud.

Toimikust nähtavalt on hagejad pöördunud leppetrahvi nõudega kostja poole esimest korda

5. detsembril 2006. Täitmisnõude selget esitamist kajastab esimest korda hagejate esindaja 5. jaanuari

2007. a nõudeavaldus, kus leppetrahviga koos nõutakse kostjalt ka lepingu rikkumise lõpetamist.

Kuna kostja oli kohustatud saeveski äritegevuse lõpetama hiljemalt 15. mail 2005, on hagejad

eelnimetatud tõenditest nähtuvalt viivitanud täitmisnõude ja leppetrahvi maksmapanekuga üle

pooleteise aasta. Arvestades hagejate väiteid, et lepingu p 5.6.2 täitmine oli kinnistu ostu puhul

hagejate jaoks üheks kõige olulisemaks tingimuseks ja kostja äritegevuse jätkumisega kaasnenud

kinnistu korralagedus on pidevalt häirinud hagejate äritegevust, on ringkonnakohtu arvates hagejad

lasknud täitmisnõude esitamise ja leppetrahvi nõudmise kavatsusest teavitamise mõistliku aja mööda.

Hagejate esindaja väited, et hagejad nõudsid kostjalt lepingu p 5.6.2 täitmist ja teavitasid leppetrahvi

nõudmise kavatsusest suuliselt kohe pärast lepingurikkumisest teadasaamist ja on seda teinud

jätkuvalt kuni kirjaliku nõudeavalduse saatmiseni, on jäänud paljasõnaliseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu

otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus tõendeid hinnates kohaldanud valesti VÕS § 108 lg-

t 3. Kohtu järeldused ei vasta kogutud ja uuritud tõenditele.

Kostja ei ole vaidluses mitte kordagi ja millegagi väljendanud soovi oma lepingulist kohustust täita

ega valmisolekut leppetrahvi maksta. Kostja rikkus lepingut sihiteadlikult. Kostja on väljendanud

korduvalt, et ei pidanud lepinguga võetud kohustuse täitmist reaalseks, oluliseks ega vajalikuks.

Ringkonnakohtu otsus on rajatud seisukohale, et hagejate seletused, et nad nõudsid kostjalt

lepingu p 5.6.2 täitmist ja teavitasid leppetrahvi nõudmise kavatsusest suuliselt kohe pärast

lepingurikkumisest teadasaamist ja on seda teinud jätkuvalt kuni kirjaliku nõudeavalduse saatmiseni,

on jäänud paljasõnaliseks. Selline seisukoht ei ole kooskõlas uuritud tõenditega. Nimelt teeb just

kostja vahet hagejate pöördumistel nende "ametlikkuse" ja "mitteametlikkuse" järgi, mis üheselt

tõendab, et nõudeid kohustust täita ja leppetrahvi kohaldamise hoiatusi esitasid hagejad korduvalt ka

varem. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et mõistlik aeg ei ole möödunud.

Ringkonnakohus on otsust tehes õigusliku aluseta ja põhjendamatult lepingu sisust kaugemale

ulatuva nõude esinemise tuvastamisel jätnud hagejatele andmata võimaluse nõuet täpsustada.

Lepingulistes suhetes on võlausaldaja passiivsem ja võlgnik aktiivsem pool. See tähendab, et

eelkõige eeldatakse võlgniku aktiivset tegevust kohustuse täitmiseks. Tsiviilasja materjalidest on

üheselt näha, et praegusel juhul ei kavatsenud kostja oma kohustust üldse täitma hakata. Hagejad

võlausaldajatena käitusid võlgnikuga heas usus ja leebelt, uskudes viimase esialgseid paljasõnalisi ja

katteta lubadusi.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejad on esitanud kostjale kohustuse täitmise nõude ja

leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist.

11. VÕS § 108 lg 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse, mis ei seisne raha maksmises,

täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi

sellest teada saama. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui

ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta

leppetrahvi nõuab. Kolleegium märgib, et mõistlik aeg täitmise nõude esitamiseks ja mõistlik aeg

leppetrahvi nõude esitamiseks ei pruugi olla sama pikk. Kohustuse täitmise nõude esitamine ei

asenda nõuet leppetrahvi sissenõudmise kohta. Riigikohus on 29. aprillil 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-

28-08 tehtud otsuse p-s 13 leidnud, et kolme aasta pikkuse aegumistähtaja puhul mahub leppetrahvi

nõudest teatamine kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2

mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata

õigusmõiste. Tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata iga juhtumi eripärasid silmas pidades ning seega võib

kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg.

12. Maakohus leidis, et hageja II kohtuistungil antud seletuse kohaselt, mida kostja ümber ei lükanud,

rääkisid hagejad kostjaga suuliselt esimest korda saeveski äritegevuse lõpetamise probleemist 2005. a

suvel ja siis lubas kostja viimased tööd veel ära teha. Pärast seda räägiti sellest veel mõned korrad ja

kostja andis lubadusi. 2006. a kevadel oli hagejatele üheselt selge, et kostja oma lepingulist kohustust

täita ei soovi, sest siis kostja enam lubadusi ei andnud. Isegi leppetrahvile tuginemine ei aidanud.

Esimest korda pöördusid hagejad oma esindaja vahendusel kostja poole kirjaliku meeldetuletusega

täita lepingut ja tasuda leppetrahvi 5. detsembril 2006 ja teist korda 5. jaanuaril 2007. Maakohus

leidis, et mõistlik aeg ei ole möödunud. Ringkonnakohus leidis, et toimikust nähtavalt on hagejad

pöördunud leppetrahvi nõudega kostja poole esimest korda 5. detsembril 2006 (I kd, lk 21).

Täitmisnõude selget esitamist kajastab esimest korda hagejate esindaja 5. jaanuari 2007. a

nõudeavaldus, kus leppetrahviga koos nõutakse kostjalt ka lepingu rikkumise lõpetamist (I kd, lk 19-

20). Kuna kostja oli kohustatud saeveski äritegevuse lõpetama hiljemalt 15. mail 2005, on hagejad

eelnimetatud tõenditest nähtuvalt viivitanud täitmisnõude ja leppetrahvi maksmapanekuga üle

pooleteise aasta. Arvestades hagejate väiteid, et lepingu p 5.6.2 täitmine kostja poolt oli kinnistu ostu

puhul hagejate jaoks üheks kõige olulisemaks tingimuseks ja kostja äritegevuse jätkumisega

kaasnenud kinnistu korralagedus on pidevalt häirinud hagejate äritegevust, on ringkonnakohtu arvates

hagejad lasknud täitmisnõude esitamise ja leppetrahvi nõudmise kavatsusest teavitamise mõistliku aja

mööda.

13. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab

kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki

tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud

faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma

asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis

tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete

kohta. Praegusel juhul on ringkonnakohus leidnud, et täitmisnõude selget esitamist kajastab esimest

korda hagejate esindaja 5. jaanuari 2007. a nõudeavaldus, kus leppetrahviga koos nõutakse kostjalt ka

lepingu rikkumise lõpetamist (I kd, lk 19-20). Maakohus on seevastu tuvastanud hageja II

kohtuistungil antud seletuse alusel, mida kostja ümber ei lükanud, et hagejad rääkisid kostjaga

suuliselt esimest korda saeveski äritegevuse lõpetamise probleemist 2005. a ning et pärast seda räägiti

sellest veel mõned korrad ja kostja andis lubadusi. 2006. a kevadel oli hagejatele üheselt selge, et

kostja oma lepingulist kohustust täita ei soovi, sest siis kostja enam lubadusi ei jaganud. Tulenevalt

TsMS § 231 lg-st 4 eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta

esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Ringkonnakohus ei ole oma otsuses selgitanud, miks ta hindab hagejate väiteid teisiti, kui maakohus

seda tegi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang ka hagejate väidetele

täitmisnõude esitamise kohta enne kirjalike avalduste esitamist ja hinnata, kas hagejad esitasid

täitmisnõude mõistliku aja jooksul.

14. Praegusel juhul on hagejad esitanud üldsõnalisi väiteid leppetrahvi nõude esitamise kohta, mida

ringkonnakohus on pidanud paljasõnalisteks. Ringkonnakohus tuvastas, lähtudes kirjalikust tõendist,

et hagejad pöördusid esimest korda leppetrahvi nõudega kostja poole 5. detsembril 2006, seega on

nad viivitanud leppetrahvi nõude esitamisega üle pooleteise aasta, mida ei saa pidada mõistlikuks.

Kostja väitel hakkasid hagejad suuliselt nõudma leppetrahvi tasumist 2006. a lõpukuudel. Seega on

kostja möönnud võimalust, et hagejad nõudsid leppetrahvi enne kirjaliku nõude esitamist suuliselt.

Ka suuliselt esitatud leppetrahvi nõue peab olema esitatud kohustuse rikkumisest teadasaamisest

mõistliku aja jooksul. Hinnates tõendeid teisiti kui maakohus, pidi ringkonnakohus maakohtu otsust

selles osas muutes põhjendama, miks tõendeid tuleb teisiti hinnata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul kindlaks teha, millal hagejad nõudsid lepingu täitmist ja teatasid leppetrahvi

nõudest, võttes arvesse poolte väiteid, ja hinnata seejärel seda, kas seda on teatatud mõistliku aja

jooksul.

15. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohus on lepingu täitmise nõuet puudutavas osas

pööranud hagi esemele ja hagi aluseks oleva lepingupunkti sisule puudulikku tähelepanu. Poolte

sõlmitud lepingu p 5.6.2 kohaselt on kostja kohustunud lõpetama tema omandisse jääval maaüksusel

saeveski äritegevuse hiljemalt 15. maiks 2005. Hagejad on hagiavalduse resolutsioonis palunud

kohustada kostjat lõpetama äritegevus temale kuuluval kinnistul. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et

hagejad on hagiavalduse resolutsioonis esitanud lepingu p 5.6.2 sisust kaugemale ulatuva

täitmisnõude, taotledes kõnealusel maatükil kostja äritegevuse lõpetamist.

TsMS § 363 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese).

Hagi ese on hageja protsessuaalne taotlus, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või

tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. TsMS § 442 lg 5

esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude

kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida

ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Eelnevast järeldub kolleegiumi arvates, et hagiavalduse

resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt

väljendatud hagi ese. Hagiavalduse kirjeldavas osas tuleb esitada hagi alus, seda kinnitavad tõendid ja

muud TsMS § 363 lg 1 p-des 2-5 ja lg-tes 3-6 nimetatud andmed (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 14). Praegusel juhul on maakohus rahuldanud hagi täpselt sellises

sõnastuses, nagu hagejad hagiavalduse resolutsioonis taotlesid, kohustades kostjat lõpetama

äritegevuse temale kuuluval kinnistul. Ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse, märkis, et

lepingu p 5.6.2 sisu ei võimalda hagi esitatud kujul täitmisnõude aluse puudumise tõttu rahuldada

ning et hagejatele ei ole põhjust anda ka võimalust oma nõuet täpsustada, kuna ringkonnakohtu

hinnangul on hagejad lasknud mööda VÕS § 108 lg-s 3 ettenähtud aja nõuete maksmapanemiseks.

Kolleegium möönab, et ringkonnakohus, jättes hagi rahuldamata seetõttu, et hagejad on lasknud

mööda mõistliku aja täitmisnõude esitamiseks ja leppetrahvi nõudest teatamiseks, sai teha otsuse ka

nõuet täpsustamata. Kuna ringkonnakohus rikkus mõistliku aja hindamisel TsMS § 654 lg-t 5 ja asi

tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, on asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul

võimalus ja kohustus täpsustada ka hagejate nõuet, sest TsMS § 656 lg 2 kohaselt ei pea

ringkonnakohus asja uueks arutamiseks saatma, kui rikkumine on võimalik kõrvaldada

apellatsioonimenetluses.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb sõltuvalt asja lahendamise tulemusest otsustada ka menetluskulude

jaotus.

17. Hagejate kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb neile TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa