3-1-1-58-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-58-09

Otsuse kuupäev

18. september 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

N. B. väärteoasi liiklusseaduse § 7435 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. veebruari 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-08-11426

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Uido Truija, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. juuli 2009

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. veebruari 2009. a kohtuotsus N. B. väärteoasjas liiklusseaduse § 7435 lg 1 järgi.

2. Saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Uno Feldshmidt OÜ kasuks välja 885 (kaheksasada kaheksakümmend viis)

krooni sealhulgas käibemaks 135 (ükssada kolmkümmend viis) krooni N. B.-le kassatsioonimenetluses Uido Truija

poolt riigi õigusabi osutamise eest ja lugeda see summa kohtukulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 31. oktoobri 2008. a otsusega karistati N. B. liiklusseaduse (LS) § 7435 lg 1 järgi 20 trahviühiku

(1200 krooni) suuruse trahviga selle eest, et ta 8. oktoobril 2008 kell 15.15 Tallinnas X tee 57 paikneva maja juures juhtis

mootorsõidukit olemata turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud.

2. N. B. esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kaebaja väite kohaselt on

talle etteheidetav väärtegu tõendamata, sest tema kinnipidamise hetkel oli turvavöö kinni. Samas N. B. selgitas, et

väärteoprotokollis märgitud ajal tegi ta lasermõõtjaga tehnoloogilisi mõõtmisi. Seega täitis ta kõnealusel ajal tööülesandeid,

mis eeldas lühipeatuste tegemist vähem kui 100 meetri tagant ja tal oli seetõttu Liikluseeskirja (LE) § 69 p-st 3 tulenevalt õigus

jätta turvavöö kinnitamata.

3. Harju Maakohtu 2. veebruari 2009. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja N. B. kaebus rahuldamata.

Kohtu hinnangul on väärteo toimepanemine tõendatud tunnistaja Vitali Vingi ütlusega selle kohta, et liiklusjärelevalve käigus

Priisle kaupluse juures märkas ta, et isik, kes hiljem osutus N. B.-ks, sõitis kinnitamata turvavööga. Tunnistaja edastas selle

teabe teisele patrullile, kes rikkuja kinni pidas. Kohus leidis, et N. B. ei täitnud kõnealusel ajal sellise iseloomuga

tööülesandeid, mis õigustaks LE § 69 p-3 alusel LE § 68 p-s 5 sätestatud nõude täitmata jätmist. Kohus märkis, et LE § 69 p 3

ei määratle küll tööülesandeid, mille täitmisel võib juhil olla turvaöö kinnitamata, kuid seadusandja on seda normi kehtestades

pidanud silmas isikuid, kellel on otseste tööülesannete täitmisel vaja teha peatusi, mille vahemaa ei ületa 100 meetrit (kaupluse

varustaja, postiljon, kuller) ning see vajadus on tingitud sellest, et isikul ei ole võimalik oma tööülesandeid täita jalgsi liikudes

(nt veose olemasolu ja laialijagamise vajadus). Kohtu hinnangul ei viita kaebaja enda ega tunnistaja ütlused sellele, et

rikkumise hetkel oleks N. B. üldse täitnud mingeid tööülesandeid. S. M. OÜ poolt esitatud dokumendi kui tõendi jättis kohus

tähelepanuta. Kohtuotsuses märgitu kohaselt on see tõend tõenäoliselt koostatud hiljem kaebaja ütluste pinnalt. Samas leidis

kohus, et kaebaja ütlused kummutavad dokumendis sisalduvat. Nimelt väitis kaebaja, et ta määrab enda toimingute iseloomu

ise ja keegi (järelikult ka mitte tööandja) ei saa talle selles osas teha ettekirjutusi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni N. B. kaitsja Uido Truija, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

4.1. Kassaator ei ole nõus sellega, kuidas kohus tõlgendas LE § 69 p 3. Ta leiab, et selle sätte kohaldumise küsimus tuleb

lahendada iga konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades. See tähendab, et igal konkreetsel juhul tuleb tuvastada, kas

tööülesanded ja töö laad tingisid vajaduse vähem kui 100 meetri tagant peatuda ja autost väljuda.

4.2. S. M. OÜ poolt väljastatud tõendist nähtub, et 8. oktoobril 2008 kell 14.00 kuni 17.00 viibis N. B. ametikohustuste

täitmisel Tallinnas X teel ja teostas mõõtmistöid otse autost peatumiste ajal, mis leidsid aset vähem kui pärast 100 meetri

läbimist. Seda tõendit kõrvale jättes ei saanud kohus õigesti lahendada LE § 69 p 3 kohaldumise küsimust. Selle tõttu rikkus

kohus kassaatori arvates oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

4.3. Kassaator ei nõustu kõnesoleva tõendi kohtupoolse kõrvalejätmise põhjendusega, et tõenäoliselt koostati see tõend kaebaja

enda ütluste pinnalt. Kaebaja arvates puudub kohtu selliseks väiteks igasugune tõenduslik alus. Kuni vastupidise tuvastamiseni

tuleb lähtuda eeldusest, et inimesed käituvad seaduskuulekalt.

4.4. N. B. täitis kõnesoleval ajal ka tegelikult tööülesandeid, mille iseloom nõudis peatusi vähem kui 100 meetri tagant selleks,

et lisaks mõõtmisele ka autost väljuda ja ümbrust uurida. N. B. poolt kohtus öeldu, et ta määrab enda töiste toimingute

iseloomu ise, ei välista iseenesest seda, et tal oli vajadus teha peatusi ja väljuda vähem kui iga 100 meetri tagant.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Liikluseeskirja § 69 lg 3 kohaselt ei pea turvavöö olema kinnitatud juhil või sõitjal, kelle tööülesande täitmine on seotud

peatustega, mille vahemaa ei ületa 100 meetrit. Kõnealune säte seab kinnitamata turvavööga sõitmise lubatavuse sõltuvusse

vaid sellest, kas tööülesandeid täites on vaja teha peatusi, mille vahemaa ei ületa 100 meetrit. Liikluseeskirja §-s 2 sisalduva

definitsiooni kohaselt tuleb peatumise all mõista sõiduki ettekavatsetud seismajätmist sõitjate peale- või mahamineku või

veose laadimise ajaks, kusjuures peatumiseks LE mõttes ei loeta seismajäämist koos liiklusvooga või reguleerija või

liikluskorraldusvahendi nõudel.

6. Eelneva pinnalt peab kolleegium esiteks õigeks ja mõistlikuks sellist tõlgendust, et turvavöö kinnitamata jätmist saab LE §

69 lg- le 3 tuginevalt õigustada vaid sõidukijuht, kes just nimelt tööülesannete tõttu on sunnitud vältimatult auto peatama

vähem kui iga 100 meetri järel ja autost väljuma. LE § 69 lg 3 ei ole kohaldatav siis, kui puudub tööülesannetest tingitud

autost väljumise ja seega ka LE mõttes auto peatamise vältimatu vajadus. Erinevalt aga maakohtu otsuses märgitust puudub

kolleegiumi arvates alus kitsendada LE § 69 p 3 toimeala ja väita, et see säte on kohaldatav vaid selliste otseste tööülesannete

täitjaile, kes ei saa enda tööülesandeid täita jalgsi liikudes.

7. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et S. M. OÜ poolt väljastatud tõendi kõrvalejätmine ja selle põhjendused ei ole

menetlusõiguslikult aktsepteeritavad. Tõendi kõrvalejätmine tähendab selle lubamatuks tunnistamist. Riigikohtu 18. aprilli

2005. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 (RT III, 2005, 15, 148) märgitu kohaselt tuleb tõendi lubatavuse hindamisel

arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on

lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning

seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise

mõju olla erinev. Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et Harju Maakohtu 2. veebruari 2009. a otsuses esitatud väide, et S. M.

OÜ poolt väljastatud tõend on tõenäoliselt koostatud kaebaja ütluste pinnalt, on pelgalt kohtu oletus. Väärteoasjas esitatud

tõendi alusetu lubamatuks tunnistamine kohtu poolt on kolleegiumi hinnangul käsitatav väärteomenetluse õiguse olulise

rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

8. Harju Maakohtu 2. veebruari 2009. a otsus on vastuoluline. Kui esmalt on selles otsuses S. M. OÜ poolt väljastatud

dokument tunnistatud lubamatuks tõendiks, siis hiljem on kohus lugenud sellesama lubamatu tõendi sisu kummutatuks N. B.

ütlustega. Kolleegium märgib, et kuna maakohtu kõnealuses otsuses puuduvad põhjendused kirjeldatud vastuolu

lahendamiseks, tuleb seda lugeda menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Lisaks sellele tuleb

kolleegiumi arvates olukorda, mil tõendite hindamise eelselt seatakse mõne tõendi kvaliteet kahtluse alla, käsitada ka VTMS §

31 lg-s 1 ja KrMS §-s 64 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõtte eiramisena ja selle kaudu ka väärteomenetluse õiguse

olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

9. N. B. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 750

krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 18 %, s.o 135 krooni, seega kokku 885 krooni. Esitatud taotlus vastab

justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise

kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-s 2, § 11 lg-tes 2 ja 3 kehtestatud tasumääradele

ja tuleb rahuldada. Lähtudes VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 175 lg 1 p-st 2, tunnistab kriminaalkolleegium nimetatud summa

mõistliku suurusega kaitsjatasuks ja arvab selle menetluskuludesse. Harju Maakohus peab uue otsuse tegemisel lahendama ka

küsimuse, kelle kanda menetluskulud jäävad.

10. Kooskõlas eelmärgituga ja lähtudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 rahuldab kolleegium kassatsiooni osaliselt,

tühistab Harju Maakohtu 2. veebruari 2009. a otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg