3-1-1-52-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-52-09

Otsuse kuupäev

26. juuni 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi R. T. süüdistuses KarS § 263 p-de 1, 2 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-4255

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

3. juuni 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 14. novembri 2008. a kohtuotsus osaliselt R. T. süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 263 p-de 1, 2 ning 4 järgi.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2009. a kohtuotsus osas, millega jäeti maakohtu otsus R. T.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p-de 1, 2 ning 4 järgi muutmata.

3. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

4. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 14. novembri 2008. a otsusega tunnistati R. T. süüdi KarS 263 p-de 1, 2 ja 4 järgi ning teda karistati

vangistusega 6 kuuks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 7. veebruarist

2006 - 9. veebruarini 2006, s.o 3 päeva ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 27 päeva vangistust.

Karistusseadustiku § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui R. T. ei pane 2-aastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõudeid.

2. Sama kohtuotsusega tunnistati I. T. süüdi KarS § 263 p-de 1, 2 ja 4 järgi ning teda karistati vangistusega 6 kuuks.

Karistusseadustiku § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui I. T. ei pane 2-aastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõudeid.

3. Maakohus tunnistas R. T. ja I. T. süüdi selles, et nemad, 19. novembril 2005 ajavahemikul kl 02.50 - 03.00, Pärnu linnas

XXXXX XX asuva külalistemaja "XXXXXX" ees, tungisid avaliku korra rikkumise eesmärgil koos eeluurimisel tuvastamata

isikutega kallale M. R.-le ning lõid teda vähemalt ühel korral rusikaga vastu lõuga, mille tulemusena vajus kannatanu vastu

maja seina ja kaotas teadvuse. Seejärel lõid süüdistatavad maas lamavat M. R.-i mitmel korral käte ja jalgadega pea ning keha

piirkonda, põhjustades talle füüsilist valu ja peapõrutuse koos põrutushaavaga, nahamarrastused, nahaaluse verevalumi pea

piirkonnas ning verevalumi parema silma sidekestal. Samuti lõid süüdistatavad mitmel korral rusikaga näo piirkonda avaliku

korra kaitsmisele asunud S. K.-d, kes M. R.-i peksmist nähes kaklusesse sekkus. Löökide tagajärjel kukkus S. K. põlvili,

misjärel löödi teda mitmel korral käte ja jalgadega pea ning keha piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu.

3.1 Maakohus leidis, et kannatanute S. K. ja M. R.-i ning tunnistajate J. L.-i, R. M.-i, A. P. ja L. U. ütlustega on tõendatud, et

kuriteo panid toime süüdistatavad. Kuigi kohtulikul arutamisel kannatanud ja tunnistajad enam paljut ei mäletanud ja

süüdistatavaid ära ei tundnud, ei vaidlustanud nad ka eeluurimisel ülekuulamise ja äratundmiseks esitamise protokollides

sisalduvaid ütlusi, millest nähtuvalt tundsid nad vägivalda kasutanud isikutes ära I. T. ja R. T. Lubamatu tõend on aga L. U.-le

äratundmiseks esitamise protokoll, sest äratundmiseks esitamine viidi läbi enne ülekuulamist, millega rikuti KrMS § 81 lg 1

nõudeid.

3.2 Kannatanute ja tunnistajate ütlused kattuvad kuriteosündmuse seisukohalt olulises teabes ja on loogilised. Kohtulikul

arutamisel ei tuvastatud asjaolusid, mis võimaldanuks seada nende isikute ütluste objektiivsuse põhjendatud kahtluse alla,

mille tõttu tuleb neile võrreldes süüdistatavate versiooniga omistada suurem tõenduslik kaal.

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I. T. kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu ja R. T. kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Andrus Repnau, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

5.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et kuigi kannatanud ja tunnistajad ei suutnud kohtulikul arutamisel mitmeid

kuriteosündmusega seotud asjaolusid meenutada, jäid nad äratundmiseks esitamise protokollides sisalduvate ütluste juurde.

Kohtulikul arutamisel antud ütlustes ja äratundmiseks esitamisel osutasid tunnistajad ning kannatanud R. T.-le ja I. T.-le kui

kuriteo toimepannud isikutele. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine tunnistaja või kannatanu mälu

värskendamiseks vastas KrMS § 289 lg-le 1. Ükski kohtumenetluse pool nende uurimistoimingute protokollide avaldamisele

ega tõendina kasutamisele vastu ei vaielnud.

5.2 Asjaolu, et äratundmiseks esitamised toimusid enne ülekuulamisi, ei too kaasa äratundmiseks esitamise protokollide

lubamatust tõendina. Äratundmiseks esitamisel on järgitud kõiki ülejäänud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid

nõudeid ja tunnistajad ning kannatanu on lühidalt kirjeldanud nii tajutud sündmusi kui ka seda, mille alusel nad fotodel

olevatest isikutest ühe ära tundsid. L. U. ütluste avaldamine oli kooskõlas KrMS § 291 p-ga 4, sest tunnistaja täpne asukoht ei

olnud teada. Tõendite kogum kinnitab M. R.-i ja S. K. suhtes füüsilise vägivalla kasutamist ja I. T. ning R. T. süüd.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau, taotledes maa-

ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

6.1 R. T. osavõtt kuriteo toimepanemisest ei ole tõendatud. Kohtulikul arutamisel jäeti kõrvaldamata kahtlused, mis tulnuks

tõlgendada süüdistatava kasuks. R. T. on sündmuskohal viibimist eitanud.

6.2 Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, nagu poleks kohtumenetluse pooled kriminaalasja arutamisel maakohtus

avaldanud seisukohta tõendite avaldamise osas. 3. novembri 2008. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt osutas kaitsja

menetlusnormide rikkumisele äratundmiseks esitamisel. Maakohus tunnistas küll L. U.-le äratundmiseks esitamise protokolli

tõendina lubamatuks, kuid ei ole ülejäänud äratundmiseks esitamise protokollide kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohus

jättis need kaitsja väited tähelepanuta ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes.

6.3 Tunnistajate ristküsitlusel maakohtus ei taotlenud prokurör ütlustes vastuolude kõrvaldamiseks KrMS §-s 289 sätestatud

korras kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Seetõttu ei olnud kohtutel võimalik teha järeldust, milliseid ütlusi need

isikud varem andsid.

6.4 S. K.-le äratundmiseks esitamise protokollis on tehtud ülekirjutusi, mis on jäetud õiendamata. Kohtulikul arutamisel väitis

S. K., et ei tundnud peksjaid fotodelt ära ega osanud öelda, kas need isikud kohtusaalis viibivad. Kohus tema varasemaid ütlusi

ei avaldanud. M. R. aga kummalegi süüdistatavale kui kuriteo toimepanijale ei osutanud. Tunnistaja R. M.-ile äratundmiseks

esitamise protokollis on äratuntud isiku foto number üle kirjutatud, parandus aga jäetud õiendamata. Ülekuulamisel osutas R.

M. hoopis teise numbriga tähistatud fotole. Tunnistajad A. P. ja J. L. ei ole R. T. süüstavaid ütlusi andnud.

6.5 L. U. kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisega rikkus maakohus KrMS § 291 p-s 4 sätestatut, kuivõrd tunnistaja

asukoht oli teada. Samuti oli teada tema endine elukoht Eestis, kus elavad L. U. vanemad, kellel oli tütrega telefoni teel

kontakt.

7. Kassatsioonile esitatud vastuses palub Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask jätta ringkonnakohtu

otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

7.1 Ristküsitluse käigus esitasid prokurör ja kaitsjad taotlusi lõikude avaldamiseks kannatanute ja tunnistajate ülekuulamise

protokollidest. Lisaks taotlesid kaitsjad ristküsitlusel äratundmiseks esitamise protokollide avaldamist ja küsitlesid nende

menetlustoimingute asjaolude suhtes tunnistajaid. Protokollidest nähtub, millise numbriga tähistatud fotol oleva isiku

kannatanu S. K. ja tunnistaja R. M. ära tundsid, kinnitades protokolli õigsust oma allkirjadega. R. T. grupilises peksmises

osalemist kinnitasid kohtulikul arutamisel üle kuulatud tunnistajad ja kannatanud, kelle ütlusi hindasid kohtud kogumis teiste

tõenditega.

7.2 Kohus ja prokurör tegid kõik võimaliku, et tunnistaja L. U.-d kohtuistungile kutsuda. Istungite toimumise ajaks selgus, et

tunnistaja on Eestist lahkunud ja sõitnud tööle Kreekasse, kuid tema täpne asukoht oli teadmata. Vaatamata telefoninumbrite

olemasolule puudus võimalus temaga ühendust saada või tema asukohta tuvastada, mille tõttu oli ütluste avaldamine KrMS §

291 p 4 alusel seaduslik.

7.3 Äratundmiseks esitamised ja ülekuulamised toimusid samadel kuupäevadel lühikese ajavahemiku jooksul. Asjaolu, et

äratundmiseks esitamised toimusid enne ülekuulamisi, ei muuda vastavate menetlustoimingute protokolle lubamatuks

tõendiks, kuna nende koostamisel on järgitud KrMS § 81 nõudeid. Kannatanud ja tunnistajad on kirjeldanud, milliste tunnuste

alusel nad äratundmiseks esitatud isiku tuvastasid. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest asjas nr 3-1-1-98-07 ei

ole alust käsitada äratundmiseks esitamise läbiviimist enne ülekuulamise algust kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Lähtuvalt kassatsiooni väidetest analüüsib kriminaalkolleegium äratundmiseks esitamise protokollide avaldamise (I) ja

tõendina lubatavusega seonduvaid küsimusi (II), kujundab seejärel seisukoha tunnistaja L. U. kohtueelsel uurimisel antud

ütluse avaldamise kohta (III) ning viimaks lahendab kassatsiooni (IV).

I

9. Vastavalt KrMS § 296 lg-le 1 võib kohtumenetluse pool kohtult taotleda kohtueelses menetluses koostatud uurimistoimingu

protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi osalist või täielikku avaldamist, arvestades KrMS §-des 289, 291, 292 ja 294

sätestatud erisusi. Viidatud sätetest tulenevad erisused puudutavad tunnistaja ja süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud

ütluste ning ekspertiisiakti avaldamise nõudeid. Seetõttu tuleb uurimistoimingu protokolli või muu menetlusdokumendi

avaldamisel silmas pidada konkreetse tõendiliigi avaldamise kohta kehtestatud tingimusi. Nii on Riigikohtu

kriminaalkolleegium 12. novembri 2007. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-62-07 (RT III 2007, 40, 315) märkinud, et

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused on talletatud

ülekuulamisprotokollis, vaid ka juhul, kui need on kirja pandud nt äratundmiseks esitamise protokollis. Kohus võib vastava

taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks äratundmiseks esitamise protokollis

sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga (otsuse p-d 12.3 - 12.4). Et varasemate ütluste avaldamine teenib

ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, ei saa kohus ristküsitluse tulemit kõrvale jätta ja

kohtuotsuses tugineda ainuüksi kohtueelsel uurimisel räägitule.

10. Käesolevas kriminaalasjas asus maakohus seisukohale, et "kannatanud ja tunnistajad täna enam paljut ei mäleta ja

vägivallatsejaid ära ei tunne, kuid jäid kindlaks selle juurde, et vahetult sündmusejärgselt antud ütlused on õiged ja ei

vaidlustanud äratundmiseks esitamise protokollides antud ütlusi". Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas

prokuröri taotlusel S. K. ja R. M.-i poolt äratundmiseks esitamisel antud ütlused ning vastavate menetlustoimingute protokollid

alles vahetult enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mitte aga tunnistaja ja kannatanu ristküsitluste raames (II kd, lk 87-88).

Sellisel viisil toimiti vaatamata R. M.-i ja S. K. väidetele, et nad kuriteo toimepanija isikut ei mäleta. Kriminaalkolleegium

märgib, et kooskõlas käesoleva otsuse punktis 9 toodud põhjenduste ja KrMS § 296 lg 1 ning § 289 nõuetega tulnuks ütlustes

tekkinud lahknevuste kõrvaldamiseks ja tunnistaja ning kannatanu mälu värskendamiseks avaldada ristküsitlusel lõike nende

varasematest ütlustest, kontrollimaks, kas nad andsid äratundmiseks esitamisel õigeid ütlusi ja kas nad jäävad nende ütluste

juurde. Kolleegium osutab seejuures varasemas praktikas omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt tuleb meenutamisel lähtuda

eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, võimaldamaks tema edasist ristküsitlemist. Ristküsitlust jätkates tuleb välja

selgitada, millised asjaolud isikule meenuvad ning hinnata ristküsitlusel antud ütlusi kogumis teiste kohtus kontrollitud

tõenditega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-07 - RT III 2008, 10, 73,

p 8). Kuivõrd taotluse äratundmiseks esitamise protokollide avaldamiseks esitas prokurör alles peale ristküsitluse lõppu,

puudus sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevusi kõrvaldada ja vahetult tunnistaja ning kannatanu varasemate väidete

tõelevastavust kontrollida. Tuginedes R. T. süüditunnistamisel pelgalt R. M.-i ja S. K. kohtueelsel uurimisel antud ja

äratundmiseks esitamise protokollides sisalduvatele ütlustele, mis avaldati KrMS § 296 lg 1 nõudeid eirates, rikkus maakohus

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Eelkirjeldatud rikkumisele ringkonnakohus ei reageerinud, jättes

maakohtu otsuse muutmata, kuigi kaitsja neid asjaolusid apellatsioonimenetluses vaidlustas. Kassaator osutab põhjendatult

sellelegi, et kriminaalasja materjalidega pole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei oleks kohtumenetluse pooled

äratundmiseks esitamise protokollide avaldamisele ja tõendina lubatavusele vastu vaielnud. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt

esitas prokuröri taotlusele vastuväite R. T. kaitsja (II kd, lk 88).

II

11. Järgnevalt vajab lahendamist kassaatori poolt tõstatatud küsimus äratundmiseks esitamise protokollide tõendina

lubatavusest seoses KrMS § 81 lg 1 nõuete väidetava rikkumisega.

11.1 Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt

rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks

rikutud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-06 - RT III 2006, 22, 201, p 6.2).

Käesolevas kriminaalasjas seisneb vaidlus selles, kas olukorras, kus äratundmiseks esitamised viidi läbi enne ülekuulamisi, oli

äratundmiseks esitamiste tulemina saadud tõenditele tuginemine seaduslik. Kassaator osutab esmalt õigesti asjaolule, et L. U.

ja R. M.-i puhul toimus äratundmiseks esitamine enne nende isikute ülekuulamist. Seevastu S. K. kuulati kohtueelses

menetluses eelnevalt üle ja alles seejärel viidi läbi äratundmiseks esitamine. Eelnevate asjaolude pinnalt asus maakohus

seisukohale, et KrMS § 81 lg 1 nõuete rikkumise tõttu tuleb L. U.-le äratundmiseks esitamise protokolli käsitada lubamatu

tõendina. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et tunnistaja R. M.-ile äratundmiseks esitamise protokolli tõendina lubatavust ei

ole maakohus analüüsinud, kuigi kaitsja osutas ka selle menetlusdokumendi puhul kriminaalmenetluse seadustiku nõuete

rikkumisele.

11.2 Vastavalt KrMS § 81 lg-le 1 võib menetleja vajaduse korral isiku, asja või muu objekti esitada ülekuulatud

kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule või tunnistajale äratundmiseks. Vaadeldava sätte kohaselt võib äratundmiseks

esitamine toimuda alles pärast isiku ülekuulamist, kusjuures erandeid sellest nõudest menetlusseadus ette ei näe.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on KrMS § 81 lg-st 1 tuleneva nõude eesmärgiks äratundja järelduste objektiivse

kontrollimise ja hindamise tagamine, mille tõttu ei tohi menetlustoimingute järjestusse suhtuda formaalselt. Isiku eelnev

ülekuulamine on vajalik ka selleks, et valmistada äratundmiseks esitamist ette, sest kirjeldatud viisil selgitatakse ülekuulamise

käigus varem tajutud objekti või isiku tunnused ja tajumistingimused. Näiteks võib ülekuulamisel saadud ütluste pinnalt

selguda, et tunnistaja ei saanudki enda asukohast kuriteo toimepanijat näha, millisest asjaolust johtuvalt osutub äratundmiseks

esitamise läbiviimine tema puhul tarbetuks. Lähtuvalt KrMS § 81 lg 1 sõnastusest ja selle sätte alusel tehtava

menetlustoimingu eesmärgist pole võimalik seaduslikult saadud tõendiks lugeda äratundmiseks esitamise protokolli, mis on

koostatud enne isiku ülekuulamist ning seega menetlusseaduse nõudeid eirates. Ülekuulamist läbi viimata pole menetlejal

võimalik nõuetekohaselt selgitada, mida teab isik tõendamiseseme asjaolude kohta ega täiel määral veenduda äratundja väidete

objektiivsuses ja tõelevastavuses. Nendel põhjustel asus maakohus L. U.-le äratundmiseks esitamise protokolli hinnates

põhjendatult seisukohale, et KrMS § 81 lg 1 nõuete rikkumise tõttu on tegemist lubamatu tõendiga. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 81 lg-s 1 sätestatut on aga rikutud ka tunnistaja R. M.-ile äratundmiseks esitamisel, mis toob samuti kaasa vastava

menetlustoimingu protokolli tõendina lubamatuse.

12. Lisaks eelöeldule saab nõustuda kassaatori kriitikaga, mille kohaselt on tunnistaja R. M.-ile äratundmiseks esitamise

protokollis tehtud ülekirjutus numbri kohal, millise isiku fotole tunnistaja osutas (I kd, lk 66-67). Kaitsja märgib õigustatult, et

algselt protokolli märgitud number "2" on parandatud "3-ks", kuid jäetud seejuures parandus õiendamata ja menetleja

allkirjaga kinnitamata. Samuti on toimitud ka kannatanu S. K.-le äratundmiseks esitamisel, kus protokolli on tehtud ülekirjutus

fototabeli numbri kohale, mis kannatanule tutvumiseks esitati ja parandatud number "3" number "2-ks". Kolleegiumi

hinnangul seavad need asjaolud S. K.-le ja R. M.-ile äratundmiseks esitamise tulemina koostatud protokollides sisalduva

tõendusliku teabe usaldusväärsuse tõsise kahtluse alla, mida ei kõrvalda ka asjaolu, et kannatanu ja tunnistaja andsid allkirja

väidetavalt äratuntud isiku foto juurde. Olukorras, kus menetleja jätab menetlustoimingu protokolli tehtud parandused või

ülekirjutused õiendamata, kuupäevastamata ja allkirjastamata ning parandustel on tõendusliku teabe sisu oluliselt muutev

tähendus, pole kohtul võimalik tõsikindlalt ja kahtlusteta veenduda, et parandused tehti ülekuulatava märkustest lähtuvalt ja

tema juuresolekul, mitte menetleja initsiatiivil ning suunamisel.

13. Loetletud põhjustel tuleb lisaks L. U. äratundmiseks esitamise protokollile ka S. K.-le ja R. M.-ile äratundmiseks esitamise

protokollid lähtuvalt KrMS § 81 nõuete rikkumisest lugeda lubamatuks tõendiks. Ringkonnakohus jättis need kaitsja

apellatsioonis sisalduvad väited tähelepanuta, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1

p 7 mõttes. Et S. K.-le ja R. M.-ile äratundmiseks esitamise protokollidele tuginemise ja nende kohtulikul arutamisel

avaldamise nõuete rikkumisega kaasnes ebaseadusliku kohtulahendi tegemine, milline rikkumine sai alguse maakohtust, tuleb

maa- ja ringkonnakohtu otsused R. T. süüdimõistmist ning karistamist puudutavas osas KrMS § 362 p 2 alusel tühistada ja

saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

III

14. Täiendavalt vaidlustab R. T. kaitsja tunnistaja L. U. kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise seaduslikkuse.

Kassaatori hinnangul ei esinenud tunnistaja ütluste avaldamiseks kohtulikul arutamisel KrMS § 291 p-s 4 nimetatud alust,

kuna tunnistaja asukoht oli teada. Kriminaalkolleegium nende väidetega ei nõustu.

15. Kriminaalmenetluse seadustiku § 291 p 4 kohaselt on tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine lubatav

tingimusel, et tunnistaja asukohta ei ole suudetud kindlaks teha. Kriminaalasja materjalide kohaselt viibis L. U. kolmel

maakohtu istungil: 18. juunil 2007, 22. jaanuaril 2008 ja 21. aprillil 2008, mil teda aga erinevate menetluslike takistuste tõttu

üle ei kuulatud. 6. juunil 2008 toimunud kohtuistungile tunnistaja enam ei ilmunud, kuigi oli istungi ajast teadlik.

Kriminaaltoimikus olevast õiendist (II kd, lk 78) nähtub, et telefoni teel ei õnnestunud L. U.-ga ühendust saada. Tunnistaja ema

selgituse kohaselt viibis tema tütar Kreekas tööl. 11. juuni 2008. a kohtuistungi protokollist nähtub, et L. U. oli küll istungi

ajast teadlik, kuid kohtusse ei ilmunud, mille tõttu lükati kriminaalasja arutamine taas edasi. Järgmise kohtuistungi ajaks ei

õnnestunud talle aga enam kutset kätte toimetada, kuna ta ei elanud kohtule avaldatud aadressil ja tema täpne asukoht oli

teadmata. Seega puudus menetlusosalistel ja kohtul informatsioon, millisele aadressile tulnuks L. U.-le kohtukutse edastada.

Kassatsiooni pinnalt ei selgu, millel põhineb kaitsja arvamus, et tunnistaja asukoht oli teada. Kohtule oli teada küll L. U.

võimalik asukohariik, kuid mitte tema täpne aadress. Samuti püüti tunnistajat kohtuistungi ajast informeerida tema ema

vahendusel. Olukorras, kus tunnistajat üritati korduvalt kohtuistungi toimumise ajast teavitada, saavutamaks tema

kohaleilmumist ning ülekuulamist, mis aga ei õnnestunud, sedastaski maakohus kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatult,

et L. U. kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks esines menetlusseadusest tulenev alus KrMS § 291 p 4 mõttes.

IV

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu

otsuse osaliselt R. T. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p-de 1, 2 ning 4 järgi ja ringkonnakohtu otsuse osas,

millega jäeti maakohtu otsus R. T. süüditunnistamises ning karistamises muutmata ja saadab kriminaalasja tühistatud osas

uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. Kassatsiooni tuleb rahuldada osaliselt. Kriminaalkolleegium selgitab, et maa- ja

ringkonnakohtu otsuste tühistamine R. T. süüdistust puudutavas osas ei mõjuta I. T. teole antud karistusõiguslikku hinnangut,

sest kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt pani viimane kuriteo toime grupis eeluurimisel tuvastamata isikutega. Sel

põhjusel oli tema käitumises kaastäideviimist eeldava koosseisutunnuse tuvastamine võimalik, sõltumata R. T. teole antavast

hinnangust.

17. Kriminaalasja uuel arutamisel ei ole lähtuvalt käesoleva otsuse punktides 11 - 13 toodud põhjendustest S. K., R. M.-i ja L.

U. puhul kohtueelsel uurimisel koostatud äratundmiseks esitamise protokollidele tuginemine lubatav. Seetõttu tuleb välja

selgitada, kas kohtulikul arutamisel tunnevad need isikud ära kuriteo toimepanija või mitte. Kolleegium märgib, et võimalusel

tuleb kohtus vahetult üle kuulata ka tunnistaja L. U.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg