3-2-1-76-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-76-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. september 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Pavel Ðpenjovitði hagi QBE Kindlustuse Eesti AS vastu

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-50463

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaali ja QBE

Kindlustuse Eesti AS kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

35 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Pavel Ðpenjovitð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kaido Kooga

Kostja QBE Kindlustuse Eesti AS (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte lubada menetlusse astuda QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaali.

2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 23. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-50463 muutmata.

3. Jätta QBE Kindlustuse Eesti AS kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pavel Ðpenjovitð (hageja) esitas 22. juulil 2008. a Viru Maakohtule hagi QBE Kindlustuse Eesti

AS (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista liikluskahju hüvitise 35 000 krooni ja viivise

alates 27. jaanuarist 2008. a.

Hagiavalduse kohaselt toimus 28. detsembril 2007. a Kohtla-Järvel Puru teel liiklusõnnetus, milles

põrkasid kokku hageja sõiduauto Citröen Xsara registrimärgiga 294 BAE (edaspidi hageja sõiduk) ja

Sergei Loginovi (edaspidi kolmas isik) juhitud sõiduauto Nissan Primera registrimärgiga 909 AOF

(edaspidi kolmanda isiku sõiduk). Kolmas isik ei valinud teeoludele vastavat ohutut kiirust ja sõitis

küljelt sisse ees liikuvale hageja sõidukile. Kolmas isik tunnistas 28. detsembril 2007. a oma süüd.

Hageja sõiduki kindlustusandjaks oli AS If Eesti Kindlustus ja kolmanda isiku sõiduki

kindlustusandjaks kostja.

Kolmandat isikut karistati väärteoasjas 14. märtsil 2008. a tehtud otsusega kõnealuse liiklusõnnetuse

süüdlasena liikluseeskirja (LE) § 123 rikkumise eest. See otsus on jõustunud. Kostja tegi 1. veebruaril

2008. a hagejale kahjuhüvitise maksmisest keeldumise otsuse (edaspidi hüvitisest keeldumise otsus),

mille järgi vastutab liikluskahju eest hageja. Hageja esitas 17. aprillil 2008. a kostjale avalduse

hüvitisest keeldumise otsuse tühistamiseks ja liikluskahju hüvitamiseks. Kostja keeldus 17. juuni

2008. a kirjaga oma hüvitisest keeldumise otsuse tühistamisest. Hageja pöördus kahe

autoremonditöökoja poole, kes mõlemad pidasid sõiduki taastamist ebaotstarbekaks ja hindasid

sõiduki väärtuseks vastavalt 35 000 ja 45 000 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista liikluskahju

35 000 krooni ja viivise alates 27. jaanuarist 2008. a, sest kostja keeldus põhjendamatult liikluskahju

hüvitamisest, samuti on ta venitanud asja menetlemisega.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt rikkus hageja kohtueelse menetluse

nõudeid. Kostja ei vastuta liikluskahju põhjustamise eest, sest liikluskindlustuse seaduse

(LKindlS) § 44 lg 3 p 2 järgi on tegemist hageja poolt iseendale tekitatud kahjuga.

3. Viru Maakohus jättis 30. septembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et kuivõrd

hageja ei ole järginud vaidluse kohustuslikku kohtuvälise lahendamise korda, tuleb jätta asi läbi

vaatamata. Hageja ei ole hüvitisest keeldumise otsust LKindlS § 55 lg 1 järgi vaidlustanud. Selle sätte

kohaselt on kindlustusvaidluste kohtuvälise lahendamise institutsiooniks kindlustuse

vaidluskomisjon.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, kus palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. märtsi 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise ja viivise,

kokku 38 866 krooni 77 senti.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas valesti LKindlS § 55. Selle sätte järgi on kindlustuse

vaidluskomisjoni poole pöördumine hageja kui kindlustusvõtja õigus, mitte aga kohustus. Viidatud

paragrahvi 4. lõike kohaselt on selles menetluses kohustatud osalema kindlustusandja. Samuti

pidanuks maakohus, leides et vaidluse lahendamise kohtuvälist kohustuslikku korda on rikutud, jätma

hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata (kui kohtuvälist

korda saanuks veel kohaldada) või lõpetama menetluse TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel (kui kohtuvälist

korda ei saa enam järgida).

Kostja märkis kindlustushüvitisest keeldumise otsuses, et hinnates esitatud tõendite alusel

liiklussituatsiooni ning kõrvutades avariiliste sõidukite vigastusi, saab järeldada, et hageja juhitud

sõiduk pidi tegema ootamatu manöövri, kuna kahjustused olid hageja sõiduki vasaku esiratta ning

kolmanda isiku sõiduki parema esitiiva piirkonnas. Sellise manöövriga rikkus hageja LE § 91 ning

liiklusseaduse (LS) § 2 lg 1 nõudeid, tekitades kolmanda isiku juhitud sõidukile etteaimamatu

takistuse, millega põhjustas liiklusõnnetuse. Väärteomenetluses tehti kindlaks, et kolmas isik ei

valinud teeoludele vastavat ohutut kiirust ja sõitis küljelt otsa ees liikuvale hageja sõidukile,

põhjustades liiklusõnnetuse. Väärteoasjas jõustunud otsus on tõend, millega tuleb ringkonnakohtul

arvestada. Kostja hüvitisest keeldumise otsuses toodud järeldus, et hageja rikkus LE § 91, on

oletuslik. Hageja võis oma sõidukiga teha ettearvamatu manöövri paremalt poolt, samavõrra võis aga

kolmanda isiku sõiduk sõita liiga kiiresti. Hageja tugines kolmanda isiku seletusele ja väärteoasjas

tehtud otsusele. Kostjal tuli hageja tõendid ümber lükata, kuid ta ei ole seda teinud. Asjas ei ole

esitatud liiklusõnnetuses osalenud sõidukite fotosid ega asjatundja arvamust. Kostja ei ole kasutanud

tõendite esitamisel oma õigusi, samuti pole ta olnud kohtule esitatud taotlustes järjekindel. Ta küll

esitas maakohtule tõendite kogumise taotluse, kuid loobus sellest. Sama taotluse esitas kostja

ringkonnakohtule. Ringkonnakohus keeldus taotluse rahuldamisest. Asjas esitatud tõendite alusel ei

olnud kostjal õigust keelduda kahju hüvitamisest hagejale, sest LKindlS § 44 lg-s 3 sätestatud kahju

hüvitamisest keeldumise alused puuduvad.

Pooled ei vaidle, et hageja sõiduki taastamist ei ole peetud otstarbekaks. LKindlS § 34 lg 2 järgi tuleb

kostjal hüvitada hagejale liikluskahju 35 000 krooni. Kostja esitatud Ü. Risti arvamus ei lükka ümber

hageja esitatud AGDECK-AUTO AS ja VIAL OÜ ülevaatuse aktidega tõendatud kahju suurust.

Kostjal tuleb tasuda hagejale ka 3866 krooni 77 senti viivist. Asjas ei ole tuvastatud LKindlS § 45 lg-

s 2 märgitud aluseid, mis pikendanuks kahju hüvitamise otsustamist. Samuti ei nähtu, et hüvitamise

otsustamist tulnuks pikendada hageja tegevuse tõttu. Kostja on otsustanud hüvitamise 1. veebruaril

2008. Kuivõrd tehtud otsus on ebaõige, on kostja rikkunud seadusest tulenevat hüvitamise kohustuse

täitmise tähtaega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid ühise kassatsioonkaebuse kostja ja QBE Insurance (Europe)

Limited Eesti filiaal kui kostja õigusjärglane. Kassaatorid paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja

saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis kostja tema

õigusjärglasega asendamata ja tegi otsuse vale isiku kohta. Kostja esitas ringkonnakohtule

Finantsinspektsiooni juhatuse 22. oktoobri 2008. a otsuse, mille kohaselt on kostja ja QBE Insurance

(Europe) Limited Eesti filiaal sõlminud 21. juulil 2008. a kindlustusportfelli ja portfelliga seonduvate

varade üleandmise lepingu. Kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) kohaselt on kostja tegevusluba

lõppenud alates 1. novembrist 2008, mil jõustus portfelli üleandmise leping. Kindlustusportfelli

ülevõtmine on käsitatav võlaõigusseaduse järgi lepingu ülevõtmisena.

Olukorras, kus kohtud leidsid, et kostja väited ei ole tõendatud ja tema taotlused tõendite kogumiseks

ei ole järjekindlad, pidanuks kohtud tegema TsMS § 230 järgi kostjale ettepaneku esitada täiendavaid

tõendeid. Ringkonnakohus rikkus ka TsMS § 331, kui ei rahuldanud kostja taotlust tõendite

kogumiseks ning jättis oma otsuse piisavalt põhjendamata.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse kolmanda isiku kaasamiseks. Kolmas

isik tulnuks kaasata, sest menetluses otsustati tema õiguste ja kohustuste üle.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata LE § 91 ja LS § 2 lg 1. Vaidlusaluses liiklusolukorras

tekkis liikluskahju just seetõttu, et hageja rikkus viidatud sätteid. Ringkonnakohtul tuli hinnata

tõendeid kogumis. Ringkonnakohus luges ekslikult asjas määravaks tõendiks väärteoasjas tehtud

otsuse.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohus kohaldas

õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium ei luba QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaalil menetlusse astuda. Kolleegium

leiab, et kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

9. Kolleegium analüüsib esmalt kassaatorite taotlust lubada menetlusse astuda QBE Insurance

(Europe) Limited Eesti filiaalil.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja vastuses apellatsioonkaebusele taotluse enda asendamiseks

õigusjärglasega. Taotluse põhjenduste kohaselt on tegemist menetlusõigusjärglusega TsMS § 209 lg 1

järgi. Ringkonnakohus jättis selle taotluse tähelepanuta. Selline rikkumine ei toonud aga kolleegiumi

arvates kaasa asja ebaõiget lahendamist, sest kostja taotlus oli põhjendamatu.

TsMS § 209 lg 1 kohaselt lubab kohus füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole

lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, menetlusse astuda selle poole

üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, ning üldõigusjärglus on võimalik menetluse

igas staadiumis. Kuna kostja ei ole lõppenud, siis praegusel juhul ei ole TsMS § 209 lg-s 1 nimetatud

üldõigusjärglust tekkinud.

Kostja esitas ringkonnakohtule tõendid selle kohta, et ta on KindlTS § 88 kohaselt kindlustusportfelli

tervikuna üle andnud QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaalile. Kindlustusportfelli üleandmise

sätted (KindlTS §-d 87jj) on erisäteteks võlaõigusseaduse (VÕS) 197 suhtes, mis reguleerib lepingu

ülevõtmist. Need sätted ei näe ette, et kindlustusportfelli üleandmisega lähevad üle enne

kindlustusportfelli üleandmist toimunud kindlustusjuhtumitest tekkinud kohustused. Kohustuse

ülemineku eelduseks on võlausaldaja eelnev nõusolek VÕS § 175 lg 2 või hilisem nõusolek

VÕS § 175 lg 3 järgi. Kindlustustegevuse seadus ei sätesta teisiti. Kostja ei ole väitnud, et hageja oli

andnud VÕS § 175 lg 2 või 3 järgi nõusoleku kostja väidetava kohustuse üleminekuks. Kolleegium

märgib, et kui hageja oleks andnud sellise nõusoleku, siis kostja asendamine menetluses QBE

Insurance (Europe) Limited Eesti filiaaliga tulnuks kõne alla TsMS § 210 lg 3 järgi.

10. Kolleegium jätab tähelepanuta kassatsioonkaebuse väite, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti

rahuldamata kostja taotluse kolmanda isiku kaasamiseks. Ringkonnakohus lahendas kostja kõnealuse

taotluse 5. märtsi 2009. a kohtumäärusega (tlk 87). TsMS § 216 lg 6 esimene lause sätestab, et

määruse peale, millega kohus kolmanda isiku menetlusse kaasab või kaasamata jätab või menetlusest

kõrvaldab, võib pool või kolmas isik esitada määruskaebuse. Ringkonnakohus märkis oma määruse

resolutsioonis, et menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul

arvates määruse ärakirja kättetoimetamisest alates. Seega oli kostjal õigus vaidlustada määrus

kolmanda isiku kaasamata jätmise kohta. Selleks tulnuks esitada Riigikohtule määruskaebus.

11. Asjakohatu on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis arvestamata, et hageja rikkus

LE § 91 ja LS § 2 lg-t 1. TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude

põhjendatuse kontrollimisel üksnes nende faktiliste asjaoludega, mis on tuvastatud alama astme kohtu

otsusega. Kohtud ei ole asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg 5

kohaselt ei ole Riigikohtul pädevust hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti

tuvastanud, ning tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid.

12. Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel

menetlusõiguse norme.

TsMS § 230 lg 2 sätestab, et kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid

tõendeid. Kostja heidab ringkonnakohtule ette viidatud sätte rikkumist olukorras, kus ta taotles

täiendavate tõendite kogumist, kuid hiljem loobus sellest taotlusest, selgitamata oma käitumise

vastuolulisust. Nii esitas kostja 14. augusti 2008. a vastuse lisana tõendite kogumise taotluse (tlk 30),

kuid loobus sellest 18. augusti 2008. a täiendavas vastuses hagile (tlk 51). Täiendavate tõendite

lisamise taotluse esitas kostja ka vastuses apellatsioonkaebusele (tlk 76). Ringkonnakohtu istungi

protokolli kohaselt ei osanud kostja selgitada, miks ta loobus esimese astme kohtus esitatud taotlusest

koguda täiendavaid tõendeid (tlk 85). Kirjeldatud asjaoludel ei olnud kolleegiumi arvates

ringkonnakohtul vajadust teha kostjale ettepanekut täiendavaid tõendeid koguda ning kostja etteheide

ringkonnakohtule ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus ei ole rikkunud ka TsMS § 331 lg-t 1. Selle sätte järgi, kui menetlusosaline pärast

selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab

avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine

ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et

hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada

hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata

jätmisel ka piisavalt põhjendama (vt Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-

07, p 12). TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust

ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja

õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 3 järgi võib

apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel (vt TsMS § 331 lg 1 ja

teiste viidatud sätete kohaldamise kohta ka 29. oktoobril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07 tehtud

Riigikohtu otsuse p 18).

Toimiku materjalide kohaselt esitas kostja apellatsioonimenetluses lisaks täiendavate tõendite

kogumise taotlusele ka tunnistaja ülekuulamise taotluse (tlk 76). Ringkonnakohtu istungi protokolli

kohaselt ei osanud kostja selgitada, miks ta ei taotlenud tunnistaja ülekuulamist maakohtus (tlk 85).

Ringkonnakohus on kostja taotluste (täiendavate tõendite kogumine ja tunnistaja ülekuulamine)

rahuldamata jätmist piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt tugines

ringkonnakohus TsMS § 652 lg-le 4, põhjendades taotluste rahuldamata jätmist sellega, et tunnistaja

ülekuulamise taotlust ei ole maakohtus esitatud ning taotlus väärteomenetluse materjalide toimiku

juurde võtmiseks on esitatud hilinemisega. Ringkonnakohus leidis samuti, et kostja taotluste tõttu ei

ole põhjendatud asja menetlemist edasi lükata ning et hageja on kostja taotlustele vastu vaielnud.

13. Kolleegium peab ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks selgitada LKindlS § 44 lg 3 p 2,

mille järgi kahju tekitamise eest vastutavale sõidukijuhile ei hüvitata tema poolt iseendale tekitatud

kahju, välja arvatud LKindlS § 27 lõikes 2 sätestatud ravikulu. See säte ei ole praegusel juhul

kohaldatav, sest see näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus

nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.

Kassaatori tõlgendus LKindlS § 44 lg 3 p 2 kohta on vastuolus ka LKindlS §-ga 2, mille järgi on

liikluskindlustus suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ning LKindlS §-s 27

nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus. Riskivastutus (VÕS §-d 1056-1060) tekib ka juhul,

kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui

kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale

kahju tekitamises (vt Riigikohtu 24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12). Kahju

põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu

allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist (vt Riigikohtu

18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas

võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine.

VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul,

kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki

otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama

liikluskahju.

Käesolevas asjas tuvastas ringkonnakohus, et hageja ei rikkunud liikluseeskirja sätteid. Kui kahju

tekkis osaliselt kannatanu enda tegevuse tõttu, võib kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 järgi. Kostja

ei ole ise kahjuhüvitist vähendanud ega taotlenud seda ka kohtult.

14. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi

riigituludesse.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu