3-1-1-62-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-62-09

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 24. juuli 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Määruskaebuse läbivaatamata jätmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2009. a määrus

kriminaalasjas nr 1-01-25

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. L. kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. juuli 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2009. a määrus ja saata T. L. kaitsja määruskaebus samale

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. L. peeti KrK § 143 lg 2 p 11 ja § 17 lg 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni 28. aprillil

2000. 29. aprillil 2000 kohaldati tema suhtes tõkendina vahi all pidamist. Tõkendi tähtaega pikendati eeluurimise lõpuni, s.o

kuni 27. oktoobrini 2000.

2. Tallinna Linnakohtu 13. oktoobri 2000. a määrusega rahuldati T. L. ja tema kaitsja taotlus ning asendati tõkend vahi all

pidamine tõkendiga kautsjon. Kautsjoni suuruseks määras kohus 690 000 krooni.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2000. a määrusega tühistati T. L. kaitsja erikaebuse alusel linnakohtu määrus ja

asendati süüdistatava suhtes tõkend vahi all pidamine tõkendiga kautsjon suurusega 69 000 krooni. Muus osas jäeti linnakohtu

määrus muutmata.

4. Harju Maakohtu 25. märtsi 2009. a määrusega tühistati T. L. suhtes kohaldatud tõkend kautsjon ja valiti uueks tõkendiks

vahistamine. Maakohus põhjendas vahistamismääruse tegemist asjaoluga, et süüdistatav on asunud kriminaalmenetlusest

kõrvale hoiduma, takistades sellega mahuka kriminaalasja menetluse jätkamist. Kohus märkis, et T. L. on kohtule esitanud

erinevate arstide tõendeid, millest nähtub takistuse olemasolu kohtuistungitele ilmumiseks ja mis on igakordselt väljastatud

vahetult enne kohtuistungite algust. Veendumust, et süüdistatav hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale, süvendab kohtu

päringule saadud Tervishoiuameti vastus, mille kohaselt ei olnud tõendite väljastamine 1. detsembril 2008 ja 13. märtsil 2009

põhjendatud. Kohus märkis, et määrus ei ole vaidlustatav, kuna vastavalt KrMS § 385 p-le 16 ei saa määruskaebust esitada

kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale.

5. Maakohtu määruse peale esitas siiski määruskaebuse T. L. kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel, taotledes määruse

tühistamist. Kaitsja hinnangul teavitas süüdistatav kohut ilmumata jäämise põhjusest ja enda haigestumisest. Sisuliselt oli

vahistamise aluseks Tervishoiuameti kiri. Arstide tegevus väidetavalt põhjendamatute tõendite väljastamisel ei saa olla aluseks

isikult vabaduse võtmisel. Vahistamismääruse täitmisega võib kaasneda T. L. õiguste raske ja pöördumatu rikkumine.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2009. a määrusega jäeti T. L. kaitsja määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus

asus seisukohale, et kõnealusel juhul esitas maakohtule taotluse tõkendi muutmiseks prokurör. Olukorras, kus süüdistatav on

antud kohtu alla, ei ole teatud küsimustes sisulise seisukoha võtmine kriminaalasja kohtulikust menetlusest eraldiseisvalt

võimalik. Seetõttu ei ole ka kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrus vaidlustatav määruskaebe

korras. Nendel põhjustel tuleb määruskaebus vastavalt KrMS § 385 p-le 16 jätta läbi vaatamata. Ka ei selgitanud kaitsja,

millisel menetlusseadusest tuleneval alusel ta maakohtu määrust vaidlustas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse T. L. kaitsja vandeadvokaat M. Senkel, taotledes maa- ja

ringkonnakohtu määruste tühistamist ning süüdistatava vahi alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on

järgmised.

7.1 Kohtupraktikas on kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisena käsitatud näiteks olukorda, kus isiku asukoht ei ole teada ja

ta on kuulutatud tagaotsitavaks, isik on esitanud valeandmeid oma asukoha kohta või lahkunud välismaale. T. L. ei ole aga

süüliselt kohtumenetlusest kõrvale hoidunud. Tõendite väljastamisel võisid arstid küll kehtiva korra vastu eksida, kuid sellise

tegevuse tagajärjel võeti T. L-lt vabadus. Kaitsjale teadaolevalt on süüdistatavale tõendeid väljastanud arstid Tervishoiuameti

otsuse vaidlustanud. T. L. vahistamisel rikuti Põhiseaduse § 20 p-s 3 sätestatut, sest süüdistatav on kogu aeg viibinud enda

elukohas ega ole pakku läinud.

7.2 Maakohus rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) artikkel 5 lõiget 3, mille

kohaselt toimetatakse isik, kellelt on võetud vabadus, mõistliku aja jooksul kohtuniku juurde ärakuulamiseks. Ka KrMS § 131

lg-st 4 järeldub, et vahistatu tuleb hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast tabamist viia eeluurimiskohtuniku juurde küsitlemiseks.

T. L. on vahi all viibinud ligi kuu, kuid teda ei ole käesoleva ajani ära kuulatud. Ühtlasi ei taganud maakohus

vahistamismääruse tegemisel süüdistatavale kaitseõigust.

7.3 Arvestades, et vahistamine kujutab endast tõsist põhiõiguste piirangut, käsitasid kohtud vahistamismäärust ebaõigesti

lõplikuna, mille peale ei saa vastavalt KrMS § 385 p-le 16 kaevata. Lugedes kohtute seisukoha õigeks, puuduks üldse võimalus

kohtumenetluse raames koostatud vahistamismäärusi vaidlustada, sest need tehakse reeglina ühe kohtumenetluse poole -

prokuröri - taotlusel. Määrustes väljendatud hinnang ei ole kooskõlas ka Konventsiooni artikli 5, PS § 20, KrMS § 136 ega

KrMS 15. peatüki sätetega. Viidatud normid kinnitavad, et vahistamismäärus ei kuulu KrMS § 385 p 16 toimealasse.

Tähelepanuta on jäetud seegi, et tõkendi muutmisel kohaldatakse KrMS § 127 lg-s 2 sätestatut, kuivõrd tõkendi kohaldamise

aluseks olevad asjaolud võivad muutuda. Lisaks saanuks maakohus alternatiivina vahistamisele kaaluda kriminaalmenetlust

tagavate sunnivahendite kohaldamist (nt rahatrahv, sundtoomine).

8. Määruskaebusele esitatud vastuses palub ringkonnaprokurör Maria Sutt jätta kaebuse rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult,

et reeglina peab vahistamismäärus olema määruskaebe korras vaidlustatav. Samas sätestab KrMS § 385 p 16 üheselt, et

kohtumenetluses poole taotluse lahendamiseks tehtud määrus määruskaebe korras vaidlustatav ei ole. Seadus ei tee sellest

sättest erandit ka vahistamismääruse vaidlustamise osas. Seetõttu jättis ringkonnakohus põhjendatult T. L. kaitsja

määruskaebuse läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesolevas kriminaalasjas on kaitsja vaidlustanud ringkonnakohtu määruse, millega jäeti vahistamismääruse peale esitatud

määruskaebus läbi vaatamata. Seega tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumil anda hinnang, kas maakohtu poolt tehtud

vahistamismäärus oli määruskaebemenetluses vaidlustatav ja kas sellest tulenevalt toimis ringkonnakohus kaebust läbi

vaatamata jättes kriminaalmenetluse seadustiku nõuete kohaselt. Väited, milles kaitsja analüüsib T. L. vahistamise

põhjendatuse sisulisi aspekte, jätab kolleegium aga tähelepanuta, sest need küsimused ei saa määruskaebuse läbivaatamata

jätmise tõttu olla Riigikohtus toimuva kaebemenetluse esemeks.

10. T. L. suhtes kohaldati käesoleva kriminaalasja raames tõkendit vahistamine Tallinna Linnakohtu 29. aprilli 2000. a

määrusega, mis asendati Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2000. a määruse alusel tõkendiga kautsjon. 25. märtsi 2009. a

määrusega tühistas Harju Maakohus tõkendi kautsjon, kuulutas T. L. tagaotsitavaks ja otsustas süüdistatava tabamisel

vahistada. Maakohus märkis muuhulgas, et määrus ei ole tulenevalt KrMS § 385 p-st 16 vaidlustatav, kuna sellega lahendati

ühe kohtumenetluse poole, s.o prokuröri taotlus süüdistatava vahistamiseks. Ringkonnakohus pidas sellist järeldust

põhjendatuks, leides, et KrMS § 385 p 16 alusel tuleb määruskaebus jätta läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium maa- ja

ringkonnakohtu määrustes toodud seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et KrMS §-s 136 sätestatust tulenevalt oli maakohtus

tehtud vahistamismäärus KrMS 15. peatükis ettenähtud korras määruskaebemenetluses vaidlustatav.

11. Tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 võib määruskaebusega vaidlustada nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses koostatud

kohtumääruse, kui selle vaidlustamine ei ole välistatud KrMS § 385 kohaselt. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 385 on

seadusandja sätestanud loetelu määrustest, mida ei saa määruskaebuse lahendamise menetluses vaidlustada. Selles loetelus

sisaldub ka keeld vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks

(KrMS § 385 p 16). Kõnealused piirangud teenivad eelkõige menetlusökonoomia ja kriminaalmenetluse kiirema läbiviimise

eesmärki, mistõttu on seadusandja võimaldanud

KrMS §-s 385 loetletud menetluslikke otsustusi vaidlustada eeskätt kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või

kassatsioonis (KrMS § 383 lg 2).

12. Kolleegiumi hinnangul ei saa aga vahistamismäärust paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse. Selline järeldus tuleneb

esmalt KrMS § 385 punktist 6, milles tehakse muuhulgas erand vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määruste peale

kaebuse esitamise võimalikkuse osas. Arvestades vahistamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi äärmuslikku iseloomu

ja selle vahendi kohaldamisega kaasneva põhiõiguse riive intensiivsust tuleb sellist regulatsiooni lugeda igati põhjendatuks.

Kooskõlas KrMS § 385 p-s 6 sätestatuga nähakse ka KrMS §-s 136 ette, et prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja võivad

esitada määruskaebuse vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest

keeldumise peale KrMS 15. peatükis sätestatud korras.

13. Analoogilised normid sisaldusid ka kuni 1. juulini 2004 kehtinud KrMK (mille alusel maakohus T. L. kriminaalasja

sisuliselt arutab) §-s 771. Vastavalt KrMK §-le 771 võis isik, kelle suhtes tõkendit kohaldati, tema kaitsja ja seaduslik esindaja,

esitada erikaebuse vahi alla võtmise, vahi all pidamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale. Ka apellatsiooni ja

kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 68 lg 1 p-s 1 nähti ette erikaebuse esitamise õiguslik lubatavus kohtu ja

kohtuniku määruste peale tõkendina vahi alla võtmise ja kautsjoni kohaldamise küsimustes.

14. Tsiteeritud sätetest järeldub üheselt, et määruskaebuse esitamine maakohtu vahistamismääruse peale oli kõnealuses asjas

lubatav, mille tõttu tuli ringkonnakohtul sisuliselt analüüsida kaebaja väiteid ja vahistamise põhjendatust. Kolleegium nõustub

kaitsjaga selleski, et kohtute poolt KrMS § 385 p-le 16 omistatud tõlgenduse kohaselt puuduks menetlusosalistel üldse

võimalus kohtumenetluses tehtavat vahistamismäärust vaidlustada, kuivõrd kohus lahendab vahistamise küsimust eeskätt just

kohtumenetluse poole taotluse alusel.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu määruse, millega jäeti T. L. kaitsja määruskaebus läbi vaatamata ja saadab asja samale ringkonnakohtule

uueks arutamiseks. Määruskaebuse rahuldab kolleegium osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg