3-3-1-11-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-11-09

Otsuse kuupäev

18. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Torma Põllumajandusosaühingu kaebus Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti 3. augusti 2007. a käskkirja

nr 1-3.13-4/591 osaliseks tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-07-1187

Menetluse alus Riigikohtus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2008. a otsuse haldusasjas nr 3-07-1187 resolutsioon

muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt Torma Põllumajandusosaühingu

kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 5540 (viis tuhat viissada

nelikümmend) krooni ja 10 senti.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Torma Põllumajandusosaühing (Torma PMO) esitas 18. mail 2006 pindalatoetuse taotluse, milles

taotles ka 2138,31 ha-le (pikaajaliste/looduslike rohumaade ühikumääragrupis 316,68 ha-le, põllu- ja

püsikultuuride ühikumääragrupis 1821,63 ha-le) põllumajanduslikku keskkonnatoetust

keskkonnasõbraliku tootmise eest.

2. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 25. jaanuari 2007. a

käskkirja nr 1-3.13-4/45 alapunktiga 1770 rahuldati Torma PMO taotlus osaliselt ning määrati

põllumajanduslikku keskkonnatoetust keskkonnasõbraliku tootmise eest 702 674 kr ja 30 s.

Torma PMO esitas käskkirja nr 1-3.13-4/45 peale vaide, mille PRIA rahuldas 8. mai 2007. a

vaideotsusega nr 3-25/111 osas, mis puudutas umbrohtumise hindamist 18 põllul. Ülejäänud osas jäi

vaie rahuldamata.

3. Torma PMO esitas 12. juunil 2007 kaebuse halduskohtule, milles palus tühistada PRIA

25. jaanuari 2007. a käskkiri nr 1-3.13-4/45 alapunkti 1770 osas, millega jäeti taotlus osaliselt

rahuldamata.

4. PRIA peadirektori 1. augusti 2007. a käskkirjaga nr 1-3.13-4/575 tunnistati 25. jaanuari 2007. a

käskkirja nr 1-3.13-4/45 alapunkt 1770 kehtetuks.

PRIA peadirektori 3. augusti 2007. a käskkirja nr 1-3.13-4/591 alapunktiga 3 rahuldati Torma PMO

taotlus osaliselt ning määrati põllumajanduslikku keskkonnatoetust keskkonnasõbraliku tootmise eest

875 562 kr ja 26 s. Käskkirja nr 1-3.13-4/591 kohaselt vähendati toetust:

1) põllukultuuride osas 86,96 ha ulatuses, kuna taotletud ja kindlaks tehtud pinna erinevus oli üle 2 ha

või 3%, kuid mitte üle 20%; 6,81 ha ulatuses, kuna kindlakstehtud pind oli väiksem taotletud

kohustusalusest pinnast; 52,03 ha ulatuses, kuna kohustuse alune pind põllumassiivil oli väiksem

taotletud pinnast; 43,48 ha ulatuses, kuna taotletud ja kindlakstehtud pinna erinevus oli üle 2 ha või

3-20%;

2) rohumaade osas 39,2 ha ulatuses, kuna taotletud ja kindlaks tehtud pinna erinevus oli üle 2 ha või

3%, kuid mitte üle 20%; 19,6 ha ulatuses, kuna taotletud ja kindlakstehtud pinna erinevus oli üle 2 ha

või 3-20%; 0,16 ha ulatuses, kuna kindlakstehtud pind oli väiksem taotletud kohustusalusest pinnast;

3) 125 080 kr ja 32 s, kuna tuleohtlikul ajal oli põletatud kulu või põhku; 250 160 kr ja 64 s, kuna

majandusüksuses kasvatatud loomi ei olnud ajavahemikul 17. mai - 1. september väljas karjatatud.

5. Tartu Halduskohtu 9. jaanuari 2008. a otsusega asjas nr 3-07-1187 tühistati PRIA peadirektori

25. jaanuari 2007. a käskkiri nr 1-3.13-4/45 ja kohustati PRIA-t Torma PMO taotluse uuesti läbi

vaatama.

Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2008. a otsusega asjas nr 3-07-1187 tühistati Tartu Halduskohtu

9. jaanuari 2008. a otsus ja saadeti asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis,

et kuna PRIA tunnistas 25. jaanuari 2007. a käskkirja nr 1-3.13-4/45 kehtetuks, siis ei saanud

halduskohtus seda käskkirja tühistada. PRIA andis 3. augustil 2007 välja käskkirja nr 1-3.13-4/591,

millega rahuldas Torma PMO 18. mai 2006. a taotluse osaliselt. Seega esineb alus asja menetluse

lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 4 alusel. Ringkonnakohus ei

pidanud otstarbekuse ja menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt võimalikuks menetlust lõpetada,

kuna see oleks kaebajat põhjendamatult koormanud. Seetõttu tühistati üksnes halduskohtu otsus ja

saadetakse asi uueks läbivaatamiseks.

6. Torma PMO esitas 9. mail 2008 taotluse kaebuse muutmiseks, millega palus tühistada PRIA

peadirektori 3. augusti 2007. a käskkirja nr 1-3.13-4/591 osas, millega taotlus jäeti osaliselt

rahuldamata. Kaebuse kohaselt karjatas kaebaja kinnisloomi, noorloomi ja vasikaid (ca 500 looma).

Lüpsikarja (ca 400 looma) ei karjatatud, kuna see on tehnoloogiliselt ja loomade hulka arvestades

võimatu. Põllumajandusministri 20. aprilli 2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku

keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse

maksmise täpsema korra" (määrus nr 51) § 4 lg 1 p 10 on täidetud niivõrd, kuivõrd see on võimalik.

Põllumajanduse keskkonnapoliitika toetust reguleerivad nõukogu 17. mai 1999. a määruse (EÜ)

nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu

arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (nõukogu määrus

nr 1257/1999) art-d 22-24. Kui karjatati kinnisloomi, vasikaid ja noorloomi, siis on nõuded täidetud.

Määruse nr 51 §-s 4 ja §-s 5 sätestatud nõuded on absoluutsed ning määruses ettenähtud vähendamise

mehhanism ei ole proportsionaalne. Selline lahendus ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 11. Rikutud

on võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna sarnases olukorras on teised põllumajandusettevõtjad saanud

põllumajanduslikku keskkonnatoetust täies mahus.

Põhku põletati väikeses koguses kivihunnikus, mis ei kahjusta põllumajandusmaad. Põletamisest

teavitati Päästeametit. Määruse nr 51 § 47 p 3 kohaselt on põhu põletamine tervikuna keelatud, mis

on selgelt ebamõistlik nõue. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art-te 22-24 kohaselt on toetus seotud

põllumaade keskkonnasõbraliku majandamisega. Eesmärgiks on välistada põllumajandusmaal kulu ja

põhu põletamine.

Käskkirjast ei ole võimalik välja lugeda, milliste massiivide osas on erinevused pindala osas. Kaebaja

masinad on samuti varustatud GPS-mõõturiga ja põldude servades puuduvad harimata maalõigud.

Vaideotsuses on selgitatud, et autoga põllu pindala mõõtes mõõdab põllu pindala inimene, kes istub

juhi kõrvalistmel ja hoiab kätt GPS-mõõturiga mõõtejoonel ja selline mõõtmistulemuse viga on

pigem taotlejale soodsam. Jääb arusaamatuks, kus täpselt sõideti mõõtmise ajal. Mõõtmistoimingud

tuleb protokollida, et tagada nende kontrollitavus. Puudub võimalus mõõtmiste kontrollimiseks.

Käskkiri on motiveerimata. Käskkirjas on ära toodud ainult summa ning tehtud viide määruse nr 51

erinevatele punktidele. Täielikult puudub faktiliste asjaolude käsitlus, mille järgi saaks kontrollida,

kas viidatud sätete kohaldamine on põhjendatud.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 19. septembri 2008. a otsusega asjas nr 3-07-1187 kaebuse. Kohus

leidis, et põllumajanduslik keskkonnatoetus on pindalapõhine toetus, mistõttu tuleb arvestada

nõukogu määruse nr 1257/1999 art-d 22-24. Komisjoni 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 817/2004,

millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 (Euroopa

Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks)

kohaldamiseks (komisjoni määrus nr 817/2004), art 13 kohaselt peab kari olema jaotatud

põllumajandusettevõttes selliselt, et säilib kogu karjatatav ala, vältides ülekarjatamist ja

alakasutamist. Karjatades osa loomi väljas ja hoides osa loomi vabapidamislaudas, on välistatud

ülekarjatamine. Pindalatoetuse saamine ei sõltu sellest, mitut looma on karjatatud taotletaval pinnal.

Kuna loomad asusid vabapidamislaudas, siis ei ole alust väita, et loomade heaolu oli tagamata.

Määruse nr 51 § 48 p-st 9 ei tulene, et see hõlmaks kõiki loomi. Nimetatud sätte eesmärgiks on

vähendada toetust, kui loomi ei karjatata väljas üldse või ei tehta seda nõutud ajavahemikul.

Kivihunnikut ei arvestata toetust saava pinna hulka. Kuna põhku põletati väljaspool deklareeritud ala,

siis ei saanud toetust vähendada määruse nr 51 § 47 p 3 alusel. Euroopa Liidu õigus ei reguleeri

õigussuhteid, mis jäävad väljapoole toetuskõlbulikku maad.

PRIA peadirektori 9. augusti 2006. a käskkirjaga nr 1-3.1/303 kinnitati "Ühtse pindalatoetuse,

põllumajanduskultuuri täiendava otsetoetuse, põllumajandusliku keskkonnatoetuse, ebasoodsamate

piirkondade toetuse ja keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade toetuse kohapealse kontrolli

läbiviimise ja kontrollaruande täitmise juhend" (PRIA juhend). GPS-mõõdistamine on sätestatud

juhendi punktis 3.2.2, mille kohaselt põllu pindala määramisel kõnnitakse koos GPS-mõõturiga

täpselt mööda põllu piiri, kuni põllule on ring peale tehtud. GPS-mõõtur salvestab teatud aja tagant

põllu piiri koordinaate ning pärast objekti mõõdistamist arvutab GPS-pihuarvuti objekti pindala ja

ümbermõõdu (PRIA juhend p 3.2.2). PRIA on põllud osaliselt mõõdistanud autoga piki põllu piiri

sõites. Mõõdistamise ebaõigsuse tõendamiseks esitas Torma PMO kirjaliku tõendina EMÜ

geodeesiadotsendi Harli Jürgensoni arvamuse, milles osundatakse, et GPS-mõõtur kasutab absoluutse

mõõtmise meetodit, mille kasutamisel on viga kordades suurem kui suhtelise mõõtmise meetodi

kasutamisel. GPS-mõõdistamine on täpsem GPS-mõõturiga jalgsi mööda põllu piiri liikudes kui

autoga sõites. Kiiremini liikudes on tõenäoline, et koordinaate salvestatakse vähem kui aeglaselt

liikudes, mistõttu on mõõtmisviga suurem. Seetõttu ei saa mõõtmise tulemusi pidada usaldusväärseks

ning GPS-mõõdistamise nõuete rikkumine toob kaasa vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse.

Vaidlustatud käskkirja nii faktiline kui ka õiguslik alus on puudulikud, mistõttu on eiratud haldusakti

põhjendamise nõuet.

8. PRIA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja Torma PMO kaebus

rahuldamata jätta. PRIA väidab, et komisjoni määruse nr 817/2004 art-st 20 tuleneb, et kuigi

keskkonnasõbraliku tootmise kohustusega ja toetustaotlusega võib olla seotud vaid osa

põllumajandustootja maadest, laieneb tavapäraste heade põllumajandustavade täitmise kohustus kogu

põllumajandustootja majandusüksusele, sh ka toetustaotluste poolt hõlmamata maale. Vastavalt

komisjoni määruse nr 817/2004 art 35 lg-le 1 on tavapärane hea põllumajandustava selline

põllumajanduslik tootmisviis, mida vastutustundlik põllumajandustootja asjaomases piirkonnas

järgiks. Eesti siseriiklikus õiguses on analoogselt Euroopa Liidu õigusega kehtestatud, et üldisi

kohustuslikke keskkonnanõudeid tuleb täita kogu taotleja ettevõttes ning põhu põletamine on

keelatud.

Eesti maaelu arengukava 2004-2006 ja määruse nr 51 sõnastusest tuleneb, et ettenähtud ajavahemikul

tuleb väljas karjatada kõiki loetletud loomi. Loomade pidamine vabapidamislaudas ei ole käsitatav

loomade halva kohtlemisena, kuid loomade heaolu ja keskkonnasõbralikkuse seisukohalt on loomade

väljas karjatamine oluline. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg 1 kohaselt makstakse

põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustuste raames toetust saamata jäänud tulu ja

kohustustest tulenevate lisakulutuste hüvitamiseks. Vabapidamislaut aitab tootjatel optimeerida

kulusid ja korraldada tootmist lihtsamalt. Asjaolu, et tootjal ei ole piisavalt karjamaid, on tootja

probleem.

Kohapealse kontrolli tulemusel tuvastati pinna erinevused enamikul põldudest. Torma PMO on

taotlusele märkinud taotletud pindalana täispõllumassiivi pindala või pindala ortofotolt. Protseduuris

ei ole üheselt määratud põllupiiri mõõtmisel koordinaatide salvestamise intervalli, kuna intervall ja

liikumise kiirus mõjutavad mõõtetulemust erandjuhtudel ja seadmete valesti käsitsemisel. GPS-

mõõtur võimaldab kasutada intervalli 1, 3, 5 või 10 sekundit. Üldjuhul kasutatakse intervalli üks

sekund, et põllupiiri trajektoor saaks võimalikult täpselt mõõdetud. Sirgjooneliselt kulgevate

põllupiiride korral võib kasutada pikemat intervalli, kuid oluline on, et mõõdetud saaksid põllu

nurgapunktid. Autoga sõites ja jala kõndides ei ole tegemist sellise kiiruste erinevusega, mis mõjutaks

mõõtmistulemust. THALES ProMark3 ja THALES MobileMapper GPS-mõõturid olid kalibreeritud

ning Euroopa Komisjoni allasutuse JRC (Joint Research Centre) poolt tunnistatud toetuste

kohapealseks kontrolliks piisava täpsusega seadmeteks. PRIA teostatavate mõõtmiste

mõõtemääramatus on 3%. Arvutamisel on võetud aluseks, et seadme mõõtemääramatus on 1,5% ja

mõõtja kaldub joonest kõrvale maksimaalselt 0,5 m. PRIA juhendis sisalduv nõue, et kontroll

teostatakse jalgsi, on ekslik. Tulemuste õiguse hindamisel tuleb lähtuda sellest, kas põllu piiri

läbimine kõndides või autoga sõites mõjutab tulemust või mitte.

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. detsembri 2008. a otsusega asjas nr 3-07-1187

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna kivihunnikut ei arvestatud

toetatava maa hulka, siis ei saanud toetust vähendada. Euroopa Liidu õigus ja siseriiklik õigus ei

reguleeri õigussuhteid, mis jäävad väljapoole toetuskõlbulikku maad. Negatiivseid tagajärgi toob

kaasa põhu põletamine põllul. Arvestades toimepandud rikkumise iseloomu, ei ole toetuse

vähendamine põhu põletamise eest sellises ulatuses mõistlik.

Karjatades osa loomi väljas ja hoides osa vabapidamislaudas, on tagatud nii loomade heaolu kui ka

välditud ülekarjatamist. Määruse nr 51 § 48 p 9 eesmärgiks on vähendada toetust neil

põllumajandustootjatel, kes ei karjata loomi üldse väljas või ei tee seda 7. maist kuni 1. septembrini.

Nimetatud sättest ei tulene, et see nõue hõlmaks kõiki loomi.

PRIA juhendi p 3.2.2 kohaselt tuleb mõõdistamine teostada jalgsi, mitte autoga. Nõustuda ei saa

apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et jalgsi kõndides ja autoga liikudes ei ole kiiruste vahe nii

suur, et see mõjutaks mõõtmistulemusi. Kuna mõõtmine toimus PRIA juhendit rikkudes, siis ei ole

vajalik anda hinnangut apellatsioonkaebuses ja selle lisas esitatud väidetele mõõtmistulemuste

täpsuse kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. PRIA palub kassatsioonkaebuses teha uus otsus, millega jäetakse Torma PMO kaebus

rahuldamata ja vaidlustatud käskkiri nr 1-3.13-4/591 jõusse. Kassaator väidab, et komisjoni määruse

nr 817/2004 art 20 kohaselt on toetusega kaasnevad kohustused ulatuslikumad ning laienevad ka

taotleja ettevõttesse kuuluvatele aladele, millele toetust ei maksta. Kontrollitav standard nähakse ette

maaelu arengukavas (komisjoni määrus nr 817/2004 art 35 lg 1). Maaelu arengukava sisaldab põhu

põletamise keelustandardit. Põhu põletamise keeld on absoluutne ning ei ole oluline, kas Päästeametit

teavitati. Põhu põletamisel paisatakse õhku keskkonnale kahjulikke heitgaase (metaan ja CO2).

Ühtlasi ohustatakse bioloogilist mitmekesisust. Määruse nr 51 kohaselt ei sõltu toetuse vähendamine

sellest, kus ja millisel määral põhku põletati.

Määruse nr 51 kohaselt tuleb 17. maist kuni 1. septembrini väljas karjatada kõiki määruse nr 51 § 4

lg 1 p-s 10 nimetatud loomi. Nimetatud nõue ei ole vastuolus komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga

13. Kui Torma PMO-le oli teada, et ta ei suuda kõiki loomi väljas karjatada, ei oleks ta pidanud

toetust taotlema. Nõue ei ole täidetud, kui taotleja täidab nõudeid selliselt, kuidas tema

majandusüksuses kasutatavad tootmisviisid ja -protsessid seda lubavad. Loomade karjatamine on

keskkonnasõbralik põllumajandusmeetod, mis on kehtestatud loomade heaolust lähtuvalt.

Vabapidamislauda tehnoloogia ei võimalda lüpsilehmi väljas karjatada.

PRIA juhendis sisalduv nõue, et mõõtmist teostatakse jalgsi, on ilmselge ebatäpsus. Lubatud on ka

muud liikumisviisid. Autoga teostatud GPS-mõõdistamine ei mõjuta mõõtmistulemust. Põhjendused,

miks mõõtmistulemused ei sõltu liikumiskiirusest, on esitatud apellatsioonkaebuses. Põldude

nurgapunktid, sopid peavad olema korrektselt fikseeritud. GPS-mõõturi kasutusjuhend ja

mõõtemetoodika ei näe ette kiiruspiirangut. Põldude pindalade mõõtmisel tekkinud eksimused

kaetakse mõõtemääramatuse ja tolerantsi arvutamisega.

11. Torma PMO palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Torma PMO väidab, et

põllumajanduslik keskkonnatoetus on pindalapõhine toetus. Põhku põletati (kolme põhurulli jäägid)

kivihunnikus, mitte deklareeritud põllul. Kivihunnikute alust maad ei arvestata toetuse määramisel.

Absoluutne nõue, mis keelab majandusüksuses tervikuna põhu põletamise, oleks ebamõistlik ja ei

oleks kooskõlas toetuse eesmärgiga. Nõukogu määruse art-d 22-24 ja määruse nr 51 eesmärgiks on

välistada põllumajandusmaal kulu ja põhu põletamine. Säte ei saa hõlmata igasugust põletamist.

Toetuse vähendamine 10% ei ole proportsionaalne meede ja seetõttu on vaidlustatud käskkiri

õigusvastane. Maaelu arengukava ei ole õigustloov akt ja ei muutu selleks, kuigi määrus nr 51 viitab

sellele. Arengukava annab üldisi suuniseid, kuid sellest ei tule iseseisvaid nõudeid.

Toetuse saamisel ei ole oluline loomade arv ettevõttes, kuna tegemist on pindalapõhise toetusega.

Määrus nr 51 ei sisalda sätteid, mis viitaksid loomade heaolule või seaksid toetuse saamise sõltuvusse

loomade heaolust. Piisavas koguses loomi on karjatatud väljas, mistõttu on määruse nr 51 § 4 lg 1 p-

s 10 sisalduv nõue täidetud. Karjatamine saab toimuda optimaalse piirini, vastasel korral tekib

ülekarjatamine. Karjatamise kohustus ei teki maaelu arengukava alusel, kuna see ei ole õigusakt.

Positsioneerimisel on selleks kuluv aeg oluline ja sellest sõltub mõõtmise täpsus. Seda kinnitavad

tootjate manuaalid. Mõõtmistäpsuseks peab olema avatud horisont, piisav arv satelliite. Eesti

Maaülikooli geodeesiadotsent H. Jürgensoni selgitus, et MobileMapperi kasutamisel

absoluutmõõtmise meetodil on võimalik saavutada avatud horisondiga mõõtmisel täpsus

asukohamääramisel 3 m ideaaltingimustel. Täpsus sõltub satelliitide arvust ja liikumiskiirus vähendab

täpsust. Sellisel juhul võib viga olla ka 15 m. Seega on kassaatori vastupidine seisukoht vale.

Mõõtmise tulemusest sõltub toetuse saamine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Riigikohtu halduskolleegium analüüsib üldist keskkonnanõuet, mille kohaselt on põhu põletamine

keelatud (I), ja põllumajandusloomade väljas karjatamise nõuet (II). Seejärel käsitleb kolleegium

kohapealsel kontrollimisel teostatud GPS-mõõtmist (III). Viimaks lahendab kolleegium

menetluslikud küsimused (IV).

I

13. Maaelu arengukava 9. ptk tabeli nr 39 kohaselt, mis kehtestab üldiste keskkonnanõuete

kontrollitavad standardid, on põhu põletamine keelatud.

Määruse nr 51 § 47 p 3 sätestab järgmist: "Kui PRIA on kohapealse kontrolli käigus teinud kindlaks,

et taotleja ei täida üldisi keskkonnanõudeid, vähendatakse rikkumise kindlakstegemise aastal

määratavat toetust 10%, kui taotleja on põletanud kulu tuleohtlikul ajal, mis on sätestatud

"Päästeseaduse" § 21 lõike 4 alusel kehtestatud korras, või on põletanud põhku."

14. Vaidlust ei ole selles, et Torma PMO põletas põhku pinnal (kivihunnikus), mida ei loetud

toetusõigusliku pinna hulka. Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et kuna põhku põletati

kivihunnikus, siis ei saanud toetust vähendada määruse nr 51 § 47 p 3 alusel. Ühtlasi märgiti, et

Euroopa Liidu õigus ei reguleeri õigussuhteid, mis jäävad väljapoole toetuskõlbulikku maad.

Kassaator leiab, et komisjoni määruse nr 817/2004 art 20 kohaselt on toetusega kaasnevad

kohustused ulatuslikumad ning laienevad ka taotleja ettevõttes olevatele aladele, millele toetust ei

maksta.

15. Esmalt analüüsib kolleegium seda, kas maaelu arengukavast saavad tulla taotlejale nõuded, mida

pindalatoetuse taotleja peab järgima (punktid 16-18). Seejärel tõlgendab kolleegium üldist

keskkonnanõuet, mille kohaselt on põhu põletamine keelatud (punktid 19-21). Viimaks analüüsib

kolleegium määruse nr 51 § 47 p 3 vastavust Euroopa Liidu õigusele (punktid 22-24).

16. Liikmesriigid esitavad maaelu arengukava Euroopa Komisjonile hindamiseks, et selgitada välja

nende vastavus nõukogu määrusele nr 1257/1999, misjärel saab komisjon otsustada, kas ta kiidab

selle heaks (nõukogu määruse nr 1257/1999 art 44 p 2).

Torma PMO on seisukohal, et maaelu arengukava ei ole õigustloov akt ning sellest ei tulene taotlejale

iseseisvaid nõudeid.

Siseriikliku abiprogrammi (praegusel juhul analoogselt ka maaelu arengukava 2004-2006) heakskiit

komisjonilt ei tähenda, et abiprogrammist saab ühenduse õigusakt (Euroopa Kohtu 19. septembri

2002. a otsus asjas C-336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699, p 40). Ühtlasi on õige Torma PMO

seisukoht, et maaelu arengukava ei ole ka siseriiklik õigusakt, kuna seda ei ole vastavalt õigusaktide

vastuvõtmiseks ettenähtud menetlust, pädevust ja vorminõudeid järgides võtnud vastu või andnud

vastav organ. Kuid eeltoodu ei tähenda veel, et maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid ei pea

pindalatoetuse taotleja arvestama.

17. Nimelt sätestab ELÜPS § 43 lg 1, et maaelu arengu toetust on õigus taotleda isikul, kes vastab

ELÜPS § 42 lg-s 1 nimetatud programmis ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika

rakendamise seaduses sätestatud nõuetele. Ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevaid maaelu arengu

toetusi (sh ka põllumajanduslikku keskkonnatoetust keskkonnasõbraliku tootmise eest) antakse

maaelu arengukava alusel ja korras (ELÜPS § 42 lg 1). Toetust võib keskkonnasõbraliku tootmise

eest taotleda põllumajandusega tegelev füüsiline isik, juriidiline isik, seltsing ning muu isikute

juriidilise isiku staatuseta ühendus, kes vastab arengukava 9. ptk p-s 9.2 kehtestatud nõuetele ning kes

täidab arengukava 9. peatüki tabelis 39 nimetatud põllumajanduse üldisi keskkonnanõudeid kogu

ettevõttes (määruse nr 51 § 3 lg 1 p 2).

Kuna Euroopa Komisjon on maaelu arengukava heaks kiitnud ning Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seadus ja põllumajandusministri määrus nr 51 viitavad, et

taotleja peab järgima ka maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid, siis on ekslik Torma PMO

seisukoht, et need nõuded tema suhtes ei kehti. Ühtlasi peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuna

määruse nr 51 § 47 p 3 sätestab haldussanktsiooni juhtumiks, kui taotleja on põhku põletanud, siis on

juba läbi haldussanktsiooni tuletatav põhu põletamise keeld.

18. Eeltoodust lähtuvalt on kohtu hinnata individuaalse toetuse meetme, mida rahastatakse Euroopa

Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) kaudu ning antakse nõukogu määruse 1257/1999

ja maaelu arengukava alusel, seaduslikkust, lähtudes komisjoni poolt heaks kiidetud maaelu

arengukavast, nõukogu määrusest nr 1257/1999, komisjoni määrusest nr 817/2004 ja

põllumajandusministri määrusest nr 51.

19. Haldus- ja ringkonnakohus on asunud seisukohale, et nii Euroopa Liidu õigus kui ka siseriiklik

õigus ei saa reguleerida õigussuhteid, mis jäävad väljapoole toetuskõlbulikku pinda. Riigikohtu

halduskolleegium kohtute sellise seisukohaga ei nõustu.

Nimelt peab põllumajandusministri määruse nr 51 § 3 lg 1 p 2 kohaselt taotleja täitma arengukava

9. ptk tabelis 39 nimetatud põllumajanduse üldisi keskkonnanõudeid kogu ettevõttes. Eelmainitut

kinnitab ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse seletuskiri. Kuna põhu

põletamise keelu näol on tegemist üldise keskkonnanõudega, siis vastavalt määruse nr 51 § 3 lg 1 p-

le 2 peab taotleja seda järgima kogu põllumajandusettevõttes, mitte ainult toetusõiguslikul pinnal.

20. Üldine keskkonnanõue, et taotleja ei tohi põhku põletada, ei tulene nõukogu määrusest

nr 1257/1999. Tegemist on täiendava nõudega, mis tuleneb maaelu arengukavast ja nimetatud nõude

rikkumise eest ette nähtud haldussanktsioon on kehtestatud põllumajandusministri määrusega nr 51.

Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 37 p 4 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada maaelu arenguks

ettenähtud ühenduse toetuse saamisele täiendavaid või piiravaid tingimusi, mis peavad olema

kooskõlas nõukogu määruses nr 1257/1999 sätestatud eesmärkide ja nõuetega.

Kolleegium peab määruse nr 51 § 47 p 3 tõlgendamise osas vajalikuks märkida, et sätte sõnastusest

tulenevalt ei tohi taotleja üldse põhku põletada. Absoluutne põhu põletamise keeld aga ei ole

kooskõlas nõukogu määruse nr 1257/1999 seatud eesmärkide ja nõuetega, sest toetust võidakse

vähendada põhjendamatult ka sellises olukorras, kus põhu põletamine vastab määruse nr 1257/1999

nõuetele ja eesmärkidele.

21. Nõukogu määruse nr 1257/1999 preambuli 31. põhjenduses märgitakse, et põllumajanduse

keskkonna toetuskavaga peaks jätkuvalt julgustama põllumajandustootjaid teenima ühiskonda

tervikuna, juurutades või kasutades selliseid põllumajanduslikke tootmisviise, mis on kooskõlas

kasvava vajadusega kaitsta ja parendada keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist

mitmekesisust ning säilitada maastikku ja paikkonda.

Ühtlasi on Riigikohtu halduskolleegium oma varasemas praktikas leidnud, et nõukogu määruse

nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 alusel makstava keskkonnasõbraliku tootmise

toetuse eesmärgiks on tagada maaelu säästva arengu edendamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

11. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-79-08, p 16).

Arengukava kohaselt on keskkonnaalastest õigusaktidest ja kontrollitavatest standarditest bioloogilise

ja maastikulise mitmekesisuse osas viidatud looduskaitseseaduse (LKS) §-le 1, mille kohaselt on

looduskaitseseaduse eesmärk looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega;

kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine;

loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.

Kolleegium märgib, et nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja LKS §-s 1 sätestatud kaalutlustest

lähtuvalt on võimalik põhjendada põhu põletamise keelu vajalikkust. Kuid määruse nr 51 § 47 p-s 3

sisalduvat haldussanktsiooni, mis on nähtud ette põhu igasuguse põletamise eest, tuleb tõlgendada ja

rakendada eesmärgipäraselt ning koostoimes nõukogu määrusega nr 1257/1999. Sellisel juhul peab

põhu kui põllumajandusliku toodangu lisaproduktide ja jääkide kasutamine toimuma nõukogu

määruse nr 1257/1999 eesmärke silmas pidades, st kaitstes ja parendades keskkonda, loodusvarasid,

pinnast ja geneetilist mitmekesisust ning säilitades maastikku ja paikkonda. Näiteks toota põhust

bioenergiat, utiliseerida seda kündmise teel pinnasesse. Seda, kas põhu kui põllumajandusliku

toodangu lisaprodukti ja jäägi kasutamine toimub määruse nr 1257/1999 eesmärke silmas pidades,

tuleb hinnata igal konkreetsel juhtumil. Praegusel juhul nõustub kolleegium PRIA-ga, et põhu

põletamine kivihunnikus eelmainitud eesmärke ei taga. Seega on haldus- ja ringkonnakohtu seisukoht

põhu põletamise osas ekslik.

22. PRIA vähendas põhu põletamise eest toetust 125 080 kr ja 32 s ehk 10%. Vaidlustatud käskkirjast

ei nähtu, kui palju põhku põletati. Samuti ei ole haldus- ja ringkonnakohus välja selgitanud, kui palju

põhku põletati. Kohtud märkisid, et põhku põletati väikeses koguses. Torma PMO on nii haldus- kui

ka kohtumenetluses jätkuvalt seisukohal, et kivihunnikus põletati põhku väikeses koguses, s.o kolme

põhurulli jäägid. PRIA on kassatsioonkaebuses seisukohal, et määruse nr 51 § 47 p 3 kohaselt ei ole

oluline, kui palju põhku põletati.

23. Põllumajandusministri määruse nr 51 § 47 p 3 kohaselt peab PRIA toetust vähendama 10%,

arvestamata konkreetseid asjaolusid, näiteks põletatud põhu kogust. Kolleegium ei pea alljärgnevatel

põhjustel haldussanktsiooni kooskõlas olevaks Euroopa Liidu õiguse põhimõtete ja nõukogu määruse

nr 1257/1999 eesmärgiga.

Riigikohus asus 11. veebruari 2009. a otsuse asjas nr 3-3-1-79-08 p-s 22 järgmisele seisukohale:

"Antud juhtumil ulatub määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu

osalise niitmata jätmise puhul kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik,

sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu

see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel." Kolleegium leiab, et praegune

haldusasi on analoogne menetletud haldusasjaga nr 3-3-1-79-08, kuna eelmainitud haldusasjas

määruse nr 51 vaidlusalused sätted samuti ei näinud PRIA-le ette kaalutlusõigust. Ühtlasi on

käesolevas haldusasjas tegemist põllumajandusliku keskkonnatoetusega keskkonnasõbraliku tootmise

eest. Määruse nr 51 § 47 p-s 3 on sätestatud sanktsioonimeede komisjoni määruse nr 817/2004 art 73

alusel ning see ei näe PRIA-le ette kaalutlusõigust. Seetõttu ei pea halduskolleegium vajalikuks

üksikasjalikult korrata põhjendusi, mis on kolleegiumi 11. veebruari 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-

79-08, vaid piirdub olulise väljatoomisega.

24. Kolleegium leiab, et määruse nr 51 § 47 p 3 on hoiatava iseloomuga, nähes üldise

keskkonnanõude rikkumise eest ette piisavalt efektiivse sanktsiooni, kuid kuna see regulatsioon ei

jäta PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle, siis muutub selline haldussanktsioon

ebaproportsionaalseks ega vasta tõhususe põhimõttele, kuna haldussanktsiooni rakendamisel puudub

võimalus arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, rikkumise raskust ja laadi, ning

vastavalt sellele vähendada toetust. Seetõttu tuleb määruse nr 51 § 47 p 3 jätta kohaldamata osas,

milles see ei anna põhu põletamise eest sanktsiooni rakendamisel PRIA-le kaalutlusõigust otsustada

sanktsiooni suuruse üle. Küll aga on PRIA-l võimalik, lähtudes määruse nr 51 § 47 p 3 nõukogu

määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 eesmärgipärasest tõlgendamisest, rakendada

põhu põletamise keelu rikkumisel sanktsiooni. Sellisel juhul on võimalik sanktsiooni kohaldamisel

arvestada ühelt poolt toetuse eesmärki ning teiselt poolt tuvastatud rikkumise tõsidust, ulatust,

püsivust ja korduvust selliselt, et rakendatav sanktsioon oleks piisavalt tõhus, proportsionaalne ja

hoiatav.

II

25. Keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotleja järgib nõuet, et kui majandusüksuses peetakse

lambaid, kitsi, hobuseid, lehmi, härgi, vähemalt kahe kuu vanuseid lehmvasikaid või lehmmullikaid,

siis tuleb neid ajavahemikus 17. maist kuni 1. septembrini karjatada väljas (määruse nr 51 § 4 lg 1

p 10). Kui majandusüksuses kasvatatakse määruse nr 51 § 4 lg 1 p-s 10 nimetatud loomi, aga neid ei

ole ajavahemikus 17. maist kuni 1. septembrini väljas karjatatud, siis vähendatakse rikkumise

kindlakstegemise aasta toetussummat 20% (määruse nr 51 § 48 p 9).

Kolleegium peab vajalikuks määruse nr 51 § 48 p 9 rakendamise kohta märkida, et eelmainitud sätte

sõnastuse kohaselt peab isik, kes taotleb keskkonnasõbraliku tootmise eest toetust, karjatama määruse

nr 51 § 4 lg 1 p-s 10 nimetatud loomi 17. maist kuni 1. septembrini väljas. Kui isik

põllumajandusloomi nimetatud ajavahemikul väljas ei karjata, siis tuleneb määruse nr 51 § 48 p-st 9,

et toetussummat vähendatakse 20%.

26. Vaidlust ei ole selles, et Torma PMO majandusüksusel kasvatatakse ca 900 lehma, kellest ca 400

viibivad vabapidamislaudas ning neid väljas ei karjatata. Vaidlus seisneb selles, kas

põllumajandusloomade väljas karjatamise nõude kohaselt tuleb kõiki põllumajandusettevõttes olevaid

loomi (praegusel juhul ka vabapidamislaudas olevaid lehmi) väljas karjatada või mitte.

27. Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et tegemist on pindalapõhise toetusega ja määruse

nr 51 § 48 p 9 eesmärgiks on vähendada toetust neil põllumajandustootjatel, kes ei karjata loomi

väljas üldse või ei tee seda kogu nimetatud ajavahemiku vältel. Samuti märgiti, et sätte sõnastusest ei

tulene, et peetakse silmas põllumajandusettevõttes olevaid kõiki loomi. PRIA väidab, et määruse

nr 51 kohaselt tuleb 17. maist kuni 1. septembrini väljas karjatada kõiki määruse nr 51 § 4 lg 1 p-s 10

nimetatud loomi ning toetusega hüvitatakse nõuete järgimisest tekkinud kulud ja saamata jäänud tulu.

28. Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 22 kohaselt peab põllumajanduslik keskkonnatoetus

edendama põllumajandusmaa kasutamisviise, mis on kooskõlas keskkonna, maastiku ja selle

iseloomulike vormide, loodusvarade, pinnase ja geneetilise mitmekesisuse kaitse ning

parandamisega; keskkonnasõbraliku põllumajanduse laiendamist ning ekstensiivset karjamajandust;

põllumajanduses kasutatavate suure loodusliku väärtusega ohustatud kultuurmaastike säilitamist;

põllumajandusmaa maastiku ja ajalooliste iseloomulike vormide säilitamist; keskkonnaplaneerimise

kasutamist põllumajanduses; loomade heaolu parandamist.

Nimelt konkretiseerib komisjoni määruse nr 817/2004 art 13, et loomakasvatuse ekstensiivistamise

või muul viisil korraldamise kohustus peab vastama vähemalt järgmistele tingimustele: jätkatakse

rohumaaviljelust; kari jaotatakse põllumajandusettevõttes nii, et säilib kogu karjatatav ala, vältides

sellega ülekarjatamist ja alakasutust; määratletakse loomkoormus, võttes arvesse kõiki

põllumajandusettevõttes peetavaid kariloomi, või kui kohustuse eesmärgiks on piirata toitainete

väljauhtumist, kogu põllumajandusettevõttes peetavat karja, mis on kõnesoleva kohustuse puhul

asjakohane.

29. Eesti on tulenevalt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni määrusest nr 817/2004

põllumajandusliku tootmisviisi rakendamiseks näinud ette üldised keskkonnanõuded, mida

põllumajandustootjad on kohustatud järgima. Üheks selliseks nõudeks on ka loomade väljas

karjatamise nõue. Nimetatud nõue ei tulene otseselt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni

määrusest nr 817/2004. Küll aga peab toetus, mida eelmainitud määruste alusel makstakse, edendama

ka ekstensiivset karjamajandust (vt nõukogu määruse nr 1257/1999 art 22 p b ja komisjoni määruse

nr 817/2004 art 13), mistõttu on pindalapõhise toetuse sidumine põllumajandusloomade väljas

karjatamise nõudega põhimõtteliselt võimalik.

Kuna põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue on täiendav nõue, mille on Eesti näinud ette,

siis peab see olema kooskõlas nõukogu määruses nr 1257/1999 sätestatud eesmärkide ja nõuetega (vt

käesoleva otsuse p 20). Seetõttu peab pindalapõhise toetusega (praegusel juhul põllumajandusliku

keskkonnatoetusega) seotud põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue aitama tagada ühelt poolt

loomade heaolu ning teiselt poolt vältida ülekarjatamist. Üldiste keskkonnanõuete täitmisel ei tohi

tekkida olukorda, kus ühe nõude järgimiseks tuleb rikkuda teist nõuet. Põllumajandusloomade

karjatamise nõude täitmisega ei tohi kahjustada keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist

mitmekesisust. Samuti peab säilima maastik ja paikkond. Seega tuleb määruse nr 51 § 4 lg 1 p 10

tõlgendamisel ja rakendamisel arvestada nõukogu määruse nr 1257/1999 preambuli 31. põhjenduse ja

art 22 lg-ga 2 ning komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 13.

30. Vastavalt nõukogu määruse nr 1257/1999 art-le 24 on õige PRIA seisukoht, et toetusega

hüvitatakse taotlejale tekkinud kulud, mis kaasnevad kohustuse võtmisel ja täitmisel, kuna

kohustusega kaasnevad lisakulutused ja seetõttu võib väheneda taotleja sissetulek. Antud juhtumil ei

ole vaidlust selles, et Torma PMO on ca 500 looma väljas karjatanud. Seega ei ole õige väita, et

Torma PMO-le ei ole karjatamisega kulusid tekkinud.

31. Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et kui kari oli põllumajandusüksusel jaotatud selliselt, et

sellega välditi pinna ülekarjatamist ja alakasutamist ning vaidlust ei ole selles, et ka

vabapidamislaudas oli loomade heaolu tagatud, siis on Torma PMO põllumajandusloomade väljas

karjatamise nõude täitnud.

III

32. Praegusel juhul on selge, et taotluses nimetatud pindalasid ning 2006. a kontrolli käigus saadud

põldude mõõtmistulemused on erinevad. Mõõtmisel kasutati THALES ProMark3 ja THALES

MobileMapper GPS-mõõtureid.

Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et GPS-mõõturitega toimunud mõõtmistulemusi ei saa

lugeda usaldusväärseks, kuna mõõtmisel ei järgitud PRIA juhendis sisalduvat nõuet, et põllu pindala

määramiseks tuleb kõndida koos GPS-mõõturiga täpselt mööda põllu piiri. Mõõtmine toimus

osaliselt autoga sõites. PRIA on seisukohal, et PRIA juhendis olev nõue, et põllu pindala määratakse

jalgsi kõndides, on juhendisse märgitud ekslikult.

33. Kolleegium märgib, et ELÜPS § 63 lg-st 1 tuleneb, et Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimine on

järelevalve, millele tuleb kohaldada mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg-s 1 sätestatud mõõtetulemuse

jälgitavuse nõudeid. Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja,

kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides

asjakohast mõõtemetoodikat (MõõteS § 5 lg 1).

Asjas ei vaielda selle üle, et nõuetele vastavuse kontrollimist teostas pädev mõõtja, kasutades selleks

kalibreeritud mõõtevahendit. Vaieldakse selle üle, kas mõõtemetoodikat järgiti.

Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole mõõtemetoodika kohaselt oluline see, kas mõõtmist

teostati jalgsi või autoga, vaid see, kas mõõtmisel liiguti mööda põllupiiri ja milline oli liikumiskiirus.

Kohtud leidsid, et mõõtmistulemus pole usaldusväärne, kuna jalgsi ja autoga liikudes on kiiruste vahe

selline, mis mõjutas mõõtmistulemust. Kolleegium rõhutab, et kui on kahtlus, kas mõõtja järgis

mõõtmisel mõõtemetoodikat, siis lasub PRIA-l kohustus tõendada, et GPS-mõõturiga mõõtmisel ei

rikutud mõõtemetoodikat, st, et liikumiskiirus ja kaugus põllupiirist olid sellised, mis ei mõjutanud

mõõtmistulemust. PRIA aga ei ole kontrollaruandes või selle lisas fikseerinud liikumiskiirust ja seda,

kui kaugel põllu piirist mõõtmist teostati. Kuna PRIA ei suutnud tõendada, et mõõtmine teostati

kooskõlas mõõtemetoodikaga, siis ei ole Torma PMO põldude kontrollimisel mõõtetulemuse

jälgitavus tõendatud ja kontrollaruannetes viidatud mõõtetulemused pole tõendina usaldusväärsed.

IV

34. Eeltoodu tõttu jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

35. Torma PMO taotleb kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kantud õigusabikulude 5540 kr ja

10 s PRIA-lt väljamõistmist. Riigikohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on vastuse koostamiseks

kulunud 3 tundi ja 30 minutit. Kuludokumendid ja maksekorralduse on Torma PMO esitanud.

Kolleegium peab põhjendatuks mõista PRIA-lt Torma PMO kasuks välja kassatsioonkaebusele

vastuse koostamiseks kantud õigusabikulu 5540 krooni ja 10 senti (HKMS § 93 lg 5).

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvata riigituludesse (HKMS § 90 lg 2).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld