3-1-1-2-09 · Riigikohus

Eriarvamus

Jään kohtuasjas nr 3-1-1-2-09 (väärteoasi A. K. karistamises RelvS § 8910 järgi) tehtud kohtuotsuse suhtes

järgmisele eriarvamusele, mis lähtub kohtuotsusega võrreldes erinevast relvaseaduse tõlgendusest.

1. Esmalt ei saa ma ei kõnealust otsust ega ka mitte relvaseadust lugedes kuidagi kindel olla selles, et

seadusandja ka tõepoolest soovis käsitada relva edasitoimetamist relvakandmise alaliigina.

Seadusandja sellise mõistelise hõlmamistahte välistab juba relvaseaduse 7. peatüki pealkiri (Relva ja

laskemoona kandmine ja edasitoimetamine), milles (sidesõna "ja" kasutades) eristatakse selgelt relva

kandmise ja edasitoimetamise mõisteid. Relvaseaduses otseselt sätestatu kohaselt on küll nii

relvakandmist (RelvS § 49) kui ka relva edasitoimetamist (RelvS § 54) nimetatud relva

kaasaskandmiseks. Kuid ma ei näe mingit võimalust öelda, et relvaseaduse mingi sätte või mõtte

kohaselt on relvakandmine laiem mõiste, mis hõlmab ka relva edasitoimetamist.

2. Leian hoopis vastupidiselt, et seadusandja on soovinud ka sisuliselt neid relva kaasaskandmise kahte

viisi - relva kandmist ja relva edasitoimetamist teineteisest eristada. Nimelt võimaldab RelvS §-des 49

- 53 sätestatu süstemaatiline tõlgendamine väita, et relva kandmine on niisugune relva kaasaskandmise

viis, mille puhul on kaasaskandjal ka relva kasutamise eesmärk ehk teisisõnu - mille puhul

aktualiseerub või võib aktualiseeruda relva sihtotstarbeline kasutamine: relvast tulistamine. See

omakorda võimaldab väita, et relvakandmise määratlemisel ei saa piirduda pelgalt RelvS §-s 49

märgituga, vaid definitsiooni tuleb lisada ka ülioluline relvakandmist piiritlev tunnus: relva kasutamise

eesmärk.

3. Sellisest relvakandmise sisulisest määrangust lähtuvalt ei saa relva edasitoimetamine kuidagi olla

relvakandmise alaliik. RelvS § 54 lg 1 ja § 55 lg 2 tekstist nähtub selgelt, et relva edasitoimetamist

reguleerida püüdes ei ole seadusandja üldsegi mitte pidanud silmas relva sihtotstarbelist kasutamist.

Vastupidi: ta on püüdnud hoopis igati vältida seda, et relva edasitoimetajal saaks olla ka selle

kasutamise eesmärki. Olen seda meelt, et kui seaduse kohaselt nii relva kandmine kui ka selle

edasitoimetamine kujutavad endast relva kaasaskandmise kui üldmõistega hõlmatavaid nähtusi, mis

erinevad teineteisest relvade kontekstis kõige olulisema tunnuse poolest, siis on loogiliselt võimatu

mõista, miks ja kuidas saab relva kandmine hõlmata ka edasitoimetamist. Ei saa ka jätta märkimata, et

relva kandmise ja edasitoimetamise eelkirjeldatud olemuslikku erinevust arvestades ei ole päris õige

otsuse p-s 7.2 märgitu, et need kaks võrreldavat erinevad teineteisest vaid eesmärgi poolest.

4. Vahekokkuvõte saab kõlada vaid selliselt, et põhimõtteliselt on relva kandmine ohtlikum relva

kaasaskandmise viis, kui relva edasitoimetamine. Sellegipoolest ei tohiks aga seadustehniliselt olla

taunitav, kui seadusandja püüab relva edasitoimetamise turvanõudeid kehtestada viitega relva

kandmise turvanõuetele. Just sellisest püüdlusest näib olevat kantud RelvS §55 lg-s 3 sätestatu, et ka

relva edasitoimetamisel tuleb järgida relvaseaduse § 50 lõigetes 1-3 relva kandmise suhtes sätestatud

nõudeid. Kuid selle viitelise normi kohaldamisel praktikas võivad minu arvates tekkida mitmed

küsitavused.

1. Igati loogiline on see, et nii nagu relva kandmise, nii ka selle edasitoimetamise lubatavuse

esimeseks eelduseks on relvaloa või relva kandmise loa olemasolu (RelvS § 50 lg 1) ning et

samamoodi, nagu relva kandja, ei tohi ka relva edasitoimetaja olla ei alkoholijoobes ega

narkootilise- või psühhotroopse aine mõju all (RelvS § 50 lg 3 p 1). Samuti iseenesest igati

mõistlik on lisaks relva kandmisele ka relva edasitoimetamisel lähtuda RelvS § 50 lg 2 esimeses

lauses sisalduvast nõudest (varjatus avalikus kohas ja kadumise või teise isiku valdusse

sattumise ning juhusliku kahju tekitamise vältimine).

2. Raskesti mõistetav on aga seadusandja tahe kohaldada ka relva edasitoimetamise juhtudele

RelvS § 50 lg 2 teises lauses sätestatud võimalust, et relva kandmisel võib relva padrunipesas

erandlikult olla padrun siis, kui tegemist on revolvriga. Ehk on probleemi siiski võimalik

lahendada seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil väitega, et kuna RelvS § 55 lg 2 kohaselt ei

tohi edasitoimetatavat relva olla võimalik kohe kasutada, siis ei tohi ka edasitoimetatava revolvri

pesas olla padrunit.

3. Lausa mõistetamatu on aga see, et miks tuleb seadusandja tahte kohaselt ka relva

edasitoimetamisel arvestada RelvS § 50 lg 3 p-s 2 sätestatut. Kuna relva edasitoimetamine on

pelgalt vaid relva ruumilise asukoha muutmine, siis on ühelt poolt arusaamatu see, kuidas

võiksid või peaksid relva edasitoimetamist mõjustama koosolekud, meeleavaldused, piketid,

pidustused ja teised avalikud üritused, ning teiselt poolt on samavõrd arusaamatu, kuidas saaks

pelgalt vaid relva edasi toimetades (seega mitte relva kandes) täita nimetatud avalikel üritustel

tööülesandeid.

5. Kuna kohtuotsuses relva edasitoimetamise käsitlemine relvakandmise alaliigina ei kujuta endast mitte

pelgalt võimaliku õigusalase arutluse tulemit vaid teenib selget eesmärki. Nimelt RelvS §-s 8910

otsesõnu ettenähtud vastutus vaid relva ja laskemoona kandmise eest alkoholijoobes või narkootilise

või psühhotroopse aine mõju all. Seega ongi võimalik A. K.-it karistada RelvS §-s 8910 järgi vaid

tingimusel, et eelnevalt on ka relva edasitoimetamine loetud relvakandmise alaliigiks. Selline

õiguslikku vastutust sätestava paragrahvi laiendav (ja seega isiku olukorda halvendav) tõlgendamine ei

ole aga minu arvates õige mitte üksnes eelnevalt kirjeldatud kaalutlustel vaid ka selle tõttu, et see ei

haaku kuidagi RelvS peatüki 131 loogikaga. Nimelt on selle peatüki kahe paragrahvi ( § 892 ja § 893 )

dispositsioonis märgitu kohaselt ette nähtud vastutus eraldi nii relva kandmise kui ka edasitoimetamise

eest. Arvan, et seda on oluline alla kriipsutada väitmaks, et kui eelduste kohaselt arukas seadusandja

on väga selgelt ühtedel juhtudel pidanud vajalikuks karistada isikut eraldi ka relva edasitoimetamise

eest, teistel juhtudel aga mitte, siis peaks kohus meenutama PS § 23 lg-s 1 sätestatut ega tohiks olla

seadusandjast karistuslikult aktiivsem.

6. Otsuse punktis 8 on Riigikohus nõustunud kassaatori seisukohaga, et kui A. K. oleks andnud enda

relva E. L.-le üle kirjaliku akti alusel, oleks ta väärteosüüdistusest pääsenud. Ma ei saa nõustuda

relvaseaduse tõlgendusega ka selles osas. Olen seda meelt, et relvaseaduse 6. peatüki süstemaatilise

tõlgendamise pinnalt ei oleks käsitletava väärteo puhul tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt

üldse saanud aktualiseeruda relva hoiuleandmist, sealhulgas ka mitte ajutist hoiuleandmist. Eriti

oluline on silmas pidada, et tulenevalt RelvS § 45 lg-st 5 tuleb ka relva ajutisel hoiuleandmisel

arvestada RelvS § 46 lg-tes 3, 4 ja 7 sätestatud tingimustega. See tähendab kokkuvõtvalt öeldes, et

relvaseaduse mõttes ei saa minu arvates anda relva ajutiselt hoiule autos viibivale teisele isikule.

7. Eelnevat kokku võttes olen seda meelt, et A. K. ei andnud enda tulirelva ajutiselt hoiule E. L.-le. Kuid

tema käesoleva menetluse esemega hõlmatavat tegu ei saa käsitada ka mitte relvakandmisena RelvS

§ 49 tähenduses. Relvakandmisega ei olnud käsitletavas olukorras tegemist seetõttu, et A. K.-i relv oli

pakitud viisil, mis ei võimaldanud relva kohest kasutuselevõttu ja tal puudus relva kasutamise

eesmärk. Seega tuli tema käitumist käsitada relva edasitoimetamisena. Kuna RelvS §-s 8910 aga ei

nähta ette vastutust alkoholijoobes relva edasitoimetamise eest, siis on minu arvates A. K.-i vastutus

RelvS § 8910 järgi välistatud.

Eerik Kergandberg