3-2-1-51-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-51-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. mai 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Esmar hagi Sirje Rebase vastu kahjuhüvitise

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-566

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Esmar kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

169 600 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Esmar (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tiia Nurm

Kostja Sirje Rebane (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Asko Pohla

Asja läbivaatamise kuupäev

27. aprill 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-566 ja

Harju Maakohtu 8. juuli 2008. a otsus samas asjas ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada aktsiaseltsile Esmar kassatsioonkaebuselt 28. jaanuaril 2009 tasutud kautsjon

1696 (üks tuhat kuussada üheksakümmend kuus) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Esmar (hageja) esitas 6. oktoobril 2003 Sirje Rebase (kostja) vastu hagi eluruumi

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kahju hüvitamiseks. Menetluse käigus loobus hageja

asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmisest, sest kostja vabastas 28. detsembril 2006

vabatahtlikult eluruumi.

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja Riigi Kinnisvara Aktsiaselts 13. veebruaril 2003

notariaalselt tõestatud müügilepingu, millega hageja omandas Keila vallas Lohusalu külas asuva

Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu. Omandamise hetkel oli kinnistu koormatud 31. märtsil 1998

sõlmitud tähtajalise rendilepinguga nr 108 Osaühingu Delikaat (rentnik) kasuks. Müügilepinguga

läksid rendilepingust tulenevad rendileandja õigused ja kohustused üle hagejale.

Rendilepingu p 4.3 järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendileandja nõusolekuta osade kaupa

allrendile, teavitades rendileandjat kõikidest sõlmitud allrendilepingutest. Seda õigust kasutades

sõlmis OÜ Delikaat 5. augustil 2002 kostjaga üürilepingu. Üürilepingu esemeks oli kinnistul asuvas

ridaelamus nr xx asuv eluruum (sektsioon nr x) üldpinnaga 67m2. Pooled kinnitasid, et üürileandja

üüriõigus tuleneb üürileandja ja hoone omaniku vahel 31. märtsil 1998 sõlmitud rendilepingust.

Seega teadis kostja üürilepingu sõlmimisel, et sõlmib allkasutuslepingu.

Kuna OÜ Delikaat rikkus rendilepingut, ütles hageja 2. aprillil 2003 lepingu üles. Hageja ja rentniku

kokkuleppel lõppes rendileping 29. aprillil 2003. 25. aprillil 2003 sõlmis hageja OÜ-ga BREM

Kinnisvaraagentuur halduslepingu nr 48, millega OÜ BREM Kinnisvaraagentuur kohustus tegutsema

hageja käsundisaajana Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu ja selle oluliste osade ning päraldiste

haldamisel ja majandamisel.

Kuna kasutuslepingu (rendilepingu) lõppemisega lõppevad ka kõik selle lepingu alusel sõlmitud

allkasutuslepingud, saatis hageja volitatud esindaja OÜ BREM Kinnisvaraagentuur 9. mail 2003

kostjale kirja, milles selgitas olukorda ja tegi ettepaneku sõlmida uus üürileping. Kirjale oli lisatud

üürilepingu kavand. Kirjas viidati mh asjaolule, et juhul, kui kostja ei soovi uut üürilepingut sõlmida,

tuleb kostjal tema valduses olev ridaelamusektsioon vabastada hiljemalt 15. mail 2003. Kostja

keeldus uut üürilepingut sõlmimast ega vabastanud ka ridaelamusektsiooni. Seetõttu ei ole hagejal

võimalik ridaelamusektsiooni välja üürida ning ta kannab kostja tegevusetuse tõttu saamata jäänud

tulu näol kahju. Hageja soovis kostjaga üürilepingut sõlmides saada üüri 4000 krooni kuus, mis tuleb

võtta aluseks kahjuhüvitise arvutamisel. 16. septembril 2003 saatis hageja kostjale ka arve

4000 krooni tasumiseks ja palus tasuda ka võlgnevuse.

Kuna kostja vabastas eluruumi 2006. a detsembris, peab kostja hüvitama hagejale selle ajani tekkinud

kahju. Kokku tekitas kostja 2003. a maist 2006. a detsembrini hagejale kahju 174 000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Rentnikul oli õigus sõlmida kostjaga

eluruumi üürileping, kuid mitte rendilepingu p 4.3, vaid p 2.1 alusel. Eluruumi üürileandmist ei

saanud rendilepingu sõlmimise ajal, 31. märtsil 1998 kehtinud seaduste järgi käsitada rendi-, allrendi-

vm kasutuslepinguna. Harju Maavalitsuse hooneregistri väljavõtte kohaselt oli ridaelamu eluruum,

mida sai kasutusse anda üürilepinguga. Lepingu p-s 2.1 andis riik vara omanikuna Riigikantselei

kaudu rentnikule laialdased volitused renditud vara kasutada ja vallata, sh õiguse anda

ridaelamusektsioonid üürile.

Eluruumi omaniku vahetumisel üürileping ei lõppenud, vaid üürileandja õigused ja kohustused läksid

üle eluruumi omandajale. Üürileping ei lõppe ka siis, kui üks pool (uus üürileandja) soovib lepingut

lõpetada või muuta, kuid teine pool (üürnik) sellega ei nõustu. Kostja ei pidanud uut üürilepingut

sõlmima, sest eelmine üürileping kehtis. Kuna üürileping kehtis, valdas kostja eluruumi seaduslikul

alusel.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on eluruumi kasutades alusetult rikastunud või hagejale kahju

tekitanud. Kostja ei ole saanud üüri tasuda, sest hageja ei ole esitanud talle üüriarveid.

3. Harju Maakohus rahuldas 8. juuli 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 4400 krooni. Menetluskulud jättis kohus enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 järgi poolte kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on rentniku ja kostja 5. augustil 2002 sõlmitud leping üüri-,

mitte allrendileping. Lepingut tuleb tõlgendada esmalt selle eesmärgi kohaselt, sest rendi- ja

üürilepingu eesmärk on erinev. Rendilepingus on esikohal renditud asjalt kasu saamine. 5. augusti

2002. a lepingu p 2.6 järgi pidi kostja kasutama eluruumi vastavalt selle otstarbele, s.o eluruumina

elamuseaduse ja võlaõigusseaduse järgi. Seega oli 5. augusti 2002. a lepingu eesmärgiks anda kostja

kasutusse eluruum ja kostja kohustus lepingu p 2.1 järgi maksma selle eest tasu. Sellise sisuga leping

vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 lg-s 1 sätestatud üürilepingu mõistele. Pooled ei ole kokku

leppinud esemest korrapärase majandamise reeglite järgi vilja saamises, mis on VÕS § 339 järgi

rendilepingu iseloomulikuks tunnuseks. Tõendatud ei ole, et kostja on lepinguesemelt kasu saanud.

Olenemata asjaolust, kas rentnikul oli 31. märtsil 1998. a Riigikantseleiga sõlmitud rendilepingu järgi

õigus sõlmida kostjaga üürileping, kehtib üürileping VÕS § 12 lg 1 järgi.

Kostjaga 5. augustil 2002 sõlmitud üürileping ei ole lõppenud. Lepingu tähtaeg on lepingu p 1.4 järgi

5. august 2022. Kuna üürileping kehtib, ei ole alust rahuldada hageja nõuet asja ebaseaduslikust

valdusest väljanõudmiseks. Eluruumi võõrandamisel läksid üürilepingust tulenevad õigused ja

kohustused VÕS § 291 lg 1 alusel hagejale üle. Kostja lõpetas üürilepingu 28. detsembril 2006

kokkuleppel hagejaga.

Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole tõendatud. Üürilepingu p 2.1 järgi peab kostja eluruumi

kasutamise eest tasuma üüri 100 krooni kuus. Hageja kahjunõude tõendamiseks esitatud sama

kinnistu teistes ridaelamutes asuvate eluruumide kasutamiseks sõlmitud üürilepingud, mille järgi on

üüri suurus 4000 krooni kuus, on asjakohatud. Nende üürilepingute järgi peab üürileandja tagama mh

üüritud korteri korrasoleku ja haldamise (koristamise, voodipesu vahetamise jms). Kostjaga sõlmitud

üürilepingus üürileandjal sellist kohustust ei ole. Hageja ei ole nõudnud kostjalt üüri suurendamist

VÕS § 299 alusel. Samuti ei ole pooled üürilepingus kokku leppinud kõrvalkohustuste eest

tasumises. Kuna üürilepingust ei tulene kostja kohustust kõrvalkohustuste eest tasuda ning ka hageja

ei ole kostjaga kõrvalkohustuste eest maksmises kokku leppinud, siis puudub hagejal õigus nende

eest kostjalt tasu nõuda.

Hageja palus hüvitisena välja mõista 2003. a maist 2007. a septembrini, s.o 44 kuu eest saamata

jäänud tulu, sest kostja sel ajavahemikul üüri ei maksnud. Kuna üürilepingu järgi pidi kostja tasuma

üüri 100 krooni kuus, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4400 krooni.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus

jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei selgitanud maakohus välja 31. märtsi 1998. a

rendilepingu sisu, millest sõltub rentniku ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu kehtivus. See leping on

oma olemuselt rendileping ning rentnik sai selle lepingu alusel sõlmida kostjaga üksnes

allüürilepingu.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 12 lg-t 1, sest pooled ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ning

sättele antud tõlgendus on väär. Isegi juhul, kui tõlgendada 5. augusti 2002. a üürilepingut

kasutuslepinguna, ei kehtiks selline käsutusõiguseta sõlmitud leping VÕS § 12 lg 1 järgi asja

omaniku kohta.

Maakohus kohaldas vääralt allüürisuhtele VÕS § 291 lg-t l. Allüürniku õiguslik positsioon ei ole

samane üürniku positsiooniga. Allkasutuslepingule tuleb kohaldada VÕS § 288 lg-t 6 ja § 332 lg-t 4.

Hagejale ei läinud üle 5. augusti 2002. a üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused ja

talle ei ole siduv seal kokkulepitud üürimäär. Kohaldada tuleb lepinguvälist vastutust ning mõista

VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel välja kahjuhüvitisena asja kasutamise aja eest 4000 krooni kuus.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. detsembri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täpsustas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel otsuse põhjendusi. Samuti jättis ringkonnakohus apellatsiooniastme

menetluskulud enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel hageja kanda ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 1840 krooni 80 senti.

31. märtsi 1998. a rendilepinguga võttis rentnik pikaks ajaks rendile Lohusalu Konverentsikeskuse

(tervikvara), mille koosseisu kuulus mh kostja kasutuses olnud ridaelamusektsioon. Rendilepingu

p 2.1 järgi olid rentnikul kolmandate isikute suhtes omaniku õigused ja kohustused, kui seadusest ei

tulenenud teisiti. Lepingu p 4.3 järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendileandja nõusolekuta

osade kaupa allrendile. 5. augustil 2002 sõlmisid rentnik ja kostja eluruumi üürilepingu.

13. veebruaril 2003 sõlmisid hageja ja Riigi Kinnisvara AS kinnisasja müügilepingu ja

asjaõiguslepingu, mille alusel omandas hageja kinnistu, millel asus mh kostja kasutuses olev

ridaelamusektsioon. Kinnistut ostes oli hageja teadlik, et lepingu ese on koormatud tähtajalise

rendilepinguga. Hageja ja rentnik lõpetasid 29. aprillil 2003 rendilepingu ja rentnik andis hagejale üle

kinnistut puudutavad dokumendid, sh üürilepingud. Kohtuvaidluse ajal vabastas kostja eluruumi ja

andis selle valduse hagejale üle.

Maakohus leidis lepingu sisu hinnates õigesti, et kostjaga 5. augustil 2002 sõlmitud leping on

eluruumi üürileping, mis ei lõppenud rendilepingu lõppemisel. Siiski ei ole asjakohane maakohtu

viide VÕS § 12 lg-le 1, sest sellest ei saa tuletada lepingu siduvust isikutele, kes ei ole lepingu

poolteks.

31. märtsi 1998. a rendilepingu p-st 2.1 tulenes rentniku õigus anda talle tervikvarana rendile antud

vara hulka kuuluvad ridaelamusektsioonid kui eluruumid üürile. Rendilepingu sõlmimise ajal

kehtinud rendiseaduse § 3 ja elamuseaduse (ES) § 1 järgi ei saanud alaliseks elamiseks ja

kasutamiseks antavad eluruumid olla rendisuhte objektiks. Seega ei saanud rendilepingu p-s 4.3

kokkulepitu käia ridaelamusektsioonide kasutusse andmise kohta. Kuna rendileping ei näinud ette

eluruumide üürileandmise korda ega välistanud eluruumide üürilepingute sõlmimist, tuleb eeldada, et

rendileandjaks olnud riik (Riigikantselei kaudu) pidas rendilepingu p-s 2.1, kus nähti ette, et rentnikul

on kolmandate isikute suhtes omaniku õigused ja kohustused, silmas ka rentniku õigust sõlmida

eluruumide üürilepinguid. Tol ajal kehtinud ES § 28 lg 2 järgi võis üürileandjaks olla eluruumi

omanik või tema poolt selleks volitatud isik. Asjaolu, et eluruumide omanik pidas lepingut sõlmides

silmas rentniku õigust eluruumi üürilepingut sõlmida, järeldub sellest, et rendileping sõlmiti 30

aastaks. Oleks ebamõistlik eeldada, et kogu selle aja jooksul ei anta eluruume kellelegi kasutada.

Esitatud tõendite järgi mõistis ka rentnik rendilepingut selliselt, et tal on õigus eluruume üürile anda.

Eelkõige nähtub see rentniku ja kostja sõlmitud lepingust, mida pooled nimetavad üürilepinguks, ja

mille kohaselt on rentnik pidanud end õigustatuks toimima kui omanik, s.o võimaldama üürnikul

eluruumi erastada (p 3.7) ning leppima kokku üürilepingu kehtima jäämises omandi ülemineku korral

(p 7.1). Hageja ei ole esitanud asjakohaseid tõendeid, millest nähtuks, et rentnikul ei olnud õigust

üürilepinguid sõlmida.

Kuna maakohus leidis õigesti, et 5. augustil 2002 kostjaga sõlmitud leping on eluruumi üürileping ja

see on hagejale kui üürileandja õigusjärglasele üle läinud, ei kasutanud kostja eluruumi õigusliku

aluseta ega saanud eluruumi kasutades hagejale kahju tekitada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja mõista kostjalt enda kasuks

välja kõik menetluskulud ja jätta kostja menetluskulud tema enda kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kvalifitseeris ringkonnakohus poolte õigussuhte vääralt ja

jättis otsuse põhjendamata ning apellatsioonkaebuse väidetele vastamata.

Pooled ei vaidle selle üle, et ridaelamud olid 31. märtsi 1998. a rendilepingu esemeks.

Ringkonnakohus ei ole rendilepingu sisu, sh milliseid lepinguid võis rentnik rendile antud vara kohta

sõlmida, välja selgitanud ega pööranud tähelepanu kasutus- ja allkasutussuhtele. Vaidluse

lahendamisel tuleb tuvastada, kas rentnikul oli lepingust tulenev õigus sõlmida enda nimel

allkasutuslepinguid või oli tal ka õigus sõlmida Eesti Vabariigi nimel üüri- ehk kasutuslepinguid.

Rendilepingu esemeks oli riigivara. Lepingu preambulist ja riigivaraseaduse (RVS) §-st 17 tulenevalt

sai Riigikantselei sõlmida rentnikuga enampakkumise tulemusel ainult rendilepingu ning anda

rentnikule üle lepingu objektiks oleva vara kasutamise õiguse. Lepingust ei tulene, et riik oleks

andnud rentnikule volituse vallata ja kasutada riigile kuuluvat vara nagu omanik. Sellise õiguse

andmine oleks vastuolus ka riigivaraseadusega, kuna võimaldaks rentnikul anda riigi nimel riigivara

rendile RVS §-s 17 sätestatud korda järgimata. Üürilepingu sõlmimisel tulnuks järgida

riigivaraseaduse sätteid ja Vabariigi Valitsuse 1. augusti 1995. a määrusega nr 285 kinnitatud riigivara

kasutusse andmise korda.

Juhul kui rentnik oleks tegutsenud riigi õigustes, oleks ta saanud sõlmida lepinguid üksnes riigi nimel

ja õigused ning kohustused oleksid tekkinud riigile. Asjas ei ole seda tuvastatud. Rendilepingu p-s 2.1

korrati üksnes lepingu sõlmimise ajal kehtinud rendiseaduse § 24 lg-s 1 sätestatut.

Asjaolu, et kostja kasutusse anti eluruum, ei tähenda, et tegemist on üürilepinguga. Tähtsust ei ole ka

asjaolul, kas ruumid anti kasutusse tulunduslikul eesmärgil. Oluline on tuvastada, kas eluruumid anti

kasutusse või allkasutusse. Hageja ei ole menetluses väitnud, et 5. augusti 2002. a leping on

allrendileping. Tegemist on allkasutuslepinguga, mis sisu poolest vastab allüürilepingu tunnustele.

Sellele viitab ka üürilepingu p-s 1.1 sisalduv märkus, et lepingu pooled on teadlikud, et üürileandja

üüriõigus tuleneb 31. märtsi 1998. a rendilepingust.

Ringkonnakohus kohaldas allüürilepingule vääralt VÕS § 291 lg-t 1 ja jättis põhjendamatult

kohaldama allüürilepingu kohta käivad sätted, sh VÕS § 288 lg 6 ja § 332 lg 4, mille kohaselt ei

saanud pärast üürilepingu ülesütlemist allüürileping enam kehtida. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus

nõuda asi ebaseaduslikust valdusest välja ja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus selgitas välja asjas tähtsust omavad asjaolud ja

kohaldas õigesti materiaalõiguse norme. Rentnik sõlmis kostjaga üüri-, mitte allüürilepingu ja

üürileping läks vara üleandmisel üle hagejale. Kuna leping kehtib, ei ole õigusvastaselt tekitatud

kahju hüvitamise nõue põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692

lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled ei vaidle järgnevate oluliste asjaolude üle:

31. märtsil 1998 sõlmisid Riigikantselei ja OÜ Delikaat tähtajalise rendilepingu, millega anti OÜ-le

Delikaat rendile mh Lohusalu Konverentsikeskuse hooned, sh ridaelamu nr xx;

5. augustil 2002 sõlmisid OÜ Delikaat ja kostja tähtajalise üürilepingu, millega anti kostjale üürile

ridaelamus nr xx asuv eluruum (ridaelamusektsioon nr x);

13. veebruaril 2003 sõlmis Riigi Kinnisvara Aktsiaselts hagejaga notariaalselt tõestatud

müügilepingu, mille alusel hageja omandas Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu ning 31. märtsi

1998. a rendilepingust tulenevad rendileandja õigused ja kohustused läksid hagejale üle;

2. aprillil 2003 ütles hageja rendilepingu üles, sest OÜ Delikaat rikkus lepingut. Leping lõppes

29. aprillil 2003;

9. mail 2003 tegi hageja esindaja kostjale ettepaneku sõlmida üürileping üüritasuga 4000 krooni kuus

või vabastada eluruum alates 15. maist 2003. Kostja ei sõlminud üürilepingut, kuid vabastas

kohtumenetluse kestel eluruumi.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja valdas hagejale kuuluvat eluruumi pärast rendilepingu

lõppemist õiguslikul alusel. Selle tuvastamiseks tuleb selgitada, kas kostjaga sõlmiti 5. augustil 2002

eluruumi kasutus- või allkasutusleping.

Kolleegium ei nõustu alama astme kohtute käsitusega, et vaidluse lahendamisel on oluline selgitada

välja, kas kostjaga sõlmiti üüri- või rendileping. Õige on maa- ja ringkonnakohtu järeldus, et lepingu

esemest ja eesmärgist lähtudes tuleb kostjaga sõlmitud lepingut pidada olemuselt üürilepinguks.

Eeltoodu ei tähenda aga seda, et tegemist ei võiks olla allkasutuslepinguga (allüürilepinguga), mida

on hageja ka kogu menetluse kestel väitnud.

12. VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või

täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi

kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud

teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja

sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei

võiks anda allkasutusse, sh allüürile.

Asjas on tuvastatud, et Lohusalu Konverentsikeskuse hoonete hulgas anti OÜ-le Delikaat rendile mh

ridaelamu nr xx. Rendilepingu p 4.3 järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendileandja

nõusolekuta osade kaupa allrendile, teavitades rendileandjat kõikidest sõlmitud allrendilepingutest.

Rentnik sõlmiski kostjaga 5. augustil 2002 ridaelamus nr 10 asuva eluruumi üürilepingu, milles oli

mh märgitud, et üürileandja õigus anda eluruum üürile tuleneb rendilepingust. Kuigi rendilepingu

sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda see kolleegiumi arvates seda,

et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse. Kuna

eluruumi omanik oli andnud eluruumi 31. märtsi 1998. a lepinguga OÜ Delikaat kasutusse ning OÜ

Delikaat andis selle omakorda kostja kasutusse, s.o allkasutusse, tuleb kostjaga 5. augustil 2002

sõlmitud üürilepingut pidada allkasutuslepinguks (allüürilepinguks).

13. Kuna eeltoodust tulenevalt sõlmiti kostjaga 5. augustil 2002 tähtajaline eluruumi allkasutusleping,

sõltub kostja õigus eluruumi kasutada sellest, kas allüürilepingu üürileandjal on õigus eluruumi

kasutada. VÕS § 288 lg 6 järgi ei või allkasutaja kasutada asja pärast üürilepingu lõppemist ega

teisiti, kui see on lubatud üürnikule, ning üürileandja võib seda allkasutajalt vahetult nõuda. Kui

üürnik annab asja kasutamise õiguse edasi kolmandale isikule, võib VÕS § 334 lg 5 järgi üürileandja

asja pärast üürilepingu lõppemist ka kolmandalt isikult välja nõuda.

Pooled ei vaidle selle üle, et 31. märtsil 1998 OÜ-ga Delikaat sõlmitud rendileping lõppes 29. aprillil

2003. Kuna kasutusleping lõppes, ei olnud OÜ-l Delikaat alates 29. aprillist 2003 enam õigust

renditud hooneid, sh ridaelamut nr xx kasutada. Sellega kaotas ka kostja VÕS § 288 lg 6 järgi õiguse

eluruumi kasutada ning hagejal oli VÕS § 334 lg 5 järgi õigus nõuda kostjalt eluruumi tagastamist.

Kostjaga 5. augustil 2002 sõlmitud allkasutusleping võis pärast 31. märtsi 1998. a rendilepingu

lõpetamist kostja ja OÜ Delikaat vahel kehtima jääda, kui kostja ja OÜ Delikaat ei leppinud kokku, et

see lõppeb rendilepingu lõppedes, kuid nimetatud asjaolu ei mõjuta VÕS § 288 lg-s 6 sätestatud

üürileandja õigust nõuda asja allkasutusest välja (vt ka Riigikohtu 16. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-26-08, p 11). Kuna rendileping lõppes 29. aprillil 2003 ja kostja kasutas vaidlusalust

eluruumi allkasutuse korras, oli hagejal õigus nõuda eluruum kostja valdusest välja.

14. Hageja palus kostjal hüvitada kahju, mille kostja tekitas hagejale kuuluvat eluruumi

ebaseaduslikult kasutades.

Praeguses asjas ei ole alama astme kohtud hageja kahju hüvitamise nõuet käsitlenud, sest kohtute

arvates ei kasutanud kostja eluruumi õigusliku aluseta. Kuna kolleegium asus ülal seisukohale, et

sõltumata kostja ja OÜ Delikaat vahel 5. augustil 2002 sõlmitud üürilepingu kehtivusest ei olnud

kostjal 31. märtsi 1998. a rendilepingu lõppemise järel õigust eluruumi kasutada, võib kostja olla

eluruumi ebaseadusliku kasutamisega tekitanud hagejale kahju.

15. Võõra asja ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju eest vastutab ebaseaduslik valdaja

VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama, kas

kostja vastutab nende sätete alusel.

Hüvitamisele kuuluva kahju ja kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb mh arvestada VÕS §-

des 127 ja 128 sätestatut. Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel

tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127

lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 16 ja 19 ning 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

123-05, p-d 23 ja 28). Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja

võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu 13. juuni

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16).

Hageja soovib, et kostja hüvitaks saamata jäänud üüritulu 4000 krooni kuus ajavahemiku

1. september 2003. a kuni 28. detsember 2006. a eest. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud

tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud

tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks

peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 19. novembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12). Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja

võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks

(vt Riigikohtu 19. oktoobri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-99 ja 19. mai 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14). Seetõttu on põhjendatud kostja maakohtu menetluses esitatud väide

(II kd, tl 104, 145), et üüri sisse olid arvestatud hageja kulutused.

16. Muu hulgas märgib kolleegium, et alama astme kohtud ületasid hagi piire TsMS § 439 mõttes, kui

mõistsid kostjalt hageja kasuks välja üürilepingujärgse üüritasu. Hageja ei ole sellist nõuet ega sellise

nõude rahuldamise aluseks olevaid asjaolusid esitanud.

17. Kuna asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus otsustada ja

poolte taotlused menetluskulude väljamõistmiseks lahendada asja lõplikul lahendamisel.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu