3-1-1-61-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-61-09

Otsuse kuupäev

24. september 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi A. O. süüdistuses KrK § 161 ja KarS

§ 373 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 2009. a otsus kriminaalasjas

nr 1-04-201

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. juuli 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 2009. a ja Tartu Maakohtu 4. novembri 2008. a otsused osas,

millega kriminaalmenetlus A. O. süüdistuses KrK § 161 järgi lõpetati aegumise tõttu, samuti A. O.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 373 järgi.

2. Mõista A. O. KrK § 161 järgi õigeks AS-i Eesti Maapank teavitamata jätmises X linnas X tn N asuva

hoone maa oluliseks osaks muutumisest.

3. Ülejäänud osas saata A. O. süüdistus KrK § 161 ja KarS § 373 järgi uueks arutamiseks Tartu

Maakohtule.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. O. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 161 (KarS § 289, § 2172 lg 1, § 384) ja KarS § 373 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises.

1.1 KrK § 161 järgi süüdistati A. O. selles, et tema, olles OÜ X juhatuse liige ja osanik ning samaaegselt ka osaühingute Z ja Y

juhatuse liige ning osanik:

1) jättis AS-i Eesti Maapank tahtlikult teavitamata asjaolust, et X linnas X tn N asuv hoone, mis kuulus OÜ-le X,

kuid oli panditud AS-ile Eesti Maapank, muutus 26. veebruaril 1998 maa oluliseks osaks. Sellega rikkus A. O.

AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud 25. novembri 1993. a laenulepingu punktist 3.1 ja 21. juuli 1995. a

pandilepingu punktist 4.3 tulenevat pantija kohustust teavitada pandipidajat pandi eseme maa oluliseks osaks

muutumisest, et pandipidaja saaks vallaspandi ümber vormistada kinnistut koormavaks hüpoteegiks.

2) sõlmis 12. juunil 1998 osaühingute X, Y ja Z esindajana notariaalse kasutusvalduse seadmise lepingu,

hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud, millega seadis OÜ X kinnistule X tn N, Võru 99 aastaks tasuta

kasutusvalduse OÜ Y kasuks ja hüpoteegi summas 1 312 000 krooni intressimääraga 17% aastas OÜ Z kasuks.

Sellega muutis A. O. X tn N kinnistu müügihinna olematuks ja OÜ X varatuks äriühinguks, lõpetades äriühingu

majandustegevuse. Seetõttu polnud osaühingul võimalik täita kohustusi võlausaldajate ees. 12. juuni 1998. a

lepingute tagajärjel jäid tagamata OÜ X laenulepingutest tulenevad kohustused AS-i Eesti Maapank ees.

Kirjeldatud käitumisega rikkus A. O. AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud pandilepingu punktist 4.6

tulenevat nõuet pandi eset ilma pandipidaja nõusolekuta mitte pantida, rentida, üürida, samuti muul viisil kasutada

ja käsutada, kui see toob kaasa kolmandatele isikutele kuuluvate õiguste tekkimise pandi esemele või selle

väärtuse ja müügihinna vähenemise. Samuti on selline käitumine käsitatav kui 1992. a pankrotiseaduse (PankrS

(1992)) § 60 lg 3 p-s 3 sätestatud raske juhtimisviga, s.o juriidilise isiku vara kasutamine juriidilise isiku huvide

vastaselt ning osaühingute Y ja Z huvides. A. O. rikkus ka OÜ X põhikirja punkti 5.2, mille kohaselt juriidilise

isiku juhtorgani liige peab ühingut juhtima äris vajaliku hoolsusega.

Eeltoodud teoga põhjustas A. O. OÜ X maksejõuetuse ja olulise varalise kahju OÜ-le X ning OÜ X võlausaldajatele. Tekitatud

kahju suurus on 1 612 233 krooni 54 senti, millises summas ei saanud AS Eesti Maapank pöörata nõuet vallaspandilepingute

alusel X tn N kinnistu vastu, sest see oli koormatud kasutusvalduse ja hüpoteegiga.

Alates 1. septembrist 2002 oli A. O-le süüksarvatud tegu süüdistuse kohaselt karistatav KarS § 289 järgi,

alates 15. märtsist 2007 aga KarS § 2172 lg 1 ja § 384 järgi.

1.2 KarS § 373 järgi süüdistati A. O. selles, et ta rikkus Võru Maakohtu 18. märtsi 2002. a määrusega PankrS (1992) § 35 lg 2

alusel kohaldatud ja 19. märtsil 2003 jõustunud ärikeeldu, mille kohaselt oli A. O-l kuni OÜ X pankrotimenetluse lõpuni

keelatud olla ettevõtja, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liige, nõukogu liige, täisosanik, juriidilise isiku

likvideerija ja prokurist. A. O. oli 11. märtsini 2005 OÜ Y ja 25. maini 2004 OÜ Z juhatuse liige, tegeldes jätkuvalt

äriühingute juhtimise ja ettevõtlusega. Muu hulgas allkirjastas ja esitas A. O. 14. juulil 2003 Tartu Maakohtu

registriosakonnale osaühingute Z ja Y 2002. a majandusaasta aruanded.

2. Tartu Maakohtu 4. novembri 2008. a otsusega lõpetati menetlus A. O. süüdistuses KrK § 161 järgi aegumise tõttu.

Süüdistuses KarS § 373 järgi tunnistas maakohus A. O. süüdi ja karistas teda rahalise karistusega 150 päevamäära summas

7500 krooni. OÜ X (pankrotis) tsiviilhagi jättis maakohus läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

2.1 Maakohus leidis, et on tõendatud A. O. poolt KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemine,

millega ta muutis OÜ X varatuks äriühinguks ning lõpetas äriühingu majandustegevuse, mistõttu puudus OÜ-l X võimalus

täita temal lasuvaid kohustusi oma võlausaldajate ees. Samuti muutis A. O. X tn N kinnistu koormamisega selle müügihinna

olematuks. Samas lõpetas maakohus kriminaalmenetluse selle teo osas aegumise tõttu. Kohus põhjendas oma seisukohti

järgmiselt.

2.1.1 On tuvastatud, et OÜ X (endise ärinimega AS Hermes) laenas AS-ilt Eesti Maapank 25. novembri 1993. a laenulepingu

alusel 600 000 krooni, mille tagastamise tähtpäev oli 10. november 2000, ja 19. juuli 1995. a laenulepingu alusel 945 000

krooni, mille tagastamise tähtpäev oli 15. detsember 2001. Nende laenulepingute täitmise tagamiseks oli OÜ X 21. juuli

1995. a lepinguga pantinud AS-i Eesti Maapank kasuks ehitise asukohaga X tn N, X linn. Pandieseme alune maa kinnistati

26. veebruaril 1998.

2.1.2 Kohus tuvastas, et A. O. jättis tahtlikult pandipidaja pandieseme aluse maa kinnistamisest teavitamata, rikkudes OÜ X ja

AS-i Eesti Maapank vahel sõlmitud pandilepingu punktist 4.3 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 133 lg-st 1

tulenevaid nõudeid.

2.1.3 Samuti rikkus A. O. X linnas X tn N asuvat kinnistut piiratud asjaõigustega koormates pandilepingu punkti 4.6. A. O.

käitumine kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel, samuti edaspidi, oli eesmärgipärane ja tahtlik ning kantud

soovist jätta AS-i Eesti Maapank huvid tagamata, vabaneda seotusest OÜ-ga X ning kindlustada OÜ Z ja OÜ Y

majandustegevuseks vajalike varaliste õigustega. OÜ X majandustegevus seisnes X linnas X tn N hoones asuva võõrastemaja

pidamises, maja haldamises ja ruumide väljarentimises ning kaubandustegevuses. 12. juuni 1998. a kasutusvalduse lepinguga

andis OÜ X kogu X tn N hoone haldamise tasuta üle OÜ-le Y. Kuna pärast 12. juuni 1998. a kasutusvalduse lepingu sõlmimist

laekusid kõik renditasud OÜ-le Y ning OÜ X ei suutnud enam AS-ile Eesti Maapank (pankrotis) laenu tagasimakseid teostada,

põhjustas A. O. äriühingu maksejõuetuks muutumise. 8. juulil 1998, s.o vähem kui kuu aega pärast kasutusvalduse seadmist

toimunud OÜ X osanike koosolekul kutsuti A. O. tema enda soovil juhatuse liikme kohalt tagasi ja juhatuse liikmeks valiti O.

T., kes osaühingu tegeliku juhtimisega tegelema ei hakanud. 12. juuni 1998. a kasutusvalduse lepingu sõlmimisega ja O. T.

juhatuse liikmeks määramisega lõppes OÜ X igapäevane majandustegevus ning kadusid igasugused tulud, mistõttu muutus

võimatuks OÜ-l X lasuvate kohustuste täitmine.

2.1.4 Lisaks kasutusvalduse seadmisele seadis A. O. 12. juunil 1998 Jüri 32a kinnistule OÜ Z kasuks hüpoteegi

summas 1 312 000 krooni, millega tagati kõik OÜ Z nõuded, mis tulenesid OÜ X ja OÜ Z vahel 4. mail 1997 ja 5. mail 1998

sõlmitud laenulepingutest. Kohus tuvastas, et tegelikult olid nimetatud laenulepingud fiktiivsed ja nende alusel OÜ X laenu ei

saanud. Pärast O. T. juhatuse liikmeks valimist toimus 20. septembril 1998 OÜ X osanike koosolek, millest võtsid osa J. A.,

A. O. ja T. P. Koosolekul kinnitati põhikirja muudatused, mille kohaselt anti osaühingu juhatajale õigus osta kinnisvara ja

müüa

osaühingu

kinnisvara

ilma

osanike

nõusolekuta.

Pärast

põhikirjamuudatust

müüs

O.

T. X

tn

N

kinnistu 18. novembril 1998 A. P.-le, kes omakorda müüs selle 29. jaanuaril 1999 edasi A. T.-le. Nende tehingutega muudeti

võimatuks kinnistu tagasivõitmine pankrotimenetluses, samuti AS-i Eesti Maapank pandiõiguse ümberregistreerimine AÕSRS

§ 133 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul oli A. O-l kavatsus X tn N kinnistu hüpoteegi seadmise abil OÜ Z omandisse saada, kuid

see kavatsus jäi teostamata, kuna OÜ X (pankrotis) pankrotimenetluses OÜ Z nõuet ei tunnustatud.

2.1.5 Kohus asus seisukohale, et 12. juuni 1998. a tasuta kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmise ning asjaõiguslepingu

sõlmimisega pani A. O. toime PankrS (1992) § 60 lg 3 p-s 3 sätestatud raske juhtimisvea, s.o juriidilise isiku vara kasutamise

juriidilise isiku huvide vastaselt ning OÜ Y ja OÜ Z huvides. Sellega põhjustas ta OÜ X maksejõuetuse ja olulise varalise

kahju, "millist nõuet AS Eesti Maapank ei saanud vallaspandilepingute alusel pöörata OÜ X kinnistu X tn N, X linna vastu..."

A. O. tegevus oli lisaks OÜ X ja AS-i Eesti Maapank vahel sõlmitud laenu- ja pandilepingute sätetele vastuolus ka OÜ X

põhikirja punktiga 5.2, mille kohaselt peab juriidilise isiku juhtorgani liige juhtima ühingut äris vajaliku hoolsusega.

2.1.6 A. O. tegutses otsese tahtlusega. Ta sai aru, et tasuta kasutusvalduse seadmine toob kaasa OÜ X majandustegevuse

lakkamise ja kohustuste täitmise võimatuse, seega nägi ta ette OÜ X ainsale võlausaldajale kahju tekkimise.

2.1.7 A. O-le KrK § 161 järgi süüksarvatud kuritegu on alates 15. märtsist 2007 kuriteona karistatav KarS §2172 lg 1 ja KarS

§ 384 lg 1 järgi. A. O. jättis 12. juuni 1998. a lepingute sõlmimisega järgimata OÜ X varalised huvid ja tekitas sellega kahju,

mis ületab KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure kahju määra (teo toimepanemise ajal 110 000 krooni). KrK § 161 järgi

kvalifitseeritava süüdistuse see osa, milles kirjeldatakse A. O. poolt tehtud tehingutega OÜ X pankroti põhjustamist, vastab

alates 15. märtsist 2007 KarS § 384 lg-le 1. Nimelt eelistas A. O. ühtesid võlausaldajaid - enda osalusega osaühinguid Z ja Y -

teisele, s.o AS-ile Eesti Maapank.

2.1.8 AS X (pankrotis) on esitanud tsiviilhagi summas 1 612 233 krooni 54 senti, s.o OÜ X ja AS-i Eesti Maapank vahel

sõlmitud laenulepingutest tuleneva tasumata võlasumma suuruses. AS Eesti Maapank (pankrotis) on esitanud sellises suuruses

nõude AS-i X (pankrotis) pankrotimenetluses ja nõue on pankrotimenetluses kaitstud. Tsiviilhagi aluseks on A. O. süüdistuses

nimetatud rikkumised, mis seisnesid nii AS-i Eesti Maapank kasuks hüpoteegi seadmata jätmises kui ka hüpoteegi seadmises

OÜ Z kasuks ja tasuta kasutusvalduse seadmises OÜ Y kasuks. Kohus märkis esmalt, et kuna AS Eesti Maapank (pankrotis)

on saanud oma nõudele osaliselt rahuldust tulenevalt T. P.-ga sõlmitud kompromissist, tuleb tsiviilhagi vähendada 300 000

krooni võrra. Järgnevalt märkis kohus, et A. O., astudes tagasi OÜ X juhatuse liikme kohalt, jäi edasi OÜ X osanikuks.

Andes 20. septembri 1998. a osanike koosolekul tehtud põhikirjamuudatusega osaühingu juhatajale õiguse müüa ilma osanike

nõusolekuta kinnisvara alla tegeliku turuväärtuse, tekitas A. O. äriühingule suure varalise kahju. Kuna käesoleva kriminaalasja

menetlemisel ei ole aga kohtul võimalik tuvastada kui suure varalise kahju A. O. OÜ X juhatuse liikmena on põhjustanud (kui

suures osas kinnistu väärtus pärast kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja ajaõiguslepingute sõlmimist vähenes) ning

millises ulatuses A. O. tekitatud kahju eest vastutab, jätab kohus kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi läbivaatamiseks

tsiviilkohtumenetluse korras. Lisaks märkis kohus, et Tartu Maakohtu menetluses on OÜ X (pankrotis) hagi A. O.

vastu 1 612 233 krooni 54 sendi nõudes, mistõttu ei ole tsiviilhagi menetlemine kriminaalasja raames käesoleval juhul

otstarbekas ja põhjendatud. Tsiviilasja raames on võimalik välja selgitada, kui suure varalise kahju A. O. OÜ-le X põhjustas ja

millises ulatuses A.O. tekitatud kahju eest vastutab.

2.1.9 Kohus märkis, et A. O. poolt 9. juulini 1998 toime pandud ametiseisundi kuritarvitamine, mis oli teise astme kuritegu, on

aegunud, mistõttu ei saa A. O. selle teo eest süüdi tunnistada ega karistada.

2.2 Kohus leidis, et süüdistuses KarS § 373 järgi tuleb A. O. süüdi tunnistada ja teda karistada.

2.2.1 Võru Maakohtu 18. märtsi 2002. a määrusega kohaldati A. O. suhtes PankrS (1992) § 35 lg 1 alusel ärikeeldu, keelates

A. O-l OÜ X (pankrotis) pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liige,

nõukogu liige, täisosanik, juriidilise isiku likvideerija ja prokurist. See kohtumäärus jõustus 19. märtsil 2003.

2.2.2 On tuvastatud, et A. O. jätkas pärast ärikeelu kohaldamist tegutsemist osaühingute Z ja Y juhatuse liikmena. Kaitsja

väitega, et A. O. vastutus KarS § 373 järgi on välistatud, sest tulenevalt äriseadustiku (ÄS) § 184 lg-st 2 lõppesid A. O.

volitused OÜ Z juhatuse liikmena juba 5. oktoobril 2000 ja OÜ Y juhatuse liikmena 20. oktoobril 2000. a, s.o kolme aasta

möödumisel juhatuse liikmeks nimetamisest, kohus ei nõustunud. Viidates Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsustes asjades nr 3-

2-1-65-08 ja 3-2-1-74-08 väljendatud seisukohale, märkis maakohus, et kui juhatuse liikmeks olev isik, vaatamata tema

ametisse nimetamise ajast kolme aasta möödumisele, jätkab faktilist tegutsemist juhatuse liikmena ega ole ametist tagasi

kutsutud, võib vastavate asjaolude tuvastamisel lugeda tema ametiaja vaikimisi kokkuleppel osanikega pikendatuks. A. O.

jätkas faktiliselt tegutsemist juhatuse liikmena ja kutsuti ametist tagasi alles hiljem, s.t tema ametiaeg loeti kokkuleppel

osanikega vaikimisi pikendatuks. Osanikud aktsepteerisid A. O. tegevust juhatuse liikmena ka pärast A. O. volituste tähtaja

lõppemist ning kiitsid selle vaikides heaks. Seda asjaolu kinnitavad tunnistaja P. P. ütlused, et pärast tema poolt osa

omandamist 1999. a juhtisid nimetatud äriühinguid endiselt A. O. ja T. P. ja seda kuni 2004.-2005. aastani. P. P. kinnitab, et ta

oli teadlik A. O. T. P. suhtes kehtestatud ärikeelust, kuid juhatuse liikmete tagasiastumise palve rahuldamine ei olnud võimalik

äriühingute majandustegevuse pärast. Asja materjalidega on tõendatud, et osaühingute Z ja Y osanikeks olid P. P. ja E. A.

Samuti osutas kohus osanik P. P. poolt A. O-le antud tegutsemise volitusele, millega volitati A. O. suurema kahju

ärahoidmiseks ning käibe säilitamiseks tegema OÜ Y ja OÜ Z nimel igapäevaseid toiminguid kuni A. O. juhatuse liikme

kohalt vabastamiseni.

2.2.3 Ärikeelu jõustumisel oli A. O. kohustatud viivitamatult juhatuse liikme kohalt tagasi astuma. A. O. väide, et ta esitas

osanikele tagasiastumispalve, kuid osanikud seda ei rahuldanud, pole tõendatud. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et juhatus

oleks kokku kutsunud osanike koosoleku, kus oleks arutatud juhatuse liikmete ärikeelust tulenevat tegutsemise võimatust. Kui

A. O-le sai selgeks, et osanikud ei suuda tema tagasikutsumist otsustada, oleks tal olnud võimalus pöörduda kohtusse

asendusliikme määramiseks.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, ringkonnaprokurör

Kristiina Laas ja kannatanu OÜ X (pankrotis).

3.1 Kaitsja taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja A. O. õigeksmõistmist nii KrK § 161 kui ka KarS § 373 järgi.

3.2 Prokuröri apellatsioonis paluti jätta maakohtu otsuse lõppjäreldused muutmata - välja arvatud tsiviilhagi läbi vaatamata

jätmist puudutavas osas -, kuid muuta maakohtu otsuse põhistusi A. O. KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo tagajärjel

tekkinud kahju käsitluse osas, asendades need prokuröri apellatsioonis toodud põhistustega. Samuti taotles prokurör A. O-lt

OÜ X (pankrotis) kasuks 1 312 233 krooni 54 sendi väljamõistmist.

Põhjendades oma taotlust muuta maakohtu käsitlust kuriteo tagajärjel kahju tekkimise kohta, märkis prokurör muu hulgas

järgmist. Süüdistuse kohaselt väljendus A. O. poolt OÜ-le X tekitatud kahju vara väärtuse vähenemises ja edasisest

majandustegevusest saamata jäänud tulus, AS-i Eesti Maapank (pankrotis) kahju aga vara (tagastamata laenusumma)

kaotsiminekus ning saamata jäänud tulus (intressid ja viivised) - kokku 1 612 233 krooni. Süüdistuses väljenduski tekitatud

kahju suurus summas 1 612 233 krooni, mis oli ainukene nõue, mida OÜ X (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustati.

Prokurör ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et suur varaline kahju tekkis seeläbi, et OÜ X osanikud, nende hulgas ka A. O.,

võtsid 20. septembri 1998. a osanike koosolekul vastu otsuse, et osaühingu juhatajal on õigus osta kinnisvara ja müüa

osaühingule kuuluvat kinnisvara ilma osanike nõusolekuta, millele järgnevalt müüs O. T. X tn N kinnistu 100 000 krooni eest.

Prokuröri hinnangul võis kohtu poolt kirjeldatud tegudega OÜ-le X kahju tekkida, kuid sellise kahju põhjustamises ei ole A. O.

süüdistatud. A. O. põhjustas kahju sellega, et muutis OÜ X maksejõuetuks, millest tulenevalt ei olnud äriühingul võimalik

võlausaldajate ees nõudeid rahuldada ning AS-il Eesti Maapank jäi saamata 1 612 233 krooni. Samuti ei nõustunud prokurör

maakohtu seisukohaga, et pole võimalik tuvastada, kui suure kahju A. O. OÜ-le X X tn N kinnistu koormamisega põhjustas.

Eksperthinnangust nähtub, et X tn N kinnistu turuväärtuseks hindamise päeva seisuga (26. jaanuar 2000), eeldades, et objekt ei

ole koormatud asjaõigusseaduses toodud asjaõigustega ja koormistega, samuti rendi- ja üürilepingutega, olnuks 1 500 000

krooni. Samuti leidis ekspert, et arvestades X tn N kinnistul tegelikult lasuvaid koormisi (hüpoteegid, kasutusvaldus) sellel

turuväärtus puudub. Kuna aga O. T. müüs vaidlusaluse kinnistu 100 000 krooni eest, siis saab pidada kinnistu turuväärtuseks

pärast selle koormamist 100 000 krooni. 1997. a lõpus oli kinnistu X tn N poolelioleva ehitisena OÜ X

raamatupidamisebilansis arvel 1 282 269 krooniga. Kinnistu bilansilise väärtuse (1 282 269 krooni) ja tehinguväärtuse

(100 000 krooni) vahe moodustabki kinnistu väärtuse vähenemise kinnistu koormamisel. Seega vähenes kinnistu väärtus pärast

kinnistu asjaõigustega koormamist umbkaudu 1 200 000 krooni võrra.

3.3 Kannatanu apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kriminaalmenetlus A. O. süüdistuses KrK

§ 161 järgi aegumise tõttu lõpetati ja kannatanu tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Apellant palus

A. O. KrK § 161 järgi süüdi tunnistada ja rahuldada kannatanu tsiviilhagi summas 1 312 233 krooni 54 senti.

4. Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Kohtukolleegium ei nõustunud kannatanu esindaja seisukohaga, et kuna A. O. ennast KrK § 161 järgi süüdi ei tunnistanud,

ei oleks maakohus tohtinud kriminaalmenetlust aegumise tõttu lõpetada, vaid pidanuks A. O. KrK § 161 järgi süüdi tunnistama

ja kannatanu tsiviilhagi rahuldama. KrMS § 199 lg 3 p 1 kohaselt jätkatakse kriminaalmenetlust vaatamata aegumisele, kui

süüdistatav seda enese rehabiliteerimise eesmärgil taotleb. Sellise rehabiliteerimise eesmärgil jätkatava menetluse tulemiks

võib olla kas õigeksmõistev kohtuotsus või kriminaalmenetluse lõpetamine aegumise tõttu.

4.2 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses esitatud põhjused ei andnud kohtule seaduslikku alust jätta tsiviilhagi läbi

vaatamata. Samas leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata seoses kriminaalmenetluse

lõpetamisega. Õiguslik alus selleks tuleneb KrMS § 274 lg-st 4. Kuna seoses aegumisega on menetlus KrK § 161 järgi

lõpetatud, siis sellest süüdistusest tulenev tsiviilhagi jääb KrMS § 274 lg 4 alusel läbi vaatamata. Hagi saab edaspidi lahendada

tsiviilkohtumenetluse korras ning sellest tulenevalt ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks hakata muutma maakohtu otsuse

motiive kahju käsitluse osas, nagu seda taotleti prokuröri apellatsioonis. Põhimõtteliselt on tuvastatud A. O. vastutus kahju

tekitamises. Kas A. O-lt tuleb välja mõista 1 612 233 krooni 54 senti, 1 312 233 krooni 54 senti või mõni muu summa,

lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väidetega, et maakohus väljus süüdistuse piiridest, viis kohtuliku uurimise läbi

ühekülgselt ja puudulikult, rikkus KarS § 5 lg 3 nõudeid ja et süüdistuses viidatud äriühingu põhikirja ja lepingute sätted ei ole

käsitatavad seaduse või alamalseisvate õigusaktidena, millega pandud kohustuste rikkumine saab sisustada KrK §-s 161 ette

nähtud ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkuse tunnust. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et tunnistades A. O.

süüdi KarS § 373 järgi ei eksinud maakohus tõendite hindamisel ja kohaldas materiaalõigust õigesti.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi V. Luik, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. O. õigeksmõistmist nii KrK § 161 kui ka KarS § 373 järgi. Kassaatori väited on

kokkuvõtlikult järgmised.

5.1 Kohtud on asunud seisukohale, et KrK § 161 järgi kvalifitseeritava süüdistuse see osa, milles kirjeldatakse A. O. poolt

tehtud tehingute tõttu OÜ X pankroti põhjustamist, vastab alates 15. märtsist 2007 KarS § 384 lg 1 tunnustele. A. O-le KrK

§ 161 järgi süüksarvatud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1482, samuti KarS § 384 redaktsioon, mis kehtis

enne 15. märtsi 2007, võimaldasid vastutusele võtta ainult füüsilist isikut enda maksejõuetuks muutmise eest. Juriidilisest

isikust võlgniku juhatuse liikme kriminaalvastutus juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamise eest on võimalik

alates 15. märtsist 2007. Jõudes järelduseni, et A. O. käitumine vastab täna KarS §-le 384 lg 1, oleks tulnud asuda ka

seisukohale, et nimetatud paragrahv ei ole KarS § 5 lg 3 alusel tagasiulatuvalt kohaldatav ja A. O. tulnuks õigeks mõista. KarS

§ 5 lg-st 3 tulenevalt ei saa teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel viidata kuriteokoosseisule, mis teo toimepanemise ajal ei

kehtinud.

5.2 Uurija 10. aprilli 2001. a määrusega keelduti A. O. KrK § 1482 järgi kriminaalvastutusele võtmisest aegumise tõttu.

25. veebruaril 2003 taotles A. O. rehabiliteerimise eesmärgil menetluse jätkamist ja prokuröri määrusega tühistati uurija

määrus KrMK § 5 lg 3 alusel. 2004. a esitati A. O-le samade tõendite baasil süüdistus KrK § 161 järgi, s.o raskemas kuriteos

kui oli sätestatud KrK §-s 1482. Taotledes rehabiliteerimise eesmärgil aegumise tõttu lõpetatud kriminaalmenetluse jätkamist,

oli A. O-l õigustatud alus eeldada, et kui kriminaalasjas ei koguta uusi tõendeid, ei esitata talle esialgsest raskemat süüdistust.

A. O. taotlusel rehabiliteerimise eesmärgil menetluse jätkamisel süüdistuse raskendamine oli ebaseaduslik.

5.3 Äriühingu põhikirja ja majanduslepingute sätted ei ole käsitletavad seaduste või alamalseisvate õigusaktidena, millega

pandud kohustuste rikkumist saaks isikule KrK § 161 järgi ette heita. Kuna käesolevas asjas ei ole tuvastatud seadust või

alamalseisvat õigusakti, millega süüdistatavale pandud töökohustusi A. O. eiras, siis ei ole tuvastatud ametiseisundi

ärakasutamine KrK § 161 tähenduses.

5.4 Ei ole tuvastatud põhjuslik seos A. O. käitumise ja süüdistusaktis toodud tagajärgede vahel. Kohus on ise leidnud, et X tn

N kinnistu tagasivõitmise, samuti tasuta kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmise vaidlustamise muutis võimatuks O. T. poolt

kinnistu müümine. Seega on kahjulik tagajärg tekitatud O. T. tegevusega. A. O. võis üksnes luua eeldused kahju tekkimiseks.

Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-66-01 on leitud, et kui ametiisiku rikkumine üksnes loob eelduse kahju tekkimiseks,

kuid selle saabumine saab võimalikuks veel teiste isikute tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, on isiku kriminaalkorras

karistamine ametiseisundi kuritarvitamise eest võimalik juhul, kui on tuvastatud isikute grupi eelnev kokkulepe. Käesolevas

asjas ei ole tuvastatud A. O. ja O. T. eelnevat kokkulepet, mistõttu tuleb A. O. KrK § 161 õigeks mõista.

5.5 Asudes seisukohale, et A. O-le KrK § 161 järgi süüksarvatud tegu on alates 15. märtsist 2007 karistatav KarS § 2172 lg 1

järgi, ei ole kohtud selgitanud, millistele usalduse kuritarvitamise koosseisu tunnustele A. O. tegu vastab. Ühtlasi leiab kaitsja,

et sellised selgitused pidanuksid sisalduma juba süüdistusaktis. Antud juhul on aga süüdistus puudulik, mis tähendab

kaitseõiguse rikkumist.

5.6 Heites A. O-le ette tegevust või tegevusetust O. T. valimisel OÜ X juhatuse liikmeks ja eelduste loomist O. T. tegevusele

kahju tekitamisel, väljus maakohus süüdistuse piiridest. Leides, et OÜ X majandustegevuse lõppemine on käsitletav kahjuliku

tagajärjena ja nimetatud tagajärg saabus seoses O. T. juhatuse liikmeks määramisega, on kohus sisustanud kahjuliku tagajärje

tekkimise asjaoludega, mis ei kajastu A. O-le esitatud süüdistuses. Samuti väljus kohus süüdistuse piiridest, kui leidis, et OÜ X

ja OÜ Z vahel sõlmitud laenulepingud olid fiktiivsed. Kuna süüdistusaktis ei ole käsitletud laenulepingute fiktiivsuse küsimust,

ei olnud A. O-l ja tema kaitsjal mõistlikult võimalik esitada tõendeid nimetatud asjaolu väljaselgitamiseks.

5.7 Eksperthinnang X tn N kinnistu turuväärtuse kohta ei ole usaldusväärne tõend, sest kinnistu turuväärtus on määratud

hindamise päeva (26. jaanuar 2000) seisuga, mitte teo toimepanemise aja (12. juuni 1998) seisuga. Ekspert on lähtunud

eeldusest, et kinnistu ei ole koormatud asjaõigustega, koormistega, rendi- ja üürilepingutega. Tegelikult oli kinnistul hüpoteek

Eesti Vabariigi kasuks 164 800 krooni, olid ka kehtivad rendilepingud ja umbes 10 üürilepingut. Seega on ekspertiisi aluseks

tegelikkusele mittevastavad lähteandmed.

5.8 Tunnistades A. O. süüdi KarS § 373 järgi, on kohtud ekslikult mõistnud asjades nr 3-2-1-65-08 ja 3-2-1-74-08 tehtud

Riigikohtu otsuste sisu. Viidatud otsustest tuleneb, et juhatuse liikme ametiaja pikenemiseks on lisaks (endise) juhatuse liikme

ametis jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku

tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Käesoleval juhul ei ole toimunud OÜ Y ja OÜ

Z osanike koosolekut, kus oleks selgesõnaliselt kiidetud heaks A. O. tegutsemine juhatuse liikmena. Osanike tahet väljendab

1. mail 2002 A. O-le väljastatud ajutine volitus, millega osanik P. P. volitab A. O. suurema kahju ärahoidmiseks ning käibe

säilitamiseks tegema OÜ Y ja OÜ Z nimel igapäevaseid toiminguid kuni A. O. juhatuse liikme kohalt vabastamiseni.

Kassaatori arvates tuleneb sellest volitusest äriühingu osaniku soov anda A. O-le ajutine volitus äriühingu esindamiseks

väljaspool juhatuse liikme seisundit.

6. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Kristiina Laas jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata. Prokuröri vastuväited kassatsioonile on kokkuvõtlikult järgmised.

6.1 Kohtud ei ole rikkunud KarS § 5 lg-t 3. Vastavalt KarSRS § 3 lg-le 2 kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist

toime pandud tegu selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. A. O-le süüksarvatav tegu on

kvalifitseeritud KrK § 161 järgi. Kohus on kohustatud kontrollima, kas isikule süüksarvatav tegu on karistatav igal ajahetkel

kogu menetluse vältel. Kohus on tuvastanud, et A. O. toime pandud tegu vastas karistusseadustiku jõustumisel KarS §-s 289

ette nähtud kuriteokoosseisule ning pärast 15. märtsi 2007 KarS § 384 lg-s 1 ja § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisudele.

Selline teo karistatavuse kontroll ei tähenda koosseisu kohaldamist tagasiulatuvalt.

6.2 Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta eritingimusi kriminaalmenetlusele, mis toimub kahtlustatava või süüdistatava

taotluse alusel rehabiliteerimise eesmärgil. Ainukene erisus seisneb selles, et kohus ei tohi sellist isikut süüdi mõista ega

karistada (KarS § 81 lg 1 p 2). Prokuröri pädevuses on otsustada, milline õiguslik hinnang süüdistuses süüdistatava käitumisele

anda. Ekslik on kaitsja väide, et A. O. suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrK § 1482 tunnustel. A. O. suhtes jättis uurija

kriminaalmenetluse alustamata, kuna oli möödunud KrK §-s 1482 ette nähtud kuriteo aegumistähtaeg. A. O. taotlusel alustati

kriminaalmenetlust KrK § 1482 tunnustel. Menetleja ei ole hilisemas menetluses seotud kriminaalmenetluse alustamise teatises

toodud kvalifikatsiooniga, vaid on kohustatud andma teole sellele vastava õigusliku hinnangu. Kogu menetluse vältel on A. O.

tegu käsitletud KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteona ja seda juba kahtlustatavana ülekuulamisest alates.

6.3 Äriühingu põhikirja nõuete rikkumine ühes lepingutest tulenevate nõuete rikkumisega on piisavad KrK § 161 järgi

kvalifitseeritava teo objektiivse koosseisu sisustamiseks.

6.4 Prokurör on seisukohal, et kohus ei ole süüdistuse piiridest väljapoole jäävate käitumisaktide tõendatuks lugemisega

sisustanud süüdistust ja seega väljunud süüdistuse piiridest, vaid on hinnanud A. O-le esitatud süüdistuse tõendatust

süüdistatava käitumise tervikpildi kaudu. Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 on leitud, et süüdlase käitumine

kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada seda, milline oli isiku

käitumine kuriteosündmuse ajal. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib kuuluda teatud juhtudel

tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilti kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi

ajalise telje.

6.5 Ei saa nõustuda kaitsja käsitlusega eksperthinnangu ebausaldusväärsuse kohta. Koormatisteta olnuks Jüri 32a kinnistu

turuväärtus hindamise hetkel 1 500 000 krooni, koormatuna kinnistul aga turuväärtus puudus. Pealegi ei ole kinnisvaraobjekti

väärtuse kindlaksmääramiseks vajalik ekspertiis. 1997. a lõpus oli Jüri 32a kinnistu poolelioleva ehitisena OÜ X

raamatupidamise bilansis arvel 1 282 269 krooniga. Osaühing müüs kinnistu A. P.-le 100 000 krooni eest. Kinnistu bilansilise

väärtuse (1 282 269 krooni) ja tehingu väärtuse (100 000 krooni) vahe moodustabki kinnistu väärtuse vähenemise, mis tekkis

kinnistu koormamise tõttu. Seega vähenes kinnistu väärtus asjaõigustega koormamisel umbes 1 200 000 krooni võrra.

6.6 Kohtud on põhjendatult A. O. KarS § 373 järgi süüdi tunnistanud. Juhatuse koostatud majandusaasta aruande

kinnitamisega aktsepteerisid osanikud A. O. jätkamist juhatuse liikmena. A. O-le antud volitus kinnitab asjaolu, et osanikud ei

soovinud A. O. juhatusest tagasi kutsuda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kaitsja väidet, mille kohaselt oli A. O. taotlusel rehabiliteerimise eesmärgil

jätkatava kriminaalmenetluse käigus süüdistuse raskendamine ebaseaduslik (I). Seejärel analüüsib kolleegium A. O-le KrK

§ 161 järgi süüksarvatud rikkumiste (II) ja nendega põhjustatud kahjuga (III) seotud küsimusi, vaeb A. O-le KrK § 161 järgi

süüksarvatava teo karistatavust alates 15. märtsist 2007 (IV) ja seda, kas ajal, mil jõustus maakohtu poolt A. O-le kehtestatud

ärikeeld, oli tema ametiaeg osaühingute Y ja Z juhatuse liikmena lõppenud või kestis see jätkuvalt (V). Lõpuks käsitleb

kolleegium õiguspraktika suunamiseks kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamata jätmisega seonduvat (VI) ja võtab

seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse osas (VII).

I

8. Prokurör tühistas kohtueelses menetluses A. O. taotlusel enne 1. juulit 2004 kehtinud KrMK § 5 lg 3 alusel uurija määruse,

millega oli aegumise tõttu keeldutud A. O. KrK § 1482 järgi kriminaalvastutusele võtmast. Kolleegiumi hinnangul ei

välistanud see võimalust kvalifitseerida A. O. tegu süüdistusaktis raskema kuriteokoosseisu, s.o KrK § 161 järgi. Seda

sõltumata asjaolust, kas süüdistuse aluseks olnud faktilised asjaolud muutusid ja ilmnes uusi tõendeid või mitte. Kaitsja väidab,

et kvalifitseerides A. O. taotlusel kriminaalmenetlust jätkates A. O. teo KrK § 161 järgi, toimis prokurör ebaseaduslikult.

Samas ei osuta kassaator ühelegi õigusnormile, millega menetleja selline toimimine võinuks vastuolus olla. Kolleegiumi

hinnangul sellist normi ka ei ole. Käesolevas asjas on aegumise tõttu välistatud A. O. süüditunnistamine ja karistamine ka KrK

§ 161 järgi. Seetõttu ei võta kolleegium seisukohta küsimuses, kas juhul, kui KrK § 161 järgi kvalifitseeritav kuritegu ei oleks

aegunud, pidanuks kohus, leides, et A. O. on KrK §-s 161 sätestatud kuriteo toime pannud, kriminaalmenetluse "reformatio in

peius" keelust tulenevalt siiski aegumise tõttu lõpetama või võinuks ta teha süüdimõistva kohtuotsuse.

II

9. Enne 1. septembrit 2002 kehtinud KrK § 161 ("Ametiseisundi kuritarvitamine") sätestas kriminaalvastutuse ametiisiku poolt

oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni

seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele. 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 jõus olnud KarS § 289

tunnistas ametiseisundi kuritarvitamisena karistatavaks ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise

eesmärgiga tekitada oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, samuti sama

teoga sellise kahju tekitamise.

10. OÜ X juhatuse liikmena oli A. O. ametiisik nii KrK § 160 kui ka enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS § 288 redaktsiooni

kohaselt. Selles küsimuses ei ole ka kohtumenetluse poolte vahel vaidlust.

11. Ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes oli käsitatav eeskätt ametikohustuste

tahtlik rikkumine. Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused võivad tuleneda kas otse seadusest (nt ÄS § 306 lg-s 2

sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus), äriühingu põhikirjast, samuti juhatuse liikme ja

äriühingu vahel sõlmitud lepingust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03 -

RT III 2003, 18, 173, p 23). Äriühingu juhatuse liikme ametiseisundi ärakasutamise KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes võis

moodustada ükskõik millisest eelnimetatud allikast tuleneva kohustuse tahtlik eiramine. Kassaatori seisukoht, nagu peaks

kohustus, mille rikkumist on võimalik kvalifitseerida KrK § 161 või KarS § 289 järgi, tulenema vahetult õigustloovast aktist,

ei vasta seadusele. Kaitstes äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige võib oma ametikohustusi rikkudes äriühingule

põhjustada, hõlmasid KrK § 161 ja KarS § 289 dispositsioonid juhatuse liikme mis tahes ametikohustuse rikkumist, olenemata

sellest, millisel õiguslikul alusel see kohustus oli tekkinud. Äriühingu põhikirjas ja juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus

võidakse täiendada ja täpsustada seaduses ette nähtud juhatuse liikme kohustusi, kohandades need vastavaks konkreetse

äriühingu vajadustele ja aktsionäride, osanike või liikmete tahtele. Seejuures tuleneb juhatuse liikme kohustus täita äriühingu

põhikirjas ja temaga sõlmitud lepingus sätestatud kohustusi seadusest. A. O-le süüksarvatava teo toimepanemise ajal sätestas

osaühingu juhatuse liikme kohustuse järgida osaühingu põhikirja mh ÄS § 187 lg 1. Puudub alus väita, et ametikohustused,

mis on juhatuse liikmele pandud või mida on täpsustatud äriühingu põhikirjas või juhatuse liikmega sõlmitud lepingus, oleksid

vähemolulised kui otseselt seaduses nimetatud kohustused ja et selliste kohustuste tahtliku rikkumisega äriühingule kahju

põhjustamine oleks vähem karistamisväärne kui kahju tekitamine vahetult seaduses nimetatud kohustuse eiramisega.

12. Samas ei saa äriühingu juhatuse liikme ametikohustused, mille rikkumisega on võimalik sisustada KrK § 161 ja KarS

§ 289 blanketset dispositsiooni, vahetult tuleneda äriühingu ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust. Juhatuse liikmeks olek

on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme

kohustuste

rikkumist

hinnata

sellest

võlasuhtest

tulenevate

kohustuste

rikkumisena.

(Vt

Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 - RT III 2005, 17, 181, p 18.) Äriühingu ja tema juhatuse

liikme kohustusi ei saa samastada. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja

täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste

kohustustega. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03, p-d 22-23

ja 22. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05 - RT III 2005, 28, 293, p-d 11-12.) Äriühingu lepinguliste kohustuste

täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena ja seega ka KrK § 161 ning KarS § 289

teokirjeldusele vastava teona siis, kui juhatuse liige rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 - RT III 2008, 52, 361, p 27). Näiteks võib

juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena äriühingu ees olla käsitatav see, kui juhatuse liige jätab äriühingu huvide

vastaselt mõjuva põhjuseta täitmata äriühingu lepingulise kohustuse, mille tagajärjel peab äriühing oma võlausaldajale

leppetrahvi tasuma.

13. Seaduses sätestatud juhtudel tekivad äriühingu juhatuse liikmel äriühingu võlausaldajate ees lepinguvälised kohustused (vt

nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12 ja 25. aprilli 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07 - RT III 2007, 19, 158, p 10 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44; 45, p-d 42-43). Selliste kohustuste rikkumine äriühingu võlausaldaja ees ei

ole aga üldjuhul kvalifitseeritav KrK § 161 või KarS § 289 järgi, vaid võib olla käsitatav mõne teiseliigilise (nt varavastase või

maksualase) süüteona või siis üldse mitte olla karistusõiguslikult sanktsioneeritud.

14. Käesolevas kriminaalasjas on A. O-le KrK § 161 järgi süüks arvatud kaks tegu:

1) AS Eesti Maapank teavitamata jätmine X tn N ehitise aluse maa kinnistamisest ja

2) OÜ X kinnistule asukohaga X tn N, X linn tasuta kasutusvalduse seadmine 99 aastaks OÜ Y

kasuks ja samale kinnistule 1 312 000 krooni suuruse hüpoteegi seadmine OÜ Z kasuks.

Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas A. O. võis nende tegudega rikkuda oma ametikohustusi OÜ X juhatuse liikmena.

15. Nii süüdistuses kui ka kohtuotsustes on leitud, et jättes AS-i Eesti Maapank informeerimata viimasele vallasasjana

panditud Jüri 32a ehitise aluse maa kinnistamisest, rikkus A. O. oma kohustusi, sest AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel

sõlmitud 25. novembri 1993. a laenulepingu punktist 3.1 ja 21. juuli 1995. a pandilepingu punktist 4.3 tulenes pantija kohustus

teavitada pandipidajat pandi eseme maa oluliseks osaks muutumisest, et pandipidaja saaks vallaspandi ümber vormistada

kinnistut koormavaks hüpoteegiks. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

15.1 AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud lepingute osutatud punktidest tulenesid OÜ X kohustused AS-i Eesti

Maapank ees, mitte aga vahetult A. O. ametikohustused. Kolleegium selgitas eelnevalt, et äriühingu lepinguliste kohustuste

täitmata jätmine on juhatuse liikmele etteheidetav siis, kui ta rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt otsuse punkti 12).

Käesoleval juhul ei ole süüdistuses ega kohtuotsustes ära näidatud, millist kohustust OÜ X ees A. O. osaühingu lepinguliste

kohustuste täitmata jätmisega rikkus. 25. novembri 1993. a laenulepingu punkt 3.1 ja 21. juuli 1995. a pandilepingu punkt 4.3

olid suunatud AS-i Eesti Maapank kui laenuandja ja pandipidaja varaliste huvide kaitsele. Süüdistusest ei nähtu, kas ja kui, siis

mil moel AS-i Eesti Maapank informeerimata jätmine X tn N ehitise aluse maa kinnistamisest kahjustas või võis kahjustada

OÜ X huve. Seetõttu ei ole kohtumenetluses ka enam võimalik hinnata, kas A. O. selline tegevusetus oli vastuolus mõne tema

kui OÜ X juhatuse liikme ametikohustusega.

15.2 Analoogilistel põhjustel on ekslik ka maakohtu seisukoht, nagu tuleneks A. O. poolt AS-i Eesti Maapank ehitisealuse maa

kinnistamisest teavitamata jätmise ebaseaduslikkus KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes AÕSRS § 133 lg-st 1. AÕSRS § 133 lg 1

(1998. a kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kui ehitis või selle osa, mis on panditud sama seaduse paragrahv 132 1. ja 2. lõike

kohaselt või enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist kommertspandi või

käsipandina, muutub maa oluliseks osaks, on pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist

kinnistut koormava hüpoteegina alates ehitisealuse maa kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest Riigi Teataja

Lisas. Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumisel kinnistusraamatusse kantud

kinnisasjade suhtes võib pandipidaja nõuda pandiõiguse kandmist kinnistusraamatusse esimesele vabale järjekohale. Viidatud

lõike, täpsemalt selle esimese lause alusel tekkis AS-il Eesti Maapank kui pandipidajal subjektiivne õigus nõuda X tn N

krundil asunud ehitise maa oluliseks osaks muutumisel OÜ-lt X asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist

kinnistut koormava hüpoteegina. Kõnealusest sättest ei saanud aga vahetult tuleneda A. O. kui OÜ X juhatuse liikme

ametikohustust informeerida AS-i Eesti Maapank maa kinnistamisest. Süüdistuses ega kohtuotsuses ei nähtu, et jättes täitmata

OÜ X AÕSRS § 133 lg-st 1 tuleneva kohustuse AS-i Eesti Maapank ees, rikkus A. O. mõnda oma kohustust OÜ X ees.

15.3 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et selles osas, mis puudutab AS-i Eesti Maapank teavitamata jätmist X tn N

ehitisealuse maa kinnistamisest, tuleb A. O. KrK § 161 järgi õigeks mõista, sest tuvastatud asjaoludel ei ole see tegu käsitatav

ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes.

16. OÜ X kinnistule kolmandate isikute kasuks kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmine on süüdistuses ja kohtuotsustes loetud

A. O. ametikohustuste rikkumiseks tulenevalt AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud pandilepingu punktist 4.6, mis

keelas pandi eset ilma pandipidaja nõusolekuta pantida, rentida, üürida, samuti muul viisil kasutada ja käsutada, kui see toob

kaasa kolmandatele isikutele kuuluvate õiguste tekkimise pandi esemele või selle väärtuse ja müügihinna vähenemise, samuti

tulenevalt PankrS (1992) § 60 lg 3 p-st 3 ja OÜ X põhikirja punktist 5.2, mille kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liige peab

ühingut juhtima äris vajaliku hoolsusega.

16.1 Käesoleva otsuse punktides 12-15 märgituga analoogilistel põhjustel ei nõustu kolleegium kohtute seisukohaga, et X tn N

kinnistule kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmine on käsitatav A. O. ametikohustuste rikkumisena seetõttu, et taoline tegevus

oli vastuolus AS-i Eesti Maapank ja OÜ X vahel sõlmitud pandilepingu punktiga 4.6. Sellest lepingusättest tulenesid OÜ X,

mitte A. O. kui OÜ X juhatuse liikme kohustused.

16.2 Samas leiab kolleegium, et PankrS (1992) § 60 lg 3 p 3 ja OÜ X põhikirja punkt 5.2 olid A. O. ametikohustuste tekkimise

aluseks. Esimene nimetatud sätetest pani A. O-le kohustuse mitte põhjustada osaühingu maksejõuetust, kasutades OÜ X vara

või võetud laenu osaühingu huvide vastaselt enda või mõne teise isiku huvides. OÜ X põhikirja punkt 5.2, mis kohustas

juhtorgani liiget juhtima ühingut äris vajaliku hoolsusega, sätestas nn üldise hoolsuskohustuse, sh majanduslikult kõige

otstarbekamal viisil tegutsemise kohustuse. See kohustus tähendab muu hulgas, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste

vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. (Vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 31.) Lisaks OÜ X põhikirja punktile 5.2 tulenes

osaühingu juhatuse liikme majanduslikult otstarbeka käitumise kohustus ka seadusest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on

selgitanud, et ehkki äriseadustik (1998. a redaktsioonis) ei nimetanud otsesõnu osaühingu juhatuse liikme kohustust tegutseda

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, nagu see oli sätestatud ÄS § 306 lg-s 2 (1998. a redaktsioonis) aktsiaseltsi juhatuse

kohta, tulenes osaühingu juhatuse tegevust ja vastutust reguleerivatest normidest sama põhimõte ka osaühingu juhatuse

liikmetele (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03, p 21).

17. Kolleegium nõustub sellega, et A. O. rikkus X tn N kinnistule OÜ Y kasuks tasuta kasutusvalduse seadmisega oma

ametikohustusi, mis tulenesid OÜ X põhikirja punktist 5.2 ja PankrS (1992) § 60 lg 3 p-st 3. Kohtute tuvastatud asjaolude

pinnalt on võimalik järeldada, et OÜ Y kasuks kasutusvalduse seadmine X tn N kinnistule toimus OÜ X jaoks ilmselgelt

kahjulikel ja majanduslikult ebamõistlikel tingimustel. Esmalt tuleb silmas pidada, et kasutusvaldus on väga laiaulatuslik

asjaõigus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 201 lg 1 (1998. a redaktsioonis) sätestas, et kasutusvaldus koormab asja selliselt, et isik,

kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju. Käesoleval juhul lepiti

kasutusvalduse aluseks oleva tehinguga kokku kasutusvalduse seadmine tasuta 99 aastaks, omanik ei piiranud kasutusvaldust

mõne kasutusviisi välistamisega kasutusvaldaja poolt (kasutusvalduse seadmise lepingu punktid 2.1-2.2). Seejuures oli

kasutusvalduse esemeks olnud X tn N kinnistu näol tegemist OÜ X majandustegevuse tuumikvaraga, sest kohtute tuvastatu

kohaselt seisnes OÜ X kogu majandustegevus X tn N hoones asuva võõrastemaja pidamises, maja haldamises ja ruumide

väljarentimises ning kaubandustegevuses. X tn N kinnistule tasuta kasutusvalduse seadmise tõttu lakkas OÜ X

majandustegevus. Nendel asjaoludel on võimalik väita, et kasutusvalduse seadmine X tn N kinnistule oli OÜ X jaoks

ilmselgelt majanduslikult kahjulik. On võimalik, et sellise kasutusvalduse seadmise majanduslikuks sisuks oli OÜ X ainukese

ettevõtte ÄS § 5 lg 1 (1998. a redaktsioonis) mõttes tasuta loovutamine OÜ-le Y.

18. Samuti leiab kolleegium, et A. O. rikkus juhatuse liikme majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust X tn N kinnistule

OÜ Z kasuks hüpoteegi seadmisega, sest kohtute poolt tuvastatud asjaoludel puudus OÜ X seisukohalt igasugune vajadus X tn

N kinnistut OÜ Z kasuks hüpoteegiga koormata.

III

19. Ametiseisundi ärakasutamine oli KrK § 161 ja KarS § 289 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju

teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele. KarS § 289 esimese alternatiivi kohaselt piisas ametiseisundi

kuritarvitamise lõpuleviimiseks ka üksnes kahju tekitamise eesmärgist, ent tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 ei ole KarS § 289

esimene alternatiiv A. O. suhtes kohaldatav. Seega tuleb selleks, et otsustada, kas A. O. poolt ametikohustusi rikkudes toime

pandud kasutusvalduse ja hüpoteegi seadmine X tn N kinnistule (vt käesoleva otsuse punkte 16-18) vastas teo toimepanemise

ajal kehtinud KrK § 161 ja hilisema KarS § 289 tunnustele, kindlaks teha, kas ja kui, siis kui suure kahju A. O. oma

ebaseadusliku käitumisega põhjustas.

20. Süüdistuse kohaselt põhjustas A. O. ametiseisundi ärakasutamisega, sh X tn N kinnistu kasutusvalduse ja hüpoteegiga

koormamisega, OÜ X maksejõuetuse ja olulise varalise kahju OÜ-le X ning OÜ X võlausaldajatele. Tekitatud kahju suuruseks

loeti süüdistuses 1 612 233 krooni 54 senti, millises summas nõuet ei saanud AS Eesti Maapank vallaspandilepingute alusel

pöörata Jüri 32a kinnistu vastu. Samas on süüdistuses märgitud ka seda, et A. O. teo tagajärjel muutus Jüri 32a kinnistu

müügihind olematuks. Sellist kahjukäsitlust selgitades märkis prokurör apellatsioonis, et A. O. poolt OÜ-le X tekitatud kahju

väljendus süüdistuse kohaselt osaühingu vara väärtuse vähenemises ja edasisest majandustegevusest saamata jäänud tulus. AS-

i Eesti Maapank (pankrotis) kahju aga vara (tagastamata laenusumma) kaotsiminekus ning saamata jäänud tulus (intressid ja

viivised) - kokku 1 612 233 krooni, kusjuures viimatinimetatud summa loeti ka A. O-le inkrimineeritava kahju suuruseks.

21. Maakohus luges A. O-le KrK § 161 järgi esitatud süüdistuse reservatsioonideta tõendatuks (vt maakohtu otsus lk 10). Muu

hulgas pidas maakohus tõeseks süüdistuses kajastatud asjaolu, et A. O. teo tagajärjel lõppes OÜ X majandustegevus ja

osaühing muutus varatuks, mistõttu ta ei olnud võimeline täitma kohustusi võlausaldajate ees, samuti muutis A. O. koormatiste

seadmisega X tn N kinnistu müügihinna olematuks. Kohtuotsuse leheküljel 14 kordab maakohus järeldust, et "tasuta

kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimisega" A. O. "põhjustas OÜ X maksejõuetuse ja

olulise varalise kahju, millist nõuet AS Eesti Maapank ei saanud vallaspandilepingute alusel pöörata OÜ X kinnistu X tn N, X

linn vastu..." Kahju täpset või n-ö minimaalset suurust maakohus seejuures summaliselt välja ei toonud. Samuti märkis kohus

otsuse leheküljel 15 - jällegi kahjusummat nimetamata -, et A. O. jättis 12. juuni 1998. a lepingute sõlmimisega järgimata OÜ

X varalised huvid ja tekitas sellega kahju, mis ületab KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure kahju määra, mis 1998. a

seisuga oli 110 000 krooni (osundatud otsus lk 15). Seevastu andes hinnangut OÜ X (pankrotis) poolt A. O. vastu

esitatud 1 612 233 krooni 54 sendi suurusele tsiviilhagile, mille aluseks olid samad faktilised asjaolud, mis A. O-le KrK § 161

järgi esitatud süüdistuselgi, märkis kohus muu hulgas järgmist: "Kuna käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole aga kohtul

võimalik tuvastada kui suure varalise kahju (kui suures osas kinnistu väärtus vähenes pärast kasutusvalduse seadmise,

hüpoteegi seadmise ja ajaõiguslepingute sõlmimist) A. O. OÜ X juhatuse liikmena on põhjustanud ning millises ulatuses ta

tekitatud kahju eest vastutab, jätab kohus kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras."

(sama otsus lk 16).

22. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu viimativiidatud seisukohavõtt ilmses vastuolus kohtu eelneva järeldusega, mille

kohaselt on tõendatud A. O. poolt suure kahju määra ületava kahju tekitamine. Kõnealune lahknevus kohtu järeldustes ei ole

põhjendatav ka asjaoluga, et kahju tõendatust jaatav seisukoht kajastub maakohtu otsuse osas, kus käsitletakse A. O. teole

antavat karistusõiguslikku hinnangut, kahju tuvastamatust väidab kohus aga tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas. Nimelt ei

ole kohus põhjendanud, milles seisneb antud juhul kuriteo koosseisulise kahju ja hüvitatava kahju arvestamise põhimõtteline

erinevus (kannatanu nõude osaline täitmine teise solidaarvõlgniku poolt ei mõjuta kahju arvestamise aluseid ja seda on

sisuliselt möönnud ka maakohus, leides, et hagisummat tuleb vähendada 300 000 krooni võrra). Maakohtu seisukoht, et ei ole

võimalik tuvastada, kui suures osas kinnistu väärtus pärast kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingute

sõlmimist vähenes, ei ole ühildatav kohtu järeldusega, et A. O. põhjustas X tn N kinnistut asjaõigustega koormates kahju, mis

ületab nii olulise kui ka suure kahju määra. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2006. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-

55-06 (RT III 2006, 28, 257) on selgitatud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi

sisaldada vastuolusid. Osutatud otsuses leidis Riigikohus, et olukorras, kus kohus on ühes ja samas küsimuses väljendanud

erinevaid seisukohti, millest vähemalt üks on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-

s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (vt viidatud otsuse punkti 20). Kolleegiumi hinnangul on sellise

rikkumisega tegemist ka käesolevas kriminaalasjas, sest maakohtu otsuse leheküljel 16 kajastuv seisukoht kahju tuvastamatuse

kohta on erinevalt sama kohtuotsuse eelnevas tekstis märgitust vastuolus kohtu resolutiivosa järeldusega lõpetada A. O. suhtes

KrK § 161 tunnustel kriminaalmenetlus aegumise tõttu, s.t jätta A. O. selles süüdistuses õigeks mõistmata.

23. Ringkonnakohus, vaatamata sellele, et maakohtu järeldust kahju tuvastamatuse kohta vaidlustati otsesõnu ka prokuröri

apellatsioonis, esimese astme kohtu otsuse vastuolulisusele tähelepanu ei pööranud. Apellatsioonikohus piirdus antud

küsimuses tõdemusega, et "kuna seoses aegumisega on menetlus KrK § 161 järgi õigesti lõpetatud, siis sellest süüdistusest

tulenev tsiviilhagi jääb KrMS § 274 lg 4 alusel läbi vaatamata. Nimetatud hagi saab edaspidi lahendada tsiviilkohtumenetluse

korras ning sellest tulenevalt ringkonnakohus ei pea vajalikuks käesolevas kriminaalasjas hakata muutma maakohtu otsuse

motiive kahju käsitluse osas, nagu seda prokurör taotleb, sest põhimõtteliselt on tuvastatud A. O. vastutus kahju tekitamises.

Kas A. O-lt tuleb välja mõista 1 612 233.54 krooni, 1 312 233.54 krooni või mõni muu summa, see lahendatakse

tsiviilkohtumenetluses".

24. Kolleegium märgib, et kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt, mitte üksnes

"põhimõtteliselt". Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on

küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega,

tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka

sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et

tegelik kahju võib olla tuvastatud n-ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa

olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem. Ringkonnakohus, leides, et kahju põhjustamine A. O. poolt on "põhimõtteliselt"

tuvastatud, ei ole ära näidanud ei kahjuarvestuse metoodikat, millest lähtudes ta on sellise järelduseni jõudnud, ega ka

minimaalset kahjusummat, mille ulatuses kahju põhjustamine on tõsikindlalt tuvastatud. Sellises olukorras ei ole võimalik

väita, et kohus on kindlaks teinud kahju põhjustamise vähemalt koosseisulise kahju alammääras. Tegemist on KrMS § 339 lg 1

p-st 7 tuleneva kohtuotsuse põhistatuse nõude rikkumisega.

25. Samas leiab kolleegium, et olukorras, kus maakohtu järeldustes tekitatud kahju tuvastatavuse kohta oli ilmselge vastuolu,

s.o tegemist oli KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, pidanuks ringkonnakohus

KrMS § 341 lg-st 1 juhindudes obligatoorselt kohtuotsuse tühistama ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks.

26. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et osas, mis puudutab A. O-le KrK § 161 järgi esitatud süüdistust Jüri

32a kinnistu piiratud asjaõigustega koormamises, tuleb tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsused ja saata

kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

27. Järgnevalt juhib kolleegium tähelepanu mõningatele süüdistuse kahjuarvestuse õiguslikele aspektidele, mida tuleb

kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidada.

28. Ekslik on süüdistuse käsitlus, et üks ja seesama kahju summas 1 612 233 krooni 54 senti sai korraga tekkida nii OÜ-l X kui

ka osaühingu võlausaldajal, AS-il Eesti Maapank. Sisuliselt tähendaks see süüdistatavale ühe ja sama kahju kahekordset

omistamist. Lisaks tuleb silmas pidada, et A. O-le saab KrK § 161 järgi süüks arvata üksnes ametikohustuste rikkumist OÜ X

ees. Järelikult on KrK §-s 161 sätestatud kuriteo koosseisulise tagajärjena võimalik arvata A. O-le süüks üksnes selline kahju,

mille ta ametikohustuste rikkumisega põhjustas OÜ-le X.

29. Süüdistuses on nimetatud A. O. poolt tekitatud kahju suurusena 1 612 233 krooni 54 senti, s.o summat, mis vastab OÜ X

pankrotimenetluses tunnustatud AS-i Eesti Maapank (pankrotis) nõude suurusele. Seda miks ei ole õiguslikult korrektne

arvestada juhatuse liikme poolt oma ametikohustuste rikkumisega äriühingule tekitatud kahju suurust äriühingu

pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldajate nõuete alusel, on selgitanud Riigikohtu tsiviilkolleegium 11. mai 2005. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 punktis 53. Kolleegium leiab, et analoogilistel põhjustel ei saa A. O. poolt OÜ-le X tekitatud

kahju võrdsustada AS-i Eesti Maapank (pankrotis) nõude suurusega. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kui A. O. poleks

oma ametikohustusi rikkunud, suutnuks OÜ X AS-i Eesti Maapank nõude täies ulatuses rahuldada.

30. Alternatiivselt on süüdistuses nähtud A. O. poolt OÜ-le X tekitatud varalist kahju ka selles, et A. O. teo tagajärjel muutus

OÜ-le X kuulunud X tn N kinnistu väärtus olematuks. Kolleegium nõustub, et põhimõtteliselt on võimalik arvestada OÜ-l X

A. O. teo tagajärjel tekkinud kahju suurust lähtudes X tn N kinnistu väärtuses toimunud muutusest. Seejuures tuleb aga silmas

pidada järgmist.

30.1 X tn N kinnistu väärtuse võimaliku vähenemise põhjustena tuleb eristada kinnistu koormamist kasutusvaldusega ja

koormamist hüpoteegiga. Hüpoteegi seadmine ei saa üldjuhul kinnisasja väärtust olematuks muuta, sest hüpoteegipidaja võib

nõuda sundtäitmist kinnisasja arvel üksnes juhul, kui tal on nõue, mida selle hüpoteegiga tagatakse. Hüpoteek ei eelda

asjaõigusena AÕS § 325 lg 4 järgi tagatava nõude olemasolu, st see on tagatava nõude suhtes mitteaktsessoorne. Siiski on

hüpoteegi mitteaktsessoorsus oluliselt piiratud hüpoteegi realiseerimisel. Nimelt annab hüpoteek AÕS § 325 lg 1 järgi

hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Ka võib hüpoteegipidaja nõuda

AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega ei anna

hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda

üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-

104-08 - RT III 2008, 44, 300, p 12.) Hüpoteegi seadmine aga nõude olemasolu ega selle suurust ei mõjuta. Samuti tuleb

silmas pidada, et kuna hüpoteegi realiseerimine on keelatud tagatava nõudeta, võimaldab AÕS § 349 lg 1 koormatud kinnisasja

igakordsel omanikul nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse

või nõuet ei ole tekkinud. Kui hüpoteegipidaja on selle sätte järgi kohustatud andma nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks, saab

tema nõusoleku tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause järgi

asendada kohtuotsusega. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-104-08, p 13.) Seega

hüpoteek, mis ei taga mingit nõuet, üldjuhul kinnisasja väärtust oluliselt ei vähenda, sest kinnisasja igakordne omanik võib

nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Järelikult piirdub eraldivõetult hüpoteegi põhjendamatu

seadmisega kinnistu omanikule tekitatav kahju üldjuhul vaid hüpoteegi seadmise ja kustutamise kuludega (juhul kui need

kulud kannab kinnistu omanik). Hüpoteegi põhjendamatu seadmisega tekitatavat kahju ei saa samastada kahjuga, mis

põhjustatakse hüpoteegiga tagatud näiliku kohustuse tunnustamisega. Käesolevas asjas on maakohus osutanud asjaolule, et

hüpoteegi seadmisel 12. juuni 1998. a sõlmitud tagamiskokkuleppes muu hulgas nimetatud OÜ X ja OÜ Z 4. mai 1997. a

ja 5. mai 1998. a laenulepingud olid fiktiivsed (s.t näilikud) ja nende alusel OÜ X laenu ei saanud. Kolleegium leiab, et

põhimõtteliselt on äriühingu olematu kohustuse tunnistamine tegelikult eksisteeriva kohustusena, mis võib toimuda ka

tagamiskokkuleppe sõlmimisel, käsitatav juhatuse liikme majanduslikult otstarbeka käitumise nõude rikkumisena. Käesolevas

asjas ei ole aga A. O-le süüdistuses ette heidetud, et ta tunnistas OÜ X nimel 4. mai 1997. a ja 5. mai 1998. a näilikest

laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Kolleegium leiab, et kohtud olid vaatamata süüdistuses sellekohase viite puudumisele

õigustatud tuvastama kõnealuste laenulepingute näilikkuse kui n-ö taustafakti, mis kinnitab või lükkab ümber süüdistuses

kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid olemasoleva süüdistuse pinnalt ei ole võimalik näilikest laenulepingutest tulenevate

kohustuste tunnustamist käsitada süüdistuse alusfaktina, mida oleks võimalik subsumeerida mõne kuriteo koosseisulise

tunnuse alla. Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada kuriteo koosseisulisele

tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära toodud. 12. detsembri 2008. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08

selgitas kolleegium muu hulgas, et kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema

isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt viidatud otsuse p 30). Mõistetavalt ei kehti selline nõue üksnes kuriteo

kvalifikatsiooni muutmisel KrMS § 268 lg 8 kohaselt, vaid samuti juhul, kui kohus lähtub otsust tehes süüdistusaktis märgitud

kvalifikatsioonist.

30.2 Tuvastamaks, kas ja kui, siis kui suures ulatuses X tn N kinnistu väärtus selle kasutusvaldusega koormamise tõttu

vähenes, tuleb kinnistu kasutusvalduse seadmise eelsest hinnast lahutada selle maksumus pärast kasutusvaldusega koormamist.

Käesolevas asjas ei ole kohtud üheselt tuvastanud kinnistu väärtuses kasutusvalduse seadmise tõttu toimunud hinnamuutuse

suurust. Maakohus, kes küll esmalt leidis, et koormatiste seadmisega muutis A. O. X tn N kinnistu müügihinna olematuks,

märkis samas, et ei ole võimalik tuvastada, kui suures osas kinnistu väärtus pärast kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi

seadmise ja ajaõiguslepingute sõlmimist vähenes (vt ka käesoleva otsuse punktid 21-22). Seda, miks kinnistu väärtuse

vähenemist pole võimalik tuvastada, maakohus ei põhjendanud. Ringkonnakohus A. Or-le süüksarvatud kahju suuruse

küsimusega sisuliselt ei tegelenud. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtul kindlaks teha, milline oli Jüri 32a kinnistu

väärtus enne ja pärast sellele kasutusvalduse seadmist või põhjendada miks nende asjaolude tuvastamine võimalik ei ole.

Seejuures nõustub kolleegium kassaatoriga selles, et kuriteo koosseisulise kahju kindlaksmääramiseks tuleb kinnistu algväärtus

tuvastada kinnistu koormamise aja (s.o 1998. a) seisuga. Seoses prokuröri kassatsioonivastuses väljendatud arvamusega, et

kinnistu väärtuses toimunud muudatus on võimalik kindlaks määrata kinnistu koormamiseelse bilansilise väärtuse ja

koormamisjärgse müügihinna vahena, märgib kolleegium, et antud juhul on oluline kinnistu hariliku- ehk turuväärtuse

(asjaõigusseaduse § 29 lg 2 enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioon ja TsÜS § 65) muudatus. Andmed eseme bilansiline

(raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust. Samuti tuleb

arvestada, et eseme müügihind ei pruugi kõikidel juhtudel vastata selle turuhinnale, eeskätt tuleb arvestada konkreetse

müügitehingu asjaolusid (nt tehingud seotud isikute vahel võivad sageli toimuda turuväärtusest madalama või kõrgema

hinnaga).

30.3 Lisaks eeltoodule sõltub OÜ X võimaliku kahju suurus aga ka sellest, kas Jüri 32a kinnistu kasutusvaldusega koormamist

on võimalik käsitada OÜ X ettevõtte üleminekuna OÜ-le Y. Juhul, kui ettevõtte üleminekut jaatada, läksid ÄS § 5 lg 2 (enne

10. juulit 1998. a kehtinud redaktsioonis) alusel OÜ-le Y üle ka OÜ X kohustused võlausaldajate ees (sh kohustus AS-i Eesti

Maapank ees). OÜ-le X jäi vaid solidaarne vastutus võlausaldajate ees, kusjuures OÜ X ja OÜ Y omavahelises suhtes lasunuks

vastutus võlausaldajate kohustuste täitmise ees OÜ-l Y. Seega tuleb kohtul kriminaalasja uuel arutamisel OÜ-l X tekkinud

kahju tuvastamisel võtta seisukoht ka küsimuses, kas antud asjaoludel on kohaldatav ÄS § 5 lg 2.

31. Süüdistuses on välja toodud ka asjaolu, et Jüri 32a kinnistu OÜ Y kasuks kasutusvaldusega koormamise tagajärjel lakkas

OÜ X majandustegevus. Apellatsioonis süüdistuse sisu selgitades märkis prokurör, et OÜ X kahju väljendus muu hulgas

edasisest majandustegevusest saamata jäänud tulus. Kolleegium leiab, et iseäranis juhul, kui asuda seisukohale, et A. O.

tegevus tõi kaasa OÜ X ettevõtte ülemineku OÜ-le Y, võis OÜ X kahju väljenduda ka saamata jäänud tulus, mida osaühing

oleks ettevõtte säilitamisel eeldatavasti teeninud. Sellise kahju kindlakstegemisel saab lähtuda hüpoteetilisest kasust, mida OÜ

X ettevõtte kaudu oleks saanud. Selleks tuleks välja arvestada ettevõtte hüpoteetiline väärtus rikkumiseta, kasutades selleks

praktikas tunnustatud meetodeid. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 54.)

Samas ei ole prokurör senises menetluses esitanud ühtegi tõendit, mille alusel oleks võimalik kindlaks teha OÜ X

saamatajäänud tulu suurust. Samuti on süüdistuse tekstis viited kannatanu saamatajäänud tulule üksnes kaudsed.

32. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtul anda hinnang ka kaitsja väitele, et A. O. käitumise ja talle süüksarvatava kahju

vahel puudub põhjuslik seos, kuna süüdistuses toodud kahjulik tagajärg saabus sõltumata A. O. käitumisest O. T. tegevuse

tõttu (vt käesoleva otsuse punkti 5.4). Samas märgib kolleegium, et ka juhul, kui kohus peaks leidma, et A. O. ametikohustuste

rikkumise ja OÜ-l X tegelikult tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos, (või et kahju pole üldse tekkinud) ei anna see veel

automaatselt alust A. O. suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse

tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi

karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes

selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli

materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-46-08 - RT III 2008, 52, 361, p 37). See tähendab ka seda, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina

välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal

algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt

ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-101-07 - RT III 2008, 15, 100, p 16.2). KrK § 15 lg 2

sätestas, et kuriteokatse on tahtlik tegu, mis on vahetult suunatud kuriteo toimepanemisele, kui seejuures kuritegu ei viidud

lõpule põhjusel, mis ei olenenud süüdlase tahtest. Ka KarS § 25 lg 1 kohaselt on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud

süüteo toimepanemisele. KarS § 25 lg 2 järgi algab süüteokatsena karistatav käitumine hetkest, mil isik vastavalt oma

ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Seejuures tuleb käesoleva asja kontekstis arvestada, et erinevalt

karistusseadustikust oli A. O-le süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kohaselt kuriteokatse

toimepandav üksnes otsese tahtlusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1997. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-3-22-

97 - RT III 1997, 21/22, 226). Seega juhul, kui kohus ei tuvasta OÜ-l X kahju tekkimist või selle põhjuslikku seost A. O-le

etteheidetava ametikohustuste tahtliku rikkumisega, tuleb täiendavalt kontrollida, kas A. O. 12. juuni 1998. a võlaõiguslikke

lepinguid ja asjaõiguskokkuleppeid sõlmides sai aru oma tegevuse laadist ja tähendusest ning nägi ette, et selle teo tagajärjel

võib OÜ-l X tekkida oluline kahju ja soovis seda (KrK § 8 lg 2). (Kontrollimaks teo jätkuvat karistatavust KarS § 2172 lg 1

järgi, piisab nii teo kui tagajärje, s.o "suure" kahju tekkimise suhtes vähemalt kaudse tahtluse tuvastamisest.) Jaatava vastuse

korral sellele küsimusele tuleb kohtul järgnevalt hinnata, kas 12. juuni 1998. a võlaõiguslike ja asjaõiguslike lepingute

sõlmimine on käsitatav teona, mis oli vahetult suunatud kuriteo toimepanemisele (KrK § 15 lg 2, KarS § 25 lg-d 1-2).

IV

33. 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse (RT I 2007, 13,

69) § 9 p-ga 41 tunnistati ametiseisundi kuritarvitamise koosseis (KarS § 289) kehtetuks. Nii süüdistuses kui ka kohtuotsustes

on leitud, et ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtivuse lõpp ei tähendanud A. O-le KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses

kirjeldatud teo dekriminaliseerimist, sest see tegu vastab 15. märtsil 2007 kehtima hakanud KarS § 2172 lg-s 1 ja KarS § 384

lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisude tunnustele. Kolleegium nõustub, et ametikohustusi rikkudes 12. juuni 1998. a lepinguid

sõlmides pani A. O. toime teo, mis - eeldusel, et see tõi kaasa süüdistuses märgitud tagajärjed, s.o suure varalise kahju

tekkimise OÜ-le X ja osaühingu maksejõuetuks muutumise - oleks kehtiva õiguse järgi kvalifitseeritav KarS § 2172 lg 1 ja

KarS § 384 lg 1 ideaalkogumina. Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult

rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla üheaegselt käsitatav nii teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule

kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 2172 lg 1 mõttes kui ka juriidilisest isikust võlgniku vara kahjustamisena

(loovutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise vormis) KarS § 384 lg 1 tähenduses. Seega kui sellise tehinguga

põhjustatakse äriühingule nii suur varaline kahju kui ka äriühingu maksejõuetuks muutumine, on üldjuhul tegemist KarS

§ 2172 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga.

34. Kassaator leiab, et lugedes A. O. teo jätkuvalt karistatavaks KarS § 384 lg 1 järgi, rikkusid kohtud KarS § 5 lg 3 nõudeid,

sest erinevalt KarS § 384 lg-st 1 ei näinud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1482 ette juriidilise isiku juhatuse liikme

vastutust juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamise eest. Kolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja seda järgmistel

põhjustel.

34.1 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2

võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab,

et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles

hiljem. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349,

p 11, 31. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08 - RT III 2008, 15, 99, p 23 ja 3. oktoobri 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-35-08 - RT III 2008, 38, 253, p 18).

34.2 Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku

süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo

lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo

toimepanemise

ajal

kehtinud

õiguse

järgi

taandus

teise

kuriteokoosseisu

ees,

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-36-07 - RT III 2007, 31, 252, p 7.3) kui ka lähtudes

kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. septembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-07, RT III 2007, 30, 247, p 8). Seega ei välista KarS § 5 lg 3 võimalust

lugeda tegu, mis oli toimepanemise ajal karistatav hiljem kehtivuse kaotanud kuriteokoosseisu järgi, jätkuvalt karistatavaks

tulenevalt kuriteokoosseisust, mis teo toimepanemise ajal veel ei kehtinud. Sellises olukorras ei ole tegemist tegu karistatavaks

tunnistava seaduse tagasiulatuva kohaldamisega, sest sama tegu oli kuriteona karistatav ka varem, kuigi teise seadusesätte

alusel. Seadusandja hinnang teo karistamisväärsusele ei ole aga ühe karistusnormi teisega asendamisel muutunud.

34.3 Seega leides, et A. O. tegu, mis toimepanemise ajal oli kuriteona karistatav KrK § 161 järgi ja alates 1. septembrist 2002

KarS § 289 järgi, vastab alates 15. märtsist 2007 mh KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, ei kohaldanud kohtud

KarS § 384 tagasiulatuvalt. Järelikult ei saa rääkida ka KarS § 5 lg 3 nõuete rikkumisest. Tähtsust ei ole sellel, et A. O-le

süüksarvatud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1482 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS § 384 lg 1 nägid ette

vastutuse üksnes füüsilise isiku poolt enda maksejõuetuse põhjustamise eest. Enne 15. märtsi 2007, sh A. O-le süüksarvatava

teo toimepanemise ajal, oli juriidilise isiku juhatuse liikme poolt oma ametikohustuste rikkumisega juriidilisele isikule olulise

kahju tekitamine (olenemata sellest, kas see põhjustas juriidilise isiku maksejõuetuse või mitte) kuriteona karistatav

ametiseisundi kuritarvitamisena (KarS § 289, KrK § 161). 15. märtsil 2007, s.o samal ajal, mil kaotas kehtivuse ametiseisundi

kuritarvitamise koosseis, jõustus ka KarS § 384 lg 1 uus redaktsioon, mis nägi ette ka juriidilise isiku juhatuse liikme vastutuse

juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamise eest. Seega otsustas seadusandja, et tegu, mis seisneb juriidilise isiku juhatuse

liikme poolt juriidilisele isikule teatud käitumisega kahju tekitamises ja sellega juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamises,

ei ole 15. märtsist 2007 enam karistatav mitte ametiseisundi kuritarvitamisena, vaid maksejõuetuse põhjustamisena KarS § 384

lg 1 järgi (see ei välista kogumit mõne teise kuriteokoosseisuga). Seega seadusandja hinnang teo karistamisväärsusele ei

muutunud. Kassaatori viited KarS § 384 lg 1 kehtiva redaktsiooni ja KrK § 1482 ning KarS § 384 lg 1 varasema redaktsiooni

subjektide ringi erinevusele ja KarS § 5 lg-le 3 oleksid asjakohased olukorras, kus kohtud oleksid KarS § 384 lg 1 kehtivale

redaktsioonile tuginedes asunud seisukohale, et A. O. pani toime KrK § 1482 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Käesoleval juhul

leidsid aga kohtud üksnes, et tegu, mis toimepanemise ajal oli karistatav KrK § 161 järgi, on kuriteona karistatav ka käesoleval

ajal, sest see vastab (muu hulgas) KarS § 384 lg-le 1.

35. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtuotsuste põhistused, mis puudutavad A. O. teo jätkuvat karistatavust

alates 15. märtsist 2007 kehtivate KarS §-de 2172 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi, on pinnapealsed ega vasta täiel määral KrMS § 339

lg 1 p-st 7 tulenevatele nõuetele. Samas on kohtul kriminaalasja uuel arutamisel võimalik see puudus kõrvaldada - seda

mõistetavalt eeldusel, et kohus tuvastab esmalt asjaolud, mis võimaldavad teha järelduse, et A. O. käitumine vastas teo

toimepanemise ajal kehtinud KrK § 161 ja 1. septembril 2002 jõustunud KarS § 289 tunnustele.

V

36. Puutuvalt A. O. süüditunnistamisse KarS § 373 järgi vaidlevad kassatsioonimenetluse pooled selle üle,

kas 19. märtsil 2003, mil jõustus Võru Maakohtu poolt A. O-le kehtestatud ärikeeld, oli A. O. ametiaeg osaühingute Y ja Z

juhatuse liikmena juba lõppenud või kestis see kuni tema ametliku juhatusest tagasikutsumiseni 25. mail 2004 (OÜ Z)

ja 11. märtsil 2005 (OÜ Y). Üheselt on tuvastatud, et ÄS § 184 lg-s 2 sätestatud kolmeaastane ametiaeg oli A. O-l OÜ Z

juhatuse liikmena lõppenud juba 5. oktoobril 2000, OÜ Y juhatuse liikmena aga 20. oktoobril 2000. Samuti on tuvastatud, et

äriseadustikus sätestatud menetluskorda järgides osanikud A. O. ametiaja pikendamise kohta otsust ei teinud. Kohtud leidsid

siiski, et A. O. oli veel ka ärikeelu jõustumise ajal (ja sellele järgnevalt) osaühingute Y ja Z juhatuse liige, sest tema ametiaeg

oli pikenenud vaikimisi kokkuleppel osanikega. Sellise järelduse põhjendamisel tuginesid kohtud Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 (RT III 2008, 39, 261) ja 29. oktoobri 2008. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08 (RT III 2008, 43, 294) väljendatud seisukohtadele. Kassaatori arvates on kohtud mõistnud ekslikult

nende otsuste sisu ega ole arvestanud, et osanikud ei väljendanud nõutavat heakskiitu A. O. juhatuse liikmena jätkamisele.

37. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 on punktides 33 ja 34 märgitud muu hulgas järgmist:

"Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole

tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. See suhe saab olla üksnes

tähtajaline, st tähtaja möödudes see lõpeb /.../. Ringkonnakohus leidis õigesti, et seadus ei näe ette selle suhte automaatset

pikenemist tähtaja möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing

kokkuleppel temaga isiku ametiaega pikendab. Ametiaja pikendamiseks on ÄS § 184 lg-te 1 ja 2 kohaselt vajalik osaühingu

osanike otsus ametiaja pikendamise kohta ja juhatuse liikme nõusolek sellega. Juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda

pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes juhatuse

liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks.

/.../ Osanike otsuste vastuvõtmiseks, sh juhatuse liikme nimetamise ja tema ametiaja pikendamise otsuse vastuvõtmiseks, on

seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177). Kolleegium nõustub siiski põhimõtteliselt kohtute

käsitlusega, et juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS

§ 68 lg 3 alusel (või ka VÕS § 1 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega. Erinevalt alama astme

kohtutest leiab kolleegium aga, et selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik

osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema

ametiaega tagasiulatuvalt. Loomulikult peab selline otsus vastama ka seadusest ja põhikirjast juhatuse liikme ametiaja

pikendamise otsusele tulenevatele kvooruminõuetele. Põhikirjaga võib selline heakskiitmine olla ka välistatud. Erandlikult

tuleb kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt

tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele (mh seaduses

ja põhikirjas ettenähtud kvooruminõuete osas). Oluline on, et isik ei saa põhjendada oma juhatuse liikmeks olekut pärast

ametiaja möödumist üksnes sellega, et ta jätkas oma igapäevast tööd. Osanikel peab olema reaalne võimalus juhatuse liikme

ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena jätkamist. Üheks selliseks otsuseks võib olla

osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine. Pärast majandusaasta lõppu koostab

juhatus nimelt ÄS § 179 lg 1 järgi raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande. Juhatus esitab raamatupidamise

aastaaruande koos tegevjuhtkonna deklaratsiooniga ja tegevusaruande (majandusaasta aruanne) ning kasumi jaotamise

ettepaneku ÄS § 179 lg 2 kohaselt osanikele. Majandusaasta aruande kinnitamise otsustavad osanikud ÄS § 179 lg 3 (aga ka

ÄS § 168 lg 1 p 5) kohaselt. Kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse

liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit." Sama otsuse punktis 35 märkis

tsiviilkolleegium kohtute poolt konkreetses asjas tehtud järeldustele hinnangut andes, et kuigi kohtud on põhimõtteliselt

tuvastanud, et poolte tahe oli, et hageja jätkaks kostja juhatuse liikmena, ja on viidanud ka kostja majandusaasta aruande

koostamisele ja esitamisele, ei ole tuvastatud selgelt osanike otsust, millest võiks järeldada hageja ametiaja pikendamist,

mh majandusaasta aruande kinnitamist osanike poolt. Riigikohus luges selle kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumiseks.

Eeltoodud seisukohtade juurde jäi tsiviilkolleegium ka asjas nr 3-2-1-74-08.

38. Kolleegium leiab, et ka käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtud selgelt tuvastanud osanike otsust, millest võiks järeldada

A. O. ametiaja pikendamist osaühingute Z ja Y juhatuse liikmena pärast 2000. a oktoobrit.

38.1 Põhjendades oma järeldust, et A. O. ametiaeg osaühingute Z ja Y juhatuse liikmena oli vaikimisi kokkuleppel osanikega

pikenenud, viitasid kohtud järgmistele asjaoludele:

1) A. O. jätkas pärast ametiaja lõppemist faktiliselt tegevust OÜ Z ja OÜ Y juhatuse liikmena, sh

allkirjastas ja esitas Tartu Maakohtu registriosakonnale nende osaühingute 2002. a majandusaasta

aruanded;

2) mõlema osaühingu osanik P. P. andis ütlusi, et tema osalus äriühingutes oli passiivne ja seisnes raha

paigutamises ärisse. Äriühingute tegevusega ta otseselt kursis ei olnud, kuna äriühingute juhtimisega

tegelesid 2004.-2005. aastani A. O. ja T. P. Sellest järeldas kohus, et osanikud aktsepteerisid A. O.

tegevust juhatuse liikmena ka pärast A. O. juhatuse liikme volituste lõppemist ning kiitsid selle

vaikides heaks;

3) mõlema osaühingu osanik P. P. andis 1. mail 2002. a A. O-le tegutsemise volituse, mille kohaselt

volitas ta A. O. suurema kahju ärahoidmiseks ning käibe säilitamiseks tegema OÜ Y ja OÜ Z nimel

igapäevaseid toiminguid kuni tema juhatuse liikme kohalt vabastamiseni.

38.2 Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 on selgitatud nii seda, et äriühingu juhatuse liikme

ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena; kui ka seda, et lugemaks

juhatuse liikme ametiaeg pikenenuks mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates, on lisaks (endise) juhatuse liikme

jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike selgesõnaliselt heakskiitev otsus, mis peab vastama ka seadusest ja

põhikirjast juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsusele tulenevatele kvooruminõuetele. Käesolevas kriminaalasjas on

tuvastatud, et süüdistuses käsitletaval perioodil oli nii OÜ-l Z kui ka OÜ-l Y kaks osanikku - P. P. ja E. A. -, kelle osade

suurused olid võrdsed. Leides, et osanikud aktsepteerisid A. O. tegevust juhatuse liikmena ka pärast A. O. juhatuse liikme

volituste lõppemist ning kiitsid selle vaikides heaks, on kohtud tuginenud vaid ühe osaniku - P. P. - ütlustele ja tema

poolt 1. mail 2002 väljastatud volitusele. ÄS § 170 lg 2 kohaselt on osanike koosolek pädev vastu võtma otsuseid, kui sellel on

esindatud üle poole osadega esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet. ÄS § 169 lg 1

näeb ette, et osaniku häälte arv peab olema võrdeline tema osa suurusega. Seega ei ole võimalik ainuüksi P. P. tahteavalduste

alusel tuvastada osaühingute Z ja Y osanike heakskiitu A. O. ametiaja pikendamisele, sest P. P. osast tulenesid üksnes pooled

kõigist osanike häältest.

38.3 Riigikohtu otsuses tsiviilasjas 3-2-1-65-08 (punktides 34 ja 35) on üheselt leitud, et osanike otsust juhatuse liikme

ametiaja pikendamise kohta ei saa järeldada asjaolust, et juhatuse liige on koostanud ja esitanud osaühingu majandusaasta

aruande. Oluline on see, kas osanikud on juhatuse liikme koostatud majandusaasta aruande kinnitanud. Käesolevas

kriminaalasjas ei ole kohtud tuvastanud, et osaühingute Z ja Y osanikud oleksid A. O. poolt koostatud ja Tartu Maakohtu

registriosakonnale esitatud majandusaasta aruanded kinnitanud. Prokuröri kassatsioonivastuses toodud vastupidine väide on

eksitav.

38.4 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kohtute järeldus, nagu oleks osaühingute Z ja Y osanikud aktsepteerinud A. O.

tegevust juhatuse liikmena ka pärast A. O. juhatuse liikme volituste lõppemist ning kiitnud selle vaikides heaks, on veenvalt

põhistamata. Seega on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa

kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise.

VI

39. Ehkki kassatsioonimenetluses ei vaielda OÜ X (pankrotis) tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise üle, märgib kolleegium

õiguspraktika suunamiseks, et kummagi astme kohus ei ole omistanud õiget menetluslikku tähendust asjaolule, et käesoleval

ajal on Tartu Maakohtu menetluses tsiviilasi, milles OÜ X (pankrotis) on esitanud A. O. vastu hagi 1 612 233 krooni 54 sendi

nõudes. Maakohus asus seisukohale, et poolelioleva tsiviilmenetluse tõttu ei ole kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi menetlemine

"otstarbekas ja põhjendatud". Ringkonnakohus aga leidis, et maakohtu otsuses esitatud põhjused ei andnud kohtule seaduslikku

alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kuna tsiviilhagi lahendamisel

kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste

põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud

hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud

kriminaalmenetluse eripära tõttu. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-07

- RT III 2008, 6, 40, p 37.) TsMS § 423 lg 1 p 4 kohaselt jäetakse hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on samade poolte

vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest on OÜ X (pankrotis) juba 2002. a, s.o enne

käesoleva kriminaalasja kohtusse saatmist, esitanud tsiviilkohtumenetluses A. O. vastu hagi, milles nõutakse 1 612 233

krooni 54 sendi suuruse kahju hüvitamist tulenevalt nendest samadest asjaoludest, mis on ka kriminaalmenetluses esitatud

tsiviilhagi aluseks. Tsiviilasja menetlemine on pooleli. Seega tulnuks Tartu Maakohtul kriminaalasja lahendamisel jätta

kannatanu tsiviilhagi TsMS § 371 lg 1 p 5 või § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, hindamata seejuures tsiviilhagi läbi

vaatamise otstarbekust. Samuti on eeltoodust tulenevalt ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et maakohtu otsuses märgitud

põhjused ei andnud seaduslikku alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Kuna aga kohtud jätsid vaatamata kirjeldatud

väärarusaamale kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ja seda otsustust pole kassatsiooni korras vaidlustatud, ei pea kolleegium

vajalikuks kohtuotsuseid tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise aluse osas muuta.

40. Sõltumata eeltoodust peab kolleegium kummastavaks, et maakohus, kes otsustas kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätta,

asus kohtuotsuse põhiosas eelnevalt seisukohale, et tsiviilhagi tuleb vähendada 300 000 krooni võrra. Tsiviilhagi läbi

vaatamata jätmisel ei hinnata hagi sisulist põhjendatust.

VII

41. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 339 lg 1 p-dest 7 ja 8, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 2009. a ja Tartu Maakohtu 4. novembri 2008. a otsused osas,

millega kriminaalmenetlus A. O. süüdistuses KrK § 161 järgi lõpetati aegumise tõttu, samuti A. O. süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 373 järgi. Kriminaalkolleegium mõistab A. O. KrK § 161 järgi õigeks AS-i Eesti Maapank teavitamata

jätmises Võru linnas Jüri 32a asuva hoone maa oluliseks osaks muutumisest. Ülejäänud osas saadab kolleegium kriminaalasja

A. O. süüdistuses KrK § 161 ja KarS § 373 järgi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Osas, millega kannatanu tsiviilhagi jäeti

läbi vaatamata, jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg