3-1-1-28-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-28-09

Otsuse kuupäev

4. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Vladimir Gredini süüdistuses KarS § 114 p 4 ja

§ 199 lg 2 p 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 1-08-5450

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Gredini kaitsja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

1. aprill 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2008. a kohtuotsus Vladimir Gredini

süüdistusasjas KarS § 114 p 4 ja § 199 lg 2 p 4 järgi sisuliselt muutmata.

2. Teha ringkonnakohtu otsusesse täpsustus, arvates KarS § 68 lg 1 alusel Vladimir Gredini

karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 29. oktoobrist 2007 - 4. maini 2009. Karistuse

kandmise alguseks lugeda 29. oktoober 2007.

3. Kassatsioon jätta rahuldamata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo Benevolenskaja Lillo kasuks välja 4248

(neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni, sealhulgas käibemaks 648 (kuussada

nelikümmend kaheksa) krooni, Vladimir Gredinile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamise eest.

5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Vladimir Gredinilt Eesti Vabariigi

kasuks välja 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 6. juuni 2008. a otsusega tunnistati Vladimir Gredin süüdi KarS § 114 p-de 4 ja 5

järgi ning teda karistati vangistusega 20 aastaks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistuse

hulka eelvangistuses viibitud aeg 29. oktoobrist 2007 kuni 5. juunini 2008. Karistusaja alguseks loeti

29. oktoober 2007. a.

2. V. Gredin tunnistati KarS § 114 p-de 4 ja 5 järgi süüdi selles, et tema, olles Lääne Maakohtu

19. märtsi 1993. a otsusega karistatud KrK § 101 p 1 ja § 141 lg 2 p 1 järgi, ajavahemikul

27. oktoobrist 2007 kl 18.36 kuni 28. oktoobrini 2007 kl 4.42, sisenes eelnevalt hangitud võtme abil

Tallinnas XXXXXXXXXX XX-X asuvasse Z. V.-i korterisse ja tappis seoses röövimisega Z. V.-i,

tekitades talle kõhu piirkonda kehaõõnde tungiva torke-lõikehaava. Tekitatud vigastuse tagajärjel suri

kannatanu sündmuskohal tundides mõõdetava ajavahemiku jooksul. Seejärel võttis V. Gredin

korterist ära hulgaliselt Z. V.-ile kuulunud esemeid koguväärtusega 8897 krooni.

2.1 Maakohus leidis, et V. Gredini süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendatud.

Elamu välisukse fonoluku salvestuse väljavõttest nähtus, et võtmega nr 0023 siseneti majja

27. oktoobril kell 18.36, seejärel 21.56 ja lõpuks öösel kella 3.00 paiku. Ilmselgelt kasutas võtit Z. V.-

i tapja, kes kahel viimasel korral tuli elamusse tagasi selleks, et süüdistuses loetletud esemed

kannatanu elukohast ära viia. Korteriuksel ja lukkudel vigastuste puudumine tähendab, et korterisse

ei tungitud vägivaldselt. Seega pidi tapja ja asjade äravõtja olema Z. V.-ile tuttav või omama trepikoja

ja korteri võtit. V. Gredin tundis Z. V.-i ja oli varem korduvalt temale kuuluvas korteris viibinud.

Kuigi süüdistatav eitas temal võtme olemasolu ja sellega korterisse sisenemist ning võtit ei ole leitud,

saab tõendite kogumi pinnalt järeldada, et see oli just süüdistatava valduses. Tõenditega mittehaakuv,

põhjendamatu ja eluliselt ebausutav on V. Gredini kaitseversioon, mille kohaselt võis süüdistuses

kirjeldatud teo toime panna muu isik.

2.2 Tunnistaja A. P. ütluste kohaselt nägi ta 29. oktoobri 2007. a hommikul V. Grediniga kohtudes

viimase elukohas põrandal kööginuga, millist ta varem süüdistatava juures ei ole näinud. V. Gredin

ütles A. P.-le, et lõi sama noaga Z.-i ja peab selle jälgedest puhastama. Eksperdi arvamusest nähtub,

et süüdistatava elukohast ära võetud kööginoalt leiti Z. V.-i DNA-d ja V. Gredini sõrmejälje fragment.

Surnu täiendava kohtuarstliku ekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt võis Z. V.-i surma

põhjustanud vigastus olla tekitatud ekspertiisiks esitatud noaga.

2.3 Sündmuskoha ja asitõendite vaatluse protokollide, kannatanu A. V.-i ütluste ning DNA-ekspertiisi

aktis antud arvamusega on tõendatud, et Z. V.-i korterist ära viidud asjad leiti süüdistatava elukohast.

A. V. on need kahtlusteta ära tundnud ja välistanud nende kaotsimineku enne Z. V.-i surma. Nendelt

esemetelt leiti nii Z. V.-i kui ka V. Gredini DNA-d. Ka Z. V.-ile kuulunud televiisori,

videomagnetofoni ja videokassetid, millised võeti läbiotsimise käigus ära A. P. elukohast, tõi

tunnistaja ütluste kohaselt mõrvale järgnenud ajal tema juurde V. Gredin. Kohus märkis, et A. P.

ütlused on loogilised ja kooskõlas kriminaalasja tehiolude ning teiste tõenditega, sh tunnistaja N. P.

ütlustega. Seevastu süüdistatava ütlused on ebajärjekindlad, vastuolus teiste tõenditega ega ole

eluliselt usutavad.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas V. Gredin apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist

ja enese õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2008. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus V. Gredini

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p-de 4 ja 5 järgi osaliselt. Uue otsusega mõisteti

V. Gredin süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi õigeks. Karistusseadustiku § 114 p 4 järgi karistati

V. Gredinit vangistusega 18 aastaks. Samuti tunnistas ringkonnakohus V. Gredini süüdi KarS § 199

lg 2 p 4 järgi ja karistas teda vangistusega 2 aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel suurendati

mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti liitkaristuseks 19 aastat vangistust. V. Gredini

apellatsioon jäeti rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega selles, et Z. V.-i tapmise pani toime V. Gredin,

võttes ära ka kannatanule kuulunud esemed. Samas puuduvad apellatsioonikohtu hinnangul tõendid,

millised annaksid aluse käsitada toimepandud tegu röövmõrvana KarS § 114 p 5 mõttes. Vaidlustatud

otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks tuleb jaatada vallasasjade äravõtmise tahtlust

tapmisele eelnevalt või tapmise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul tekkis V. Gredinil vastavate

asjaolude suhtes tahtlus pärast Z. V.-i tapmist, mistõttu tuleb tema käitumist vaadelda isiku- ja

varavastase kuriteo reaalkogumina.

4.2 V. Gredini poolt toimepandud varavastasele süüteole õiguslikku hinnangu andmiseks on määrava

tähendusega Z. V.-i vara valduse küsimus pärast tema surma. Küsimuse lahendamisel lähtus

ringkonnakohus asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 38, mille kohaselt läheb valdus üle pärijale Sellest

lähtuvalt märkis kohus, et surmaeelselt Z. V.-ile kuulunud esemete valdus läks üle tema pärijaile ja

V. Gredini suhtes jäid need esemed jätkuvalt õiguslikult võõraks. Seetõttu kvalifitseeriski

apellatsioonikohus süüdistatava kõnealuse käitumise vargusena.

4.3 Ringkonnakohtu otsuse suhtes jäi üks kohtukoosseisu liige eriarvamusele küsimuses, millise

varavastase süüteo V. Gredin toime pani. Eriarvamuse kohaselt tulnuks vallasasjade äravõtmine

kvalifitseerida omastamisena KarS § 201 lg 1 järgi. Sisenedes korterisse ja tappes Z. V.-i, kehtestas

V. Gredin korteris olnud asjade suhtes enda valduse KarS § 201 lg 1 alt 1 mõttes. Asjade enda

elukohta viimise ja sealt minema toimetamisega manifesteeris süüdistatav omastamistahet.

Ringkonnakohus, tunnistades V. Gredini süüdi varguses, jättis tema suhtes kohaldamata kergema

karistusseaduse.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Gredini kaitsja vandeadvokaat Jelena

Benevolenskaja, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Ringkonnakohus rikkus V. Gredini süüditunnistamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna

tugines ebausaldusväärsetele ja kaudsetele tõenditele ning andis neile ebaõige hinnangu. Kohtuotsus

on rajatud A. P. valeütlustele, kes kartis rääkida tõtt ja andis V. Gredinit süüstavaid ütlusi. Ühtlasi on

oletuslik järeldus, nagu olnuks süüdistataval võti Z. V.-i trepikoja ukse avamiseks. V. Gredin selgitas

sedagi, miks leidus tema DNA-d kannatanu korterist ära võetud esemetel. Ka on asitõenditeks

tunnistatud mitmed esemed, mis Z. V.-ile ei kuulunud.

5.2 Asjade võetus süüdistatava elukohast toimus V. Gredini osavõtuta. Kuna tema elukohta on

igaühel vaba sissepääs, võidi kannatanule kuulunud esemed sinna tuua süüdistatava äraoleku ajal.

5.3 V. Gredin eitab temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemist, leides, et tal puudus selleks motiiv.

6. Kassatsioonile esitas vastuse ringkonnaprokurör Ainar Koik, paludes jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör märgib kokkuvõtlikult järgmist.

6.1 Ringkonnakohus on põhjalikult kõiki tõendeid analüüsinud ja esitanud loogiliselt ning

arusaadavalt järeldused, miks tuleb V. Gredin süüdi tunnistada. Kohtu poolt süüdistatava käitumisele

omistatud juriidiline hinnang on samuti õige.

6.2 Nõustuda ei saa ringkonnakohtuniku eriarvamuses toodud käsitlusega, mille kohaselt tuleb

V. Gredini käitumist vaadelda omastamisena. Sellele vaatamata on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil

võimalik seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks selgitada tapmisega ajaliselt tihedas seoses

olevale asjade äravõtmisele õigusliku hinnangu andmise kriteeriume.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt tähendab kohtuotsuse põhistatus seda,

et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253, p 5.2 ja

19. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-33-08 - RT III 2008, 31, 211, p 8). Eelöeldu tähendab, et

kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ja millistele konkreetsetele

tõenditele ning miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 2005. a otsus

asjas nr 3-1-1-43-05 - RT III 2005, 22, 223, p 6). Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohus

tõendeid piisava põhjalikkusega analüüsinud, näidates V. Gredinit süüstavad tõendid ning

kummutades veenvalt süüdistatava erinevad kaitseversioonid selle kohta, et Z. V.-i võis tappa muu

isik. Lisaks on hinnatud kaitseväidet, mille kohaselt andis tunnistaja A. P. valeütlusi ja loetud selline

võimalus tõendite kogumi pinnalt ebausutavaks. Kohtuotsustes on üksikasjalikult käsitletud

süüdistataval võtme olemasolu, korterist ära viidud esemete leidmise ja tunnistaja A. V.-i ütluste

usaldusväärsusega seonduvat, kui ka kuriteo toimepanemise võimalikke motiive. V. Gredini

süüditunnistamisel näitasid kohtud tõendid, mis kinnitavad just süüdistatava poolt kuriteo

toimepanemist ja kannatanule kuulunud esemete äraviimist ning põhjendasid, miks tuleb tõenditele

omistada selline tähendus. Kirjeldatud põhjustel ei anna kassatsioonis esitatud väited alust

kohtuotsuste tühistamiseks ja süüdistatava õigeksmõistmiseks.

8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole maakohus tuvastanud

V. Gredinil tapmise hetkel või sellele vahetult eelnevalt ka kannatanule kuuluvate esemete hõivamise

tahtlust. Seetõttu tühistati põhjendatult maakohtu otsus V. Gredini süüditunnistamises KarS § 114 p 5

järgi ja kvalifitseeriti tema tegevus isiku- ja varavastase kuriteo reaalkogumina. Ringkonnakohtu

otsuse kohaselt moodustab käsitletaval juhul KarS § 114 p-s 4 ettenähtud kuriteoga reaalkogumi

vargus, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Kriminaalkolleegium nõustub selle

seisukohaga, märkides põhjenduseks järgmist.

8.1 Valduse üldmõiste tuleneb meie õiguskorras AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim

asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste.

Asjaõigusseaduse § 38 kohaselt läheb pärandaja surma korral temale kuulunud vara valdus üle

pärijale. Valduse selline üleminek ei eelda pärija poolt faktilise võimu teostamisele asumist ja ta

muutub vara valdajaks alates pärandi avanemisest, s.o pärandaja surmast. Kõnealuse sätte mõttes ei

eelda valduse üleminek pärija teadmist pärandi koosseisust ega pärandaja surmast - seega ka mitte

tegelikku võimu asja üle ega valitsemissoovi. Ka 1. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseadusega (RT I

2008, 7, 52) kehtestatud pärandi vastuvõtmise ja pärandist loobumise kord (eeskätt PärS §-d 118 ja

119) kajastab seadusandja soovi, mille kohaselt tuleb isiku surma järgselt tema senise vara valdajaiks

pidada pärijaid, mitte aga isikuid, kellel on tegelik võim vara üle.

8.2 Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku

päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Varasemas

kohtupraktikas on siiski leitud, et teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka

karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida.

Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-46-08 (RT III

2008, 52, 361) märgitud, et kui tsiviilõiguslikult on füüsiline isik, kelle kaudu juriidiline isik teostab

tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi, käsitatav pelgalt

valduse teenijana, siis karistusõiguslikult tuleb sellist füüsilist isikut pidada nende asjade valdajaks ja

seega ka isikuks, kes saab toime panna nende omastamise KarS § 201 mõttes. Siiski on oluline

rõhutada, et käsitletaval juhul ei olnud karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine mingil viisil

vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega, sest karistusõiguslikult loeti valdajaiks isikud,

kellel oli tegelik faktiline võim juriidilisele isikule kuuluvate asjade üle.

8.3 Käesolevas kriminaalasjas oli Z. V.-i tapmise järgselt tegelik faktiline võim tema asjade üle

kahtlemata tapjal - V. Gredinil. Sellegipoolest olid tulenevalt AÕS §-st 38 tsiviilõiguslikus mõttes

asjade valdajaks Z. V.-i pärijad. Kolleegium leiab, et käsitletaval juhul puudub mingisugunegi, s.h ka

väidetavalt karistusõiguslikku kaitset tagav õigustus, ignoreerida tsiviilõigusliku valduse erinormi ja

aktsepteerida kurjategija faktilisest võimust lähtuvat karistusõiguslikku valdust. Süüdlase

karistusõigusliku valduse aktsepteerimine ja tema poolt tapmise järgselt toimepandud varavastase

kuriteo kvalifitseerimine omastamisena tähendaks vaadeldaval juhul ka taotletava õigusliku

konstruktsiooni huvides mitmete tegelikkuses asetleidnud asjaolude eiramist. Nii jäetaks tähelepanuta

asjaolu, et just V. Gredin oli isik, kes samaaegselt Z. V.-i surma põhjustamisega lõpetas ka tema

valduse kõigile talle kuulunud esemetele. Selline valduse lõpetamine on sisuliselt käsitatav valduse

murdmisena, kuna see toimus Z. V.-i nõusolekuta. Need asjaolud iseloomustavad just vargust, mitte

aga omastamist. Kolleegium nendib kokkuvõtlikult, et kuivõrd süüdistatav põhjustas eelneva

õigusvastase teoga Z. V.-i surma, puudub alus käsitada teda pärast kannatanu surma viimasele

kuulunud asjade valdajana ega tema poolt toimepandut omastamisena KarS § 201 mõttes. Loetletud

põhjustel on süüdistatava toimepandud kuriteod õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 4 ja § 199 lg 2

p 4 reaalkogumina.

9. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt V. Gredini süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 114 p-de 4 ning 5 järgi. Uue otsusega tunnistati V. Gredin süüdi KarS § 114 p 4 ja § 199 lg 2

p 4 järgi ning mõisteti nende tegude eest eraldi karistused ja KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus.

Süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi mõisteti V. Gredin õigeks. Kriminaalkolleegium märgib, et

ringkonnakohtu otsusega ei ole vastavalt KarS § 68 lg-le 1 karistusaja hulka arvatud eelvangistuses

viibitud aega. Kooskõlas KrMS § 361 p-s 2 sätestatuga on sellise vea parandamine võimalik

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega, raskendamata süüdistatava olukorda.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse sisuliselt muutmata, kuid teeb sellesse täpsustuse, arvates KarS § 68 lg 1

alusel V. Gredini karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 29. oktoobrist 2007 - 4. maini 2009

ning lugedes karistuse kandmise alguseks 29. oktoobri 2007. Kaitsja kassatsiooni jätab

kriminaalkolleegium rahuldamata.

11. V. Gredini kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks.

Taotluse kohaselt soovib kaitsja 3600 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 18 %, s.o

648 krooni, seega kokku 4248 krooni. Esitatud taotlus vastab justiitsministri 26. jaanuari 2005. a

määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-s 2, § 2 lg 3 p-s 1 ja § 8 lg-s 1

kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada summas 4248 krooni. Kriminaalmenetluse seadustiku

§ 186 lg 2 alusel tuleb see summa välja mõista V. Gredinilt.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe