3-1-1-63-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-63-09

Otsuse kuupäev

24. september 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi I. T. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 11, KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2

ja 3, § 281, § 380 ning § 386 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2009. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-5434

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. T. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. juuli 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2009. a ja Tartu Maakohtu 22. septembri 2008. a otsused

osas, millega I. T. tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 punkti 3 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata,

samuti osas, millega rahuldati AS X (pankrotis) ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagid

ning pandi I. T-le KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustus tasuda katseajal tekitatud kahju katteks

igakuiselt 3000 krooni.

2. Saata kriminaalasi AS X (pankrotis) ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagide osas

uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. T. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 143 lg 2 p 11, KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 281, § 380, § 386 lg 1 ja § 390 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

1.1 KrK § 143 lg 2 p 11 (KarS § 209 lg 2 p 2) järgi süüdistati I. T. järgmise teo toimepanemises. I. T., olles 13. oktoobrist 1998

kuni 3. oktoobrini 2003 AS X juhatuse liige:

1) esitas 16. augustil 2001 varalise kasu saamise eesmärgil AS X nimel AS Y esindajale A. S-le teadvalt ebaõigete andmetega

toiduteravilja üleandmise-vastuvõtmise akt-arve 1730 tonni toidurukki riigireservi üleandmise ja AS-s X hoiustamise kohta.

Selle akt-arve alusel tasus AS Y AS X arvelduskontole Eesti Vabariigi rahast 3 044 833 krooni 55 senti. Samuti vabanes AS X

kõnealuse akt-arve alusel kohustusest tagastada AS-lt Y Eesti Vabariigi rahast vilja varumiseks 2000. a saadud laen summas

500 000 krooni;

2) esitas 29. augustil 2001 AS X nimel AS Y esindajale A. S-le teadvalt ebaõigeid andmeid sisaldava toiduteravilja

üleandmise-vastuvõtmise akt-arve 2420 tonni toidurukki riigireservi üleandmise ja AS X ladudes hoiustamise kohta. Selle akt-

arve alusel tasus AS Y AS X arvelduskontole Eesti Vabariigi rahast 4 997 300 krooni.

Tegelikult AS-l X eelnimetatud akt-arvetel näidatud vilja ei olnud ja oma ladudes seda ei hoiustatud. I. T. lõi varalise kasu

saamise eesmärgil AS Y esindajale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ning sai võõrast vara kokku 8 542 133

krooni 50 senti, tekitades samas summas Eesti Vabariigile suure varalise kahju. Saadud raha kulutas I. T. AS X huvides.

1.2 KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdistati I. T. selles, et tema AS X juhatuse liikmena, s.o ametiisikuna KarS § 288

mõttes:

1) pööras ajavahemikul 2001. a augustist kuni 2003. a jaanuarini ebaseaduslikult AS X kasuks 298,041 tonni AS X ladudes

hoiustatud Eesti Vabariigi riigireservi julgeolekuvaru toidurukist maksumusega 393 414 krooni 12 senti. Nimelt kasutati seda

vilja loomasöödaks ja müüdi edasi AS X viljana. Samuti pööras I. T. 2003. a veebruaris ja märtsis ebaseaduslikult Kesko Agro

Eesti AS kasuks 859,88 tonni AS Y poolt hoiule antud riigireservi julgeolekuvaru toidurukist väärtusega 1 135 041 krooni 60

senti, väljastades selle vilja AS X laost Kesko Agro Eesti AS-le. Oma sellise tegevusega rikkus I. T. AS Y ja AS X vahel

29. aprillil 1999 sõlmitud toiduteravilja julgeolekuvaru hoiulepingu punkti 4.1, mille kohaselt võis vilja julgeolekuvaru mis

tahes moel käitlemine toimuda ainult hoiuleandja kirjalike korralduste alusel, samuti Põllumajandusministri 14. märtsi 1997. a

määruse nr 6 punkti l5.

2) olles varem toime pannud omastamise, pööras ajavahemikul 9. juulist 2002 kuni 9. juunini 2003 ebaseaduslikult AS X

kasuks seal hoiustatud Kesko Agro Eesti AS vilja - 1354,892 tonni söödaotra maksumusega 2 797 851 krooni 98 senti,

414,740 tonni söödamaisi maksumusega 1 027 725 krooni 72 senti ja 150 tonni päevalillešrotti maksumusega 336 300 krooni.

Seda vilja kasutati loomasöödaks ja müüdi edasi AS X viljana. Oma sellise tegevusega rikkus I. T. Kesko Agro Eesti AS ja AS

X vahel sõlmitud hoiulepingu punkti 3.5.2, mille kohaselt kohustub hoidja kindlustama kaupade säilimise; punkti 3.6, mille

kohaselt ei ole hoidjal õigust anda hoiuleandja kaupu välja kolmandatele isikutele ja punkti 3.9, mille kohaselt ei ole

laopidajal, s.o AS-1 X õigust mingil moel kasutada, tarvitada või võõrandada talle hoiule antud kaupa ja hoiuleantud kaup ei

lähe hoidja omandusse.

Seega omastas I. T. suures ulatuses Eesti Vabariigi ja Kesko Agro Eesti AS vara. Ühtlasi rikkus I. T. sellise käitumisega

süüdistuse kohaselt tema poolt AS-ga X sõlmitud ametilepingu punkte 3.2 ja 3.2.1, mille kohaselt oli tema kui juhataja

ametiülesanneteks kõigi seadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate aktsiaseltsi juhatuse liikmele ettenähtud õiguste ja

kohustuste teostamine viisil, mis tagaks kõigi vajalike ja kasulike toimingute tegemise aktsiaseltsile majanduslikult kõige

otstarbekamalt.

1.3 KarS § 380 (alates 15. märtsist 2007 KarS § 3851) järgi süüdistati I. T. selles, et ta AS X juhatuse liikmena jättis 2002. a

kevadest kuni 25. juulini 2003 kokku kutsumata aktsionäride üldkoosoleku ja kohtule esitamata AS X pankrotiavalduse, ehkki

2001. ja 2002. a bilansi järgi oli AS-l X netovara vähem kui pool aktsiakapitalist ning alates 2002. a kevadest oli AS X püsivalt

maksejõuetu. Sellega rikkus I. T. Äriseadustiku (ÄS) § 292 lg 1 p 1, § 301 ja § 306 lg 31 nõudeid.

1.4 KarS § 281 lg 1 järgi süüdistati I. T. selles, et ta AS X juhatuse liikmena esitas 29. augustil 2003 Tartu Maakohtu

Registriosakonnale AS X 2001. a aastaaruande, mis kajastas äriühingu varalise seisundi kohta ebaõigeid andmeid. Aruande

kohaselt oli aktsiaseltsi 2001. aasta bilansis majandustegevuse kahjum 75 718 krooni, ehkki tegelikult oli kahjum 3 347 568

krooni. Aktsiaseltsi netovarana 2001. a lõpu seisuga näidati aruandes 2 248 914 krooni, ehkki tegelikult oli netovara 891 063

krooni.

1.5 KarS § 386 lg 1 järgi süüdistati I. T. selles, et ta esitas AS X 2003. a aprilli- ja maikuu käibedeklaratsioonides tahtlikult

valeandmeid, deklareerides tasumisele kuuluvat käibemaksu tegelikust väiksemana ja sisendkäibemaksu tegelikust suuremana.

Selle tagajärjel tasaarvestas maksuhaldur alusetult AS X poolt 20. maiks 2003 tasumisele kuuluvat käibemaksu summas

66 950 krooni ja 20. juuniks 2003 tasumisele kuuluva käibemaksu summas 266 236 krooni, samuti tasaarvestas AS X

käibemaksuvõla summas 3 659 021 krooni.

1.6 KarS § 390 lg 1 järgi süüdistati I. T. selles, et maksukorralduse seaduse § 154 järgi karistatud isikuna jättis ta

maksuhaldurile esitamata AS X 2003. a augustikuu käibedeklaratsiooni.

2. Tartu Maakohtu 22. septembri 2008. a otsusega tunnistati I. T. süüdi ja teda karistati KrK § 143 lg 2 p 11 järgi vangistusega

3 aastaks; KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vangistusega 2 aastaks ja 3 kuuks; KarS § 281 lg 1 järgi vangistusega 3 kuuks;

KarS § 380 järgi vangistusega 5 kuuks ning KarS § 386 lg 1 järgi vangistusega 10 kuuks. Süüdistuses KarS § 390 lg 1 järgi

mõistis kohus I. T. õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus I. T-le liitkaristuseks vangistuse 3 aastaks. KarS § 74 lg 2 alusel

määras kohus, et mõistetud vangistusest tuleb I. T-l kohe ära kanda üks kuu. Ülejäänud vangistuse pikkusega 2 aastat ja 11

kuud jättis maakohus KarS § 74 lg-test 1 ja 3 juhindudes tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Muu hulgas pani

kohus I. T-le KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustuse tasuda tekitatud kahju katteks katseajal igakuiselt 3000 krooni. Sama

kohtuotsusega mõisteti I. T-lt välja 5 413 886 krooni 90 senti AS X (pankrotis) kasuks ja 225 272 krooni 22 senti Eesti

Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks. Viimatinimetatud summa mõisteti I. T-lt välja solidaarselt E. U-ga, kes oli

süüdi tunnistatud teises kriminaalasjas. Samuti mõistis kohus I. T-lt Eesti Vabariigi kasuks välja maksuintressid summas

29 033 krooni.

Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 I. T. süü KrK § 143 lg 2 p 11 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on täielikult tõendatud. AS Y ja AS X

29. aprilli 1999. a toiduteravilja julgeolekuvaru hoiulepingu kohaselt oli AS-s X hoitav vili riigi omand, samuti oli riigi omand

raha, mis maksti AS Y poolt AS-le X riigireservi rukki varumiseks. 7. detsembril 2000 sõlmisid AS Y ja AS X lepingu

toidurukki ostuks riigireservi 2001. a saagist. AS X kohustus AS-ga Y kokkulepitud viljahoidlasse üle andma 5500 tonni

riigireservi kvaliteedinäitajatele vastava kvaliteediga toidurukist, saades AS-lt Y vilja varumiseks laenu 500 000 krooni, mis

tuli tagastada 1. novembriks 2001. AS Y kandis raha vilja varumiseks AS-le X üle. Tegelikult ei varunud AS X 2001. a

augustis ega ka hiljem rukist koguses 4150 tonni, vaid kajastas selle varumist ainult dokumentides ning näitas selles koguses

riigireservi vilja olemasolu laos AS-le Y esitatavates vilja kvaliteediaruannetes kuni 2003. aastani. Seega süüdistuses

nimetatud akt-arvetel näidatud vilja AS-l X ei olnud ja I. Toming jättis kokku 4150 tonni rukist riigireservi üle andmata ning

AS X ladudes hoiustamata. I. T. korraldusel märgiti aruannetesse valed kogused. Seega pettis I. T. tegelikult puuduva vilja

deklareerimisega AS-lt Y välja raha. Saadav kasu väljendus ka varalisest kohustusest vabanemises, sest AS X vabanes

valeandmete esitamise läbi kohustustest tagastada riigireservi varumiseks saadud laen.

AS Y töötajad avastasid puudujäägi rukki osas 2002. a detsembris ja 2003. a jaanuaris, kuid 20. jaanuaril 2003 vormistatud

inventuuriaktis puudujääki ei fikseeritud. Puudujäägist teatati ka AS Y juhatuse liikmele Ago Sootsile, kes andis AS-le X

võimaluse vabaneda puudujäägist selliselt, et AS X hüvitab rahaliselt puuduoleva vilja koguse. Selleks andis AS Y veebruaris

2003 AS-le X laenu 3 000 000 krooni. Puudujäägi kõrvaldamiseks sõlmiti lepingud, mille kohaselt AS Y müüs riigireservi

kuuluvat vilja AS-le X, misjärel AS-l X oli võimalus vilja pärast selle eest tasumist kasutada. Riigireservi vilja näiliseks

ostmiseks osales AS X 2003. a veebruarist kuni maini korraldatud oksjonitel, ostes nii välja riigireservi vilja, mida tegelikult

AS X ladudes ei olnud.

2.2 Seoses I. T-le KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi esitatud süüdistusega märkis maakohus järgmist. Prokurör loobus I. T-le

esitatud süüdistusest osas, mis puudutab 298,041 tonni riigireservi toidurukki omastamist 2001. a augustist kuni 2003. a

jaanuarini. Tõendatud on aga I. T. süü 859,88 tonni riigi julgeolekuvaru toidurukki ja Kesko Agro Eesti AS vilja omastamises.

Tõendid kinnitavad, et I. T. korraldusel väljastas AS X 2003. a veebruaris ja märtsis Kesko Agro Eesti AS-le riigi

julgeolekuvaru vilja, milleks AS-l X õigust ei olnud. I. T. poolt riigireservi vilja väljastamine Kesko Agro Eesti AS-le

moodustab omastamise koosseisu. Omastamine toimus suures ulatuses riigireservi toidurukki pööramisega Kesko Agro Eesti

AS kasuks ning kahju tekkis vilja omanikule Eesti Vabariigile. Riigireservi vilja väljastas I. T. põhjusel, et Kesko Agro Eesti

AS vili oli AS X poolt ära tarvitatud. Tegu on toime pandud kavatsetusega. Julgeolekuvaru vilja hakati kasutama Kesko Agro

Eesti AS-le kuuluva vilja lõppemisel ja julgeolekuvaru vilja kasutamisega soovis I. T. täita varalist kohustust Kesko Agro Eesti

AS ees.

Samuti kinnitavad tõendid Kesko Agro Eesti AS vilja omastamist 2002. a juulist 2003. a juunini. AS X ja Kesko Agro Eesti

AS sõlmisid 9 juulil 2002 hoiulepingu, mille kohaselt AS X kohustus hoidma Kesko Agro Eesti AS teravilja ja rapsi kokku

kuni 10 000 tonni ning hoidja kohustus kindlustama kaupade säilimise. Lepingu kohaselt kuulus hoiuleantav vili Kesko Agro

Eesti AS-le ja AS-l X ei olnud õigust vilja kasutada ja käsutada. Samas on tõendatud, et I. T. kasutas AS-s X hoiustatud Kesko

Agro Eesti AS vilja AS X huvides. AS-le X kuuluv vili lõppes 2002. a suvel. 9. juulil 2002 sõlmiti vilja hoiustamise leping

Kesko Agro Eesti AS-ga ja sealt edasi asus AS X I. T. korraldusel kasutama ja käsutama AS-le Kesko Agro kuuluvat vilja. I. T.

poolt toime pandud omastamine seisnes võõra vara - Kesko Agro Eesti AS-le kuuluva vilja - AS X kasuks pööramises, s.t vilja

loomasöödaks kasutamises ja AS X viljana edasi müümises.

2.3 Kohus luges tõendatuks ka I. T. poolt KarS § 386 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise, s.o AS X 2003. a

aprilli- ja maikuu käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise. Kohus tuvastas, et käibedeklaratsioonides valeandmete

esitamine toimus I. T. korraldusel. I. T. ütles raamatupidajale konkreetsed numbrid, mida deklaratsiooni kirjutada. I. T.

allkirjastas deklaratsioonid. Sisendkäibemaks, mille deklareerimiseks I. T. korralduse andis, ei olnud tekkinud teistelt

registreeritud maksukohustuslastelt kauba või teenuse soetamisel, sest selliseid kaupu ega teenuseid tegelikult ei soetatud.

Valeandmete esitamine oli vajalik selleks, et AS-l Xl oleks võimalik saada toetusi ja laene väetisetehase käivitamiseks (kuna

toetuste ja laenude saamise eelduseks oli maksuvõla puudumine). I. T. pani teo toime kavatsetusega. Alates 15. märtsist 2007

on I. T. poolt käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine kuriteona karistatav KarS § 3891 lg 1 järgi.

2.4 Kohus leidis, et I. T. on süüdi ka KarS § 380 (alates 15. märtsist 2007 ka KarS § 3851) järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises. Tõenditest järeldub, et aastatel 2001 ja 2002 oli AS X majanduslik olukord halb, juba 2001. a oli aktsiaseltsi

omakapital väiksem kui pool aktsiakapitalist. AS X oli muutunud püsivalt maksejõuetuks, mistõttu oleks I. T. pidanud esitama

pankrotiavalduse, mitte kasutama muid ÄS §-s 301 sätestatud võimalusi. I. T. aktsiaseltsi juhatajana ei kutsunud kokku

aktsionäride üldkoosolekut ega esitanud pankrotiavaldust.

2.5 Tõendatuks luges kohus ka I. T. poolt Tartu Maakohtu registriosakonnale ebaõigete andmetega AS X 2001. a aastaaruande

esitamise, mis kvalifitseeriti KarS § 281 lg 1 järgi.

2.6 Süüdistuses KarS § 390 lg 1 järgi mõistis maakohus I. T. õigeks, kuna alates 15. märtsist 2007 ei ole süüdistuses kirjeldatud

tegu enam kuriteona karistatav.

2.7 Seoses AS X (pankrotis) tsiviilhagi rahuldamisega märkis maakohus järgmist. AS X (pankrotis) on esitanud I. T. vastu

nõude summas 5 413 886 krooni 90 senti, millest Kesko Agro Eesti AS vilja puudujääk moodustab 4 161 877 krooni 70 senti

ja riigi julgeolekuvaru puudujääk 626 004 krooni 60 senti. Võõra vilja omastamisega AS X poolt tekkis vilja omanikel nõue

AS X vastu. Omastamises on süüdi I. T., kes tekitas sellega kahju AS-le X. AS X (pankrotis) nõude rahuldamise alus on ÄS

§ 315 lg 2, mille kohaselt juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutab tekitatud

kahju hüvitamise eest.

2.8 Põhjendades riigi tsiviilhagi rahuldamist märkis kohus, et I. T. põhjustas AS X 333 186 krooni suuruse maksuvõla ja 29

033 krooni suuruse intressivõla. Riigi nõude rahuldamise materiaalõiguslik alus tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1043 ja

§ 1045 lg 1 p-st 7, sest kahju on tekitatud õigusvastaselt seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Intressi on riigil

õigus nõuda aja eest, mis on arvestatud maksukohustuse tekkimisest kuni ajani, mil riik sai maksuvõla olemasolust teada.

Tsiviilhagist tuleb maha arvata see proportsionaalne osa maksuvõlast, mille osas riik on saanud oma nõudele rahuldust

pankrotimenetluses. E. U. on samas kuriteos süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu 16. mai 2006. a otsusega. I. T. vastu esitatud

nõudest tuleb maha arvata kahjusumma, mille E. U. on tasunud. I. T-lt tuleb solidaarselt E. U-ga Eesti Vabariigi kasuks välja

mõista 254 305 krooni 22 senti.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. T. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja I. T. õigeksmõistmist kõigis talle esitatud süüdistustes.

4. Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus tegi kohtuotsusesse täpsustuse, mis puudutas asitõendina äravõetud esemete tagastamist AS-le X (pankrotis).

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Alusetu on apellatsiooni üldsõnaline väide, et kriminaalasjas on tuvastamata jäänud AS X tegelik laovarude seis ja eelkõige

lao nr 6 seis. Maakohus on kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega tuvastanud ladudes olnud vilja koguse aastatel

2001-2003. Dokumentatsioonis sisalduv teave AS X varude lõppemisest ühtib AS X töötajate sellekohaste ütlustega. Võõrast

vilja väljastati seetõttu, et AS X enda vili sai otsa suvel 2002. Laos nr 6 asus AS X enda vili, mida kasutati söödaviljana

aktsiaseltsi enda majandustegevuses. Tegemist oli jõusööda laoga ja selles olevat vilja kasutati jõusööda tegemiseks.

4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonis märgituga, et maakohus pole tuvastanud kelmuse asjaolusid ja andnud

süüdistatava tegevusele karistusõiguslikku hinnangut. Samuti ei soostunud ringkonnakohus väitega, et tegemist pole kelmuse,

vaid AS X ja AS Y võlaõigusliku kokkuleppega. Ringkonnakohus osutas ka sellele, et maakohus on teinud vahet vilja

varumiseks antud laenul ja puudujäägi väljaostmiseks antud laenul. Otsusest nähtuvalt ei ole kohus seostanud hiljem

puudujäägi väljaostmiseks antud laenu kelmuse koosseisu tunnustega ega ole leidnud, et sellise laenu andmise puhul oleks tegu

iseseisva kuriteoga. Maakohus nimetab 2003. a laenu andmise fakti ühe tõendina, mis kinnitab juba tekkinud puudujäägi

avastamist.

4.3 Ringkonnakohtu hinnangul tunnistas maakohus I. T. õigustatult süüdi ka omastamises. Süüdistuses kirjeldatud asjaolud on

õiguslikult hinnatavad vilja kolmanda isiku, s.o AS X kasuks pööramisena KarS § 201 mõttes. Maakohus on tuvastanud, et

süüdistatav müüs ja väljastas hoiustatud võõrast vilja omanike nõusolekuta. Õiguslikult tähendab see seda, et vilja pööramine

AS X kasuks oli ebaseaduslik, sest tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 68 on omanikul absoluutne õigus asja vallata,

kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede

kõrvaldamist. Võõra asja müümine on üldjuhul samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena

endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. Kuna maakohus tuvastas, et I. T. müüs

AS X majandustegevuse käigus võõrast vilja, on I. T. puhul kindlaks tehtud ka omastamistahte manifesteerimine. Maakohtu

otsuses esitatud tõenditest tulenevalt oli I. T-l AS-s X hoiustatud vilja üle selline ametiseisundist tulenev faktiline võim, mis

lasi tal otsustada vilja kasutamise üle. Tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõendite järgi toimus hoiustatud vilja

väljastamine AS X ladudest I. T. korralduste alusel, mis annab aluse lugeda I. T. karistusõiguslikus mõttes hoiustatud vilja

valdajaks.

4.4 Ringkonnakohus leidis, et apellandi vastuväited I. T. süüditunnistamisele KarS § 386 lg 1 järgi ei ole veenvad ega saa olla

maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Maakohus on põhjendatult lugenud tunnistajate E. U. ja H. P. ütlused usaldusväärseks,

kuna need on loogilised ja seostuvad objektiivse olukorraga, milles AS X süüdistuses nimetatud deklaratsioonide esitamise ajal

oli. Kaitsja väide, et need tunnistajad on kriminaalasja menetluse käigust huvitatud, on paljasõnaline. Tunnistajad E. U. ja H. P.

on kohtueelse uurimise algusest peale olnud koostööaldid ning aidanud kaasa tõe tuvastamisele. See on muu hulgas toonud

kaasa E. U. enda süüditunnistamise maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasaaitamises. Olgugi, et süüdistatav on

püüdnud ennast distantseerida süüdistusest, väites, et ta ei teinud ise raamatupidamist, oli ta tunnistajate ütluste kohaselt

igapäevaselt kursis äriühingu majandustegevuse näitajatega, sh äriühingul lasuvate maksuvõlgadega. Seda kinnitavad tõendid,

millest nähtuvalt ei toimunud AS-s X ühtegi tehingut ega toimingut I. T. teadmata. Kaitsja on veel leidnud, et kuna

käibedeklaratsioonid sisaldavad vähemalt kolme isiku poolt tehtud kandeid, siis ei ole selge millistest numbritest kohus on

lähtunud, millised on valeandmed ja mida kajastavad juurdekirjutised. Kaitsja on oma väidetes lähtunud

käibedeklaratsioonidest, mis on kriminaalmenetluse käigus võetusega ära võetud AS X raamatupidamisest. Süüdistuse aluseks

saavad olla aga ainult käibedeklaratsioonid, mis on esitatud maksuhaldurile, kuivõrd ainult sellistel käibedeklaratsioonidel saab

olla õiguslik tähendus maksukohustuse tekkimisel. AS X poolt maksuhaldurile esitatud ja Jõgeva Maksuametist ära võetud

deklaratsioonid on parandusteta. Need on koostanud raamatupidaja E. U. ja allkirjastanud I. T.

4.5 Ringkonnakohus luges alusetuteks apellandi väited, mille kohaselt ei ole AS X pankrotihaldur esitanud kõiki asjas olulisi

dokumente ja kadunud on 2002 aasta raamatupidamis-dokumendid ning et kahtluse all on pankrotihalduri objektiivsus ja

tegevus.

4.6 Apellatsioonis väidetakse väheveenvalt, et süüdistatav ei saanud maksudeklaratsioone koostada, kuna tal puudusid

raamatupidamis- ja maksundusalased eriteadmised, ja et süüdistatav üksnes allkirjastas raamatupidaja koostatud

deklaratsioonid, olles võimetu nende sisulist õigsust kontrollima. Ringkonnakohus leidis, et sellise kaitseversiooni puhul jääb

selgusetuks, miks oli raamatupidajal vaja maksudeklaratsioonides valeandmeid kajastada. Samas on kriminaalasjas kogutud

tõendite pinnalt ilmne I. T. tahtlus maksudeklaratsioonides valeandmeid esitada.

4.7 Ringkonnakohus nõustus apellandi seisukohaga, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, avaldades KrMS § 291 p 5

alusel tunnistaja L. E. ütlused. Samas pole selle tunnistaja ütlused maakohtu süüdimõistva otsuse tegemisel käsitlemist leidnud

ja seega ei saa nende kohtuistungil avaldamist pidada selliseks rikkumiseks, mis seaks kahtluse alla maakohtu otsuse

seaduslikkuse.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. T. kaitsja vandeadvokaat T. Pilv, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja I. T. õigeksmõistmist kõigis talle esitatud süüdistustes. Kassaatori põhiväited on järgmised.

5.1 Menetluses on jäänud tuvastamata AS X laovarude tegelik seis. Vilja laoseisude ja liikumise kohta kogutud tõendid on

puudulikud, kuna need ei kajasta kõiki vilja koguse seisukohalt olulisi andmeid.

5.2 Kohtud ei ole tuvastanud kelmuse toimepanemist I. T. poolt. Uuritud on üksnes toimunu faktilisi asjaolusid, kuid kohtud ei

ole andnud nendele asjaoludele veenvat karistusõiguslikku hinnangut. Kassaatori hinnangul ei heideta süüdistatavale ette vilja

puudujääki aastal 2002, vaid 2003. a saadud laenu, mille eesmärk oli puudujäägi väljaostmine, ning sellest tekkinud kohustusi.

Sellise laenu saamine ei ole aga käsitatav kelmusena, vaid AS X ja AS Y võlaõigusliku kokkuleppena, mis oli suunatud

võlgnetava kohustuse täitmisele ja milles puudus kuriteo koosseis. Kohtuotsustes puudub kelmuse koosseisu analüüs.

5.3 AS X pankrotihaldur ei ole esitanud kõiki asjas olulisi dokumente, mistõttu on kriminaalmenetlus toimunud osalise ja

taastatud materjali alusel. Kassaatori hinnangul on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega.

5.4 Asjas on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ka sellega, et kohtumenetluses on jäänud põhjendamatult üle kuulamata

tunnistaja L. E., ehkki takistused tema tunnistajana kohtusse kutsumiseks puudusid. See tunnistaja teab AS X bilansist,

majandustulemustest ja kavandatud väetisetootmise projektist ning on võimalik, et tema ütlused lükanuks süüdistusversiooni

ümber.

5.5 I. Toming tuleb KarS § 386 lg 1 järgi õigeks mõista, kuna ta ei tegelenud AS X igapäevase raamatupidamisega ja ta on

maksukuriteos süüdi tunnistatud asjast vahetult huvitatud tunnistaja ütluste alusel. Seejuures on käibedeklaratsioonil kolmanda

isiku parandused, millele menetluse kestel pole tähelepanu pööratud. I. T. ise maksudeklaratsioone ei koostanud, kuna tal

polnud sellekohaseid eriteadmisi. Deklaratsioonid koostas raamatupidaja ja I. T. üksnes allkirjastas need. Eriteadmiste

puudumisel ei olnud I. T-l võimalik ise deklaratsioonide õigsust põhjalikult kontrollida.

6. Riigikohtule esitasid kassatsioonivastused Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurörid Külli Saks ja Kristiina Laas.

6.1 Prokurör K. Saks leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjalikult motiveeritud ning selle tühistamiseks alust ei

ole. Kassatsioonis on korratud apellatsioonis toodud väiteid, millele ringkonnakohus on andnud motiveeritud hinnangu. Seoses

tunnistaja L. E. üle kuulamata jätmisega märgib prokurör, et kui kaitsja leidis, et see tunnistaja võib teada asjaolusid, mis

välistaks või kergendaks I. T. süüd, tulnuks kaitsjal taotleda tunnistaja vahetut ülekuulamist ringkonnakohtus. Seda kaitsja aga

ei teinud. Samuti pole kaitsja senises menetluses välja toonud, milliseid I. T. süüd välistavaid või vähendavaid asjaolusid ta L.

E. ütlustega tõendada sooviks.

6.2 Prokurör K. Laasi kassatsioonivastuses, milles käsitletakse I. T. süüditunnistamist ja karistamist KarS § 386 lg 1 järgi,

leitakse samuti, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja motiveeritud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Kassatsioonist on

võimatu välja lugeda kassatsiooni alust. Kassatsioonis korratakse apellatsiooni väiteid, mida ringkonnakohtu otsuses on

põhjalikult käsitletud. Kaitsja taotleb Riigikohtult tõendite ümberhindamist, seda aga Riigikohus teha ei saa.

7. Maksu- ja Tolliamet esitas kassatsioonivastuse ilma KrMS § 349 lg 2 ja § 344 lg 3 p 3 kohaselt nõutava advokaadi

vahenduseta. Seetõttu ei ole Riigikohtul võimalik Maksu- ja Tolliameti seisukohta kassatsioonivastusena arvestada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium annab esmalt hinnangu kassatsiooni põhjendatusele ja I. T. süüditunnistamise ning

karistamise seaduslikkusele (I). Seejärel käsitleb kriminaalkolleegium AS X (pankrotis) ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja

Tolliameti kaudu) tsiviilhagide lahendamist (II). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta

(III).

I

9. Kolleegium leiab, et ükski kassatsioonis esitatud väidetest ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks. Valdavalt

korratakse kassatsioonis apellatsioonis esitatud argumente, mis on aga ringkonnakohtu otsuses veenvalt ümber lükatud.

Seejuures keskendub kassatsioon kohtute poolt tõenditele antud hinnangu ja selle alusel tuvastatud faktiliste asjaolude

vaidlustamisele. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Seda, et kohtud oleksid tõendite

hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, nagu väidab kaitsja, kriminaalkolleegium ei tuvastanud. Ühtlasi märgib

kolleegium ära vastuolu kassatsioonis esitatud taotluse ja selle põhjenduse vahel. Nimelt taotletakse kassatsiooni lõpposas

ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja I. T. õigeksmõistmist kõigis talle esitatud süüdistustes, samas ei sisalda

kassatsioon ühtegi põhistust selle kohta, miks on kaitsja arvates väär I. T. süüditunnistamine KarS § 281 lg 1 ja § 380 järgi.

Eraldi osutab kolleegium seoses kassatsioonis märgituga järgnevale.

10. Eksitav on kaitsja väide, et kohtuotsustes puudub kelmuse koosseisu analüüs, kuna kohtud ei ole põhjendanud, miks vastab

I. T. poolt 2003. a veebruaris AS X nimel AS-ga Y puudujäägi kõrvaldamiseks laenulepingu sõlmimine kelmuse tunnustele.

I. T-le esitatud süüdistusest ja maakohtu otsusest nähtub ühemõtteliselt, et I. T. ei ole KrK § 143 lg 2 p 11 järgi süüdistatud ega

süüdi tunnistatud laenulepingu sõlmimises 2003. a veebruaris. I. T-le kelmusena süüks arvatud tegu seisneb selles, et ta esitas

16. ja 29. augustil 2001 AS X nimel AS Y esindaja A. Sootsile kaks teadvalt ebaõigeid andmeid sisaldavat toiduteravilja

üleandmise-vastuvõtmise akt-arvet, millega tekitas AS Y esindajale ebaõige ettekujutuse, nagu oleks AS X hankinud ja

riigireservi üle andnud akt-arvetel näidatud viljakogused. Tekkinud eksimuse tagajärjel tegi AS Y varakäsutuse, millega kanti

AS-le X üle raha ja loeti täidetuks AS X laenulepingust tulenev kohustus. Laenulepingu sõlmimist 2003. a veebruaris

puudujäägi kõrvaldamiseks ei käsitanud maakohus kelmusena, vaid asjaoluna, mis kinnitas, et I. Toming pani varem, s.o

2001. a augustis toime kelmuse. See, et I. T. tunnistati KrK § 143 lg 2 p 11 järgi süüdi just 2001. a augustis, mitte aga 2003. a

veebruaris toimepandu eest, on maakohtu otsusest üheselt mõistetav. Samuti selgitas seda kaitsja apellatsioonile vastates

ringkonnakohus (ringkonnakohtu otsuse lk 18 ja käesoleva otsuse punkt 4.2). Kassatsioonist ei nähtu, et kaitsja oleks

ringkonnakohtu sellele selgitusele tähelepanu pööranud.

11. Kassaatori arvates on käesolevas asjas rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust muu hulgas sellega, et maakohus jättis

kohtulikul arutamisel tunnistajana üle kuulamata L. E. ja ringkonnakohus ei käsitanud seda menetlusnormide olulise

rikkumisena. Seoses sellega märgib kolleegium järgmist.

11.1 Taotluse L. E. kohtusse kutsumiseks esitas esmalt prokurör süüdistusakti lisas. Pärast seda kui L. E. ei ilmunud

kohtuistungile, loobus prokurör K. Saks 18. detsembri 2006. a istungil selle tunnistaja kohtusse kutsumise taotlusest, paludes

KrMS § 291 p 5 alusel avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Kaitsja leidis, et L. E. ülekuulamisprotokolli

avaldamise vastu ei ole tal midagi, sest "see on napp, seal ei sisaldu midagi". Samas jäi kaitsja seisukohale, et L. E. tuleb siiski

ka kohtuistungil üle kuulata. Maakohus rahuldas prokuröri taotluse ja avaldas L. E. kohtueelses menetluses antud ütlused. (XI

kd, tl 193-194.) Kaitsja kordas taotlust L. E. kohtus üle kuulata ka vahetult enne kohtuliku uurimise lõpetamist 17. juuni

2008. a kohtuistungil (XII kd, tl 133-134). Samas ei selgitanud kaitsja ei 18. detsembri 2006. a ega 17. juuni 2008. a

kohtuistungil üheselt arusaadavalt, milliste I. T-le esitatud süüdistuse seisukohast oluliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks

võiks L. E. ülekuulamine vajalik olla. Kaitsja märkis vaid, et L. E. "on pidanud T-ga läbirääkimisi bilansist, aktsiatest, teab

palju erinevat informatsiooni" (XI kd, tl 194). Ka apellatsioonis ja kassatsioonis, kus vaidlustatakse L. E. üle kuulamata

jätmist, piirdutakse märkusega, et L. E. oleks saanud anda ütlusi AS X bilansi, majandustulemuste ja kavandatava

väetisetootmisprojekti kohta. Kuidas nimetatud asjaolud seonduvad I. T-le esitatud süüdistusega, kaitsja ei täpsusta. Lahtiseks

jääb isegi küsimus, millise I. T-le süüksarvatud kuriteoga seoses võiksid L. E. ütlused kaitsja hinnangul tõendina olulised olla.

Maakohus, kes avaldas L. E. kohtueelses menetluses antud ütlused, - tehes seda küll ebaseaduslikult, nagu ringkonnakohus

õigesti leidis - oma otsuses nendele ütlustele ei tuginenud. See näitab, et asjaolud, mille kohta L. E. kohtueelses menetluses

ütlusi andis, polnud puutumuses I. T-le esitatud süüdistuse sisuga. Seda, et L. E. võiks anda ütlusi veel mingite muude,

käesolevas asjas tähtsust omavate asjaolude kohta, pole kaitsja taotlustest võimalik järeldada. Nähtuvalt kriminaalasja

materjalidest on L. E. näol tegemist AS X ühe lepingupartneri AS L juhatuse liikmega, kes polnud AS X tegevusega otseselt

seotud. Seega ei võimalda ka kriminaalasja materjalid teha järeldust, et L. E. võinuks anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude

kohta.

11.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. mai 2008. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-08 (RT III 2008, 27, 180, p 8.1) on

leitud, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb

kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi

kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada

pooltele tema ülekuulamine. (Vt viidatud otsuse punkt 8.1.) Kolleegium märgib, et osutatud seisukoha mõistmisel on oluline

arvestada konkreetse kohtuasja konteksti. Kriminaalasjas nr 3-1-1-23-08 vaieldi selle üle, kas kohus pidanuks tunnistajana üle

kuulama isiku, kes nägi kuriteosündmust vahetult pealt (vt viidatud otsuse punkt 4.2). Selles asjas tehtud otsuses osutatud

kohtu kohustus kutsuda tunnistaja kohtusse ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine ei tähenda aga seda, et kohtul puuduks

õigus hinnata, kas isik, kelle kohtus ülekuulamist kohtumenetluse pool vajalikuks peab, võib teada tõendamiseseme asjaolusid,

s.t olla konkreetses kriminaalasjas tunnistaja (KrMS § 66 lg 1). Selline õigus on kohtul ka siis, kui kohtumenetluse pool

soovib, et tunnistajana kuulataks üle isik, kelle ülekuulamist on varasemas menetluses taotlenud teine kohtumenetluse pool,

kes oma taotlusest loobub. Mõistetavalt ei piirdu kohtu kohustus kutsuda isik tunnistajana kohtusse vaid juhtudega, mil kohtul

on välja kujunenud veendumus, et konkreetne isik teab tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes on

käsitatav ka isik, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Samas ei ole kohtul

kohustust kutsuda tunnistajana kohtusse isikut, kelle võimalik teadmine tõendamiseseme asjaoludest ei nähtu ei kriminaalasja

materjalidest ega isiku ülekuulamist sooviva kohtumenetluse poole taotlusest.

11.3 Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus ei ole L. E.-d üle kuulamata jättes

kriminaalmenetlusõigust rikkunud, sest kriminaalasja materjalidest ja ka L. E. ülekuulamist taotlenud kaitsja taotlusest ei

nähtunud põhjusi, mis andnuks piisava aluse arvata, et L. E. võib teada tõendamiseseme asjaolusid ja olla seega käesolevas

kriminaalasjas tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõttes.

12. Väljudes KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsiooni piiridest, märgib kolleegium, et maakohus ja ringkonnakohus on I. T-le KarS

§ 201 lg 2 p-s 3 sätestatud raskendavat asjaolu (teo toimepanemine ametiisiku poolt) süüks arvates eiranud KarS § 5 lg-t 2,

mille kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda,

tagasiulatuv jõud. Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt pani I. T. omastamise toime AS X juhatuse liikmena, s.o ametiisikuna

KarS § 288 mõttes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 1 kohaselt on aktsiaselts eraõiguslik juriidiline isik. KarS § 288

redaktsioon, mis kehtis enne 15. märtsi 2007, luges tõepoolest ametiisikuks ka isiku, kellel oli ametiseisund eraõiguslikus

juriidilises isikus. 15. märtsil 2007 jõustunud Karistusseadustiku § 288 lg 1 kohaselt on ametiisik karistusseadustiku eriosa

tähenduses isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises

isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või

võimuesindaja ülesanded. Eraõiguslikku juriidilist isikut juhtivat isikut saab käsitada ametiisikuna üksnes KarS §-de 293-298

tähenduses (KarS § 288 lg 2). Seega ei saa aktsiaseltsi kui eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme poolt toime pandud

omastamist alates 15. märtsist 2007 enam kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-66-07 - RT III 2007, 43, 344, p 9, kus on sarnasele seisukohale asutud

korteriühistu juhatuse liikme osas.) Kuna I. T-le süüksarvatud omastamist ei saa alates 15. märtsist 2007 enam kvalifitseerida

KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused I. T. süüditunnistamises KarS § 201 lg 2 p 3 järgi

tühistada. Samas ei pea kolleegium vajalikuks vähendada I. T-le omastamise eest mõistetud karistust, s.o 2 aasta ja 3 kuu

pikkust vangistust.

II

13. Kohtud rahuldasid kannatanute tsiviilhagid, mõistes I. T-lt AS X (pankrotis) kasuks välja 5 413 886 krooni 90 senti ja Eesti

Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks kokku 254 305 krooni 22 senti (sh 29 033 krooni maksuintressidena). Seoses

sellega märgib kriminaalkolleegium taaskord, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda

tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 47, 22. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-22-07 - RT III 2007, 29, 240, p 14.1; 28. jaanuari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44;45, p 32 ja

12. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09 - RT III 2009, 26, 194, p 9). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi on kohtuotsuse olulises osas

põhjendamata jätmine menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis TsMS § 692 lg 1 p 2 kohaselt on juhul, kui see võis kaasa

tuua ebaõige otsuse, kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks. TsMS § 692 lg 4 näeb ette, et kui ringkonnakohus on

rikkunud TsMS § 669 lõikes 1 nimetatud menetlusõiguse normi, ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ning tühistab

ringkonnakohtu otsuse kaebusest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Olukorras, kus TsMS §-s 669

nimetatud menetlusnormi rikkumine on alguse saanud maakohtust, tuleb vastavalt TsMS § 691 p-le 4 ja § 692 lg 5 esimesele

lausele koos ringkonnakohtu otsusega tühistada ka maakohtu otsus ja saata kohtuasi uueks arutamiseks maakohtule.

Kolleegium leiab, et käesolevas asjas tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tsiviilhagide lahendamise osas TsMS

§ 669 lg 1 p 5 ja § 692 lg 5 esimese lause alusel tühistada olenemata kassatsiooni põhjendustest, sest maakohtu otsuses on

kannatanute tsiviilhagide rahuldamine jäetud olulises ulatuses põhjendamata ja ringkonnakohus ei ole seda puudust

kõrvaldanud.

14. Seoses AS X (pankrotis) tsiviilhagi lahendamisega märgib kolleegium järgmist.

14.1 Maakohus leidis, et AS X (pankrotis) nõue I. T. vastu tuleb rahuldada ÄS § 315 lg 2 alusel. Kohtuotsuse kohaselt tekitas

I. T. AS-le X kahju sellega, et ta aktsiaseltsi juhatuse liikmena käsutas ja kasutas AS X poolt hoiule võetud võõrast vilja,

1) väljastades 2003. a veebruaris ja märtsis AS X laost seal hoiustatud riigireservi julgeolekuvaru vilja Kesko Agro Eesti AS-le

ja

2) kasutades ajavahemikul 9. juulist 2002 kuni 9. juunini 2003 AS X laos hoiustatud Kesko Agro Eesti AS vilja AS X viljana.

(Teo asjaolude kohta lähemalt käesoleva otsuse punktides 1.2 ja 2.2.)

Maakohus märkis, et võõra vilja omastamisega AS X poolt tekkis vilja omanikel nõue AS X vastu. Omastamises on süüdi I. T.,

kes tekitas sellega kahju AS-le X. AS-le X tekitatud kahju suuruseks luges kohus 5 413 886 krooni 90 senti (millest 4 161 877

krooni 70 senti moodustas Kesko Agro Eesti AS vilja ja 626 004 krooni 60 senti riigi julgeolekuvaru vilja puudujääk).

14.2 Kolleegium märgib esmalt, et ebatäpne on maakohtu viide ÄS § 315 lg 2 praegu kehtivale redaktsioonile. Nimelt jõustus

see 1. jaanuaril 2006, s.o pärast I. T. poolt nende tegude toimepanemist, mille alusel temalt kahju hüvitamist nõutakse.

Maakohtu selline ebatäpsus ei mõjuta antud juhul siiski asja lahendamist, sest sarnaselt ÄS § 315 lg 2 kehtivale redaktsioonile

sätestas ka 1. juulist 2002 kuni 31. detsembrini 2005 jõus olnud ÄS § 315 lg 1, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse

rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt.

14.3 Lähtuvalt ÄS § 315 lg-st 1 (1. juulist 2002 kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud redaktsioonis) peab aktsiaseltsi juhatuse

liikme vastu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema tuvastatud, et juhatuse liige on rikkunud oma ametikohustusi ja just

rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju, kusjuures ka juhul, kui need eeldused on täidetud, vabaneb juhatuse liige

vastutusest, kui ta tõendab, et tema rikkumine oli VÕS § 103 mõttes vabandatav. Seega tuleb tuvastada nii rikkumine, kahju

kui ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

05 - RT III 2005, 17, 181, p-d 21-22.)

14.4 Tõlgendades ÄS § 315, on Riigikohus leidnud, et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt

käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe, mille pooltel on suhtest tulenevalt nii võlaõiguslikud õigused kui kohustused.

Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. Juhatuse liikme

kohustused võivad seejuures tuleneda nii seadusest, äriühingu põhikirjast kui ka juhatuse liikme ja äriühingu vahelisest

lepingust. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p-d 18 ja 31-33.) Käesolevas asjas

ei ole kohtud tsiviilhagi rahuldades ära näidanud, milliseid õiguslikke kohustusi I. Toming hoiulevõetud vilja käsutamise ja

kasutamisega AS X ees rikkus. Tegemist on kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmisega TsMS § 669 lg 1 p 5 mõttes,

sest rikutud ametikohustuse kindlakstegemine on ÄS § 315 lg 1 (1. juulist 2002 kehtinud redaktsioonis) kohaldamiseks

vältimatult vajalik. Siinkohal märgib kolleegium, et AS-s X vilja hoiustanud isikute omandiõiguse rikkumine, mille kohtud

tegid kindlaks I. T. KarS § 201 järgi süüdi tunnistades, ei tähenda automaatselt seda, et I. T. oleks võõra vilja väljastamisega

rikkunud oma kohustusi ka AS X ees. Samuti märgib kolleegium, et äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on

käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena vaid siis, kui ta rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 - RT III 2008, 52, 361, p 27).

Seega sisustamaks I. T. ametikohustuste rikkumist ÄS § 315 mõttes AS X sõlmitud hoiulepingute rikkumise kaudu, tuleb

kohtuotsuses ära näidata, et AS X nimel tegutsedes rikkus I. T. hoiulepingute tingimuste järgimata jätmisega ühtlasi mõnda

oma kohustust AS X ees (näiteks ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud juhatuse liikme kohustust tegutseda majanduslikult kõige

otstarbekamal viisil). Näiteks võib juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena äriühingu ees olla käsitatav see, kui juhatuse

liige jätab mõjuva põhjuseta täitmata äriühingu lepingulise kohustuse, mille tagajärjel peab äriühing oma võlausaldajale

leppetrahvi tasuma. Käesoleval juhul ei ole kohtud AS X (pankrotis) tsiviilhagi rahuldades aga ära näidanud, milliseid

kohustusi I. T. äriühingu ees rikkus.

14.5 Kahju hüvitamise kohustuse eelduseks on hüvitatava kahju olemasolu. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise

eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Muu hulgas tähendab see seda, et kahjuhüvitisest tuleb maha

arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud

juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5). Seega peab kohus hüvitatava

kahju kindlakstegemisel alati võrdlema kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga,

mis oleks olnud juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tekkinud kahju suuruseks

loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahe. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-08 - RT III 2009, 10, 68, p 14.)

14.6 Käesolevas asjas on kohtud käsitanud I. T. poolt AS-le X tekitatud kahjuna AS X poolt ära kasutatud võõra vilja väärtust,

mille ulatuses tekkisid vilja hoiustajatel nõuded AS X vastu. Samas puudub kohtuotsustes sellise kahju arvestamise metoodika

kohta igasugune põhjendus, mis tähendab TsMS § 669 lg 1 p 5 nõuete rikkumist. Kohtuotsustest ei selgu, miks on ärakasutatud

vilja väärtus samastatud AS-l X tekkinud kahjuga. Kohtud ei ole võrrelnud AS X varalist olukorda pärast väidetavalt kahju

tekitanud sündmust (hoiulevõetud vilja käsutamine ja kasutamine) olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui hoiulevõetud vilja ei

oleks käsutatud ega kasutatud. Kolleegium märgib, et mõlema astme kohtu poolt tuvastatu kohaselt käsutas ja kasutas I. T. nii

riigireservi julgeolekuvaru vilja väärtuses 626 004 krooni 60 senti kui ka Kesko Agro Eesti AS vilja väärtuses 4 161 877

krooni 70 senti AS X majandustegevuse käigus aktsiaseltsi huvides. Kohtud tegid kindlaks, et riigireservi julgeolekuvaru vilja

väljastati Kesko Agro Eesti AS-le AS X lepinguliste kohustuste täitmiseks põhjusel, et Kesko Agro Eesti AS vili oli AS X

poolt ära tarvitatud. Ka Kesko Agro Eesti AS vilja kasutati ja käsutati kohtuotsuste kohaselt AS X huvides, tarvitades seda

loomasöödaks ja müües edasi AS X viljana (vt käesoleva otsuse punkte 2.2 ja 4.3). Olukorras, kus I. T. kasutas ja käsutas AS-s

X hoiustatud vilja äriühingu huvides, nagu kohtud tuvastasid, tuleb AS-l X kahju suuruse kindlakstegemisel kasutatud vilja

omanike poolt esitatud nõuete summast maha arvata see kasu, mida AS X hoiustatud vilja käsutamise ja kasutamise

tulemusena sai (VÕS § 127 lg 5). Lugedes hoiulevõetud vilja käsutamise ja kasutamise tõttu AS X vastu tekkinud nõuete

summa täies ulatuses I. T. poolt aktsiaseltsile tekitatud kahjuks, on kohtud lähtunud eeldusest, et vilja kasutamisel AS X vara

üldse ei suurenenud, jättes selle seisukoha aga põhjendamata.

14.7 Kolleegium leiab, et kuna eelmistes alapunktides osutatud lüngad kohtuotsuste põhistustes võisid kaasa tuua ebaõige

otsuse, tulebki kohtuotsused AS X (pankrotis) tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 2 p 2 alusel tühistada ja

saata kohtuasi selles osas uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

15. Kolleegiumi hinnangul on kohtud jätnud nõuetekohaselt põhjendamata ka Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

tsiviilhagi rahuldamise.

15.1 Kohtud on leidnud, et esitades AS X 2003. a aprilli- ja maikuu käibedeklaratsioonides valeandmeid, tekitas I. T. riigile

kahju, mis moodustub AS X poolt maksustamisperioodidel aprill ja mai 2003 vähemdeklareeritud käibemaksu-kohustusest ja

sellelt arvestatud maksuintressidest (kuni ajani, mil riik sai maksuvõla olemasolust teada). Kohtud leidsid, et sellise kahju

hüvitamise õiguslikuks aluseks on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 (vt käesoleva otsuse punkti 2.8).

15.2 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et teatud juhtudel võib riigil tekkida tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue

äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 43). Kui juhtudel, mil deklareerimiskohustust

rikuti enne 1. juulit 2002, oli sellise nõude õiguslikuks aluseks TsK § 448 lg 1, siis alates 1. juulist 2002 aset leidnud

rikkumiste puhul tuleneb riigi nõude õiguslik alus VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7, nagu kohtud on õigesti leidnud.

15.3 Viimativiidatud otsuses selgitas kriminaalkolleegium ka seda, milles saab väljenduda äriühingu juhatuse liikme poolt

äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatav kahju. Kolleegium

märkis, et juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud äriühingu maksuvõlg iseenesest ei ole

käsitatav

riigile

tekkinud

kahjuna,

kuna

riik

saab

nõuda

maksuvõla

tasumist

äriühingust

maksumaksjalt.

Deklareerimiskohustuse rikkumine ei mõjuta riigi maksunõude olemasolu ega suurust. Küll võib see tuua kaasa, et riik ei ole

maksunõudest teadlik, mistõttu ta ei saa ka maksuvõlga õigeaegselt sisse nõuda. Kui riik tuvastab (maksu- või

kriminaalmenetluses) varjatud maksunõude ja see õnnestub äriühingust maksumaksjalt (koos maksuintressidega) sisse nõuda,

ei ole riigil kahju tekkinud. Samas võib juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu maksukohustuse tekkimise ja

maksunõude ilmsikstuleku vahele jääval ajal juhtuda, et äriühingu maksevõime väheneb, äriühing likvideeritakse või

maksuvõlg aegub. Sellisel juhul on riik maksunõude avastamisel halvemas olukorras, kui ta oleks olnud siis, kui juhatuse liige

oleks äriühingu maksukohustuse õigel ajal ja õiges suuruses deklareerinud. Maksunõue, mis riigil õnnestunuks

maksukohustuse tekkimise ajal sisse nõuda, on vahepeal muutunud täielikult või osaliselt väärtusetuks. Kirjeldatud olukorras

saab rääkida põhjuslikust seosest juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumise ja riigil kahju tekkimise vahel.

Äriühingu juhatuse liikme poolt maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatava

kahju tuvastamiseks tuleb võrrelda riigi varalist olukorda pärast varjatud maksunõude ilmsikstulekut (maksu- või

kriminaalmenetluse käigus) varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud oma maksunõudest teada õigeaegselt

esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist (s.t kui juhatuse liige oleks oma deklareerimiskohustust täitnud). Seega saab riigi

kahju väljenduda eeskätt riigi maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mille jooksul

maksuvõla sissenõudmine deklareerimis-kohustuse rikkumise tõttu viibis. Sellise kahju arvestamiseks tuleb maksuvõla osast,

mis õnnestunuks riigil äriühingult viimase majanduslikku olukorda arvestades reaalselt sisse nõuda siis, kui riik oleks

maksunõudest teada saanud maksukohustuse tekkimise ajal, lahutada maksuvõla osa, mis õnnestu(nu)ks riigil äriühingult sisse

nõuda pärast maksunõudest tegelikku teadasaamist. On võimalik, et äriühing ei oleks juba maksukohustuse tekkimise ajal

olnud majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, s.t et maksunõue ei olnud algusest peale sissenõutav. Siis ei saa ka

rääkida juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahjust, kuna deklareerimiskohustuse rikkumine ei

mõjuta riigi maksulaekumise (vara) suurust. Sest ka juhul, kui deklareerimiskohustus oleks nõuetekohaselt täidetud, ei oleks

riigi maksulaekumised suurenenud. Väärtusetuks muutunud maksunõude näol on olemuslikult tegemist riigi saamata jäänud

tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks

olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata tõendeid, mis kajastavad võlgniku majanduslikku ja

varalist seisu. Seega sõltub juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatava kahju suurus ka äriühingu

maksevõime muutumisest maksukohustuse tekkimise ja maksuvõla ilmsikstuleku vahelisel ajal. (Osundatud otsuse p-d 45-47.)

Samuti leidis kolleegium, et juhatuse liikme poolt äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete

esitamisega riigile tekitatav kahju võib lisaks maksunõude reaalväärtuse vähenemisele hõlmata ka maksuintressi, arvestatuna

maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav. Maksuintress on käsitatav

juhatuse liikme tekitatud kahjuna üksnes juhul, kui maksumaksjalt ei ole võimalik seda sisse nõuda. Juhatuse liikmelt ei saa

kahjuna nõuda maksuintresse maksuvõla sellelt osalt, mida ei oleks äriühingu majandusliku olukorra tõttu olnud võimalik sisse

nõuda juba maksukohustuse tekkimise ajal. (Osundatud otsuse p-d 49-51).

15.4 Käesolevas asjas on kohtud lugenud I. T. poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuks kogu AS X

käibemaksukohustuse (ja sellelt arvestatud maksuintressid), mille I. T. aktsiaseltsi 2003. a aprilli- ja maikuu

käibedeklaratsioonides deklareerimata jättis. Samas ei ole kohtud võrrelnud riigi varalist olukorda pärast AS X varjatud

käibemaksukohustuse ilmsikstulekut varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud AS X käibemaksukohustuse

tegelikust suurusest teada 2003. a mais ja juunis, mil kõnealune käibemaksukohustus tulnuks deklareerida. Kohtud ei ole

tuvastanud, kas ja kui, siis millises ulatuses olnuks riigi maksunõue AS X vastu olnud 2003. a mais ja juunis sissenõutav ja

millises ulatuses oli või on see sissenõutav maksunõude ilmsikstulekul. Sisuliselt on kohtud lähtunud eeldusest, et

käibemaksukohustuse tekkimisel oli AS X suuteline selle täies ulatuses täitma, maksunõude ilmsikstulekul oli see aga

muutunud väärtusetuks. Samas on kohtud jätnud sellise seisukoha täielikult põhistamata. Seda käsitab kolleegium

menetlusõiguse olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 1 p 5 mõttes. Siinkohal tuleb märkida, et eeldus, nagu olnuks AS X

käibemaksukohustuse tekkimise ajal 2003. a mais ja juunis suuteline selle täies ulatuses tasuma, on vähemalt esmapilgul

vastuolus järeldustega, milleni kohtud jõudsid I. T. süüditunnistamisel KarS § 380 järgi. Nimelt leidsid kohtud, et alates

2002. a kevadest oli AS X püsivalt maksejõuetu (vt käesoleva otsuse punktid 1.3 ja 2.4).

15.5 Eeltoodud põhjustel tuleb kohtuotsused TsMS § 692 lg 2 p 2 alusel tühistada ka Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas ja saata kohtuasi selles osas uueks arutamiseks maakohtule.

III

16. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 362 p-dest 1 ja 2, § 339 lg 1 p-st 7, samuti TsMS § 691 p-

st 4, § 692 lg 1 p-st 2 ja lg-test 4 ja 5 ning § 669 lg 1 p-st 5, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

11. märtsi 2009. a ja Tartu Maakohtu 22. septembri 2008. a otsused osaliselt, tehes I. T. süüditunnistamist ja karistamist

puudutavas osas ise uue otsuse ja saates tsiviilhagid uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kassatsiooni rahuldab kolleegium

osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg