3-2-1-79-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-79-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. september 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Valeri Salnikovi hagi Erik Bondaruki vastu 2 980 227 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-29123

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valeri Salnikovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2 333 841 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Valeri Salnikov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mefodi Malõðev

Kostja Erik Bondaruk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-29123

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta Valeri Salnikovi kanda.

3. Tagastada Valeri Salnikovile enam tasutud kautsjon 6263 (kuus tuhat kakssada

kuuskümmend kolm) krooni 90 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valeri Salnikov (edaspidi hageja) esitas 8. augustil 2007 Erik Bondaruki (edaspidi kostja) vastu

hagiavalduse 2 980 227 krooni saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 18. septembril 1998 kostjale 75 000 USA dollarit, mille kohta

tehti võlakiri laenu tagastamise kohta tähtajaga kuni 18. märts 1999. Intressiks oli kuue kuu eest

4500 USA dollarit ehk iga kuu eest 750 USA dollarit. 29. septembril 1998 laenas hageja kostjale

111 000 USA dollarit võlakirjade alusel, kus ühe laenu tagastamise tähtpäevaks oli 29. veebruar 1999

ning intressiks 58 000 USA dollarit (ühe kuu eest 580 USA dollarit) ja teise tagastamise tähtpäevaks

29. märts 1999 ning intressiks 53 000 USA dollarit (ühe kuu eest 530 USA dollarit). 11. aprillil 2000

laenas hageja kostjale 7000 USA dollarit, mis tuli tagastada hiljemalt 11. detsembril 2000. Kostja ei

ole hagejale ühtegi laenu tagastanud.

Hageja palus kostjalt välja mõista võla 193 000 USA dollarit ja tasumata intressi 10 580 USA dollarit,

s.o kokku 203 580 USA dollarit, mis Eesti Panga 10. juuli 2007. a kursi kohaselt on 2 333 841 krooni

(1 USA dollar = 11,464 krooni). Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista võlaõigusseaduse (VÕS) §-

de 94 ja 113 järgi ajavahemiku 1. juulist 2004 kuni 1. juulini 2007 eest viivise 56 384,5 USA dollarit

ehk 646 386 krooni ja kohtukulud.

Kuna kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult, on aegumistähtaeg kümme aastat ning nõue ei ole

aegunud. Hageja nõudis kostjalt aastate jooksul pidevalt laenu tagastamist. 20. märtsi 2008. a

kohtuistungil möönis hageja, et kui kostja rikkumine ei oleks tahtlik, oleks hagi aegunud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Nõue on aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1

alusel kolme aasta möödumisega sissenõutavaks muutumisest. Kostja tasus viimase makse

13. augustil 2002, mil aegumine katkes TsÜS § 158 alusel, kuid ka sellest ajast on möödas enam kui

kolm aastat. TsÜS § 160 lg 2 alusel peatus hagi aegumise tähtaeg pankrotiavalduse esitamisega

12. jaanuaril 2005. Selles asjas tehtud Tallinna Linnakohtu 28. veebruari 2005. a määrus jõustus

19. septembril 2005 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega. Kuigi TsÜS § 168 lg 1 alusel ei arvestata

aegumistähtaja hulka aegumise peatumist, on hagi aegunud, sest alates viimase makse tasumisest

13. augustil 2002 kuni pankrotiavalduse esitamiseni 12. jaanuaril 2005 oli möödunud kaks aastat ja

viis kuud. Pärast kohtumääruse jõustumist 19. septembril 2005 jätkus aegumine seitsme kuu jooksul

ning seega aegus nõue 19. aprillil 2006. Hagi esitati üle aasta hiljem.

29. septembri 1998. a võlakiri, millega hageja laenas kostjale 53 000 USA dollarit, on rahatu. Hageja

pidi nimetatud võlakirja hävitama, kuna pooled tegid sama kuupäevaga uue võlakirja 58 000 USA

dollari laenamise kohta. Kostja võtab õigeks, et 18. septembril 1998 laenas ta hagejalt 75 000 USA

dollarit, 29. septembril 1998 laenas 58 000 USA dollarit ja 11. aprillil 2000 laenas 7000 USA dollarit.

Lisaks sellele võlgnes kostja hagejale 38 000 USA dollarit 5. septembril 1998 sõlmitud laenulepingu

järgi. Seega võlgnes kostja hagejale kokku 178 000 USA dollarit. Kostja tagastas ajavahemikul

23. oktoobrist 1998 kuni 13. augustini 2002 hagejale 213 000 USA dollarit, s.o kogu põhivõla ja

viivise.

3. Harju Maakohus jättis 11. juuni 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162

alusel hageja kanda.

TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg on sama paragrahvi 4. lõike kohaselt kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus

oma kohustusi tahtlikult. Õige ei ole hageja seisukoht, et kostja tahtlusena tuleb tõlgendada asjaolu, et

hageja nõudis kostjalt pidevalt mitme aasta jooksul laenu tagastamist. Sellisel juhul ei oleks võimalik

aegumise institutsiooni kohaldada ning aegumise otstarve muutuks küsitavaks. Aegumine tähendab

nõudeõiguse teostatavuse kadumist aja möödumise tõttu. Aegumise saabumisega on võlgnik

õigustatud sooritusest loobuma. Aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki. Mida kauem

võlausaldaja oma nõudeõiguse teostamisega viivitab, seda raskemaks võib muutuda õigusliku

olukorra selgitamine. Aegumine sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema.

Asjas on tõendatud, et hageja nõudis kostjalt laenu tagastamist pankrotiavalduse esitamise kaudu,

kuid pankrotimenetlus lõpetati nõude ebaselguse tõttu. Sellest lahendist pidi hageja aru saama, et ta

peab tõendama asjaolu, et kostja ei ole talle laenu tagasi maksnud. Kostja on selle asjaolu

vaidlustanud, kinnitades, et tagastas laenu hagejale. Hageja ei ole tõendanud, et ta nõudis kostjalt

laenu tagastamist pärast pankrotimenetluse lõpetamist.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule või teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

5. Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. jaanuari 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli kostja viimase võla tagasimaksmise tähtpäev 11. detsember

2000. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Seega algas

aegumistähtaeg hiljemalt 12. detsembril 2000. Kostja väitel tasus ta võlga viimati 13. augustil 2002.

TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Nõude tunnustamiseks on ka nõude osaline tasumine. Seega algas nõude aegumine

uuesti 14. augustil 2002. TsÜS § 146 lg 1 järgi oli nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Maakohus on

õigesti leidnud, et hagi esitamise ajaks oli hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg möödunud. Hageja ei

ole seda apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

Hageja nõudele ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg, sest hageja ei

ole tõendanud, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult. Ainuüksi asjaolu, et kostja väidetavalt ei ole

pikema aja vältel kohustust täitnud, ei tähenda, et tegemist oleks tahtliku rikkumisega. Kostja on

hageja nõudele vastu vaielnud, mille tõttu keeldus kohus enne käesolevat menetlust kostja

pankrotimenetlust algatamast.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Hageja leiab, et tema nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg.

Kohtud oleksid pidanud tegema kindlaks, kas kostja rikkus oma kohustust tahtlikult. Kostja tahtlus on

tõendatud sellega, et ta ei täitnud oma kohustusi pikema aja jooksul vaatamata mitmekordsetele

meeldetuletustele ja tema vastu esitatud pankrotiavaldusele. Vaieldes vastu võla olemasolule,

tunnistab kostja kohustuse tahtlikult täitmata jätmist. Samas ei ole kostja tõendanud kohustuse

puudumist, vaid väidab, et on oma kohustuse täitnud. Kohtud jätsid uurimata kostja kohustuse

puudumise või olemasolu.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuse kohaselt on

kohtud õigesti leidnud, et hageja nõue on TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Nõude suuruse ja kohustuse

olemasolu vaidlustamine ei tõenda kostja tahtlikku keeldumist kohustuse täitmisest. Kostja on oma

kohustuse hagejale täitnud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 1 alusel jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb

jätta hageja kanda.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue on aegunud TsÜS § 146 lg-s 1 ettenähtud

kolmeaastase aegumistähtaja möödumise tõttu või kohaldub nõude aegumisele sama paragrahvi

4. lõikes sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti kohaldanud

kolmeaastast aegumistähtaega.

11. Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Üheks

erijuhuks, mil aegumistähtaeg on kümme aastat, on selle paragrahvi 4. lõike järgi kohustatud isiku

tahtlik kohustuse rikkumine. Hageja leiab, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, sest ta ei täitnud

seda pikema aja jooksul vaatamata hageja mitmekordsetele meeldetuletustele ja pankrotimenetlusele

ning seetõttu on hageja nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Kolleegium nõustub kohtute

seisukohaga, et kostja tahtlust TsÜS § 146 lg 4 mõttes ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et hageja

nõudis kostjalt aastate jooksul pidevalt laenu tagastamist, kuid kostja oma kohustust ei täitnud.

Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning

sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega

viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Praeguses

asjas on kostja kinnitanud, et ta on oma kohustused hageja vastu täitnud. Hageja nõudis hagetavat

laenu pankrotiavalduse esitamise kaudu, kuid pankrotimenetlus lõpetati nõude ebaselguse tõttu. Kuna

kostja ei tunnistanud oma võlga, sai hageja oma õiguse kaitsmiseks pöörduda kohtusse. Sellistel

asjaoludel ei saa väita, et kostja ei täitnud oma kohustust tahtlikult, kuna kostja kinnitusel tal enam

hageja vastu kohustust ei ole ja TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine satuks vastuollu aegumise

eesmärkidega.

Kolleegium peab vajalikuks selgitada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõistet. VÕS § 104

lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse

rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus

(vt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09).

VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine lepinguvälises suhtes õigusvastane mh eelkõige siis,

kui kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kolleegium leiab, et ka TsÜS § 146

lg-s 4 ettenähtud tahtlust tuleb sisustada analoogiliselt. Seega on kohustuse tahtliku rikkumisega

TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub

tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud

aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui

viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib kolleegiumi arvates olla kas

aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase

tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole

aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav.

Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja

kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt.

Praegusel juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus

tahtlikult heade kommete vastaselt.

12. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt algas hageja nõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi

12. detsembril 2000. Aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 alusel 13. augustil 2002, mil kostja täitis

viimati võlakohustust, ning algas uuesti 14. augustil 2002. Kuna tõendatud ei ole, et kostja rikkus

oma kohustust TsÜS § 146 lg 4 mõttes tahtlikult, on hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud.

13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et kohtud oleksid pidanud välja selgitama kostja kohustuse

olemasolu või selle puudumise, märgib kolleegium järgmist. Aegumise kohaldamiseks pidi kohus

kooskõlas TsÜS §-dega 146 ja 147 tegema kindlaks aegumistähtaja ja selle alguse. Otsustamaks, kas

hageja nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 ettenähtud tähtaeg, pidi kohus tuvastama kostja tahtluse

ja heade kommete vastase käitumise (vt otsuse p 11). Kuna hageja TsÜS § 146 lg-s 4 märgitu

tuvastamiseks vajalikke asjaolusid esile ei toonud, ei pidanud kohtud tuvastama, kas kostja on oma

kohustuse täitnud.

14. Alama astme kohtud jätsid menetluskulud hageja kanda. Kuna kassatsioonkaebus jääb

rahuldamata, jäävad kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Ettenähtust rohkem makstud kautsjon 6263 krooni

90 senti tagastatakse hagejale TsMS § 149 lg 7 alusel.

Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve