3-1-1-48-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-48-09

Otsuse kuupäev

8. juuni 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi J. V. süüdistuses KarS § 346, § 347

lg 1, § 209 lg 2 p 1, § 348, § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 328 lg 1 ning § 280 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas

nr 1-07-8606

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. V. kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

13. mai 2009

Istungil osalenud isikud

J. V. kaitsja vandeadvokaat Andres Simson ja ringkonnaprokurör Õnne Neare-

Vaarmann

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2009. a kohtuotsus J. V. süüditunnistamises ja karistamises KarS §

347 lg 1 - § 22 p 1 ning § 328 lg 1 järgi ja KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises ning saata kriminaalasi

tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Tühistada Harju Maakohtu 16. juuni 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2009. a kohtuotsused J. V.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 280 lg 1 järgi.

3. Mõista J. V. süüdistuses KarS § 280 lg 1 järgi õigeks.

4. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. V. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 346, § 347 lg 1, § 209 lg 2 p 1, § 348, § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 328 lg 1 ning §

280 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

1.1 Karistusseadustiku § 346 järgi süüdistati J. V. selles, et ta varastas 2004. a jaanuaris Valgas Pargi 10-23, I. K. nimele välja

antud välismaalase passi.

1.2 Karistusseadustiku § 347 lg 1 järgi süüdistati J. V. selles, et ta võltsis ajavahemikul 2004. a jaanuarist kuni 9. veebruarini

2004 I. K. passi, asendades passis oleva foto enda fotoga.

1.3 Karistusseadustiku § 209 lg 2 p 1 järgi süüdistati J. V. selles, et 9. ja 10. veebruaril 2004 AS A müügiesinduses ja AS-s B

asukohaga Tallinn, XXXXX X, AS-s C asukohaga Tallinn, XXXXXXXXXXX XX ja OÜ-s D asukohaga Tallinn, XXXXX X,

esitas ta liitumislepingute ja mobiiltelefonide järelmaksuga müügilepingute sõlmimisel võltsitud välismaalase passi ning esines

võõra nime all. Lepingute alusel sai J. V. enda kasutusse abonentnumbrid ja võttis kohustuse tasuda telefonikõnede ning

järelmaksuga omandatud mobiiltelefonide eest, milliseid kohustusi ta aga ei täitnud, tekitades sellega AS-le A varalise kahju.

1.4 Karistusseadustiku § 348 järgi süüdistati J. V. selles, et ta esitas 9. ja 10. veebruaril 2004 Tallinnas erinevates AS A

esindustes liitumislepingute sõlmimisel võltsitud passi, esines seejuures võõra nime all ning nimetas enda elukohaks vale

aadressi.

1.5 Karistusseadustiku § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi süüdistati J. V. selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud

varguse, pani ajavahemikul 27. november 2005 - 11. jaanuar 2007 toime veel neli vargust.

1.6 Karistusseadustiku § 328 lg 1 järgi süüdistati J. V. selles, et tema, olles 16. septembril 2007 kl 04.00 ajal KrMS § 217

alusel kahtlustatavana kinni peetud, põgenes Tallinnas X 14 asuvast Põhja Politseiprefektuuri Ida politseiosakonnast.

1.7 Karistusseadustiku § 280 lg 1 järgi süüdistati J. V. selles, et tema, olles 16. septembril 2007 kl 04.00 paiku peale varguse

toimepanemist kinni peetud, esitas isikusamasuse tuvastamise õiendi ja KrMS §-s 217 märgitud protokolli koostamisel ning

kahtlustatavana ülekuulamisel valeandmeid, esitledes ennast D. K.-na.

2. Harju Maakohtu 16. juuni 2008. a otsusega tunnistati J. V. süüdi KarS § 280 lg 1 järgi; KarS § 209 lg 2 p 1 ja § 348 järgi;

KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi 11. jaanuaril 2007 AS T, samal päeval AS O ja 16. septembril 2007 OÜ M ehitusobjektidel

toimepandud vargustes. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti J. V. liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 11. jaanuarist 2007 - 1. märtsini 2007,

s.o 1 kuu ja 19 päeva ning loeti karistuse kandmise alguseks 30. oktoober 2007. Maakohus mõistis AS A tsiviilhagi katteks J.

V.-lt välja 9304 krooni ja 95 senti. Ülejäänud tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata. Süüdistatava eest tasutud kautsjoni 120 000

krooni otsustas maakohus peale menetluskulude mahaarvamist kanda riigituludesse.

Süüdistuses KarS § 346, § 347 lg 1, § 328 lg 1 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi 27. novembril 2005 toimepandud teos mõisteti

J. V. õigeks.

2.1 Sama kohtuotsusega tunnistati A. Z. süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning karistati teda vangistusega 1 aasta 5

kuud ja 5 päeva.

2.2 Sama kohtuotsusega tunnistati I. A. süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning karistati teda vangistusega 6 kuuks.

Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel liideti karistusele Harju Maakohtu 7. novembri 2006. a otsuse järgi ärakandmata karistus 7

kuud ja 28 päeva ning mõisteti lõplikuks liitkaristuseks vangistus 1 aasta 1 kuu ja 28 päeva.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann, J. V. kaitsjad vandeadvokaat

Andres Simson ja Vassili Dikusar, A. Z. ning I. A. kaitsja Natalia Lausmaa ja süüdistatavad J. V., A. Z. ning I. A. Prokuröri

apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist J. V. õigeksmõistmises KarS § 346, § 347 lg 1 ja § 328 lg 1 järgi ning tema

karistamist KarS § 346 alusel rahalise karistusega, KarS § 347 lg 1 alusel vangistusega 1 aastaks ja KarS § 328 lg 1 alusel

vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel palus prokurör mõista liitkaristuse üksikkaristustest

raskeima karistuse suurendamise teel, jättes rahalise karistuse iseseisvaks täitmiseks. J. V. ja tema kaitsjate apellatsioonides

taotleti maakohtu otsuse tühistamist süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 280 lg 1, § 209 lg 2 p 1 ja § 348 järgi ning

õigeksmõistva otsuse tegemist, J. V. vahi alt vabastamist ja kautsjoni tagastamist. A. Z. kaitsja taotles maakohtu otsuse

tühistamist osas, millega A. Z. tunnistati süüdi 11. jaanuaril 2007 toimepandud vargustes ja palus süüdistatava õigeks mõista. I.

A. suhtes esitatud apellatsioonis taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud liitkaristuse osas, paludes

uue otsusega lugeda kergema karistuse kaetuks eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud raskema karistusega. I. A. apellatsioonis

taotleti karistuse kandmise aja alguseks lugeda 14. veebruar 2007.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2009. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. V. õigeksmõistmises KarS § 347 lg 1 ja §

328 lg 1 järgi ning J. V. -le ja I. A.-le liitkaristuste mõistmises. Uue otsusega tunnistati J. V. süüdi KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1

järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks. Samuti tunnistati J. V. süüdi KarS § 328 lg 1 järgi ja karistati teda rahalise

karistusega 100 päevamäära (5000 krooni). Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud

vangistust ning rahaline karistus 100 päevamäära, mis jäeti iseseisvaks täideviimiseks. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel

mõisteti I. A.-le liitkaristuseks 2 aastat vangistust ja loeti karistuse kandmise alguseks 14. veebruar 2007. Muus osas jäeti

maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt, I. A. ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldati ning

ülejäänud apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Põhjendamatu on kaitsjate ja süüdistatavate väide, et maakohus tugines süüdimõistva otsuse tegemisel ebapiisavatele

tõenditele. Kohtulikul arutamisel uuritud tõendite kogum oli küllaldane, tunnistamaks süüdistatavaid neile etteheidetavate

kuritegude toimepanemises süüdi.

4.2 Politseil oli õiguslik alus J. V. kahtlustatavana kinnipidamiseks, sest ta viibis varguse toimepanemise koha läheduses ja

kandis kahtlustatava riietusele sarnaseid rõivaid. Samuti oli politseinikel õigus kontrollida J. V. sõidukis olevaid esemeid, autos

viibivate inimeste isikusamasust ja küsida neilt selgitusi.

4.3 Käekirjaekspertiis, mille seaduslikkust vaidlustasid J. V. ja tema kaitsjad, teostati 15. mail 2007 koostatud

ekspertiisimääruse alusel, mille tõttu oli ekspertiisiaktile tuginemine lubatav. J. V. poolt kelmuste toimepanemine on tõendatud

kategoorilises vormis antud eksperdiarvamusega. Eelöeldust järeldub, et võltsitud passi kasutas ja pani selle abil kelmused

toime just süüdistatav.

4.4 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei olnud võimalik tugineda kannatanu I. K. ütlustele.

Apellatsioonimenetluses taotles prokurör kannatanu ülekuulamist, kuid

viimase asukoht oli teadmata. Tulenevalt KrMS §-st 140 on võimalik kuulutada kannatanu tagaotsitavaks, kuid selle sätte

praktiline rakendamine on problemaatiline, sest kannatanu kinnipidamine enamaks kui 48 tunniks oleks mõeldamatu.

4.5 Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et J. V. varastas I. K. passi. Vaieldamatult oli süüdistatav aga teadlik ja

huvitatud passi võltsimisest, mida näitab ka selle dokumendi kasutamine. Tema tegevuseta puudunuks võimalus passis fotot

vahetada ja seda lepingute sõlmimisel kasutada. Seega kohaldas maakohus KarS § 347 lg-s 1 sätestatud süüteo osas ebaõigesti

materiaalõigust, sest süüdistatava käitumine on käsitatav vähemalt ametliku dokumendi võltsimisele kaasaaitamisena KarS §

347 lg 1 - § 22 p 1 mõttes.

4.6 Mõistes J. V. süüdistuses KarS § 328 lg 1 järgi õigeks, sisustas maakohus kinnipeetava mõistet liiga kitsalt. 16. septembril

2007 peeti J. V. kinni kahtlustatavana. Kriminaalmenetluse seadustiku § 217 lg 2 p 1 mõttes oli ta kinnipeetav ja seda

vaatamata asjaolule, et teda ei jõutud veel eelvangistusosakonda või arestimajja toimetada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid J. V. kaitsjad vandeadvokaat A. Simson ja V. Dikusar, A. Z.

kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa ning süüdistatavad J. V. ja A. Z.. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. aprilli 2009. a

määrustega jäeti A. Z. kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata ja V. Dikusari, J. V. ning A. Z. kassatsioonid läbi vaatamata.

6. J. V. kaitsja vandeadvokaat A. Simsoni kassatsioonis taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuste osalist tühistamist,

süüdistatava õigeksmõistmist, vahi alt vabastamist ning kautsjoni tagastamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Karistusseadustiku § 209 lg 2 p 1 ja § 348 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas rajas maakohus süüdimõistva otsuse

järeldused vaid ekspertide arvamusele. Ekspertiis oli ebaseaduslik, kuna selle aluseks olevat määrust kriminaalasja

materjalidele lisatud ei ole. Lisaks teostati ekspertiis passi koopia pinnalt ja eksperdile esitatud küsimused olid suunavad. I. K.

kohtuistungil üle ei kuulatud ja tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei avaldatud, millega rikuti kohtuliku arutamise

vahendituse ja suulisuse põhimõtet. Pelgalt eksperdi arvamusele tuginevalt ei olnud J. V. süüditunnistamine lubatav. Lisaks oli

AS A tsiviilhagi selle esitamise hetkeks aegunud.

6.2 16. septembril 2007 toimepandud kuriteos ei ole J. V. süü tõendatud. Kuigi süüdistatav peeti kinni samas piirkonnas, kus

vargus toime pandi, selgitavad tema sündmuskoha läheduses viibimise põhjust I. J.-i ütlused. J. V. peeti kinni vaid seetõttu, et

tunnistaja osutas tema riietuse sarnasusele võrreldes varguse toimepanija rõivastusega. Samuti ei leitud süüdistatavalt ühtegi

varastatud eset.

6.3 Süüdistus KarS § 280 lg 1 järgi seondub 16. septembril 2007 toimepandud vargusega. Kuivõrd J. V. peeti kinni

ebaseaduslikult, oli tal kahtlustatavana õigus anda enda kaitseks valeütlusi. Selline tegevus ei ole KarS § 280 lg 1 mõttes

karistatav.

6.4 Kohtud ei ole piisavalt põhistanud J. V. süüditunnistamist 11. jaanuaril 2007 toimepandud vargustes. Puuduvad otsesed

tõendid, mis kinnitaksid, et just J. V. oli isik, kes viibis ehitusobjektidel ja varastas sealt süüdistuses loetletud esemed. Asjaolu,

et tema kasutuses olevast autost leiti saag, ei tõenda samuti varguse toimepanemist. Kannatanu M. K. ja tunnistaja V. T.

kinnitasid, et süüdistuses märgitud ajal nende ettevõttest ühtegi saagi ei varastatud. Kummutatud ei ole süüdistatavate ütlusi

sündmuskoha läheduses viibimise ja sae ostmise kohta.

6.5 Tunnistades J. V. süüdi KarS § 328 lg 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Süüdistatav ei vasta

selle süüteokoosseisu subjekti tunnustele.

6.6 Kassaatori hinnangul jääb ringkonnakohtu otsuse pinnalt arusaamatuks, kes oli KarS § 347 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo täideviija ja millisel viisil J. V. kuriteole kaasa aitas. Süüditunnistamine kuriteost osavõtus eeldab täideviija tuvastamist,

kuid kohtuotsuses seda isikut näidatud ei ole.

6.7 Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa ja põhiosa on omavahel vastuolus. Vastuolud kohtuotsuse erinevate osade vahel

seisnevad KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1 ja § 328 lg 1 järgi mõistetavate karistuste liigis.

7. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Õ. Neare-Vaarmann jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata, leides kokkuvõtlikult, et kriminaalasja arutamisel on kohtud kõiki tõendeid ning kaitsjate väiteid põhjalikult

analüüsinud ja järelduste kujunemine nendes on loogiliselt jälgitav. Samuti näitas ringkonnakohus otsuses põhjendused,

millised olid esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead ja miks tuleb J. V. süüdi tunnistada KarS § 347 lg 1 - §

22 p 1 ning § 328 lg 1 järgi.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu

kriminaalkolleegium

leiab,

et

vaidlustatud

ringkonnakohtu

otsus

tuleb

osaliselt

tühistada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Samuti tuleb osaliselt tühistada

maakohtu otsus, kuna selle tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, raskendades süüdistatava olukorda.

10. Kassaator märgib õigustatult, et ringkonnakohtu otsuse põhi - ja resolutiivosa on omavahel vastuolus J. V. karistamist

puudutavate põhistuste ja mõistetud karistuste osas. Ringkonnakohus pidas otsuse põhiosas vajalikuks mõista J. V. KarS § 347

lg 1 ja § 22 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest rahaline karistus, kuid karistas teda resolutiivosa kohaselt

hoopis 1-aastase vangistusega. Karistusseadustiku § 328 lg 1 järgi on otsuse põhiosas karistusena ette nähtud vangistus,

resolutiivosas aga rahaline karistus. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas osutanud, et kohtuotsuse legitiimsuse

tagamiseks peab otsus olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8

kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav olukord, mil kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on

omavahel vastuolus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-55-06 - RT III 2006, 28, 257, p

20). Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus J. V. mõistetud karistuste osas, tuleb see

KrMS § 339 lg 1 p 8 alusel lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob vastavalt KrMS § 362 p-le 2

kaasa kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise.

11. Ringkonnakohus tunnistas J. V. süüdi KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1 järgi tähtsa isikliku dokumendi võltsimisele

kaasaaitamises. Kriminaalkolleegium leiab, et kuigi ringkonnakohus viitas J. V. süüditunnistamisel KarS § 22 p-le 1, on otsuse

pinnalt arusaadav, et silmas peetakse KarS § 22 lg-t 3, millises sättes nähakse ette materiaalõiguslik kaasaaitaja määratlus. See

järeldus vastab ka ringkonnakohtu otsuse punktis 9 toodud põhjendustele. Eelöeldule vaatamata tuleb ringkonnakohtu otsus J.

V. süüditunnistamises selle teo suhtes tühistada ja saata kriminaalasi vastavas osas uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Kõigepealt ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest apellatsioonikohtu analüüsi, millised tõendid tähtsa isikliku

dokumendi võltsimisele kaasaaitamist kinnitavad, ega ka põhjendusi, milles süüdistatavale karistusõiguslikult etteheidetav

kaasaaitamistegu seisnes. Teise põhjusena viitab kriminaalkolleegium varasemas praktikas korduvalt käsitletud põhimõttele, et

kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle

inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja

arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2003. a otsus asjas 3-1-1-107-03 - RT

III 2003, 32, 327, p 9). Kriminaalkolleegiumi leiab, et ringkonnakohus ei ole neid nõudeid järginud, mis on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb

ringkonnakohtul võtta loetletud küsimustes seisukoht.

12. J. V. süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p 1 ja § 348 järgi on kohtud kriminaalkolleegiumi hinnangul veenvalt põhjendanud.

Kohtuotsuste lugejale on kohtute siseveendumuse kujunemine, faktiliste asjaolude tuvastamise põhistused ja tõendite analüüs

jälgitavad. Asjaolu, et maa- ja ringkonnakohtu järeldused põhinevad kuritegude tõendatuks lugemisel käekirjaekspertiisi aktis

sisalduval eksperdi arvamusel, ei ole vaidlustatud kohtuotsuste tühistamise aluseks, sest ekspertiisiakti tõendina lubatavust on

hinnatud kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004. a otsus

asjas nr 3-1-1-94-04 - RT III 2004, 27, 293, p 8). Samas ei nähtu esitatud kassatsioonist, milliseid kriminaalmenetluse

seadustiku sätteid ekspertiisi läbiviimisel kaitsja arvates rikuti. Vaagides kassaatori väidet, mille kohaselt teostati ekspertiis

ebaseaduslikult, kuivõrd puudus ekspertiisimäärus, peab kriminaalkolleegium vajalikuks osutada veel järgnevale. Tulenevalt

KrMS § 105 lg-st 1 korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadustest lähtudes menetleja määruse alusel. Kriminaalmenetluse

seadustiku §-s 106 sätestatakse ekspertiisimäärusele vormi- ja sisunõuded. Viidatud normidest tulenevalt ei saa

ekspertiisimääruse olemasolusse või puudumisse suhtuda formaalselt, kuna tegemist on menetlusdokumendiga, mis omakorda

on aluseks ekspertiisi teostamisele. Ekspertiisimääruses määratakse muu hulgas kindlaks läbiviidava ekspertiisi liik ja

eksperdile esitatavate küsimuste ring. Kuigi üldjuhul sisaldab ekspertiisiakt samuti ekspertiisi tegemise algandmeid, sealhulgas

eksperdile esitatavaid küsimusi, ei asenda ekspertiisiakt ekspertiisimäärust. Seega kujutab ekspertiisimääruse kriminaalasja

materjalidele lisamata jätmine endast küll kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, kuid ei ole käesolevas asjas vaadeldav olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-73-07 -

RT III 2007, 43, 345, p 16). Nimelt tuvastasid kohtud, et käekirjaekspertiisi aktist nähtuvad andmed, kes ja millal ekspertiisi

määras, millal ekspertiisimäärus koostati ja eksperdile edastati. Samuti nähtuvad aktist ekspertiisi lähteandmed ja

ekspertiisimääruses esitatud küsimused. Ekspert kuulati täiendavalt üle ka kohtulikul arutamisel ja maakohus analüüsis otsuses

põhjalikult neid kaitsja väiteid, mille kohaselt teostati ekspertiis ühekülgselt ja ebaobjektiivselt, kummutades veenvalt

sellesisulised seisukohad ning luges ekspertiisiakti KrMS §-s 107 sätestatud nõuetele vastavaks ja ekspertiisi läbiviimise

seaduslikuks. Samasisulistele väidetele vastas oma otsuses ka ringkonnakohus apellatsioonimenetluses. Loetletud põhjustel ei

nõustu kriminaalkolleegium kassaatori hinnanguga käekirjaekspertiisi väidetava ebaseaduslikkuse kohta.

13. Samuti on alusetu kassaatori seisukoht, et AS A tsiviilhagi oli esitamise hetkeks aegunud. Kohtulikul arutamisel tuvastati,

et kuriteod, millega seoses kannatanu tsiviilhagi esitas, pani süüdistatav toime 9. ja 10. veebruaril 2004. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 4 kohaselt võrdsustatakse avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses

hagi esitamisega, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Sellise avalduse all peetakse silmas

kohtueelses menetluses esitatud konkreetset tsiviilnõuet, mitte avaldust isiku karistusõigusliku vastutuse väljaselgitamise kohta

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-58-07 - RT III 2007, 43, 342, p 10). Vastavalt

TsÜS § 150 lg-le 1 on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. J. V. kuulati kriminaalasja materjalidest nähtuvalt

seoses toimepandud kelmustega kahtlustatavana üle 13. juunil 2006, millist aega saab lugeda aegumistähtaja alguseks. AS A

esitas eeluurimisel tsiviilhagi 20. juunil 2007, s.o tsiviilseadustiku üldosa seaduses ettenähtud tähtaega järgides.

14. Vastuseks kassaatori väidetele, milles käsitletakse J. V. süüdistust KarS § 328 järgi, leiab kriminaalkolleegium järgmist.

Kaitsja hinnangul ei ole süüdistatav erilise isikutunnusega subjektiks, keda saaks selle sätte objektiivses koosseisus kirjeldatud

teo toimepanemise eest karistada, sest süüdistusakti kohaselt oli J. V. kahtlustatavana kinnipeetav. Vaadeldav süüteokoosseis

paikneb karistusseadustiku 18. peatüki 3. jaos, kuhu on koondatud karistuse täitmise vastased süüteod. Karistusseadustiku §

328 lg-s 1 on kriminaliseeritud kinnipeetava, arestialuse või vahistatu põgenemine. Kolleegium märgib esmalt, et KarS § 328

lg-s 1 sisalduvat koosseisu muutis seadusandja karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise

seadusega, mis võeti vastu 24. jaanuaril 2007 ja jõustus 15. märtsil 2007 (RT I 2007, 13, 69). Seaduseelnõu nr 931 SE I

(Riigikogu X koosseis) seletuskirja punktist 52 nähtuvalt oli KarS §-s 328 tehtava muudatuse eesmärgiks terminoloogia

ühtlustamise vajadus ja selle kooskõlla viimine vangistusseaduse ja teiste õigusaktidega. Seega järeldas maakohus iseenesest

õigesti, et KarS §-s 328 nimetatud subjektide ringi määratlemisel tuleb eelkõige silmas pidada vangistusseaduses kasutatavaid

termineid. Vangistusseaduse (VangS) kohaselt on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (§ 2), arestialune

arestimajas aresti kandev isik (§ 3) ja vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ning kes kannab eelvangistust

kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (§ 4). Kahtlustatavana kinnipeetud isikut KarS §-s 328 aga nimetatud ei

ole. Vastavalt KrMS § 217 lg-le 1 on kahtlustatavana kinnipidamine menetlustoiming, mis seisneb isikult kuni 48 tunniks

vabaduse võtmises. Vangistusseaduse § 156 sätestab kinnipidamise arestimajas. Sama paragrahvi 3. lõikest tulenevalt

kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas eelvangistuse ja aresti täideviimise sätteid. Kuna isiku kinnipidamisele

kohaldatakse eelvangistuse ja aresti täideviimise sätteid, on KarS § 328 lg-s 1 kirjeldatud süüteokooseis täidetud ka juhul, mil

kahtlustatavana kinnipeetu näiteks konvoeerimisel, ülekuulamise käigus või kinnipidamiskohast põgeneb. Silmas tuleks pidada

sedagi, et laiemas mõttes piiratakse kahtlustatavana kinnipeetud isiku vabadust analoogiliselt vahistatuga seadusest tulenevate

aluste esinemisel ja korras, s.o § 217 lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel. Samuti tuleb kooskõlas KarS §-ga 68 arvata

kahtlustatavana kinnipidamise aeg eelvangistusaja hulka. Eelöeldu pinnalt saab järeldada, et kahtlustatavana kinnipeetav

sarnaneb oma õiguslikult seisundilt ja tema suhtes kohaldatavate piirangute poolest vahistatule VangS § 4 mõttes.

Kriminaalkolleegium leiab, et selline tõlgendus on muu hulgas vajalik kahtlustatavana kinnipeetu õiguste kaitseks, kuna

sellega on tagatud näiteks ka politseiametniku vastutus KarS § 324 järgi, s.o kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu

ebaseadusliku kohtlemise eest. Seega toimis ringkonnakohus maakohtu õigeksmõistvat otsust tühistades ja J. V. KarS § 328 lg

1 järgi süüdi tunnistades materiaalõiguse kohaldamist silmas pidades õigesti.

15. Hinnates KarS § 280 lg 1 kohaldamisse puutuvaid kaitsja seisukohti, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

Karistusseadustiku § 280 lg 1 sätestab vastutuse ametiasutusele valeandmete esitamise eest, kui see on toime pandud ametliku

dokumendi või muu hüve või tulu saamiseks. J. V. esitati süüdistus selles, et tema, olles peale varguse toimepanemist kinni

peetud, esitas isikusamasuse tuvastamise õiendi ja KrMS §-s 217 märgitud protokolli koostamisel ning kahtlustatavana

ülekuulamisel valeandmeid, esitledes ennast D. K.-na, eesmärgiga vastutusest vabaneda ja karistusest kõrvale hoida. Maakohus

tunnistas J. V. KarS § 280 lg 1 järgi süüdi. Apellatsioonimenetluses nõustus ringkonnakohus KarS § 280 lg 1 kohaldamist

puudutavas osas maakohtu järeldustega ega pidanud vajalikuks omapoolseid täiendavaid seisukohti esitada (otsuse punkt 7).

Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid J. V. KarS § 280 lg 1 järgi süüdi tunnistades ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p

1 mõttes, milline rikkumine on kohtuotsuste kassatsiooni korras tühistamise aluseks. Kriminaalkolleegium osutab, et KarS §-s

280 sisalduv koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest õigusemõistmise vastased

süüteokoosseisud sisalduvad karistusseadustiku 18. peatükis. Kahtlustatava ja süüdistatava suhtes aga karistusseadustiku 18.

peatükk ebaõigete andmete avaldamise eest karistusõiguslikku vastutust ette ei näe. Maakohus tuvastas, et J. V. esitas

valeandmeid ajal, mil ta oli kahtlustatavana kinni peetud ja sündmuskohalt politseisse toimetatud. Kuriteos kahtlustatavana

kinnipeetud isikul on võimalik kasutada oma õigusi ja valida kaitsetaktika alates tema faktilisest kinnipidamisest, mitte aga

ajahetkest, millal toimub vastavate menetlusdokumentide vormistamine. Samas ei ole kahtlustataval ega süüdistataval

kohustust anda tõele vastavaid ütlusi ega aidata kaasa tõe või enda isikusamasuse tuvastamisele kriminaalmenetluses. Eelkõige

aktualiseeruvad need võimalused kahtlustatava või süüdistatava õiguses keelduda ütluste andmisest (KrMS § 34 lg 1 p 1 ja §

35 lg 2). Nendel põhjustel tuleb J. V. süüdistuses KarS § 280 lg 1 järgi õigeks mõista, sest tema käitumises puuduvad

süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.

16. Kassaator on vaidlustanud ka J. V. süüditunnistamise 11. jaanuaril 2007 ja 16. septembril 2007 toimepandud vargustes,

leides, et kohtud andsid tõenditele ebaõige hinnangu. Sisuliselt taotletakse kassatsioonis seda, et Riigikohtu

kriminaalkolleegium annaks võrreldes maa- ja ringkonnakohtu otsustega kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele uue

hinnangu. Lähtuvalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ja saab üksnes kontrollida, kas kohtud

on asjaolude tuvastamisel ning tõendite hindamisel järginud kriminaalmenetluse norme. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61

lg-tes 1 ja 2 sätestatust tulenevalt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus

kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Vastavalt KrMS § 62

p-dele 2 ja 3 kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtute siseveendumuse kujunemine tõendite hindamisel täielikult jälgitav. Faktiliste

asjaolude tuvastamisel on järgitud kriminaalmenetluse norme ja näidatud piisava põhjalikkusega J. V. süüd kinnitavad tõendid,

mistõttu ei kummuta kassaatori väited kohtuotsustega tuvastatut ega anna alust vaadeldavate kuritegude toimepanemises J. V.

õigeksmõistmiseks.

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ning 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

otsuse J. V. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 347 lg 1 - § 22 p 1 ning § 328 lg 1 järgi ja KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristuse mõistmises, saates kriminaalasja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti tuleb maa- ja

ringkonnakohtu otsused tühistada J. V. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 280 lg 1 järgi. Kriminaalkolleegium teeb

vastavas osas uue otsuse, millega mõistab J. V. süüdistuses KarS § 280 lg 1 järgi õigeks. Muus osas tuleb vaidlustatud

ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar