3-2-1-67-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-67-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. juuni 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Osaühingu PVMP-Ex hagi Zytt i Åre Aktiebolag vastu

põhivõla 477 869 krooni 38 sendi ja viivise saamiseks. Zytt i

Åre Aktiebolag vastuhagi Osaühingu PVMP-Ex vastu

2 000 000 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-17927

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu PVMP-Ex kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2 477 869 krooni 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing PVMP-Ex (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Aivar Raudsik

Kostja Zytt i Åre Aktiebolag (registrikood xxxxxx-xxxx),

esindaja vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2009. a otsuse (tsiviilasi nr 2-07-17927)

õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing PVMP-Ex (hageja) esitas 4. mail 2007. a Pärnu Maakohtule hagi Zytt i Åre Aktiebolag

(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse 477 869 krooni

38 senti ja viivise 59 291 krooni 32 senti. Menetluse käigus suurendas hageja viivisenõuet, paludes

kostjalt välja mõista viivise 116 508 krooni 41 senti ning viivise 11% võla summast aastas kuni

põhivõla täieliku tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. aprillil 2005 töövõtulepingu, mille alusel hageja õmbles

kostja tellimusel ja materjalist spordi- ja vabaajarõivaid vastavalt kostja tellitud nomenklatuurile ja

sortimendile. Töö tehti Haapsalus asuvas hageja tootmisüksuses. Töö tegemise tähtpäev oli

2005. aasta oktoobri lõpp.

19. aprillil 2005 esitas kostja tellimuse 500 paari suusapükste, 700 suusajaki ja 400 fliisjaki

valmistamiseks. Hageja broneeris tellimuse täitmiseks tootmisliini kasutamise aja 2005. aasta

septembris. Kostja esitas hagejale lõpliku info näidiste valmistamiseks alles 31. augustil 2005. Hageja

alustas samal päeval näidiste tootmist. Kuna kostja tellitud materjal ei olnud selleks ajaks veel

saabunud, valmistati näidised hageja materjalist. 2005. aasta septembris saatis hageja näidised

kostjale. Tellitava kauba täpne sortiment ja nomenklatuur, mudelid jms lepiti kokku e-kirjavahetusega

ja ühistel töönõupidamistel, lõplik tellimus esitati 28. oktoobri 2005. a elektronkirjas. Tellimuse

täitmiseks vajalik kostja materjal saabus hagejale alles 11. novembril 2005. Osa materjalist lõppes

30. novembril 2005. Hageja täitis kostja heakskiidul lepingu lõpuni, kasutades osaliselt oma

materjali.

Hageja andis toodetud riided kostjale üle kahes partiis ja nõudis selle eest tasu 16. detsembri 2005. a

ja 6. jaanuari 2006. a arvega (vastavalt 17 801 eurot 68 senti ja 4968 eurot 48 senti). Lisaks esitas

hageja kostjale 27. veebruaril 2006. a arve 7770 euro ja 26 sendi saamiseks. Kostjat teavitati, et sellel

arvel märgitud tooted on valmis, kuid need antakse üle, kui kostja täidab oma võlgnetava kohustuse.

Kostja võlgneb hagejale õmblustööde eest kokku 30 541 eurot ja 42 senti, s.o 477 869 krooni 38 senti

ja viivise. Tellimuse täitmine viibis kostja vastuvõtuviivituse tõttu, seega ei vastuta hageja töö

tegemise tähtaja rikkumise eest. Käsipandina hageja valduses olevad kostja materjalist valmistatud

tooted annab hageja kostjale välja pärast kohtuotsuse vabatahtlikku täitmist või müüb need nõude

rahuldamiseks enampakkumisel.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja selgitas, et varasemaid viivitusi arvestades jõudsid pooled

kokkuleppele, et hageja täidab lepingu 2005. a 48.-51. nädala jooksul. Hageja seda kohustust ei

täitnud. Hageja ei esitanud kostjale pretensioone ega selgitanud, et kaupu ei ole võimalik tarnida kuni

2006. aasta märtsini. Tähtaja ületamist ei põhjustanud kostja. Kostja lõpetas hagejaga lepingu

6. märtsil 2006 hageja olulise lepingurikkumise tõttu.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 2 000 000-kroonise hüvitise saamata

jäänud tulu eest. Hageja ei täitnud oma lepingulist kohustust tarnida kaubad 2005. a 51. nädalaks,

kaubad valmisid alles 2006. aasta märtsi teises pooles. Lepingu rikkumise tõttu ei saanud kostja

kaupu müüa ja kandis seetõttu kahju. Hageja nägi või pidi nägema ette kahju tekkimise võimalust.

Kostja huviks oli, et tähtaegse tarnega on tagatud kasumi saamise võimalus. Suusariideid ei saanud

müüa väljaspool hooaega. Kostja kahju seisneb saamata jäänud tulus, s.o kaupade müügist saadava

kasumi kaotamises.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Pooled saavutasid kokkuleppe kaupade saatmises eraldi

partiidena. Hageja täitis kokkulepet ja andis esimesed kaubasaadetised kostjale üle 16. detsembril

2005 ja 6. jaanuaril 2006. Nende saadetistega täitis hageja 6. jaanuariks 2006 kostja kõikidest

tellimustest nii mahuliselt kui rahaliselt 75%. Kostja võttis kaubad vastu, kuid ei ole nende eest

tasunud. Kolmanda saadetise puhul oli hageja sunnitud kasutama kinnipidamisõigust. Nõudes kahju

hüvitamist, võrdsustab kostja ekslikult äritulu ja kasumi. Kostja ei ole teinud midagi selleks, et kahju

ära hoida. Kostjal tulnuks kahe esimese arve esitamisel tasuda sissenõutav töövõtutasu, et kõrvaldada

takistus viimase kaubasaadetise tarnimiselt. Seejärel tulnuks kostjal viimane saadetis vastu võtta ja

müüa see normaalhinnaga kuni aprilli lõpuni ja uuel hooajal või siis müüa kaubad allahindlusega.

Kuivõrd kostja ei ole astunud samme kahju vähendamiseks, tuleks hüvitist oluliselt vähendada.

5. Pärnu Maakohus rahuldas 7. juuli 2008. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 477 869 krooni 38 senti ja kuni 4. juunini 2008

viivise 116 508 krooni 41 senti ning viivise 11% võla summast aastas kuni põhivõla täieliku

tasumiseni.

Maakohus tuvastas, et 19. aprillil 2005. a sõlmitud töövõtulepingust tulenevalt tuli hagejal tellitud

tööd teha hiljemalt ajavahemikus 28. november kuni 25. detsember 2005 (2005. aasta

48.-51. nädalala jooksul). Tunnistajate ütluste ja poolte kirjavahetusega on tõendatud, et pooled

leppisid kokku kaupade saatmises eraldi partiidena (tarnimine ositi). 23. septembri 2002. a

koostööleping ja saateleht-arved eelnevatest aastatest kinnitavad, et eeltoodu oli tavaline ka poolte

varasemates omavahelistes suhetes. Hageja andis toodetud riided kostjale üle kahes partiis ja nõudis

selle eest tasu 16. detsembri 2005. a ja 6. jaanuari 2006. a arvega. Neil kuupäevadel saadetud kaupade

kättesaamist kostja ei vaidlusta. Sarnaselt varem sõlmitud koostöölepingule loeti kaubad tellijale üle

antuks üleandmisega transportijale. Sama nähtub ka viidatud saateleht-arvetest.

Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg-tele 3 ja 4. Töövõtutasu saamise õigus ei sõltu

viidatud sätte järgi töö tähtaegsusest, vaid töö tegemisest. Hageja ei rikkunud kostjaga sõlmitud

töövõtulepingut. Hageja ei olnud tellimuse tähtaja ületamises süüdi. Hageja täitis tellimuse selle

täitmiseks vajaliku ja mõistliku aja jooksul. Tähtaja ületamise põhjustasid kostjapoolsed viivitused ja

häired materjalinäidiste saatmisel, tootenäidiste kooskõlastamisel ning materjalide saatmisel. Kuna

tellimuse täitmine viibis kostja kui tellija vastuvõtuviivituse tõttu (VÕS § 119), siis ei vastuta hageja

töövõtjana töö tegemise tähtaja rikkumise eest. Kostjal tuleb maksta töö eest kokkulepitud tasu ja tal

ei ole õigust seda tasaarvestada enda kahjunõudega. Hageja viivisenõue on VÕS § 94 lg 1 ja § 113

lg 1 järgi põhjendatud.

Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud ega kostjale

kahju tekitanud. Tõendatud ei ole lepingurikkumine, kahju ega põhjuslik seos nende vahel. Kuna

tellimuse täitmine viibis kostja kui tellija vastuvõtuviivituse tõttu, siis ei vastuta hageja töövõtjana töö

tegemise tähtaja rikkumise eest. 2005. aasta oktoobri lõpuks ei saanud hageja materjali puuduse tõttu

tellimust täita, sest materjal saabus alles 11. novembril 2005. Selleks ajaks ei olnud aga veel

saabunud kostja tellitud ja tema sümboolikaga lukuotsikud. Lisaks olid kostja materjalil puudused:

kangas oli liiga veniv (seetõttu pikenes juurdelõikuse aeg) ja seda oli tellitust vähem (tavapärase

laiuse 1,40 m asemel oli kanga laiuseks 1,22 m), kapuutsikinnitused lagunesid jopede õmblemisel

(seetõttu pidi hageja need ise hankima), teip õmbluste teipimiseks oli tavapärasest kitsam.

Tunnistajate ütluste kohaselt selgusid need probleemid pärast 25. novembrit 2005 ja takistasid

tellimuse tähtaegset täitmist. Seega tingis lepingu esialgse tähtaja ületamise see, et kostja saatis

materjali hilinemisega. Lepingu hilisemat täitmist takistas see, et materjalil olid puudused, alates

31. detsembrist 2006 aga see, et kostja rikkus lepingut, viivitades arve tasumisega. Hageja ei saanud

materjali omaduste ja puudustega varem arvestada, sest need selgusid alles töö käigus. Seega ei ole

hageja lepingut rikkunud ega kostjale kahju tekitanud. Kostja ei ole tõendanud saamata jäänud tulu

kui kahju. Kostja sai 6. jaanuaril 2006 kätte 75% kõikide tellimuste kogumahust. Seega sai ta kätte

olulise osa sellest, mida ta töövõtulepingut sõlmides lootis, ning tal ei olnud õigust lepingust

taganeda. Kostja on tõendanud saamata jäänud käibe, kuid see ei ole võrreldav tuluga. Kostja

võrdsustab ekslikult äritulu ja kasumi.

6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. jaanuari 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu arvates on ekslik maakohtu seisukoht, et töövõtutasu saamise õigus ei sõltu

VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 järgi töö tähtaegsusest. Eelduslikult on töö tegemise tähtaeg töövõtulepingu

oluline tingimus. Maakohus tugines asja lahendamisel valesti üksnes viidatud sättele, arvestamata

VÕS §-s 655 sätestatut. VÕS § 655 järgi võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. 6. märtsil

2006 saatis kostja hagejale teate, et ta tühistab oma tellimuse, sest kokkulepitud rõivaste tarned on

ikka tegemata. Tellija õiguse tõttu töövõtuleping igal ajal üles öelda, on asjakohatu maakohtu

seisukoht, et kostjal ei olnud taganemisõigust seetõttu, et ta oli 6. jaanuariks 2006 kätte saanud olulise

osa ehk 75% tellimuse kogumahust. Nimetatud asjaolul võib olla tähtsus selle hindamisel, kas kostja

ütles lepingu üles hageja lepingu rikkumise tõttu või kas lepingu tähtaja rikkumine oli niivõrd oluline,

et hageja kaotas õiguse saada tasu lepingu ülesütlemiseni tehtud töö eest. Maakohus ei ole ka

põhjendanud, millest lähtudes ta leidis, et hageja valmistas ja andis kostjale üle 75% kogu tellimuse

mahust, ja millega on kummutatud kostja väited, et see oli umbes pool kogu tellimuse mahust.

Töövõtuleping tuleb lugeda täidetuks 2005. aasta detsembri ja 2006. aasta jaanuari saadetiste osas.

Vastupidine tähendaks kostja alusetut rikastumist. Hagejal on õigus saada nende saadetiste eest tasu

sõltumata sellest, kas pooled olid kokku leppinud ositi täitmises ja tasumises, ning vaatamata sellele,

et ositi täitmine toimus pärast esialgu kokkulepitud tähtaja möödumist. Leping ei olnud selleks ajaks

lepingurikkumise põhjendustel üles öeldud, kostja võttis kaubad vastu ja on need maha müünud.

Maakohus ei võtnud seisukohta, kas lepingu hind tuli tasuda ositi. Ositi täitmise kokkulepe ei tähenda

iseenesest veel seda, et ka maksta tuli ositi. Hinna tasumise kokkuleppe tuvastamisest sõltub,

millisest ajast muutus tasunõue sissenõutavaks ja kas hageja saab tugineda kostja vastuvõtuviivitusele

tarnitud toodangu eest tasu maksmata jätmise tõttu. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et lepingu

hilisemat täitmist alates 31. detsembrist 2006 takistas viivitus arve tasumisega. Eelduslikult tasutakse

töö eest kogu töö valmimisel, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Tellimuse täitmiseks leppisid

pooled kokku suhteliselt lühikese tähtaja. See eeldab tellimuse täitmist ja selle tasumist pärast kogu

töö üleandmist.

Maakohtu seisukohad vastuhagi lahendamisel ei ole põhjendatud ja maakohtu otsus ei vasta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 nõuetele. Maakohus leidis valesti, et hageja ei ole

lepingut rikkunud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine ka täitmisega viivitamine.

VÕS § 119 lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita kohustust

võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, muu hulgas siis, kui võlgnik keeldub õigustamatult kohustuse

täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks

vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Tellimuse täitmise tähtaja suhtes on kohaldatav ka

VÕS § 641 lg 3, mille järgi töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest (sh ka

tähtaja ületamise eest), mis tulenes tellija muretsetud materjalide puudusest, kui töövõtja materjali

piisavalt kontrollis. Materjalide puudused, mis ilmnesid töö tegemise käigus, ei anna iseenesest veel

alust väita, et kostja oli vastuvõtuviivituses. Vastuvõtuviivitusest saaks rääkida siis, kui kostja ei oleks

teinud vajalikku koostööd töö käigus ilmnenud probleemide lahendamisel (nt kostja oleks keeldunud

materjali asendamisest või viivitanud selleks nõusoleku andmisega). Sellele, et kostja rikkus VÕS §-s

23 sätestatud koostöökohustust, ei ole hageja tuginenud. Tunnistajate Lauri Välja ja Kristel Soola

ütluste kohaselt olid tootenäidised valmis 2005. aasta oktoobri alguseks ja töö alustamine nende taga

ei seisnud. Seega on arusaamatu maakohtu seisukoht, et tähtaja ületamise põhjustas muu hulgas

kostja viivitus tootenäidiste kooskõlastamisel. Hindamaks, kas hageja käitumine lepingutähtaja

rikkumisel oli VÕS § 103 järgi mõistlikult vabandatav või tingitud kostjast tulenevatest asjaoludest,

tuli maakohtul analüüsida ka kostja vastuväiteid. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et

tellimuse täitmiseks vajalik materjal saabus 11. novembril 2005 ja hagejal oli võimalik selle

omadustega tutvuda enne tellimuse täitmiseks tähtaja andmist. Samuti oli hagejal võimalus hinnata

oma tootmisvõimalusi ja tähtaja andmisel nendega arvestada. Maakohus jättis hindamata ka kostja

väited, et hageja esitas talle esialgse tähtaja ületamise põhjendused alles 2005. aasta detsembri lõpus,

esitatud arvete maksmata jätmisele tugines hageja aga alles siis, kui kostja ütles lepingu üles. Need

asjaolud võivad viidata sellele, et hageja põhjendused tellimuse tähtaja järgimata jätmise kohta on

alusetud. Kui maakohus pidas vastuhagi lahendades silmas, et kostja ei saa eelnevate aastate käivete

võrdlemisega põhistada saamata jäänud tulu suurust, siis pidanuks maakohus seda kostjale teada

andma. Kostja eesmärgiks oli hagejalt tellitud rõivad kasuga maha müüa. Tarnimata kaupade eest

saamata jäänud tulu saab tõendada, põhistades saamata jäänud tulu suurust tarnimata jäänud kaupade

planeeritud või tavalise müügihinna ja omahinna vahega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et VÕS § 637 järgi sõltub töövõtutasu saamise õigus töö

tähtaegsusest. Töövõtutasu saamise õigus sõltub töö tegemisest ja üleandmisest.

Asjas tuli kohaldada VÕS § 637 lg-t 4, mille järgi on töövõtjal õigus saada kaupade eest tasu ositi,

vastavalt üleantud kaubapartiidele. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejal tuli tõendada

kokkulepet ositi tasumise kohta. Ka poolte varasema praktika järgi tasuti ositi kaubapartiide

saabumisel. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud viidatud asjaolu kohta esitatud

tõendeid.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et asjas tuleb kohaldada VÕS § 655. See säte ei kohaldu juhul, kui

tellija ütleb töövõtulepingu erakorraliselt üles töövõtja lepingurikkumise tõttu. Ka ei reguleeri

viidatud säte juba tehtud tööga väljateenitud töövõtutasu nõuet, vaid töövõtutasu töö eest, mis jääb

töövõtjal tellija taganemise tõttu tegemata.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 119 lg-t 1, kui leidis, et puudused tellija materjalitarnes ei

ole iseenesest aluseks vastuvõtuviivitusele ning et vastuvõtuviivitus esinenuks juhul, kui tellija

hoidnuks kõrvale asjaajamisest puuduse kõrvaldamiseks. Pooled ei sõlminud tarbijatöövõtulepingut.

Ringkonnakohtu seisukoht, et töövõtja pidanuks tellija saadetud materjali enne tellimuse täitmisele

võtmist üle mõõtma, on põhjendamatu. Seejuures käsitles ringkonnakohus üksnes kanga

ebastandardsest laiusest ja puudujäägist tingitud vastuvõtuviivitust, jättes kanga omadustest

tulenenud vastuvõtuviivituse ja selle mõju töö tähtaegsusele analüüsimata.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-d 4 ja 5, kui jättis kohtuotsuse olulises osas motiveerimata.

Ringkonnakohtu otsuse motiivid on ebaselged ja vastuolulised. Ringkonnakohtu etteheited maakohtu

otsusele on paljasõnalised. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei saa maakohtule etteheidetud

puudusi apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohus kohaldas

õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid ringkonnakohtu otsuse

õiguslikku põhjendust tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel muuta.

11. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

pooled sõlmisid 19. aprillil 2005. a töövõtulepingu kostja tellimusel ja materjalist spordi- ja

vabaajarõivaste valmistamiseks;

tööde tegemise tähtaeg oli 2005. a 48.-51. nädal (28. november kuni 25. detsember 2005);

lepingu alusel saatis hageja kostjale kaks kaubapartiid ning esitas arved nende eest tasumiseks

(16. detsembril 2005. a ja 6. jaanuaril 2006. a), kostja on kauba kätte saanud;

hageja esitas 27. veebruaril 2006. a kostjale väidetavalt tarnevalmis kolmanda kaubapartii kohta arve,

kaupu ei ole hageja kostjale saatnud;

kostja ei ole tasunud hagejale nimetatud kolme arve alusel töövõtutasu;

6. märtsil 2006. a teatas kostja hagejale, et ta tühistab kõik oma tellimused.

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada lepingus kokkulepitud töövõtutasu (ja

viivist) ning kas kostjal on omakorda juhul, kui hageja on lepingut rikkunud, õigus nõuda viimaselt

kahjuhüvitist (saamata jäänud tulu).

13. Maakohus rahuldas hageja nõude töövõtutasu ja viivise saamiseks ning jättis kostja vastuhagi

hagejalt kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ja saatis

asja samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

14. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võlgneb

hagejale töövõtutasuna 477 869 krooni 38 senti. Ei vaielda ka selle üle, et hageja on enne 6. märtsi

2006, mil kostja teatas talle tellimuste tühistamisest, kostjale üle andnud kaks kaubasaadetist.

VÕS § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub töövõtja valmistama või muutma asja või

saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu.

Viidatud sättest tulenevalt on pooltel vastastikused kohustused: töövõtjal tuleb töö (valmis) teha ja

tellija peab tehtud töö eest tasuma. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks

töö valmimisega. Sama sätte lg 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui

see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda

vastava tööosa vastuvõtmisel. Eeltoodust tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et töövõtja

õigus nõuda tasu sõltub sellest, kas töö tegemisel rikuti lepingutähtaega või mitte. VÕS § 637 lg-te 3

ja 4 järgi on töövõtjal õigus nõuda tasu töö valmimisel või kokkuleppe kohaselt töö vastuvõtmisel.

Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et viidatud sätetest ringkonnakohtu

eeltoodud järeldust ei tulene.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hagejal on õigus saada töövõtutasu lepingu

alusel valminud ja kostja vastuvõetud toodangu eest. Selleks ajaks ei olnud hageja oma tellimusi

tühistanud, kostja on kaubad vastu võtnud ja need müünud. Arvestades, et kostja on hagejalt saadud

kaubad müünud, oleks kostja keeldumine kaupade eest hagejale tasuda käsitatav kostja alusetu

rikastumisena hageja arvel. Maksmisest keelduda võiks vaid juhul kui kostja oleks lepingust

taganenud.

Samas tuli kohtutel arvestada, et kostja oli 6. märtsil 2006. a oma tellimused n-ö tühistanud. Seega

tuli hageja nõude lahendamisel lisaks viidatud VÕS §-dele 635 ja 637 kohaldada ka lepingust

taganemist või lepingu ülesütlemist sätestavaid õigusnorme. Milline oli pooltevahelise suhte iseloom

(kas tegemist oli kestvuslepinguga VÕS § 195 lg 3 tähenduses või mitte), kohtud ei analüüsinud.

Kohtud hindasid erinevalt ka kostja kirja tellimuste tühistamise kohta. Maakohus käsitleb oma

otsuses kostja taganemisõigust. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja on lepingu üles öelnud

ning asjas tuli arvestada VÕS §-s 655 sätestatut. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et

ringkonnakohtu tuginemine sellele sättele ei ole põhjendatud. Viidatud paragrahv ei sätesta tasu

saamist juba tehtud töö eest ning ei ole seetõttu asjakohane. VÕS § 655 lg 1 sätestab töövõtja õiguse

saada kokkulepitud tasu juhul, kui tellija ütleb lepingu üles: töövõtjale tuleb sel juhul maksta

kokkulepitud tasu, millest tuleb maha arvata töövõtja poolt ülesütlemise tõttu säästetud kulutused. Ka

tuleneb VÕS § 655 lg-st 2, et eeltoodut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et

töövõtja rikkus lepingut. Samas on ringkonnakohus jätnud asjas tähtsad üldsätted (VÕS §-d 116, 188,

195, 196) kohaldamata.

15. Ülaltoodu tõttu tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel pooltevahelise suhte olemust hinnates

tuvastada, kas vaidlusalune leping on käsitatav kestvuslepinguna või mitte ning kas sellest järelduvalt

kohalduvad asjas lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise sätted. Kolleegium märgib lisaks, et

kestvuslepingu olemust on Riigikohus analüüsinud nt 1. juunil 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05

tehtud otsuse p-s 11. Viidatud lahendis osutas kolleegium, et ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab

tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping.

Sõltuvalt sellest, milline on pooltevaheline õigussuhe, on asjas tähtsad järgmised sätted. VÕS § 116

lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust

oluliselt rikkunud, samas sätestatakse oluliste lepingurikkumiste loetelu. VÕS § 116 lg 2 p-de 1 ja 2

kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud

lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, samuti juhul, kui rikuti

kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks

lepingu täitmise vastu. Viidatud sätetele tugines kostja ka apellatsioonkaebuses, leides, et lepingust

taganemine oli õigustatud. Samuti leidis kostja, et hageja tasunõuet ei saa rahuldada, kuna ta on

kehtivalt lepingust taganenud. Ringkonnakohus neid kostja väiteid ei käsitlenud. Tulenevalt

kõnealuse sätte lg-st 3 on oluline arvestada, et kahjustatud lepingupool saab taganeda lepingust

üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Kahjustatud lepingupool saab

kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal ei ole õigustatult kohustuse osalise täitmise vastu enam

huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. VÕS § 118 sätestab juhtumid, millal

taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda.

Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle VÕS § 196 järgi üles öelda

(VÕS § 116 lg 6). Nii sätestab VÕS § 196 lg 2, et kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust,

võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja

tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud

juhtudel. Samuti kehtestab VÕS § 196 lg 3 nõude, et lepingu võib üles öelda üksnes mõistliku aja

jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saadi. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et kostja on lepingu üles öelnud, kuid viidatud sätted jäid otsuses analüüsimata.

Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled

nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni

tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).

16. Kolleegiumi arvates on hageja tasunõude lahendamisel oluline ka VÕS §-s 111 sätestatu. Hageja

väitel oli kostja saanud 2006. aasta jaanuariks kätte 75% tellimuse kogumahust ning seega ei olnud

tal õigust lepingust taganeda. Kostja vastuväidete kohaselt anti talle tähtaegselt üle üksnes 40%

toodangust. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid

arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma

kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel

hinnata poolte väidete ja vastuväidete alusel kostja õigust lepingust taganeda.

17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja tasunõude lahendamisel tuleb kindlaks teha,

millal muutus tema nõue sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes). Pooled ei vaidle selle üle, et kokku

lepiti ositi täitmises, st valmistatud kaubad anti üle partiidena ja hageja esitas kostjale arved nende

eest tasumiseks. Selliselt kokkulepitu vastab VÕS § 637 lg-s 4 sätestatule. Kolleegium ei nõustu

kassatsioonkaebuse väitega, et hagejal ei ole kohustust tõendada, et pooltel oli kokkulepe ka hinna

osalise tasumise kohta. Ringkonnakohus märkis õigesti, et ainuüksi töö ositi üleandmisest ei saa teha

järeldust, et ka maksmises oli kokku lepitud ositi. Nii tuleneb VÕS § 637 lg 4 teisest lausest, et iga

osa eest tuleb tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel vaid juhul, kui pooltel on kokkulepe nii töö ositi

üleandmise kui ka hinna ositi määramise kohta. TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks

tõendada, kas kostjal tuli tasuda iga kaubasaadetise eest eraldi või alles pärast kogutarnet.

Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, milline oli poolte

kokkulepe hinna tasumise kohta. Seejärel saab maakohus hinnata hageja viivisenõude põhjendatust,

samuti seda, kas hageja saab tugineda kostja vastuvõtuviivitusele selle tõttu, et kostja on jätnud

üleantud kaubasaadetiste eest tasu maksmata.

18. Tuvastades erinevalt maakohtust, et hageja rikkus lepingut (täitmisega viivitamine), leidis

ringkonnakohus õigesti, et asjas tuleb VÕS § 119 lg-t 1 kohaldades analüüsida, kas hageja täitmine

võis olla takistatud eelkõige põhjusel, et kostja on vastuvõtuviivituses. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või

võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt

õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev

asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kassatsioonkaebuses ei ole esitatud

vastuväiteid ringkonnakohtu tuvastatule, et hageja on lepingut rikkunud. Küll aga leiab hageja, et

ringkonnakohus tõlgendas VÕS § 119 lg-t 1 valesti. Kolleegium nõustub selle väitega.

VÕS § 119 lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma

kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Eelkõige kohaldub see säte siis, kui võlausaldaja ei

võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult

kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse

täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Viidatud paragrahv reguleerib olukorda,

kus võlgniku kohustuse täitmine on takistatud võlausaldajast sõltuvate asjaolude tõttu, ning esitab

loetelu vastuvõtuviivituse eeldustest. Selline loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua võlausaldaja

sattumise vastuvõtuviivitusse, ei ole ammendav. Samuti ei ole nõutav, et võlausaldaja

vastuvõtuviivituseks peaks esinema ühel ajal mitu loetelus märgitud asjaolu. Seega leiab

ringkonnakohus ekslikult, et ainuüksi puudused tellija materjalitarnes ei tähenda kostja

vastuvõtuviivitust ning kostja vastuvõtuviivitus esineks vaid juhul, kui ta hoidnuks kõrvale

asjaajamisest puuduste kõrvaldamiseks. Samuti leiab ringkonnakohus vääralt, et tellimuse täitmise

tähtaja suhtes on kohaldatav ka VÕS § 641 lg 3, mille järgi töövõtja ei vastuta töö

lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija muretsetud materjali

puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt

kontrollis. Viidatud säte ei ole asjakohane, sest töö lepingutingimustele mittevastavust ei saa

samastada töö tähtajaks tegemata jätmisega. Tulenevalt VÕS § 641 lg-st 2 ei vasta töö

lepingutingimustele eelkõige siis, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (osaline või ebakvaliteetne

lepingu täitmine). Praeguses asja ei ole kostja väitnud, et hageja tehtud töö ei vastanud

lepingutingimustele.

Hageja on menetluses esile toonud, et lepingutähtaja ületamise tingisid temast sõltumatud põhjused:

hageja sai materjali kätte hilinenult, materjali oli vähe ja see oli puudustega. Maakohtul tuleb asja

uuel läbivaatamisel poolte väidete ja vastuväidete alusel analüüsida, kas viidatud asjaolud olid

aluseks kostja vastuvõtuviivitusele või oli lepingutähtaja rikkumine tingitud hagejast endast

tulenevatest asjaoludest.

19. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus asja lahendamisel menetlusõiguse norme.

Kolleegium nõustub hageja märkusega, et ringkonnakohtule saab ette heita kohtuotsuse põhjenduste

mõnetist ebaselgust ja vastuolulisust. Arvestades aga, et ringkonnakohus saatis asja esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks eelkõige seetõttu, et tähtsad faktilised asjaolud on jäänud kindlaks

tegemata, ei ole kohased hageja viited ringkonnakohtu eksimustele tõendite hindamisel.

Ringkonnakohus juhtis maakohtu tähelepanu sellele, millised asjaolud on jäänud välja selgitamata

ning millised poolte väited on jäänud hindamata, ning maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel nende

märkustega arvestada. Pidades silmas kolleegiumi ülaltoodud seisukohti materiaalõiguse normide

kohaldamise kohta, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel poolte väiteid, vastuväiteid ja esitatud

tõendeid hinnates otsustada hagi ja vastuhagi rahuldamise üle.

20. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

21. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi

riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull