3-3-1-21-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-21-09

Määruse kuupäev

6. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Viktor Brjantsevi kaebus Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a

korralduse nr 229 õigusvastaseks tunnistamiseks, Vabariigi

Valitsusele ettekirjutuste tegemiseks Viktor Brjantsevi isa

matmispaiga ja hauatähise taastamiseks Kaarli pst 13 kinnistul

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2009. a määrus

haldusasjas nr 3-07-2027

Menetluse alus Riigikohtus

Viktor Brjantsevi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Viktor Brjantsevi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari

2009. a määrus haldusasjas nr 3-07-2027 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldusega nr 229 otsustati sõjahaudade kaitse seaduse

(ShKS) § 8 lg 2 alusel, lähtudes julgeolekukaalutlustest ja võttes arvesse sõjahaua asukoha

ebasobivust, matta ümber Tallinnas Kaarli pst 13 kinnistul olevad sõjaohvrite säilmed Kaitseväe

kalmistule Tallinnas Filtri tee 14 (p 1), teisaldada Tallinnas Kaarli pst 13 asuv hauatähis viivitamatult

ning paigaldada punktis 1 märgitud matmispaika (p 2), teha kaitseministrile ülesandeks säilmete

ümbermatmise ja hauatähise teisaldamisega seonduva korraldamine (p 3).

2. Viktor Brjantsev esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles järgmist:

1) tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldus nr 229;

2) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus taastada kaebaja isa matmispaik Tallinnas Kaarli puiestee

kinnistul;

3) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus taastada hauatähis Kaarli pst 13 kinnistul sellest, et varem oli

antud kohal kaebaja isa matmispaik.

Kaebuses nõustuti haldusasja arutamisega kirjalikus menetluses ja väideti järgmist:

1) V. Brjantsev on Aleksei Matvei p Brjantsevi poeg, kelle säilmed olid maetud Tallinnas Kaarli

pst 13 asuval kinnistul, mis oli 62 aastat tema ametlikult tunnistatud puhkepaigaks;

2) vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õigust austusele tema surnud isa viimase puhkepaiga vastu,

mis on keelatud karistusseadustiku §-ga 149, samuti on korraldus vastuolus Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 8, kuna selle korralduse alusel teostatud

ümbermatmine ja hauatähise teisaldamine kujutavad endast ebaproportsionaalset ja ülemäärast

sekkumist kaebaja era- ja perekonnaellu. Kaebuse esitaja pole andnud Vabariigi Valitsusele

nõusolekut isa säilmete ümber matmiseks, vaid on väljendanud kategoorilist sellega mittenõustumist;

3) korralduse viide ShKS § 8 lg-le 2 ei ole asjakohane, kuna kaebaja isa haud koos hauatähisega asus

kõnealusel kinnistul 62 aastat ja julgeolekukaalutlused surnud inimeste suhtes on absurdsed.

Vabariigi Valitsus ei saanud korralduse andmisel viidata siseriiklikule õigusele, sest vastavalt ShKS

§ 1 lg-le 2 kohaldatakse teiste riikide relvajõududesse kuulunud isikute ja teiste riikide kodanike

säilmete ja sõjahaudade suhtes sõjahaudade kaitse seadust niivõrd, kuivõrd välislepingus pole ette

nähtud teisiti;

4) rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite säilmete ekshumatsiooni kord ja tingimused on kindlaks

määratud Eesti Vabariigi poolt 1993. aastal ratifitseeritud Genfi konventsioonide (I) lisaprotokolli

artikli 33 punktidega 3 ja 4. Seetõttu pole vaidlustatud korralduse viited rahvuslikule seadusandlusele

võimalikud. Eesti valitsus võis rahvuslikku seadusandlust kohaldada alles viie aasta möödumisel

päevast, mil oli teavitatud Vene Föderatsiooni valitsust.

3. Tallinna Halduskohus jättis 25. oktoobri 2007. a määrusega V. Brjantsevi kaebuse käiguta ja andis

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) kaebuse kohustamisnõudeid ei saa käsitada sooritamata toimingu sooritamiseks kohustamise

nõudena, vaid haldusakti tagasitäitmiseks kohustamise nõudena, mida saab esitada koos

tühistamisnõudega. Seetõttu tuleb kaebetähtaja osas lähtuda tühistamiskaebuse kohta sätestatud

kaebetähtaja regulatsioonist. Kaebuse esitaja sai vaidlustatud haldusaktist teada 4. mail 2007 ja esitas

kaebuse 17. oktoobril 2007. Seega on tühistamiskaebus esitatud ilmsete tähtaja rikkumise tunnustega

ja V. Brjantsev peab esitama taotluse tähtaja ennistamiseks;

2) hauatähise taastamiseks kohustamise nõude esitamiseks näib V. Brjantsevil ilmselgelt puuduvat

halduskohtusse pöördumise õigus ja kerkib küsimus kaebuse osalisest tagastamisest HKMS § 11

lg 31 p 5 alusel. Kaebuses väidetud asjaoludest tulenevalt ei saa kaebuse esitajal olla subjektiivset

õigust nõuda hauatähise tagasipaigutamist. Asjaoludest ei nähtu, et hauatähis oleks olnud kaebuse

esitaja omandis. Hauatähis oli paigutatud mitme isiku säilmete tähistamiseks. Era- ja perekonnaelu

põhiõigus ei kaitse isiku nõuet senise hauatähise säilitamiseks. Kui kaebuse esitaja jääb hauatähise

taastamise taotluse juurde, kaalub kohus selles osas kaebuse tagastamist;

3) kaebuse esitajal tuleb esitada täiendavad tõendid. Tallinna Ringkonnakohtu 11. septembri 2007. a

määrustes haldusasjades nr 3-07-1090 ja 3-07-1091 leiti muu hulgas, et EIÕK artiklile 8 tuginemise

põhjendatus sõltub sellest, kui lähedased ja pikaajalised olid kaebuse esitaja ja tema isa suhted enne

isa surma, kui sageli kaebuse esitaja isa väidetavat hauda Kaarli pst 13 külastas ja kuivõrd raskendab

säilmete ümbermatmine kalmistule kaebuse esitajal väidetava uue haua külastamist, võrreldes senise

matmispaiga külastamisega;

4) kaebust tuleb täpsustada ning selgitada, kas ja millistel kaalutlustel soovitakse Kaitseministeeriumi

kaasamist kolmanda isikuna.

4. V. Brjantsev teatas vastuses halduskohtule, et käesolevas staadiumis ei pea ta kaebuse eseme

muutmist võimalikuks. Juriidilised dokumendid tõendamaks sugulust kapten Brjantseviga esitas ta

koos kaebusega. Pädevate organite kokkuvõtted, mis tõendavad kaebuse esitaja sugulust, on Eesti

Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo uurimistulemuste alusel avaldatud Eesti ajalehtedes. Kaebuse esitaja

palus välja nõuda Välisministeeriumist ja Eesti Kohtuarstlikust Ekspertiisibüroost tema DNA-profiili

uurimistulemused, mis kinnitaksid sugulust Tõnismäele maetud kapten Brjantseviga.

5. Halduskohus tagastas 15. jaanuari 2008. a määruse resolutsiooni punktiga 1 HKMS § 11 lg 3 alusel

kaebuse osas, milles taotleti Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse tegemist V. Brjantsevi isa matmispaiga

taastamiseks ja hauatähise tagastamiseks Kaarli pst 13 kinnistul. Määruse põhjendava osa p-s 1

esitatud põhjenduste kohaselt saab haldusakti tagasitäitmise nõuet esitada vaid koos haldusakti

tühistamise nõudega ja kaebetähtaja osas tuleb lähtuda tühistamiskaebuse kohta sätestatud

kaebetähtaja regulatsioonist. Tühistamiskaebus on esitatud tähtaja ületamisega. Vaatamata

kohtu 25. oktoobri 2007. a määrusega tehtud ettepanekule ei ole kaebuse seda puudust kõrvaldatud

ega kaebetähtaja ennistamise taotlust esitatud.

Sama määruse resolutsiooni punktiga 2 jättis halduskohus korralduse nr 229 õigusvastasuse

tuvastamise nõude osas kaebuse HKMS § 11 lg 2 alusel käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks -

tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi äranäitamiseks - tähtaja 10 päeva määruse punkti 1

jõustumisest arvates. Kohus leidis, et tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 märgitakse kaebuses haldusakti

õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Isiku

põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab isikul haldusakti

õigusvastasuse tuvastamiseks olla põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik

puutumus. See tähendab, et haldusaktil peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab

soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. See tähendab, et õigusvastasuse

tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi oma rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel.

Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses.

Määruses märgiti, et selle punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule

halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

6. V. Brjantsev leidis vastuses, et kohtu ettepanek muuta kaebuse õiguslikke aluseid ja sisu ei ole

põhjendatud ning on vastuolus seadusega. Kaebuse esitaja taotleb Vabariigi Valitsuse 27. aprilli

2007. a korralduse õigusvastaseks tunnistamist ja palub paigaldada oma sugulase endisesse

matmispaika tahvel või hauatähis, kus peab olema märgitud, et antud kohal oli varem maetud kaebuse

esitaja sugulane, kes on langenud vaprana Tallinna vabastamisel 22. septembril 1944. Kaebaja ei ole

kunagi taotlenud matmispaiga taastamist ja hauatähise tagastamist Kaarli pst 13 kinnistule.

Halduskohtu poolt kaebuse läbivaatamisega venitamine rikub kaebuse esitaja õigust õiglasele ja

avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul, mis on vastuolus EIÕK artikliga 6.

7. Halduskohus tagastas 19. veebruari 2008. a määruse resolutsiooni punktiga 1 V. Brjantsevi kaebuse

HKMS § 11 lg 3 alusel. Sama määruse resolutsiooni punktiga 2 parandas halduskohus 15. jaanuari

2008. a määruse resolutsiooni punktis 1 ja põhjendava osa punktis 6 esineva kirjavea, lugedes sõnade

"hauatähise tagastamiseks" asemel õigeks sõnad "hauatähise taastamiseks".

Kaebuse tagastamist põhjendas kohus asjaoluga, et kaebaja ei kõrvaldanud kohtu määratud tähtajaks

kaebuse puudust ega näidanud põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Põhjendatud huviks

ei saa olla lihtne huvi veenduda akti õigusvastasuses, vaid õigusvastasuse tuvastamine peab aitama

seda taotlenud isikut edaspidi oma subjektiivsete õiguste kaitsel. Kaebaja, vaatamata kohtu

ettepanekule, pole näidanud, milline vahetu mõju on korralduse õigusvastasuse tuvastamisel tema

õigustele ja millist õiguslikku kasu soovitud tuvastus talle annab. Kaebuses esitatud nõuded taastada

matmispaik ja hauatähis (vastuseks halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määrusele on kaebaja mõningal

määral ümber sõnastanud varasemalt esitatud hauatähise taastamise nõude) on oma olemuselt

haldusakti tagasitäitmise nõuded, millele viitab ka kaebuses tehtud viide HKMS § 26 lg 1 p-le 1.

Haldusakti tagasitäitmise nõuete osas on kaebus tagastatud selle esitajale 15. jaanuari 2008

määrusega, sest kaebaja jättis ka selles osas kohtu nõude tähtaegselt täitmata ega esitanud

tühistamiskaebuse esitamiseks tähtaja ennistamise taotlust.

8. V. Brjantsev esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse ja palus tühistada halduskohtu

19. veebruari 2008. a määruse. Määruskaebust põhjendati järgmiselt:

1) kohus rikkus kaebaja õigust kohtumõistmisele, kuna asus ilma asja kohtuliku läbivaatamiseta

faktiliselt hindama ja analüüsima kaebuse argumente ning vaatas asja sisuliselt läbi. Kohus tegi

määruse ilma vastustaja seisukohata. Samuti ei kontrollitud vaidlustatud korralduse ja sõjahaudade

kaitse seaduse vastavust põhiseadusele ega rahvusvahelisele õigusele;

2) kohus järeldas ekslikult, et kaebuses esitati tagasitäitmise nõue. Vabariigi Valitsuse korraldus on

täidetud, mistõttu ei ole selle tagasitäitmine võimalik. Kaebuse esitaja sugulane on ümber maetud

austusavaldustega Vene Föderatsioonis. Kaebusega taotleti korralduse õigusvastasuse tuvastamist.

Nõuded tulenevad 12. augusti 1949. a Genfi konventsiooni 8. juuni 1977. a lisaprotokolli artiklist

nr 34. Seega ületati asja lahendamisel kaebuse piire. Kaebuse esitaja on korduvalt juhtinud kohtu

tähelepanu sellele, et vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise

kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on lahendanud mitmeid kaebusi

EIÕK art 8 rikkumise peale, kui oli teostatud haua väljakaevamisi või ekshumatsiooni.

Põhjendamatut sekkumist hindas Euroopa Inimõiguste Kohus kui EIÕK art 8 rikkumist;

3) kaevatavast määrusest ei selgu, millised nõuded jättis kaebaja täitmata.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis V. Brjantsevi määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu

19. veebruari 2008. a määruse muutmata järgmistel põhjendustel:

1) kaebuses esitas V. Brjantsev mitu nõuet. Halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määrusega tagastati

kaebus nõuete osas teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus matmispaiga taastamiseks ja hauatähise

taastamiseks. Selle halduskohtu määruse peale ei ole määruskaebust esitatud. Seetõttu ei peatunud

ringkonnakohus määruskaebuses esitatud väidetel, mis käsitlevad kaebuse nõuete ebaõiget

kvalifitseerimist Vabariigi Valitsuse korralduse tagasitäitmise nõuetena, ja sellega seotud väiteid

menetlusnormide rikkumise kohta;

2) halduskohus on 15. jaanuari 2008. a määruses viidanud HKMS § 10 lg-le 3 ja palunud märkida

kaebuse esitaja põhjendatud huvi korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks. V. Brjantsevi vastuses

kohtule seda puudust ei kõrvaldatud. Alles ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses märgiti, et

õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Esialgses

kaebuses leiti, et vaidlustatud korraldus rikub kaebuse esitaja õigust austusele tema surnud isa

viimase puhkepaiga vastu, mis on vastuolus karistusseadustiku (KarS) §-ga 149 ja vastuolus EIÕK

artiklis 8 sätestatud õigusega era- ja perekonnaelule. Ekslik on määruskaebuses esitatud väide, et

mittevaralise kahju hüvitamise nõude tulevase esitamisega põhjendati huvi korralduse õigusvastasuse

tuvastamiseks juba kaebuse täienduses. Sellist põhjendatud huvi ei ole halduskohtule enne

vaidlustatud määruse tegemist teatatud. Halduskohus sai põhjendatud huvi olemasolu kontrollida

kaebuse ja kohtule esitatud täiendavate selgituste põhjal. Halduskohtu määruse õiguspärasust ei

mõjuta põhjendatud huvi näitamine hilisemas kohtumenetluses;

3) haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel peab kaebaja ära näitama nii selle,

milliseid kaebaja õigusi vaidlustatav haldusakt rikub või milliseid vabadusi piirab (HKMS § 10 lg 2

p 4) kui ka põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks (HKMS § 10 lg 3).

Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastusnõude puhul ei ole vaidlustatud

haldusakti õigusvastasus ega sellega kaebaja õiguste rikkumine. Haldusakti õigusvastasuse

tuvastamise korral jääb haldusakt edasi kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus

võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamisnõude esitamine on

lubatav üksnes sellisel juhul, kui kaebaja saavutab kohtuotsusega eelise oma õiguste edasisel kaitsel;

4) halduskohus tagastas kaebuse enne menetlusse võtmist. Seega ei olnud veel kindlaks tehtud

vastustaja (HKMS § 12 lg 2 p 1) ja tema seisukohta ei saanudki küsida.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. V. Brjantsev palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata asi halduskohtule

uueks läbivaatamiseks teises koosseisus. Määruskaebuses väidetakse järgmist:

1) halduskohus tagastas 19. veebruari 2008. a määrusega kaebuse HKMS § 11 lg 1 p 3 alusel

põhjendusega, et kaebajad ei kõrvaldanud kohtu määratud tähtajaks kaebuses esinenud puudusi.

Ringkonnakohus nõustus 14. jaanuaril 2009 kaebuse tagastamise õiguspärasusega, kuna kaebaja pole

täitnud kohtu nõudmisi - pole muutnud esitatud taotlusi ega selgitanud oma põhjendatud huvi.

Määruskaebuse esitaja ei nõustu ringkonnakohtuga ja leiab, et kaebuse tagastamine on

seadusevastane;

2) määruskaebuses vaidlustati halduskohtu nõue muuta kaebuse eset. Kaebaja keeldumine muuta

kaebuse taotlusi ei saa olla kaebuse tagastamise aluseks (Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-21-

00). Samas lahendis on Riigikohus leidnud, et HKMS § 10 lg 2 p 4 kohaselt tuleb kaebuses märkida,

milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub, kuid kaebaja ei pea

kvalifitseerima rikutud õigust ega viitama õigustloova akti sättele, millest rikutud õigus tuleneb.

Seega ei saa kaebuse tagastamist tingivaks puuduseks olla õigusnormi, millest tuleneb õigus nõuda

toimingu sooritamist, näitamata jätmine. Halduskohtu nõue muuta kaebuses esitatud õigusvastasuse

tuvastamise taotlus vaidlustatud haldusakti tühistamise taotluseks ja lisada tähtaja ennistamise taotlus

võis tingida kaebuse sisulisest läbivaatamisest keeldumise, kuna tähtaeg oli mööda lastud ja ei

kuulunud ennistamisele. Kaebuse tagastamise ülaltoodud motiveering ei ole välistatud halduskohtu

19. veebruari 2008. a vaidlustatud määruses ja seega on tunnistatud selle õiguspärasust;

3) kõik kohtu järeldused kaebuses esitatud taotluste kohta on tehtud kaebuse menetlusse võtmise

staadiumis. Lubamatu on anda igasugust õiguslikku hinnangut kaebuse nõudmistele ilma kohtuliku

läbivaatuseta. See rikub poolte võrdsust menetluses ja õigust kohtumõistmisele;

4) kohus ei ole erapooletult hinnanud kaebuse esitajate põhjendatud huvi puudumist kaebuse

esitamiseks. Kaebuse õiguslikud motiivid on loetletud 17. oktoobri 2007. a avalduses.

A. M. Brjantsevi haua väljakaevamine kaebaja nõusolekuta ning ilma vastavate õiguslike alusteta,

mis on toodud 1949. a 12. augusti Genfi konventsioonide 1997. a 8. juuni (I) lisaprotokolli artiklis 34,

rikub surnud isiku ja tema lähedaste õigust matmiskoha säilitamisele. Kaebaja põhjendatud huvi on

tuvastada nimetatud rikkumine, süüdlaste karistamine ja rikutud õiguste taastamine, sh mittevaralise

kahju hüvitamine. Selle eesmärgiga vaidlustati Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldus

nr 229;

5) põhjendamatult eirates kaebajate huvi asjas, on kohus üles näidanud huvitatust ja

mitteobjektiivsust, rikkudes õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele, mis on sätestatud

põhiseaduse §-s 15 ja EIÕK artiklis 6(1);

6) põhjendamatu on ka kohtu seisukoht, et Eesti õiguskorras puudub norm, mis annaks kaebajatele

õiguse nõuda riigilt hauatähise paigutamist kohta, kus kellegi hauda ei ole. See seisukoht on

vastuolus EIÕK artikliga 8(1) ja põhiseaduse §-ga 26, mis annavad kaebajale õiguse otsustada oma

lähedase säilmetega seonduva otsustamist. Teiste sõnadega, kohus tunnistas, et kui vastustaja

toimingud võiksid olla tunnistatud õigusvastaseks, siis paigutada hauatähist Tallinnas Tõnismäe

matusepaiga teotuse koha mälestamiseks pole võimalik, sest Eesti õiguskorras pole see ette nähtud.

Sellise järeldusega ei saa nõustuda, sest lüngad rahvuslikus seadusandluses ei saa õigustada

keeldumist juurdepääsule õigusemõistmise juurde. Euroopa Inimõiguste Kohtus on päris suur

kogemus kaebuste läbivaatamisel EIÕK artikli 8 rikkumise kohta olukordades, kus on teostatud haua

väljakaevamisi. Ekshumatsiooni toimingute teostamisel kasutab rahvusvaheline õigus sellist mõistet

nagu isiku rahu häirimise tõsiste põhjuste olemasolu. Asjas Elli Poluhas Dödsbo vs. Rootsi (kaebus

nr 61564/00) selgitab kohus, et era- ja perekonnaelu määratakse laiema terminiga, mis ei oma

ammendavat formuleeringut (vt näiteks Dovolno vs. Suurbritannia, asi nr 2346/02, § 61 ECHR 2202-

III, ja Pannulo vs. Prantsusmaa, asi nr 37794/97, § 35 ECHR 2001-X). Samale seisukohale juhib

tähelepanu ka endine komisjon, et avaldaja soov hajutada tuhk omal maal oli kaitstud artikliga 8 (asi

nr 8741/79, 10. märtsi 1981. a otsus Doktor 24, p 137). Selles asjas nõustus kohus sellega, et Rootsi

võimude keeld ümber matta avaldaja surnud abikaasa tuhk ilma mõjuva põhjuseta olukorras, kus

matmispaik on eksisteerinud 30 aasta jooksul, ei saa lugeda artikli 8 rikkumiseks. Sellises olukorras

pole ringkonnakohtu viited kaebajate nõude ebaseaduslikkusele ja nende võimaliku õiguse ja

põhjendatud huvi puudumisele kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

7) faktiliselt olid halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määruses toodud ettepanekud täidetud osas, mille

kaebaja luges kohustavaks enda jaoks. Õiguslikud järeldused antud täienduste kohta võis

halduskohus teha ainult asja kohtuliku läbivaatamise käigus;

8) ringkonnakohtu määruse punktis 12 on seletused, mis on vastuolus haldusasja loogikasidemetega.

"Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et [---] tuvastamisnõude esitamine on lubatav üksnes sellisel

juhul, kui kaebaja saavutab kohtuotsusega eelise oma õiguste edasisel kaitsel." Ringkonnakohus pole

aga seletanud, kuidas saab saavutada kohtuotsusega eelise olukorras, kus kohus keeldub kaebust

sisuliselt läbi vaatamast, kuna kohtu arvamusel pole kaebajal põhjendatud huvi, kuid samal ajal

soovib kaebaja kasutada kohtuotsust oma õiguste edasisel kaitsel. Teiste sõnadega, esmalt peab olema

läbi vaadatud tuvastamisnõue, mis võib olla ära kasutatud õiguste edasisel kaitsel, kuid mitte

vastupidi;

9) ilma kaebuse sisulise läbivaatamiseta ei saa kassaator taastada rikutud õigusi, sh õigust era- ja

perekonnaelu kaitsele.

11. Vabariigi Valitsus palub jätta määruskaebuse menetlusse võtmata, menetlusse võtmisel aga jätta

määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Valitsus väidab järgmist:

1) ringkonnakohus talitas õigesti, käsitledes üksnes halduskohtu 19. veebruari 2008. a edasikaevatud

määrust, millega kaebus tagastati haldusakti õigusvastasuse tuvastamisnõude osas. Ringkonnakohus

ei pidanudki hindama halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määrust, millega kaebus tagastati

kohustamisnõuete osas, sest seda määrust pole ringkonnakohtus vaidlustatud ja see on jõustunud üle

poole aasta tagasi. Halduskohus tagastas 19. veebruari 2008. a määrusega kaebuse HKMS § 11 lg 3

alusel, mitte HKMS § 11 lg 1 p 3 alusel;

2) halduskohtu ja ringkonnakohtu määrustest tuleneb üheselt ja selgelt, et kaebus haldusakti

õigusvastasuse tuvastamise nõudes tagastati põhjusel, et kaebaja pole halduskohtu määratud tähtajaks

näidanud põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Halduskohus pole

tuvastamisnõude osas kaebust tagastanud seepärast, et kaebaja ei muutnud taotlust ning

ringkonnakohus pole osaliselt nõustunud määruskaebuse vastavate põhjendustega;

3) Riigikohut eksitav on kaebaja väide, et 17. oktoobri 2007. a avalduses oli märgitud kaebaja

põhjendatud huvi, sh mittevaralise kahju hüvitamine. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et alles

määruskaebuses esitati esmakordselt põhjendatud huvina see, et õigusvastasuse tuvastamine on

vajalik mittevaralise kahju nõude esitamiseks;

4) asjakohatu, aga ka väär on seisukoht, et EIÕK artikkel 8(1) ja põhiseaduse § 26 annavad kaebajale

õiguse nõuda riigilt hauatähise paigutamist kohta, kus kellegi hauda ei ole. Ringkonnakohus ei

käsitlenud ega pidanudki käsitlema kaebuse tagastamisel hauatähise taastamisega seonduvat, sest

selles osas, s.o kohustamisnõude osas oli kaebus juba tagastatud 15. jaanuari 2008. a määrusega;

5) väär on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohtu määruse punktis 12 esitatud seisukoht on

ebaloogiline. Ringkonnakohus on punktis 12 õigesti ja üheselt arusaadavalt selgitanud haldusakti

õigusvastasuse tuvastamise õiguslikke tagajärgi ning halduskohtule tuvastamisnõude esitamise

lubatavuse tingimusi;

6) kaebuse tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel pole vastuolus õigusega õiglasele kohtumõistmisele,

vaid on lubatav riigivõimu ja õigusemõistmise efektiivse toimimise tagamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. Riigikohtule esitatud määruskaebuse sisuliseks lahendamiseks tuleb kõigepealt jõuda selgusele

selles, mida halduskohtumenetluse seadustikust tulenevalt sai käesolevas asjas määruskaebusega

vaidlustada ringkonnakohtus ja mida saab määruskaebusega edasi vaidlustada Riigikohtus. Selleks

tuleb vaadata, mida nõudis V. Brjantsev halduskohtus, samuti tema kaebuse menetluskäiku

halduskohtus ja määruskaebuse menetluskäiku ringkonnakohtus.

13. Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldusega nr 229 otsustati matta ümber Tallinnas Kaarli

pst 13 asuval kinnistul olevad sõjaohvrite säilmed Kaitseväe kalmistule Tallinnas Filtri tee 14 (p 1)

ning teisaldada Kaarli pst 13 asuv hauatähis viivitamatult ja paigaldada seejärel p-s 1 märgitud

matmispaika (p 2).

V. Brjantsev palus halduskohtule esitatud kaebuses järgmist:

1) tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldus nr 229;

2) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus taastada kaebaja isa matmispaik Tallinnas Kaarli tn 13

kinnistul;

3) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus taastada hauatähis Kaarli pst 13 kinnistul selle kohta, et

varem oli antud kohas kaebaja isa matmispaik.

Halduskohus jättis 25. oktoobri 2007. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebuse esitajale tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks.

Halduskohus tagastas 15. jaanuari 2008. a määruse resolutsiooni punktiga 1 (mille kirjavead

halduskohus parandas 19. veebruari 2008. a määruse resolutsiooni punktiga 2) kaebuse HKMS § 11

lg 3 alusel osas, milles paluti teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutused taastada V. Brjantsevi isa

matmispaik Tallinnas Kaarli pst 13 kinnistul ning taastada hauatähis Kaarli pst 13 kinnistul selle

kohta, et varem oli antud kohal olemas kaebuse esitaja isa matmispaik. Halduskohus leidis, et

25. oktoobri 2007. a kaebuse käiguta jätmise määruses märgitud puudused on kaebuses endiselt

kõrvaldamata. 15. jaanuari 2008. a kohtumääruses oli märge, et selle punkti 1 peale võib Tallinna

Ringkonnakohtule esitada kümne päeva jooksul määruskaebuse, arvates määruse kättesaamisest (vt

käesoleva määruse p 5 kolmas lõik).

14. Riigikohtule esitatud määruskaebusest nähtub, et selle esitaja arvates pidanuks ringkonnakohus

võtma seisukoha halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määruse resolutsiooni punkti 1 õiguspärasuse

kohta. Nimelt heidetakse Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtule ette, et see soostus

halduskohtule esitatud kaebuse tagastamisega põhjendusel, et kaebuse esitaja pole halduskohtu

nõudel muutnud esitatud taotlusi, et ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses vaidlustati

halduskohtu nõuet muuta kaebuse eset ning et kaebaja keeldumine muuta kaebuse taotlusi ei saa olla

kaebuse tagastamise aluseks (vt käesoleva määruse p 10 alap 1 ja 2).

15. HKMS § 11 lg 8 sätestab, et määruse peale, millega halduskohus tagastab kaebuse, võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtule kümne päeva jooksul määruse kättesaamisest. Kaebaja pole

väitnud, et ei saanud halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määrust kätte. Kohtutoimikus on

väljastusteade, millest nähtub, et halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määrus on kätte saadud

18. jaanuaril 2008. Halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määruses oli vaidlustamisviide. TsMS § 466 lg 3

sätestab, et määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub, kui seaduse järgi ei saa määruse

peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi

vaatamata. Halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määrust ei vaidlustatud.

Seega oli see kohtumäärus ringkonnakohtule määruskaebuse esitamise ajaks jõustunud.

16. Kolleegium on seisukohal, et halduskohtu 19. veebruari 2008. a määruse resolutsiooni punkti 2,

millega halduskohus parandas 15. jaanuari 2008. a määrust, vaidlustamise kaudu pole võimalik

vaidlustada halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määrust, mis on jõustunud. Tulenevalt HKMS § 25 lg-

test 6 ja 8 koostoimes TsMS § 463 lg-ga 2 ning § 447 lg-tega 2 ja 4 (kuni 1. jaanuarini 2009 kehtinud

redaktsioonis) olnuks halduskohtu 19. veebruari 2008. a määruse resolutsiooni punkt 2 vaidlustatav

ainult osas, mida selle punktiga lahendati, s.o kohtumääruses ebatäpsuse parandamise osas.

17. Nendel põhjustel ei olnud halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määruse punkt 1 ringkonnakohtule

edasi kaevatav ega ole kontrollitav ka Riigikohtus. Ringkonnakohus ei saanud ega pidanud vaatama

määruskaebust läbi osas, milles vaidlustati tähtaegselt vaidlustamata jäetud ja seetõttu jõustunud

15. jaanuari 2008. a määruse punkti 1. Ringkonnakohus on õigesti jätnud peatumata määruskaebuses

esitatud väidetel, mis käsitlesid kaebuse nõuete ebaõiget kvalifitseerimist Vabariigi Valitsuse

korralduse tagasitäitmise nõuetena ja sellega seotud väidetel menetlusnormide rikkumise kohta (vt

käesoleva määruse p 9 alap 1).

Kolleegium märgib, et vastupidiselt Riigikohtule esitatud määruskaebuses väidetule pole

ringkonnakohus võtnud seisukohta küsimuses, kas kohustamisnõuete läbivaatamatult tagastamine

halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määruse punktiga 1 oli või ei olnud õiguspärane; ringkonnakohus

pole võtnud seisukohta küsimuses, kas halduskohtu nõue muuta esitatud taotlust oli õiguspärane.

18. Halduskohus tagastas 19. veebruari 2008. a määruse resolutsiooni punktiga 1 kaebuse HKMS

§ 11 lg 3 alusel põhjendusega, et kaebuse esitaja ei ole 15. jaanuari 2008. a kohtumäärusele esitatud

vastuses näidanud ära põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korralduse nr 229

õigusvastasuse tuvastamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt tagastati halduskohtu 19. veebruari

2008. a määruse resolutsiooni punktiga 1 nõue tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse

27. aprilli 2007. a korraldus nr 229.

Kolleegium on seisukohal, et tuvastamiskaebust puudutavas osas oli halduskohtu 19. veebruari

2008. a määrus määruskaebusega vaidlustatav ringkonnakohtus. Ringkonnakohus talitas õigesti, kui

lahendas määruskaebust üksnes halduskohtu 19. veebruari 2008. a määruse resolutsiooni punkti 1

osas, s.o osas, milles halduskohus tagastas läbivaatamatult kaebuse tuvastamisnõude osas.

19. Eeltoodu põhjal saab ka Riigikohtus (käesoleva määruse alljärgnevas II osas) vaidluse esemeks

olla vaid halduskohtu 19. veebruari 2008. a määruse punktiga 1 seonduv. Sellepärast ei analüüsi

kolleegium Riigikohtule esitatud määruskaebuse väiteid, mis seonduvad halduskohtu 15. jaanuari

2008. a määrusega läbivaatamatult tagastatud kohustamisnõuetega. See tähendab, et Riigikohtus

jäävad tähelepanuta kõik väited, mis seonduvad matmispaiga ja hauatähise taastamisega, sh väited

sõjahaudade kaitse seaduse mittekohaldatavuse ning põhiseaduse § 26, 1949. a 12. augusti Genfi

konventsioonide 1977. a 8. juuni (I) lisaprotokolli artikli 34 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni artikli 8(1) väidetava rikkumise kohta.

Kolleegium analüüsib käesoleva määruse II osas vaid neid Riigikohtule esitatud määruskaebuse

esitaja väiteid, mis seonduvad tuvastamisnõudega ning kohtumenetluse nõuetest kinnipidamisega

tuvastamisnõude läbivaatamatult tagastamise kohta tehtud kohtumääruse menetlemisel halduskohtus

ja ringkonnakohus.

20. Kolleegium ei pea vajalikuks analüüsida seda, kas tuvastamisnõue oli halduskohtule esitatud

kaebuses käsitatav iseseisva nõudena või tulnuks seda käsitada ühe või mõlema kohustamisnõude

osana, samuti seda, kas halduskohtule esitatud kaebuses esitatud kohustamisnõuete äralangemisel

halduskohtu 15. jaanuari 2008. a määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumise tõttu sai halduskohus

tuvastamisnõuet käsitada iseseisva nõudena või tulnuks kohustamisnõuete osas kaebuse tagastamisel

tagastada kaebus ka tuvastamisnõude osas, s.o tervikuna.

Kolleegium lähtub sellest, et vaidlus tuvastamisnõude läbivaatamatult tagastamise üle sai alguse

halduskohtu 19. veebruari 2008. a määruse resolutsiooni punktist 1 ning kaebuse esitaja väitis

ringkonnakohtus ja väidab Riigikohtus, et tuvastusnõude läbivaatamatult tagastamine oli

seadusevastane. Samuti lähtub kolleegium sellest, et puudub vaidlus, et A. Brjantsev oli V. Brjantsevi

isa ning A. Brjantsev oli maetud Tallinnas Kaarli pst 13 kinnistule ja on praeguseks ümber maetud

Vene Föderatsiooni.

Enne asja lahendamisele asumist märgib kolleegium, et V. Brjantsevi määruskaebuses kõneldakse

kaebuse tagastamisest HKMS § 11 lg 1 p 3 alusel. Tegelikult tagastas halduskohus V. Brjantsevi

kaebuse HKMS § 11 lg 3 alusel.

II

21. Alljärgnevalt vaatlebki kolleegium Riigikohtule esitatud määruskaebust tuvastamisnõudega

seonduvalt.

22. Määruskaebuse esitaja väidab, et kõik kohtu järeldused esitatud taotluste kohta on tehtud kaebuse

menetlusse võtmise staadiumis, lubamatu on anda igasugust õiguslikku hinnangut kaebuse

nõudmistele ilma kohtuliku läbivaatuseta, see rikub poolte võrdsust ja õigust kohtumõistmisele, et

kassaator ei saa taastada rikutud õigusi, sh õigust era- ja perekonnaelu kaitsele (vt käesoleva määruse

p 10 alap-d 3 ja 9).

Seega on määruskaebuse esitaja seisukohal, et kaebuse esitajate põhjendatud huvi küsimused saab

lahendada üksnes kohtuotsusega, s.o kohtuasja sisulisel läbivaatamisel, mitte aga määrusega.

Seejuures ei erista määruskaebuse esitaja kolleegiumi arvates selgelt kohtumäärust, millega kaebus

tagastatakse läbivaatamatult põhjendatud huvi äranäitamata jätmise pärast, ja kohtumäärust, millega

kaebus tagastatakse põhjendatud huvi puudumise pärast, ehkki kaebuse esitaja oli oma põhjendatud

huvi väitnud.

Kuna määruskaebuse esitaja ei erista selgelt põhjendatud huvi kaebuses äramärkimata jätmise ning

põhjendatud huvi puudumise kohta seisukoha võtmist kohtumääruses, siis selgitab kolleegium

punktides 23 ja 24 järgmist.

23. Kolleegium on seisukohal, et kaebuse läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel pole

iseenesest kaebuse esitajalt õigusemõistmisele juurdepääsu äravõtmine ja kohtusse pöördunud isiku

õiguste rikkumine.

HKMS § 7 lg 1 teine lause näeb ette, et kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 10 sätestab nõuded

halduskohtule esitatavale kaebusele. Selle paragrahvi lg 3 sätestab selgelt, et kaebuses, mis on

esitatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, tuleb märkida ka kaebuse esitaja

põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. HKMS § 10 lg 3 on küll kaebusele kui

dokumendile nõudeid kehtestav säte, kuid ta on otseselt seotud kohtusse pöördumise õigust

reguleeriva HKMS §-ga 7 ning omab kaebusele nõuete esitamisel selle seose tõttu sisulist, mitte

pelgalt vormilist tähendust. Kolleegium rõhutab, et tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 peab

menetlusosaline ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Asja kohtuliku arutamise ettevalmistamisel

kohus kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. Kohus ei saa ega tohigi

hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Et mitte lasta kohtumenetlusse

tuvastamiskaebusi, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud ja mis seetõttu on

lubamatud, näebki HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus,

milles selle esitaja pole kohtu määratud tähtajaks kõrvaldanud kohtu äranäidatud puudusi. Selleks, et

vältida kaebuse põhjendamatut tagastamist kohtu poolt, on HKMS § 11 lg-s 2 sätestatud kohtu

kohustus teha kaebuse kohta käiguta jätmise määrus, andes kaebuse esitajale tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, ning HKMS § 11 lg-s 8 õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtule halduskohtu

selle määruse peale, millega läbivaatamatult tagastati kaebus, milles kohtu määratud tähtajaks polnud

puudused kõrvaldatud.

Kolleegium märgib, et kohtumäärus, millega kaebus on HKMS § 11 lg 3 alusel tagastatud seetõttu, et

kaebuse esitaja pole kohtu määratud tähtajaks näidanud ära oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse

esitamiseks, ei takista sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöördumist või hilisema

kahjunõude esitamist riigivastutuse seaduse alusel. Nimelt sätestab HKMS § 11 lg 7, et kaebuse või

protesti tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti kohtusse

pöörduda. Nendel põhjendustel ei ole õige väide, et, tagastades kaebuse läbivaatamatult HKMS § 11

lg 3 alusel, võtab kohus kaebuse esitajalt juurdepääsu õigusemõistmisele, ja et kassaator ei saa

taastada enda väidetavalt rikutud õigusi, sh õigust era- ja perekonnaelu kaitsele.

24. Kolleegium on seisukohal, et halduskohus on pädev määrusega lahendama mitte ainult küsimuse,

kas kaebuse esitaja on kohtule ära näidanud oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.

HKMS § 11 lg 31 p 5 ja § 23 lg 3 p 1 lubab halduskohtul kaebuse määrusega jätta läbi vaatamata ja

tagastada ka siis, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust,

eeldades, et tema väidetud asjaolud on tõendatud. Kolleegium leidis 15. mai 2008. a määruses

haldusasjas nr 3-3-1-9-08 (p 15): "Tuvastamiskaebuse võib kohus tagastada juhul, kui isikul

ilmselgelt puudub põhjendatud huvi." Kolleegium on seisukohal, et halduskohus võib ilma

kohtuistungit korraldamata ja asja otsusega lahendamata määrusega tagastada ka kaebuse, milles

põhjendatud huvi on küll ära näidatud, kui on ilmselge, et see huvi ei saa kuidagi edaspidi kaasa

aidata tuvastamiskaebuse esitajat kaebuses nimetatud õiguste teostamisel või kaitsmisel.

Enesestmõistetavalt peab kohus sellist seisukohta põhjendama.

25. V. Brjantsevi kaebust ei tagastatud HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Tema kaebuse tuvastamisnõude

osas tagastas halduskohus HKMS § 11 lg 3 alusel.

26. Kuna kaebuse läbivaatamatult tagastamine iseenesest on võimalik, siis on praegusel juhul

küsimus selles, kas halduskohus tagastas V. Brjantsevi kaebuse tuvastamisnõude osas HKMS § 11

lg 3 alusel läbivaatamatult seaduse nõuete kohaselt ja kas ringkonnakohus lahendas halduskohtu

määruse peale esitatud määruskaebuse õigesti, leides, et kaebuse esitajad pole põhjendatud huvi

vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks kohtule teatavaks teinud pärast kaebuse

käiguta jätmist 15. jaanuari 2008. a määruse resolutsiooni p-ga 2.

27. Praegusel juhul on halduskohus kohtumenetluse seaduse formaalsed nõuded täitnud. Halduskohus

jättis tuvastamisnõude osas 15. jaanuari 2008. a määruse resolutsiooni p-ga 2 V. Brjantsevi kaebuse

käiguta ning juhtis määrust põhjendades V. Brjantsevi tähelepanu vajadusele teatada kohtule

põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks, samuti andis V. Brjantsevile

tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks (vt käesoleva määruse punkti 5 teine lõik). Pärast seda, kui

nimetatud määruses näidatud tähtaeg oli möödunud ja V. Brjantsev ei olnud esitatud kaebust muutnud

või täiendanud, tagastas halduskohus 19. veebruari 2008. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse

läbivaatamatult põhjendusega, et kaebuse esitaja ei näidanud kohtu määratud tähtajaks põhjendatud

huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks (vt käesoleva määruse p 7 teine lõik).

28. Järgnevalt analüüsib kolleegium seda, kas V. Brjantsevi kaebuse HKMS § 11 lg 3 alusel

läbivaatamatult tagastamine oli ka sisuliselt õiguspärane.

29. Riigikohtule esitatud määruskaebuses väidetakse (vt käesoleva määruse p 10 alap 4), et kaebajate

põhjendatud huvi on tuvastada 1949. a 12. augusti Genfi konventsioonide 1977. a 8. juuni (I)

lisaprotokolli artikli 34 rikkumine, süüdlaste karistamine ja rikutud õiguste taastamine, sh

mittevaralise kahju hüvitamine, ning selle eesmärgiga vaidlustati Vabariigi Valitsuse 27. aprilli

2007. a korraldus nr 229.

Nende väidete hindamiseks tuleb vaadata, kas ja millises kohtumenetluse staadiumis on V. Brjantsev

kohtule selgitanud, mida ta nimetab põhjendatud huviks Riigikohtule esitatud määruskaebuses ja

Vabariigi Valitsuse täiendava seisukoha kohta antud täiendavas seisukohas.

30. V. Brjantsev on kõigis kohtuastmetes olnud seisukohal, et ta soovib vaidlustatud korralduse

õigusvastaseks tunnistamist. Halduskohtule esitatud kaebuses väideti selgesõnaliselt ka seda, et

vaidlustatud korraldus rikub kaebuse esitaja õigust austusele tema surnud isa viimse puhkepaiga

vastu (vt käesoleva määruse p 3 kolmanda lõigu alap 2).

Halduskohus leidis, et tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 märgitakse kaebuses haldusakti õigusvastasuse

tuvastamiseks põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Isiku põhjendatud huvi

olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab isikul haldusakti õigusvastaseks

tuvastamiseks olla põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus. See

tähendab, et haldusaktil peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab soovitud tuvastus

andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab

aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks

ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses (vt käesoleva määruse punkti 5 teine lõik).

Samasugusel seisukohal oli ka ringkonnakohus (vt käesoleva määruse p 9 alap 3).

Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu selle seisukohaga. Piisavaks huviks kaebusega

halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus.

Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääb haldusakt edasi kehtima ning kaebaja õiguste, sh

õiguse austusele kaebuse esitaja surnud isa viimse puhkepaiga vastu kaitset ei ole halduskohtus

võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamisnõude esitamine on

lubatud üksnes sellisel juhul, kui kaebaja saavutab kohtuotsusega eelise oma õiguste edasisel kaitsel.

Kolleegium märgib, et käesolevas asjas lahendatav olukord ei ole analoogiline olukorraga, mida

kolleegium lahendas haldusasjas nr 3-3-1-44-06. Nimetatud haldusajas oli kaebus esitatud

riigivastutuse seaduse alusel. Koos mittevaralise kahju hüvitamise nõudega esitati haldusakti

õigusvastaseks tunnistamise taotlus. Kolleegium leidis asjas nr 3-3-1-44-06, et kaebuse esitajale

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas ei ole selles asjas põhjendatud ning piisab haldusakti

õigusvastasuse tuvastamisest. Praeguses asjas puudub kahjunõue.

Kolleegium on seisukohal, et samuti nagu väide, et haldusakt on õigusvastane, ei saa

tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt rikub kaebuse esitaja

õigusi. Tuvastamiskaebuse puhul on oluline ära näidata, milleks on kaebuse esitajale tema õigusi

väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine kasulik ehk kuidas aitab

tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või

kaitsmisel. Kui põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks pole ära näidatud, siis puudub

kohtul vajadus hinnata seda, kas väidetav õiguste rikkumine on toimunud.

Analoogilisi seisukohti on kolleegium väljendanud näiteks haldusasjas nr 3-3-1-78-08 tehtud otsuse

punktis 10.

Vastuseks kassaatori väitele, et ringkonnakohus pole seletanud, kuidas saab saavutada kohtuotsusega

eelise olukorras, kus kohus keeldub kaebust sisuliselt läbi vaatamast, kuna kohtu arvates pole

kaebajal põhjendatud huvi, kuid samal ajal kaebaja soovib kasutada kohtuotsust oma õiguste edasisel

kaitsel, ning et esmalt peab olema läbi vaadatud tuvastamisnõue, mis võib olla ära kasutatud õiguste

edasisel kaitsel, kuid mitte vastupidi (vt käesoleva määruse p 10 alap 8), selgitab kolleegium järgmist.

Ringkonnakohtu määrusest ei saa teha järeldust, et kaebuse esitaja saab eelise, kui kaebus jääb läbi

vaatamata. Kaebuse esitajal pole tõepoolest võimalik saavutada eelist, kui kohus pole

tuvastamiskaebust sisuliselt läbi vaadanud. Tuvastamiskaebusest saab isik kasu vaid siis, kui tal on

selle rahuldamise vastu põhjendatud huvi. Kolleegium kordab, et huvid, mida soovitakse kaitsta

tuvastamiskaebusega, tuleb kohtule ära näidata enne kaebuse sisulist läbivaatamist.

31. Järgnevalt vaatleb kolleegium, millises menetlusstaadiumis on kaebuse esitaja oma põhjendatud

huvina nimetanud mittevaralise kahju väljamõistmist.

Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väideti, et kaebaja on korduvalt juhtinud halduskohtu

tähelepanu sellele, et vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise

kahju hüvitamise nõude esitamiseks (vt käesoleva määruse p 8 alap 2).

Vastuseks sellele väitele asus ringkonnakohus seisukohale, et alles ringkonnakohtule esitatud

määruskaebuses märgiti, et õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise

nõude esitamiseks. Esialgses kaebuses leiti, et vaidlustatud korraldus rikub kaebuse esitaja õigust

austusele tema surnud isa viimase puhkepaiga vastu, mis on vastuolus karistusseadustiku (KarS) §-ga

149 ja EIÕK artiklis 8 sätestatud õigusega era- ja perekonnaelu austamisele. Ekslik on

määruskaebuses esitatud väide, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude tulevase esitamisega

põhjendati huvi korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks juba kaebuse täienduses. Sellist

põhjendatud huvi ei ole halduskohtule enne vaidlustatud määruse tegemist teatatud. Halduskohus sai

põhjendatud huvi olemasolu kontrollida kaebuse ja kohtule esitatud täiendavate selgituste põhjal.

Halduskohtu määruse õiguspärasust ei mõjuta hilisemas kohtumenetluses põhjendatud huvi näitamine

(vt käesoleva määruse p 9 alap 2).

Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga, sest kahjunõude võimalikku esitamist kui

põhjendatud huvi on tõepoolest esmakordselt mainitud ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses.

Kuna sellist põhjendatud huvi ei olnud ära näidatud halduskohtule esitatud kaebuses ega V. Brjantsevi

vastuses 15. jaanuari 2008. a käiguta jätmise määrusele, siis ei saa halduskohtule ette heita, et ta pole

kaebuse läbivaatamatult tagastamisel arvesse võtnud seda, et kaebuse esitaja on tuvastamiskaebuse

esitanud selleks, et hiljem esitada riigivastutuse seaduse alusel kahjunõue. Halduskohus sai

19. veebruari 2008. a määruse tegemisel tugineda üksnes V. Brjantsevi nendele väidetele, mis

V. Brjantsev oli kohtule teatavaks teinud kaebuses ja vastuses kaebuse käiguta jätmise määrusele.

32. Süüdlaste järgnev karistamine kui kaebuse esitaja põhjendatud huvi on esmakordselt esitatud alles

Riigikohtu menetluses. Seepärast jääb see väide halduskohtu 19. veebruari 2008. a määruse

õiguspärasuse hindamisel Riigikohtu halduskolleegiumi tähelepanuta.

33. Määruskaebuse esitaja väidab, et kohus ei ole erapooletult hinnanud tema põhjendatud huvi

puudumist kaebuse esitamiseks (vt käesoleva määruse p 10 alap 4), et põhjendamatult eirates kaebaja

huvi asjas, on kohus üles näidanud huvitatust ja mitteobjektiivsust, rikkudes õigust õiglasele ja

avalikule asja arutamisele, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 15 ja EIÕK artiklis 6(1) (vt käesoleva

määruse p 10 alap 5).

Kuna kolleegium leidis, et halduskohus on tuvastamiskaebuse tagastanud menetlusseaduse nõuete

kohaselt, siis kolleegium määruskaebuse esitaja eelmises lõigus märgitud väitega ei nõustu.

Kolleegium märgib, et määruskaebuse esitaja ei ole ära näidanud, milles tema arvates seisneb

halduskohtu huvitatus ja/või mitteobjektiivsus. Seepärast ei saa kolleegium võtta seisukohta

määruskaebuse esitaja selle väite kohta.

III

34. Eeltoodud põhjendustel jätab Riigikohtu halduskolleegium V. Brjantsevi määruskaebuse

rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann