3-4-1-7-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-7-08

Otsuse kuupäev

8. juuni 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi,

Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit

Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Riigihangete seaduse § 126 lõike 6, § 129 lõike 1 ja § 129 lõike 2

põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2008. aasta otsus haldusasjas 3-08-516;

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. oktoobri

2008. aasta määrus kohtuasjas 3-4-1-7-08

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada riigihangete seaduse § 129 lõige 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus riigihangete seaduse § 126 lõike 6 ja § 129 lõike 2 osas

läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maanteeameti hallatav riigiasutus Kagu Teedevalitsus algatas 30. novembril 2007 riigihangete

registris avaldatud hanketeatega hankemenetluse "Riigimaantee nr 45 Tartu-Räpina-Värska km 59,6-

69,4 rekonstruktsioon koos kaasnevate töödega" (registreerimisnumber 102773).

2. Pakkumuste esitamise tähtpäevaks 24. jaanuaril 2008 esitasid riigihankel osalemiseks

ühispakkumused AS Turgel Grupp ja Destia OY ning AS KPK Teedeehitus ja OÜ Delgetec.

3. Kagu Teedevalitsus lükkas 5. veebruari 2008. aasta käskkirjaga nr 11 (edaspidi käskkiri)

riigihangete seaduse (RHS) § 47 lõigete 1 ja 2 alusel tagasi AS-i Turgel Grupp ja Destia OY ning AS-

i KPK Teedeehitus ja OÜ Delgetec ühispakkumused, kuna need olid tema arvates esitatud

kooskõlastatult.

4. AS KPK Teedeehitus esitas selle käskkirja peale 12. veebruaril 2008 vaidlustuse Riigihangete

Ameti juures asuvale vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon).

5. Vaidlustuskomisjon rahuldas vaidlustuse 7. märtsi 2008. aasta otsusega nr 13-08/102773 (edaspidi

vaidlustuskomisjoni otsus). Vaidlustuse esitamisega seotud kuluna mõistis vaidlustuskomisjon Kagu

Teedevalitsuselt välja vaidlustaja tasutud riigilõivu 10 000 krooni. Vaidlustuskomisjon jättis

rahuldamata vaidlustaja õigusabikulude väljamõistmise taotluse, kuna niisuguste kulude

väljamõistmine ei olnud tema hinnangul kooskõlas RHS § 126 lõikega 6, mis lubab hankijalt

vaidlustaja kasuks välja mõista üksnes riigilõivu ja eksperditasu.

6. AS KPK Teedeehitus esitas 14. märtsil 2008 kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, milles ta palus

tühistada vaidlustuskomisjoni otsuse osas, milles sellega jäeti õigusabikulud välja mõistmata.

AS KPK Teedeehitus väitis esiteks, et vaidlustuskomisjonis peetavale menetlusele tuleb analoogia

korras kohaldada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude hüvitamise korda, mis

võimaldab välja mõista ka õigusabikulud.

Teise võimalusena väitis AS KPK Teedeehitus, et riigihangete seaduse sätted (eelkõige § 126

lõige 6), mis ei võimalda õigusabikulusid välja mõista, tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus

olevaks ja jätta kohaldamata, kuna need rikuvad põhiseaduse (PS) §-s 15 sätestatud õigust pöörduda

kohtusse.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas AS-i KPK Teedeehitus kaebuse osaliselt ja tühistas

vaidlustuskomisjoni otsuse osas, millega jäeti rahuldamata AS-i KPK Teedeehitus taotlus

õigusabikulude väljamõistmiseks. Ringkonnakohus tunnistas RHS § 129 lõike 2 osas, milles see ei

võimalda vaidlustajal kohtusse kaebust esitada, kui vaidlustaja õigusabikulude väljamõistmise taotlus

on vaidlustuskomisjoni otsusega jäetud rahuldamata, ja RHS § 126 lõike 6 osas, milles see ei

võimalda vaidlustuskomisjonis toimuvas menetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist

vaidlustuse rahuldamise korral, põhiseadusega vastuolus olevaks, jättis need sätted kohaldamata ja

edastas kohtuotsuse Riigikohtule, millega algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis asja 2. oktoobri 2008. aasta

määrusega 3-4-1-7-08 lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

9. Riigikohtu üldkogu leidis talle üleantud põhiseaduslikkuse järelevalve asja arutades, et Tallinna

Ringkonnakohtu taotluse lubatavust hinnates tuleb kaaluda ka RHS § 129 lõike 1 vastavust

põhiseadusele. Menetlusosaliste ärakuulamiseks paluti neil esitada oma seisukohad selle sätte

põhiseadusele vastavuse kohta.

KOHTU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et AS-i KPK Teedeehitus kaebuse läbivaatamiseks tuleb

kõigepealt tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata RHS § 129 lõige 2 osas,

milles see ei võimalda vaidlustajal kohtusse kaebust esitada, kui vaidlustaja õigusabikulude

väljamõistmise taotlus on vaidlustuskomisjoni otsusega jäetud rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates

ei ole selline PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse piirang demokraatlikus ühiskonnas

vajalik, kuna riigihangete seadusest ega selle seletuskirjast ei nähtu piirangu legitiimset eesmärki.

Isegi kui asuda seisukohale, et kaebeõiguse piirangu eesmärk on vältida perspektiivitu kaebuse

esitamist ja hoida ära kohtu töökoormuse suurenemine, siis ei ole selline piirang mõõdukas ega seega

proportsionaalne.

Ringkonnakohtu hinnangul rikub RHS § 126 lõikes 6 sisalduv õigusabikulude väljamõistmise keeld

isiku õigust menetlusele enda kaitseks, õigust pöörduda kohtusse ja õigust saada õigusvastaselt

tekitatud kahju eest hüvitist, kuna niisugune piirang ei ole vajalik ega seega proportsionaalne, et

saavutada kohustusliku kohtueelse menetluse eesmärki.

11. AS KPK Teedeehitus märgib oma arvamuses, et ta nõustub Tallinna Ringkonnakohtu põhjenduste

ja järeldustega.

RHS § 129 lõike 1 kohta leiab AS KPK Teedeehitus, et selle sätte vastuolu PS § 15 lõikega 1 ja § 149

lõigetega 1 ja 2 ei saa seostada Tallinna Ringkonnakohtu taotluse lubatavusega. RHS § 126 lõiget 6 ja

§ 129 lõiget 2 tuleks aga asjas kohaldada ka siis, kui ringkonnakohtul ei oleks pädevust asja arutada.

Kui üldkogu siiski leiab, et RHS § 129 lõike 1 võimalikku vastuolu PS § 15 lõikega 1 ja PS § 149

lõigetega 1 ja 2 tuleb käsitleda, siis tuleks asuda seisukohale, et riive on õigustatud.

Esiteks on halduskohtu vaidlustuskomisjoniga asendamine riigihanke vaidlustuste lahendamiseks

õigustatav vajadusega tagada kiire vaidlustusmenetlus. Kehtiva riigihangete seaduse kohaselt läbib

vaidlustus kolm astet - vaidlustuskomisjon, ringkonnakohus, Riigikohus. Kui tuvastatakse RHS § 129

lõike 1 vastuolu PS § 15 lõikega 1 ja § 149 lõigetega 1 ja 2, lisandub eeltoodule veel neljas -

halduskohus. See pikendab omakorda vaidlustuse läbivaatamise protseduuri ja teeb seda eelduslikult

pikemaks võrreldes tavalise haldusasja menetlemisega, mis ei ole õigustatud, arvestades riigihangete

spetsiifikat.

Teiseks on halduskohtu asendamine vaidlustuskomisjoniga õigustatav spetsialiseerumise vajadusega.

Kogu haldusõigust rakendav halduskohus ei pruugi orienteeruda riigihankeõiguse nüanssides sama

hästi kui konkreetset liiki vaidlustuste lahendamisele spetsialiseeruv komisjon.

Kolmandaks on Riigihangete vaidluste lahendamisele spetsialiseeruva komisjoni pädevus selgelt

tuletatav Euroopa Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ asjade ja ehitustööde

riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigusnormide

kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246; edaspidi direktiiv 89/665)

artikli 2 punktist 9. Viidatud artiklis sätestatud nõuded - otsuste kirjalik põhjendamine ja võimalus

edasi kaevata kohtusse - on kehtivas riigihangete seaduses täidetud. Isegi kui asuda seisukohale, et

põhiseadus ei anna alust asendada halduskohus vaidlustuskomisjoniga, on see alus tuletatav eespool

viidatud EL-i õigusaktist, millega riigihangete seadus peab kooskõlas olema.

Neljandaks on riigihangete seaduses tagatud vaidlustuskomisjoni sõltumatus kui põhiline

(haldus)kohtule esitatav nõue.

Viiendaks on riigihangete seadus vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega, mis tagab

vaidlustusmeneltuse sätete tugeva legitimatsiooni.

AS KPK Teedeehitus möönab siiski, et vaidlustusmeneltus on puudulikult reguleeritud. Võimude

lahususe põhimõtet soosivaks ja üldisele proportsionaalsuse põhimõttele vastavaks lahenduseks oleks

mitte RHS § 129 lõike 1 väidetava põhiseadusvastasuse tuvastamine, vaid seadusandja tähelepanu

juhtimine vaidlustusmenetluse reeglistiku täiendamise vajadusele.

12. Lõuna Teedekeskus (endine Kagu Teedevalitsus) leiab esiteks, et RHS § 129 lõige 2 ei ole

asjassepuutuv norm, kuna see ei reguleeri tegelikult vaatlusalust suhet või olukorda. RHS § 126 lõige

6 ei ole põhiseadusega vastuolus.

RHS § 129 lõike 1 kohta leiab Lõuna Teedekeskus, et see säte on vastuolus PS § 15 lõikega 1 ja

§ 149 lõigetega 1 ja 2.

Riigihangete seaduse viidatud sätte vastuolu PS § 15 lõikega 1 tuleneb eelkõige vaidlustusmenetluse

puudulikust regulatsioonist, mistõttu on kord tervikuna vastuolus PS §-ga 14. Kuivõrd riigihangete

seadus ei sätesta vaidlevate poolte õigusi ja kohustusi piisavalt, on ringkonnakohtusse edasikaebe

korral kaebeõiguse teostamine oluliselt raskendatud eriti juhul, kui vaidlustuskomisjon riigihangete

seadusele tuginedes sisulist lahendit ei teegi.

Sellise olukorra teeb võimalikuks RHS § 69 lõike 1 ja § 121 lõike 1 koosmõju, mis võimaldab

sõlmida hankelepingu enne vaidlustuse esitamiseks määratud tähtaja möödumist, mis omakorda

välistab vaidlustuse läbivaatamise vaidlustuskomisjonis. Nii on RHS § 69 lõike 1 kohaselt hankija

õigustatud sõlmima hankelepingu 14 päeva möödumisel edukaks tunnistatud pakkumuse kohta teate

edastamisest arvates, kuid vaidlustuse esitamiseks ettenähtud tähtaeg on § 121 lõike 1 kohaselt seitse

tööpäeva arvates päevast, mil vaidlustaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või

huvide kahjustamisest, kuid mitte pärast hankelepingu sõlmimist.

Viidatud regulatsioonist tingituna on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses vaidlus haldusasjas nr 3-

09-95, kus hankelepingu sõlmimiseks vajalik 14 päeva möödus varem kui vaidlustuse esitamist

võimaldav seitse tööpäeva (mis on tingitud jõulude ja uue aastaga kaasnevatest puhkepäevadest),

mistõttu jättis vaidlustuskomisjon esitatud vaidlustuse RHS § 122 lõike 3 punkti 1 alusel läbi

vaatamata. Et riigihangete seadus ei sisalda võimalust tähtaegu ennistada või otsuse peale

määruskaebust esitada ja vaidlustuskomisjonil endal ei ole võimalik jätta mõnda kohaldamisele

kuuluvat õigusnormi selle vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata, on huvitatud isikul sellisel

juhul ainuke võimalus oma õiguste edasiseks kaitseks pöörduda RHS § 129 lõike 1 alusel kaebusega

ringkonnakohtusse.

Kuigi kirjeldatud olukorras on apellatsioonkaebus esitatud tähtaegselt, ei saa praegusel juhul olla

tegemist sisulise apellatsioonimenetlusega, sest ei ole tehtud sisulist apelleeritavat lahendit. Kuna

vaidlustuskomisjon ei ole kohus, ei ole ringkonnakohtul võimalik saata asja HKMS § 45 või § 46

lõike 1 punkti 3 alusel tagasi uueks otsustamiseks esimese astme kohtule ning seega on asjast

huvitatud isikule tagatud võimalus vaid ühele tõendeid koguvale ja asjaolusid tuvastavale menetlusele

alles ringkonnakohtus. Selline olukord ei ole PS § 149 lõikega 2 kooskõlas.

13. Riigikogu nimel on arvamused esitanud põhiseaduskomisjon ja majanduskomisjon, kes leiavad,

et RHS § 126 lõige 6 ja § 129 lõige 2 on põhiseadusega kooskõlas.

RHS § 129 lõike 1 kohta esitas arvamuse Riigikogu põhiseaduskomisjon, kes leiab, et tulenevalt

võimude lahususe põhimõttest peaks Riigikohus piirduma Tallinna Ringkonnakohtu tõstatatud

põhiseaduslikkuse küsimuse analüüsimisega. Vastasel korral asuks Riigikohus hindama sellise

seadusesätte põhiseaduslikkust, mille järelevalvet ei ole taotletud.

Põhiseaduskomisjon juhib tähelepanu ka sellele, et kohtulik menetlus algab kõrgemas instantsis ka

muudes valdkondades. Nii on Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste ja toimingute kontroll antud

Riigikohtu pädevusse tulenevalt vajadusest lahendada kiirelt ja efektiivselt vaidlusi, mis võivad

mõjutada valimistulemusi ja selle kaudu esindusorganite moodustamise seaduslikkust.

Riigikogu majanduskomisjon märkis RHS § 129 lõike 1 kohta, et jääb oma arvamuse juurde, mille ta

esitas Riigikohtule samas küsimuses 16. juuni 2008. aasta kirjas.

14. Justiitsminister leiab, et RHS § 126 lõige 6, mille kohaselt ei ole vaidlustuskomisjonis toimuvas

menetluses kantud õigusabikulusid võimalik vaidlustuse rahuldamise korral välja mõista, riivab PS §-

st 25 tulenevat õigust saada õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitist. Niisugune riive on aga

justiitsministri hinnangul põhiseaduspärane.

RHS § 129 lõike 1 kohta märgib justiitsminister esmalt, et selle sätte põhiseaduspärasuse hindamine

ei ole lubatav.

Konkreetse normikontrolli eesmärk on isiku tõhus kaitse riigivõimu õigusvastase tegevuse eest,

sh põhiseadusega vastuolus olevate õigusaktide andmise eest (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. aasta määrus nr 3-4-1-4-08, punkt 15). Ka praegusel juhul on

Tallinna Ringkonnakohus tuvastanud RHS § 126 lõike 6 vastuolu põhiseadusega menetlusosalise

isiku taotlusel ja huvides - õigusakt, mis välistab õigusabikulude väljamõistmise

vaidlustuskomisjonis, riivab selgelt isiku põhiõigusi.

Riigikohtu üldkogul on tekkinud kahtlused sellise sätte põhiseaduslikkuses, mille kohaldamata

jätmine asja lahendamisel ei aita tagada menetlusosalise õigusi. Asjaolu, et tema konkreetse

normikontrolli menetlus on kohtu algatusel muudetud abstraktseks normikontrolliks, tekitab isikule

lisakulusid, sest tema kui menetlusosalise käest küsitakse õiguslikult põhjendatud seisukohta.

Otsustava tähtsusega menetlusosalise õiguste seisukohalt on aga asjaolu, et abstraktse normikontrolli

raames RHS § 129 lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine tähendaks ühtlasi

menetlusosalise konkreetse normikontrolli taotluse lubamatuks tunnistamist, sest taotluse on esitanud

põhiseaduse mõttes ebapädev kohus.

Sellist tulemust ei saaks isegi kaudselt pidada menetlusosalise huvides olevaks, sest endiselt jääks

lahendamata küsimus, mille lahendamiseks isik kohtu poole pöördus. Isegi juhul, kui Riigikohus

tunnistaks RHS § 129 lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, ei muudaks see

olematuks kohustuslikku kohtueelset menetlust vaidlustuskomisjonis ja seetõttu ka RHS § 126 lõiget

6, mis ei näe ette õigusabikulude väljamõistmist.

Selline tulemus oleks vastuolus PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse olemusega ja

rikuks menetlusosalise põhiõigusi. Põhiseadusega kohtuvõimule antud pädevust tunnistada õigusakt

isiku taotlusel konkreetse normikontrolli raames põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks peab

kohtuvõim kasutama oma pädevuse eesmärki silmas pidades. Põhiseaduses konkreetsele

normikontrollile seatud piiride ületamine tähendaks Riigikohtu lubamatut sekkumist seadusandliku

võimu teostamisse.

Justiitsminister võtab siiski seisukoha ka RHS § 129 lõike 1 sisulise põhiseaduspärasuse kohta,

hinnates seda tavapärase konkreetse normikontrolli skeemi järgi.

PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldise põhiõiguse eeldus on, et kaebust, hagi või taotlust

vaatab läbi kohus, mis vastab PS § 146 nõuetele, st mille pädevuses on õigusemõistmine ning mis on

sõltumatu ja erapooletu. Põhiõiguste lünkadeta kaitse tagamiseks on eelistatav asuda seisukohale, et

üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele esemelisse kaitsealasse

kuuluvad ka põhiseaduse need sätted, mis sätestavad kohtukorralduse põhimõtted.

Lugedes asjakohase põhiõiguse esemelisse kaitsealasse kuuluvaks ka PS §-des 148 ja 149 sätestatud

kohtukorralduse põhimõtted, tuleb konstateerida ka seda, et RHS § 129 lõige 1 riivab neid

põhimõtteid.

Riive formaalset põhiseaduspärasust käsitledes märgib justiitsminister, et õigusnorm, mis reguleerib

sisu poolest kohtumenetlust PS § 104 lõike 2 punkti 14 mõttes, kuid ei asu menetlusseadustikus,

kuulub jätkuvalt PS § 104 lõike 2 punkti 14 rakendusalasse. Sellist õigusnormi sisaldav säte tuleb

vastu võtta põhiseaduses nõutud kvalifitseeritud häälteenamusega. Kuna RHS § 129 lõige 1, mis

reguleerib kohtumenetlust, vastab nendele nõuetele, siis on see säte formaalselt põhiseaduspärane.

PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldine põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale

õigusemõistmisele on seadusereservatsioonita põhiõigus. Sellise põhiõiguse riive õigustuseks saavad

olla teiste isikute kollideeruvad põhiõigused või muud põhiseaduslikud väärtused.

Teisteks isikuteks, kelle põhiõigusi seadusandja peab riigihangete menetluse kujundamisel silmas

pidama, on eelkõige teised menetluses osalevad ettevõtjad. Liiga ulatuslikud võimalused

hankemenetluses tehtud otsuste vaidlustamisel koormavad mitte ainult hankijat, vaid ka teisi

hankemenetluses osalejaid, eelkõige aga parima pakkumuse tegijat. Kuna hankevaidluste puhul ei saa

välistada ka võimalust, et vaidlustus esitatakse peamiselt või koguni ainult eesmärgiga kahjustada

konkurenti, siis peab kogu menetlus olema kujundatud selliselt, et neid ohte minimeerida. Seega on

esimeseks õigustuseks riivele teiste isikute ettevõtlusvabadus.

Muudest põhiseaduslikest väärtustest tuleb esmalt mainida menetluse, st nii haldus- kui

kohtumenetluse kiirust ja efektiivsust.

Lisaks on suur väärtus ka rahalisel kokkuhoiul, mida kaebeõiguse piiramine võimaldab saavutada.

Iseäranis oluline on see aspekt hankemenetluse puhul, mille üheks eesmärgiks ongi avaliku sektori

raha säästmine.

Vajadust kehtestada efektiivne vaidluste lahendamise menetlus rõhutavad ka Euroopa Liidu

õigusaktid, mis on aluseks riigihangete seaduse vaidlustuste osale, eelkõige 11. detsembril

2007. aastal vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/66/EÜ, millega muudeti

nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra

tõhustamise osas. Nimetatud direktiivides on sätestatud liikmesriikide õiguskaitsemeetmete

miinimumnõuded. Direktiivi 89/665 artikli 2 lõige 9 näeb ette, et ainult lõppastmes peab

hankemenetluses tekkinud vaidluste lahendamiseks olema võimalik pöörduda kohtu või muu

sõltumatu asutuse poole.

RHS § 129 lõikes 1 sätestatud piirangud kohtusse pöördumisel aitavad kaasa efektiivse

kohtumenetluse tagamisele. Seega on tegemist sobiva vahendiga.

RHS § 129 lõike 1 puhul võib tekkida küsimus, kas sama efektiivne poleks olnud regulatsioon, mis

oleks väärteomenetluse eeskujul jätnud kõrvale kohtusüsteemi teise astme. Kuna senini ei ole selline

kord Riigikohtus kahtlusi tekitanud, siis võib eeldada, et see on Riigikohtu arvates põhiseadusega

kooskõlas. On siiski küsitav, kas riigihangete üle peetavate vaidluste lahendamine analoogselt

väärtegude kohtuvälise menetleja otsuste peale esitatud kaebustega oleks igas mõttes sama efektiivne

kui praegu kehtiv kord riigihangete seaduses. Kui kolmeastmelisest kohtusüsteemist lülitatakse välja

teine aste ehk apellatsioonimenetlus, siis vaatab isiku kaebust garanteeritult läbi ainult üks kohtunik

esimese astme kohtus. Selline lahendus tekitab tunduvalt rohkem küsitavusi ja seab suurema surve

alla kassatsioonimenetluse võrreldes olukorraga, kus garanteeritud kohtuastmeks on ringkonnakohus

kolmeliikmelises koosseisus.

Teiseks võimalikuks eeskujuks kohtumenetluse astmete kärpimisel oleks valimiskaebuse lahendamise

kord. Valimiskaebuste menetlemisel tehtud otsuseid kontrollitakse kohtulikult Riigikohtus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Sisuliselt on tegemist üheastmelise kohtuliku kontrolliga

haldusorgani kohtuvälise õigusemõistmise üle. Sellist menetlust ei pea justiitsminister siiski

riigihangete asjades otstarbekaks.

Seega on valitud vahend vajalik soovitud eesmärgi saavutamiseks.

Arvestades juba eeltoodud näiteid selle kohta, et kolmeastmeline kohtusüsteem ei ole Eesti

kohtumenetluste puhul absoluutne reegel ja osas menetlustes on põhiseaduspärane ka ainult

üheastmeline kohtumenetlus, võib ühe kohtuastme kõrvalejätmist pidada pigem keskmise

mõõdukusega kui raskeks riiveks.

Seevastu eesmärgid, mis riivet õigustavad, on mõjusad ning kaaluvad koosmõjus üles üldise õiguse

kohtumenetlusele kõigis kolmes kohtuastmes. PS § 149 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohtukorraldust

reguleerivaid norme ei või pidada absoluutseteks reegliteks või puhtalt objektiivseteks normideks,

mille puhul kaalumine on välistatud või ei ole vajalik.

Kolmeastmelise kohtumenetluse kohustuslikkust tuleb hinnata ka koosmõjus PS § 24 lõikega 5, mis

sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi

kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Edasikaebeõigust võib seadusega piirata juhul, kui see on

efektiivsema õigusemõistmise seisukohalt vajalik. Eeskätt on oluline, et isikule oleks tagatud

edasikaebeõigus tema kohta tehtud esimese (PS § 24 lõige 5 annab ühe edasikaebamise õiguse, jättes

konkretiseerimata, milline see peab olema) kohtuotsuse peale ning põhiseadus ei sätesta, et

ilmtingimata peaks kõigis kohtumenetlustes olema tagatud kõik kolm astet.

Seega ei saa justiitsministri hinnangul pidada PS § 149 lõikeid 1 ja 2 sellisteks Eesti õiguskorra

aluspõhimõteteks, mille kaalumine teiste põhiõigustega oleks välistatud. Need sätted pigem

kirjeldavad kohtusüsteemi üldist ülesehitust (struktuuri) ja võimaldavad ka erandeid.

15. Rahandusminister märgib oma arvamuses, et vaidlustusmenetluses kantud kulutuste hüvitamise

korda täpsustatakse riigihangete seaduse ja ajavahemiku 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse

muutmise seaduse eelnõuga. Nimetatud eelnõu § 1 punktiga 58 soovitakse riigihangete seadust

täiendada selliselt, et vaidlustuskomisjon mõistab vaidlustaja või kolmanda isiku kasuks välja muud

vaidlustusmenetluse ning esindajate kulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Rahandusminister eeldab täiendavas arvamuses, et Riigikohus on toimuva kohtumenetluse raames

pädev hindama RHS § 129 lõike 1 põhiseaduspärasust.

Üldise kohtusse pöördumise õiguse rikkumisena ei ole käsitatav mõistliku aja jooksul toimuv

obligatoorne vaidlustuskomisjonimenetlus, mille puhul on tagatud PS § 15 lõikes 1 toodud kohtusse

pöördumise võimalus ka juhul, kui institutsionaalselt mõeldakse RHS § 129 lõikes 1 kohut

ringkonnakohtuna. PS § 15 lõikes 1 kasutatakse mõistet kohus selle funktsionaalses tähenduses. RHS

§ 129 lõige 1 tagab kohtusse pöördumise õiguse.

PS § 149 kohaselt saab esimese astme kohtuks olla vaid maa- või halduskohus. Sarnasele põhimõttele

tugines RHS eelnõu algtekst, mille § 129 kohaselt märgiti kohustuslikus kohtueelses menetluses

riigihangete vaidlustusi lahendavaks organiks Riigihangete Amet ja nähti ette erisused

halduskohtumenetlusele. Eelnõu seletuskirjas märgiti alternatiivse võimalusena kaaluda

halduskohtumenetluse erisuste sätestamist muudatustena halduskohtumenetluse seadustikus. Viimati

nimetatud võimalus oleks ilmselt olnud formaalselt põhjendatum, kuna PS § 104 lõike 2 punkti 14

alusel on kohtumenetluse seadused konstitutsioonilised seadused. Samas tuleks arvestada seda, et

valdkonna tervikliku reguleerimise huvides ning konstitutsioonilise seaduse vastuvõtmiseks vajaliku

toetuse olemasolul võib osutuda põhjendatuks konstitutsiooniliste seaduste täpsustamine

eriseadustega.

Vaidlustuskomisjon on kohtuväline riigihangete üle peetavate vaidluste lahendamise organ, mis loodi

eesmärgil vähendada kohtute koormust ning kiirendada vaidluste lahendamist. Seletuskirjas leiti, et

kuivõrd seaduse eelnõuga on moodustatud eraldi vaidlustuskomisjon, mis tegeleb ainult riigihangete

üle peetavate vaidluste lahendamisega, on otstarbekas suunata vaidlustustele edasikaebamine otse

ringkonnakohtusse ja sellega lühendada vaidlustuse võimaliku lõpliku lahendamise aega. Ka

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. aprillil 2008. aastal asjas nr 3-4-1-20-07

tehtud otsuse punktis 19 leitakse, et kohtute töökoormuse vähendamine ja selle kaudu kohtusüsteemi

efektiivsuse tagamine on PS XIII ptk-s väljenduv põhiseaduslik õigusväärtus, mis suudab tagada

kohtupidamise mõistliku aja jooksul ning seeläbi ausa kohtupidamise ja isikute õiguste parema kaitse.

Kui vaidlustuskomisjoni otsuste kohta apellatsiooni esitamisel ei ole halduskohtumenetluse

seadustikus Eestis kehtiva piiratud apellatsioonimenetluse mudeli tõttu tagatud piisavalt kaebuse

esitaja menetluslikud garantiid (apellatsioonimenetlusele omane tõendite ja taotluste esitamise

kitsendamine), siis ei tähenda see legitiimse eesmärgi ebaproportsionaalset rakendamist. Tegu võib

olla pigem legitiimsel eesmärgil kehtestatud regulatsiooni puudusega, st apellatsioonimenetluse osas

võib esineda PS § 14 riive.

RHS § 129 lõikes 1 toodud edasikaebeõiguse piirangu legitiimne eesmärk on vähendada kohute

töökoormust, tagades kohtusüsteemi efektiivsuse ja eelduse kaitsta tõhusamalt isikute õigusi.

Vaidlustuskomisjon on organ, mis vastab Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 kirjeldatud

sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmise volitustega institutsiooni tunnustele. Vaidlustuskomisjoni

liige on sõltumatu ja lähtub otsuste tegemisel üksnes seadusest ja muudest õigusaktidest (RHS § 119

lõige 1); vaidlustuskomisjoni liige peab vastama kohtunikule esitatud nõuetele ning nimetatud

nõuetele mittevastavus on ainsaks aluseks, mis võimaldab teda ennetähtaegselt ametist vabastada

(RHS § 119 lõige 5); vaidlustuskomisjoni liikme üle ei tehta teenistuslikku järelevalvet (RHS § 119

lõige 7); vaidlustuskomisjoni liikmele esitatakse erapooletuse nõuded (RHS § 120).

Vaidlustuskomisjon on direktiivi 89/665/EMÜ artikli 2 lõike 9 mõistes kohtueelseks sõltumatuks

asutuseks, kes on pädev läbi vaatama hankevaidlusi kohtu asemel.

Kui Riigikohus leiab RHS § 129 lõike 1 proportsionaalsuse hindamisel, et kohtusüsteemi efektiivsuse

eesmärk ei kaalu üles põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, siis võib PS § 15 lõikega 1

ning PS § 149 lõigetega 1 ja 2 esineva vastuolu asemel olla tegu piiratud apellatsioonimenetlusest

tulenevalt riigihangete valdkonnas apellatsioonimenetluse ebapiisava reguleerimisega (PS § 14) ning

RHS § 129 lõige 1 ei oleks asjassepuutuv norm.

16. Õiguskantsler leiab kõigepealt, et RHS § 129 lõige 2 ei ole asjassepuutuv norm, kuna see ei

välista vaidlustaja õigust pöörduda kohtusse vaidlustuskomisjoni sellise otsuse peale, millega tema

vaidlustus rahuldati. RHS § 126 lõike 6 esimene lause on asjassepuutuv üksnes osas, milles see ei

võimalda vaidlustuse rahuldamise korral vaidlustuskomisjonis toimuvas menetluses kantud

õigusabikulusid välja mõista vaidlustuskomisjoni otsuses, millega asi sisuliselt lahendatakse.

Õiguskantsleri arvates rikub RHS § 126 lõike 6 esimene lause PS §-s 14 sätestatud õigust

korraldusele ja menetlusele ja on seetõttu põhiseadusega vastuolus.

RHS § 129 lõike 1 põhiseaduspärasuse kohta leiab õiguskantsler, et see ei puutu praegusel juhul

asjasse. RHS § 129 lõige 1 on siis asjassepuutuv, kui normi kehtivuse korral peaks Riigikohtu

üldkogu põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavuse küsimuse teisiti otsustama kui normi kehtetuse

korral.

Probleemne on, kas kaebus esitati RHS § 129 lõike 1 kohaselt hankija asukoha järgi. Hanke korraldas

Kagu Teedevalitsus, mis oli Maanteeameti hallatav asutus ja asus Võrus. Kohtu territoriaalse

pädevuse määramisel RHS § 129 lõike 1 järgi oleks tulnud lähtuda Kagu Teedevalitsuse asukohast.

Seetõttu peaks kaebus alluma Tartu Ringkonnakohtule.

Isegi arvestades asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtus arutlusel olnud kohtuvaidluse esemeks ei olnud

hankija tegevus või otsus, vaid Riigihangete vaidlustuskomisjoni (asukohaga Tallinn) otsus, mis

rikkus väidetavalt kaebaja õigusi vaidlustusmenetluse esemest sõltumatult, käib kohtualluvus hankija,

mitte vaidlustuskomisjoni asukoha järgi.

Kui lähtuda HKMS § 8 lõike 1 esimesest lausest kui RHS § 129 lõike 1 suhtes üldsättest, tekib

kahtlus, kas sellisel juhul ei peaks kaebus alluma esimese astme halduskohtule. Sõltumata sellest, kas

pidada Tallinna Ringkonnakohut HKMS § 8 lõike 1 esimese lause järgi pädevaks selle haldusasja

menetluses või mitte, ei oleks tegemist RHS § 129 lõike 1 kohaldamisega, vaid positiivse vastuse

korral (st kui pidada Tallinna Ringkonnakohut pädevaks) pigem HKMS § 8 lõike 1 esimese lause

(avardava) tõlgendamisega. Põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavus RHS § 126 lõike 6 osas ei

sõltuks aga RHS § 129 lõike 1 kehtivusest.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

17. Riigihangete seaduse (RT I 2007, 15, 76; RT I 2008, 14, 92) § 126 lõige 6 sätestab:

"(6) Vaidlustusmenetluse lõppemisel käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 või 7 alusel või lõike 1

punktis 5 nimetatud vaidlustuse või punktis 6 nimetatud kahju hüvitamise taotluse täieliku

rahuldamisega mõistab vaidlustuskomisjon oma otsusega hankijalt vaidlustaja kasuks välja tema

poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu täies ulatuses ja tasutud või tasumisele kuuluva

eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Vaidlustuse või kahju hüvitamise taotluse osalise

rahuldamise korral mõistab vaidlustuskomisjon riigilõivu ja eksperditasu hankijalt välja

proportsionaalselt vaidlustuse või kahju hüvitamise taotluse rahuldamisega. Vaidlustusmenetluse

lõppemisel käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 või 4 alusel mõistab vaidlustuskomisjon oma

otsusega vaidlustajalt hankija või kolmanda isiku kasuks välja nende poolt vaidlustusmenetluses

tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses."

18. RHS § 129 lõige 1 näeb ette:

"(1) Kaebus vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatakse hankija asukoha järgsele ringkonnakohtule

ning selle menetlemisele kohaldatakse halduskohtumenetluse seadustikus apellatsioonkaebuse kohta

sätestatut käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Halduskohus ei ole esimeses astmes pädev läbi

vaatama kaebusi käesoleva seaduse § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjades."

19. RHS § 129 lõige 2 sätestab:

"(2) Vaidlustuskomisjoni otsuse peale võib pärast vaidlustusmenetluse lõppemist esitada kaebuse:

1) vaidlustaja, kui vaidlustuskomisjon on teinud käesoleva seaduse § 126 lõike 1 punktis 4 nimetatud

otsuse või § 126 lõike 1 punktis 5 nimetatud otsuse vaidlustuse osalise rahuldamise kohta või § 126

lõike 1 punktis 6 nimetatud taotluse osalise rahuldamise kohta;

2) kolmas isik, kui vaidlustuskomisjon on teinud käesoleva seaduse § 126 lõike 1 punktis 5 nimetatud

otsuse;

3) hankija, kui vaidlustuskomisjon on teinud käesoleva seaduse § 126 lõike 1 punktis 5 või 6

nimetatud otsuse."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

20. Üldkogul tekkis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi üleantud asja arutades kahtlus, et

lisaks Tallinna Ringkonnakohtu otsuses põhiseadusega vastuolus olevateks tunnistatud sätetele võib

põhiseadusega vastuolus olla ka RHS § 129 lõige 1. Menetlusosaliste ärakuulamiseks paluti neil

avaldada selle kohta oma arvamust, mida menetlusosalised ka tegid. Seda arvestades analüüsib

üldkogu esmalt, kas Riigikohtul on võimalik kontrollida käesolevas menetluses RHS § 129 lõike 1

põhiseadusele vastavust (I). Seejärel hindab üldkogu RHS § 129 lõike 1 vastavust põhiseadusele (II).

Viimasena teeb üldkogu otsuse selle sätte kehtivuse ja Tallinna Ringkonnakohtu taotluse

läbivaatamise kohta (III).

I

21. PS § 15 lõike 1 teine lause annab igaühele õiguse nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes

asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. PS § 15

lõikes 2 on sätestatud kohtute pädevus ja kohustus tuvastada seaduse, muu õigusakti või toimingu

vastuolu põhiseadusega. Tulenevalt PS § 15 lõikest 2 on kohtul kohustus järgida põhiseadust ja

tunnistada põhiseaduse vastaseks mis tahes seadus, muu õigusakt või toiming, mis on põhiseadusega

vastuolus kas selles sätestatud õiguste või vabaduste rikkumise tõttu või muul viisil.

See tähendab, et iga kohus peab kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele

vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused. Kohus peab seda tegema ka omal algatusel, mitte

ainult siis, kui mõni menetlusosalistest seda taotleb. Seega on kohtuasja lahendav kohus ja Riigikohus

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna PS § 149 lõike 3 teise lause tähenduses pädev kontrollima ka

selliste sätete vastavust põhiseadusele, mille põhiseadusele vastavust menetlusosalised kahtluse alla

ei ole seadnud.

22. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna kohustatud muu hulgas kontrollima, kas

põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse on esitanud selleks pädev kohus, isik või organ. Kuigi

menetlusosalised võivad taotluse lubatavuse kohta vastuväiteid esitada, peab Riigikohus talle esitatud

taotluse menetluslikku lubatavust kontrollima eelkõige omal algatusel. Seda tehes peab ta lähtuma

kehtivatest menetlusseadustest, aga ka põhiseadusest. Ka menetluslike küsimuste otsustamisel on

kohus seotud kohustusega järgida põhiseadust ja sellega kooskõlas olevaid seadusi ning peab teiste

sätete seas lähtuma PS § 3 lõike 1 esimesest lausest, PS §-st 14, PS § 15 lõikest 2, PS § 146 teisest

lausest ja PS §-st 152.

Riigikohus peab seega veenduma, et säte, mis annab õiguse esitada põhiseaduslikkuse järelevalve

taotluse, on ise kooskõlas põhiseadusega. Kui selline norm ei ole põhiseadusega kooskõlas, siis ei või

Riigikohus esitatud taotlust läbi vaadata. Kui Riigikohus ei võiks kontrollida talle taotluse

esitamiseks õigust andva normi põhiseaduspärasust, siis peaks ta sellise normi kehtivuse korral läbi

vaatama ka taotluse, mille on mõne sätte kehtetuks tunnistamiseks esitanud näiteks kohtuväline

vaidluste lahendamise organ.

23. Kohtusüsteemis on pädevus algatada konkreetse normikontrollina toimuv põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus sellel kohtul, kellel on õigus lahendada vastavat põhivaidlust. Säte, mis

võimaldab kindlal kohtul talle esitatud hagi või kaebust sisuliselt läbi vaadata, annab sellele kohtule

ka pädevuse jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt kohtuasja lahendamisel kohaldamata ja

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kui sellise sätte vastuolu tõttu põhiseadusega hagi

või kaebust menetleda ei ole võimalik, siis ei ole ka vaidlust, mille raames oleks võimalik esitada

põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Riigikohtul on õigus ja kohustus kontrollida, kas kohtule

esitatud kaebus oli menetlusnormide kohaselt lubatav.

24. Käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja aluseks olevas kohtuasjas oli vaidlustuskomisjoni

otsuse peale esitatud kaebuse apellatsioonkaebusena käsitamise ja ringkonnakohtu menetlusse

võtmise aluseks RHS § 129 lõige 1. Ringkonnakohtule andis pädevuse selle kaebuse lahendamiseks

just see säte, mis on erisäte võrreldes halduskohtumenetluse seadustiku kohtusse pöördumise

üldsätetega.

25. Kuna ükski muu säte peale RHS § 129 lõike 1 ei võimaldanud ringkonnakohtul

vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust lahendada, siis oleks ta selle sätte põhiseadusega

vastuolu korral pidanud keelduma niisuguse kaebuse menetlusse võtmisest. Vaidlustuskomisjoni

otsuse peale esitatud kaebust oleks RHS § 129 lõike 1 puudumise korral pidanud lahendama

halduskohus.

26. Käesolevas kohtuasjas tekkisidki Riigikohtu üldkogul kahtlused, kas RHS § 129 lõige 1 on

põhiseadusega kooskõlas. Kõnesolev säte ei pruugi üldkogu arvates vastata põhiseaduse

XIII peatükis kohtusüsteemi ülesehitust sätestavatele paragrahvidele. Üldkogu hinnangul on nende

sätete eesmärk kirjeldada, milline peab olema põhiseaduse mõttes isikute õiguste õiglase ja tõhusa

kaitse menetlus, mille olemasolu on üks õigusriigi põhitunnuseid. Kohtumenetluse õigluse ja

tõhususe eeldus on seega selle kooskõla põhiseaduses sätestatud menetlusteega. Riigikohtu üldkogul

on kohustus seda vastavust kontrollida.

27. RHS § 129 lõike 1 põhiseadusele vastavuse hindamist ei takista asjaolu, et riigihankevaidluste

lahendamise institutsioonilist raamistikku reguleerivad ka eespool viidatud direktiiv 89/665 ja

Euroopa Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiiv 92/13/EMÜ vee-, energia-, transpordi- ja

telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade

kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 76, lk 14; ELT eriväljaanne

06/01, lk 315).

Need direktiivid jätavad riigihankevaidluste lahendamiseks pädeva institutsiooni valikul ja

vaidlustusmenetluse kindlaksmääramisel liikmesriigile laia otsustusvabaduse, mille kasutamisel on

seadusandja seotud Eesti põhiseadusega. Riigihankevaidluste lahendamiseks kehtestatav kord peab

lisaks EL-i õigusele olema kooskõlas ka Eesti põhiseadusega (vt selle kohta Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. juuni 2008. aasta määrus kohtuasjas 3-4-1-5-08,

punkt 36).

28. Üldkogu leiab eelnevale tuginedes, et RHS § 129 lõike 1 põhiseadusele vastavuse kontroll on

käesolevas asjas võimalik ja põhjendatud.

II

29. RHS § 129 lõige 1 sätestab halduskohtumenetluse erisused riigihankevaidluste lahendamisel.

Tegemist on valdkonnaga, mis kuulub olemuselt kohtumenetluse seaduste reguleerimisesemesse.

Kohtumenetluse seadused on nimetatud PS § 104 lõike 2 punktis 14 kui konstitutsioonilised

seadused, mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Põhiseaduse

rakendamise seaduse § 3 lõike 6 kohaselt tähendab Riigikogu koosseisu häälteenamus, et poolt

hääletab üle poole Riigikogu koosseisust.

30. Riigihangete seadust ega selle reguleerimiseset ei ole nimetatud PS § 104 lõike 2 loetelus. Selle

akti vastuvõtmiseks ei ole vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Riigihangete seaduse

seletuskirjas märgiti siiski, et kuivõrd eelnõuga sekkutakse halduskohtumenetlusse, siis vajab eelnõu

põhiseaduse § 104 lõike 2 punktist 14 tulenevalt vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Riigihangete seaduse eelnõu lõpphääletusel hääletas seaduse vastuvõtmise poolt 67 saadikut.

Järelikult võeti seadus vastu Riigikogu koosseisu häälteenamusega.

Üldkogu hinnangul on PS § 104 lõike 2 punktist 14 tulenev menetluslik nõue RHS § 129 lõike 1

puhul seetõttu täidetud. Selguse huvides tuleks siiski eelistada, et sarnane regulatsioon paikneks

vahetult kohtumenetlust reguleerivas õigusaktis.

31. RHS § 129 lõige 1 on aga vastuolus PS § 149 lõikega 2, mille kohaselt "[r]ingkonnakohtud on

teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid".

RHS § 129 lõige 1 kohustab ringkonnakohut vaatama RHS § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjades

tekkinud riigihankevaidlusi läbi esimese kohtuastmena. Selline kord ei ole kooskõlas ringkonnakohtu

põhiseadusliku staatusega teise astme kohtuna.

Lisaks kohustab see säte vaatama apellatsiooni korras läbi vaidlustuskomisjoni otsuseid.

Vaidlustuskomisjon ei ole PS § 149 lõikes 2 nimetatud esimese astme kohus, mille otsuseid

ringkonnakohus põhiseaduse kohaselt apellatsiooni korras läbi vaatab. Vaidlustuskomisjon on

kohtuväliselt vaidlusi lahendav haldusorgan. Kuigi teatud liiki haldusvaidluste lahendamise

kohustuse panemine haldusorganile ei ole üldkogu hinnangul põhiseadusega vastuolus, ei ole selline

haldusorgan osa PS §-s 148 kirjeldatud kohtusüsteemist. Vaidlustuskomisjoni liikmed on oma otsuste

langetamisel sarnaselt kohtunikega sõltumatud ja nende sõltumatuse tagatised kattuvad osaliselt

kohtunike omadega (vt RHS § 119), kuid neid ei saa siiski pidada kohtunikeks PS § 147 tähenduses.

Vaidlustuskomisjoni liikmeid ei nimetata ametisse eluks ajaks. Lisaks ei ole nende ametisse

nimetamisel tagatud sõltumatus täitevvõimust, nagu see on PS § 150 kohaselt tagatud kohtunike

puhul. Vaidlustuskomisjonis toimuv haldusmenetlus ei ole ka menetlusosalistele tagatud

menetluslikelt garantiidelt võrreldav kohtumenetlusega.

32. RHS § 129 lõige 1 on vastuolus ka PS § 149 lõikega 1, mis sätestab, et "[m]aa- ja linnakohtud

ning halduskohtud on esimese astme kohtud". RHS § 129 lg 1 välistab RHS § 117 lõigetes 2 ja 3

nimetatud riigihankeasjades halduskohtusse pöördumise. Riigihankeid puudutavad kohtuasjad

algavad seetõttu teise astme kohtust. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste lahendamise

menetlusest ei vasta PS § 149 lõikes 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kohtuasjad algavad

esimese astme kohtust.

33. Samuti on esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest vastuolus PS § 146

esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus.

PS §-s 4 on väljendatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Niisuguse seaduse

vastuvõtmine, millega halduskohus välistatakse kindlate kohtuasjade lahendamisest selliselt, et

halduskohtu asemel asub neid vaidlusi lahendama haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu

põhiseaduses sätestatud pädevuse kitsendamist.

III

34. Eeltoodu põhjal tunnistab üldkogu RHS § 129 lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks.

Niisugune otsus ei mõjuta hankija tegevuse vaidlustamist kohustuslikus kohtueelses menetluses

vaidlustuskomisjonis ega vaidlustuskomisjoni otsuse peale kohtusse pöördumise regulatsiooni, mis

on sätestatud RHS § 129 lõigetes 2, 3 ja 4.

35. RHS § 129 lõike 1 vastuolu tõttu põhiseadusega ei olnud ringkonnakohtul pädevust vaadata läbi

vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu ei olnud tal ka pädevust esitada seda

kaebust sisuliselt lahendades põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Niisuguses olukorras ei saa

üldkogu Tallinna Ringkonnakohtu otsuses põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ja

kohaldamata jäetud sätete osas põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi

vaadata.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa,

Jaak Luik, Priit Pikamäe?Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu