3-1-1-43-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-43-09

Otsuse kuupäev

10. juuni 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

A. R. väärteoasi korruptsioonivastase seaduse § 261

lg 1 ja § 263 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. novembri 2008. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-08-8678

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. R. kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. aprill 2009

Istungil osalenud isikud

A. R. kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kohtuvälise menetleja esindajad

Jaanus Kann ja Martin Post

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 26. novembri 2008. a otsus A. R. karistamises KVS § 263 järgi ja lõpetada

selles osas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada.

4. Mõista Eesti Vabariigilt A. R.-i kasuks välja 14 000 (neliteist tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu

katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitsepolitseiamet koostas 17. juulil 2008 A. R.-le väärteoprotokolli selle kohta, et X Vangla direktorina, s.o ametiisikuna,

rikkus ta korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 24 lg-s l sätestatud toimingupiirangut (keeldu sooritada huvide konfliktiga

seotud tehinguid) ja pani sellega toime KVS §-s 263 sätestatud väärteo. Menetleja viitas KVS § 25 lg-le 1, mille kohaselt on

huvide konfliktiga tegemist siis, kui ametiisik peab oma ametikohustuste raames tegema otsuse, mis mõjutab oluliselt tema

enda majandushuve.

1.1 Väärteoprotokolli kohaselt tegi A. R. ajavahemikul 4.-12. märtsini 2008 vangla direktorina ja ametiisikuna tehingu, mille

tulemusel X Vangla kasutuses olnud sõiduauto Škoda Octavia omandiõigus läks üle talle endale sõiduki turuväärtusest

vähemalt 65 000 krooni odavamalt. Selline tehing mõjutas oluliselt A. R. enda majandushuve.

Nimelt oli X Vangla ja AS L vahel sõlmitud sõiduauto kasutusrendileping, mille tähtaeg oli 10. august 2009. 4. märtsil 2008

esitas A. R. AS-le L lepingu lõpetamise taotluse. X Vangla likvideerimisele viidates taotles ta X Vangla esindajana

kasutusrendilepingu lõpetamist alates 1. aprillist 2008 rentniku algatusel. Taotluses märgiti, et väljaostuõigus antakse

kolmandale isikule. 6. märtsil 2008 esitas A. R. X Vangla esindajana AS-le Y täiendava taotluse, täpsustades, et ostuõigus

tuleb anda kolmandale isikule, kelleks on A. R. ise; müügihinnaks (ilma käibemaksuta) sõiduki kasutuserendilepingu järgne

jääkväärtus. 10. märtsil 2008 allkirjastas A. R. müügilepingu, mille kohaselt ostis ta eraisikuna AS-ilt Y sama sõiduauto.

Sõiduauto müügihind koos käibemaksuga oli 53902 krooni 99 senti. Automüügi portaalide andmetel on 2003 a.

väljalaskeaastaga Škoda Octavia tüüpi sõiduautode müügihinnad (turuväärtus) suurusjärgus 119 000 - 127 000 krooni. 12.

märtsil 2008 sõlmis A. R. X Vangla direktorina AS-ga L liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe. Kokkuleppest nähtuvalt

kinnitab X Vangla liisinguvõtjana, et on andnud liisinguesemeks olnud vara (sõiduauto Škoda Octavia) ja kõik sellega seotud

dokumendid ning muud päraldised üle A. R.-le, kes on sõlminud liisinguandjaga (AS L) müügilepingu. 14. märtsil 2008

allkirjastas A. R. eraisikuna müügilepingu lisa nr l, millest nähtuvalt on ta ostjana tasunud täielikult ja kohaselt sõiduauto hinna

ning ostja on asja oma valdusesse võtnud.

2. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati A. R.-i KVS § 263 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut s. o 6000 krooni. Samuti

karistati A. R.-i KVS § 261 lg 1 järgi rahatrahviga 17 trahviühikut, s. o 1020 krooni, kuid selles osas kassatsioonimenetlust ei

toimu.

3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse A. R.-i kaitsja M. Leesment, kes taotles otsuse tühistamist ja menetluse

lõpetamist KVS § 263 järgi teos väärteotunnuste puudumise tõttu ja KVS § 261 lg 1 järgi otstarbekuse kaalutlustel.

4. Tartu Maakohtu 26. novembri 2008. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtu

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1 Ei vasta tõele kaebaja väide, et kohtuväline menetleja on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust sellega, et kogus

tõendeid krediidiasutuste seadust § 88 sätestatud pangasaladust rikkudes. Kohus leidis, et kohtuväline menetleja on lähtunud

VTMS 5. peatükis sätestatust, mis lubab tõendite kogumisel lähtuda kriminaalmenetlust reguleerivatest sätetest. KrMS § 32 lg

2 lubab uurimisasutustel nõuda asja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist. Sellel, kas tegemist on krediidiasutusega või

finantsasutusega, ei ole käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Samuti leidis kohus, et väärteoprotokollis on viidatud tõendite

loetelule, millele kohtuväline menetleja tugineb. Menetlusalune isik on tutvunud väärteotoimikuga kahel korral. Seega ei ole

kohtuväline menetleja rikkunud kaebuse esitaja kaitseõigust.

4.2 Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub üheselt, et A. R. X Vangla direktorina, s.o ametiisikuna, võttis vastu otsuse lõpetada

X Vangla ja Y AS-i vahel sõlmitud liisinguleping tingimusel, et liisinguobjektiks olev sõiduk võõrandatakse liisingulepingu

järgse jääkväärtusega A. R.-le. Nimetatud otsuse (tahteavalduse) näol on tegemist huvide konfliktiga KVS § 25 lg 1 mõttes. 10.

märtsil 2008 A. R.-i ja Y AS-i vahel sõlmitud müügileping on põhjuslikus seoses A. R.-i kui ametiisiku huvide konflikti

sisaldava otsusega, kuna müügilepingus sisalduvaid toiminguid ei oleks A. R. saanud teha ametiisikuna tehtud huvide konflikti

sisaldava otsuseta.

4.3 On ebaõige ka A. R.-i väide, et müügitehingu tegemisel ei saa olla tegemist huvide konfliktiga põhjusel, et see tehing ei

mõjutanud oluliselt tema majandushuve. Kohus leiab, et väärteotoimikus olevad väljavõtted Škoda Octavia tüüpi autode

turuhinna kohta tõendavad analoogsete autode turuväärtust. Tulenevalt toimingupiirangu mõistest ei ole käesolevas asjas

vajalik tõendada, kas A. R. sai huvide konfliktiga seotud tehinguga korruptiivset tulu või ei. Sõiduauto ost mõjutas aga oluliselt

A. R.-i majandushuve, kuna tema vara koosseis muutus oluliselt, kui ta ostis auto turuväärtusest 65 000 krooni odavamalt.

Samuti märkis kohus, et A. R.-l oli võimalus jätta auto ostmata või taandada ennast sõiduki müümise otsuse tegemisest,

teatades huvide konfliktist oma otsesele ülemusele.

4.4 KVS § 261 lg 1 sätestatud väärteo osas leidis kohus, et puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. R.-i kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist A. R.-i karistamises KVS § 263 järgi ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi. Kassatsiooni

põhjendused on lühidalt järgmised.

5.1 Esmalt leiab kaitsja, et maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, kuna tugines lubamatutele tõenditele, s.o

pangasaladusega kaitstud dokumentidele, mida saadi krediidiasutuse seaduse nõudeid rikkudes.

5.2 Väärteoprotokollis on kirjeldatud A. R.-le etteheidetava teona tehingut, mille tulemusel läks talle üle sõiduauto

omandiõigus. Selleks tehinguks oli 10. märtsi 2008. a müügilepingus sisalduv asjaõigusleping. Sõiduauto ostu-müügitehingu

sõlmis A. R. eraisikuna, mitte oma teenistuskohustuste raames. Seetõttu ei saanud selle tehingu puhul olla tegemist huvide

konfliktiga. Maakohus on tuvastanud, et huvide konfliktiga on seotud liisingulepingu lõpetamine. Sellega väljus maakohus

väärteoprotokolli piiridest. Samuti on maakohus jätnud põhjendamata seisukoha liisingulepingu lõpetamise ja auto ostmise

omavahelise seotuse kohta.

5.4 Maakohus on jõudnud ekslikule järeldusele, et menetlusalune isik võttis vastu otsuse lõpetada liisinguleping tingimusel, et

sõiduauto võõrandatakse talle endale. Kassaator leiab, et liisingulepingu lõpetamisel ei otsusta liisinguvõtja, kellele lepingu ese

edasi müüakse, kuigi ta võib teha selle kohta ettepanekuid. Müügi üle otsustab liisinguandja, kes on sõiduauto omanik.

5.5 Kassaator leiab, et ei liisingulepingu lõpetamine ega müügitehing mõjutanud oluliselt menetlusaluse isiku majandushuve.

Kassaator märgib lisaks, et KVS § 25 lg-t 1 tuleb tõlgendada koosmõjus KVS § 21 lg-ga 1 ja lugeda tõendamiseseme asjaoluks

ka korruptiivse tulu saamine. Menetlusalune isik oleks saanud osta sarnase auto umbes sama hinnaga ka mujalt.

Väärteotoimikus sisalduvad internetiväljavõtted ei tõenda konkreetse auto väärtust. Maakohus jättis arvestamata menetlusaluse

isiku poolt esitatud tõendi, s.o AS B hinnapakkumise, mille kohaselt on sõiduauto väärtuseks 60 000 krooni.

6. Kassatsioonile esitas vastuse kohtuväline menetleja, kes leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

6.1 Kassatsioonivastuses märgitakse, et VTMS § 2, § 31 lg 1 ja KrMS § 215 alusel on kohtuvälise menetleja nõuded tema

menetluses olevates väärteoasjades kohustuslikud kõigile. Seetõttu ei ole tõendid saadud väärteomenetlusõiguse rikkumisega.

Lisaks asub kohtuväline menetleja seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tegemist pangasaladusega, kuna AS L ei ole

krediidiasutus.

Täiendavalt märgitakse, et kirjeldatud andmed olid kättesaadavad ka muudest allikatest, s.o järelpärimistega

Justiitsministeeriumile ja A. R.-le (krediidiasutuste seadus § 88 lg 2 p 1).

6.2 Kohtuväline menetleja märgib, et tegu viidi lõpule 12. märtsil 2008 X Vangla ja AS-i L vahelise kokkuleppega, millega A.

R. vangla esindajana aktsepteeris, et sõiduauto on võõrandatud A. R.-le. Väärteoasjas on tuvastatud, et liisingulepingu

lõpetamine oli sõlmitud tingimusel, et sõiduauto võõrandatakse A. R.-le. Müügileping on vahetult seotud eelneva otsustusega

liisinguleping ennetähtaegselt lõpetada.

6.3 Samuti leiab kohtuväline menetleja, et väärteoasjas on tuvastatud, et sõlmitud tehingud mõjutasid A. R.-i vara koosseisu

oluliselt, kuna A. R.-i vara hulka lisandus sõiduauto, mille väärtus oli vähemalt 53 902 krooni 99 senti. See tähendab, et A. R.-i

varaline seis muutus enam kui kümnekordse kuupalga alammäära ulatuses. Ametiasutuse kasutuses või omandis olnud vara

soetamine on keelatud ametiisikutele, kes otsustavad selle vara võõrandamise üle. Samas peetakse kassatsioonivastuses

ebaõigeks kassaatori seisukohta, et tõendamisesemesse kuulub ka korruptiivse tulu saamine.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt käsitleb kolleegium kassaatori väidet, et väärteoasja menetlemisel rikuti väärteomenetlusõigust, kuna kohtuotsus

tugines tõenditele, mida saadi krediidiasutuse seaduses (edaspidi KrAS) sätestatud pangasaladuse hoidmise nõudeid rikkudes.

8.1 VTMS § 31 lg 2 kohaselt on kohtuvälisel menetlejal õigus nõuda füüsiliselt ja juriidiliselt isikult väärteoasja lahendamiseks

vajaliku dokumendi esitamist. Sama paragrahvi lõikest 1 tuleneb, et tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid VTMS 5. peatükis sätestatud erisusi arvestades. KrAS § 88 lg 1 kohaselt käsitatakse

pangasaladusena kogu teavet ja hinnanguid, mis on krediidiasutusele teatavaks saanud tema või teise krediidiasutuse kliendi

kohta. KrAS § 2 lg 1 kohaselt kohaldatakse seaduse sätteid ka krediidiasutuse tütarettevõtetele. Seega laienevad KrAS sätted

käesolevas asjas ka AS-le L kui AS A tütarettevõttele. KrAS § 88 lg 3 kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada klienti

puudutavat pangasaladust kolmandatele isikutele vaid kliendi kirjalikul nõusolekul, kui pangasaladuse avaldamise kohustus

või õigus ei tulene sama paragrahvi lõikes 5, 51, 8, 9 või 10 sätestatust. KrAS § 88 lg 5 p 2 kohaselt on krediidiasutus

kohustatud avaldama pangasaladusena käsitatavaid andmeid kohtueelse uurimise asutusele ja prokuratuurile alustatud

kriminaalmenetluses. Samas ei tulene KrAS §-st 88 otsesõnu krediidiasutuse õigust ja kohustust avaldada andmeid

kohtuvälisele menetlejale väärteomenetluses. Erandina võib KrAS § 88 lg 5 p 4 kohaselt andmeid väljastada ka maksuhaldurile

alustatud väärteomenetluses põhistatud määruse alusel.

8.2 Kolleegium leiab, et käesoleval juhul ei ole väärteomenetluses võimalik lähtuda analoogiast kriminaalmenetlusega, kuna

see oleks vastuolus krediidiasutuste seaduse regulatsiooni eesmärgiga, millele viitab muuhulgas ka KrAS § 88 lg 5 p-s 4

sätestatud erand. Sellest tulenevalt ei ole krediidiasutus kohustatud esitama pangasaladusena käsitatavaid andmeid

kohtuvälisele menetlejale väärteomenetluses. Samas märgib kolleegium, et eeltoodu ei tingi siiski käesolevas väärteoasjas sel

viisil kogutud dokumentaalsete tõendite tunnistamist lubamatuteks. Krediidiasutuse poolt andmete väljastamine vastuolus

krediidiasutuste seaduse regulatsiooniga puudutab eelkõige krediidiasutuse ja kliendi vahelist suhet ega mõjuta saadud

andmete kasutamist väärteomenetluses. Kolleegium osutab samuti KrAS § 88 lg 2 p-le 1, mille kohaselt pangasaladusena ei

käsitata andmeid, mis on avalikud või õigustatud huvi korral muudest allikatest kättesaadavad. Sõiduki kasutusrendilepingut ja

selle lõpetamist puudutavate dokumentidega oleks käesolevas asjas olnud võimalik tutvuda ka väärteomenetluse alustamisel,

esitades vastavate dokumentide esitamise nõude Justiitsministeeriumile, mille allasutuseks X Vangla oli.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

9.1 KVS § 24 lg 1 kohaselt on ametiisikul keelatud sooritada tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga või huvide

konfliktiga seotud tehinguid. Käesolevas väärteoasjas heidetakse menetlusalusele isikule ette huvide konfliktiga seotud tehingu

tegemist. Huvide konflikti mõiste sisaldub KVS § 25 lg-s 1, mille kohaselt on huvide konfliktiga tegemist juhul, kui ametiisik

peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema

enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või temaga seotud juriidiliste isikute majandushuve. Väärteoprotokollis sisalduva

teokirjelduse kohaselt seisnes rikkumine selles, et A. R.-i otsuse tagajärjel läks tema omandisse üle X Vangla kasutuses olnud

sõiduk.

9.2 Kolleegium märgib, et korruptsioonivastane seadus ei keela üldiselt ametiisikul omandada liisingufirmalt varasemalt

tööandja kasutuses olnud sõidukit, sh ka siis, kui ametiisik otsustas selle sõiduki kasutusrendilepingu lõpetamise üle. Sellist

tehingut, s.o sõiduki omandamist, ei saa iseenesest pidada huvide konfliktiga seonduvaks. Seega pidi maakohus selgitama, kas

otsustades sõiduki kasutusrendilepingu ennetähtaegselt lõpetada oli A. R.-l huvide konflikt. Vastus viimasele küsimusele sõltub

eeskätt sellest, kas otsus sõiduki kasutusrendilepingu lõpetamise kohta oli kantud sõiduki omandamise huvist või muudest

asjaoludest. Sõiduki omandamise tehing oleks olnud seotud huvide konfliktiga KVS § 24 lg 1 tähenduses olukorras, kus

rendilepingu lõpetamise tingis nimelt sõiduki omandamise soov, st isikliku kasu saamise eesmärk.

9.3 Väärteoasja materjalist nähtuvalt oli kasutusrendilepingu lõpetamine tingitud objektiivsetest põhjustest, nimelt X Vangla

likvideerimisest. Käesolevas väärteomenetluses ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et A. R. oleks lepingu lõpetamise

otsustamisel läinud vastuollu Justiitsministeeriumi korraldusega vangla likvideerimise kohta ning järginud oma erahuve.

Kolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et viimatinimetatut ei heideta menetlusalusele isikule käesolevas väärteoasjas

ka ette. Kuigi maakohus on tuvastanud, et AS-le L esitatud taotluses märkis menetlusalune isik, et sõiduki väljaostuõigus

antakse temale endale, ei saa ka seda käsitada huvide konflikti väljendava ametiisiku otsusena järgmistel põhjustel.

Kasutusrendilepingu sõlmimisel jääb sõiduk liisinguandja omandisse, kellel on asjaõigusseadusest tulenevalt täielik õigus seda

käsutada. Kasutusrendi õiguslikust regulatsioonist ega X Vangla ja AS L vahel sõlmitud lepingust ei tulene liisinguvõtja -

käesolevas asjas X Vangla - õigust otsustada selle üle, kellele ja millise hinnaga anda sõiduki omand üle pärast lepingu

lõpetamist, kuigi ta võib selle kohta teha liisinguandjale mittesiduvaid ettepanekuid. Ülaltoodust järeldub, et A. R. ei ole

käesolevas asjas teinud huvide konfliktiga seotud tehingut KVS § 24 lg 1 tähenduses, mistõttu puuduvad tema teos väärteo

tunnused.

10. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 29 lg 1 p-st 1 ja § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Maakohtu 26. novembri 2008. a kohtuotsuse osas, millega A. R. tunnistati süüdi KVS § 263 järgi ja lõpetab selles osas

väärteomenetluse. Kassatsioon tuleb rahuldada. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

11. Kassatsioonis on kaitsja esitanud taotluse hüvitada menetlusalusele isikule kaitsjale makstud tasu. VTMS § 23 kohaselt

väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Käesolevas

väärteoasjas taotles menetlusaluse isiku kaitsja maakohtus kaitsja tasu hüvitamist 18 880 krooni ulatuses. Kuna käesolevas

asjas lõpetati väärteomenetlus Riigikohtus, tuleb hüvitada ka varasemas menetluses taotletud tasu. Kolleegium võtab arvesse,

et väärteomenetlus lõpetati osaliselt, s.o KVS § 263 järgi, ja rahuldab kaitsja tasu hüvitamise taotluse 14 000 krooni ulatuses.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe