3-3-1-25-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-25-09

Määruse kuupäev

10. juuni 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Aleksandr Bondartšuki kaebus Narva-Jõesuu Linnavolikogu

31. jaanuari 2002. a otsuse nr 115 osaliseks tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a määrus haldusasjas

nr 3-08-1344

Menetluse alus Riigikohtus

Aleksandr Bondartšuki määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Aleksandr Bondartšuki määruskaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 25. novembri 2008. a ja Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari

2009. a määrused haldusasjas nr 3-08-1344. Lugeda Aleksandr Bondartšuki kaebus tähtaegselt

esitatuks ning saata asi menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva-Jõesuu Linnavolikogu tunnistas 31. jaanuari 2002. a otsuse nr 115 p-ga 1.4 peremehetuks

varaks tenniseväljaku Aia, Pargi, Vabaduse ja Mere tänavate vahelisel alal.

2. Aleksandr Bondartšuk esitas 8. juulil 2008 halduskohtule kaebuse, milles palus Narva-Jõesuu

Linnavolikogu 31. jaanuari 2002. a otsuse nr 115 p 1.4 tühistada. Kaebuse kohaselt rikub

vaidlustatud otsus kaebaja õigusi, kuna kaebaja omandas nimetatud väljaku 7. detsembril 2006

toimunud täitemenetluse enampakkumise käigus. Narva-Jõesuu Linnavolikogu otsusest sai kaebaja

teada 9. juunil 2008. Otsust ei toimetatud kätte väljaku endisele omanikule AS-le AD REM, kes oli

ehitise peremehetuks tunnistamise menetluse käigus esitanud vastuväite ning oli seega

menetlusosaline. Juhuks, kui kohus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt, taotles Aleksandr

Bondartšuk tähtaja ennistamist. Ehitisregistrist on näha, et vaidlusalune rajatis kuulus esmalt AS-le

AD REM ning seejärel kaebuse esitajale. Kohalik omavalitsus ei ole mitme aasta jooksul väljaku

juurde maa ostueesõigusega erastamisega seoses toimunud kirjavahetuse käigus viidanud asjaolule, et

kaebaja omandatud vara on tunnistatud peremehetuks. Haldusorgani selline käitumine on

kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks.

3. Tartu Halduskohus jättis 25. novembri 2008. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1344 tähtaja

ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 12 lg 3 alusel. Määruse põhjenduste kohaselt oli kaebajal võimalik teada saada, et

tenniseväljak on peremehetu ehitisena arvele võetud, kuna 11. juulil 2001 avaldati väljaandes

"Ametlikud Teadaanded" Narva-Jõesuu Linnavalitsuse sellekohane teade. Tenniseväljaku

peremehetuks tunnistamise otsus võeti vastu ca 5 kuud hiljem. Otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 23 lg 5 kohaselt pidid linnavolikogu otsused

olema kõigile isikutele kättesaadavad. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsus ei olnud talle

kättesaadav. Tenniseväljaku väidetav tolleaegne omanik AS AD REM oli ehitise peremehetuks

tunnistamise menetlusest teadlik, kuna esitas menetluses vastuväite.

4. Aleksandr Bondartšuk esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et vaidlustatud otsus oli kaebajale

kättesaadav enne 9. juunit 2008. Samuti on oluline asjaolu, et kaebaja omandas väljaku 5 aastat pärast

selle peremehetuks tunnistamist kohtutäituri korraldatud enampakkumisel, millest linn oli teadlik.

Ehitisregistris on sama rajatis kahe erineva aadressi ja koodiga, mistõttu kaebajal ei olnud võimalik

tuvastada rajatise peremehetuks tunnistamist.

AS AD REM oli ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses osaliseks. Kohalik omavalitsus ei

teatanud aga AS-le AD REM seda, kas rajatis tunnistati peremehetuks või mitte. Vastav otsus oleks

AS-le AD REM tulnud teatavaks teha kättetoimetamise teel.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. veebruari 2009. a määrusega A. Bondartšuki määruskaebuse

rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei

olnud A. Bondartšuk rajatise peremehetuks tunnistamise menetluse osaline, mistõttu hakkas

kaebetähtaeg tema jaoks kulgema päevast, mil volikogu otsus tehti avalikult teatavaks. Kuna

puuduvad andmed vastupidise kohta, tuleb eeldada, et otsuse avaldamine toimus Narva-Jõesuu linna

põhimääruse § 62 lg 2 kohaselt Narva-Jõesuu linnakantseleis ja linnaraamatukogus 7 päeva jooksul

pärast otsuse vastuvõtmist.

Kaebaja ei saa tugineda asjaolule, et vaidlustatud otsust ei saadetud AS-le AD REM tava- ega

tähtpostiga, kuna AS AD REM oli teadlik vara peremehetuks tunnistamise menetlusest.

Kaebetähtaja ennistamiseks mõjuvat põhjust ei ole. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta

tsiviilkohtumenetluses, kus tal on võimalik nõuda enda omandiõiguse tunnustamist, kui ta omandas

rajatise heauskselt. Enampakkumisel osalemine ei saa aga õigustada kaebetähtaja ennistamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Aleksandr Bondartšuk esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja

lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks või kaebetähtaeg ennistada. Kaebuse kohaselt on kohtud

kaebajale pannud koormise negatiivse asjaolu tõendamiseks. Ringkonnakohtu järeldus, et

vaidlustatud otsuse avalikustamine toimus ettenähtud korras, ei põhine ühelgi asjas kogutud tõendil.

Kaebaja leiab, et tema käitumine on olnud mõistuspärane, ta on tuginenud kohaliku omavalitsuse

poolt peetavas registris avaldatud infole, millest ei nähtu tänini, et vaidlusalune tenniseväljak oleks

peremehetuks tunnistatud.

7. Narva-Jõesuu Linnavolikogu esitas määruskaebusele vastuse, milles palub määruskaebuse

rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata jätta. Vastustaja kinnitab, et vaidlustatud otsus

avalikustati linna põhimääruses sätestatud korras.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. A. Bondartšuki kaebuse kohaselt ostis ta AS-lt AD REM täitemenetluse enampakkumisel ehitise

(tenniseväljaku). Seega on A. Bondartšuk AS AD REM eriõigusjärglane nimetatud ehitisega seotud

nõuete osas. AS AD REM eriõigusjärglasena on A. Bondartšukil õigus esitada halduskohtule

rajatisega seotud nõudeid samadel tingimustel, kui oleks olnud AS-l AD REM juhul, kui ehitise

võõrandamist poleks toimunud. Kaebuse tähtaegsuse kontrollimiseks tuleb seega selgitada, millal

hakkas kaebetähtaeg kulgema AS AD REM jaoks.

9. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 62 lg 2 p 1 kohaselt tehakse haldusakt isikule, kelle õigusi

sellega piiratakse, teatavaks kättetoimetamisega. Selline isik on HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt

haldusmenetluses menetlusosaliseks. AS AD REM esitas ehitise peremehetuks tunnistamise

menetluses vastuväite, mille kohaselt on rajatis, mille osas peremehetuks tunnistamise menetlus

algatati, tema omandis. Rajatise peremehetuks tunnistamisega piirati seega AS AD REM väidetavat

omandiõigust ning peremehetuks tunnistamise otsus oleks tulnud AS-le AD REM kätte toimetada.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nähtub asja materjalidest, et ehitise peremehetuks tunnistamise

otsust AS-le AD REM ei saadetud.

10. HKMS § 9 lg 9 sätestab: "Kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on

haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse

kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks." Seega tuleb kaebuse tähtaegsuse üle otsustamiseks selgitada,

millal kaebaja või tema eriõiguseellane AS AD REM vaidlustatud aktist teada said.

11. Haldus- ja ringkonnakohus leidsid, et A. Bondartšuk ei saa tugineda asjaolule, et ehitise

peremehetuks tunnistamise otsust ei saadetud AS-le AD REM, kuna AS AD REM oli vara

peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik. Seda järeldasid kohtud asjaolust, et AS AD REM oli

ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses esitanud vastuväite.

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib isikule ka juhul, kui talle haldusakti ei ole

teatavaks tehtud, olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul

on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab

ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt

29. aprilli 2009. a määrus nr 3-3-1-19-09, 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-82-07, 9. mai

2007. a määrus asjas nr 3-3-1-23-07). Kolleegium on aga seisukohal, et asjaolust, et isik esitab ehitise

peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, ei saa üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik

menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse. Kolleegium on leidnud,

et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või

rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma

haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata

(vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt

ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga

isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks

tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise

haldusakti andmiseks. Seega ei saa AS-le AD REM ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks

tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise

akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.

12. Asja materjalidest nähtuvalt ei selgunud kaebajale ka ehitisregistri kannetest üheselt, et vastu on

võetud tenniseväljaku peremehetuks tunnistamise akt. Toimikusse lisatud Narva-Jõesuu

Linnavalitsuse 21. aprilli 2008. a korralduse nr 83 p-ga 3 kustutati ehitisregistrist asfaldiväljak

registrikoodiga 220453128 (viidatud korralduse on A. Bondartšuk halduskohtus vaidlustanud

haldusasjas nr 3-08-987, Tartu Halduskohus on 27. juuni 2008. a määrusega haldusasja menetluse

peatanud). Korraldusele lisatud "Vabaduse 35 objektide ülevaatuse akti" kohaselt asub asfaldiväljaku

kohal Narva-Jõesuu linnale kuuluv tenniseväljak registrikoodiga 220316017.

Vastustaja Narva-Jõesuu Linnavolikogu leiab, et A. Bondartšuk pidi ehitise peremehetuks

tunnistamise otsuse olemasolust teada saama Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 21. aprilli 2008. a

korralduse nr 83 lisast. Kolleegium leiab, et nimetatud dokumendist ei selgu üheselt, et

A. Bondartšuki väitel talle kuuluv rajatis on tunnistatud peremehetuks. Nimetatud dokumendist

selgub üksnes see, et ehitisregistri kannete osas valitseb ebaselgus, mida on korraldusega nr 83 asutud

kõrvaldama.

13. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei nähtu, et A. Bondartšukile või AS-le AD REM oleks ehitise

peremehetuks tunnistamise otsuse olemasolu üheselt selgunud enne 9. juunit 2008, mil A. Bondartšuk

sai Tartu Halduskohtu istungil kätte ehitise peremehetuks tunnistamise otsuse. Kaebuse ehitise

peremehetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks esitas A. Bondartšuk 8. juulil 2008. Kolleegium

leiab, et A. Bondartšuk pole pärast haldusaktist teadasaamist selle peale kaebuse esitamisega

ebamõistlikult viivitanud. Seega on kaebus tähtaegne. Tartu Halduskohtu 25. novembri 2008. a

määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a määrus tuleb tühistada ning asi saata

menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS

§ 90 lg 2 1. lause alusel tagastada.

Jüri Põld, Indrek Koolmeister, Harri Salmann