3-1-1-19-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-19-09

Otsuse kuupäev

22. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi V. J. süüdistuses KrK § 161 ja KarS § 184 lg 2 p 2, § 294 lg 2 p 1

ning § 315 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 1-05-983

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

25. märts 2009

Istungil osalenud isikud

V. J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid ja riigiprokurör Laura Vaik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2008. a kohtuotsus V. J. süüditunnistamises ja karistamises KrK

§ 161 järgi.

2. Mõista V. J. KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

3. Täpsustada Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2008. a kohtuotsust, asendades selle põhiosa p-s 2.3 narkootilise

aine käitlemise ajana märgitud aastaarvu 1993 aastaarvuga 2003 ja lugedes V. J. kandmata karistusest tingimisi

vabastatuks 3-aastase katseajaga KarS § 73 alusel.

4. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas 29. detsembri 2006. a otsusega kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

Harju Maakohtu 15. märtsi 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2006. a otsused kriminaalasjas V. J.-i süüdistuses

KarS § 184 lg 2 p 2, § 289, § 294 lg 2 p 1 ja § 315 järgi ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-06, RT III 2007, 2, 14).

2. Kriminaalasja uuel arutamisel süüdistati V. J.-it KrK § 161 (KarS § 289, KarS § 3161), KarS § 184 lg 2 p 2, § 315 ja § 294

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

2.1 KrK § 161 (KarS § 289, KarS § 3161) järgi süüdistati V. J.-it järgmise teo toimepanemises.

V. J. töötas alates 1. aprillist 2002 Keskkriminaalpolitsei narkokuritegude osakonna ülem-komissari ametikohal, s.t oli

ametiisik KarS § 288 mõttes. 21. juunil 2002 sai V. J. Keskkriminaalpolitsei ametniku M. I. käest rahvusvahelise koostöö

raames Keskkriminaalpolitseile edastatud materjalid, mis sisaldasid jälitusinformatsiooni Soome Keskkriminaalpolitsei

narkokuritegevuse vastase politseioperatsiooni "Juliett" kohta. Nähes, et politseioperatsiooni dokumentatsiooni esimesel lehel

paikneval ebaseaduslikku narkokaubandust kujutaval skeemil on I. P.-d seostatud Soome Keskkriminaalpolitseile huvi pakkuva

isiku T. T.-ga, teatas V. J. 21. juunil 2002 Tallinnas Kristiine Kaubanduskeskuse parklas I. P.-le, et Soome

Keskkriminaalpolitsei uurib T. T. võimalikku ebaseaduslikku tegevust ning soovitas I. P.-l T. T.-ga lähiajal mitte suhelda.

I. P. edastas saadud informatsiooni samal päeval telefoni teel T. T.-le, kes omakorda teavitas sellest oma kuriteokaaslasi. Selle

tagajärjel Soome Keskkriminaalpolitsei riikliku tähtsusega politseioperatsioon "J." ebaõnnestus.

Süüdistuse kohaselt rikkus V. J. eelkirjeldatud käitumisega 12. oktoobril 1995. a jõustunud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Soome

Vabariigi Valitsuse vahelise kuritegude tõkestamise alase koostöölepingu artikli 1 punktist 1, punkti 3 alapunktist h ja artikli 10

punktist 1 tulenevaid nõudeid. Samuti oli V. J.-i tegevus vastuolus Politseiseaduse (PolS) § 5 lg-ga 2 ja Politseiameti

peadirektori 4. jaanuari 2002. a käskkirjaga nr 2 kinnitatud "Politseiasutuste ühtse asjaajamiskorra" punkti 418 alapunktidega 5

ja 19 ning sama korra punktidega 426 ja 427.

Osutatud rikkumisega tekitas V. J. olulise kahju Eesti Vabariigi huvidele, mis seisnes alljärgnevas: ta seadis kahtluse alla kogu

Keskkriminaalpolitsei aususe ja usaldusväärsuse ning riigivõimu usaldusväärsuse, samuti kahjustas ta Eesti Vabariigi mainet

rahvusvahelises plaanis, rikkudes Soome Vabariigiga sõlmitud koostöölepingut rahvusvahelise narkokuritegevusega

võitlemises, tekitades politseioperatsiooni "J." nurjamisega olulise kahju Soome Keskkriminaalpolitsei ja Soome Vabariigi

huvidele võitluses rahvusvahelise kuritegevusega.

V. J.-i eeltoodud käitumine oli ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 süüdistuse kohaselt karistatav KarS

§ 289 järgi ja alates 15. märtsist 2007 KarS § 3161 järgi.

2.2 KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdistati V. J.-it selles, et ta ostis 2003. a kevadel R. P.-lt 50 000 krooni eest 100 grammi kokaiini

ning müüs selle 60 000 krooni eest edasi I. P.-le. Samuti ostis V. J. 2003. a suvel R. P.-lt 50 000 krooni eest 100 grammi

kokaiini ning müüs selle 60 000 krooni eest edasi I. P.-le.

Sotsiaalministri 4. novembri 1997. a määruse nr 39 lisa 2 kohaselt kuulub kokaiin narkootiliste ainete II nimekirja, milles

loetletud ainete käitlemine on lubatud vaid erijuhtudel. Teo toimepanemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 27. novembri

1997. a määruse nr 229 kohaselt loeti kokaiini puhul suureks koguseks 1 gramm.

2.3 KarS § 315 järgi süüdistati V. J.it selles, et tema, olles jälitustegevuse seaduse (JTS) § 6 lg 1 p-s 2 nimetatud jälitusasutuse

ametnik, kellel oli jälitustegevuseks ning teabe varjatud kogumiseks seadusest tulenev õigus, kuritarvitas oma ametiseisundist

tulenevaid võimalusi järgmiselt:

1) 6. augustil 2003 tellis V. J. oma tuttava R. P. palvel Keskkriminaalpolitsei töötaja kaudu

telefoninumbri X kõneeristuse, mille ta edastas R. P.-le;

2) 28. juunil 2004 tuvastas V. J. oma alluva kaudu R. P. palvel telefoninumbri Y kasutaja ja edastas

saadud informatsiooni R. P.-le.

Kirjeldatud tegude toimepanemise ajal olid need käsitatavad JTS § 12 lg 1 p-s 5 nimetatud jälituse eritoimingutena. Kummalgi

süüdistuses märgitud juhul ei esinenud JTS §-s 9 sätestatud jälitustegevuse alustamise ajendeid.

2.4 KarS § 294 lg 2 p 1 järgi süüdistati V. J.-it selles, et tema, olles ametiisik KarS § 288 mõttes:

1) tellis Keskkriminaalpolitsei töötaja kaudu 6. augustil 2003 R. P. palvel telefoninumbri X

kõneeristuse ja edastas selle R. P.-le;

2) kontrollis 6. aprillil 2004 R. P. palvel politsei infosüsteemist KAIRI R. P. venna kohta talletatud

andmeid ning edastas need R. P.-le;

3) tuvastas 14. juunil 2004 talle alluva isiku kaudu R. P. palvel E. J. aadressi, kasutades selleks

politsei infosüsteemi KAIRI, ning edastas saadud informatsiooni R. P.-le;

4) tuvastas 28. juunil 2004 talle alluva isiku kaudu R. P. palvel telefoninumbri Y kasutaja ja edastas

saadud informatsiooni R. P.-le;

5) kontrollis 1. märtsil 2004 politsei infosüsteemist KAIRI M. O. kohta talletatud andmeid ja edastas

need R. P.-le;

6) kontrollis 26. oktoobril 2004 R. P. palvel politsei infosüsteemist KAIRI, kas R. P. kohta on

politseiandmebaasidesse sisestatud sellist informatsiooni, mis tekitaks R. P.-le takistusi Eesti Vabariigi

riigipiiri ületamisel, ja edastas saadud andmed R. P.-le;

7) kontrollis 1. novembril 2004 R. P. palvel politsei infosüsteemist KAIRI A. P. kohta talletatud

andmeid ning edastas need R. P.-le;

8) tuvastas 2. novembril 2004 R. P. palvel politsei infosüsteemist KAIRI registreerimis-märke ZZZ

ZZZ ja WWW WWW kandnud sõidukite omanikke, et selgitada välja, kas need sõidukid võivad

kuuluda mõnele jälitusametkonnale, kes võib tunda ametialast huvi R. P. vastu. V. J. teavitas R. P., et

kuna kontrollitud registreerimismärgid ei ole registrisse kantud, siis on tegemist varinumbritega, mis

võivad kuuluda kas Kaitsepolitseiametile või Maksu- ja Tolliametile. Selle informatsiooni alusel

helistas R. P. oma tuttavatele P. V-le ja A. K.-le ning andis korralduse, et nad müüksid P.us narkootilisi

aineid ainult usaldusväärsetele isikutele ning oleksid narkootilist ainet käideldes ettevaatlikud. Sellest

teabest lähtudes hävitas P. V. tema käes hoiul olnud narkootilise aine enne kui politsei ta tabas.

Kõneeristuse ja telefoninumbrite kasutajate tuvastamisega rikkus V. J. JTS § 12 lg 1 p 5 ja § 9 nõudeid. Politsei infosüsteemist

KAIRI saadud andmete edastamine R. P.-le oli vastuolus Politseipeadirektori 14. juuni 2004. a käskkirjaga nr 141 kinnitatud

"Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord" punktiga 62 ja PolS § 5 lg-ga 2.

Vastutasuks politsei- ja muudest andmebaasidest pärineva ametialase informatsiooni edastamise, s.o seadusega mittelubatud

teo toimepanemise eest, R. P.:

1) võimaldas V. J.-il tasuta kasutada R. P. kasutuses olnud väikebussi Hyundai Trajet (2003. a suvel)

ja sõiduautot Opel Vectra (14. juunist 2004 kuni 9. märtsini 2005);

2) võimaldas V. J.-il 16.-17. juulil ja 31. juulist 1. augustini 2004 kasutada tema kasutuses olnud

korterit Pärnus.

3. Harju Maakohtu 26. juuni 2008. a otsusega tunnistati V. J. süüdi KarS § 315 ja § 184 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati

vangistusega vastavalt 6 kuuks ja 3 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus V. J.-le liitkaristuseks 3 aastat ja 3 kuud

vangistust, arvates sellest KarS § 68 lg 1 alusel maha 1 aasta 8 kuu ja 25 päeva pikkuse eelvangistusaja. KarS § 73 lg 3 alusel

jättis maakohus mõistetud vangistuse tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Süüdistuses KrK § 161 (KarS § 289,

§ 3161) ja § 294 lg 2 p 1 järgi mõistis maakohus V. J.-i õigeks. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1 Seoses V. J.-le KrK § 161 (KarS § 289 ja § 3161) järgi esitatud süüdistusega asus maakohus seisukohale, et V. J.-le

süüksarvatud tegu ei vasta ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamisel jõustunud KarS § 3161 tunnustele.

Maakohus märkis, et KarS § 3161 dispositsioon on blanketne, sätestades vastutuse muu hulgas jälitusmenetluse andmete

ebaseadusliku avaldamise eest. Teo toimepanemise ajal kehtinud JTS § 2 lg 1 sätestas, et jälitustegevus on sama seaduse §-s 6

sätestatud jälitusametkondade avalik ja salajane tegevus jälitustegevuse seaduses sätestatud juhtudel ja korras. JTS § 10

kohaselt alustatakse jälitusmenetlust jälitusmenetluse alustamise ajendi olemasolu korral jälitusametkonna juhi või tema

käskkirjaga volitatud ametniku motiveeritud otsusega. Kohtule pole esitatud ülaltoodud alusel vastu võetud jälitusametkonna

juhi või pädeva ametniku otsust jälitustegevuse alustamiseks seoses Soome Vabariigi taotlusega. Rahvusvaheline

politseioperatsioon ei ole võrdsustatav jälitusmenetlusega JTS § 2 ja KarS § 3161 mõttes. Kuna KarS § 5 lg 2 kohaselt on

seadusel, mis välistab teo karistatavuse, tagasiulatuv jõud, tuleb V. J. selles süüdistuses õigeks mõista.

3.2 Maakohus leidis, et V. J.-i süü talle KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses on tõendatud. V. J.-i ütlused, mille

kohaselt ei tea ta narkootilise aine käitlemisest süüdistuses märgitud asjaoludel midagi, on ümber lükatud tunnistajate I. P. ja R.

P. ütlustega, samuti tõendite hulka kuuluva võlanimekirjaga ning I. P. poolt V. J.-le saadetud e-kirjaga. Hinnates tunnistajate R.

P. ja I. P. ütluste usaldusväärsust, märkis kohus, et need on kattuvad, kusjuures R. P. ja I. P. ei tunne teineteist, mistõttu puudus

neil võimalus ütlusi kooskõlastada.

3.3 Kohus leidis samuti, et V. J. on süüdi talle KarS § 315 järgi esitatud süüdistuses. JTS § 2 lg 2 kohaselt on jälitustegevus,

mida teostavad jälitusametkonnad, kuid mida ei teostata jälitustegevuse seaduses ettenähtud juhtudel ja korras või mis ei järgi

jälitustegevuse seaduses sätestatud jälitustegevuse eesmärki, ebaseaduslik. Kõneeristuse tellimine ja telefoninumbri kasutaja

tuvastamine on JTS § 12 lg 1 p 5 kohaselt jälituse eritoimingud, mille tegemine on lubatud üksnes JTS §-s 9 toodud ajenditel,

mida süüdistuses kirjeldatud juhtumitel ei olnud. Seega vastab V. J.i käitumine KarS § 315 koosseisule. Kohus ei lugenud

usaldusväärseks V. J.i ütlusi selle kohta, et ta hankis süüdistuses märgitud andmeid R. P. kui politseiinformaatori turvalisuse

kaitseks.

3.4 Seoses V. J.-le KarS § 294 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistusega luges maakohus tuvastatuks, et V. J. edastas R. P.-le kaheksal

korral süüdistuses märgitud informatsiooni. Kõigil juhtudel puudutas informatsioon kolmandaid isikuid või edastati

politseiseadust ja Politseipeadirektori 14. juuni 2004. a käskkirja rikkudes. Osutatud käskkirja punkti 62 kohaselt oli

infosüsteemi kasutajal keelatud anda andmebaasis KAIRI olevat teavet edasi kolmandatele isikutele. PolS § 5 lg 2 kohaselt ei

kuulu avalikustamisele riiklikke ja teenistuslikke ning organisatsioonide ja isikute ärisaladusi sisaldavad andmed, eraelu

puudutavad andmed, samuti politsei ametialase tegevuse käigus saadud andmed, mis võivad kahjustada kodanike au ja

väärikust või raskendada kuritegude avastamist või soodustada kuritegevust. Samas leidis kohus, et altkäemaksu saamine V. J.-

i poolt ei ole tõendatud. Kohtulikul uurimisel tuvastati, et V. J. ja R. P. ei suhelnud mitte üksnes kui politseiametnik ja

informaator, vaid ka kui head sõbrad. Puuduvad tõendid selle kohta, et R. P. oleks V. J.-le sõiduautot või korterit kasutada

andes pidanud silmas võimalust selle abil mingit soodustust saada. Samuti ei ole prokurör tõendanud, et nende hüvede saamine

mõjutas V. J.-it R. P.-le ebaseaduslikult infot edastama. Altkäemaksu võtmise subjektiivne külg eeldab tahtlust nii saadava

hüve vastuvõtmise kui teostatava ebaseadusliku teo suhtes. Isik peab tajuma, et pakutav hüve ja tema poolt toime pandud

ebaseaduslik tegu on põhjuslikus seoses.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. J.i kaitsja Rein Laid ja prokurör Laura Vaik. Kaitsja apellatsioonis

taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. J. tunnistati süüdi KarS § 315 ja § 184 lg 2 p 2 järgi, ja paluti V. J.

nimetatud kuritegudes õigeks mõista. Prokurör taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist, paludes tunnistada V. J. süüdi ja

karistada teda KarS § 294 lg 2 p 1 järgi vangistusega 2 aastaks ning KrK § 161 (KarS § 289 ja § 3161) järgi vangistusega 1

aastaks ning liita need karistused KarS § 64 lg 1 alusel maakohtu otsusega mõistetud karistustega. Mõistetava liitkaristuse

palus prokurör KarS § 73 alusel tingimuslikult kohaldamata jätta.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2008. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega V. J. oli KarS § 294 lg 2 p 1

ja KrK § 161 järgi õigeks mõistetud. Samuti tühistati maakohtu otsus V. J.-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

Ringkonnakohus tunnistas V. J.-i süüdi ka KrK § 161 ja KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ning mõistis talle kummagi paragrahvi järgi

2-aastase vangistuse. KarS § 64 lg 1 alusel liitis ringkonnakohus nendele karistustele maakohtu mõistetud karistused, mõistes

V. J.-le liitkaristusena vangistuse 4 aastaks. Karistuse kandmata osaks luges kohus 2 aastat 3 kuud ja 5 päeva vangistust, mis

jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Muus osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud. Apellatsioonikohtu

põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et V. J.-i poolt I. P.-le informatsiooni ebaseaduslik edastamine Soome Keskkriminaalpolitsei

politseioperatsiooni "Juliett" kohta vastab nii teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 161 kui ka hiljem seda kuriteokoosseisu

asendanud KarS § 289 ja § 3161 tunnustele.

5.1.1 On tuvastatud, et Soome Keskkriminaalpolitsei informeeris Eesti Keskkriminaalpolitseid politseioperatsioonist "Juliett"

mõned päevad enne seda kui oli planeeritud alustada isikute kinnipidamist. Tegemist oli mitteametliku jälitusinfoga, mida

politseis ei registreeritud. Muu hulgas kajastus selles teave isikute kohta, kelle suhtes politseioperatsioon läbi viiakse, ja nende

suhetest teiste isikutega. V. J., saades 20. või 21. juunil 2002 eelseisvast politseioperatsioonist teada, soovitas samal päeval

oma tuttaval I. P.-l lõpetada suhted T. T.-ga. Saadud teabe edastas I. P. telefoni teel ja mõni päev hiljem vahetu kohtumise

käigus T. T.-le. T. T. omakorda edastas teabe oma kaasosalistele Soomes. Sellise infolekke tagajärjel politseioperatsioon

"Juliett" nurjus.

5.1.2 Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et V. J. tuleb õigeks mõista, sest politseioperatsiooni "Juliett"

puhul ei olnud vastu võetud jälitusametkonna juhi või pädeva ametniku otsust jälitustegevuse alustamiseks.

Politseioperatsiooni "Juliett" juhtorganiks oli Soome Keskkriminaalpolitsei. V. J. oli oma ametiseisundist tulenevalt teadlik, et

talle teatavaks saanud teave põhineb valdavalt Soomes läbiviidud jälitusmenetlusel ning selle regulatsioon Eestis ja Soomes on

sisuliselt kattuvad. On mõeldamatu, et Eesti jälitusametkonna juht või pädev ametnik otsustab teises riigis läbiviidava

jälitusmenetluse üle või et Soome ametivõimud alustavad menetlust JTS § 10 kohaselt. Pealegi avaldas V. J. rahvusvahelise

koostööleppe alusel Soome Keskkriminaalpolitseilt Eesti politseile ametiülesannete täitmiseks edastatud jälitusinformatsiooni

enne, kui Eestis jõuti kriminaal- või jälitusmenetluse alustamine otsustada. Jälitustegevuse organiseerimise ja taktika kohta

käivad andmed ei kuulu JTS § 5 lg 2 kohaselt avaldamisele. KarS §-s 3161 sätestatud kriminaalõiguslik kaitse peab laienema

ka Eesti Vabariigi õiguskaitseorganitele saadetud õigusabitaotlustes esitatud informatsioonile.

5.1.3 Edastades I. P.-le teavet politseioperatsiooni "J." kohta, rikkus V. J. Eesti Vabariigi Valitsuse ja Soome Vabariigi Valitsuse

vahelise 12. oktoobril 1995. a kehtima hakanud lepingu artikli 1 punkti 1, punkti 3 alapunkti h ja artikli 10 punkti 1, PolS § 5

lg-t 2 ning Politseiameti peadirektori 4. jaanuari 2002. a käskkirjaga nr 2 kinnitatud "Politseiasutuste ühtse asjaajamiskorra"

p 418 alapunktide 5 ja 19, p 426 ja p 427 nõudeid. Rikkumise tagajärjel tekitati oluline kahju Eesti Vabariigi huvidele: kahtluse

alla seati kogu keskkriminaalpolitsei ausus ja usaldusväärsus ja riigivõimu usaldusväärsus, kahjustati Eesti Vabariigi mainet

rahvusvahelises plaanis, rikuti Soome Vabariigiga sõlmitud koostöölepingut ja tekitati oluline kahju Soome

Keskkriminaalpolitsei ning Soome Vabariigi huvidele võitluses rahvusvahelise narko-kuritegevusega. Riikidevaheline koostöö

kõnesoleva politseioperatsiooni raames katkestati.

5.1.4 KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul hõlmab tahtlus üksnes tegu - piisab, et süüdlane saab aru oma tegevuse

laadist. Seega, kui ametiisik paneb toime teo, mööndes, et seadus seda keelab, ongi tegemist ametiseisundi ärakasutamisega

KrK § 161 tähenduses. Tahtlus ei hõlma tagajärge, see võib olla tekitatud ka ettevaatamatusest.

5.2 V. J.i süüditunnistamine KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on kooskõlas olemasolevate tõenditega. Vastab tõele, et V. J.-i

süüditunnistamine narkootilise aine käitlemises tugineb olulisel määral V. J.-le narkootilist ainet müünud R. P. ja sama ainet V.

J.-lt ostnud I. P. ütlustele. Käideldud narkootilist ainet pole leitud ega selle edasist kulgemist kindlaks tehtud. Kaitsja väide, et

R. P. ja I. P. V. J.-it süüstavad ütlused on antud vastutasuna selle eest, et prokurör teeks nendele menetluslikult soodsaid

otsuseid, on oletuslik. R. P. on süüdi tunnistatud ja ta kannab vabadusekaotuslikku karistust selle sama narkootilise aine

korduva suures koguses müümise eest V. J.-le. Iseenda ja V. J.-i vastu ütlusi andes raskendas R. P. enda olukorda. I. P. suhtes

lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 205 lg 1 alusel seoses temalt tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja arvamusega, et uurimisorganiga koostööd teinud isikute antud ütlused on ebatõesed. I. P.

suhtes lõpetati kriminaalmenetlus seaduslikul alusel ja kriminaalmenetluse lõpetamine iseenesest ei tähenda, et I. P. ütlused ei

vasta tõele. Enda ja V. J.-i süüd kinnitavaid ütlusi andis ta esmalt Ühendkuningriigi ja hiljem Eesti ametivõimudele enne seda,

kui ta nõustus kriminaalmenetluse lõpetamisega. Puuduvad ka andmed, et R. P. ja I. P. teineteist tundsid, seega puudus neil

võimalus omavahel ütlustes kokku leppida.

5.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega V. J.-i süüditunnistamisel KarS § 315 järgi. Infopäringute tegemine

polnud ajendatud teenistushuvist, vaid R. P. isiklikust huvist. Kinnitused, et taoline teabe hankimine on politseis tavapärane, ei

õigusta kõrges politseiametis töötanud V. J.-it. Väited ohust politseiinformaatori R. P. turvalisusele on paljasõnalised,

kriminaalasjas puuduvad seda ohtu kinnitavad tõendid. Pealegi ei ole politseiinformaatori turvalisuse tagamine JTS § 9

kohaselt jälitustegevuse ajendiks. Informaatori turvalisuse tagamise ja temaga usaldusliku suhte loomise nõuded ei anna

ametnikule õigust seadust rikkuda. Tegelik põhjus, miks V. J. hankis teavet R. P.-le, on teada üksnes V. J.ile endale. Võimalik,

et teda ajendas seda tegema sõprus.

5.4 Mõistes V. J.-i KarS § 294 lg 2 p 1 järgi õigeks, kohaldas maakohus vääralt seadust. Ringkonnakohtu hinnangul on

jälitustoimingu protokollis kajastatud V. J.-i ja R. P. omavahelisest kõnelusest aru saada, et V. J. hangib teavet R. P.-le

ebaseaduslikult, ta peab selleks kaasama teisi töötajaid ja vastama nende küsimustele. R. P. viitab seepeale võimalusele oma

autot kasutada või autole rehve tuua. Faktiliselt järgnes sellisele vestlusele teabe ebaseaduslik väljaselgitamine V. J.-i poolt ja

selle edastamine R. P.-le. Seega oli hüve (autode ja korteri kasutamine) ja teabe hankimine omavahel otseselt seotud. Tähtsust

ei ole sellel, kas nende hüvede andmine oli R. P.-le koormav või mitte.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. J.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi R. Laid, kes palub

ringkonnakohtu ja maakohtu otsused V. J.-i süüditunnistamises ja karistamises täies ulatuses tühistada ja saata kriminaalasja

uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Oma taotlust põhjendab kassaator kokkuvõtlikult järgmiselt.

6.1 Tunnistades V. J.-i süüdi KrK § 161 järgi, ei ole ringkonnakohus otsuses kajastanud tõendeid ja nende analüüsi, mille alusel

on kuriteo faktilised asjaolud tuvastatud. Seetõttu puudub ringkonnakohtu otsuses selles osas põhjendus ja tegemist on KrMS

§ 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Samuti on ringkonnakohus, leides, et V. J.ile

süüdistuses etteheidetud tegu on pärast ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamist jätkuvalt kuriteona

karistatav KarS § 3161 järgi, tõlgendanud vääralt materiaalõigust. Käesolevas asjas ei saa rääkida jälitusmenetluse andmete

avaldamisest, sest politseioperatsiooni "J." osas puudus jälitusametkonna juhi või pädeva ametniku otsus jälitustegevuse

alustamiseks seoses Soome Vabariigi taotlusega. Ringkonnakohtu märgitu, et kriminaalõiguslik kaitse peab laienema ka Eesti

õiguskaitseorganitele saadetud õigusabitaotlustes esitatud informatsiooni suhtes juba enne jälitus- või kriminaalmenetluse

alustamist, saab olla üksnes ringkonnakohtu õigusteoreetiline soov, mitte aga kriminaalvastutuse kohaldamise alus.

6.2 V. J..it KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistades rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. V. J.-i

süüditunnistamine KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tugineb ainult R. P. ja I. P. ütlustel. Seejuures olid nii R. P. kui ka I. P. kohtus antud

ütlused umbmäärased ja lünklikud ning neid ei saa pidada usaldusväärseteks. Kriminaalasjas ei ole välja selgitatud, kust ja

kellelt R. P. väidetavalt V. J.-le üleantud kokaiini sai ning kellele I. P. kokaiini Soome saatmiseks andis. Samuti on asjas

kahtlus, kas R. P. ja I. P. andsid ütlusi vabatahtlikult. Maakohus viitas V. J.-i süüditunnistamisel ka I. P. poolt V. J.-le saadetud

e-kirjale, kuid kaitsja hinnangul jääb arusaamatuks, milliseid asjaolusid ja kuidas see e-kiri tõendab. Maakohus nimetas, et

tugineb järelduste tegemisel ka asitõendile - võlanimekirjale, samas on jäetud põhistamata, kuidas see võlanimekiri tõendab V.

J.-i süüd KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Samuti ei pööranud ringkonnakohus tähelepanu

kaitsja väidetele võlanimekirja ebausaldusväärsuse kohta. Kohtud jätsid märkamata asjaolu, et I. P. poolt väidetavalt Soome

saadetud ja seal konfiskeeritud kokaiinikogust ei ole Soome õiguskaitseorganite poolt aastatel 2002-2003 fikseeritud ega ära

võetud. Seega esineb põhjendatud kahtlus, kas kokaiini reaalselt üldse oligi. Samuti ei tuvastanud kohtud täpselt kuriteo

toimepanemise aega.

6.3 V. J. tegi talle KarS § 315 järgi süüksarvatud päringud teenistusalastel eesmärkidel ja Keskkriminaalpolitsei informaatori

R. P. kaitseks. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et V. J.-il polnud õigust infosüsteemist KAIRI saadud andmeid R. P.-le

edastada. R. P. kui politseiinformaatorina salajasele kaastööle kaasatud isik ei olnud käsitatav kolmanda ehk kõrvalise isikuna

PolS § 5 lg 2 mõttes. Informaator on isik, kes on seotud jälitustegevusega ja seega ei ole keelatud temale jälitustegevusega

seonduva teabe teatavakstegemine. Jälitustegevuse juhendi p 37 kohustas politseiametnikku informaatorit võimaluste piires

abistama, juhendi p 38 aga kaitsma. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et telefoninumbri kasutaja väljaselgitamine kujutab

endast jälitustegevust. Telefoninumbri kasutaja tuvastamine ei ole JTS § 12 lg 1 p 5 kohaselt jälituse eritoiming.

Telefoninumbri kasutajat on võimalik tuvastada ka läbi avaliku interneti ja selline tegevus on üks teabe kontrolli meetodeid,

milleks

ei

alustata

jälitusmenetlust.

Ringkonnakohus

ei

tuvastanud,

et

V.

J. oleks

kogunud

andmeid

telekommunikatsioonivõrgu kaudu edastatavate sõnumite fakti, edastaja ja vastuvõtja isikuandmete kohta. Ringkonnakohtu

seisukoht, et väited politseiinformaatori R. P. turvalisuse ohust on paljasõnalised ja kriminaalasjas puuduvad seda kinnitavad

tõendid, ei vasta tuvastatud asjaoludele.

6.4 Ringkonnakohus tunnistas V. J.-i alusetult süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi. Maakohus ei analüüsinud õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemisel nagu ka ringkonnakohus süüdimõistva otsuse tegemisel tõendeid, mis puudutavad V. J.-le esitatud

süüdistust altkäemaksu võtmises. Seega puudub kohtuotsustes selles osas põhjendus, mis tähendab kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

6.5 Eraldi juhib kassaator tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohus ei vastanud kaitsja apellatsiooni väitele, mille kohaselt on

maakohus tõendite hindamisel piirdunud nende refereerimisega, mistõttu jääb arusaamatuks, millest lähtudes on kohus oma

järeldused teinud. Riigikohus on otsustes asjades nr 3-1-1-63-08, 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04 leidnud, et tõendite loetlemine

kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ning et tõendite hindamine nende kogumis

tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu

tunnustega. Käesolevas kriminaalasjas kohtud neid nõudeid ei järginud, mistõttu on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

7. Kassatsioonivastuses leiab riigiprokurör L. Vaik, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsiooni

rahuldamiseks alust ei ole. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.

7.1 Ringkonnakohus on üksikasjalikult analüüsinud KrK § 161 ja KarS § 3161 tunnuste esinemist V. J.-i käitumises. Prokurör

nõustub kohtu seisukohtadega.

7.2 Maakohtu otsusest nähtub selgelt, millistele tõenditele on kohus V. J.-it KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistades

tuginenud. Menetlusosalistel oli võimalik R. P. ja I. P. ütluste usaldusväärsust ristküsitluse käigus kontrollida. Võttes arvesse

kõiki V. J.i kaitsja poolt tunnistajate usaldusväärsuse kohta esitatud vastuväiteid, ei tekkinud kohtul kahtlust R. P. ja I. P. ütluste

tõepärasuses. Pidades silmas ajavahemikku, mis lahutas tunnistajate kohtuistungil ülekuulamist kuriteosündmusest, on

loomulik, et nad olid osad faktid unustanud. I. P. väited selle kohta, et kokaiin Soomes konfiskeeriti, olid oletuslikku laadi ja

põhinesid kaudsetest allikatest saadud teabel. Välistada ei saa, et tegelikult omastas kokaiini seda vedanud kuller. Maakohus on

piisavalt põhjendanud, kuidas I. P. e-kiri ja võlanimekiri V. J.i süüd tõendavad.

7.3 Puutuvalt V. J.-i süüditunnistamisse KarS § 315 järgi ei nõustu prokurör kassaatori seisukohaga, nagu ei oleks R. P.

käsitatav PolS § 5 lg 2 mõttes kolmanda isikuna, kellele oli keelatud politsei infosüsteemist pärineva teabe edastamine.

Asjaolu, et salajane kaastöötaja on kuidagi seotud jälitustegevusega, ei saa tähendada seda, et talle on avatud vaba ligipääs

politseiandmebaasides olevale informatsioonile. Politseiametniku kohustus kaitsta salajast kaastöötajat tähendab üksnes seda,

et politseiametnik kontrollib ise võimaliku ohu olemasolu ja võtab vajadusel tarvitusele meetmed, mitte aga seda, et tohib

edastada informatsiooni kaastöötajale. Samas leitakse kassatsioonivastuses, et käesoleval juhul ei olnud tegemist olukorraga,

kus V. J. edastanuks R. P.-le infot viimase kaitsmiseks. Ühtlasi on prokurör seisukohal, et kui telefoninumbri kasutaja

tuvastatakse politseiandmebaase kasutades, on tegemist jälituse eritoiminguga JTS § 12 lg 1 p 5 mõttes.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kaitsja ja prokurör kirjalikult esitatud taotluste ning seisukohtade juurde.

Kaitsja taotles ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Prokurör leidis aga, et kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb V. J.-i kaitsja kassatsioonis tõstatatud küsimusi, käsitledes esmalt V. J.-i

süüditunnistamist ringkonnakohtu poolt ametiseisundi kuritarvitamises KrK § 161 järgi (I). Seejärel peatub kolleegium

kassaatori väidetel, mis puudutavad tema kaitsealuse süüditunnistamist narkootilise aine korduvas ebaseaduslikus käitlemises

(II), ebaseaduslikus jälitustegevuses (III) ja altkäemaksu korduvas võtmises (IV) ning võtab lõpuks seisukoha V. J.-le

mõistetud karistuse, sellest tingimisi vabastamise ja kassatsiooni rahuldamise osas (V).

I

10. Harju Maakohus mõistis V. J.-i KrK § 161 (KarS § 289, § 3161) järgi õigeks põhjusel, et selle paragrahvi järgi temale

süüksarvatud tegu ei vasta ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamisel jõustunud KarS § 3161 tunnustele.

Leidnud, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole käesoleval ajal enam kuriteona karistatav, ei tegelenud maakohus küsimustega

selle süüdistuse tõendatusest. Sealhulgas jättis kohus lahendamata ka küsimused sellest, kas tegu, milles V. J.-it süüdistati, on

aset leidnud ja kas selle teo on toime pannud süüdistatav.

11. Ringkonnakohus, kes asus süüdistuse kõnealuses osas kirjeldatud teole õigusliku hinnangu andmisel maakohtust

vastupidisele seisukohale, põhistas otsuses eelkõige seda, miks vastab V. J.-le süüdistuses etteheidetud tegu ametiseisundi

kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamisel jõustunud KarS § 3161 tunnustele. Seejuures ei analüüsinud ka

ringkonnakohus tõendeid, lugedes V. J.-le süüksarvatud teod tõendatuks ilma sisuliste põhjendusteta ja jättes V. J.-i vastuväited

ümber lükkamata. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatud kassaatori väide selle kohta, et

tunnistades V. J.-i süüdi KrK § 161 järgi, ei sisalda ringkonnakohtu otsus tõendite analüüsi, millest nähtuks, mille alusel on

süüdistuses

kirjeldatud

faktilised

asjaolud

tuvastatuks

loetud.

Kohtuotsuses

põhjenduste

puudumine

on

aga

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

12. Vaatamata käesolevas asjas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele, ei saada kriminaalkolleegium

kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule vaid mõistab V. J.i KrK § 161 (KarS § 289, § 3161) järgi õigeks, põhjendades

seda järgnevaga.

12.1 V. J.ile on esitatud süüdistus KrK § 161 järgi, mis nägi ette vastutuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku

ärakasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele

ja huvidele või riigi huvidele. Seega järeldamaks, et V. J. pani politseioperatsiooni "J." kohta I. P.-le teabe avaldamisega toime

KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tuli kindlaks teha ka asjaolu, et ta põhjustas oma ametiseisundi sellise tahtliku

ärakasutamisega olulise kahju.

12.2 Süüdistuse, aga ka ringkonnakohtu otsuse kohaselt põhjustas V. J. oma rikkumisega järgmise kahju. Esiteks seati kahtluse

alla kogu Keskkriminaalpolitsei ausus ja usaldusväärsus ning riigivõimu usaldusväärsus. Teiseks kahjustati Eesti Vabariigi

mainet rahvusvahelises plaanis. Kolmandaks rikuti Soome Vabariigiga sõlmitud koostöölepingut ja tekitati oluline kahju

Soome Keskkriminaalpolitsei ning Soome Vabariigi huvidele võitluses rahvusvahelise narkokuritegevusega.

12.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei nähtu selliselt esitatud süüdistusest, kelle silmis ja millises ulatuses seati kahtluse alla

politsei ausus ja usaldusväärsus ning riigivõimu usaldusväärsus; milles seisnes Eesti Vabariigi maine kahjustamine

rahvusvahelises plaanis; milles väljendus oluline kahju Soome Vabariigiga sõlmitud koostöölepingu väidetavas rikkumises

ning milles väljendus kahju ja selle olulisus, mis tekitati Soome politseile ja Soome Vabariigile politseioperatsiooni "J."

nurjamisega. Teisisõnu ei ole süüdistuses nimetatud ühtegi fakti, mille tuvastatuse korral võinuks kohtud teha järelduse, et V.

J.-i tegu on toonud reaalselt kaasa politsei või riigi usaldusväärsuse vähenemise, ning anda õigusliku hinnangu, kas süüdistuses

kirjeldatud tagajärg on käsitatav mõnele isikule tekkinud kahjuna ja kas see kahju on KrK § 161 mõttes oluline.

12.4 Sarnast olukorda, kus isikule esitatud süüdistus oli olulise kahju osas konkretiseerimata, käsitleti põhjalikult Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskogu 8. jaanuari 2007. a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-61-06 (RT III 2007, 2, 15). Viidatud

otsuse punktides 19-21 selgitas kriminaalkolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks muu hulgas seda, et olulise kahju kui

koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb kohtutel lähtuda tõenditest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud

muudatust riigiametnike maines ja selle muudatuse põhjuslikkust süüdistatava teoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust

süüdistatava kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Kolleegium märkis ka seda, et kohus ei tohi kaotada teo ja tagajärje

vahelist piiri ega lugeda õiguserikkumist automaatselt ka tagajärjeks. Samuti selgitas kolleegium, et kriminaalmenetluses ei ole

ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge, võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda

põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste

kohta. Normatiivsest tõdemusest, et süüdistatava poolt toime pandud ebaseaduslik tegu on selline, mis kahjustaks "keskmise

inimese" usku riigiametnike aususesse ja erapooletusse, ei ole võimalik järeldada, et konkreetsel juhul on tõepoolest olemas

piisav hulk isikuid, kes teavad kõnealusest ebaseaduslikust käitumisest ja kelle usk riigiametnike aususesse ja

usaldusväärsusesse just selle teo tagajärjel vähenes.

12.5 Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtud neid nõudeid järginud. Nõuetekohaselt ei ole tuvastatud, et V. J.-i poolt I. P.

teavitamine politseioperatsioonist "J." oleks põhjustanud olulise kahju KrK § 161 (KarS § 289) mõttes. Kriminaalkolleegium

märgib, et otsuse p-s 12.3 märgitud põhjustel ei olegi V. J.-le KrK § 161 järgi esitatud süüdistuse pinnalt sellise kahju

tuvastamine võimalik.

12.6 Eeltoodud põhjustel ei võimalda V. J.-le ametiseisundi kuritarvitamises esitatud süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud

järeldada, et tema tegevus põhjustas mõnele isikule olulise kahju KrK § 161 mõttes. Seega ei vasta V. J.-le KrK § 161 järgi

esitatud süüdistuses kirjeldatud asjaolud KrK § 161 objektiivsele koosseisule ja V. J. tuleb sõltumata nende asjaolude

tõendatusest ametiseisundi kuritarvitamises õigeks mõista. Jaatades süüdistuses esitatud asjaolude pinnalt olulise kahju kui

KrK §-s 161 sätestatud kuriteo koosseisulise tagajärje olemasolu, kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigust KrMS

§ 362 p 1 mõttes.

13. Kuigi V. J.-le süüdistuses inkrimineeritud tegu ei vasta KrK § 161 objektiivsele koosseisule, mistõttu

kriminaalkolleegiumil puudub vajadus käsitleda ringkonnakohtu järeldusi subjektiivse süüteokoosseisu osas, märgib

kolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks siiski järgmist. Ringkonnakohus lähtus V. J.-i süüditunnistamisel KrK § 161 järgi

muuhulgas arusaamast, et ametiseisundi kuritarvitamise subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui tegu on toime

pandud tahtlikult ja tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest. Kriminaalkolleegium märgib, et selline järeldus on küll

kooskõlas kriminaalkoodeksi kehtivusajal levinud kohtupraktikaga (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-00, RT III 2000, 17, 185, p 5.2), kuid alates karistusseadustiku jõustumisest

1. septembril 2002 see seisukoht enam ei kehtinud - ametiseisundi kuritarvitamine, millega põhjustati ettevaatamatusest oluline

kahju, ei olnud KarS § 289 järgi karistatav. Seda põhjusel, et tulenevalt KarS §-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile

süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks KarS § 12 lg 2 kohaselt on ka teoga põhjuslikus seoses

olev tagajärg. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskogu 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-08 - RT III 2008, 38, 253) tuleb asuda

seisukohale, et alates 1. septembrist 2002 oleks V. J.-le süüksarvatud tegu - kui see vastanuks ametiseisundi kuritarvitamise

objektiivsele koosseisule - olnud kuriteona karistatav üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et V. J. põhjustas väidetava olulise

kahju vähemalt kaudse tahtlusega.

II

14. Vaidlustades maa- ja ringkonnakohtu otsused V. J.-i süüditunnistamises kokaiini korduvas ebaseaduslikus käitlemises, s.o

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, leiab kaitsja, et kohtud on tõendeid hinnanud ebaõigesti. Nii väidab kaitsja, et tema kaitsealuse

süüditunnistamine tugineb ainult R. P. ja I. P. umbmäärastel ja lünklikel ütlustel, mida ei saa pidada usaldusväärseteks ning

esineb kahtlus, kas need ütlused on antud vabal tahtel. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsiooni väidetele mitmete

tõendite usaldusväärsuse kohta ja täpselt ei ole tuvastatud ka kuriteo toimepanemise aeg.

15. Kriminaalkolleegiumi hinnangul taotletakse kassatsiooni selles osas Riigikohtult maa- ja ringkonnakohtu poolt uuritud

tõendite - eeskätt R. P. ja I. P. ütluste - usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ja seeläbi sisuliselt uute faktiliste asjaolude

tuvastamist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Samas on

Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on

menetlusõigusest kinni peetud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19 juuni 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08,

RT III, 2008, 31, 211, p 7).

16. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus

tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse

tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 valguses tähendab see

eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised

asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.

Seetõttu on kriminaalkolleegiumi pädevuses kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged,

ammendavad ja vastuoludeta (viidatud otsuse p 8).

17. V. J.-i süüditunnistamisel kokaiini korduvas ebaseaduslikus käitlemises on kohtuotsustes loetletud, millised asjaolud ja

millele tuginedes on tõendatuks loetud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Kohtud ei ole

süüdistuse kõnealuses osas tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ja kassatsioonis osutatud menetlusõiguse

väidetavad rikkumised ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna.

18. Seoses kassaatori väidetega selle kohta, et kohtud ei ole täpselt tuvastanud, millal on V. J.-le süüksarvatud kokaiini

ebaseaduslik käitlemine toime pandud, märgib kolleegium järgmist.

18.1 V. J.-it süüdistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi selles, et ta ostis 2003. a kevadel ja ka sama aasta suvel R. P.-lt 100 grammi

kokaiini ning müüs selle edasi I. P.-le. Kohtud on V. J.i nende tegude toimepanemises ka süüdi tunnistanud. Samas on

ringkonnakohtu otsuse põhiosa p-s 2.3 leitud muuhulgas järgmist: "Vastab tegelikkusele, et V. J.-i süüditunnistamine

narkootilise aine käitlemises tugineb olulisel määral ainet V. J.-le väidetavalt müünud R. P. ja sama ainet V. J.-lt väidetavalt

ostnud I. P. ütlustel. Asitõendina pole ainet leitud. Nimetatud isikud on kinnitanud, et käitlemine leidis aset 1993. a kevadel -

suvel, seega KarS kehtivuse ajal."

18.2 Kriminaalkolleegium märgib, et aastaarvu 1993 näol on ringkonnakohtu otsuses tegemist ilmse kirjaveaga ja narkootilise

aine käitlemise ajana on ringkonnakohus tegelikult silmas pidanud 2003. aasta kevadet ja suve. Selliseks järelduseks annavad

alust nii tunnistajate ütlused, millest ringkonnakohus oma järelduses on lähtunud, asjaolu, et karistusseadustik hakkas kehtima

1. septembril 2002 ja ringkonnakohtu otsuse kontekst. Selle kirjavea, mille esinemisele ringkonnakohtu otsuses kaitsja

põhjendatult tähelepanu juhib, parandab kriminaalkolleegium KrMS § 361 p 2 korras, tehes ringkonnakohtu otsusesse

täpsustuse, mis ei raskenda süüdimõistetu olukorda.

18.3 Õige on kaitsja väide selle kohta, et kuriteo toimepanemise aeg tuleb võimalikult täpselt määratleda. Kriminaalkolleegium

on varasemas praktikas märkinud, et kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne

määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt

süüdistatava õigust kaitsele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-146-05, RT

III, 2006, 10, 92, p 11). Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses

on Riigikohtu kriminaalkolleegium 18. aprillil 2000 kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses sedastanud, et

kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise

täpsusega (RT III 2000, 14, 153). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja

milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.

18.4 Käesoleva kriminaalasja materjalide pinnalt ei saa väita, et V. J.-le KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüksarvatud kuriteo

toimepanemise aeg oleks jäetud määratlemata või määratletud põhjendamatult ebatäpselt. Seetõttu ei saa narkootilise aine

käitlemise aja sellisel määratlemisel - 2003. aasta kevadel ja suvel - rääkida ka kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest

KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et kuriteo toimepanemise aja taoline määratlemine oleks

rikkunud V. J.-i õigust kaitsele.

III

19. Osas, mis puudutab V. J.-le KarS § 315 järgi esitatud süüdistust, on keskseks küsimuseks see, kas kõneeristuse tellimine ja

telefoninumbri kasutaja tuvastamine on käsitatavad jälitustoimingutena. V. J.-le süüksarvatud ebaseadusliku jälitustegevuse

toimepanemise ajal, s.o 6. augustil 2003 ja 28. juunil 2004 kehtinud jälitustegevuse seadus (JTS) § 12 lg 1 p 5 loetles jälituse

eritoimingutena muuhulgas telekommunikatsioonivõrgu kaudu edastatavate sõnumite fakti, kestuse, edastamise viisi ning

edastaja või vastuvõtja isikuandmete ja asukoha kohta andmete kogumise telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt ja

telekommunikatsiooniteenuse osutajalt. Alates 1. juulist 2004, s.o pärast V. J.ile süüksarvatud tegude toimepanemist, jõustus

JTS § 12 lg 1 p 5 redaktsioonis, mis luges jälitustoiminguks telekommunikatsioonivõrgu kaudu edastatavate sõnumite

edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja või vastuvõtja isikuandmete ja asukoha kohta andmete kogumise (alates

21. juulist 2005 kehtivas redaktsioonis kasutatakse mõiste "telekommunikatsioonivõrk" asemel "elektroonilise side võrk").

Kriminaalkolleegium märgib, et küsimuse - kas süüdistuses nimetatud kõneeristuse tellimine ja telefoninumbri kasutaja

tuvastamine on käsitatavad jälitustoimingutena - lahendamise aspektist ei ole erinevus jälitustegevuse seaduse nende

redaktsioonide vahel oluline. Nii tegude toimepanemise ajal kui ka hiljem kehtinud jälitustegevuse seaduse redaktsioonid

lugesid jälitustoiminguks kõneeristuse tegemist, kuivõrd sellega koguti andmeid elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate

sõnumite faktide kohta, nagu ka telefoninumbri kasutaja tuvastamist, sest viimasega koguti andmeid selles võrgus sõnumite

edastaja kohta.

20. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohased kassaatori väited selle kohta, nagu oleks V. J.-il olnud õigus edastada politsei

infosüsteemist saadud andmeid R. P.-le kui politseiinformaatorina salajasele kaastööle kaasatud isikule ning et telefoninumbri

kasutaja tuvastamine ei saa olla jälitustoiming, sest telefoninumbri kasutajat on võimalik tuvastada ka läbi avaliku interneti.

20.1 Kolleegium nõustub prokuröri kassatsioonivastuses märgituga, et tulenevalt isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele

peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste

ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda

üksnes siis, kui selleks esineb ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus. Käesolevas asjas on tuvastatud, et

jälitustoimingute tegemiseks ei olnud V. J.-il jälitustegevuse seaduses nõutavat ajendit ega alust. Seega oli jälitustoimingute

tegemine ebaseaduslik ja KarS §-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse objektiivne koosseis täidetud sõltumata

asjaolust, kas ebaseadusliku jälitustoiminguga saadud teavet kellelegi edastati või millisel eesmärgil seda tehti.

20.2 Kassaatori väide selle kohta, et telefoninumbri kasutajaid on võimalik tuvastada ka avaliku interneti vahendusel, on

iseenesest, vähemalt osade telefoninumbrite puhul, õige. Ometi ei anna selline tõdemus alust järelduseks, et seetõttu ei saa

telefoninumbri kasutaja tuvastamine olla käsitatav jälitustoiminguna. Kriminaalkolleegium märgib, et isiku kohta

andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav ka jälitustoiminguna, kuid seda üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad

andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Puudub ju mõistlik alus käsitada avalikult kättesaadavate andmete

tuvastamist jälitustoiminguna pelgalt seetõttu, et need andmed saadakse politsei andmebaasi kasutades. Oluline on see, et

nende andmete kindlakstegemisega ei kahjustataks KarS §-ga 315 kaitstavat õigushüve, s.t isiku privaatsust. Seetõttu juhul, kui

politsei andmebaasi abil on kättesaadavad ka avalikes andmebaasides sisalduvad andmed, saab jälitustoiminguna käsitada vaid

sellist päringut, mis on suunatud nende andmete tuvastamisele, mis avalikes andmebaasides ei kajastu. See tähendab, et ka

elektroonilise side võrgus edastatavate sõnumite edastaja või vastuvõtja kohta andmete kogumine on jälitustoiminguks JTS

§ 12 lg p 5 mõttes vaid juhul, kui need andmed ei sisaldu avalikult kättesaadavates andmebaasides. Kassaatori väide on aga

käesolevas asjas asjakohatu põhjusel, et kassaator ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et telefoninumbri Ykasutaja

tuvastamine oli V. J.-i poolt talle etteheidetava teo toimepanemise ajal võimalik avalike andmebaaside abil.

IV

21. Seoses V. J.-le KarS § 294 lg 2 p 1 järgi altkäemaksu korduvas võtmises esitatud süüdistusega on keskne küsimus see, kas

V. J. kasutas R. P. P.us asuvat korterit ja R. P. väikebussi Hyundai ning sõiduautot Opel KarS § 294 mõttes vastutasuna

ebaseaduslike infoedastuste eest või ei olnud korteri ja autode kasutamine ning R. P.-le teabe edastamine omavahel seotud.

Maakohus asus kriminaalasja arutamisel seisukohale, et V. J. ei kasutanud korterit ja sõidukeid R. P.-le edastatud teabe eest

vaid seetõttu, et R. P. ja V. J. olid omavahel head sõbrad. Seevastu ringkonnakohus jaatas korteri ja autode kasutamise ja

infoedastuste omavahelist seost. Kassaator on seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus ei ole oma otsuseid süüdistuse kõnealuses

osas põhistanud, mis on oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

22. Kriminaalkolleegium märgib, et kohtupraktikas juurdunud arusaama kohaselt ei ole kohtu põhistustega mittenõustumine

samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1999. a

määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-99, RT III 1999, 19, 185, p 6.1, 23. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05,

RT III, 2006, 4, 32, p 15). Seetõttu ei nõustu kolleegium kassaatori väitega selle kohta, et kohtud ei ole oma otsuseid

kõnealuses osas põhistanud. Maakohus põhjendas V. J.-i õigeksmõistmist KarS § 294 lg 2 p 1 järgi eelkõige asjaoluga, et kohtu

hinnangul ei võimaldanud uuritud tõendid teha järeldust selle kohta, nagu oleks R. P. autot või korterit V. J.-le kasutada andes

pidanud silmas võimalust mingisugust soodustust saada. Ringkonnakohtu põhistustest nähtuvalt hindas ringkonnakohus

maakohtuga samu tõendeid ja tuginedes suuresti jälitusprotokollides sisalduvatele R. P. ja V. J.-i omavahelistele vestlustele,

asus seisukohale, et süüdistuses märgitud hüve, s.o korteri ja sõidukite kasutamine ning teabe hankimine on omavahel otseselt

seotud. Seega on kohtud oma otsuseid põhistanud ja kassaatori mittenõustumine nende põhistustega ei anna alust väiteks

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta.

V

23. V. J.-i karistuse ja sellest tingimisi vabastamise osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.

23.1 Maakohus tunnistas V. J.-i süüdi KarS § 315 ja § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistas teda vangistusega vastavalt 6 kuuks ja 3

aastaks. Ringkonnakohus tunnistas V. J.-i süüdi ka KrK § 161 ja KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ning karistas teda kummagi

paragrahvi järgi 2-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel liitis ringkonnakohus nendele karistustele maakohtu mõistetud

karistused, mõistes V. J.-le liitkaristusena vangistuse 4 aastaks. Karistuse kandmata osaks luges ringkonnakohus 2 aastat 3

kuud ja 5 päeva vangistust, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Käesoleva otsuse p-des 10-12 märgitud põhjustel tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse V. J.-i KrK § 161 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas ning

mõistab V. J.-i kõnealuses süüdistuses õigeks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei too V. J.i- selline osaline õigeksmõistmine

aga kaasa temale mõistetud liitkaristuse muutmist, sest ringkonnakohus on põhjendatult mõistnud liitkaristuse üksikkaristustest

raskeima suurendamise teel.

23.2 Maakohus jättis V. J.ile mõistetud karistuse KarS § 73 lg 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis taotles ka prokurör, et ringkonnakohtu poolt mõistetavat liitkaristust ei pöörataks

KarS § 73 lg 3 alusel täitmisele, kui V. J. ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Ringkonnakohtu

otsuse resolutiivosast nähtuvalt mõistis ringkonnakohus V. J.-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat vangistust ning

luges mõistetud karistuse kandmata osaks 2 aastat 3 kuud ja 5 päeva vangistust, mille osas märkis, et seda ei pöörata tingimisi

täitmisele. Samas ei kajasta ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa V. J.-le kohtuotsusega määratud katseaja pikkust ega

karistusest vabastamise materiaalõiguslikku alust. Neid ei sisalda ka kohtuotsuse põhiosa. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei

too selline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine käesolevas asjas kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest selles osas on

kriminaalkolleegiumil võimalik ringkonnakohtu otsust KrMS § 361 p 2 kohaselt täpsustada. Ringkonnakohtu otsusest

nähtuvalt luges kohus põhjendatuks maakohtu tegevuse V. J.-le mõistetud kandmata vangistuse osa tingimisi täitmisele

pööramata jätmisel. Samuti rahuldas ringkonnakohus otsuse resolutiivosa p 6 kohaselt prokuröri apellatsiooni. Need asjaolud

võimaldavad järeldada, et V. J.-it karistuse kandmata osast tingimisi vabastades pidas ringkonnakohus silmas karistusest

tingimisi vabastamist KarS § 73 alusel ja 3-aastase katseajaga.

24. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ja § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 28. novembri 2008. a kohtuotsuse V. J.-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 161 järgi ning mõistab V.

J.-i kõnealuses süüdistuses õigeks. KrMS § 361 p 2 korras täpsustab kolleegium ringkonnakohtu otsust, asendades selle

põhiosa p-s 2.3 narkootilise aine käitlemise ajana märgitud aastaarvu 1993 aastaarvuga 2003. Samal alusel täpsustab

kolleegium ringkonnakohtu otsust, lugedes V. J.-i kandmata karistusest tingimisi vabastatuks KarS § 73 alusel ja 3-aastase

katseajaga. Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kassatsiooni osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi