3-2-1-62-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-62-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. juuni 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Korteriühistu Lastekodu 10 hagi Ivan Urussovi vastu

182 277 krooni ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-16634

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Korteriühistu Lastekodu 10 kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

182 277 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Korteriühistu Lastekodu 10 (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Kostja Ivan Urussov (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

18. mai 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-16634 ja

Harju Maakohtu 14. märtsi 2008. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Natalia Lausmaa kassatsioonkaebuselt KÜ Lastekodu 10 eest

28. jaanuaril 2009. a tasutud kautsjon 1822 (üks tuhat kaheksasada kakskümmend kaks)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Korteriühistu Lastekodu 10 (hageja) esitas 4. juulil 2006 Harju Maakohtule hagiavalduse Ivan

Urussovi (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 182 277 krooni, viivise

65 451 krooni 90 senti ning põhivõlast 2% aastas kuni nõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja ajavahemikul 7. mai 1999 kuni 28. mai 2004 hageja juhatuse liige.

Hageja juures toimunud audiitorkontrolli tulemusel selgus, et kostja on sellel ajavahemikul saanud

hageja kassast neljal korral raha kokku 182 277 krooni (3. novembril 1999 sai kostja 45 500 krooni,

3. detsembril 1999 sai kostja 45 000 krooni, 7. novembril 2000 sai kostja 45 000 krooni ja 3. mail

2001 sai kostja 46 777 krooni). Raha kulutamise põhjenduseks esitas kostja hagejale AS-i Eksrem-R

(kehtiv ärinimi OÜ Eksrem-R) order-kviitungid. Hageja järelepärimisele teatas OÜ Eksrem-R, et ta ei

ole hagejaga lepingut sõlminud, mistõttu ei ole ta väljastanud hagejale arveid ega ordereid. Kostja

peab raha hagejale kui käsundiandjale välja andma. Lisaks peab kostja maksma hagejale raha

kasutamise aja eest viivist.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Hageja kahju hüvitamise nõue on aegunud. Vaidlusalune raha maksti mitme aasta jooksul lisapalgaks

kostjale, koristajale, raamatupidajale ja elektrikule. Hageja juhatus otsustas, et neile isikutele

makstakse palka rohkem, kui oli otsustanud üldkoosolek. Iga-aastasest audiitor- ja revisjonikomisjoni

kontrollist nähtus, et kõik oli korras.

3. Harju Maakohus, kohaldades kostja taotlusel aegumist, jättis 14. märtsi 2008. a otsusega hagi

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et vaidlusalune raha maksti kostjale, elektrikule, majahoidjale, santehnikule ja

raamatupidajale lisapalgana. Hageja juhatuse 4. veebruari 1999. a koosoleku protokolli kohaselt

otsustas juhatus kehtestada alates 1. jaanuarist 1999 tegevdirektori (juhataja) töötasuks 4000 krooni,

raamatupidaja töötasuks 3203 krooni ja kojamees-koristaja töötasuks 2122 krooni. Hageja 18. juuni

1999. a üldkoosoleku protokolli p 3.3 järgi otsustas üldkoosolek, et hageja töötajate töötasuks on

1250 krooni igaühele. 20. juuni 2000. a üldkoosoleku protokolli p 3 kohaselt otsustas hageja

üldkoosolek, et alates 1. jaanuarist 2001 on esimehe töötasu 1900 krooni, raamatupidaja töötasu 1700

krooni, santehniku töötasu 1600 krooni, koristaja töötasu 1400 krooni ja elektriku töötasu

1000 krooni kuus. Alles 26. juuni 2001. a üldkoosolekul otsustati protokolli p 1.5 järgi, et juhatuse

esimehe töötasu on 4000 krooni, raamatupidaja töötasu 3200 krooni, koristaja töötasu 2120 krooni,

santehniku töötasu 3700 krooni ja elektriku töötasu 740 krooni kuus.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et lisapalga maksmise aastatel 1999-2001 otsustasid hageja

juhatuse liikmed, mitte hageja üldkoosolek. Hageja põhikirja p 7.2 järgi kuulub juhatuse ja

revisjonikomisjoni liikmete arvu, nende volituste tähtaja, pädevuse ja tasustamise aluste ja korra

kindlaksmääramine ning muude ühistu tegevusega seotud põhimõtteliste küsimuste otsustamine

hageja üldkoosoleku pädevusse. Põhikirja p 8.5 kohaselt määrab juhatus teenindava personali ja

spetsialistide hulga. Hageja põhikirjas ei ole sätestatud, kes määrab teenindavale personalile

makstava tasu suuruse. Samas nähtub hageja üldkoosoleku protokollidest, et makstava tasu suuruse

otsustas üldkoosolek. Kuna üldkoosolek määras kindlaks hageja töötajatele makstava palga suuruse,

kuid hageja juhatus maksis neile sellest kõrgemat palka, ületas juhatus oma pädevuse piire. Juhatus

oli oma pädevuse ületamisest teadlik, sest kõrgema palga maksmist üritati varjata, esitades

raamatupidajale AS-i Eksrem-R order-kviitungid tasu maksmise kohta.

Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 397 p 3 kohaselt tuleb käsundisaajal

anda käsundiandjale üle käsundi täitmise korras kolmandatelt isikutelt saadu. Hageja ei tuginenud

asjaolule, et kostja on saanud käsundi täitmisel midagi kolmandatelt isikutelt. Isegi kui asuda

seisukohale, et TsK § 397 p 3 alusel tuleb käsundi täitmise korras saadu välja anda ka siis, kui saadu

on käsundiandja käsundisaajale üle andnud selleks, et käsundit oleks võimalik täita, ei ole see säte

praegusel juhul kohaldatav. Hageja 18. juuni 1999. a üldkoosoleku protokolli p 3.2 järgi otsustas

üldkoosolek, et juhatuse esimees võib tasuda ühistule osutatavate teenuste eest. Asja materjalidest

nähtub, et hageja ei andnud kostjale raha üle käsundi täitmiseks, st osutatud teenuste eest tasumiseks.

Kuna AS Eksrem-R ei ole kunagi hagejale teenuseid osutanud, ei olnud kohustust talle vaidlusalust

raha maksta.

Hageja esitatud tõenditest nähtub, et tal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Kostja on hageja

juhatuse liikmena rikkunud oma kohustust, makstes hageja töötajatele lisapalka, kuigi tal ei olnud

selleks õiguslikku alust.

Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 32 lg 1 järgi vastutavad juhatuse liikmed, kes on oma

kohustuse rikkumisega tekitanud mittetulundusühingule kahju, tekitatud kahju hüvitamise eest

solidaarselt. Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on MTÜS § 32 lg 4 kohaselt viis

aastat alates kohustuse rikkumisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 kohaselt

algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega

määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kostja sai hageja kassa

väljaminekuorderite alusel raha rohkem kui viis aastat tagasi. Koos põhikohustusest tuleneva

nõudega aegub TsÜS § 144 kohaselt ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel

aegunud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja nõue aegunud ja tuleb rahuldada. Enne 1. juulit 2002

kehtinud TsÜS § 113 kohaselt oli hagi üldiseks aegumistähtajaks kümme aastat. Hageja nõue muutus

sissenõutavaks alates 3. maist 2001. Asjas ei kohaldu MTÜS § 32 lg 4, kuna see säte hakkas kehtima

alles 1. juulil 2002. Kooskõlas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-ga 2 tuleb nõude aegumistähtaja algust

arvestada alates 1. juulist 2002. Hageja nõude aegumise viieaastast tähtaega arvestades lõpeb hagi

aegumistähtaeg 1. juulil 2007. Kuna hageja pöördus kohtusse 4. juulil 2006, ei ole hagi aegunud.

Lisaks põhivõlale tuleb kostjalt välja mõista viivis 68 177 krooni.

5. Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebusega ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 2008. a otsusega osaliselt maakohtu otsuse

põhjendused ning jättis hagi rahuldamata, arvestades ka enda tehtud lahendi põhjendusi.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on korteriühistu juhatuse liikme õigussuhe ühistuga lepinguline

võlaõiguslik suhe, millest tulenevatele õigustele ja kohustustele tuleb kohaldada käsunduslepingu

kohta sätestatut. Hageja nõue on suunatud kostja kui hageja juhatuse liikme vastu juhatuse liikme

lepinguliste kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostja vastutuse õiguslikuks

aluseks ei ole võlaõigusseaduse VÕS § 626 lg 1 või TsK § 397 p 3, mis sätestavad käsundisaaja

kohustuse anda käsundi andjale üle käsundi täimiseks või täitmisena saadu. Hagejal puudus kohustus,

mille täitmiseks võttis kostja kassast raha. Maakohus on õigesti lähtunud kahju hüvitamise sätetest.

Korteriühistu seaduse § 1 lg 2 kohaselt rakendatakse selles seaduses kindlaks määramata küsimustes

korteriühistu suhtes mittetulundusühingute seadust. MTÜS § 32 muudeti VÕSRS § 74 p-ga 2, mis

jõustus 1. juulil 2002. VÕSRS § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või

tehtud enne 1. juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui

seadusest ei tulene teisiti. MTÜS § 32 uuele redaktsioonile ei ole seadusandja tagasiulatuvat jõudu

andnud. Seega on maakohus ekslikult kohaldanud 1. juulil 2002 jõustunud MTÜS § 32 lg-t 4.

Enne 1. juulit 2002 kehtinud MTÜS § 32 lg 1 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse või

põhikirja nõuete rikkumisega ja oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega

mittetulundusühingule süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Samasugune oli juriidilise isiku

juhatuse liikme vastutus enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 46 lg 1 järgi. Lepingulisest võlasuhtest

tuleneva kahju hüvitamise kohustust täpsustas TsK 19. ptk, esmajoones §-d 222 ja 227.

Enne 1. juulit 2002 kehtinud MTÜS § 32 lg 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude

aegumistähtaeg viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Kuna hagejal puudusid

kohustused, mille tarbeks kostja hageja kassast raha võttis, on kostja kohustuse rikkumiseks kassast

alusetult raha võtmine. Sellest ajast alates peab lugema ka aegumise algust. Pooled ei vaidle selle üle,

et kostja võttis hageja kassast raha 3. novembril 1999, 3. detsembril 1999, 7. novembril 2000 ja

3. mail 2001. Iga summa väljavõtmine on kahju tekitamise eraldi juhtumiks, mistõttu algas iga

väljavõetud summa puhul nõude aegumise tähtaeg eraldi. Viimase väljavõetud summa puhul algas

kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaeg enne 1. juulit 2002 kehtinud MTÜS § 32 lg 3, TsÜS § 116

teise lause ja § 105 lg 1 kohaselt 4. mail 2001 ja lõppes viie aasta möödumisel. Hagi on esitatud

rohkem, kui viis aastat pärast väidetavat kostja kui juhatuse liikme kohustuste rikkumisega hagejale

kahju tekitamist. Seega on hageja nõue aegunud ja maakohus on jätnud põhjendatult hagi

rahuldamata. Hagi aegumise tõttu on maakohus pidanud õigesti liigseks anda hinnangut MTÜS § 32

lg 1 järgse kahju hüvitamise nõude rahuldamise ülejäänud eeldustele ning vaidlust puudutavatele

poolte teistele seisukohtadele ja nende kinnitamiseks või ümberlükkamiseks esitatud tõenditele.

Õige ei ole hageja seisukoht, et aegumise üle otsustamisel tuleb juhinduda VÕSRS §-st 9. Enne

1. juulit 2002 kehtinud MTÜS § 32 lg 3 ning kehtiv MTÜS § 32 lg 4 on aegumise erinormid. Õiguse

üldpõhimõtete kohaselt ei ole erinormide olemasolu korral kohaldatavad üldnormideks olevad

tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või maakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ei kohaldu asjas käsundisuhte

sätted. Võttes hageja raha enda käsutusse ja kulutades seda hageja töötajatele palga maksmiseks

ulatuses, milleks volitust ei olnud, kaldus kostja käsundisaajana hageja antud juhistest kõrvale.

Seetõttu tekkis hagejal varaline kahju ulatuses, mis ületas hageja antud juhiseid. Seega rikkus kostja

TsK § 395 ja § 397 p 4. Asjaolu, et hageja esitas nõude kogu kassast välja võetud raha

tagasisaamiseks, ei muuda nõude aluseks oleva õigussuhte iseloomu.

Ringkonnakohus kohaldas valesti MTÜS § 32 ning määras ebaõigesti nõude aegumistähtaja alguse.

Kuna kostja ei tekitanud hagejale kahju raha enda omandisse võtmisega, vaid käsutas raha hageja

antud volituse piire ületades, ei kohaldu asjas MTÜS § 32.

Ringkonnakohus on valesti leidnud, et nõude aegumistähtaja alguseks tuleb lugeda sularaha

väljavõtmise aeg. Poolte käsundusleping lõppes hageja 28. mai 2004. a üldkoosoleku otsusega.

Hageja sai kostja rikkumistest ja varalise kahju tekitamisest teada alles pärast käsundisuhte lõppemist

tehtud raamatupidamisrevisjoni ja OÜ-lt Eksrem-R saadud kirja. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue

sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Hagejal tekkis õigus nõuda raha tagasi alates käsundisuhte lõppemisest, kui kostjal tekkis kohustus

käsundi täitmisest aru anda. Kuna käsunduslepingu ajaks oli kostjale antud üldine volitus käsutada

hageja raha, ei olnud raha võtmine hageja kassast iseenesest kostja kohustuste rikkumine. Seega ei

võinud hageja õiguste rikkumise tähtaja algust arvestada raha väljavõtmise ajast. Sellest ajast ei

saanud tähtaja algust arvestada ka seetõttu, et käsunduslepingu ajal viis kostja raha liikumist

kajastavate võltsitud dokumentidega hageja tahtlikult eksimusse, luues tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise

ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja asi saata

TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja arvates kohalduvad

asjas käsunduslepingut reguleerivad sätted ning aegumistähtaja alguseks tuleb lugeda kostja

rikkumistest teadasaamise aega. Kostja leiab, et asjas tuleb kohaldada mittetulundusühingu juhatuse

liikme vastutust ning aegumistähtaeg algas kostja rikkumisest, milleks on aeg, mil kostja võttis

hageja kassast sularaha.

11. Kohtud on otsuses piisavalt põhjendanud, miks ei kohaldu asjas TsK § 397 p 3. Selle sätte

kohaselt on volinik kohustatud volitajale viivitamatult üle andma kõik käsundi täitmise korras saadu.

Kooskõlas TsMS § 652 lg-s 1 sätestatuga lähtus ringkonnakohus maakohtu tuvastatust, et hagejal

puudus kohustus, mille täitmiseks võttis kostja hageja kassast raha. TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 kohaselt

arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes nende faktiliste

asjaoludega, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Hageja ei ole väitnud, et kohtud on

asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et aegumistähtaja alguseks tuleb enne 1. juulit

2002 kehtinud MTÜS § 32 lg 3 järgi lugeda kostja kohustuse rikkumise aega. Ekslik on hageja väide,

et aegumistähtaeg hakkas kulgema ajast, mil hageja sai kostja kohustuse rikkumisest teada.

Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 105 lg 1 järgi algas tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast

selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seaduses või

lepinguga ei olnud ette nähtud teisiti. Aegumistähtaja kulg algas sama seaduse § 116 esimese lause

kohaselt päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Sama paragrahvi

teise lause kohaselt võis seadus sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Enne 1. juulit 2002

kehtinud MTÜS § 32 lg 3 alusel algas mittetulundusühingu juhatuse või muu organi liikme vastu

esitatava nõude aegumistähtaeg rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Kuna MTÜS § 32 lg 3

sätestas aegumise erikorra, ei kohaldu TsÜS § 116 esimene lause.

13. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise.

See nõue kehtib ka ringkonnakohtule, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse

õigusliku põhjendusega (vt ka Riigikohtu 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15).

Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja kohustuse rikkumise ajaks ja seega

aegumistähtaja alguseks on aeg, mil kostja võttis hageja kassast sularaha. Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu, et seadus, hageja põhikiri või muu hageja juhatuse liikme tegevust või hageja raha hoidmist

sätestav kord oleks keelanud kostjal võtta hageja kassast sularaha. Seda, et kostjal kui hageja juhatuse

liikmel ei olnud õigust võtta hageja kassast sularaha, ei ole väitnud ka hageja. Seega ei vasta

ringkonnakohtu otsus TsMS § 654 lg 4 nõuetele.

Kolleegium leiab, et rikkumise toimumise ajaks MTÜS § 32 lg 3 tähenduses on aeg, millal kostja

kasutas hageja raha viimase kahjuks, st pööras hageja raha õigusvastaselt enda või kolmanda isiku

kasuks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasutas raha palga maksmiseks. Seega tuleb asja uuel

läbivaatamisel hinnata, millal palka maksti, kas see oli juhataja kohustuse rikkumine ja kas sellega

tekitati kahju. Nimetatud kahjunõude aegumise tähtaja kulgemine sai põhimõtteliselt alata kohustuse

rikkumisest, s.o palga maksmisest.

Kolleegium leiab, et asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, sest maakohus on jätnud hagi

rahuldamata aegumise kohaldamise tõttu ja hagi asjaolusid tuvastanud ega hinnanud ei ole.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus aegumise kohaldamiseks tegema kindlaks aegumise

alguseks oleva kostja rikkumise aja. Selleks tuleb TsMS § 230 lg 1 alusel anda kostjale võimalus

tõendada, et nõue on aegunud. Aegumise tõendamiseks peab kostja osutama, millal algas

aegumistähtaja kulgemine.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Villu Kõve