3-3-1-46-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-46-09

Otsuse kuupäev

17. juuni 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Olaf Tšarnetski kaebus teenistusest vabastamise

seadusevastaseks tunnistamiseks ning kaebaja teenistusse

ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-07-2332

Menetluse alus Riigikohtus

Murru Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Murru Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuari

2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-2332 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Murru Vangla direktori 12. juuli 1999. a käskkirjaga nr 307 p/k nimetati Olaf Tšarnetski ametisse

täitevametnikuna.

Murru Vangla direktori 17. oktoobri 2007. a käskkirjaga nr 1037-d vabastati O. Tšarnetski avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 124 lg 1 alusel ja tuginedes Lääne Maakohtu 11. septembri 1996. a

otsusele kriminaalasjas nr 1-57/96 teenistusest seoses teenistusse võtmise eeskirjade rikkumisega.

Vastavalt kohtuotsusele kriminaalasjas karistati O. Tšarnetskit 1996. a tahtlikult toime pandud kuriteo

eest, mistõttu rikuti tema ametisse nimetamisel teenistusse võtmise eeskirja.

2. Kaebuses Tallinna Halduskohtule palus O. Tšarnetski teenistusest vabastamise seadusevastaseks

tunnistamist, teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist.

Kaebuse kohaselt vabastati kaebaja teenistusest seitse aastat pärast karistusandmete karistusregistrist

kustutamist ning vastustaja ei kuulu isikute hulka, kellel on õigus saada andmeid karistusregistri

arhiivist. Karistusregistri arhiivi kantud andmed ei saanud omada tähendust tema teenistussuhte

jätkumisel. ATS § 124 lg 2 kohaselt ei vabastata ametnikku teenistusest, kui vabastamist tingiv

asjaolu on ära langenud. Kaebaja rõhutas veel, et teenistusse võtmisel ei küsitud temalt andmeid

karistuste kohta, vaid vastavate andmete kontrollimise kohustus lasus vastustajal.

3. Tallinna Halduskohus jättis 22. veebruari 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2332 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus juhtis tähelepanu mõistete "karistatus" ja "karistatud" erinevale sisule ja

märkis, et kaebaja teenistusse võtmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 24. mai 1994. a määruse

nr 186 kohaselt ei võetud täitevteenistusse isikuid, kes on karistatud tahtlike kuritegude eest või kes

on kandnud vabadusekaotust ettevaatamatute kuritegude eest, olenemata karistatuse kustumisest.

Kohus leidis, et vanglaametnikele avaliku teenistuse seaduses sätestatust rangemate nõuete

kehtestamine oli nende töö iseloomu tõttu põhjendatud. Kuna vanglaametnikud puutuvad

igapäevatöös kokku kinnipeetavatega, oleks ebasobiv kriminaalse taustaga inimese teenistusse

lubamine. See suurendaks tema kalduvust korruptsioonile või vähendaks autoriteeti kinnipeetavate

silmis. Ka kehtiv vangistusseaduse (VangS) § 114 p 2 välistab vanglateenistuse isiku jaoks, keda on

karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Kaebaja teenistusest vabastamist ei takista asjaolu, et

haldusorgan ei selgitanud ise välja teenistust välistavat asjaolu. Ametniku vabastamisel ATS § 124

lg 1 alusel on ette nähtud kolme kuu ametipalga suurune hüvitus, millega kompenseeritakse asutuse

eksimus. ATS § 124 lg 1 kohaldamist tingiv asjaolu pole ära langenud. Selle sätte kohaldamist ei

välista, et kaebaja väitel ei küsitud temalt teenistusse võtmisel teavet varasema karistamise kohta.

Kaebaja on teenistusse võtmisel andnud kirjaliku kinnituse, et talle on teada Eesti Vabariigi

vanglateenistuses olevale täitevametnikule seadusega kehtestatud nõuded.

4. Apellatsioonkaebuses taotles O. Tšarnetski halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega tema

kaebuse rahuldamist. Lisaks varasemas menetluses esitatud seisukohtadele lisas apellant, et teod,

mille eest kaebajat kriminaalkorras karistati, olid teenitusest vabastamise ajaks dekriminaliseeritud.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. jaanuari 2009. a otsusega halduskohtu otsuse ning

rahuldas O. Tšarnetski apellatsioonkaebuse ja kaebuse. Vaidlustatud käskkiri tühistati, kaebaja

ennistati teenistusse ning vanglat kohustati välja arvutama ja maksma talle ATS § 135 lg-st 1

tulenevalt tasu teenistusest sunnitult puuudutud aja eest. Ringkonnakohus leidis järgmist:

a) poolte vahel pole vaidlust, et teenistusse võtmise eeskirju rikuti, kuna teenistusse võtmise ajal oli

kaebajal karistatus tahtlikult toimepandud teo eest;

b) kuigi grammatiline tõlgendus ei välista, et sõna "karistatud" tuleks mõista kui karistamise fakti, ei

saa VangS § 114 p 2 tõlgendada lahus teistest seadustest, sealhulgas karistusregistri seadusest;

c) karistusregistri seaduse (KarRS) §31 lg 1 kohaselt omavad karistusregistri andmed õiguslikku

tähendust kuni nende kustutamiseni sama seaduse §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Karistusregistri

arhiivi kantud andmed omavad õiguslikku tähendust vaid KarRS § 22 lg 1 punktides 21-23 sätestatud

juhtudel ning nende hulka ei kuulu vanglaametniku teenistusse võtmisel isiku sobivuse

kontrollimiseks andmete saamine. Vastustajal puudub KarRS § 22 lg-st 1 tulenev õigus saada

karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid;

d) KarRS § 17 lg 1 p 11 sätestab, et karistusregistrist on võimalik saada andmeid isiku tööle või

teenistusse võtmisel seadusega sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks, mistõttu välistab

karistusregistri seadus VangS § 114 p-s 2 sätestatud keelu kohaldamise isikute suhtes, kelle

karistusandmed on karistusregistrist kustutatud;

e) ATS § 124 lg 2 kohaselt ei vabastata ametnikku teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise tõttu, kui

vabastamist tingiv asjaolu on ära langenud. KarRS § 25 lg 1 p-st 5 tulenevalt vabastati kaebaja

teenistusest seitse aastat pärast karistusandmete kustutamist registrist;

f) kuna teenistusest vabastamine oli õigusvastane, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kontrollida

asjaolu, kas kaebaja poolt toime pandud tegu oli teenistusest vabastamise ajaks dekriminaliseeritud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub Murru Vangla tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist:

a) VangS § 114 lg 2 tõlgendamisel tuleb arvestada ka VangS § 6, mis sätestab vangistuse täideviimise

eesmärgi, ning VangS § 1141, mis näeb ette vanglasse teenistusse võetava isiku taustakontrolli;

b) VangS § 114 lg-ga 2 on seadusandja soovinud tahtlikult vältida karistatud isikute sattumist

vanglateenistusse. Kehtestatud piirang on vajalik ja soovitud eesmärgiga proportsionaalne.

Samalaadse piirangu sätestab ka näiteks prokuratuuriseaduse § 151 lg 3;

c) kuigi KarRS § 22 sätestab isikud, kellel on õigus seaduse alusel saada andmeid karistusregistri

arhiivist, ei välista see võimalust kontrollida vanglaametniku teenistusse võtmisel, kas teda on

karistatud tahtlikult toimepandud teo eest. VangS § 1141 lg-s 4 sätestatakse vangla õigus teha

järelepärimisi kõigile riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustele ja ametiisikutele. Avalikult

kättesaadavad on ka jõustunud kohtulahendid;

d) ringkonnakohus kohaldas põhjendamatult ATS § 124 lg-t 2. Asjaolu, et isikut on karistatud, ei saa

ära langeda ja ainuüksi andmete kandmine karistusregistri arhiivi ei saa olla ATS § 124 lg 2

kohaldamise aluseks.

7. O. Tšarnetski kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda. Vastuses

leitakse, et teenistusest vabastamise hetkeks oli teenistusse võtmist välistav asjaolu ära langenud.

Vastustajal puudus juurdepääsuõigus karistusregistri arhiivi kantud andmetele ja ta ei saanud neile

O. Tšarnetskit teenistusest vabastades tugineda. Kuna Murru Vangla aktsepteeris kaebaja töötamist

veel seitsme aasta jooksul pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist, oli isikul tekkinud

õiguspärane ootus ja usaldus, et tal võimaldatakse teenistust jätkata. Vastuses viidatakse ka

Riigikohtu 18. juuni 2004. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-34-04, milles kolleegium asus seisukohale,

et juhul, kui jõustunud kohtuotsusest kriminaalasjas või karistusseaduse sätetest, mille alusel isik

süüdi mõistetakse, ei tulene üheselt, et tegemist on tahtlikult toimepandud kuriteoga, ei ole

teenistusest vabastamise õigust omava isiku pädevuses anda hinnangut süüteokoosseisu subjektiivsele

tunnusele ega võtta seisukohta, kas isik on süüdi mõistetud tahtliku või ettevaatamatu teo eest.

Sellisel juhul tuleb eeldada, et tegemist pole tahtliku teoga. O. Tšarnetski märgib veel, et teod, mille

eest ta 1996. aastal süüdi mõisteti, on praeguseks dekriminaliseeritud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Praegune vaidlus on tõusetunud vanglaametniku teenistusest vabastamisest ATS § 124 lg 1 alusel.

Selle sätte kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest, kui tema ametisse nimetamisel või valimisel

oli rikutud teenistusse võtmise eeskirju.

Vaidlust ei ole selle üle, et O. Tšarnetski teenistusse võtmisel rikuti teenistusse võtmise eeskirju, kuid

pooled on erineval seisukohal selles, kas see saab käesoleval juhul õigustada ATS § 124 lg 1

kohaldamist teenistusest vabastamisel.

9. Avaliku teenistuse seaduses sätestatud teenistusse võtmisest keeldumise aluste kohaselt, mis

kehtisid üldnormina ka kaebaja teenistusse võtmise ajal 1999. aastal, ei või teenistusse võtta isikut,

kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest (ATS § 16 p 1). ATS § 17 lg-te 1 ja 2 kohaselt

kehtestatakse avaliku teenistuse seadusega võrreldes teenistusse võtmise teistsugused või täiendavad

nõuded seadusega või seaduse alusel.

10. Teenistusse võtmise teistsugused nõuded olid O. Tšarnetski teenistusse nimetamise ajal 12. juulil

1999 kehtestatud ka täitevametnike jaoks. Sel ajal kehtis TMS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse

24. mai 1994. a määrusega nr 186 kehtestatud täitevametniku teenistusmäärustik, mille punkt 7

sätestas: "Täitevteenistusse ei võeta isikuid, kes on karistatud tahtlike kuritegude eest või kes on

kandnud vabadusekaotust ettevaatamatute kuritegude eest (olenemata karistatuse kustumisest)." Ka

1. detsembril 2000 jõustunud VangS § 114 sätestab, et vanglaametniku ettevalmistusteenistusse võtta

ja vanglaametniku ametikohale ametisse nimetada on keelatud isikut, keda on karistatud tahtlikult

toimepandud kuriteo eest (p 2) või kes on kandnud vangistuslikku karistust (p 3).

Põhimõtteliselt eristab ka avaliku teenistuse seadus teenistusse võtmise nõuete kehtestamisel mõisteid

"karistatud" ja "karistatus", välistades lisaks üldisemale keelule võtta teenistusse isikut, kellel on

karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest (ATS § 16 p 1), juurdepääsu avalikku teenistusse ka

isiku jaoks, keda on karistatud haldus- või kriminaalkorras korruptiivse teo eest (p 5).

Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et vangistuse täideviimise eesmärke ja vanglateenistuse

eripära arvestades on vanglateenistusse võtmiseks üldisest avalikust teenistusest rangemate nõuete

kehtestamine põhjendatud ja eesmärgipärane.

11. Riigikohtu üldkogu selgitas 11. oktoobri 2001. a otsuses asjas nr 3-4-1-7-01, et karistatus on

ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumiseni või kustutamiseni. Karistamise fakt seevastu

iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega.

Kuigi ringkonnakohus möönis, et mõistetel "karistatus" ja "karistatud" on erinev sisu, ei pidanud ta

võimalikuks, et ATS § 124 lg 1 kohaldamisel võetakse arvesse karistust, mille andmed on

karistusregistrist kustutatud. KarRS § 31 lg 1 kohaselt lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või

väärteo korduvuse arvestamisel karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest. Karistusregistri

karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni selle seaduse §-des 25-28

sätestatud tähtaegadel.

Lääne Maakohtu 11. septembri 1996. a otsusega kriminaalasjas nr 1-57/96 mõisteti O. Tšarnetskile

KrK § 1411 lg 1 järgi kaks aastat vabadusekaotust tingimisi üheaastase katseajaga, mille algust

arvestati 11. septembrist 1996. KarRS § 25 lg 1 p 5 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja

kantakse üle arhiivi, kui tähtajalisest vangistusest või rahalisest karistusest tingimisi vabastamise

korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat.

12. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 6. oktoobri 2000. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-00 ja

üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsuses asjas nr 3-4-1-7-01 analüüsinud sel ajal kehtinud RelvS § 28

lg 1 p 6 põhiseadusele vastavust. Vaidlustatud säte nägi ette: "Soetamisluba või relvaluba ei anta

füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata

sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud".

Halduskolleegium leidis, et 16. oktoobri 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-53-06, et üldkogu viidatud

otsustest tuleb järeldada, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette

nähtud eriseaduses, kui isik, kes otsustab akti andmise, on karistusregistri seaduse järgi õigustatud

saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete

kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga.

13. Seadusandja on nii kuni 1. detsembrini 2000 kehtinud täitevametnike teenistusmäärustikuga kui

ka kehtiva VangS § 114 p-ga 2 kehtestanud nõude, et vanglateenistusse asuv isik ei tohi olla

karistatud tahtlikult toimepandud teo eest ja paneb vanglale kohustuse seda nõuet järgida.

KarRS § 17 lg 1 p 11 kohaselt on tööandjal isiku tööle või teenistusse võtmisel seadusega sätestatud

nõuetele vastavuse kontrollimiseks õigus saada karistusregistrist andmeid. KarsRS § 22 lg 1 sätestab,

kellel on õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist. Tööandja juurdepääsu karistusregistri arhiivi

andmetele on seadusandja ette näinud vaid lastega seotud tööle või teenistusse võtmise juhtudel

seadusega sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks (lg 1 p 23) ja sedagi mitte enam olukorras,

kus tekib vajadus selliste andmete saamiseks töö- või teenistussuhte ajal.

VangS §-ga 1141 on ette nähtud vanglasse tööle asuda soovija taustakontroll. Vanglasse tööle asuda

sooviva isiku isikuandmete ankeedi vormi kehtestab ja andmete kontrollimise õigust omavad

ametnikud määrab justiitsminister (lg 3). Neil ametnikel on õigus pöörduda riigi- ja kohaliku

omavalitsuse asutuste ja ametiisikute, samuti füüsiliste ja juriidiliste isikute poole järelepärimistega

vanglateenistusse asuda sooviva isiku isikuandmete kohta (lg 4 p 1) ja kontrollida, kas VangS § 1141

lg-s 2 nimetatud isikud (ametisse soovija ja tema lähisugulased ning -hõimlased) on

kriminaalmenetluses kahtlustatavad, süüdistatavad või karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest

(lg 4 p 3).

Karistusregistri seadusest ega eriseadustest ei tulene seega tööandjale õigust saada karistusregistri

arhiivist teavet juba teenistuses olevale isikule mõistetud karistuste kohta.

14. ATS § 124 annab asutusele võimaluse parandada isiku teenistusse võtmisel tehtud viga ning

vabastada isik selles sättes nimetatud alusel (st teenistusse võtmise eeskirja rikkumise tõttu). ATS

§ 124 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et teenistusse võtmise eeskirjade rikkumine oleks õiguspäraselt

välja selgitatud.

15. Vangistuse täideviimise eesmärgi ja vanglateenistuse olemusega ei ole kooskõlas karistatud isiku

jätkamine vanglateenistuses ning selline on VangS § 114 p-st 2 tulenevalt olnud ka seadusandja valik.

Juhul, kui alles teenistuse käigus ilmneb, et vanglateenistuse ametikohale on kas inimliku eksituse või

ametniku süülise käitumise tõttu siiski võetud isik, keda on karistatud tahtlikult toimepandud teo eest

ja kes ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kuid kelle karistusandmed on kantud karistusregistri

arhiivi, puudub praeguses õiguslikus olukorras asutusel võimalus temaga teenistussuhet teenistusse

võtmise eeskirja rikkumise põhjendusel lõpetada, sest kehtiv õigus ei võimalda õiguspäraselt välja

selgitada karistamise fakti.

Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus tööandja kasutab karistusregistri arhiivi andmeid, mida

KarRS § 22 lg 1 alusel on selleks õigustatud isikud saanud muul eesmärgil. Näiteks

halduskolleegiumi 10. oktoobri 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-56-03 (p-d 18 ja 19) pidas Riigikohus

oluliseks, et KarRS §-st 22 tulenevalt ei tohi elamisloa andmise üle otsustamisel kasutada

karistusandmeid, millele vastaval haldusorganil juurdepääs puudub, ning kõnealuses asjas polnud

kolleegiumi hinnangul oluline, kuidas asja otsustanud siseminister sai isiku kohta karistusregistri

arhiivis sisalduvaid andmeid. Karistusregistri arhiiviandmetele juurdepääsu puudumisel ei ole ATS

§ 124 lg 1 kohaldamiseks õigustatud ka tuginemine avalikult kättesaadavale jõustunud kohtuotsusele.

16. Riigikohtu varasemas praktikas (üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-7-01 ja halduskolleegiumi otsus

asjas nr 3-3-1-56-03) väljendatud järeldus, et teatud olukordades pole haldusel võimalik

eesmärgipäraselt täita seaduses sätestatud ülesandeid või kasutada talle seadusest tulenevat

kaalutlusõigust ilma karistusregistri arhiivi andmete kasutamise õigust omamata, tõi kaasa

karistusregistri seaduse muudatuse, mille kohaselt anti karistusregistri arhiivi andmete saamise õigus

Vabariigi Valitsusele, Siseministeeriumile, Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ning

Kaitsepolitseiametile kodakondsuse seaduses, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud

menetluste läbiviimiseks (15. juunil 2006. a vastu võetud kodakondsuse seaduse, karistusregistri

seaduse ja sellest tulenevalt riigilõivuseaduse muutmise seaduse § 10).

17. Kuna kehtivas õiguslikus olustikus ei olnud Murru Vanglal õiguspärast võimalust karistusregistri

arhiiviandmetele juurdepääsu omamata välja selgitada isiku karistamise fakti ning lubamatu on

kasutada karistusregistri arhiivis sisalduvat informatsiooni ka siis, kui see on muul moel

kättesaadavaks osutunud, oli O. Tšarnetski teenistusest vabastamine ATS § 124 lg 1 alusel

õigusvastane.

Seetõttu tuleb Murru Vangla kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel

riigituludesse.

Jüri Põld, Indrek Koolmeister, Harri Salmann