3-3-1-95-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-95-06

Otsuse kuupäev

9. september 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

AS Agrofarm (õigusjärglane JK Otsa Talu OÜ) kaebus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori

19. detsembri 2005. a käskkirja nr 1-3.13-4/74 p 17 tühistamise

ja ettekirjutuse tegemise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. septembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-06-246

Menetluse alus Riigikohtus

JK Otsa Talu OÜ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta AS Agrofarm õigusjärglase JK Otsa Talu OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 7. septembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-06-246 muutmata.

Kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Agrofarm esitas 26. mail 2005 pindalatoetuse taotluse, millega taotles ühtset pindalatoetust

ning keskkonnasõbraliku tootmise toetust.

2. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 19. detsembri 2005. a

käskkirja nr 1-3.13-4/74 p-ga 17 jäeti põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlus

keskkonnasõbraliku tootmise eest rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) rohumaade osas vähendati toetust põldude võrra, mille pind oli alla 0,3 ha ja/või taotletud ja

kindlakstehtud pinna erinevuse eest, mis on sätestatud põllumajandusministri 20. aprilli 2004. a

määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning

toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra" (määrus nr 51) § 3 lg-

s 2, § 46 lg-s 1; toetust ei määratud massiivile, millel puudus kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise

kohustus (määrus nr 51 § 82 lg 7);

2) põllukultuuride osas vähendati toetust põldude võrra, mille pind oli alla 0,3 ha ja/või taotletud ja

kindlakstehtud pinna erinevuse eest (määrus nr 51 § 3 lg 2, § 46 lg 1); toetust ei määratud massiivile,

millel puudus kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus (määrus nr 51 § 82 lg 7); toetust

vähendati viljavahetusplaani/külvikorra sisseviimise plaani esitamata jätmise eest (määrus nr 51 § 30

p 30); toetust ei määratud, sest toetuse saamise nõuetele vastav pind oli alla 1,0 ha (määrus nr 51 § 81

lg 4).

3. AS Agrofarm õigusjärglane JK Otsa Talu OÜ (JK Otsa Talu) esitas 1. veebruaril 2006 kaebuse

halduskohtule, milles palus tühistada PRIA 19. detsembri 2005. a käskkirja nr 1-3.13-4/74 p 17 ja

kohustada PRIA-t taotlust uuesti läbi vaatama. JK Otsa Talu väidab, et määruse nr 51 § 82 lg 7 alusel

ei ole keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse maksmata jätmine õiguspärane, kuna

põllumajandusminister on määruse nr 51 § 82 lg 7 täiendamisega alates 1. maist 2005 rikkunud

põhiseaduse §-des 11 ja 12 sätestatud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid.

Kohaldada tuleb määruse nr 51 enne 2005. a 1. maid kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul saab PRIA

teha JK Otsa Talu suhtes positiivse otsustuse. JK Otsa Talu varus 2005. a kevadkülvideks vajalikud

seemned 2004. a. Seega olid keskkonnasõbralikuks tootmiseks ettevalmistused tehtud.

4. Tartu Halduskohus jättis 28. aprilli 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-246 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus leidis, et põllumajandusminister on pädev andma määrusi ja määruse

norme muutma. Põllumajandusministri 21. aprilli 2005. a määrusega nr 43 (jõustus 1. mail 2005)

muudeti määruse nr 51 § 82 ning täiendati seda lg-ga 7. Nimetatud muudatusega ei kitsendatud

kaebaja õigusi.

Määruse nr 51 muudatus on kehtestatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise

seaduse (ELÜPS) § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel. Määruse nr 51 § 82 lg 7 on kooskõlas nõukogu 17. mai

1999. a määruse nr 1257/1999, Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse

kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta

(nõukogu määrus nr 1257/1999), art 44 lg 2 alusel heaks kiidetud Eesti maaelu arengukavaga 2004-

2006 (maaelu arengukava). Seega on põllumajandusministri 21. aprilli 2005. a määrus nr 43 antud

delegatsiooninormi alusel.

Kaebaja oli pindalatoetuse taotluse esitamise ajal (26. mail 2005) teadlik määruse nr 51 § 82 lg 7

olemasolust, kuna see jõustus alates 1. maist 2005. Seega ei rikkunud määruse muudatus kaebaja

õiguspärast ootust pindalatoetusele. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et keelatud oleks

õigusnormi muutmine, kuid üldreeglina ei tohi see omada tagasiulatuvat jõudu.

Kaebaja ei vastanud määruse nr 51 § 82 lg 7 nõudele, kuna ta ei olnud 2004. a taotlenud

keskkonnasõbraliku tootmise toetust. Isikule, kellel puudus kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise

kohustus 2004. a, ei antud põllumajanduslikku keskkonnatoetust 2005. a. Eelarvest tulenevalt ei

olnud riigil võimalik toetada uusi taotlejaid, kuid võimaldati määrata toetust nendele, kellel on

vähemalt üks põld põllumassiivil, mis tervikuna asub Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a

korraldusega nr 615 määratletud NATURA 2000 võrgustiku alal, ning kui taotleja 2005. a oli

taotlenud Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel pindalapõhist toetust.

Määruse nr 51 § 82 lg 7 ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kaebajat on koheldud teiste

taotlejatega võrdselt.

5. JK Otsa Talu esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada. Apellant väidab, et halduskohus tõlgendas ebaõigesti ELÜPS § 42 lg-t 2 ja lg-t 3, § 43 lg-

t 2 ja § 44 lg-t 2. ELÜPS § 42 lg 2 mõtteks oli iga toetuse liigi korral anda toetust kõigile, sõltumata

nende varasematest toetuste taotlustest.

Halduskohus oleks pidanud kontrollima, kas määrus nr 51 § 82 lg 7 (alates 1. maist 2005 kehtima

hakanud redaktsioon) on kooskõlas nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja selle alusel heaks kiidetud

maaelu arengukavaga. Euroopa Liidu Arendus- ja Tagatisfondist antavat toetust keskkonnasõbraliku

tootmise eest tuli anda võrdsetel alustel ning sõltumata sellest, kes oli millisel eelarveaastal

keskkonnasõbraliku tootmise eest toetust taotlenud ja saanud.

Määruse 51 § 82 lg 7 (alates 1. maist 2005 kehtiv redaktsioon) on vastuolus maaelu arengukava p-

ga 12.6.2. ja nõukogu määruses nr 1257/1999 sätestatud põllumajanduspoliitika põhimõtetega.

Nõukogu määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla Euroopa Liidu õigusega vastuolus.

Siseriikliku õigusakti sisu peab vastama nõukogu määruses sätestatud volitusnormi ulatusele.

Nõukogu määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla vastuolus liikmesriigi põhiseadusega.

Põllumajandusminister andis määruse nr 43, mis jõustus 1. mail 2005, alles 21. aprillil 2005. Selleks

ajaks oli kaebaja teinud ümberkorraldused oma põllumajandusliku tootmise üleviimiseks

keskkonnasõbralikule tootmisele (maad olid ette valmistatud ja sügisesed külvid tehtud lähtuvalt

keskkonnasõbralikule tootmisele üleminekust). Kaebajal tekkis usalduse kaitse.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. septembri 2006. a otsusega asjas nr 3-06-246 apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu 28. aprilli 2006. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

ebaõige on apellandi seisukoht, et põllumajandusministril puudus volitus täiendada 21. aprilli 2005. a

määrusega nr 43 määrust nr 51 ning lisada § 82 lg 7. ELÜPS § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel kehtestas

põllumajandusminister määruse nr 51 § 82 lg-s 7 sisalduvad toetuse taotlejale täpsemad nõuded

keskkonnasõbraliku tootmise eest 2005. aastal. ELÜPS §-s 42 on sätestatud põhimõte, et

põllumajandusminister kehtestab toetuse liigid eelarveaastaks. Seetõttu ei ole põllumajandusministri

poolt toetuse saamiseks nõuete täpsustamine eelarveaastate kaupa vastuolus ELÜPS § 43 lg-ga 2.

Määruse nr 51 § 82 lg 7 on kehtestatud ELÜPS § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel ning see ei ole vastuolus

nõukogu määrusega nr 1257/1999 ega Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise

seadusega.

Kuna apellandil ei olnud õigus saada toetust määruse nr 51 § 82 lg 7 alusel, siis on asjassepuutumatu

viide maaelu arengukava p 12.6.2 teisele lõikele.

Määruse nr 51 § 82 lg 7 on kooskõlas põhiseadusega ning Euroopa Liidu õigusega, mistõttu puudub

alus määruse nr 51 § 82 lg 7 kohaldamata jätmiseks. Rikutud ei ole proportsionaalsuse ja võrdse

kohtlemise põhimõtteid.

Apellant esitas taotluse toetuse saamiseks 26. mail 2005. Määruse nr 51 § 82 lg 7 jõustus 1. mail

2005. Seega pidi taotluse esitamise ajal olema apellandile selge, et tal ei ole 2005. aastal õigust

keskkonnasõbraliku tegevuse eest toetust saada. Asjaolu, et apellant tegi väidetavalt 2004 sügisel

ettevalmistusi üleminekuks keskkonnasõbralikule tootmisele, ei saanud luua talle kindlust, et ta saab

2005. aastal keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. JK Otsa Talu palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning

teha uus otsus, millega rahuldatakse JK Otsa Talu kaebus, tühistatakse PRIA 19. detsembri 2005. a

käskkirja nr 1-3.13-4/74 p 17 ja tehakse PRIA-le ettekirjutus, millega kohustatakse PRIA-t ühe kuu

jooksul kohtuotsuse jõustumisest määrama ja välja maksma keskkonnasõbraliku tootmise toetus.

JK Otsa Talu väidab, et pooled ei vaidle selle üle, et taotleja vastas toetuse saamise nõuetele kuni

1. maini 2005, mil hakkas kehtima määruse nr 51 uus redaktsioon. Varasemast redaktsioonist ei olnud

võimalik järeldada seda, et määrust nr 51 kohaldatakse üksnes 2004. aastal esitatud taotluste osas, ega

seda, et toetuse taotlejate ringi kitsendatakse 2005. aastal.

JK Otsa Talu, usaldades määruse nr 51 kuni 1. maini 2005 kehtinud redaktsiooni, tegi 2004. aastal

ümberkorraldusi ja kulutusi oma tootmise keskkonnasõbralikuks muutmiseks.

Määruse nr 51 vaidlusalune muudatus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Nõukogu määruse

nr 1257/1999 art 24 lg-st 1 tuleneb, et põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud toetusi antakse

igal aastal. Nõukogu määrusest nr 1257/1999 ei nähtu, et liikmesriigid võiksid reguleerida siseriiklike

aktidega keskkonnasõbraliku tootmise eest antava toetuse taotlemist ja andmist ebavõrdselt, sõltuvalt

sellest, kas ja millisel eelarveaastal vastava liigi toetuse saaja on seda liiki toetust taotlenud ja saanud.

Määruse nr 51 § 82 lg 7 on vastuolus ka maaelu arengukava p-ga 12.6.2, mille kohaselt tulnuks

eelarvevahendite puudujäägi korral vähendada proportsionaalselt kõikide nõuetele vastavate

taotlejate toetuse summat.

Määruse nr 51 täiendamine eelarvevahendite puudujäägi tõttu ei olnud põhjendatud, sest samal aastal

laiendas põllumajandusminister oma 29. juuni 2005. a määrusega nr 76 keskkonnasõbraliku tootmise

eest toetuse saajate ringi isikutega, kelle põllumassiivid asuvad NATURA 2000 võrgustiku alal.

ELÜPS § 42 lg-d 2 ja 3, § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 ei andnud põllumajandusministrile volitusnormi

määruse nr 51 § 82 lg 7 kehtestamiseks. Nimetatud sätted annavad põllumajandusministrile õiguse

kehtestada üksnes eelarveaastal antavate toetuste liigi ja selleks liigiks ettenähtud vahendite jaotuse,

mitte aga kitsendada taotlejate ringi. ELÜPS § 42 lg-st 3 järeldub, et 2005. a eelarveaastal ei oleks

keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotlemise ja saamise õigust tekkinud üksnes siis, kui seda

liiki toetuse andmist ei oleks põllumajandusminister 2005. aastaks üldse kehtestanud, sh neile, kes

olid toetust taotlenud ja saanud 2004. aastal.

8. PRIA palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning jätta jõusse halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsused. PRIA arvamuse kohaselt on praegusel juhul käitutud kooskõlas nõukogu määruse

nr 1257/1999 art 24 lg-ga 1. Kõik taotlejad, kes võtsid 2004. aastal keskkonnatoetuse taotlemisega

vastava kohustuse, saavad seda toetust taotleda ka järgmistel aastatel. JK Otsa Talu tõlgendab sätet

laiendavalt kõigi isikute suhtes, kuid kohtud on õigesti tuvastanud, et põhiseadusest tulenevaid

proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ei ole rikutud. 2004. aastal rakendati

põllumajanduslikku keskkonnatoetust kolmele tegevusele kohustusega maksta 2004. aastal ja neljal

järgneval aastal toetust umbes 310 miljonit krooni aastas. Maaelu arengukavas leiti, et

keskkonnasõbraliku tootmise toetust taotletakse eeldatavasti 30-35% Eesti põllumajandusmaa kohta.

Kuna 2004. aastal esitati taotlusi aga umbes kaks korda rohkem, kui maaelu arengukavas oli

kavandatud, ja sellega võttis riik endale kohustuse nõuetekohased taotlused ka ülejäänud

kohustusperioodi jooksul rahuldada, tuli maaelu arengukava eelarve ümber kujundada teiste

keskkonnatoetuse tegevuste ja maaelu arengukava meetmete arvel. Nõukogu määruse nr 1257/1999

art 48 lg 3 kohaselt moodustatakse vajadusel järelevalvekomitee ehk maaelu arengukava

seirekomisjon, kes hindab maaelu arengukava rakendamist. Selleks on maaelu ja põllumajandusturu

korraldamise seaduse § 74 lg 1 p 6 järgi põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu. Viimase

ettepanekul tehtigi määrusesse nr 51 vaidlusalune muudatus. Kõiki 2004. aastal keskkonnasõbraliku

tootmise toetuse taotlejaid ja 2005. aastal sama toetuse taotlejaid on sarnases olukorras koheldud

ühtemoodi. JK Otsa Talu käsitab põllumajandusmaa arendamiseks ettenähtud toetust kui

sotsiaaltoetust, mida tuleb jagada üldistel alustel. Praegusel juhul on aga tegemist toetusega, mille

taotlemiseks õigusaktidega kehtestatud nõuded tulenevad riigi põllumajanduspoliitika vajadustest ja

prioriteetidest ning riigil on õigus neid nõudeid ka muuta.

EELOTSUSE MENETLUS EUROOPA KOHTUS

9. Riigikohtu halduskolleegium taotles 14. mai 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-95-06

Euroopa Kohtult eelotsust. Kolleegium esitas Euroopa Kohtule alljärgnevad küsimused.

Kas nõukogu määruse nr 1257/1999 artiklites 22-24 sätestatud põllumajanduse keskkonnapoliitika

toetuse eesmärgiga on kooskõlas:

a) üksnes nende taotlejate jätkuv toetamine, kellele on selle programmi raames juba eelmisel

eelarveaastal tehtud põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse määramise otsus ja kellel on

keskkonnapoliitikaga seotud kohustus, või

b) toetada igal eelarveaastal ka uusi taotlejaid, kes on valmis võtma keskkonnasõbraliku tootmise

kohustuse ja korraldavad sellest tulenevalt oma tootmise nõuetele vastavaks?

Kui vastus esimesele küsimusele on variant b, kas siis nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg 1

koosmõjus art 37 lg-ga 4 ja art-ga 39 võimaldab liikmesriigil, kui programmi raames selgub, et

esmakordse toetuse eraldamiseks ei ole enam piisavalt eelarvevahendeid:

a) muuta põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse taotlemise ja andmise esialgset regulatsiooni

ning nõudeid ja sätestada, et toetust võib taotleda üksnes siis, kui taotlejale on eelmisel eelarveaastal

tehtud toetuse määramise otsus ja tal on seetõttu kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus, või

b) vähendada proportsionaalselt kõikide põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse nõuetele

vastavate taotlejate toetust?

10. Euroopa Kohus asus 4. juuni 2009. a otsuses kohtuasjas C-241/07 seisukohale, et nõukogu

määruse nr 1257/1999 artikli 24 lg-ga 1 ning artikli 37 lg-ga 4 ja artikliga 39 ei ole vastuolus see, kui

eelarvevahendite ebapiisavuse korral muudab liikmesriik maaelu arengu toetuse määramise tingimusi

selliselt, et võimalike toetusesaajate ringi kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele on juba

eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus. Euroopa Kohus leidis, et lisaks maaelu

arengukava p-s 12.6.2 ette nähtud meetmetele võisid siseriiklikud ametisasutused kasutada muid

meetmeid, mis pidid olema kooskõlas võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse kaitse ja

proportsionaalsuse põhimõtetega.

Määruses nr 51 ette nähtud maaelu toetuste andmise süsteemi eesmärk on toetada

põllumajandustootjaid, kellel on keskkonnapoliitikaga seotud kohustus, aidates seeläbi kaasa

määratud toetuse jätkumisele kogu programmiperioodi vältel.

Võttes arvesse 2005. aastal Eestis tõdetud eelarvevahendite ebapiisavust, mahub siseriikliku

seadusandja valik määrusega nr 1257/1999 liikmesriikidele jäetud tegutsemisruumi piiridesse.

Muudetud määruses nr 51 vastu võetud meede ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, mis

nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi,

välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.

Ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust olemasoleva

olukorra säilimise osas, kuna pädevad asutused võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda

muuta. JK Otsa Talu ei saanud õiguspäraselt eeldada, et põllumajanduse keskkonnapoliitika

toetuskava jääb kogu perioodi vältel muutumatuks.

Proportsionaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus selline meede nagu muudetud määrus nr 51. Eesti

Vabariik võis pärast 2005. aastal tõdetud eelarvevahendite ebapiisavuse tagajärgede üldist hindamist

valida põhikohtuasjas kõne all oleva meetme, et saavutada ühenduse regulatsiooni eesmärk - maaelu

keskkonnasõbralik areng -, väljumata eesmärgi saavutamiseks vajaliku piiridest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Vaidlustatud käskkirja p-ga 17 jäeti määruse nr 51 § 82 lg 7 alusel JK Otsa Talu

põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlus keskkonnasõbraliku tootmise eest rahuldamata

põhjendusel, et toetust ei määrata massiivile, millel puudub kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise

kohustus.

Määruse nr 51 § 82 lg 7 sätestas järgmist: "2005. aastal võib keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse

eest toetust taotleda, kui taotlejale on 2004. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest

toetuse määramise otsus ning kui taotlejal on § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus."

Vaidlust ei ole selles, et AS Agrofarm, kelle õigusjärglane on JK Otsa Talu, ei omanud taotluse

esitamise ajal (s.o 26. mail 2005) 2004. a keskkonnasõbraliku tootmise kohustust. Kassatsiooniastmes

on vaidlus selle üle, kas määruse nr 51 § 82 lg 7 (jõustus 1. mail 2005), millega liikmesriik muutis

eelarvevahendite ebapiisavuse korral maaelu arengu toetuse määramise tingimusi selliselt, et

võimalike toetusesaajate ringi kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele oli juba 2004. aastal

tehtud toetuse määramise otsus, on kooskõlas nõukogu määrusega nr 1257/1999. Eelmainitust sõltub

see, kas JK Otsa Talule keskkonnasõbraliku tootmise toetuse määramata jätmine toimus õiguspäraselt

või mitte.

12. Kolleegiumil tekkis kahtlus, kas määruse nr 51 § 82 lg 7 on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega,

mistõttu esitati Euroopa Kohtule eelotsuse taotlus, milles küsiti, kas toetusperioodi kestel võib muuta

keskkonnasõbraliku tootmise eest makstava põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlusele

esitatavaid nõudeid selliselt, et piiratakse varasemaga võrreldes nõuetele vastavate subjektide ringi ja

kas põllumajandusministril oli selliste muudatuste tegemise pädevus.

13. Euroopa Kohus asus 4. juuni 2009. a eelotsuses kohtuasjas C-241/07 seisukohale, et nõukogu

määruse nr 1257/1999 art 24 lg-ga 1, art 37 lg-ga 4 ning art-ga 39 ei ole vastuolus olukord, kui

eelarvevahendite ebapiisavuse korral muudab liikmesriik maaelu arengu toetuse määramise tingimusi

selliselt, et võimalike toetusesaajate ringi kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele on juba

eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus. Ühtlasi märgiti, et selline olukord ei riku

võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

14. Eeltoodust tulenevalt märgib kolleegium, et kuna AS-l Agrofarm, kelle õigusjärglane on JK Otsa

Talu, 2004. aastal keskkonnasõbraliku tootmise kohustust ei olnud ning määruse nr 51 § 82 lg 7 ei ole

vastuolus nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg-ga 1, art 37 lg-ga 4 ning art-ga 39, siis on PRIA

õiguspäraselt jätnud määruse nr 51 § 82 lg 7 alusel JK Otsa Talu keskkonnasõbraliku tootmise toetuse

taotluse rahuldamata. Seetõttu tuleb JK Otsa Talu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsus muutmata.

15. PRIA kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad need kulud

poolte endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS

§ 90 lg 2).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann