3-1-1-67-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-67-09

Otsuse kuupäev

24. september 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi erakonna X süüdistuses KarS § 4021 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-10178

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Erakonna X kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2009. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Erakonnale X (edaspidi X) esitati süüdistus KarS § 4021 lg 2 järgi. Süüdistuse kohaselt sõlmis X laenulepinguid

äriühingutega, millel ei olnud krediidiasutuse tegevusluba. 3. jaanuaril 2007 sõlmis süüdistatav juhatuse esimehe A. V.-i kaudu

laenulepingu J OÜ-ga, mille alusel 11. jaanuaril 2007 laekus J OÜ pangakontolt X pangakontole 100 000 krooni. 5. jaanuaril

2007 sõlmis süüdistatav juhatuse liikme A. K. kaudu laenulepingu S OÜ-ga, mille alusel ajavahemikus 18. jaanuar kuni 19.

juuni 2007 laekus S OÜ pangakontolt X pangakontole kokku 4 128 000 krooni, ja A OÜ-ga, mille alusel laekus A OÜ

pangakontolt X pangakontole 20. juunil 2007. a 500 000 krooni ja 21. juunil 2007. a 70 000 krooni. Kokku laekus lepingute

alusel süüdistatava pangakontole 4 798 000 krooni.

Sellega rikkus X erakonnaseaduse § 121 lg 1 nõudeid, mille kohaselt on erakonna vara ja vahendite allikaks üksnes tema poolt

põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, erakonnaseaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ja

tulu erakonna varalt, ning erakonnaseaduse (ErakS) § 121 lg 4 nõudeid, mille kohaselt võib erakond sõlmida laenu- või

krediidilepingu, kui laenuandja või krediidiandja on krediidiasutus ning leping on tagatud erakonna varaga või tema liikme

käendusega.

2. Harju Maakohtu 3. veebruari 2009. a otsusega mõisteti X õigeks. Maakohus leidis, et kuigi on leidnud tõendamist

laenulepingute alusel süüdistatava pangakontole 4 798 000 krooni laekumine ja laenu andnud äriühingutel krediidiasutuse

tegevusloa puudumine, ei nähtu kriminaalasjas esitatud süüdistusest, milles seisnes X kui juriidilise isiku huvi kuriteo

toimepanemises, mis on KarS § 14 lg 1 kohaselt juriidilise isiku vastutuse kohustuslik tunnus.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotles otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu ja süüdistatava süüdimõistmist ning karistamist. Apellant leidis, et süüdistuses on kuriteo asjaolud

kirjeldatud keskmise isiku arusaamisvõimele vastava konkreetsusega ja kaitseõiguse realiseerimist võimaldavalt. Maakohus

tõlgendas Riigikohtu praktikat formaalselt, järeldades, et juriidilisele isikule esitatud süüdistuse kirjeldavas osas peab olema

sõnaselgelt öeldud, et füüsiline isik tegutses juriidilise isiku huvides. Prokurör märkis, et käesoleval juhul seisneb etteheidetav

tegu seadusega keelatud laenulepingute sõlmimises, mille alusel laekus erakonna varade hulka ligi viis miljonit krooni.

Süüdistuses kirjeldatud teo toime pannud füüsilised isikud on kinnitanud, et nad tegutsesid juriidilise isiku huvides.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2009. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja X tunnistati süüdi KarS § 4021 lg 2 järgi,

karistades erakonda rahalise karistusega 300 000 krooni. KarS § 73 alusel määrati, et kohe tuleb tasuda 40 000 krooni ja muus

osas ei pöörata karistust täitmisele, kui X ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Ringkonnakohus

põhjendas oma otsust järgmiselt.

4.1 Süüdistuses nimetatud laenulepingute olemasolu on tõendatud nende kinnitatud koopiatega ja A. V.-i ning A. K. ütlustega,

mille kohaselt sõlmisid nad X juhatuse liikmetena laenulepingud krediidiasutuseks mitteolevate äriühingutega, millega nad

olid isiklikult seotud. X oli samadelt äriühingutelt saanud rahalist toetust ka varem. X-l puudus krediidiasutuselt laenu

võtmiseks tagatis (vara või käendus). Erakonna juhatuse liikmed olid teadlikud erakonnaseaduses sisalduvast regulatsioonist,

kuid leidsid, et otsest keeldu laenamise kohta muudelt eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt seadus ette ei näe. Laenulepingute

alusel summade laekumine X arveldusarvele on tõendatud erakonna pangakonto väljatrükiga ja Riigikogu korruptsioonivastase

seaduse kohaldamise erikomisjonile esitatud X valimiskampaania ning kasutatud vahendite päritolu aruandega. Laenulepingud

sõlmiti erakonna volikogu 16. detsembri 2006. a koosolekul kinnitatud 2007. a valimiste eelarvet puudutavast otsusest

lähtudes. Ringkonnakohus märkis, et lubatu piiridest väljumine tähendab samaaegselt keelu rikkumist. Seetõttu on ebaõige ka

kaitsja seisukoht, et ei ole keelatud laenu võtmine ErakS § 121 lg-tes 1 ja 4 sätestatust erinevatel tingimustel.

4.2 Maakohtu seisukoht süüdistuse puudulikkuse kohta on ebaõige. Süüdistusaktis on kuriteo asjaolud ja süüdistuse sisu

kirjeldatud piisavalt konkreetselt ning on selge, et juriidilisele isikule esitatakse süüdistus kuriteo toimepanemises juhatuse

liikmete poolt tema huvides. Füüsiliste isikute tegutsemine juriidilise isiku huvides tuleneb käesolevas kriminaalasjas nende

süüdistuses kirjeldatud käitumisest ja süüteo kvalifikatsioonist. KarS §-s 4021 sisalduv kuriteokoosseis on erakonna,

s.o juriidilise isiku tegevusega seotud süütegu. Puudub kahtlus, et laenu saamisel tegutsesid A. V. ja A. K. X nimel ja huvides.

Seda kinnitab ka tõsiasi, et tegutseti erakonna volikogu otsuse alusel. Laenu võtmise eesmärk oli korraldada X

valimiskampaania 2007. a valimistel. Seetõttu saab füüsiliste isikute poolt toimepandud süütegu omistada juriidilisele isikule.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist Riigikohtu otsusega või Harju Maakohtu õigeksmõistva

otsuse jõustamist. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1 Ringkonnakohus väljus apellatsiooni piiridest. Maakohus ei ole andnud hinnangut asjas kogutud tõenditele ja kohtuotsust

vaidlustati vaid materiaalõiguse kohaldamise osas, mistõttu ringkonnakohtul ei olnud võimalik lahendada asja sisuliselt

apellatsiooni piiridest väljumata. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumine võis viia ebaõige otsuseni, kuna süüdistatava kaitsjal ei

olnud võimalik esitada kohtule selles osas vastuväiteid.

5.2 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt kriminaalasjas esitatud süüdistus vastab seaduse nõuetele.

Apellatsioonikohtu poolt kasutatud ?keskmise mõistliku isiku? kriteerium ei ole piisavalt konkreetne. Riigikohtu 6. mai 2005.

a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-137-04 tuleneb, et nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses tuleb ära näidata kõik juriidilise isiku

vastutuse eeldused, sealhulgas füüsilise isiku tegutsemine juriidilise isiku huvides. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milles

seisnes X kui juriidilise isiku huvi. Samuti ei selgitanud apellatsioonikohus, milles konkreetselt seisnes materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine maakohtu poolt.

5.3 Ringkonnakohus ei andnud hinnangut kahele apellatsioonimenetluses esitatud kaitseväitele, mida seetõttu korratakse ka

kassatsioonis. Esiteks leiab kassaator, et ErakS § 121 lg-s 4 ei ole piisavalt selgelt sõnastatud keeld võtta laenu teistelt isikutelt

peale krediidiasutuste. Seega oli X keelu suhtes eksimuses, mis välistab süü, kuna see oli isiku jaoks vältimatu. Kaitsja viitab

ka sellele, et laenu andmise aluseks olnud kokkulepped sõlmiti enne ErakS § 121 lg 4 jõustumist 2004. aasta 1. jaanuaril.

ErakS § 13 lg 5 kohaselt jäävad enne seda kuupäeva erakonna sõlmitud laenulepingud ja krediidilepingud kehtima ka siis, kui

nad ei vasta ErakS § 121 lg 4 tingimustele. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad on kinnitanud, et erakonnal oli kokkuleppeid

aastast 2002 ja 2003 A. V.-iga ja A. K.-ga ning nendega seotud äriühingutega selle kohta, et nimetatud isikud laenavad

erakonnale raha 2007. a valimistel osalemiseks. Võlaõigusseadus ei näe laenulepingule kohustuslikku kirjalikku vormi.

5.4 KarS § 4021 lg 2 ja ErakS § 121 lg 4 on vastuolus põhiseaduse § 48 lõikega 1 koostoimes PS §-ga 11 ja Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikliga 11. Kassatsiooni kohaselt on erakonnaseaduses ettenähtud laenuvõtmise

piirang ebaproportsionaalne ega vasta seaduse eesmärkidele, milleks on muu hulgas avalikkuse kontrolli tagamine erakondade

rahastamise üle. Kaitsja leiab, et vastav piirang võib olla küll sobiv abinõu erakondade rahastamise avaliku kontrolli

tagamiseks, kuid see ei ole vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Erakondadelt, kes võtavad laenu isikutelt, kes ei ole

krediidiasutused, võib nõuda kokkuleppe tingimuste avalikustamist. Seega puudub tungiv sotsiaalne vajadus kõnealuseks

piiranguks.

6. Kassatsioonile on esitanud vastuse riigiprokurör Triin Bergmann, kes leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige ja põhjendatud

ning kassatsioon rahuldamisele ei kuulu, põhjendades seda järgmiselt.

6.1 Ringkonnakohus ei väljunud apellatsiooni piiridest. Apellatsioon puudutas materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, kuna see

oli maakohtu õigeksmõistva otsuse aluseks. Ringkonnakohtu poolt tõenditele antud hinnang ei erinenud sisuliselt maakohtu

käsitlusest.

6.2 Kassatsiooniväide selle kohta, et ringkonnakohus ei ole kohtuotsuses selgitanud, milles seisnes erakonna kui juriidilise

isiku huvi laenu saamisel, on ebaõige. Ringkonnakohtu otsuses viidatakse süüdistuses kirjeldatud füüsiliste isikute käitumisele

ja süüteo kvalifikatsioonile. Süüdistusest nähtub, et laenulepingute alusel sai erakond peaaegu 5 miljonit krooni, mida kasutati

eranditult erakonna tegevuseks, s.o peamiselt 2007. a valimiskampaania rahastamiseks. Kassatsioonivastuses märgitakse, et

süüdistusest peab ka juriidilise hariduseta isiku jaoks selguma võimalikult konkreetne karistusõiguslik etteheide. Käesolevas

kriminaalasjas kinnitas süüdistatava seaduslik esindaja Peeter Võsu süüdistusest arusaamist ega väitnud, et süüdistuses ei ole

piisavalt selgelt kirjeldatud juriidilise isiku tegutsemist.

6.3 Ringkonnakohtu otsuses on põhjendatud kohtu seisukohta, et erakonnaseaduse regulatsioon on piisavalt selge ja tegemist ei

olnud vältimatu eksimusega teo keelatuses. Samuti ei ole asjakohane väide, et erakonnal olid varasemad suulised kokkulepped

raha laenamise kohta valimiskampaania läbiviimiseks. Laenulepingute sõlmimise ajal kehtiv erakonnaseaduse regulatsioon ei

võimaldanud selliste lepingute sõlmimist. Kelleltki ei saa nõuda ebaseadusliku lepingu sõlmimist. Samuti nähtub uuritud

tõenditest, et tegemist ei olnud erakonna kohustusega võtta laenu, vaid A. V.-i ja A. K. lubadustega võimaldada laenu saamist

neile kuuluvatest ettevõtetest.

6.4 Põhjendamatu on kaitsja taotlus kontrollida KarS § 4021 lg 2 ja ErakS § 121 lg 4 piirangu vastavust põhiseadusele, kuna

erakonnaseaduse eesmärk on tagada erakondade rahastamise läbipaistvus ning laenu võtmist sätestava piirangu abil

välistatakse fiktiivsete laenulepingute sõlmimine, tagastamatute laenude saamine jm läbipaistmatu tegevus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt käsitleb Riigikohus kassaatori väidet, mis puudutab ringkonnakohtu poolt apellatsiooni piiridest väljumist (I),

seejärel lahendab materiaalõiguse kohaldamist puudutavad küsimused, s.o juriidilise isiku huvi mõistega ja erakonnaseaduses

sätestatud piirangu selgusega seonduv (II) ning lõpuks hindab asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasust ja võtab seisukoha

kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (III).

I

8. Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktika kohaselt on apellatsiooni piirid seatud sellega, millises osas kohtuotsust

vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2006. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-65-06 - RT III 2006, 37, 310, p 15 ja 18. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08 - RT III

2008, 14, 93, p 13.1). Käesolevas asjas taotles prokurör apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse tühistamist ja süüdimõistva

otsuse tegemist. Prokurör põhistas oma taotlust sellega, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust juriidilise isiku

vastutuse osas, kui leidis, et süüdistuses ei ole piisava selgusega välja toodud teo toimepanemist juriidilise isiku huvides, jättes

samas analüüsimata füüsiliste isikute tegevuse vastavuse deliktistruktuurile. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise

tuvastamiseks tuligi ringkonnakohtul kontrollida juriidilise isiku vastutuse eelduste olemasolu, hinnates asjas kogutud

tõendeid. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuses sisalduv tõendite analüüs ei erine olulisel määral maakohtu otsuses

käsitletust, vaid täiendab seda eelkõige juriidilise isiku vastutuse eelduste osas. Seetõttu ei väljunud ringkonnakohus

apellatsiooni piiridest.

II

9. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole rikutud süüdistusaktile esitatavaid nõudeid.

Süüdistusaktis peavad sisalduma kuriteo faktilised asjaolud ja isikule etteheidetava teo sisu (KrMS § 154 lg 2 p 1 ja lg 3 p 2).

Juriidilisest isikust süüdistatava puhul tähendab see ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tingimustele vastavat põhjendust juriidilise

isiku seotuse kohta füüsilise isiku poolt toime pandud teoga. KarS § 14 lg 1 kohaselt peab tegu olema toime pandud juriidilise

isiku organi, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et tegu

panid toime erakonna juhatuse liikmed, mis on kajastamist leidnud ka süüdistuses. Puutuvalt juriidilise isiku huvisse märgib

kolleegium järgmist.

9.1 Riigikohtu täiskogu on selgitanud 6. mai 2005. a kriminaalasjas nr 3-1-1-137-04 tehtud otsuse p-s 14.3 (RT III 2005, 18,

184), et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides ei ole deliktistruktuuri iseseisev neljas

element, vaid süüteokoosseisu osis. See tähendab, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku

huvides peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne, kui asutakse vaagima

õigusvastasuse küsimust. Juriidilise isiku huvi mõiste kaudu välistatakse juriidilisele isikule selliste tegude omistamine, mis on

toime pandud töötaja erahuvides ja juriidilise isiku tegevusvaldkonna väliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-03 - RT III 2003, 30, 311). Nagu teistegi koosseisutunnuste puhul, on tegemist

õigusliku hinnanguga, mis tugineb kriminaalasja faktilistele asjaoludele.

9.2 Süüdistusakti kohaselt heideti käesolevas kriminaalasjas juriidilisest isikust süüdistatavale ette keelatud laenulepingu

sõlmimist, s.o erakonna majandustegevusele seatud piirangu rikkumist. Süüdistuses ei ole küll kasutatud sõna "huvi", kuid on

kirjeldatud faktilised asjaolud, mille alusel on prokurör leidnud, et tegu on omistatav juriidilisele isikule ehk on toime pandud

tema huvides. Laenulepingu sõlmisid erakonna juhatuse liikmed juriidilise isiku esindajatena, tegutsedes erakonna nimel.

Sõlmitud laenulepingu tulemusena ja selle alusel laekus raha erakonna arveldusarvele ning seda kasutati valimiskampaanias ja

erakonna jooksvate kulutuste katteks. Seega kasutati rahalisi vahendeid vahetult erakonna põhikirjalise tegevuse otstarbeks.

Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium ringkonnakohtu poolt tuvastatuga, et tegu oli toime pandud juriidilise isiku huvides

ehk siis juriidilise isiku tegevusega seonduvalt, kusjuures sellise hinnangu andmisel ei väljunud ringkonnakohus süüdistuse

piiridest.

10. Puutuvalt erakonnaseaduses sätestatud piirangu selgusesse märgib kolleegium järgmist. ErakS § 121 lg 1 kohaselt on

erakonna vara ja vahendite allikaks üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, eraldised riigieelarvest, füüsiliste

isikute annetused ning tulu erakonna varalt. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et erakond võib sõlmida laenu- või

krediidilepingu, kui laenuandja või krediidiandja on krediidiasutus ning leping on tagatud erakonna varaga või tema liikme

käendusega. Kahe lõike koostoimest nähtub selgelt, et erakonnale on laenu võtmine lubatud vaid krediidiasutuselt.

Apellatsioonikohus tegi kindlaks, et erakonna juhatuse liikmed olid teadlikud erakonnaseaduses sisalduvast regulatsioonist,

kuid leidsid, et otsest keeldu seadus ei sisalda. Kolleegium märgib, et kahtluse tekkimisel oma tegevuse õiguspärasuses oli

erakonnal võimalik pöörduda nõu saamiseks näiteks õigusnõustaja või korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni

poole, mida aga ei tehtud. Seetõttu nõustub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatuga ja leiab, et süüdistatav ei olnud teo

toimepanemisel vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 tähenduses, mis välistaks tema vastutuse. Kuigi KarS § 39 lg 2 näeb

ette võimaluse kohaldada välditava keelueksimuse korral KarS § 60 sätteid, ei näe kolleegium käesolevas asjas selleks alust.

11. Kassaator on esitanud väite, et lepingutele ei kohaldu seaduses ettenähtud piirang, kuna ErakS § 13 lg 5 kohaselt jäävad

ErakS § 121 jõustumisel kehtima kuni 2004. aasta 1. jaanuarini sõlmitud laenu- ja krediidilepingud. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu tuvastatuga, et lepingud sõlmiti jaanuaris 2007, mis nähtub selgelt kriminaalasja materjalidest (vt 1. köide lk-d

14?22). Lepingueelseid läbirääkimisi või lubadusi tulevase laenu andmise kohta ei saa pidada laenulepingu sõlmimiseks.

III

12. Järgnevalt analüüsib kolleegium KarS § 4021 ja ErakS § 121 lg-te 1 ja 4 põhiseaduspärasust. Kuigi kaitsja taotluses ei ole

viidatud ErakS § 121 lg-le 1, heideti süüdistatavale ette ka selle sätte rikkumist, kuna see on vahetult seotud sama sätte 4.

lõikega. Kaitsja taotluse kohaselt on vaidlusalused sätted vastuolus PS § 48 lõikega 1 koostoimes PS §-ga 11 ja EIÕKonv

artikliga 11.

13. Erakonnaseaduse peatükis 21 nähakse ette erakonna vara ja vahendite allikad ja nende avalikustamist puudutavad reeglid.

Karistused peatükis sätestatud nõuete rikkumise eest on ette nähtud sama seaduse peatükis 22 (väärteod) ja KarS 21. peatüki 8.

jaos (kuriteod). ErakS § 121 lg 1 sätestab ammendava (millele viitab sõna ?üksnes?) loetelu lubatud vara ja vahendite allikate

kohta. ErakS § 121 lg 4 lubab võtta laenu, nähes samal ajal ette sellisele laenule kindlad tingimused, s.o laenuandja peab olema

krediidiasutus ja leping peab olema tagatud erakonna varaga või tema liikme käendusega. Olemuslikult on tegemist

laenuvõtmisele kehtestatud piiranguga. Vastutus piirangu rikkumise eest on ette nähtud KarS §-s 4021 (erakonna

majandustegevusele ja varale kehtestatud piirangute rikkumine), mille teine lõige sätestab juriidilise isiku vastutuse.

13.1 PS § 48 esimese lõike teine lause sisaldab esmapilgul vaid kodanike individuaalõigust ühineda erakondadesse. Sama säte

annab aga aluse ka erakonnapõhiõigusele, mille üks koostisosa on erakonna vabadus määrata kindlaks oma poliitilised

eesmärgid, levitada omi vaateid ning koguda oma tegevuseks rahalisi vahendeid. Kolleegium nendib, et erakonna tegevusele,

sealhulgas selle rahastamisele, kindlate reeglite sätestamine riivab olemuslikult ka ühinemis- ja asutamisvabadust. Arvestada

tuleb ka PS § 48 kolmandas ja neljandas lõikes sätestatut (erakondade keelustamise tingimused ja erakonna lõpetamine,

peatamine ja trahvimine ainult kohtu poolt), mis kinnitab koostoimes 1. lõike 2. lausega, et PS § 48 piirab riigi sekkumist

erakonna tegevusse. Kogunemiste ja ühingute moodustamise vabaduse näeb ette ka EIÕKonv artikkel 11, mille raames on

Euroopa Inimõiguste Kohus tunnustanud ka erakondade moodustamise õigust. Samas puudub küll kohtupraktika sellise

erakonna õiguste piiramise kohta, mis ei ulatu selle tegevuse lõpetamiseni.

13.2 Seega riivavad erakonnaseaduse ja karistusseadustiku asjassepuutuvad sätted PS §-s 48 sätestatud erakonna

tegevusvabadust, s.o vabadust koguda oma tegevuseks rahalisi vahendeid. Erakonna rahastamisvabadus on olemuslikult

juriidilise isiku õigus, mistõttu on täidetud PS § 9 lg 2 tingimus, mille kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused,

vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste

õiguste, vabaduste ning kohustuste olemusega.

13.3 Erakonnaseaduses sisalduv piirang riivab ka lepinguvabadust, mis on osa enesemääramisõigusest PS § 19 lg 1 tähenduses.

Lepingute sõlmimisvabadus tähendab, et igaüks on vaba otsustama, kas ja kellega ta (laenu)lepingu sõlmib. PS § 19 tagab

igaühele vaba eneseteostuse õiguse tingimusel, et austatakse ja arvestatakse kolmandate isikute õigusi, põhiseaduslikku korda

ning häid kombeid. Kui lepingute sõlmimine on teatud õigussubjektidele, nagu näiteks erakondadele, keelatud või piiratud

kindlate tingimustega, siis on tegemist põhiõiguse piiramisega. Samas on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

märkinud oma otsuses asjas nr 3-4-1-3-09 - RT III 2009, 37, 279, p-s 16, et PS § 19 lõikest 1 tuleneb üldine vabaduspõhiõigus,

mille riive vastavust põhiseadusele ei ole vajalik kontrollida, kui vaidlusalune säte riivab mõnd spetsiifilist põhiõigust.

13.4 Erakonnaseaduses ette nähtud erakonna rahastamise piirangute eesmärk on erakondade tegevuse avalikkuse ja nende

rahastamise läbipaistvuse tagamine ning rahastajate mõju vähendamine erakonna poliitikale. Erakondade rahastamise

läbipaistvuse olulisust on rõhutatud ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses liikmesriikidele REC (2003) 4

"Ühised korruptsioonivastased eeskirjad erakondade ja valimiskampaaniate rahastamisel". Erakondade rahastamise korralduse

läbipaistvus tagab kooskõla PS §-s 1 sisalduva demokraatia põhimõttega, vältides poliitiliste otsuste kontrollimist anonüümse

raha kaudu (s.o poliitiline korruptsioon). Samuti tagatakse erakondade võrdsus selles mõttes, et kõik erakonnad kasutaksid

ausat raha, s.o et erakonnad oleksid ausa mängu reeglite kaudu poliitilises konkurentsis võimaluste poolest võrdsed, mis on

samuti osa PS §-s 48 sisalduvast erakonnapõhiõigusest.

13.5 Vaidlusalune abinõu ehk laenuvõtmise piirang on sobiv (kohane), kuna see aitab kaasa seaduses püstitatud eesmärgi

saavutamisele. Meede aitab vältida laenulepingute katte all keelatud annetuste (näiteks juriidilise isiku annetus või varjatud

annetus) vastuvõtmist ja erakonna ebakohast mõjutamist. Raha laenamine on üks krediidiasutuse põhitegevusaladest ja

vastavate lepingute sõlmimisel lähtuvad nad selles valdkonnas tavapärastest äritingimustest. Krediidiasutuste tegevus allub

krediidiasutuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide regulatsioonile ning Finantsinspektsiooni järelevalvele, mis

vähendab kuritarvituste ohtu.

13.6 Abinõu on ka vajalik, kuna muud meetmed, näiteks laenuvõtmise lubamine vähem piiravatel tingimustel koos

avalikustamise kohustusega, ei pruugi olla sama mõjusad muu hulgas nõuete järgimise kontrollitavuse poolest. Seoses

proportsionaalsusega kitsamas tähenduses märgib kolleegium, et erakonnal on jätkuvalt võimalik laenu võtta, kuid seda

krediidiasutuselt ja seadusega määratud tingimustel, mistõttu tegemist ei ole ülemäära intensiivse riivega. Puutuvalt rikkumise

tagajärjesse märgib kolleegium, et KarS § 4021 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse. Sundlõpetamine ei ole lubatud.

Lisaks on Riigikohus varasemalt asunud seisukohale, et süüteokoosseisule vastava karistuse kindlaksmääramisel on

seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille

väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja

mõjutada kuritegelikku käitumist. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368, p 21.) Kolleegium nendib, et erakonna karistamisel

on järgitud PS § 48 lõikes 4 sätestatud reservatsiooni, mille kohaselt võib erakonda trahvida (s.o karistada) ainult kohus.

Seetõttu leiab kolleegium, et asjassepuutuvad sätted ei ole vastuolus põhiseadusega.

14. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 361 p-le 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe