3-1-1-17-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-17-09

Otsuse kuupäev

22. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik

Kergandberg, Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi R. T. süüdistuses KarS § 314 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2008. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-6694

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. aprill 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2008. a otsus R. T. süüdistusasjas KarS § 314 järgi ja mõista R. T.

õigeks.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu otsusega tunnistati R. T. süüdi KarS § 314 järgi ebaseaduslikus väljatõstmises ja teda karistati rahalise

karistusega 160 päevamäära s.o 8000 krooni.

2. R. T. tunnistati süüdi selles, et ta 5. veebruaril 2007 kella 13.30 paiku lasi lukufirma töötajal vahetada ära A. S.-i poolt

eluruumina kasutatava korteri välisukse lukusüdamiku. Ta lukustas korteri ukse, andmata korteri valdajale A. S.-le uut

uksevõtit, millega tegi A. S.-il võimatuks viimase valduses oleva eluruumi edasise kasutamise.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja R. T. õigeksmõistmist. Apellant väitis, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, mis seisneb tõendite

vääras hindamises ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest R. T. tegutses kas koosseisu- või keelueksimuses.

4. Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei esine ning et maakohus on tõendeid hinnanud

korrektselt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et R. T.-l puudus eksimus faktilistes asjaoludes. Tulenevalt

kannatanu väidetest, politsei selgitusest ja R. T. enese eelnevast kinnisvaraäriga tegelemise kogemusest pidi ta vähemalt

möönma, et A. S.-le eluruumile juurdepääsu tagamata jätmine võib olla ebaseaduslik. Ka ei tegutsenud R. T. ringkonnakohtu

hinnangul keelueksimuses, sest teda oli informeeritud, et tegemist on tsiviilõigusliku suhtega, mida saab lahendada üksnes

kohtu poole pöördudes.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. T. kaitsja I. Kütt, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja R. T.

õigeksmõistmist või juhul, kui Riigikohus ei tuvasta materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ringkonnakohtu poolt, kriminaalasja

uueks arutamiseks saatmist Tartu Maakohtule. Kassaatori põhjendused on järgmised.

5.1 Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, sest hindas valesti tõendeid ja tegi ebaõigeid ning vastukäivaid järeldusi.

Otsuses on märkimata, millised tõendid loeti usaldusväärseks ja milliseid mitte.

5.2 Ebaõigesti kohaldati ka materiaalõigust. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu esitatud põhjendustega, et R. T. ei pannud tegu

toime keelueksimuses. Kannatanu ei esitanud R. T.-le ühtegi dokumenti oma isiku tuvastamiseks või omandiõiguse

kinnitamiseks. Seetõttu ei saanud R. T. lähtuda ka kannatanu väidetest, et viimane on selle korteri omanik. Politsei selgitustest

võis R. T. teha järelduse, et temal on omanikuna õigus otsustada, kes korterit kasutab. Kuna R. T. ei olnud varem kokku

puutunud sarnase olukorraga, siis ei välista keelueksimust ka tema tegutsemine kinnisvaraäris.

6. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelised eriarvamused seaduse kohaldamisel,

mistõttu anti kriminaalasi läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kassatsiooni piiridest väljudes ja jäädes kohtupraktikas varem väljendatud seisukoha juurde, märgib kriminaalkolleegiumi

täiskogu esmalt, et karistusõigusliku väljatõstmise sisustamisel tuleb muuhulgas juhinduda täitemenetluse seadustikust (TMS)

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1997. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-97 - RT III, 1997, 27, 279).

Kinnisasja väljaandmist ehk väljatõstmist reguleerib TMS § 180.

9. TMS § 180 käsitleb väljatõstmist kui mitmeetapilist erinevatest tegudest koosnevat protsessi, mille eesmärk on tagada

täitemenetluse läbiviimine. Kuna karistusõigus lähtub konkreetsest teost, siis on vajalik välja selgitada, milline tegu on

väljatõstmine KarS § 314 mõttes. Kolleegium märgib, et väljatõstmisteo sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 kolmandast

lõikest. Selle lõike esimene lause kõneleb kinnisasja võlgniku valdusest äravõtmisest. Jättes tähelepanuta täitemenetluse

spetsiifikat peegeldava sõna "võlgnik", saab viidatud normi põhjal öelda, et isiku väljatõstmisega on tegu siis, kui elanikult

võetakse ära kinnisasja valdus. Samas tuleb TMS § 180 kolmanda lõike esimese lause kõrval pöörata tähelepanu ka sama lõike

teisele lausele, mis sätestab, et väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud. Sellest normist tuleneb, et peale eluruumi

valduse äravõtmise saab KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseisu realiseerida ka kinnisasjal olevaid asju

välja tõstes. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu

puutumatusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2003. a otsus nr 3-1-1-77-03, p 7 - RT III, 2003, 24, 240). Nii

nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema

kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib

elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta. Käesoleval juhul ei ole kohtud tuvastanud, et R. T. oleks A.

S.-i kasutatavast korterist asjad välja viinud. Sellest lähtuvalt on tarvis välja selgitada, kas R. T. poolt toime pandud tegu on

eluruumi elaniku valdusest äravõtmine.

10. Valduse mõiste on kehtivas õiguses määratletud asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja

üle. AÕS § 32 peab "asja" all silmas vallasasja, ent TMS § 180 lg 3 esimene lause räägib kinnisasja valdusest. Kuna käesoleval

juhul puudub põhjus sisustada kinnisasja valdust erinevalt vallasasja valdusest, tuleb lähtuvalt ühtse mõistekasutuse

põhimõttest ka kinnisasja puhul juhinduda AÕS §-st 32.

11. Tegelik võim kinnisasja üle on kahtlemata isikul, kes kinnisasja kasutab (nt eluruumis elab). Eluruumi valdusega on

tegemist ka siis, kui isik selles ei viibi, ent tal on säilinud eluruumi valitsemissoov ja ta võib tulevikus uuesti selle üle tegelikku

võimu teostada. Sealjuures võib tegeliku võimu uus teostamine olla seotud suuremate või väiksemate takistuste ületamisega.

Kui takistused on ilma suurema vaevata kõrvaldatavad, ei ole alust rääkida valduse lõppemisest. Valdusest ei saa seevastu

rääkida juhul, kui valduse uueks teostamiseks peab isik tegema ebamõistlikult suuri pingutusi või on valduse edasine

teostamine suisa võimatu.

12. Eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest

elulisest arusaamast. Korteri ukseluku vahetamine ja uue luku sulgemine kujutab endast kahtlemata elaniku takistamist tema

eluruumi üle tegeliku võimu teostamisel. Samas, arvestades asjaolu, et ukselukku saab vahetada või ust on võimalik avada

muul viisil, ei saa sellisel juhul rääkida valduse äravõtmisest. Olukord võiks olla teistsugune juhul, kui lukuvahetusele ja ukse

lukustamisele lisandub veel mõni luku vahetaja poolt tehtav samm.

13. Käsitletavas asjas takistas R. T. A. S.-il eluruumi üle tegeliku võimu teostamist luku vahetamise ja uue luku sulgemisega.

Selline tegu iseenesest ei takista valdajat niivõrd intensiivselt, et seda saaks lugeda valduse äravõtmiseks. Seetõttu ei saa R. T.

tegevust käsitada eluruumist väljatõstmisena ja ta tuleb süüdistuses KarS § 314 järgi õigeks mõista.

14. Kuna Riigikohus mõistab R. T. õigeks tema tegevuses kuriteo objektiivse koosseisu puudumise tõttu, siis ei peatu

Riigikohus kassatsioonis tõstatatud küsimustel.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7, § 362 p-st 1 ning § 309 lg-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse ja mõistab R. T. talle KarS § 314 järgi süüksarvatud kuriteos õigeks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe