3-1-1-66-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-66-09

Otsuse kuupäev

28. september 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

I. S. väärteoasi liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 26. veebruari 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-08-12061

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. S. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2009

Istungil osalenud isikud

I. S. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 26. veebruari 2009. a kohtuotsus I. S. väärteoasjas liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja saata

väärteoasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Politseiprefektuuri 13. novembri 2008. a otsusega karistati I. S. liiklusseaduse (LS) § 741 lg 2 alusel rahatrahviga 84

trahviühikut (5040 krooni) selle eest, et ta juhtis 21. oktoobril 2008 kell 13.35 X maakonnas X vallas mootorsõidukit omamata

vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles varem karistatud juhtimisõiguseta juhtimise eest. Kõnealuse

tegevusega rikkus I. S. liikluseeskirja (LE) § 70 p 1 nõudeid.

2. I. S. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Pärnu Maakohtule kaebuse, milles taotles selle otsuse tühistamist. Kaebaja

leidis, et kuna tal oli Ukrainas välja antud kehtiv juhiluba, tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus

lõpetada.

3. Pärnu Maakohus jättis 26. veebruari 2009. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kohus leidis, et I. S. juhtis mootorsõidukit ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta. Kohus viitas ka Pärnu

Maakohtu 16. septembri 2008. a otsusele, millest nähtus, et Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (edaspidi: autoregistrikeskus)

hinnangul ei ole I. S-le Ukrainas välja antud juhiluba vormistatud Genfi 1949. a teeliikluse konventsiooni kohaselt ega ole

seega lähtuvalt LS § 27 lg-st 1 Eestis kehtiv. Lisaks märkis kohus, et alaliselt Eestis üle 12 kuu elanud I. S. oleks vastavalt LS

§ 27 lg-le 4 pidanud Ukraina juhiloa vahetama Eesti juhiloa vastu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Pärnu Maakohtu 26. veebruari 2009. a kohtuotsuse peale esitas kassatsiooni I. S. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev, kes

taotleb kohtuotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kassaator leiab, et kohtu seisukoht, mille kohaselt puudus I. S-l

Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni nõuetele vastav juhiluba, on paljasõnaline. Viimast tõendab asjaolu, et autoregistri-

keskus vahetas hiljem I. S. Ukrainas välja antud juhiloa ilma probleemideta Eesti juhiloa vastu. Ka ei pidanud I. S. vahetama

oma juhiluba LS § 27 lg 4 alusel. Seda põhjusel, et vaatamata Eesti kodakondsuse omandamisele ei asunud ta Eestisse elama

vaid viibib siin mitte enam kui kaks kuni kolm kuud aastas.

5. Kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses leitakse, et kohus on piisava põhjalikkusega kirjeldanud, miks ta peab väärteo

toimepanemist tõendatuks ja milliste tõendite alusel selline arvamus kujunenud on. Lähtuvalt LS § 27 lg-st 4 oleks I. S.

pidanud Ukraina juhiloa Eesti juhiloa vastu vahetama, kuna nii väärteoprotokollist, kaebusest maakohtule kui ka tema poolt

Pärnu Maakohtu istungil räägitust ilmneb, et ta elab Eestis. Seda kinnitab ka I. S. kohta tehtud sissekanne Eesti

rahvastikuregistris.

6. Kohtuistungil jäi kassaator kaebuses esitatud seisukohtade juurde, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Liiklusseaduse § 741 lg 2 näeb ette karistuse mootorsõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või

trammi juhtimise õiguseta isiku poolt, kes on sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud või kellel on mootorsõiduki või trammi juhtimise

õigus peatatud või kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimise õigus ära võetud.

8. Nii väärteoprotokollis kui ka kohtuvälise menetleja otsuses on kirjeldatud I. S. väärtegu järgmiselt: "juhtis mootorsõidukit

omamata vastava kategooria juhtimisõigust, olles varem karistatud juhtimisõiguseta juhtimise eest". Kriminaalkolleegium

märgib, et seega ei ilmne väärteoprotokollist ega ka kohtuvälise menetleja otsusest ühtegi LS § 741 lg-s 2 nimetatud

kvalifitseerivat asjaolu - ei seda, et I. S. oleks sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, tema juhtimisõigus oleks peatatud või kehtetuks

tunnistatud, ega ka seda, et temalt oleks juhtimise õigus ära võetud. Selliseks asjaoluks ei saa pidada fakti, et I. S. on varem

juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud. Seda põhjusel, et LS § 741 lg-s 2 sisalduvas loetelus sellist kvalifitseerivat tunnust ei

sisaldu.

9. Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis

sätestatud ulatuses. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et VTMS §-s 87 sisalduva nõude tõttu ei

ole väärteoasja arutamisel väärteokirjelduse piiridest väljumine võimalik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused

väärteoasjades nr 3-1-1-75-03 - RT III 2003, 21, 200, p 7 ja nr 3-1-1-65-04 - RT III 2004, 21, 240, p 11). Seetõttu on välistatud

ka I. S. vastutus LS § 741 lg 2 alusel, sest vastupidisel juhul tuleks väljuda väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse piiridest.

10. Asjaolu, et I. S. ei saa karistada LS § 741 lg 2 alusel, ei tähenda aga seda, et välistatud oleks ka tema vastutus LS § 741 lg 1

järgi. Tegemaks kindlaks, kas I. S. täitis LS § 741 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu, tuleb arvestada järgmist.

11. Liiklusseaduse § 741 lg 1 kohaselt karistatakse isikut, kes juhib mootorsõidukit ilma vastava kategooria mootorsõiduki

juhtimise õiguseta. Käesolevas väärteoasjas toimub vaidlus selle üle, kas Ukrainas väljastatud juhiluba andis I. S-le sellise

õiguse või mitte. Maakohus viitas oma otsuses muuhulgas väärteoasjas nr 4-08-6785 tehtud Pärnu Maakohtu 16. septembri

2008. a otsusele, milles tugineti autoregistrikeskuse hinnangule selle kohta, et I. S. Ukraina juhiluba ei ole vormistatud Genfi

1949. aasta teeliikluse konventsiooni kohaselt. Sellest lähtuvalt asus maakohus seisukohale, et menetlusaluse isiku Ukrainas

välja antud juhiluba ei olnud Eestis kehtiv.

12. Kuigi maakohus lähtus väärteoasja lahendamisel olulises osas autoregistrikeskuse hinnangust, ei nähtu väärteoasja

materjalidest, et kohus oleks seda, s.o autoregistrikeskuse väljastatud dokumenti, uurinud. Kriminaalkolleegium on korduvalt

märkinud, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja

KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning

mis on protokollitud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-84-08 - RT III 2009, 9, 59, p 10 ja

nr 3-1-1-16-06 - RT III 2006, 18, 165, p 14.2). Tuginemine tõenditele, mida ei ole kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud,

vahetult uuritud ega protokollitud, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa

väärteoasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-30-09 -

RT III 2009, 17, 127, p 6).

13. Arutades väärteoasja VTMS § 123 lg 2 kohaselt täies ulatuses, tuleb maakohtul silmas pidada, et LS § 27 lg 1 esimese

lause kohaselt kehtib Eestis selline välisriigis väljaantud juhiluba, mis on välja antud ja vormistatud vastavalt Genfi 1949. aasta

teeliikluse konventsiooni või Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni ning nende juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja

konventsiooni täienduste põhimõtetele. Sama lõike teine lause sätestab, et juhiloa vastavuse Genfi 1949. aasta teeliikluse

konventsioonile tuvastab majandus- ja kommunikatsiooniministri määratud asutus. Selliseks asutuseks oli majandus- ja

kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatud autoregistrikeskuse põhimääruse § 12 p 3 kohaselt autoregistrikeskus.

14. Tuvastamaks asjaolu, kas I. S. juhiluba kehtis 21. oktoobril 2008, tuleb kohtul seega esmalt kindlaks teha, kas see juhiluba

oli välja antud ja vormistatud vastavalt Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni või Viini 1968. aasta teeliikluse

konventsiooni ning nende juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele. Seejuures saab

juhiloa Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsioonile vastavuse tuvastamisel olla aluseks autoregistrikeskuse seisukoht. Selle

seisukoha hindamisel ei ole aga vähetähtis hinnata ka menetlusaluse isiku väidet selle kohta, et 28. oktoobril 2008, s.o nädal

pärast temale süüksarvatava teo toimepanemist, vahetas autoregistrikeskus tema juhiloa ilma eksamiteta Eesti juhiloa vastu.

Kriminaalkolleegium märgib, et vastavalt LS § 27 lg-tele 1 ja 4 vahetatakse välisriigis väljaantud juhiluba eksamiteta Eesti

juhiloa vastu üksnes juhul, kui see vastab Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni või Viini 1968. aasta teeliikluse

konventsiooni ning nende juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele.

15. Juhul, kui kohus tuvastab, et I. S. juhiluba oli välja antud ja vormistatud LS § 24 lg 1 nõuete kohaselt, tuleb järgnevalt

lahendada küsimus sellest, kas see juhiluba kehtis ka 21. oktoobril 2008. Liiklusseaduse § 27 lg 4 sätestab, et Eesti kodaniku

või Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel kehtib tema välisriigis väljaantud ja käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud, arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa

väljastamisest. I. S. on Eesti kodanik, mistõttu käesoleva väärteoasja lahendamise aspektist on oluline see, kas ta oli Eestisse

elama asunud või mitte, ja kui ta oli Eestisse elama asunud, siis millal ta seda tegi.

16. Maakohtu otsuses märgitakse, et rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on I. S. esmane registreeritud elukoht juba

2003. aastal X vallas. Lisaks märgib kohus, et väärteoasja menetlemise raames on I. S. nimetanud oma elukohana

XXXXXXXX küla XXXXXX vallas Pärnumaal. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et registreeritud elukoha

olemasolu ei tähenda iseenesest seda, et isik registrisse kantud elukohas ka tegelikult elab. Ka ei tõenda menetlusaluse isiku

poolt väärteomenetluses elukohana märgitud koht seda, et see isik on asunud Eestisse elama enam kui 12 kuud enne väärteo

toimepanemist. Kolleegium märgib, et "elama asumine" LS § 27 lg 4 tähenduses on faktiline asjaolu, mis tuleb kohtul

tuvastada, järgides kõiki tõendamise ja tõendite kogumise reegleid.

17. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 175 p-st 2 ja § 174 p-st 7 tühistab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 26.

veebruari 2009. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja samale maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni rahuldab kolleegium

osaliselt.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe