3-1-1-70-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-70-09

Otsuse kuupäev

28. september 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

E. A. väärteoasi riigipiiri seaduse § 171 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. märtsi 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-08-6995

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Piirivalveameti Kirde Piirivalvepiirkond, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

2. september 2009

Istungil osalenud isikud

E. A. kaitsja vandeadvokaadi abi Raul Palmaru

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. märtsi 2009. a otsus E. A. väärteoasjas riigipiiri seaduse § 171 järgi ja saata väärteoasi

samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Piirivalveameti 1. juuli 2008. a kiirmenetluse otsusega karistati E. A. riigipiiri seaduse (edaspidi RiPS) § 171 järgi

rahatrahviga 10 trahviühikut (600 krooni). Otsuse kohaselt viibis E. A. 30. juunil 2008 mootorpaadiga Peipsi järvel kaugemal

kui üks kilomeeter lähimast kaldast, jättes väljasõidu lähimas piirivalve allüksuses registreerimata. Sellega rikkus E. A.

piirirežiimi eeskirja p-ga 721 ette nähtud registreerimiskohustust ja täitis RiPS §-s 171 sätestatud väärteo koosseisu.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas menetlusalune isik kaebuse, taotledes väärteoasjas otsuse tühistamist ja VTMS §

29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist. Menetlusalune isik märkis, et tema viibis mootorpaadis reisijana. Paati juhtis J.

P., keda on piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud nõude rikkumise eest ka karistatud. Piirirežiimi eeskirja p-st 721 tulenev

registreerimiskohustus lasub menetlusaluse isiku hinnangul mootorpaadi juhil ja etteheide reisijale selle kohustuse täitmata

jätmise eest on põhjendamatu. Ühtlasi märkis menetlusalune isik, et navigeerimisseadmeid küll ei kasutatud, kuid marsruut oli

talle ja J. P.-le tuttav. Sõidust rannast kaugemale kui üks kilomeeter jäi tema arvates piirivalve allüksusele teatamata

arusaamatuse tõttu.

3. Harju Maakohus tühistas 2. märtsi 2009. a otsusega kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetas väärteomenetluse VTMS § 29 lg

1 p 1 alusel.

3.1 Kohtu hinnangul on tõendatud, et mootorpaat, mida juhtis J. P. ja milles viibis ka E. A., asus väärteoprotokollis märgitud

ajal Peipsi järvel kaldast kaugemal kui üks kilomeeter. Samas asus maakohus seisukohale, et piirirežiimi eeskirja p-s 721

sätestatud kohustus ei ole igaühe kohustus. Meresõiduohutuse seaduse § 2 p 3 kohaselt on mootorpaat väikelaev. Väikelaevade

kasutamise nõuete § 2 lg 6 järgi peavad kõik väikelaeva pardal olijad täitma väikelaeva juhi korraldusi. Sama paragrahvi

esimesest lõikest lähtudes on väikelaeva juhil kohustus tagada teekonna õigsus. Meresõiduohutuse seaduse § 2 p 30 kohaselt

on reisija isik, kes viibib laeval ja kes ei ole kantud laeva munsterrolli. Käsitletavas väärteoasjas on tuvastatud, et E. A. ei

olnud mootorpaadi juht. Samuti ei olnud E. A. meeskonnaliige. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et piirirežiimi eeskirja p-

s 721 sätestatud registreerimiskohustus lasub peale väikelaeva juhi ka sellisel meeskonnaliikmel, kelle väikelaeva pardal

olemine omab seost väikelaeva juhtimisega.

3.2 Samas märkis kohus, et menetlusalusele isikule etteheidetav väärtegu on tegevusetusdelikt, mille toimepanemise eest

vastutab isik üksnes tahtluse korral. Seega isegi juhul, kui E. Aavik oli kohustatud teavitama piirivalve allüksust viibimisest

Peipsi järvel kaugemal kui üks kilomeeter kaldast, tulnuks kohtuvälisel menetlejal tuvastada, kas E. A.oli sellest asjaolust

teadlik või vähemalt pidas seda võimalikuks. Käesolevas väärteoasjas on tõendatud, et E. A. ja J. P. ei kasutanud sõitmise ajal

navigeerimisseadmeid, mistõttu E. A. mootorpaadi asukohta ei teadnud. Eelnevast lähtudes asus maakohus seisukohale, et

väärteomenetlus tuleb E. A. suhtes lõpetada seoses väärteo tunnuste puudumisega tema teos.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu 2. märtsi 2009. a otsuse peale esitas kassatsiooni Piirivalveameti Kirde Piirivalvepiirkonna esindaja,

taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiväited on

järgmised.

4.1 Kohtuvälise menetleja hinnangul on kohus põhjendamatult tuginenud meresõiduohutuse seadusele, mis reguleerib

veesõidukite meresõiduohutust, laevatatavatel sisevetel sõidu ohutust, laevade turvalisust ja laevaliikluse ohutuse tagamist

veeteedel, mitte riigipiiri seadusele ja selle alusel kehtestatud piirirežiimi eeskirjale. Meresõiduohutuse seaduse § 2 p-d 2 ja 3

sätestavad, et laev ja väikelaev on erinevad ujuvvahendid. Sama seaduse § 2 p 30 kohaselt on reisija isik, kes viibib laeval.

Eelnevast tulenevalt ei ole väikelaeval reisijaid, mistõttu E. A.ei saanud mootorpaadis viibida reisijana. Kohtuvälise menetleja

esindaja on seisukohal, et piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud kohustus kehtib kõigi väikelaeva pardal olijate suhtes.

Väikelaevade kasutamise nõuete § 2 lg 6 kohaselt peavad küll kõik pardalolijad sõiduohutuse tagamiseks täitma väikelaeva

juhi korraldusi, kuid väikelaevade kasutamise nõuete täitmisel või nende täitmata jätmisel ei ole seost iga isiku kohustusega

pidada kinni riigipiiri seadusega kehtestatud piirirežiimist ja järgida piirirežiimi eeskirja.

4.2 Ühtlasi ei nõustu kassaator maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tekib E. A-le etteheidetava väärteo kui tegevusetusdelikti

toimepanemise eest vastutus vaid tahtluse olemasolul. Seejuures viitab kassaator KarS § 15 lg-le 3, mille kohaselt on väärteona

karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Käesoleval juhul pani E. A. süüteo toime hooletusest ? kuigi ta ei teadnud oma

sõnade kohaselt mootorpaadi asukohta, oleks ta seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema,

kuna ta on korduvalt öelnud, et ta sõitis võrreldes tavapärase marsruudiga kaldast kaugemal.

5. Vastuses kassatsioonile palub menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi abi Raul Palmaru jätta kassatsioon rahuldamata.

Kaitsja on seisukohal, et piirirežiimi eeskirja p 721 tuleb tõlgendada selliselt, et ujuvvahendiga seotud registreerimiskohustus

on üksnes väikelaeva juhil, mitte selles viibival reisijal. Kuna menetlusalune isik ei olnud reisijana kohustatud piirivalve

allüksust mootorpaadi asukohast teavitama, ei oma käesolevas väärteoasjas tähtsust kassaatori poolt tõstatatud küsimus

menetlusaluse isiku käitumise subjektiivse külje kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Käsitletavas väärteoasjas on tõendatud, et mootorpaati, mis viibis 30. juunil 2008 Peipsi järvel kaugemal kui üks kilomeeter

lähimast kaldast, juhtis J. P., mitte menetlusalune isik. J. P.-d kui väikelaeva juhti on RiPS §-s 171 järgi piirirežiimi eeskirja p-

ga 721 ette nähtud registreerimiskohustuse täitmata jätmise eest ka karistatud. Järgnevalt selgitab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, kas E. A-l kui isikul, kes väikelaeva ei juhtinud, lasus samuti piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud

registreerimiskohustus.

7. Riigipiiri seaduse § 181 lg 4 teise lause kohaselt tuleb ujuvvahendiga Peipsi järvele kaugemale kui üks kilomeeter kaldast

minek ning sealt tagasitulek registreerida lähimas piirivalve allüksuses. Sama kohustus on sätestatud piirirežiimi eeskirja p-s

721. Kassaator on seisukohal, et RiPS § 181 lg 4 teises lauses ja piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud registreerimiskohustus

laieneb lisaks väikelaeva juhile ka teistele väikelaeval viibijatele. Kriminaalkolleegium leiab, et selline seisukoht on

põhjendatud ja tugineb kehtivale õigusele. Kuna riigipiiri seadus ega piirirežiimi eeskiri ei täpsusta, kellel ujuvvahendil

viibivatest isikutest lasub registreerimiskohustus, tuleb RiPS § 181 lg 4 teises lauses ja piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud

registreerimiskohustus täita igal isikul, kes läheb ujuvvahendiga Peipsi järvele kaugemale kui üks kilomeeter kaldast või sealt

tagasi tuleb. Seaduseelnõu nr 117 SE (Riigikogu XI koosseis) seletuskirja punktist 12 nähtuvalt on RiPS §-s 181 sätestatud

piirangute, sh RiPS § 181 lg 4 teises lauses sätestatud registreerimiskohustuse eesmärk tagada riigi julgeolek välispiiri

kontrollimisel ja isikute turvaline liikumine piiriveekogudel. Piirangud aitavad Eestil täita rahvusvahelist kohustust valvata

välispiiri ja päästa inimesi. Teavitamiskohustusega tagatakse ohtu sattunud isikute kiirem otsimine või päästmine, sest

piirivalvel on ülevaade veekogul olijatest ning nende tõenäolisest asukohast. Neid seletuskirjas kirjeldatud eesmärke on

võimalik täita üksnes sellisel juhul, kui piirivalve omab ülevaadet kõigist ujuvvahendil viibivatest isikutest. Kuna riigipiiri

seaduses ega piirirežiimi eeskirjas ei ole sätestatud, et väikelaeva juht peab registreerima kõik väikelaeva pardal viibijad, tuleb

asuda seisukohale, et registreerimiskohustus lasub igal väikelaeval viibijal olenemata sellest, kas ta juhib väikelaeva või mitte.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et praktikas võib üks isik (nt väikelaeva juht) registreerida kõik

väikelaeva pardal viibijad, kuid registreerimiskohustuse täitmata jätmise korral vastutab iga väikelaeva pardal viibija

individuaalselt. Kuna RiPS § 181 lg 4 teises lauses ja piirirežiimi eeskirja p-s 721 sätestatud registreerimiskohustus kehtib kõigi

väikelaeval viibijate suhtes, ei oma selles väärteoasjas tähtsust, et E. Aavik väikelaeva ei juhtinud.

8. Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et maakohtu otsusest ei selgu, millise koosseisutunnuse puudumise tõttu kohus

menetlusaluse isiku suhtes väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p-le 1 viidates lõpetas. Kohus märkis, et piirirežiimi eeskirja p-s

721 sätestatud registreerimiskohustus ei laiene igaühele, kuid ei võtnud seisukohta, kas menetlusalusel isikul oli selline

kohustus või mitte. Kuna kohus jätkas väärteokoosseisu subjektiivse külje kontrolliga, võib järeldada, et kohtu arvates oli

E. Aavik siiski registreerimiskohuslane. Riigikohus nõustub selle seisukohaga eespool toodud põhjendustel.

9. Puutuvalt maakohtu järeldusse, mille kohaselt on E. A-le omistatav tegu toimepandav vaid tahtlikult, märgib Riigikohus

järgmist. Riigipiiri seaduse § 171 on viiteline süüteokoosseis, mis näeb ette vastutuse piirirežiimi rikkumise eest.

Menetlusalusele isikule on ette heidetud piirirežiimi eeskirja p 721 rikkumist, s.o piirivalve allüksuses registreerimise

kohustuse täitmata jätmist, millest tulenevalt on käesoleval juhul tegemist formaalse ehtsa tegevusetusdeliktiga. Ühtlasi on

oluline märkida, et RiPS §-s 171 sätestatud süütegu on väärtegu. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui

ettevaatamatu

tegu.

Erandeid

sellest

põhimõttest

võib

ette

näha

eriosa

normides

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-48-05 - RTIII 2005, 22, 221, p 6; 7. detsembri 2007. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-79-07 - RT III 2007, 46, 367, p 13). Kuna kõne all oleva väärteo puhul ei ole sellist erandit ette nähtud,

tulnuks maakohtul, kui ta tuvastas, et menetlusalusel isikul oli registreerimiskohustus, mille ta täitmata jättis, järgnevalt

kontrollida, kas menetlusalune isik pani talle etteheidetava süüteo toime vähemalt ettevaatamatusest.

10. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 1 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium

kassatsiooni ning tühistab Harju Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi