3-1-1-47-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-47-09

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 22. juuni 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2009. a määrus kriminaalasjas nr 1-

08-14780

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. J. esindaja vandeadvokaat Alar Eiche, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

20. mai 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 5. detsembri 2008. a määrus, millega jäeti V. J. esindaja määruskaebus

Riigiprokuratuuri 23. oktoobri 2008. a määruse peale rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2009. a

määrus, millega jäeti V. J. esindaja määruskaebus läbivaatamata.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. J. esindaja vandeadvokaat Alar Eiche kuriteokaebuse alusel alustati 23. märtsil 2007 H. ja M. L.-i suhtes

kriminaalmenetlust KarS § 314 tunnustel. Kaebuse kohaselt omandasid H. ja M. L. V. J.-le kuulunud AÜ XXXXXXX krundil

nr XX asuva suvila täitemenetluse käigus ja vahetasid seejärel 8. juunil 2004 ilma jõustunud kohtuotsuseta ära suvila lukud

ning keelasid endistel elanikel ruumidesse siseneda.

2. 9. septembril 2008 lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann kriminaalmenetluse

otstarbekuse kaalutlusel KrMS § 202 lg 7 alusel. H. ja M. L.-i kohustati maksma riigituludesse 10 000 krooni 31. detsembriks

2008 ja 10 000 krooni 1. märtsiks 2009.

3. Ringkonnaprokuröri määruse peale esitas kaebuse V. J. esindaja, kes leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on

ebaseaduslik.

4. Riigiprokuratuuri 23. oktoobri 2008. a määrusega jäeti V. J. esindaja kaebus rahuldamata. Määruses märgiti, et

kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 lg 7 alusel on prokurör seotud seadusest tulenevate eelduste, mitte aga kannatanu

või menetlusvälise isiku seisukohtadega kuriteo kvalifikatsiooni, tõendite kogumise viisi, tõendite hindamise jmt osas.

Vaadeldaval juhul lähtus ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse lõpetamisel põhjendatult süüteo tehiolude eripärast. Riigi

õigusabi kulude hüvitamise sai riigi õigusabi seaduse § 10 lg 5 kohaselt otsustada Harju Maakohus, mitte ringkonnaprokurör.

Menetlusseadusest tulenevaid nõudeid ei rikutud ka toimikust kriminaalasja seisukohalt tähtsusetu materjali kõrvaldamisel ja

toimiku süstematiseerimisel.

5. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas V. J. esindaja kaebuse, milles taotles määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse

jätkamist.

6. Harju Maakohus jättis 5. detsembri 2008. a määrusega kaebuse rahuldamata. Maakohus nõustus Riigiprokuratuuri

seisukohtadega, märkides täiendavalt, et KrMS § 202 lg-s 7 sätestatu näol on tegemist prokuröri diskretsioonotsustusega, mille

tegemisel on prokurör sõltumatu. Ka ei ole kannatanu osutanud ühelegi põhiõigusele, mida ei oleks võimalik kaitsta väljaspool

menetletavat kriminaalasja. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei saa kannatanu nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud

isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Ühtlasi märkis maakohus, et maakohtu määrus edasikaebamisele ei

kuulu.

7. Kannatanu esindaja esitas maakohtu määruse peale siiski määruskaebuse, taotledes selle määruse tühistamist.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2009. a määrusega jäeti V. J. esindaja määruskaebus läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt KrMS § 385 p-st 11 ja § 231 lg-st 5 ei ole uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse

vaidlustamisel tehtud määrus määruskaebe korras vaidlustatav. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 202 alusel ja maakohus

lahendas Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse, mistõttu maakohtu lahend on lõplik.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. V. J. esindaja vandeadvokaat A. Eiche esitas Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maa- ja

ringkonnakohtu määruste tühistamist ning kriminaalmenetluse jätkamist. Ühtlasi palutakse määruskaebuse lahendamisel võtta

seisukoht, kas KarS § 314 järgi kvalifitseeritava kuriteo menetlemisel ja kannatanu põhiõiguse kestva rikkumise korral kaasneb

avalik menetlushuvi või mitte. Alternatiivselt taotleb määruskaebuse esitaja vaidlustatud määruse tühistamist ja

ringkonnakohtu kohustamist asja uueks sisuliseks läbivaatamiseks. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on lühidalt

järgmised.

9.1 Kriminaalasja uurimisel on tõendatud, et H. L.-i ja M. L.-i tegevus vastab KarS § 314 tunnustele. Kannatanu vastu ei

esitatud hagiavaldust eluruumi vabastamise või asja ebaseaduslikust valdusest väljamõistmise nõudes, vaid ebaseadusliku

väljatõstmisega rikuti tema õigust kodu puutumatusele.

9.2 Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 202 tuleneb keeld lõpetada kriminaalmenetlust avaliku menetlushuvi olemasolu korral.

Avalik menetlushuvi esineb alati Põhiseaduse §-s 33 sätestatud põhiõiguse, s.o kodu puutumatuse rikkumise korral, millise

õigushüve kaitsele on KarS §-s 314 sisalduv süüteokoosseis suunatud. Süüdlaste poolt toimepandud kuritegu kuulub elusfääri,

mille vastu on avalikkusel eriline usaldus. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, nagu puuduks kohtul pädevus hinnata, kas

toimepandud kuriteoga kaasneb avalik menetlushuvi või mitte.

9.3 Riigi peaprokuröri 12. aprilli 2007. a juhised välistavad kriminaalmenetluse lõpetamise avaliku menetlushuvi puudumise

tõttu asjas, mille menetlust on alustatud KarS § 314 tunnustel. Seega ei saanud ringkonnaprokurör menetlust sellel alusel

lõpetada. Süüdlaste karistamine on vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt. Täitmata olid ka KrMS § 202 lg-s 1

sätestatud eeldused, sest kahtlustatavad ei teinud mingisuguseid pingutusi kannatanule tema vara tagastamiseks või kahju

hüvitamiseks.

9.4 Nõustuda ei saa seisukohtadega, et V. J. tsiviilhagi on tõendamata, selle lahendamine menetletava kriminaalasja raames

olnuks põhjendamatu ning et kriminaalmenetluse lõpetamisel ei olnud vajalik lahendada küsimust riigi kasuks õigusabikulude

väljamõistmise kohta.

9.5 Maakohtu määrus oli määruskaebemenetluses vaidlustatav tulenevalt Põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatust, sest tegemist oli

eelnenud menetluse suhtes tehtud terviklahendiga.

9.6 Ringkonnaprokurör kõrvaldas kriminaaltoimikust põhjendamatult tõendeid, millele kohtueelse menetluse kokkuvõttes küll

viidati, kuid millega Riigiprokuratuuril puudus võimalus kaebuse lahendamisel tutvuda. Alusetult on toimiku materjalide

hulgast välja jäetud V. J. ja tema abikaasa varasemad ütlused, aga ka H. L.-i ütlused.

10. Määruskaebusele esitatud kirjalikus vastuses palub riigiprokurör Anna Kasesalu jätta määruskaebuse rahuldamata, leides,

et maa- ja ringkonnakohtu määrused on seaduslikud, sest kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel oli põhjendatud

ning tugines seaduses sätestatud tingimustele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Käesolevas asjas vaidlustas kannatanu esindaja ringkonnaprokuröri poolt KrMS § 202 lg 7 alusel koostatud

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras (uurimiskaebemenetluses). Seetõttu vajab

esmalt lahendamist küsimus, kas selle erimenetluse kasutamine kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise

määruse vaidlustamiseks oli seaduslik (I). Alles seejärel on võimalik anda hinnang, kas ringkonnakohus toimis õigesti, kui

jättis maakohtu määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamata (II).

I

12. Kriminaalmenetluse seadustiku § 228 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt on menetlusosalisel ja menetlusvälise isikul õigus

KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestatud korras vaidlustada uurimisasutuse ja prokuratuuri menetlustoiminguid ja määrusi, kui ta

leiab, et menetlusõiguse rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel rikkus tema õigusi. Osundatud sätete

grammatilise tõlgendamise pinnalt tuleb ringkonnaprokuröri poolt 9. septembril 2008 koostatud kriminaalmenetluse

otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise määruse vaidlustamist uurimiskaebe korras pidada igati seaduslikuks. Siiski ei ole senises

kohtupraktikas piirdutud menetlusõiguse käsitletavate normide pelgalt grammatilise tõlgendamisega.

13. Nimelt asus Riigikohtu kriminaalkolleegium 23. septembri 2008. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-41-08 (RT III 2008,

36, 238) seisukohale, et KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud

kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui

terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (määruse p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine

tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tähenda uurimiskaebemenetluse sobimatus kriminaalmenetluse lõpetamise

vaidlustamiseks siiski seda, nagu ei oleks menetlust lõpetav määrus üldse edasikaevatav. Kõnealust määrust on kannatanul või

tema esindajal võimalik vaidlustada KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud tingimustel ja korras, s.o süüdistuskohustusmenetluses.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-41-08 tehtud määruses märgiti muu hulgas sedagi, et puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu

õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207

ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab

süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule

samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise

vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki.

15. Põhjus, miks käesolevas kriminaalasjas vaidlustas kannatanu esindaja kriminaalmenetluse lõpetamise just uurimiskaebe-,

mitte süüdistuskohustusmenetluses, tuleneb KrMS § 207 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, mille kohaselt on kriminaalmenetluse

lõpetamine süüdistuskohustusmenetluses vaidlustatav lähtudes KrMS §-st 200 vaid siis, kui ilmnevad § 199 lg-s 1 loetletud

kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. KrMS § 207 lg-tes 1 ja 2 ei nähta seega otseselt ette võimalust vaidlustada

süüdistuskohustusmenetluses ka otstarbekuse kaalutlusest lähtuvaid kriminaalmenetluse lõpetamisi (KrMS §-d 201 - 2031).

Selline õiguslik regulatsioon võimaldaski V. J. esindajal järeldada, et prokuröri poolt otstarbekuse kaalutlusel

kriminaalmenetluse lõpetamine on vaidlustatav uurimiskaebemenetluses.

16. Lähtuvalt KrMS § 385 p-dest 7 ja 8 ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetavad kohtumäärused üldjuhul

määruskaebekorras edasikaevatavad. Seega on seadusandja otsesõnu soovinud välistada edasikaebeõiguse neil juhtudel, mil

kriminaalmenetluse on otstarbekuse kaalutlusel lõpetanud kohus. Kolleegium leiab, et juhul, mil kriminaalmenetluse

lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel toimub kohtuvõimu kontrollimisel, on menetlusökonoomia põhimõtet arvestades alust

pidada Põhiseaduse § 24 lg-st 5 lähtuvat edasikaebeõiguse riivet proportsionaalseks.

17. Käesolevas asjas ei lõpetanud kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel aga maakohus, vaid ringkonnaprokurör KrMS §

202 lg 7 alusel. Nii sellel, kui ka KrMS § 203 lg-s 6 ja § 2031 lg-s 6 sätestatud alustel toimuv kriminaalmenetluse lõpetamine,

nagu ka selle taasalustamine, on prokuratuuri otsustused, mille kohtuliku kontrolli võimalusi seadus otsesõnu ei sisalda.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille

kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-06, p 7 ja 3. aprilli 2006. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-1-06, p 9). Selline tõdemus tuleneb asjaolust, et kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi

nimel ning üksnes riigil on karistusvõimu monopol (KrMS § 5). Teisalt kehtib kriminaalmenetluses legaliteedipõhimõte, mis

väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad

KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse

kaalutlusel. Ühe kohtuliku kontrolli mehhanismina legaliteedipõhimõtte järgimise üle ongi seadusandja näinud ette kannatanu

õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras.

Kriminaalkolleegium ei näe mõistlikku põhjust, piiramaks kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist ka siis,

kui sellekohase määruse teeb KrMS § 202 lg 7 alusel prokurör. Kannatanu, keda ei rahulda prokuröri otsustus ja kes on

veendunud, et tema suhtes pandi toime kuritegu, saab lähtuvalt legaliteedipõhimõttest taotleda sellise menetlust lõpetava

määruse kohtulikku kontrolli analoogiliselt süüdistuskohustusmenetlust reguleerivate normidega. Kirjeldatu võimaldab tagada

täitevvõimu otsustuse kohtuliku kontrollitavuse ja aitab kannatanul realiseerida kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud

õigusi. Välistada ei saa aga sedagi, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega võib kaasneda isiku õiguste riive, millise

rikkumise kõrvaldamiseks tal muu tõhus võimalus puudub. Käesoleva kohtuasja konteksti silmas pidades on prokuröri poolt

kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 7 alusel lõpetamise kohtuliku vaidlustamise vajalikkust põhimõtteliselt möönnud nii

kannatanu, maakohus kui ka prokuratuur.

18. Jaatades prokuröri poolt kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 7 alusel lõpetamise kohtuliku vaidlustamise vajalikkust ning

arvestades eelnevalt määruse punktides 13 ja 14 kirjeldatud uurimiskaebemenetluse sobimatust kriminaalmenetluse lõpetamise

vaidlustamiseks, leiab kolleegium, et prokuröri poolt KrMS § 202 lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine on

võimalik KrMS §-des 207 ja 208 sätestatuga analoogiliselt süüdistuskohustusmenetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku §

385 p 8 kohaselt on ringkonnakohtu KrMS § 208 alusel tehtud määrus lõplik ega ole edasises määruskaebemenetluses

vaidlustatav.

II

19. Kriminaalkolleegium tõdeb, et olukorras, kus kannatanu vaidlustas Riigiprokuratuuri määruse KrMS VIII peatüki 5. jaos

sätestatud korda järgides, puudus eeluurimiskohtunikul pädevus asuda sellist kaebust sisuliselt lahendama. Vastavalt KrMS §-

le 21 on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud

ülesandeid. Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva

kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Sel

põhjusel ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse

mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-08, p 13). Lähtudes eeltoodust

sedastas ringkonnakohus määruskaebust KrMS § 385 p 11 alusel läbivaatamata jättes formaalselt kahtlemata põhjendatult, et

kannatanul puudus õigus vaidlustada maakohtu KrMS §-s 231 korda järgides tehtud määrust. Arvestades kujunenud

menetluslikku situatsiooni pole võimalik asuda ka seisukohale, nagu saanuks ringkonnakohus määruskaebust tõlgendada

süüdistuskohustusmenetluse raames esitatud kaebusena. Ringkonnakohtu formaalselt õige kohtumääruse aktsepteerimine

tähendaks aga eeluurimiskohtuniku pädevusvälise määruse jõusse jätmist. Sellisel juhtumil tuleb vastavalt KrMS § 2 p-le 4

lugeda põhjendatuks nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruste tühistamine. Kolleegium selgitab, et kujunenud olukorras on V.

J. esindajal võimalus esitada ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks samas küsimuses uus kaebus,

järgides KrMS §-s 208 sätestatud korda.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe